Poolteist milli kõige uuem mudel. Pane ära oma raha, ei võta sealt midagi. Lapsed on meie tulevik. Kaks viina on minu piir. Kurat, homme annan lahutuse sisse. Ega ilma tööta ei saa midagi, mitte kui midagi. Tere, mina olen Peeter Helme, see, mida te just kuulsite, need on read värskest teosest nimega eestluse elujõust. Selle autor on tõlkija ja ka lastekirjanikuna kätt proovinud Indrek Koff. Ning teose kohta on autor ise öelnud, et tegu on hüsteerilise traktaadiga. Klassikalises mõttes traktaadiga siiski tegu ei ole. Tegu on hoopis selliste suvaliste tänaval või, või justkui tänaval kuuldud lausetega. Nende seas on nii roppe kui viisakaid nii rõõmsaid kui kibestunud, nii poliitilisi kui mitte poliitilisi ei söömisest joomisest, nii sünnist kui surmast rääkivaid lauseid. Need laused, mida me kõik oleme kuulnud ja hullemgi veel, need laused, mida me kõik oleme öelnud ja tegelikult ka iga päev üha uuesti ja uuesti ütleme. Nõnda võibki öelda, et eestluse elujõust on omamoodi eestlase kvintessents. Kvintessents ei ole alati mitte rõõmustav ja ei anna alati põhjust tunda uhkust selle üle, et oleme eestlased. Samas on selge, et Indrek kohv on tabanud ära midagi üliolulist, midagi nii igapäevast, et see muutub sümboliks. Selles mõttes on 69-st väikesest ja hõreda kirjaga täidetud leheküljest koosnev raamat tõepoolest väga huvitav. Seda esialgu siit-sealt lapates või, või ka lihtsalt algusest lugema hakates tundub, et tegu on mingisuguseid lolli, nalja või jaburusega. Aga mida lehekülg edasi, seda rohkem tõmbab ta iseendasse. Võib tõesti öelda, et see teos mitte ei kutsu süvenema, vaid lausa imeb endasse ja samal ajal kuidagi väga vastukäiv oli kummalisel moel mingitel hetkedel ajata testi kuklakarvad turri või paneb iseennast piinlikkusest punastama. Sest kohati on see äratundmisrõõm tõesti nii ärritav, piinlik, aga teinekord ka väga mõnus ja soe. Nii et Indrek Koff ei ole tõepoolest püüdnud enda raamatuga, mis koosneb tõesti ainult üksikutest lausetest mis nagu käivad omavahel kokku, aga nagu ei käiga. Igatahes on selge, et tegu ei ole vaba värsilise luulega, vaid lihtsalt ühele lausete valimikuga ja, ja lisaks on veel teose keskele teose lõpus kaks monoloogi, mis natuke seletavad seda asja. Et on selge, et kohv ei ole püüdnud sellega irvitada ei eestlaste ega eestlaste elu jõuele. Pigem on ta püüdnud tungida siis nii iseenda kui oma rahva hingeellu ja selle hingeellu tungimiseks, see on jõuda nii lähedale, et saaks vaadata, millised me oleme siis, kui me iseennast ei jälgi. Või veelgi enam mitte, ainult kui me iseennast ei jälgi, vaid kui me arvame, et ka keegi teine meid ei jälgi. Ühest küljest on ju selge, et iga inimene käitub võõraste ees teistmoodi, kui ta üksi on või kui ta omadega on. Kindlasti on igaüks meist, kes on kuskil välismaal või välismaalaste seltskonnas viibinud, märganud ka seda, et me käitume ka selles olukorras jälle kolmandat moodi, kui me käituksime võõraste kaasmaalaste seltskonnas ja, ja nii edasi ja nii edasi. Et kõiki neid asju me justkui teame. Aga millisena me tegelikult siis paistame kõrvalt vaadates? Seda ma arvan, me vist ei tea millisena paistame siis, kui me satume iseennast peeglist nägema ja tegelikult teadvustamata seda, et iseennast peeglist näeme. Kas see pilt on siis meeldiv või ebameeldiv? Nad on sellised väga keerulised küsimused, millele ühest vastust ei ole, aga Indrek kohv on püüdnud selle vastuse anda, pannes omamoodi peegli meie silme ette enda raamatukesega. Ja Aus vastus on nii nagu väga paljud vastused väga paljudele keerulistele küsimustele. Et päris ühest vastust ei ole. Kas see pilt on ebameeldiv või meeldiv? Õige vastus on nii ja naa, kohati on meeldiv, kohati ebameeldiv koht, ei oskagi öelda, kahtle, lihtsalt neutraalne. Aga väga oluline, mis, mis sellest vastusest välja koorub, on see, et et nii väga igapäevaselt tavaliselt ja kohati ka tüdimuseni kuuldud ja öeldud lauset, nagu need on, mida Kofon raamatusse kokku kogunud paljastavad nad ometigi seda, et eestlased ei ole siiski päris ühesugused. Indrek kohviraamat toob välja nimelt selle, et vaatamata suurtele sarnasustele olen ka väga erinevad. Näiteks võib üksikutest lause katketest aimata seda, kas see ütleja on mees või naine, kas ta on noor või vana, kas ta on rohkem või vähem haridust saanud, kas ta elab linnas või elad maal. Sellised asjad hakkavad kuidagi välja kooruma. Ja Ühest küljest tõesti ei jäägi seda teost lugedes meelde mitte ainult kõikvõimalikud pähekulunud fraasid maa täitmisest, lastega oma ajaloo üle jorutamisest või skepsist poliitikute suhtes, vaid meelde jääb pigem see, et kuigi meid on justkui vähe ja see on ka üks asi, mida me muudkuinii väga rõhutada armastame. Kuigi meid on justkui vähe, on meie seas ometi väga palju väga erinevaid inimesi. Mitte ainult kuidagi maailma maanteelt erinevaid, vaid elukogemuselt erinevaid nagu öeldud, oma elu keskkonnalt, erinevaid vanuselt erinevaid ja kõik see mängib oma rolli ka selles mis on need igapäevased laused, mida me iga päev ütleme kujutan ette või mitte, ma ei kujuta ette, vaid lugeda. Tõsi, Indrek kohvi saan ma aru, et minu igapäevased laused on natuke teistsugused kui mõne teise omad, kuigi kattuvusi on. Ja ma kujutan ette, et iga inimene, kes seda raamatut loeb märkab ühest küljest lauseid, mida ta ise on öelnud teisest küljest märgata lauset, mida ta on kuulnud, aga ise iialgi ei öelnud nende viimaste hulgas või ka esimeste hulgas on selliseid, mis talle meeldivad, sellised, mis talle ei meeldi. Sellised, mis teda jätavad külmaks, on sellised, mis on tuttavad, selliseid, mis vähendata. Nii et Indrek Koff ja nagu öeldud, ei püüa enda väikese raamatukesega siis irvitada eestlaste üle vaid välja tuua just seda ainuomast, mis ometi on iga inimese puhul erinev. Mis ühest küljest seob meid teisest küljest, eraldab meid selle lause kogu teistsugust žanrimääratlust, on tõesti, ei oskakski sellele raamatule öelda. Selle lause kogu eesmärk ei ole tõesti mitte nivelleerida, vaid tuues erinevad nüansid esile ja lastaneelses koos kõlada. Ilmselt see ongi see müütiline eestluse elujõud, mis ajendas autorit raamatul säärast pealkirja panema. Ja selles ei ole tõesti mitte midagi halba, see on naljakas, huvitav järele. Mõtlemapanev raamat. Kas nendest erinevatest lausetest tõuseb välja sünergia või jääb lihtsalt kakofoonia, eks seda ilmselt peab igaüks meist juba ise vaatama. Head lugemist. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.