Laulu ja mängu leht kuukiri Eesti muusika edendamiseks vastutav toimetaja ja väljaandja doktor Karl August Hermann esimene aastakäik heinakuust 1885 kuni küünlakuuni 1886 Tartus trükitud Wilhelm Justi juures. Sellise tiitellehega hakkab peale Eesti muusikaajakirjanduse lipulaev esimene pioneer. See on siis laulu ja mängu leht mille väljaandjaks oli Karl August Hermann ja kes soovis selle ajalehe nimeks saada hoopis eesti kõla. Sellenimelise asutamistaotluse saatis Herman trükiasjade peavalitsus 11. mail 1885. Siseminister nõudis aga nime muutmist. Ilmselt seesama Eesti ei olnud tol ajal väga soovitav ja käiku läks laulu ja mängu leht. Ja ütlen siinjuures selle laulu ja mängulehe nimetuse lahti seletusena. Karl August Hermann mõtles laulu ja mängu all täiesti selgelt sõna muusika, aga kuna tol ajal sõna muusikat eriti eesti keeles kasutatud ei olnud harjutud, siis saigi laulu ja mängu leht. Muusikalehe ilmumine sai teoks tänu ühe inimese, see on siis Karl August Hermanni fanatismile tema aatelisusele jaga. Peab ütlema kindlasti ka auahnusele ja see üks inimene uskus, et muusikaajakiri on meie oludes vajalik, et see on võimalik. Ja see oli tegelikult utoopiline idee. Paljud naersid sellise idee üle, sest 1885. aastal puudus ju Eestis omamaine muusikaharidus üldse. Eesti professionaalsed muusikud alles kas õppisid Peterburis või olid veel sündimata? Polnud ju sel ajal veel ei omamaist ooperit, ooperiteatritega kutseline teater oli olemas, aga ooperiteatrit mitte polnud. Kas sümfooniaorkestrit ja muusikaelu sisustas põhiliselt laulu- ja pasunakooride tegevus? Samas polnud uue lehe kultuurimaastikule ilmumine midagi erilist. Oli ju ajalehti sel hetkel Eestis ilmumas tervelt 13. Ja ka Karl August Hermanni-il oli ajalehe väljaandmise kogemus täiesti olemas. Ta oli üle võtnud Pärnu Postimehe Jansenilt ja Eesti Postimehe nime all andis seda ajalehte välja tartus. Hermanni mitmekülgsus ja ettevõtlikkus olid temale nii tugevuseks kui ka nõrkuseks. Hermanni tugevus oli selles, et mitmel alal oli ta pioneeriks ja see, kes on esimene. Sellele veeretatakse ette ka mitmesuguseid takistusi, kuid esimesele on ka aukolla. Päris esimene. Nõrkuseks on aga see, et üks inimene ei suutnud ju olla kõikides asjades professionaal professionaalsel tasemel. Siit ka paljude kaasaegsete, osalt kadedusest, osalt aga õigustatud poolt tehtud etteheited. Eriti muidugi võimendusid need etteheited hoopis muul ajal, 40 50 aastat pärast Karl August Hermanni surma. See on nõukogude ajal, kui Karl August Hermanni heideti ette kõikvõimalike surmapatte. Üks nendest oli baltisakslaste sabarakk, teine oli lääne ees lömitamine ja nii edasi ja nii edasi ja võib-olla kõige suuremaks, et ehitakse vastuolulisemaks. Esiteks oli see, et ta edendas eesti kultuuri igal pool esines ju Karl August Hermanni lauludes kui tema sõnavõttudes sõna Eesti väga selgelt ja väga julgelt. Kõige aktiivsem oli Karl August Hermann muusika valdkonnas sest see ala huvitas teda kõige rohkem. Kuigi hariduse, kõrghariduse ja doktorikraadi oli ta saanud hoopis muul alal kirjanduse ja keelealal. Muusika alal tegutses ta alates komponeerimisest ja muusikaajalehed toimetamisest ning lõpetades üldlaulupidude juhatamisega. Mis siis oli olemas Eesti muusikaelus, kui hakkas ilmuma laulu ja mängu leht, olid olemas kolm üldlaulupidu. Oli asutatud hulk koore ja puhkpilliorkestreid olid olemas. Vanemuise Estonia selts toimusid ka maakondlikud laulupeod. Ja kindlasti oli rahvusliku ärkamise ideedel oma suur tõukejõud, mis käivitasid Hermanist tohutu tegevus välja tahtmise midagi suurt ära teha tahtmisega luua muusikaleht. Kindlasti oli Ermanile üks nuuska lehe väljaandmise eeskujuks. Robert Schumanni poolt Leipzigis 1834 asutatud uus muusikaajakiri. Eesti heliloojate hulgas oli kindlasti Hermanni eeskujuks. Aleksander Kunileid, kes väga vara suri, jättis oma unustamatu jälje algupärasesse kooriloomingusse ja Lydia Koidula sõnadele kirjutatud Mu isamaa on minu arm saatis ka Hermanni tegevust ja seda igapäevaselt. Siit sai ta kindlasti innustust oma laulude loomisele. Kuulamegi Aleksander Kunileti laulu Mu isamaa on minu arm, mis oli kavas autori juhatusel esimesel üldlaulupeol Tartus 1869. Laulu ja mängu leht oli siis esimene perioodiline muusikaajakirjanduse väljaanne silmus aastatel 1885 kuni 1897 ja siis oli ajalehel küllaltki pikk paus. Lühiajaline äratus oli 1908, mil Herman jõudis välja anda vaid kaks numbrit. Tema surm 1990. aasta alguses katkestas selle lehe ilmumise. Nii et kokku on ilmunud siis laulu ja mängu leht 13 täit aastakäik kuu ja kaks numbrit 1908.-st aastast. Nüüd tuli väga pikk paus kuni 1922. aastani. Siis tuli neli numbrit kuukirja sireen. Aasta hiljem ilmus kaheksa numbrit ajakirja heligunud 1924 saiaga tuule tiibadesse lauljate liidu väljaanne muusikaleht ja sellest kujunes küllaltki soliidne väljaanne. Küllaltki laia haardega. Nõukogude süsteem likvideeris 1940 praktiliselt kõik trükised, sealhulgas ka muusikalehelehekest rajaga ilmus veel ajakiri, teater ja muusika, siis aga saabus pikk periood, mil muusikaajakirja meil ei olnudki. Mäletan väga hästi neid aegu seitsmekümnendaid aastaid, kui käis muusikaringkondades pidevalt, et elu, et peaks ikkagi olema meil oma ajakiri muusikaajakiri aga ikkagi lükkus pidevalt edasi ja lõpuks 1982 saadi pärast pikaajalist kauplemist võimudega nii kaugele, et hakkas ilmuma mitte muusikaajakiri, vaid kolmik Paal. Kolme kunstialaajakiri teater, muusika, kino. Mäletan seda päris hästi, kuidas loominguliste liitude aktiiv oli Eestimaa kommunistliku partei keskkomitees kokku kutsutud ja siis teatati pidulikult, et kultuuririndel on märkimisväärne saavutus, hakkab ilmuma ajakiri, teater, muusika, kino. Seda loeti suureks edusammuks. Kahtlemata suur edusamm ta sel perioodil oli. Kui aga midagi ei ole, siis kui midagi ilmub, siis on see alati saavutus. Kuid nagu muuseas jätti meenutamata, et ajakiri oli olemas juba hallil Hermanni ajal ja hiljem Eesti vabariigis. Neid väljaandeid ei meenuta täiesti teadlikult sest kõik uus pidi olema enneolematu ja nõukogude võimu poolt esmassünnitatud ning esmaasutatud. Päris omaette muusika kuukirjani jõuti alles 1991. aastal, kui pärast 51 aastast vaheaega ilmus muusikaleht. Selle toimetajaks oli Mart Vainu ja tegeleda kannatajaks endine väliskommentaator Herbert Vainu. Aastal 2000 aga lõpetas ajaleht ilmumise rahapuudusel ja aastast 2002 kuni tänaseni on meil olemas igakuine muusikaajakiri nimetusega muusika. Selle peatoimetaja on iija Remmel. Muusikalise vahepalana kuulame Karl August Hermanni kaasaegset Theodor Hanseni, see on Iisaku mehe laulu. Sel ajal oli väga populaarne, kui ajakiri hakkas ilmuma ja on ka praegu väga populaarne ema süda kirjutatud Lydia Koidula sõnadele. Laulu- ja mängulehe esimene number oli kaheksa leheküljeline ja sellise mahuga ei eita ka ilmuma tükiks ajaks. Ajakirja alapealkirjaks oli kuukiri Eesti muusika edendamiseks ja aastamaks oli üks rubla. Ajaleht algab toimetaja pöördumisega lugejate poole teretuseks. Ja see algab nii, kallis eesti rahvas, armsad lauljad ja mängijad. Siin ilmub jälle uus ajakiri, ta tahab Eesti laulu- ja mängu edendada. Ta tahab ka selles asjas täiesti ja igapidi eestlane olla. Ta tahab meie rahva südameid soojendada ja osavõtjatele siin ja seal mõne lõbusa silmapilgu valmistada. Kallis ilus helisev laul ja mäng peab siin lehe läbi südant liigutama. Selline pateetiline stiilis kirjutis on väga omale Hermanile ja seda stiili jätkab ta aastakümne ja edasi. Aastate jooksul ja kohe esimese artikli juures on lisanud, see on Eesti laulust ja mängust ja kohe alustab Herman eesti muusika tutvustamist. See mõtisklev heietusi arutleb, milline võis vanasti olla eesti laul. Tsiteerinud Eesti esivanemate laul oli enamasti Leelutamine, sündis nõnda, et kui üks laulja laulis ühe või kaks rida ette ja siis laulsime teised kooris sedasama järele. Aga seda peab igaüks tunnistama, et säärane laul täis elu ja vaimustust, võimu ja väge on. Säärase laulmisega vaimust tassivad Eesti esivanemate endid suurtele vahvuse tegudele sõjas ja rahulisele tööle kodus päris põlve ajal sündis laul üksnes salaja tasatsitaadi lõpp. Päris põlve all, mõtleksin Herman loomulikult pärisorjuse aega. Esimeses numbris on kohe esindatud ka portreena, eks eesti helilooja, see on Johannes Kappel. Tema kohta ütleb Herman nii. Tema talent on lõbus ja armas. Muusikamäng. Ja Herman kirjeldab üsna põhjalikult Kappeli õpinguid Peterburi konservatooriumis ja ühes lõigus ütleb ta tema kohta niiviisi. Jutt on siin konservatooriumi orelieksami kohta. Tsiteerin, eksam oli üpris ilusasti ja hiilgavasti korda läinud ja Kappel sai ise äralise usinuse hoole ning andide eest muusikas ja orelimängus maha kunstniku diplomi. Kui hoolega Kappel on õppinud, näeme ka sellest, et pärast eksami tema suure hõbeauraha vääriliseks arvati, mis keiserlik kõrgus suurvürstinna Jekaterina Mihhailov na ise oma käega pidulisel koosolekul kõikide ees Kappelile kätte andis. Väga suur roll hakkab olema laulva mängulehes sentimentaalse süžeega jutukestel esimest numbrit ilustab selline jutt nagu äratus, selle sisuks on üliõpilasest helilooja loome kahtlaselt. Üks laulukoor äratab aga selle üliõpilase tema oma lauluga ja noormehe eneseusk laule luua jälle tagasi. Siinkohal tuleb mõte, et loo kangelane on ilmselt Herman ise, sest tegevuskoht on Tartu Ülikool aeg 1877. Just see aeg, mil Herman ülikoolis õppis. Kohe esimeses numbris, on artikkel teiste maade muusikaelust. See hakkab ilmuma järjejutuna ja võtab järjest uusi alapealkirju ja lugeja saab põgusa ülevaate maailma eri rahvaste muusikast. Esimeses numbris on artikkel Katariina Gabriella. See jutustab kuulsa itaalia lauljanna elukäigust ja tema hiigelhonoraride eest, mida ka kuningas aktsepteeris. Selliseid lugusid tuntud muusikutest hakkab lehes järjest rohkem ilmuma. Neid lugejad lausa ootasid ja Herman teadis, et nende trükkimisest sõltus vägagi ajalehe edasine saatus. Kõige muu kõrval tuleb juba esimeses numbris ka uskuge või mitte komponeerimise õpetus, pealkirjaks oli Kuda komponeeritakse. Sisuliselt oli see tegelikult muusikateooria algkursus. Siin on näiteks sellised väljendid nagu nootide üleskirjutamiseks pruugitakse viis kriipsu ehk liini, mille pääl ja neljas vaheruumis noodid seisavad. Herman alustab klaveriklahvide nimedest noodikirja kirjeldusest, erinevate akordide kirjeldusest. Muidugi tänapäevases mõistes heliloomingu õpetustest siin rääkida ei saa. Aga see algus oli mõnelegi inimesele innustav ja Herman kirjutab selles peatükis niiviisi. Aga kuda komponeeritakse? Selle küsimise pääle ei ole võimalik lõhedalt vastata, vaid inimene peab õppima. Nootide kirjutamiseks on veel enam õppimist vaja kui sõnade kirjutamiseks. Tsitaadi lõpp. Teise lehenumbri juhtartikkel jätkab pöördumist lugejate poole ja siin on tunda kogu aeg sellist kingust, et lehe ilmumist mõjutab tellimiste arv ja Herman kirjutab niiviisi juba mitmes kohas, iseäranis koolimajades Eesti lauluvennad ja õed kokku heitnud laulmise tarvis. Jan hulgakaupa seda lehte tulla lasknud, peaks igal pool seda tehtama, siis ei ole kartust, et leht seisma jääb. Ja ilukõnet on Hermanniltarist palju selles teises numbris. Teie Eesti mehed ja peiud tugevad nimed ja noored, jõukad jalakad, võtke see leheke oma hoole alla või edasi. Teie, eesti naised ja neiud lõbusalt lehkavad lilled Isamaa luhal. Teile on laul nagu loodud selle pärast võtke iseäranis teie see leheke oma helduse hoolde. Aga kohega, hoiatab Hermann, et ei ole see lehe väljaandmine nii kerge. Tsiteerin. Väljamaal antakse niisugustele lehtedele suuri abirahasid, et nad võiksivad elul olla. Meie leht seda ei või loota, vaid on väga rahulkude tellijaid, leiab ja kui seni tulnud tellijat uusi sõpru talle toovad. Nüüd selle esimese aastakäigu XI number üllatab äkki oma sisu poolest. Kui siiani oli juba lehestiil enam-vähem välja kujunenud kindlad teemad käima pandud siis terve XI number on täis väikseid jutukesi. Nimetused olid sellised vaene muusikant ja tema seltsimees üks lillekimp, pillimehe koer, kindral Tom poos. Ilmselt läks lehel nii kehvasti, et Herman pidi lõivu maksma lugeja maitsele lülitama ajalehte kergelt seeditavat kraami, mis tõstis kohe ajalehe tellimust. See võte on vist üsna sagedane, aga tänapäeva ajakirjanduses. Et asi väga tõsine oli, loeme esimese aastakäigu lõppu, sõnas tsiteerin. Palume siis veelkord meie praeguseid lugejaid lehekest kaitsta ja tellimise läbi edendada. Kui iga lugeja veel ühe tellija pääle iseenese juurde tooks siis võiks meie leheke mureta oma teed käia. Ja uskuge või mitte. The Herman on nii optimist, et lubab selles samas 12 kümnendas numbris esimese aasta viimases numbris tutvustada ka muid kunste. Tsiteerin. Siin on nimetada kõige esitiks luuletuse kunst, mis muusikaga otse ühte sulab. Niisama tahame näitemängust hoolega osa võtta, sest see on ka muusika, kunsti lähim vend. Ja muusika kohta on plaane tsiteerinud. Muusika kohta on meil ütelda, et tuleval aastakäigul muusika, üleüldist ajalugu tahame ära jutustada, et lugeja veel sügavamalt võiks selle jumaliku kunsti tuuma sisse tungida. Ka saame püüdma lehekest mõne kuulsa mehe pildiga ehtida. Nõnda saab siis meie leht laiendatud eeskavaga olema. Olgu siinkohal öeldud, et tõepoolest järgmise aasta esimeses numbris on kohe Beethoveni pilt, siiamaani ei olnud ühtegi pilti. Tuleb välja, et piltide trükkimine oli väga kulukas asi. Ja Beethoveni väga väga kena pilt ja edaspidi ka Verdi ja Schuberti Rubensteini ja nii edasi, nii edasi, igas numbris. Kaks kuni kolm heliloojate tuntud muusikute portreed ilmub. Teise aastakäigu alguses pannakse käima rubriik lühikene muusika ajalugu. Samuti ülevaated mänguriistadest, nagu härma ütleb. Mänguriist ehk ühesõnaga eesti keeles pill, ladina keeli instrument on see nõu, mille abil meie iluhelisid sünnitame. Selline on Hermanni määratlus muusikainstrumentidele. Ajalehetemaatika laieneb järjest. Hermanni optimismi ei paista piire olevat kuid järsku on kolmanda aastakäigumaht vähenenud kaheksalt leheküljelt neljale. Ja suurem rõhk hakkab olema lühiteadetel, mis mõnikord ka vähemalt tänapäevases mõistes tühisteks osutuvad. 1888 Toobaga taastagasi kaheksa leheküljelise numbri. Ja see maht jäigi edaspidi traditsiooniliseks. Järgmise muusikapalana kuulame Miina härma laulu, küll oli ilus mu õieke. Miina Härma oli see inimene, keda soovitada Karl August Hermann õppima minna Peterburi konservatooriumisse ja jälgis päris pikka aega Miina härma käekäiku muusikapõllul. Vaatamata nime sarnasusele oli neil küllaltki erinev helikeel, kuigi palju oli ka ühist. Mida siis Herman pakkus oma lugejale? Seda kogunes päris palju ja tinglikult võiks need teemad jagada neljaks. See oli siis Eesti muusikaelu, muusikute portreed, maailma muusikaajalugu ja muusikakroonika. Ja siit-sealt laenab adapteeritud jutukesed enamasti seikadega kuulsate muusikute elust moodustavad omaette ooperi. Paljud neist ilmusid järjejuttudega. Kohe alguses pandi käima eesti laulust ja mängust selline sari artikleid. Selles valgustati laululoojatest kogumike koostajaid, nimelt Jansen kui Koidula, Jakobson, Willi, Keroode Aabel kuulbars koostasid nii oma laulutekstidele loodud laulukogumikke kui komponeerisid neid ise ja ülevaated nendest kogumikes võtavad päris palju ruumi. Järgnevad ülevaated ka tolle aja Eesti tippheliloojatest, Aleksander Kunileidist, Friedrich säävelmannist, Miina Hermanist, Johannes Kappelist ja muidugi ka Hermanist endast. Tuntud koorikollektiive ja nende juhte. Herman pidas tähtsateks Tähtvere, Väägvere, Põltsamaa ja Torma koore. Nendest on juttu pikemalt ja päris huvitav on, et ilmusid tol ajal kooride nimekirjad täies mahus. Aga pole ka ime, sest koorid koosnesid tol ajal viiest kuni 12-st inimesest. Näitena toon Rõngu meeskoori. Tsiteerin asutatud 1000 886. aastal lehe kuulda Tartu maakonnas. Juhataja lampson, esimeses tenoris Rosenfeld, Leesik, lampson, teises tenoris tul Esimeses passis kriipsardi Urb, teises passis lampson juur. 1890. aastanumbritest on küllaltki palju Eesti oluliste muusikaühingute töödest-tegemistest juttu ja eriti Vanemuise seltsi 20 viiendat aastapäeva tähistav sari. 1894. aasta toob sisse huvitavaid teemasid. Nimetan mõningaid Eesti laulupidudest eesti heliloojatest, eesti seltsielust. Rahvalaul, jumalik tuluke, laul ja orelimäng meie evangeelse luteri usu kirikutes. Viimases artiklis saavad kõvasti kiita meie esimesed organistid. Miina Hermann ja Konstantin Türnpu. Karl August Hermann kinnitab, et kõrge orelimängutaseme kirikutes võlgneb tänu Valga ehk siinse seminarile. Kuna seminar oli selleks ajaks töö peatanud, siis Herman mõtiskleb niiviisi, tsiteerin nukrameelega mõtlesin kirikust välja tulles, missugusel järjel küll mõne aastakümne pärast. Me kiriklik muusik, köstri seminaripuudusel saab olema, kui meil enam selle tarvis ette valmistatud ja õpetatud mehikestriteks saada ei ole. Palgaseminaris õppis ju suur hulk Eesti esimesi poolprofessionaalseid muusikuid ja ka selliseid kultuuritegelasi nagu Carl Robert Jakobson. Teiseks teemade ringiks oli nõndanimetatud muusikute portreed. Siin tutvustab Herman peaaegu kõiki klassikuid alates Palestiinast Bachist tsendalist ja lõpetades Kuno Wagneri listiga. Portreed on ka paljudest interprettidest. Tundub, et erilise soosingu all on Hermanil lauljad, neist omakorda esiplaanil itaalia täht ateliinapati patistanud juttu küll peaaegu igas numbris. Ja selliseid heliloojate interpreetide artereid ilmus kaks kuni kolm tükki igas numbris. Jutt oli Beethoven ist tema portree Est siit katke Beethoveni kohta. Tsiteerin keha poolest oli Beethoven keskmine mees aga tugev ja tüvikas kindel ja sirge. Õige käigu ja läbitungiva silmaga. Üleüldse oli tema tegumoes midagi, mis uhkeks kuninglikuks terveks ja kangeks võidi nimetada. Tema oli näost nagu mõni jumal näha, nõnda kirjutab üks tema tuttav. Oma kõige paremas mehe eas õppis Beethoven kõrgemat sugu inimeste seas ühe noore preili krahvi tütre Julia Naudi kui Chardy tundma, keda ta kõigest südamest armastama hakkas, kellega ta väga oleks soovinud eluajaks ühte heita, aga seisusevahed olivad takistuseks. Nimelt ei soovinud seda noore neiu ema. Beethoven oleks neid takistusi jõudnud võita, aga ta ei tahtnud noort neidu poolvägisi jänesele saada. Ta komponeeris tema mälestuseks ja võitles enesele võiduarmastusele. Ta jäi poissmeheks see olis Bethany eraelust, aga muusika kohta kirjutas ta niiviisi. Tema tööd jäävad muidugi meile ja meie järel sugule igaveseks mälestuseks toonide vürstide poolest. Nüüd 1888.-st aastast hakkab ohtralt lisanduma kaportreid vene muusikute kohta. Ilmub artikkel Vene hümni autorist, Alexeil wowist, dirigendist, Eduard Napravnikust, heliloojast, Rimski korsakovist aga ka Põhjamaade kuulsatest meestest, Edward kriigist ja Niels kadest portreid. Kas eesti heliloojatest ja neljanda aastakäigu 12 kümnendas numbris on selleks portree, eks Herman ise tsiteerin. Küll ei ole kerge, et üks mees iseenesest kõneleb, sest et teda hõlpsasti oma kiituseks arvatakse. Sellegipärast ehk küll mõni ajaleht selle üle nakkab, arvan mina, laulu ja mängulehe toimetaja sündsaks mõnda sõna- enesest kõnelda. Ja nüüd järgneb põhjalik ülevaade tema eluloost ja ka väljaannetest, sest väljaannete poolest, mis Herman koostas, oli tema täiesti esirinnas. Et seda juhti ei jäta ta kasutamata, et need oma ajalehes ka üles lugeda. Viiendas aasta käigus on artikkel soome heliloojast Fredrik baasiusest, kelle laule eesti rahvas oli suure poolehoiuga vastu võtnud juba esimesel üldlaulupeol ja kellel üks lauludest tänaseni meie hümnina kõlada. Eesti oma hümni vajadusest on laulu ja mängu lehes dub päris korduvalt. 1890 kolmas number ja artikkel eestlaste rahvalaulust. Sõna rahva laulan siin hümni tähenduses, see on rahva hümnus või üleüldine rahvalaul. Tavaliselt selliseid kirjutasid Hermanni enda sulest, siin on aga autorikski. Endla. Pole imestada, sest võimalik, kui hümnina pakutakse välja Hermanni laul Isamaa ilu hoieldes. Tsiteerin. Meil eestlastel ei ole küll üht üleüldist rahvalaulu olemas. Laulud, mis rahvas jää meelega laulab, on enamasti teiste rahvaste omad. Nii on mu isamaa, mu õnn ja rõõm ja sind surmani Soome rahvaviis. Minge üles mägedele, sõnad saksa keelest tõlgitud viis on küll algupäraline. Minul oli au ühe kuulsama Eesti häälestajaga selle asja kohta kõnelda ja see soovis, esiteks hääleta kui kõik Eesti osavamad hääletajad võisteldes uut rahvalaul ja mis kõige ilusam saab, jäägu maksaks. Teiseks võeta kui laul Isamaa ilu hoieldes, mille sõnad Kalevipojast ja seega pasunad on rahvalauluks viis on täitsa algupärane ja kena. Karl August Hermanni loodud, ta on ka igale poole rahvasuusse tunginud. Tsitaadi lõpp. Nüüd kuulemegi Karl August Hermanni seda hümni kandidaati Isamaa ilu hoieldes. Märkimisväärne on lehemuusikateoreetiline osa siin Hermann esineb rajaleidja keelemehena oli ta ju tegelikult diplomeeritud keelemees ja tol ajal oli eesti muusika terminoloogia veel olemata ja Herman oli lausa sunnitud ise termineid ja väljendeid looma. Siinkohal ainult väike valik sünonüüme sõnale helilooja. Küll on selle tähenduses Herman kasutanud sõna muusikameister või iluhelide sünnitaja või helivõidlane või toonide looja. 1890. aasta algusest hakkab ajalehes ilmuma juht kirjadena päris tõsiseid teemasid ja need haakuvad kultuurieluga laiemalt üle terve Eesti ja ka rahvusvahelises plaanis momente. Selle tõenduseks on 1897. aasta teise numbri juhtkiri pealkirjaga tõsine sõna praeguste lauluolude kohta, mis baseerub ühe Klaipzigi silma muuskahe kirja artiklil ja puudutatakse juba siis aktuaalset teemat materiaalsete väärtuste ülehindamist Paimuga väärtuste arvelt. Tsiteerinud meie aja vaim on kord niisugune eta materiaalisest asjadest liig suurt lugu peab, et ihaldus kõrgemate püüet kauniduse järele ikka rohkem maha rõhutakse ja sellepärast kartma Ta on, et aegamööda nagu rabasoosse ära kaob. Nüüd kolmandaks suuremaks lõiguks. Läbi aastate on maailma muusikaajalugu puudutav materjal. Siin püüab Herman valgustada muusikaajaloo põhietappe ühes alajaotuses nimega vanad rahvad, väidab Herman üsna resoluutselt. Hindlased hiinlased, jaapanlased ei ole muusikakunstis kuigi kaugele jõudnud, nende mänguriistad on nii viletsad, et meie haritud mängule harjunud kõrv selle vaevalt kannatada võib. Või siis teine tsitaat. Roomlased vana muistsel suurtoimetaja rahvas ei ole muusikakunstis midagi edendanud. Üheks suuremaks ajalehematerjali osaks on kogu aeg olnud muusika kroonika, selle maht on järjest suurenenud. Põhiteemad jäävad aga järjest tahaplaanile ja ühel hetkel on sõnumite rubriiki lausa kaks. Üks nendest on sõnumit muusika ja muu kunstiolust ja natuke pikema sõnaseadmisega. Seda ja teist. Näiteks 1897. aasta kaheksandas numbris võtavad need sõnumid juba väikese novelli mõõtmeid ja sama aasta teist 10.-sse 12 kümnendas numbris on vaid juhtkirjad need, mis arvestavad enam-vähem. Kõik muu materjal on lühiteadetena rubriigi all sõnumit muusikaelust ja muust võidusest. See kõik ilmet viitab vaid ühele. Ajaleht on pankrotis ja vaid kommertsliku sisuga jutukest aga suudetakse vee peal püsida. See ei ole enam see ajaleht, mille motoks oli olnud kuukiri Eesti muusika edendamiseks. 1897. aasta 12. number jäigi ajalehe viimaseks. Nüüd lühidalt laulu ja mängulehe noodilisast. See oli väga oluline lisa ja ilmus iga numbriga. Tavaliselt oli see kas kaheksa või isegi 16 leheküljeline ja enamasti ilmusid siin koorilaulud tippheliloojate koorilaulud Mozartist, Bachist, Petsoonist alates kuni Tšaikovski Schumanni nii välja. Ja algupärase kooriloomingu avaldamisel oli muidugi Herman siin väga helde enda asjade suhtes. Enamus tema laule ilmusid seal ja vähehaaval alles hakkab trükist ilmuma. Noodi lisas ka Aleksander Läte härmas Kappeli Tomsoni Saebelmann'i Türnpu laulud. Noodi lisas ilmuvad ka Johann Voldemar Janseni laulud. Ajaloolisest seisukohast on huvitavat kaks lehes ilmunud Lydia Koidula koorilaulu neist esimese 1887 ilmunud laulu ööbik. Saateks on öeldud, tsiteerin. Meie unustamata lauliku Koidula ainus viis, mis ta ise on loonud ja mis Karl August Hermann otseselt tema enese suust aastal 1877 on üles kirjutanud. Teist Koidula laulu saadabaga järgnev tekst tsiteerin komponeerinud Ell Koidula tema õe mälestust mööda üles kirjutanud ja harmuniseerinud Miina Hermann, 12. august 1889. Me ei Sööda. So ja. Moosa ta saama. Moosada saba. Noodi lisas ilmus ka instrumentaalmuusikat. Need olid enamikus lihtsa koolised klaveri ja viiulipalad. Nende autoriteks enamasti Herman ise. 1897. aasta lehe lisana vas ilmus üsna suurejoonelisema viiulimänguõpetus nimega seletus viiuli seitsmest kõrgemast mängukohast. See sõnamängukoht tähendas positsiooni ja igav positsiooni juurde oli mõeldud vastavad harjutused. Ja nüüd Üheteistkümne aastane paus ja 1908 tõusis laulu ja mängu leht taas tuhast. Ja ikka sellesama väsimatu entusiasti vana hea Karl August Hermanni käe all. Ja suurem osa materjali oli ikka jälle Hermanni sulest. Hermanni seisukohad olid muutunud veel resoluutsamataks ja ka arvamus iseendast oli kõvasti tõusnud. Näiteks peab ta end peaaegu ainsaks Eestis, kes oleks võimeline jagama heliloomingu õpetust. Nii seisab 1908. aasta esimeses numbris tsiteerin. Peaks osavõtjaid leiduma, tahaks laulu ja mängulehe toimetajana ainsa asjatundjana eesti rahvuslikes helivõitluses harjutuse õppekäiku avada. Ajalehe maht on aga poole suurem kui 11 aastat tagasi 16 lehekülge ja selle võrra kallim aastatellimus kaks rubla. Noodi lisa Ann aga endiselt kaheksa leheküljeline. Ajalehe tiraaž võis olla kusagil 50 eksemplari ringis ja seda kinnitab Herman oma sissejuhatuses, kus ta ütleb, et 50 inimest on tellinud, aga ei tea, kas nad ka selle tellimuse välja ostavad. Ja võrdlusena olgu öeldud, et 1897, kui leht lõpetas ilmumise, oli tellijaid 280. Ajalehe struktuur on jäänud põhimõtteliseks samaks. Ja esimese numbri artikkel Eesti muusikaoludest teeb Eesti muusikaelust päris põhjaliku kokkuvõtte. Hoiak on Hermanni siiski pessimistlik, tsiteerin. Eesti muusikaolud on vaheajal paraku õige nähtavat vähikäiku teinud. Ei meie põlv oska enam nii ilusasti laulda kui 1879 kuni 94. Suured laulupidude 1879 91 94 olivad Eesti laulu- ja mänguülem tippsiis hakkas laul ja mäng jälle langema. Siin on huvitav enesekesksuse moment. Just nendel laulupidudel oli Herman dirigendipuldis ja aktiivne korraldaja laulupidudel. Selles samas artiklis kiidab Herman heliloojast Emil hõrkhelmanni Johannes Kappelit, Miina Härmat, Rudolf Tobias, kelle kohta ta ütleb, et see on täis võidlane, see tähendab professionaalne helilooja kiidab karturlembatama ooperi Lembitu tütar eest mainitakse ära veel Artur Kapp, Mihkel Lüdig, Theodor Lemba, Augusto Mann ja sammal Linter. Herman kritiseerib teravalt, Konstantin törpud. Tsiteerin. Ta on täitsa saks ja hulga eestlasi enesega kaasa viinud ta saksa meestekoori võiduse kõrgusele viinud. Artiklis Raukkade loomise võim annab Herman selge vihjena kogu ilmale teada. Olles 57 aastane, on ta veel piisavalt noor suurteks tegudeks ja miks ka mitte ainuüksi laulu ja mängulehe taasilmumine kinni. Kuidas seda veel jõudis ilmunud ajalehe teine number ja On vihjeid olemas ka kolmandast numbrist, mis olevat jäänud siiski käsikirja ja seda kolmandat numbrit ei ole minul veel õnnestunud leida. Kaks numbrit on täiesti olemas ja teatri muusikamuuseumis ja ka teine number tänu Aloritsingule on üles leitud. Teises numbris on oluline maht tervelt neli lehekülge pühendatud meie laulupidudele. Herman on suur manitseja, kutsub üles uuele ärkamisele, tsiteerin. Aeg on arutust andnud. Mis arutust Koidula õndsa vaim küsib, nii arutust on, et Eesti laul ja mäng on tagurpidi läinud. Ei osata nii hästi laulda ja mängida, kui vanemal ajal. Uuter hakkamist on vaja, kuda võime rahvalaulu jälle laiama panna. Tehkem suur Eesti laulu- ja mängupidu, tehkem ta 1909. aastal 20.-st kuni 22. juunikuupäevani targast Taaralinnas, siis on mõnus mõnut, seda siis on kaunis kallitseda. Teise numbri lõpetab päris huvitav reisikiri teekäik Lõuna-Venemaal Krimmis kaukasuses. See on kokkuvõte Hermanni sõidust Krimmi eestlaste juurde. Seal ta käis koos tütre Salmega. Sinna oli ta kutsutud eesti rahvalaulust Kontsert loengut pidama ja arvata võib, et tütar Salme esines klaveril kontsertidele. Herman suri Tartus 11. jaanuaril 1909 ja pooleli jäid paljud asjad nende hulgas muusikalehe ilmumine. Eesti tänapäevaste muusikaväljaannete kaukat eelkäijat vedas Herman harva nähtava idealismi ka. Ja ka vastutustundega. Ja teda saatis alati üheaegselt nii kiitus kui ka kriitika. Hermanit on naeruvääristatud päris palju. Kõigele vaatamata säilitas Herman sirge selja ja olukorras, kus toetajaid oli vähe suutis ta oma missiooni edasi viia. Ja paljuski tänu Karl August Hermanni ele oleme tänulikud, et meil on olemas 125 aastane Eesti muusikaajakirjandus. Saate laulu ja mängulehest tegi Alo Põldmäe. Saates kõlanud muusika Aleksander Kunileid Mu isamaa on minu arm. Eesti filharmoonia kammerkoori juhatas Tõnu Kaljuste. Theodor Hanseni ema süda esitasid Tartu poistekoor ja Toomas Uibo Miina härma, küll oli ilus mu õieke. Tartu Ülikooli akadeemilist naiskoori juhatas Vaike Uibopuu. Fredrik patsiuse. Eesti vabariigi hümni esitas Pärnu linnaorkester Karl August Hermanni Isamaa ilu hoieldes esitas EKE inseneride meeskoor Ants Üleoja juhatusel. Lydia Koidula Isamaa Isamaa esitas kiigelaulukuuik ja Karl August Hermanni kui Kungla rahvas lauleldusest Uku ja Vanemuine. Raimo Kangro seades esitasid Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel.