Ta sünnib heitliku saksa romantismi läbi imbunud maailma leiab endale varakult kaaslasteks poeesia, kirjanduse ja muusika, boheemlaslik elukommetega tudengielu. Ta saab tunda ülev õpetlikku armastust. Teda saadab kuulsus, üksindus, õnn ja traagika. Ta on otsekohene enesepiitsutaja, kuid samas õrn armastaja. Tan Loovia Tase küllane, kel tuleb oma unistuste eest ränka vaimuhinda maksta. See romantiline kangelane on muusikaga, kogu maailm on puudutanud Robert summan. Head kuulajad MINA OLEN Annika Kuuda ja püüan väikese kolmeosalise saatesarjaga paotada õige pisut selle äärmiselt keeruka hingeeluga romantikast helilooja Robert Schumanni maailma. Tema kahesajandat sünniaastapäeva tähistab tänavu kogu maailm. Ehkki siin ja seal on kritiseeritud romantikutest heliloojate elu ja loomingu kõrvutamist. Seda nii-öelda 19. sajandi muusikakriitik tutte ja muusikast kirjutajate leiutist, mis barokiajale hoopis võõras ja millele heidetakse ette, et nii-öelda biograafiline ja loovisik pole tihtipeale üks ja see sama. Tahaksin Suumannile oma saadetes just nimelt nõndaviisi läheneda kõrvutades tema loomingut ja elu. Sest mulle tundub, et temast rääkides on piire nendega kahe loova ja reaalse vahel väga õhuke. Ning et helilooja päevikuist kirjadest on meieni säilinud väga palju väärtuslikku materjali, oleks vale seda mitte kasutada. Olgugi siis, et teemaks on Suumann, kes ju ennast isegi läbini mõistnud, kes sisimas võitles juba lapsepõlvest kaasa saadud hirmude ja mudelitega. Aga siinkohal ei otsigi ma mingit tõde, vaid jutustan lugu läbi enese silmade. Niisiis sarja esimese lähemalt helilooja noorus põlvel peatava saate sissejuhatuseks sobikski üks Schumanni hilisem hinnanguline tagasivaade, kus ta tunnistab. Ma sain kõige hoolikama ja hellema kasvatuse. Ja see on tõsi. Vähemasti esialgu. Robert Schumman sündis 1810. aastal Saksamaa idaosas asuvast ika linnas. Tema lapsepõlv oli rikas vaimses mõttes ning soodne oludelt. Roberti isa August Suumann Olidsvik auraamatukaupmees, Vironia Walter Scotti teoste tõlkija kes püüab edendada oma kirjanikukarjääri rüütlilugude autorina. Roberti ema aga Johanna Kristina, kes pärit lugupeetud kirurgi perekonnast on praktilise meelega ning põhiselt Ta kindel. Schumenide majas valitseb avatud õhkkond kirjandusele ja muusikale. Ja nii leiabki Robert isa lemmiklaps end varakult oma kangelaste Baereni, Göte Shan pooli ja teiste seltsis. Ilmselt tekibki Soomanis juba siis vajadus oma fantaasiakaaslaste järele. Sest kuigi ta pole peres ainus laps, kaugeltki mitte õdesid-vendi, on tal neli. Karl Eduard, Julius ja Emilie. Ent Robert, kes kõige viimasena peres ilmale on tulnud, jääb vanemate laste tegemistest välja. Seda enam, et raamatud muudavad Roberti iseseisvaks. Ta eristub teistest oma teadmiste ja oskuste poolest. On liialt ninatark ja ehk pisut veidrikke. Kõige paremini saab Robert läbi Karliga. Karl temaga ei mängi. Ta õpetab talle üht-teist ja seejärel kontrollib. Nad istuvad trepil kaupluse ja korteri vahel ja Karl esitab talle küsimusi. Ta tahaks teada, milline linn on kõige lähemalt Swicaule. Robert teab ta seda Karlilt õppinud. Kännits ja samuti keera. Karl noogutab, pole paha. Millal sa ilmale tulid? Pärita ähvardava alatooniga, mille tähendust Robert ei taipa, sest lõppude lõpuks sai ta selle kuupäeva Karlilt teada. Ma sündisin kaheksandal juunil 1810. aastal. Swicaus. Karli pahandab, et ta mainis juba ka tsikaud. Seda polevat veel tahtnud teada. Sinu sünni kohta me sinult veel ei küsinud. No küsi siis nüüd, ütleb Robert. Son Karlile liig mis liig. Mul on sinust villand. Ta jätab Roberti trepil istuma. Nende sunnib Karl teda varakult oma tunnetes selget vahet tegema. Kui Karl poleks nii ennast täis, võiks ta teda kui suurt venda armastada. Aga nüüd ta ainult meeldib talle. See Karl. Ema tervis ja isa tohutu töö rügamine võtavad oma ja Roberti eest hoolitsevad tema neljandal-viiendal eluaastal ajuti Kuvernandid teiste seas ka proua linnapea Eleonora Rupjas, keda poiss hiljem on soojalt nimetanud oma teiseks emaks. Isa August kutsub Roberti kord pühapäevasel päeval kaasa kuulama, kuidas nad sõpradega kvartett teha. Teatavad isa eeskujul otsib Robert klaveriklahve proovides kooskõlasid, mis omavahel hästi sobivad. Tema meelde kogunevad viisid, mida ema peagi poissi järele Hemisemas kuuleb. Ja nii avaldub poisi hea kuulmine. Isa hoogust julgustab Robertit helisid edasi otsima ja lubab muretseda õpetaja. Seitsme aastaselt saabki Robert endale esimese muusikaõpetaja kohaliku linna kiriku organisti Johann Gottfried Kunsi kelle juures käib ta kolmel pärastlõunal nädalas. Samal ajal õpib Roberti jutlustaja Kothil Ferdinand tööneri erakoolis ladina, kreeka ja prantsuse keelt. Tahmi puut, õpitut suure vaimustusega. Luuletused jätab ta meelde pelgalt kuulmise järgi ning esitleb neid siis hiljem kodus isale. Roberti armastatuim poed on loomulikult šampoon. Kord teeb isa Robertile kingituse. Majja tuuakse klaver, aga mitte mingi tavaline klaver, vaid straisheri klaverivabriku pikka aega Saksamaa suurima klaveritööstuse tiibklaver. Nüüdsest muutub tavaks, et pärast lõunasööki istub Robert klaveri taha kannab ette kuntsi juures õpitu, eelkõige aga isa meeleheaks improviseerib. Temast saab üha sagedasem osaleja õhtustel muusikalistel koos pimistel. Teda vajatakse nüüd. Schumanni suurimaks tõukeks poisi Aas saab olema kaheksa-üheksa-aastasena Leipzigis kuuldud Wolfgang Amadeus Mozarti võluflööt. Seejärel tekkib otsus muusika tegemisest peab saama tema elukutse, ükskõik kas siis esineja või heliloojana. Ehk just selle Mozarti võluflöödinägemine süstib Robertisse huvi lava ja elusate esituste vastu mida ta juba üheksa-aastaselt vastse svikov kümnesistina oma koolisõpradega planeerib. Ta organiseerib kaaslastega teatriprojekte, võtab teha mõned komponeerimis tööd. 11.-st Kaheksateistkümnendal Nende eluaastani esineb ta tihtilugu nii pianisti, poeedi kui kõnemehena. Tema esituste hulgas kõlavad nii Leieli kraameri, riisi, Moosese kui Veeberi palad. Kuigi Suumann sai pisut muusikaõpet, polnud see eriti range ega järjepidev ning ses mõttes võib teda pidada autodid aktiks. Ta uuris oma pead, partituuri õpikuid ning taoline üksinduses õppimine saadab heliloojat hiljem tegelikult läbi elu. Olles suhteliselt keskpärane õpilane koolis näitab ta üles sügavat huvi mitte ainult muusika, vaid ka kirjutamise vastu. Ta hakkab koguma enda kirjanduslikke saavutusi. Poeeme teatraalseid katkendid elulool, siis kitse tuntud heliloojatest ning kasutab nende autorina varjunime külander. Siit tuleneb ka tema keskmiseks nimeks ekslikult omistatud Aleksander, mida tegelikult üheski allikas eliid. Suumann värbab enda kõrvale temaga samasugust kirjandushuvi jagava kaaskonna ning asutab kirjandusklubi Literaaricherferain. Selle eesmärgiks saab olema Euroopa autorite suurteoste tutvustamine, hinnatud kirjanike biograafiate lugemine ja uute klubiliikmeid inspireerivate raamatute avastamine. Samas arutletakse nende endi loomingule. See ühing, mille vedamise eest Schumanni innukalt hoolitseb, käib koos rohkem kui 30 korda aastas ajavahemikus 1825 kuni 1828. Sel perioodil katsub Robert kätt väga erinevate kirjandus žanritega ning teda paelub üha enam Shan pooli kirjutatu. Robert Schumanni kauaaegne sõber ja hilisem geoloogiatudeng Ladzigis Emil Flexi on meenutanud kirjeldatud ettevõtmist hiljem. Suumann oli juba siis veendunud, et temast saab kuulus mees. Robert on 15 aastane noormees, kui teda tabavad kaks hoopi teineteise järel. Soomanide pere elab yle tütre ja õe Emilie enesetapu. Aasta hiljem sureb tööst kurnatud isa. Miks Emilie toa aknast alla viskub? Pole teada mõnedes, milles tähendustes ilmneb tõde hoidisel päevade kaupa pimendatud toas. Ja teda valdas pidev melanhoolia. Aga kuidas olekski Robert, kellele isa end täielikult pühendas, saanud seda kõike märgata? Õe matuste päeval mõtleb Roberta alguse teemat reekviem-ile kuid ei kuule muusikat. Emiili lahkumine muudab Suumanide maja ebaturvaliseks. Isa jääb kurbusest päris otsa ning nõuab, et miili koht söögilauas jäetaks tühjaks. Ema vaidleb vastu ja isa annab järele, kuna ei ole jõudu. Robert jälgib mure ja hirmuga isa hääbumist. 1826. aasta suvel 16 aastase Roberti isa August Suumann sureb oma valu ja leina. Sellest perioodist talletab Robert aasta hiljem alustatud päevikusse milles ilmnevad ka tema esimesed suhted sümpaatiad tüdruksõprade vastu. Siitpeale on Roberti särav muretul elul lõpp. Ta muutub kinniseks melanhoolseks ning tema ees seisab peagi tee valik. Ühes oma autobiograafilises essees kirjutab summan. Ilmutus teisikust oli tal varem kui kuulis sellest räägitavat. Ja kui seebius ja Florestan need on nimed, mida ta annab oma loomuse pimedale ja valgustatud poolele ning kes teineteisega kohtuvad helilooja esimestes teostes. Võib eeldada, et Robertil oli oma vanematest ebatõepärane kujutluspilt mis võis psühhoanalüütik Christian Davidi meelest olla Soomeni viirastusliku teisiku võimalikuks tekkeallikaks. Ta idealiseerida isa mis oli ka küllalt loogiline, arvestades isapoolset pühendumist oma lemmikule. Ent selle isa idealismi kõrval romantilises õhinas varjub tugev nurjumise neuroos. Ema, kes, olgugi armastav ja pühendunud ilmub nii-öelda türandliku oma mina kehtestajana kel ohtralt annet tekitada lähedastes süütunnet sihika, poja ilmne masohhism kalduvus, olgugi ta siis sõnades hell, siiras ja õrn. Ema ning eestkostja tungival palvel alustab Robert juuraõpinguid Leipzigis. Enne seda aga võtab ta koos sõbra Kispertiga ette retke Lõuna-Saksamaale, kus kohtub ainega ning külastab Shan pooli kodu. Shan pool, kelle pea kõik suuremad teosed Robert läbi oli lugenud, kujunes Schumanni ideaaliks juba poisipõlves. Shan pool oli tema fantaasia ettekujutluste toit. Ühes kirjas sõbrale leks sihile. Shan pool tähendab minu jaoks endiselt rohkem kui sille. Götet ma veel ei mõista. Kirjaskispertile. Tema ehk siis šampoon on mind sageli viinud hullumeelsuse servale kuid läbi udu pisarate paistab rahu Vikerkaar ning hõljuv inimlikkuse vaim. Süda on imetabaselt meeliülendav ja õrnalt valgustatud. Oma päevikus leiab Suumann. Jean pool on justkui läbipõimunud minu sisemise olemusega, nõnda nagu oleksin temalt saanud seesmise hoiatuse. Kuigi Robert kolib Laidzigisse toakaaslaseks, sõber refleksi ei jätkuda loengute külastamiseks poeesia kõrvalt eriti aega. Ta on muutunud heitlikuks õrnast armukesestan saanud tõre, teismeline filosofeerivast unistajast, imen joomer eemalt meelisklevast armastajast, ropusuine praalia. Ta jääb oma käitumisega segadusse isegi oma kauaaegse sõbra fleksisi kes küll joomaõhtutel meelsasti kampa lööb. Kuid ometi Robertit ei mõista. Juuraõpingutes peab Robert vastu vaevu kauem kui aasta ning on hämmastav, et ta suudab vabaneda ema mõjuvõimust ja vastu tema vormilist tahet teha pojast. Jurist pühendub muusikale. 1828. aasta viib Robertiga Friedrich viikiga mehega, kes mängib olulist rolli nii Roberti, nii-öelda professionaalses kui ka isiklikus elus. Robertist saab liiki klaveriõpilane. Neid valdab esialgu teeneid esiimetlus. Wiik, keda peetakse sel ajal tänu oma üheksaaastase tütre Clara hämmastavatele pianistlikele saavutustele maailma üheks parimaks pedagoogiks näeb Suumanist talenti ja energiat. Liikide kodus, kus Suumann tunde saab kohtuta mitte ainult leipzigi muusikaeliidiga, vaid ka kese klaarega. Son viiki, ainus tütar, keda ta üksi kasvatab eesmärgiga teha temast maailmakuulus pianist. Palun, Klara, näita meile, mida su isa on sulle õpetanud. Nii tuuakse tüdruk tema pilli juurde ja teadvusele. Laps nimega Clara. Ta liigub kuulekalt ja kärmelt isa kaitsva tiiva alt klaveri juurde. Kaks korda teeb ta Niksu hoides seejuures kätega seeliku äärest kinni ning langetades pea sügavale alla. Siis võtab istet juba ta mängibki. Millegi sellisega polnud Suuman osanud arvestada. Tüdruku mäng hämmastab teda ja ajab hirmu peale. Laps mängib Tšernik ja nii nagu tema seda ei suuda ega kunagi ilmselt ka suutma hakka. Ta sarnaneb automaadile. Tema silmad vaatavad tühjusesse. Tema käekesed, mis kasvavad klahvidele käteks, suudavad kõike. Tertsis, drillereid, sõrmevahetusi, ühel klapil, topeltoktaavi. Ta oskab vajutada klahvile nii uskumatu pehmuse kui ka järsu teravusega. Braavo, Klara. Viie piike esimesena ning annab seltskonnale teada, et laps debüteerib peatselt kehanthossis. Sooman seirab teda pilkudega otsekui mõnd võõrpärast mõistetamatut olevust väljamõeldud tegelast mõnest Hoffmanni novellist. Ta võiks olla nukk, olümpialaps, automaat, ütleb ta endale. Sõna juurdub ta mällu. Kuigi teda liigutab tovi säralikult pingestatud segu õrnusest jäikusest. Ei võta seda tüdrukut Tomaks. Nüüd on teie kord, palub teda Kaaros vastu tahtmist istub Schumanni klaveri taha. Miks need mikspärast, seda last ühe Schuberti eks Promptyga vastata klaarale ning viik vastas temale kutsega. Kui soovita, kallis Sooman. Tulge mulle lähematel päevadel küll. Siis võime ehk vajalikest harjutustest kõneleda samal ajal kui viik seda ütleb. Vaata, mis talle otsa pea kuklas, silmad veidi Kissis ning manab naeratuse oma päikesele kaunilt kaarduvale suule. Adjöö härra soome adjöö ravik. Adjöö ütleb laps. Hadjööklara vastab tema. See on veel nimetlus päikese Klaara-nimelise tüdruku vastu, mis peagi muutub. Niisiis on Robert ema tahtele vastu astudes otsustanud pühendada end muusikale kuid otsus ei tule lihtsalt ta proovi beeta aasta Haydlbergis muusikaesteetika tibu juures. 1830. aastal, 30. juulil kell viis hommikul kirjutab Robert oma emale. Tere hommikust, mamma. Praegu seisan teelahkmel ja mind hirmutab küsimus, kuhu, kui järgnen oma geeniusele juhibseminud kunsti juurde ja ma usun, et õigele teele. Aga tegelikult ära pane pahaks, ütlen seda sulle täie armastuse ja austusega. Mulle tundus alati nagu seisaksid sammul sel teel takistusena ees, milleks sul olid omad vanemlikud põhjused, mida ju minagi päris hästi mõistsin. Ja millal me mõlemad mõtlesime indlusetud tulevikku ja ebakindlat teenistust. Aga mis saab nüüd edasi? Ma olen veel tulvil nooruslikku loovust, mida kunst suudab veel kujundada ja ülendada. Samuti olen ma jõudnud arusaamisele, et hoole ja kannatlikkuse ning hea õpetaja abiga võiksin kuue aastaga olla suuteline ükskõik millise klaverimängijaga võistlema sest kogu klaverimäng pole muud kui puhas tehnika ja viilumused. Kohati satun fantaasia meelevalda ja tunnen endas võimet ka ise midagi luua. Ja nüüd küsimus, kas see või teine? Sest ainult üks saab olla elus see suur ja õige. Ja mina saan endale vaid ühe vastuse siis anda. Kui otsustasin õigusteaduse kasuks, peaksin ilmtingimata veel üheks talveks siia jääma. Kui otsustasin muusika kasuks, pean paratamatult siit lahkuma ja libedzigisse minema. Eks palve sulle mu hea ema, mille sa ehk meelsasti täidad. Kirjuta palun ise viikile lipsigisse ja küsi otse, mida ta minu eluplaanidest arvab. Palu temalt kiirelt vastust ja otsust, et saaksin Hailbergist lahkumist kiirendada. Sa saad ju isegi aru, et see kiri on tähtsaim kõigist, mida ma kunagi olen kirjutanud ja veel kirjutan ning just seetõttu ära täida mu palvet vastumeelselt ja saada peatselt vastus. Sooman peab kaks nädalat ootama kannatamatult uutesse kahtlustesse takerdunud ärevalt. Ema annab talle järele, on tema soovile vastu tulles viikile kirjutanud. Ei tee aga oma arvamusest mingit saladust. Ta ütleb, käia oma elu isa surmast alates mõtteis läbi ja sul tuleb endale tunnistada, et oled elanud üksnes endale. Kuidas see kyll ükskord lõpeb? Sama küsimust Suumann enam ei kuule. Ta haarab viivitamatult paberi, kirjutab piigile, kes on nõus teda õpetama ja ulu alla võtma. Austatud õpetaja, võtke mu käsi ja juhtige mind, kuhu iganes tahate. Ja ma ei võta eale sidet silmilt, et mitte särast pimestatud saada. Tahaksin, et võiksite praegu minu sisse vaadata. Seal sees on kõik vaikne ning üle kogu maa on praegu tunda kerget siledat hommikuhingust. Sooman pöördub tagasi Leipzigi, kus ootamas härra viik õpingute Shimon range. Ta peab harjutama kuus kuni kaheksa tundi päevas, millele lisanduvad klaveritunnid. Kompositsiooni, Nonii ja kontrapunkti õpetab Robertile helilooja ja dirigent Hendrich Torn, kes igikõrval on tema ainsaks professionaalseks muusikaõpetajaks. Vahepeal on Robert üle elanud taas ühe kaotuse. Seal tema armastatud Franz Schubert, kelle muusikasse Suumann nii sügavalt kiindunud on. Uudis jõuab kiirelt Schumanni. Kas ta luges seda ajalehest või ütles mõni sõber ta olevat nagu räägitakse, õõtsa nutnud. Schuberti näol kaotab Robert midagi enamat kui lihtsalt armastatud eeskuju. Ta mõistab teda kui venda, kes on temast palju vanem. Erisugune ja mõneti vöörik. Tan Subertile talle kunstile truuks jäänud. Schumanni päevikus seisab 1828. aasta esimesel detsembril. Näiliselt seosetu mõte kleepsude abil ühendatud ei eraldatud. Kiri. Minu kvartett. Schubert on surnud vapustus. Kuigi 1820.-te aastate lõpus visandab Suumann mitmeid klaveripalu alustab ta ju isegi Estur klaverikontserdi kirjutamist. Kuid tõeline loominguline puhang toimub just 1830.-test alates. Abik variatsioonid on esimene tsükkel, mis lõpetatud pärast otsust muusikale pühenduda. Pühapäeval, 24. jaanuaril 1830. aastal esineb Robert kontserdil, mille on korraldanud muusikadirektor Hoffmann ja linnas kõrgelt hinnatud muusikaõpetaja Paul Haaber. Ulatusliku programmi raames mängib mitmeti tuntud summan omaenesekompositsiooni Don Apek variatsioonid. Ta nimetab selle ootuseks number üks. Terve päeva põeb Robert rambipalavikku proovidel mängib ta esmalt Aleksandri variatsioone, et oma käsi kõikideks tehnilisteks raskusteks ette valmistada. Õhtul, kui asi tõsiseks läheb, saal ootusärevusest sahiseb, eksib ta kohe alguses, kuid võtab end kokku kokku ning tema enda mäletamist mööda mängis ta viimase variatsiooni täiuslikkust. Publik on vaimustuses. Robert pühendab variatsioonid meta Beckile, kes talle Manhimis silma on hakanud meta temaga ühevanune ning esineb pianistina. Täpsemalt võttes ei pühendada variatsiooni mitte naisele, vaid tolle nimele. Saan otsekui tarviklik leid tema loova kujutlusvõime jaoks. Nimi võinuks olla ka mõni muu, miks mitte Pauline komptes. Tabek. Niisiis on pühendatud väljamõeldud tegelane ja annab sisuliselt edasi teose teemas Sistreeritud noote. A-d. Keegi variatsioonidega tutvustab Suuman, ent suurele maailmale kui tõeline virtuoos helilooja. Te kuulasite esimest saadet Robert Schumanni 200.-le nii aastapäevale pühendatud saatesarjast Robert Schumanni 200. Saate autor on Annika Kuuda ja helioperaator Helle Paas.