Head kuulajad algab teine osa Robert Schumanni 200.-le sünniaastapäevale pühendatud saatesarjast. Robert summa on 200. Niisiis on pea 20 aastane Robert Suumann otsustanud saada maailma kuulsaks pianistiks. Ta pühendab end oma eesmärgile täielikult ja üdini liigagi suure innukusega kaldud äärmustesse. Ent tehnika tehnika on see, mis veel ei võimalda väljendada end klaveril nõnda nagu Robert ise ja ka härra viik seda sooviks. Klaveritunnid Weeki juures muutuvad ajapikku Robert pile ahistavaks sest kogu tähelepanu kuulub tehnikale üksikute sõrmede liikumise jälgimisele. Nii võtabki Robert parema käemängu tehnilise vabaduse laiema haardeulatuse jõulisuse ning eelkõige parema käe keskmiste sõrmede suurema iseseisvuse saavutamiseks kasutusse ekstreemseid treeningvõtteid. Ilma klaverit. Juba Haydlbergi päevilt ehmatab ta kubernenti oma Faustilikke harjutustega püüdes teisele ja kolmandale sõrmele silmuse abiga tantsimist väetada. Nemad ju ei pea siis, kui teised tahavad. Nemad peavad tahtma siis, kui teised ei pea. Robert võtab kasutusse Johan Bernhard šiiri konstrueeritud sõrme treenimise riistapuu. See on aparaat, et mida olen kasutanud nii mõnigi virtuoos enne Robertit ning oma poes müüb seda ka härra viik. Masina tööpõhimõte näeb ette üksikute sõrmede venitamist suunaga käe selja poole, tehes seda aga ekstreemselt suure nurga all. Härra Viik, kes Roberti harjutusmeetodist teadlik on, ei tee, sest algul numbrit peab ta ju isegi väga oluliseks klaverimängutehnilist külge kuid aja möödudes hakkab temagi arvama, et Suuman kipub oma ponnistustes liiale minema. Roberta aga, keda innustavad aparaadi kasutamise jätkamiseks kuulsate virtuoos pianistide nagu taanbergi soovitused ei suuda lõpetada. Paraku on sellel ka fataalset tagajärjed. Üha enam hakkab käsi Robertit klaverimängu juures valuga vaevama. Üha sagedamini pillab ta maha asju. Tema keskmine sõrm on muutunud tundetuks jäigaks. Ka ravimeetmetest pole siin enam abi, olgugi selleks siis elektriteraapia range dieet ja suu kaudu manustatud medikamendid või niinimetatud loomavannid, mis näevad ette patsiendi käehoidmist korjuse sisikonnas. Ta tunneb hirmu, et tema klaverilõvi unistus alandat ning seda kinnitab tallega vana semu ja end naljaviluks Schumanni ihuarstiks kuulutanud doktorclock. Parema käemängu võimetus ja keskmise sõrme pöördumatu halvatus teadvustuvad 1832. aasta juulis. Ühest küljest on enese käe vigastamine märk Roberti kalduvusest äärmustesse teisalt näitab see tema täielikku pühendumist muusika loomisele, mille teel ei võinud saada takistuseks tema pianisti karjäär. Tal tuleb loobuda oma teoste esitamisest, et anda ruumi teistele artistidele ning eeskätt oma loomingule. Kuid ta ei tee seda kerge südamega. Sel sisemise võitluse ja leppimise ajal kirjutabki Robert hulga kulla hinnalisi maailmale ennenägematuid ja teedrajavaid klaveritsükleid. Need on liblikad, oopus kaks. Tokaatadzee tuur uppus seitse paganiini etüüdi, Tupus kolm. Intermetsad uppus, neli. Samal ajal on tööskeem oli sümfoonia. Aga seal enesevigastamised paistavad olevat veelgi sügavamad juured. Siin on vastuolu Suumann viik. Liik Sooman, Sooman, Klaara. Ehk teisisõnu ei saanud Robert olla võistleja härra viikile kelle autoriteeti ja tunnustust ta pärast isa surma asendusena vajab. No ta ju olla rivaal kaklarale, kes juba 13 aastaselt on välja kujunenud virtuoos. Nii püüabki Robert selle hirmuäratava manöövriga lõksu ja muudab hoobilt võitlusvõimetuks viimest saava poja viiki virtuaalse vastase kui ka Klara rivaali. 1831. aasta juulis seisab Roberti päevikus. Tänasest astuvad minu päevikusse kaks täiesti uut persooni. Kaks minu parimat sõpra. Need on Florestan, jää Useebius. Kui Suumann esimest korda iseennast kõnetas, oli ta üksi. Ta lebas voodil, maalis pilguga lauseid ja noote lakke, kuulas veel kord šotaani variatsioone, mida oli ennist mänginud üllatunult ja täis imetlust. Ta rääkis nagu sageli iseendaga. Oma agaruses hakkas ta endale kõneledes erinevaid rolle võtma. Ta hüppas iseendast välja ja pöördus endasse tagasi. Florestan süüdista ennast ja tegi seda juba jõusyybiusena. Florestan väljendab Roberti mässulist poolt. On virtuoosse kehastus, kellele vastandub õrneuzeebias. Robert ei tee oma lõhestunud isiksusest peagi enam numbrit. Ta laseb kloorestanil jäivuseibiusel olla. Ta isegi katsetab neid oma sõprade peal, kes ajapikku Roberti nii-öelda ära olekute või eemaldumistega harjuvad. Sind, Robert, sind on juba kaks, pole paha, ütleb doktor Glock. 1831. aastal leiab Robert enese jaoks saksa kirjaniku Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni fantaasiarikkad. Kirjutised. Need kütkestavad ja mõjutavad Robertit samamoodi, nagu seda varem oli teinud šampooni ning tekib otsus nimetada ringi oma tutvusringkond. Oma päevikus 1831. aasta kaheksandal juunil kirjutab Robert. Tänasest alates tahan ma oma sõpradele anda ilusamad sobilikumad nimed. Sestap ristin neid alljärgnevalt. Viikisd saagu mister Aaro Klaarast Tšiilia Page'i aara. Kristallist karitas tornist muusikadirektor plokist vana meditsiinimuusa fleksisist nooruk mugaja. Nendel sonist meeritis. Need uued tegelased lubavad Robertil pöörduda nüüdsest ükskõik millal ükskõik kelle poole. Robert võib nüüdsest neid isiksusi lõputult ümber kujundada oma kirjutistes nii muusikalistes kui ajakirjanduslikes väljaannetes. See kõik pakub Robertile suurt rahulolu. Oma kujuteldava mõttekaaslaste rühmituse nimetab Robert Taaveti vennaskonnaks. Taaveti vennaskond, mille esimesed ja tema jaoks olulisemad liikmed tama deklaratsioonis üles loeb kasvab üha suuremaks. Kas saab tal üle pea ja laguneb tema mälestustes taas koost. Nagu kustuvad, langevad tähed. Enamjaolt ei omandagi nad kindlat kuju, saavad endale nimed meenutavad, kui üldse ainult kaudselt oma eeskujusid esindavad. Kui üldse mõnda printsiipi mõnd tuntumast, mõnd muusikalist värvi või siis kutsutakse nad kiindumusest tõuseebiuse ja Florestani seltskonda. Paiguti õnnestub vennaskonna rajal ja kaootiliselt maestro reaalsed prototüübid nende väliskestadest hoopis eraldada. Nii et alles jääb midagi kookoni sarnast, mille sisse võib suvaliselt pugeda keegi teine nii ajata liikimisterrarost välja ja astub siis ise sellesse elama. Mõnedel pole jälle aimugi, et nad Taaveti vennaskondlaste hulka üldse kuuluvad. Ta võtab nad vastu ja nimetab ümber. Šoman, tunnistab nad omaks ja unustab, niipea, kui neil pole tema kirjatöödest enam midagi otsida või kui nad muutuvad tema muusikale koormavaks. Võimetuna väljendama end Florestanina suure Virtoosina tuleb Robertil edaspidi kõneleda läbi jõuseebiuse. Algust näeb tema esimene kriitika artikkel, mis kõneleb Schopehhanist. Seal maailmale veel üsna tundmatu nooruke helilooja, kelles Robert näeb muusika Keeniast. Ta tervitab šotajani sõnadega. Müts maha, härrased, siin on geenius. 1833. aastal jätkab Robert pühendumist komponeerimisele mistõttu ilmselt peatab ka oma päeviku sissekanded. Kuid loominguliste töösse tekib paus. Roberti rabile taas kaks kaotust. Kõigest kuuajalise vahega. Surevad vend Julius ja teise venna Karli abikaasa Rosali roseli, kelle vastu Robert ka mitte ükskõikne pole olnud. Robert on temast vargsi unistanudki kuid alati tajunud olukorra reaalsust. Robert langeb sügavasse depressiooni kuid suunab oma jõutöösse kirjas emale 27. novembril ligi neli kuud pärast läbielamisi. Minu ellu tagasipöördumine tuli tasapisi ja ainult läbi raske töö. Raske töö all peab Robert silmas maa muusikalise ajakirja asutamist. Koos sõprade pianisti Julius Knorri, helilooja ja kunstniku lüüseri muusikakriitik kortleppi ja filosoofi ventiga hakkab Suumann kogunema igapäevaselt. Cafebaumis. Saan kõrts, milles Robert veedab suurema osa oma päevadest. Sigarette ja õlleKruusile taga väljendatakse ühiselt pahameelt kontserdisaalides domineeriva tühipalja Virtoostuse üle ja ooperimajades valitseva kergemeelse itaaliapärasuse üle. Vaimusilmas näeb Suumann koos kolleegidega muusikaajakirja tulevikku. Taaveti vennaskonnast saab Schumanni muusikast rääkivate artiklite põhiline tagala. Siin saavad sõna kõik tulihingeline saarestan euzeebius Jerrara ning peagi ilmub Taaveti vennaskonna esimene ametlik artikkel. See muusikalist vulgaarsust kritiseeri kirjutis on sümbioos lennukast, roosast, kriitikast ja forismidest. Päris oma ajakirjandusest. Tapmiseni jõutakse 1834. aastal. Sellest esialgu kaks korda nädalas ilmuvast väljaandest saab nuia lipsti Kertsaid Sharif. Firmulik. Aasta hiljem, kui Suumann nimetatakse ajakirja ainutoimetajaks ja omanikuks lüheneb nimi lihtsalt. Nojah, sait sherif firmusik ehk uus muusikaajakiri. Kolmandal aprillil 1834. aastal ilmub uue muusikaajakirja esimene number leipzigi kirjastuse Hartmanni väljaandes. Taaveti vennaskond pühitseb seda sündmust, Nad võidutsevad. Lõpuks ometi saavutab kõla ju nende esteetika, see romantiline vaimsus, millest muusika ja poeesia areng saab sisse uue hoo. Venna surmast aitab Robertil välja tulla uus kohtumine. Tema ellu tuleb kui hele täht, noor ja andekas pianist Ludwig Šunke. Robert leiab Sunkes hingekaaslase. Veelgi enam. Sunke on tema teisik, kelle ta enda kõrvale elamu kutsub, kelle ta loomulikult oma vennaskondlaste hulk arvab. Ta ilus hukatuslikult ilus. Esimesest silmapilgust on Suumann tema külge otsekui naelutatud mitte kunagi pihkada seda ägedat tunnet armastuseks nimetada. Ta armastab seda inglit. Ta kõneleb temast kui armastaja. Oma muusikas vahetab ta armastades rolle, muutub mehest naiseks ning luuletajate abiga viipab tema taevasse tähed. Ludwig Sunke Stud kardist tutvustab noormees end vaikse meloodilise häälega. Kõikide silmad olid temale suunatud. Nad tahtsid näha temas Jaanuse kuju. Teised arvasid, et kui Pompeius säärane raidkuju peab välja kaevataks, kuulutatakse mõne Rooma imperaatori omaks. Varestan ütles mulle kõrva sisse, seal kõnnib Juschillerise ringi ainult elusast peast on ta mõneti veelgi sillerliku. Ent äkitselt, 1834. aasta suvel jääb Sunke haigeks. Ta oli seda juba varem lihtsalt ei pööranud sellele tähelepanu. Lootis, et valud ja nõrkus jätavad ta veel mõneks ajaks puutumata. Nüüd aga on Armojal lõpp. Diisikus lööb välja. Ta sureb seitsmendal detsembril 1834. aastal. Matustele Sooman ei lähe. Tõmme on veel liigagi tugev. Ta peab end veel koguma, enne kui hakkab sõbrale järelhüüdeid kirjutama. Mitmeid kordi muusikalehes ja kirjades. See oli tema teisik. Accessi kaasik. Robert summan on romantik, kelle elu juhivad tunded ent mitte Klaara ega ka vennanaine roosali. Jaga kalludiks Sunke pole need, kel Roberti südames eriline koht. 1834. aasta kevadel kihluta härra viiki klaveriõpilase hernes tiine Bon Friceniga keda esitleb kirjas emale Ernest Liine jõuka Böömi paruni fon, Frickeni tütar. Ema krahvinnat sätwitz. Imeliselt siiras, lapselik loomus, õrn ja tundeline, sügavalt kiindunud minusse ja kõigesse kunstipärasesse erakordselt musikaalne. Lühidalt läbini selline, millisena sooviksin näha oma naist ja ma ütlen sulle oma heale emale kõrva sisse. Kui tulevik küsiks minu käest, kelle sina valiksid, vastaksin kindlalt selle. Kuid Robert pole kindel oma tunnetes ning talv jahutab tema armastuse enneolematu pakasega maha. Roberti elus on veel üks naine. Kristel ehk kaaritas, kes tema ellu ilmub, siis kaob ning ilmub taas. Oma päevikus pole Robert seda salapärast naist tutvustanud. Ta ilmub märkidena. Tõenäoliselt võis Kristel olla viikide maja teenijanna. Kristeliga seob Robertit salajane kirglik suhe. Nad elavad aktiivset voodielu, millest Robert ka haigeks jääb. Alul ei võtnud ta valusid sügelust ja kipitust kuigi tõsiselt. Need piinasid teda just siis, kui ta oli endaga pahuksis, kui kavatses nad vähemalt üheks terveks päevaks ära unustada. Kellele saanuks kida oma mure usaldada. Kuid õhtuti, kui ta magama heitis silmitsenud põgusalt mädapunn lahtisi haavu, oma suguelundid. Õhtuti muutusid piinad väljakannatamatuks. Kui siis doktor clock üks kord ootamatult suubertinootide patakaga tema juurde ilmus. Me võiksime neid koos proovida. Saidama häbist, võitu püüdis kogeledes sõpra keelitada. Lõppude lõpuks oled ju oma õppimisega peaaegu ühel pool. Pead seega arstiteaduses orienteeruma. Võib-olla oskad sina leida abi või midagi sarnast, ütleb ta. Võib-olla ütleb ta, jääb Glocki sedavõrd segadusse, et too tahab juba lahkuda. Ära mine. Sul on valud, Robert, sa tunned, et oled haige. Nii palju saan ma sinust aru. Vaata, ütleb tema ja tõmbab ühe ropsuga püksid ja aluspesu alla. Põrnitseb seejuures ise mäda Willidega kaetud teenist. See on paistes sinise-punase kirju. Armas taevas. Klokk vajus diivanile ja silmitses pärani sui seda, mida Sooman talle demonstreeris. Kust sa selle endale hankisid, kelle käest klokk tasandab häält nagu kardaks pealtkuulamist. Siiski toob klokk talle veel samal õhtul pudelikese nartsissivett, millega ta lahtisi haavu tuleb niisutada see leevendavat valu ja hoolitsevad kiirema paranemise eest. Igal juhul võib löövet järgnevate aastate jooksul ikka jälle uuesti ette tulla, hoiatab klokk. Aasta 1835. See on aasta, kui Roberti suhe 15 aastasesse tüdrukusse muutub. Vahepeal, kui Robert on jõudnud juba kihluda ja taas lahku minna, on laps Klaara talle järele kasvanud. Ilma et ta ise selle heaks midagi teeks, hakkab Klaara tema tähelepanu endale ootama. See laps, reisid on teinud ta iseseisvaks, edu enesekindlaks. See laps kasvab Robertile vastu. Oma mõtete rahustamiseks, lõpetab Sooman karnevali lõpus. Üheksa. Jaga sümfoonilised etüüdi, toopuscolm teist. Roberti tutvusringkond laieneb. Talle tutvustatakse leipzigi kultuurieliiti. Temast saab sage külaline Henry ette foogti salongides. Elu viib Roberti kokku šotayanjame Endel soniga. Viimasega kohtub Robert esimest kordagi Vanthousis. Nad tunnevad teineteist juba muusika kaudu ning sõlmivad sõpruse, mis saab toitu vastastikusest muusikavahetusest. See soe tutvus ja vastastikune mõistmine seob Robertit mendel soniga surmani. Agaklara Nad peavad klaaraga kirjavahetust, pühendab talle Fismall sonaadi. Kahepoolne kommenteerimine viib armunud nende esimese suudluseni. Vicky tan Schumanni taas õhtusöögile kutsunud. Mis aga kiirelt otsa saab, kuna viik toidud ujutult ja vaikides alla kugistada. Klementiine läheb lapsi enda ees, ajades toast väljaviik seadendaja lehega õdusat Sokale istuma. Klara saadab külalise ukse juurde. Ta tõstab sõrme huultele, istud trepile. Kui sageli on Roberta klaaret niimoodi näinud, siin trepiastmetel eeskojas. Robert istub tema kõrvale. Klaara osutab pöidlaga hoiatavalt suletud uste suunas. Tema noogutab ja kuulab, kuidas tüdruku naer rinna kurgu vahele pidama jääb. Klaara väike ovaalne nägu läheb särama. Milline üliarmas later, kui ta ainult teaks. Robert Klara teab temast võib-olla rohkem, kui ta oletab, sest võtab tema käe oma palavate lapse käte vahele mis suudavad iga klaveri siin ilmas laulma panna ning toetab pea tema õlale. Nõnda et soomlane ei saa teisiti, kui peab teda suudlema. Klara õpetab ja tõmbub tagasi ja suudleb teda vastu. Seejärel raputab pead, nagu ei suudaks seda uskuda ning tõuseb püsti. Taas tõstab ta sõrme huultele. Schumen noogutab. Kõige meelsamini oleks ta tüdruku kätele haaranud ja temaga minema tormanud. Kikivarvul lähevad nad trepist alla ukse juurde. Tüdruk küsib vaikselt. Kas see on nüüd siis kihlus? Jah, vastab tema pärast sekundilist ehmatust. Jah. Kuid me jätame selle enda teada. Ta suudleb tüdrukut laubale. Härra viik on armunute salasuhtest vahepeal teada saanud. Kutsub Roberti vestlema. Tan sellele liidule igati vastu ning keelab kõik edaspidised kohtumised. Klara saadetakse testimisse ära siit ainult ära. Sünge aasta 1836 kirjutab Robert oma päevikusse. Vend Karl, vaata ema haigusest ja surmast. Matustele ta ei sõida, seda ta ei suuda. Joseebius kardab Florestani pärast, kes võiks hauda variseda. Ta jääb sageli eemale, kui maetakse inimesi, kes on talle lähedased. Nii oliga Šonke Baseli ja vend Juulisega. Noored saavad korraks kokku Dresdenis, kus klaaran järelvalveta jäetud Kreestinis kogetud õnnest joobnuna kirjutab Robert. Ainult armasta mind tõeliselt kuuled. Ma nõuan palju, sest ma annan palju. Minu tänane päev oli täis nii mõndagi ema testamendi avamine jututama suremisest. Kogu selle pimeduse taga särab sinu pilt ja madalam kõike kergemini. Laidzigis tahan esimeses järjekorras oma välised asjad korda ajada. Sisimas valitseb selgus. Võib-olla ei tõmba isa kätt tagasi, kui ma palun tema õnnistust. Siin tuleb küll veel paljustki mõelda. Seniks aga jätan kõik meie hea vaimu hooleks. Saatus on meid teineteisele määranud. Teadsin seda juba ammu, kuid minu lootus ei olnud nii sõjakas, et oleksin seda sulle varem öelnud või sinult mõistmist oodanud. Toas läheb pimedaks, reisijad magavad minu kõrval. Väljas tuiskab lund. Mina tahan päris taha nurka pugeda, pea patja peita ja mõelda üksnes sinule, ei millelegi muule. Klaraga on isa mõjuvõimu all. Ta on taas muutunud selleks automaatnukuks, kes viisakalt sõna kuulab. Isa viik levitab Roberti kohta laimu. Noored ei kohtu kuni 1837. aasta augustini. Ja Robert otsib tröösti. Ta magab kaaritasega ehk Kristeliga. Kardad taas haiguse tagasipöördumise pärast käib piikide aknal Klaara klaverimängu kuulamas kuid satub ilmselt alati valel ajal. Loodab, et klaarani jõuavad jututama naissuhetest et ta saaks klaared veidikenegi armukadedust tundma panna. Kuid asjata. Siiski katkeb 18 kuud kestnud vaikus ja noored kihluvad kirja teel. 13. augustil 1837. aastal, kirjutab Robert. Kas te olete veel truu ja kindel? Nii vankumatult kui ma teistega usun, kõige vapram meel kaob, tab usu iseendasse, kui ei kuule mitte midagi sellest, mis on tema jaoks kallim kogu ilma peal ja seda olete teie minu jaoks tuhandeid kordi olen kõige üle järele mõelnud ja kõik, ütle mulle, see peab juhtuma. Kui me tahame, tegutseme, kirjutage mulle vaid üks lihtne jah. Kas tahate ise anda oma isale oma sünnipäeval, 13. septembril üle kirja minut. Ta on praegu minu suhtes hästi meelestatud ja ei tõuka mind ära. Kui veel teiegi minu eest palute. Kirjutan seda just Aurora päeval. Oleks, et meid lahutaks vaid üks koidik ennekõike midagi kinni sellest, see peab juhtuma, kui me tahame ja tegutseme sellest kirjast, ärge rääkige kellelegi, muidu võib kõik luhta minna. Ärge siis unustage seda jah-sõna. Mul peab olema esmalt see kinnitus, et saaksin edasisele mõelda kõike seda mõtlema kogu hingest, just nii, nagu see siin kirjas seisab ja kirjutan sellele alla oma nime. Robert Schumanni. Ja Clare vastav nõuete kõigest lihtsalt jah-sõna nii väikesena ja nii tähtis. Kuid kas ei peaks mitte üks kirjeldamatust armastusest sedavõrd tulvil süda nagu minu oma suutma seda väikest sõnakest kogu hingejõuga välja öelda? Seda ma teen. Ning oma sügavamas sisimas sosistan ma seda teile igavest. Minu südamevalu, need rohked pisarad, kas suudaksin seda kõike kirjeldada? Oi võibolla laseb saatus meil peagi teineteisega rääkida. Ja siis teie kavatsus tundub mulle Biskantsena, kuid armastav süda ei hooli kuigivõrd ohtudest. Nende siis ütlen teile veel kord, jah. Jumal laseb siis teha minu 18.-st sünnipäevast mure päeva. Oi, see oleks liiga hirmus. Minagi tundsin juba ammu, et see peab juhtuma miski siin ilmas isa mind eksitada. Ning oma isale tahan ma näidata, et nooruslik süda suudab olla ka vankumatu. Kihlus ärgitab Suumanni taas komponeerima. Ta kirjutab David spindlerite tantsud, lastest, stseenid Kreesleriana ja novell, letid, oopus 21. Robert näeb 1838. aastal võimalust end ja oma ajakirjaliinist sisse seada. Ta unistab sealsest tulevikust klaaraga. Robert räägib kohalike kirjastajatega võimalusest oma ajakirja liinis välja andma hakata. Ta plaanidega nurjuvad. Ning ilmselt on ka härra viik Viini autoriteetide seas teinud Schumanni vastast kihutustööd, mistõttu saadab Robertit vinis väga jäine vastuvõtt. Ning tekib otsus, et ajakiri ilmub endiselt Edasi Leipzigis. Tagasilöögist hoolimata lohutav Robertit mõneti Viini rikas kultuurielu. Ta külastab regulaarselt kontserte ja teatrit ning sööbib üha enam komponeerimisse. Enne Viinist lahkumist valmib kümmekond klaveriteost kaks Nocturni, millest edaspidi saavad tsükli kirjud lehed kaks esimest osa. Opus 32 visandid alleegoletsee mull ja kontserdile teemall aradeskoopus 18. Lillepala uppus 19 humoreski roopas kakskümmendiviini karneval oopus 20 6839. aasta märtsis kirjutata päevikusse soovist lahkuda Viinist juba kahe nädala jooksul. Päev hiljem saab ta kirja, kus teatatakse venna Edwardi raskest haigusest. Juba aprillis lahkub Robert Viinist Vicousse, kuhu jõuab kolm päeva pärast venna Edwardi surma. Oma päevikus kirjeldab Sooman kodulinna nüüd täielikult välja surnud paigana. See linn, mis kunagi ei meeldivaid ilusaid mälestusi kooliajast. Vestlustest isaga kuntsi, orelitundidest ja Robinsoni mängudest. 1839. aastal on Robert pöördunud tagasi laipzigisse, kust saab teada, et viik ähvardab Klara pärandusest ilma jätta. Kui nad Robertiga oma suhet ei lõpeta. Algab raske võitluste aeg. Oma armastuse nimel. Vallandub pikk kohtuprotsesside jada, mida viik on meister veelgi pikemaks venitama. Robert taotleb õigust klaar, aga abielluda. Iik üritab Robertit kohtule aga esitleda kui joodikut päevavarast ja hoor Jäägrit. Suumann omakorda esitab piiki vastu süüdistuse enda laimamise eest. Et võitu kohtu silmis usaldusväärsust, taotleb ta lausa Jena ülikooli doktorikraadi. Ometi on sellel raskel ajal ka palju head. 1841.-ks aastaks oli Robertil valminud ligi 125 laulu. Ta kirjutab klaarale. Kui õnnis on häälele komponeerida. Laulužanris väljendub kõige eredamalt Roberti poeedi hing. Tema vaimus kujuneb täiuslik liid, mis peab vahendama kunsti ja kunstilagedust lihtsust ja nõudlikkust. See peab ühendama kaks võrdset. Kõige aluseks saab ja tohib olla aga tõeliselt hea poeem. Need püüdlused kohtuvad selgelt Schumanni laulu aastal kirjutatud loomingus. Valmivad tsüklid lauluring uppus 24 ja uppus 39. Mitmed laulud Roberti ja poisi east, tuntud sõprade Göte Bayrani muuseni Haine Ricerti ja törnsi tekstidele. Viimased kogub Robert kokku pulmakingiks klaarale. See pruudipärg saab nimeks Mirdid. Buss 25. Valmis saavad ka 20 laulu Haine värssidele, millest Schumanni hiljem neli laulu välja viskibetsükial poeedi armastus avaldab seitsmendaks juuliks. Aastal 1841 on asjad nii kaugel, et riigil tuleb tunnistada oma võimetust tõestada Schumanni joomisega liialdamist. Võidus kindlad hakkavad Klara ja Robert otsima juba korterit järgmisel päeval. Ning Sooman jätkab laulude kirjutamist. Veel sünnivad tsükkel naise elu ja armastus ning kolm laulu, Opus 31 viis Hans Christian Anderseni sõnadele loodud laulu Opus 40 ja palju muud. Esimesel augustil aastal 1840 teeb Leipzigi kohus teatavaks otsuse. Schumanni ja Clara abielluks antakse ametlik luba ja kuna Weekil ei õnnestu otsust kohtu poolt talle antud õigusega 10 päeva jooksul edasi kaevata võib Sooman oma päevikusse 11. augustil kirjutada kergendusega. Õnnelik käimad päevad. Võitluse lõpp. Te kuulasite teist saadet Robert Schumanni 200.-le sünniaastapäevale pühendatud sarjast. Toimetas Annika Kuuda ja helioperaatorid olid Helle baasia, Katrin maadik.