Tere, minu nimi on Peeter Helme ja täna räägin Maarjo kangrost. Maarja Kangro on eelkõige tuntud luuletaja ja tõlkijana aga nüüd on tema kolmele luulekogule lisandunud 10-st novellist koosnev kogumik ahvid ja solidaarsus. See on sedavõrd tugev teosed Kangro senistele ametitele või tiitlitele tuleks lisada veel üks nimelt prosaist. Sest päris kindlasti avab Kangro ennast ahvide solidaarsusest just nimelt prosaisti või novellikirjanik, kuna aga mitte näiteks proosat kirjutava luuletajana. Selleks oskab ta oma vahendeid väga täpselt valida ja kirjutab novelle sama oskuslikult kui luulet. Seal ei kasutada novelle kirjutades luulevahendeid, vaid oskab teha nii, nagu ta oleks kõik eelneva ära unustanud. Ja võtab kasutusele mingisuguse täiesti uue instrumentaariumi. Ta ei korda ühe žanri metoodikat või tehnikat. Kui ahvid ja solidaarsus on üleüldse midagi, mis justkui reedab autori luuletaja võimeid siis on selleks eelkõige komponeerimis oskus. Pean siis silmas seda, et kogumik on väga hästi kokku pandud. Lood haakuvad omavahel, nende järjekord on loogiline, seal siiski mitte üllatustevaene. Mul on meeles, et millalgi peab poolteist aastat tagasi juhtusin lugema esimest nendest novellidest. Ta on mitte siis järjekorras esimest, aga esimest nendest novellidest, mis nüüd ühtede kaante vahel on, lugesin ajakirjast Vikerkaar, kus eraldi ilmus selle pealkiri oli impotent surm. Ja ma olin vaevalt paar lehekülge jõudnud lugeda, kui see lugu, mis iseenesest on omamoodi tobe piinlikki mind endasse haaras ja ma sain aru, et ühest luuletajast on tõepoolest saanud prosaist impotent ja surm on iseenesest ainult paarkümmend lehekülge, aga selles on olemas narratiiv, veenvad karakterid ja omalaadne üldse mitte ilmselge ja just seda põnevam. Jaa, vaimukam point. Aga nüüd, kui kõik 10 novelli on ühtede kaante vahel ja kui lugeda neid nüüd algusest peale, siis see on veel hoopis teistmoodi tunne, mis siis valdab. Nimelt moodustavad need novellid nagu juba öeldud, terviku veenev, tugev, loogiline ja ometigi põnev jälgida. Selline tunne tean, et igal lool on selles raamatus oma loogiline koht ja toimub justkui liikumine millegi algusest millegi lõpuni. Mis algus ja mis see lõpp on? Ega seda autor nii selgelt ei ütlegi. Teatud teemad, teatud tekstid, teatud tegelased tõusevad esile tugev vähemalt ja selgemalt ja loovad koondumispunkte teatud teised teemad, tegelased ja mõned novellid moodustavad jällegi meeldivat tausta või võib isegi öelda, moodustavad Maarja Kangro isikliku maailma isikliku kirjandus, ilma mis toimib kirjaniku reeglite kohaselt ja muutub seeläbi elavaks ja põnevaks sissevaateks ühe kirjaniku sisemaailma. Iseenesest on see maailm, meid ümbritsev konkreetne maailm, nii nagu ta siin on kõigi oma heade ja kõigi oma puudustega seal seiklevad inimesed, kes on autorile ilmselgelt tuttamatama enda elust. Väga tihti on nendeks tegelasteks kunstnikud, muusikud, fotograafid, kirjanikud või teadlased. Väga sageli leiab lugeja testi küsimast, kust jookseb siis piir elu ja kirjanduse vahel. Aga ma arvan, et see on üks väga hea ja õige küsimus, mida ahve ja solidaarsust lugedes endale esitada, sest minu meelest juba selle küsimuse asetus ise näitab ära, et kõige veenvam kirjandus ongi selline mis ongi nagu elu ise, kus ongi võimatu öelda, kus lõpeb kirjanduslikus, algab elu või vastupidi. Ainuke asi, mis eristab kirjandust elust, sellisel juhul on see, et kirjanik teab, et kirjanduse reaalsuse elu reaalsus ei ole päris üks-ühele ülekantav. Ja kirjandusest peab see elu reaalsus mõjuma kontsentreeritud Tomalt ja oma vastuolulisuses selgemalt esile toodumal kujul. Ja seda oskab Kangro väga hästi. Tema lood on mingis mõttes justkui äärmuslikud, menetlemata seejuures jällegi elulisust. Võib isegi öelda, et Maarja Kangro kirjutab nii, et ta ei hooli sellest, kust see piir elu ja kirjanduse vahel siis ikkagi jookseb. Ja see on nauditav ja põnev jälgida isegi nendes lugudes, mis räägivad kuidagi piinlikest ebamugavatest, nähtustest. Nende eest ei kohku Kangro kuidagi tagasi ja võib-olla sobibki tema stiili kohta öelda, et see on täisvereline. Ja ometi oskab ta vältida liialdusi ja ei muutu kuidagi epateerivaks. Kangro räägib elust tõesti nii, nagu tema seda kogeb. Ja seejuures suudab ta jääda ilukirjanduslikus. Võib öelda, et see viis, kuidas autor elu kogeb, on ahvide solidaarsusesse esitatud lugudes eelkõige mõtleva inimese, eelkõige naise vaatepunkt Need, mõlemad definitsioonid nii kitsendavad, kui nad ka on ja võib-olla nii ebaõiged, isegi kui nad on. Ometi aitavad defineerida seda teemade ringi, millega autor tegeleb. Nii näiteks ei puudu raamatus arutelud kunstielu vahel mis on iseenesest hästi põnev, sest et nagu öeldud, kui autor ise loob selle vahekorra kuidagi hästi segasel viisil, kui ta ise jätab selle piiri elu ja kunstielu ja kirjanduse vahel häguseks siis seda põnevam on, et ta sedasama teemat ka veel sellistes justkui hägusa piiriga lugudes käsitleb. Aga kunstielu vahekorra kõrval räägib taga soovist emaks saada, arutleb selle üle, kuidas näiteks emadus muudab tuleviku tajumise perspektiive. Ikka jälle pöördub ta tagasi kooseluraskuste juurde ning võib isegi öelda, et ta hõõrub lugejale väga veenvalt intensiivselt, et nina alla seda, kuidas pisiasjad võivad hävitada suuri asju. Näiteks novellis suhkur, räägita sellest, kuidas paarikese tüli suhkrupaki, ostmise või ostmata jätmise pärast toob esile armastuse kadumise või mine tea, võib-olla isegi mitte ei too seda esile, vaid toob selle lausa endaga. Paljude teiste küsimustega on siin raamatus sama moodi, et raske on mingisugust lõplikku vastust anda. Sest ega Maarja Kangro ei ole väga otsekohene, ta pigem varjub sellise näilise otsekohesuse pealiskihi alla, aga jääb seal üsna püüdmatuks. Ja see on väga positiivne, sellepärast et see võimaldab tal ühest küljest mitte otse välja öelda iseenda iseendaga autori tegelikku positsiooni. Jäta lugeja küsima kas üht või teist asja, ütles nüüd minajutustaja peategelane. Või on see autori enda seisukoht? Jääb lugejale parasjagu mõtlemisainet ja see on ka põhjus, miks ma soovitan igaühel ise järgi uurida, milliseid küsimusi ja milliseid vastuseid ahvid ja solidaarsus annab. Igatahes on kõik lood põnevalt intrigeerivad, sunnivad edasi mõtlema. Head lugemist. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.