Tere, mina olen Peeter Helme ja täna räägin ühest autorist, kes on meile kõigile tuttav. See autor on Aino Pervik. Aino Pervik on tõesti kõigile tuttav, aga nüüd, 78 aastasena on ta otsustanud avada ennast täiesti tundmatust küljest. Nimelt ilmus tema sulest hiljuti üks imekaunis väike raamatuke pealkirjaga mõtlena teekond. Ja selles raamatuke ses astub lastekirjanik Pervik esimest korda meie ette täiskasvanukirjanikuna. Väga õigesti teeb. Võib öelda, et Mattleina teekond vaid 72 leheküljeline ja taskuformaadis teos on üks sügavamaid ja võimsamaid tekste, mis tänavu, aga mine tea, võib-olla ka näiteks eelmise või ka isegi üle-eelmise aasta jooksul on eesti keeles ilmunud. Iseenesest on selles esitatav lugu väga lihtne. Kirjaniku lapse Tal paar vanaema teeb millalgi 1850.-te aastate lõpul minema Tallinnasse et nõutada oma Krimmi sõjas langenud mehe surmatunnistust. Asi on selles, et ta tahab abielluda oma peagi sündiva lapse isaga ja selleks, et eluga edasi minna. Tolleaegses külaühiskonnas on vältimatult vajalik saada kinnitust sellele, et eelmine mees on surnud ja tal on õigus kiriklikult abielluda. Vastasel juhul jääks ta nii küla põlu alla kui ka ei tohiks teda matta kirikuaeda. Nii et tegu on ühed tol ajal eksistentsiaalse probleemiga mis tänapäeval ilmselt mõjuks tühisena. Seega võib öelda, et nii lihtsakoelised loost nagu ei oskagi midagi oodata. Aga iseenesest just see ongi koht, määrab ära ühe autorioskused ja võimed. Ja kahtlemata ka tema kogemuse kogemuse nii kirjaniku kui kogemuse inimesena. Ja paarikümne raamatu autor, kes lisaks on veel üle kolmveerand sajandi siin ilmas elanud, võib toetuda väga rikkalikule kogemusele. Ja mis puudutab Elmot leinateekonna poeetilist tegelikult isegi filosoofilist tähelepanelikkus distiilsust siis tuleb kindlasti juurde veel ka Perviku kolmas kogemus, nimelt tema kogemus tõlkijana. Aga kõige rohkem on, on selle raamatu juures muidugi tunda ikka autori sellist spetsiifilist kirgastumust kirgastumust just selles mõttes, mida noortel kirjutajatel peaaegu mitte iialgi ei ole. Nimelt noored autorid küll kardavad liiga palju küll lihtsalt ei ole piisavalt kaua elanud ja piisavalt kaua seda elu endasse imenud ja läbi tunnetanud Sevast oskab. Aino Pervik olla meeldivalt avameelne ja julge sellisel viisil et see mõjub lihtsalt äärmiselt elutarga, samal ajal sugugi mitte üleolevana. Üleolevana ei saagi mõjuda, sest et Perviku peategelane on selleks kuidagi liiga lihtsakoeline aga samal ajal oma emotsionaalselt avameelsel viisil siiski erakordselt tähelepanelik. Ja just mingil emotsionaalsel moel kui inimene hästi põnev on see, kuidas autor loob enda sellise pea legendaarse esiema kuju kuidas ta siis ise autorina asub elama oma selle poolenisti fantaasia viljana sündinud esima pähe ja kuidas ühel hetkel kirjaniku hääl minajutustaja hääleks. See on lihtsalt lummav, kuidas see üleminek toimub ja on näha, millise meeletu empaatiaga on Aino Pervik enda lugu kirjutanud kuigi nagu te ise ka mitmel korral rõhutab, kuidas see lugu ikka kõik täpselt oli, milline see tema vaarvanaema oli, ega temagi täpselt ei tea. Aga tal on mingi ettekujutus. Ja see ei ole isegi mitte ainult ettekujutus, vaid mida ka raamatus palju rõhutatakse. See on selline vereside mis kandub põlvkonnast põlvkonda edasi. Nii et see on autori Jaaksonini vere seal, mis tema peas kumiseb ja mis paneb tema pähe mõtted ja tunded mis võivad olla pärit sellelt kaugel ajal elanud esiemalt. Nagu öeldud, raamatus on kõigest 72 väikeseformaadilised lehekülge, seda pole justkui palju. Ometi mahub selle sisse tohutult. Kui ma ühel õhtupoolikul selle raamatukese kätte võtsin, siis ma mõtlesin, et saan seal umbes tunni ajaga läbi ja ongi kõik. Aga ei läinud sugugi nii, lugesin seda ikka paari tunni ringis, kui mitte rohkemgi, sest juba mõne lehekülje järel oli selge, et see ei ole sugugi tavaline proosa. See tekst ühest küljest tõepoolest imeb enda sisse, kutsub kaasa lugema, aga ta on natuke nagu luule või filosoofia õigemini natuke nagu väga hea luule või väga hea filosoofia. Nimelt ei saa seda lugeda silmi kiiruga üle ridade libistades. Selle asemel tuleb süveneda, tuleb kaasa mõtelda, aga mis kõige tähtsam, tuleb tekstitempoga kohaneda. Teinekord tuleb ka mõni lause isegi mitu korda üle lugeda. See ongi aeglaselt lugemise raamat. Ja selles mõttes jõuame ka autoriosavust ja ettenägelikkust ära imestada. Aino Pervik justkui teaks, et sellist omaenesetempot peale sundivat teost ei tohi teha liiga pikk ka. Siis kaotaks ta oma võlu ja teksti, ähvardaks oht muutuda tüütuks ja nii-öelda variseda kokku iseenese raskuse all. Selle asemel on ta osanud hoida loo hästi napi, näiliselt pealiskaudse. Aga ometi sellised tekstis kõlanud mõtted ja meeleolupildid jäävad veel kauaks pärast lugemist kummitama. Ja seejuures, mis on ka huvitav, ei ole tervik kuigi põhjalikult tegelenud enda tekstis kirjeldatava maailma detailse kujutamisega. Et jah, tõepoolest näeme ühe noore talunaise silme läbi ülemöödunud sajandi Tallinnat saame aimu ka tolleaegsest seisuslikust, elukorraldusest ja tolleaegse külaühiskonna diktaadist üksikisiku elule. Aga see, mis tõesti loeb malt Leena teekonnas, millest see raamat tõesti räägib, on ikkagi mõtteline ruum. Isegi siis, kui raamatu alguses kodukülas Tallinna poole sammuv Mattleina vaatleb hommikust loodust ja ja see kogemus mõjub talle nii, et ta on hetkel hüüatab ja mulle tehti äkitsi maailm lahti siis kas see hüüatus ja loodus, mis inspireerib teda selleks hüüatuseks, ei ole kuigi detailselt lahti kirjeldatud? Ei saa teada midagi looduse kohta. Me saame hoopis teada midagi sellise tundelise ilma kohta võib-olla ka mingite filosoofiliste mõttekildude kohta, mis ühel hetkel peategelase peas avanevad. Võib isegi öelda, et need, need mõtted ja tunded ja sügavus ei tule lugejani mitte sõnade kaudu, vaid jääb kuskile nende vahele kuskile sellisesse ruumi, mille mille jaoks ei ole sõnu, vaid mille jaoks ei tohigi sõnu olla. Nii et Mat leinalugemine tekitab tõeliselt vaimse naudingutunde ja see tekst iseenda tempot dikteerib, ei ole mitte halb, see ei mõju mitte vägivaldselt. Mõjub hästi meeldivalt turvaliselt ja meeldivuse tunne kasvab ja täieneb tänu sellele, et teose niigi poeetilises atmosfääri on siia-sinna vahele veel lükatud üksikuid luuletusi. Kui raamat läbi saab, siis on kahju. Aga veel rohkem. Kahju on mul igaühest, kes seda raamatut üleüldse ei loegi. Niisiis, head lugemist. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.