Kaja Masina. Hea kuulaja, mina klassikaraadio stuudios olen Tõnis kahu ja jätkan oma Kaja Masina saatesarja tänast saadet täidab nimi, mille tegelik kaal ja tähendus võib meelest minna, kui piirduda mõne üksiku hilisema hitiga ja mitte külastada tema absoluutseid, kõrghetki kogu popkultuuri mõttes. Laulja plaate 70.-te esimesest poolest ja keskpaigast. Ja veel taaskord oleme tänases saates vastamisi afroameerika muusikaga. Täna proovime aru saada, kuulata ja kaasa mõelda. Miks ikkagi on vaja meenutada ja minugi poolest ka imetleda meest nimega Stevie Wonder. Joade Shanghai Laifon loonimi. Stevie Wonder nii tundub pealiskaudsemaks vaata mis seal ei ole enam popmuusikas oluline suuruse argument don ehk meediafiguur koos kõige sellest tulenevate võimalike naiivsustega. Teda võis näha näiteks toetamas Barack Obama valimiskampaaniat ning üleüldse saab päris pikk loetelu humanistliku maailma parandusliku tonaalsusega üritustest, kus pime muusik viimasel ajal osalenud on? Jah, muidugi, aeg-ajalt ilmub Underilt ka mõni plaat. Kui soovida maha istuda ja tõsiselt kuulata ja mõned vesisemalt ballaadid eraldada siis pole tulemus tingimata halb. Mina petta ei saa meest kokkuvõttes ikkagi kedagi selleks, et meenutada, kuivõrd jõuliselt Stevie Wonder kõneleda mõistis. Kuivõrd radikaalselt ta mõtles ja plaadist plaati arenes. Selleks tuleb minna tagasi 70.-te aastate algusse. Aga ka siis pole Wonder ja ajalooline tähendus isenesest selge. Asi on nimelt selles, et see kõik, mida ta muusikas leiutas, pole tingimata universaalne. Ehk teisiti öeldes on teil on liiga päraselt geniaalne sobida tervete kultuurimassiivide liigutajaks kogu tema parema muusikalugu seal 70.-te aastate algul oli tegelikult väga personaalse arengulugu väga isiklike küsimuste lahendus, enesele koha otsimine kultuuris, seal, kus see koht tingimata enesestmõistetav ei olnudki. Tõsi, Wonder tegutses kontekstis ja polnud oma ambitsioonides üksi, neist ambitsioonidest hiljem ka räägime. Kuid ikkagi, sa võid aimata järele mõndagi tema laulude struktuurilistest avarustest, kindlasti tema kõlalisest Novaatarlusest kuid nende spetsiifilist Tadžiia hingust on taasluua sisuliselt võimatu. Me läheme aastasse 1972, kui Steve Wonderile meid siin huvitav karjäär sisuliselt algas, kuigi tegelikult oli tegemist hoopis keerukama projektiga enese taasloomisega uue algusega teistsuguse mina esile tulemisega. Ajalugu räägib järgmist Stevie Wonder või nagu teda siis vanaduses teismeeas hüüti litult. Stevie Wonder oli plaadifirma muuta on üks paljudest artistidest kellele teadmis pikemat karjääri ei ennustatud. Ta oli pigem selline kummaline veidrus, teise liiga Äkt lapseohtu versioon teisest pimedast sur muusikast, Regiaalsest muudowney hoolitsenudki suuremat oma artistide karjääri kujunduslike detailide eest. Tegu oli pigem selle plaadifirma puhul teatava konveiersüsteemiga, mis mingeid kunstilisi sihte esile ei seadnud, kuid toitis maailma siiski fantastiliste poplauludega. See oli firma pealiku peri koordi loogika. Tema oli oma süsteemis valitseja otsustada. Aastal 1965 oligi muutownia koordi huvi Wonderi vastu pärast mõneaastast koostööd möödas. Edu otsustati vallandada, kuid hittsingel update sundis otsustajaid siiski meelt muutma. Ja seda Von der omalt poolt soovis selle koostöötingimusi muuta, näitas tema kaver Bob Dylani laulus wind aastal 1966. Ei olnud sugugi enesestmõistetav, et kuueteistaastane, paar hitiga maha saanud mustanahaline poplaulja võtab proovida seisakust valge mehe fantaasiat. Ning edasine Bonderi karjääris oli küpsemise keskendumisaeg. Tuli album For Life, kus Wonder juba heliloojale üles astus. Tulid veel Parhiti ning siis täisealisel algas päris soolokarjäär, mis rabas paljusid. Aastal 1971 ilmus Wonderile plaat väär ainult gaming from ja seejärel juba esimene tõeline meistriteos album Music. Oh, ma ei maininud sealt ka järgnev laul, sõbrahume. Music of ma ei maininud liberigoordi ja tema firma poolt õlgne risk ja ei saa öelda, et see risk ennast kohe päriselt õigustas. Plaadil ei olnud arvestatavat hitt, singlite müüginumbrid olid keskpärased. Aga koordi oli ärimees, nägi potentsiaali, mis realiseerus kommertslikuks mõttes juba järgmisel plaadil doking, pukk. Jutt on musta muusika teatavast emantsipatsiooni valge rokk eeskujul. Kui valge rokkmuusika jõudis 60.-te lõpul ühelt poolt enneolematute finantsiliste võimaluseni ja omandas teisalt mõjuvõimsa kultuurilise kaalu oli mõnda aega kõigile justkui selgelt muster muusikal kõigi nende võimaluste kõrval. Võrdset tähendust ei ole. Must muusika võis olla mõjutanud valgeid muusikuid, näidanud rockile kätevõimalusi, kuidas Lääne ühiskonda sele kultuurilistest rangustest vabastada. Kuid nüüd, 70.-te alguses oli pilt pealtnäha muutnud. Valge roki eksperimenteeris, otsis must muusika, oli tavalise kommertspopi staatuses just nii, nagu muuta seda endast kujutas. Segas taolised mõtteskeemid tõele, vastasid pole praegu oluline. Tähtis oli hoiak ise ja tähtis oli isegi, kuidas mustad muusikud ise sellele vastasid. 70.-te aastate algus kujunes selles mõttes silmapaistvaks. Üha uued afroameerika muusikud otsustasid, et kui valged saavad oma otsinguid kunsti sildi all läbi viia ja üha uuel ja uuel moel eksperimenteerida, tohivad seda teha ka nemad. Piisab, kui lugeda ette mõned nimed Mailis Davis slaist Õun, Marvin, käi vähem mõjukatest asjake ees ning muidugi Stevie Wonder. Meie tänase saate kangelane. Otsustav faktor oli arusaamine nendest võimalustest, mida pakub stuudio ning Underi puhul tuleb veel eraldi toonitada süntesaatori. Trollide maa muusikas. Musicus maininud teataski oma ümbrisel uhkusega, et tegelikult on tegemist ühe ainsa mehe loominguga praktiliselt algusest lõpuni. On ta räägib originaalümbrisel rohkemgi. Sisuliselt ta tunnistab, et võimalus koguma vaimne maailm kohe salvestada innustab teda ja ta imetleb, kuidas üksainus instrument võib-olla kogu orkestri eest. Selliste utoopilisi momentide juures on kuulajana põnev olla. Kunstnik seisab silmitsi millegagi, mis veel hiljuti polnud võimalike, tajub potentsiaalide piiramatust. Nagu öeldud, realiseerus mõndagi sellest potentsiaalist kommertslikuks mõttes juba järgmisel plaadil Pukk mis ilmus 1973. aasta algul. Sealt kaks laulu juuendaining. Stevie Wonder viinud oma eksperimente muidugi üksi ellu ning ajaloolise õigluse möödapääsmatutest huvides tuleks nimetada veel kaht nime Mälkontsessel ja Robert margule. Need kaks valget meest tegutsesid nimelt tontlaseks bändi bänd ning Wonder kuulis võrdlemisi juhuslikult üht nende plaati. Teada on, et teda vapustas teadasaamine, et kogu seal kõlanud heli gammali tehtud üheainsa instrumendiga süntesaatoriga sessile marguleb, saatsid Wonderile mitut plaadile tema saavutuste eest on nad seega suuresti vastutavad. Võib ka öelda, et nende lahkumine 70.-te keskel normaliseerib mõndagi Vandri muusikas. Kuid tookord, 72.-st aastast edasi oli nende mõju pidevi põhjalik. Ilmunud teosed olid omamoodi kontseptuaalsed ja välja arendatud just nagu paljud valged roki plaadidki tollal. Kuid samas võib neid kõiki vaadelda ühe suurema terviku üksikosadena. Wonder oli uskumatult produktiivne ja andis aastail 1972 kuni 74 välja neli esmaklassilist plaati. Kuulujutud rääkisid vahepeal, et ta salvestab kogu aeg ja on valmis kirjutanud kokku üle 1000 laulu. Me juba mainisime, et Wondlik reatiivne plahvatus toimis kontekstis, et tema ümber oli mustanahalisi muusikuid, kes üritasid oma vahenditega põhimõtteliselt sama. Kuid Wonder saavutas midagi, mida Mailis Davise slaist õun näiteks iial ei suutnud, saavutas arvestatava kommertsedu. Küllap oli tõsise talu doking, pukk oli vähem eksperimentaalne selles tähenduses, nagu oli olnud muusikamaid. Pigem oli nüüd tegemist teatavatestilaadiga neist ideedest, mida ta eelmisel plaadil suhteliselt vabalt liikuma lubas. Mittevõimaluste küllus ei torganud uuel albumil silma vaid nende realiseerumise filigraansusega kuid ikkagi on tegu ühe novaatorliku, ma süntesaatori popalbumiga muusikaloos. Underi probleem tundub neis lauludes olevat lihtsustatult järgmine. Kuidas muuta süntesaator millekski, mis poleks vastuolus kõige selle paindlikuga, mida ta mustas muusikas soulis džässis armastas. Kuidas panna jäigaks peetud süntesaator liikuma nõnda sujuvalt nagu näiteks Tiukellemateni orkester on ajalooliselt raske kindlaks teha, kus lõpes stuudioplaadiga toogiling fuck ja algas järgmine, mis sai nimeks Innar Business. Just sellelt viimati mainitud albumilt on pärit ka järgmine laul Living Fodessegi. Laulu living Fodesseti toidab legend, mille kohaselt Wonder näitas kord Briti ajakirjanikele, mida ta sellel looga silmas peab. Ta sidus neil silmad kinni ja lasime autol öösel läbi Harlemi linnatänavate sõita. See lugu näitab sedagi, kuidas Wonder jänesevaim töötas. Kuidas pime muusik muutis oma füüsilise piiratuse muusikaliseks kõik võimsuseks. Iga heli, mida ta kuulis, mida ta fantaseerida, millest unistas, pidi jõudma kõnevõimelisena ka tema plaadile tervikuna läbi kuulates hämmastas seegi, kui sünge ja tumedatooniline plaatsein tervishoius on eriti arvestades Wonder kohatist, hilisemat kallakut magusavõitu sentimentide suunas. Ja tema kuulsa produktiivse perioodi toodetud neljas album Falfellinglas fest või neil on isegi tumedam. Veel. Samas on see tumedus mitte ainult sisemise tasakaaluotsing, vaid ka teatav poliitiline seisukohavõtt. Umbes samasugune, nagu oli seda 71. aastal sõnastanud Marvin Key. Mõlema puhul tuleb aga öelda, et poliitiline ja personaalne, nende lauludes läbipõimunud ja terviklik ning seega märgib samasugust uue tundliku afroameeriklasest kunstnikutüübi sündi, millest oli juttu eespool. Stevie Wonder. Maailm oli segakummaline kummituslik samas kõikehõlmav ja ka turuloogika seisukohalt toimiv. Ta jätkas kõrgvormis veel edaspidigi album Songs kihvlifoli ehk 76. aasta üldse kõige oodatum plaat. Samas oli 79. aastal ilmunud Johni suudes plaans algselt Filmimuusikuna kavandatud kontseptuaalne oopus, pigem hoop Underi karjäärile, kuigi omamoodi ummikteena on see võluv teos. Kuid Vundem taastas ennast oma viimase terviklikult hea plaadiga hautotentšilai aastal 1980 ning alles pärast seda võime rääkida tema muusikalise edenemise mõningasest peatumisest. Midagi üksikud välgatused aeg-ajalt on elustanud. Kuid see pole juba tänase saate seisukohalt enam oluline. Meid huvitav periood, see jääb 70.-tesse ning sellesse süvenemine kestma rohkem, kui meil siin aega kuluks, kuid et välja uurida näiteks seda, kuidas täpselt mõjutasid Wonderile laulud hilisemaid mustanahalisi superstaare nagu prints või ma jaksan või kuidas neid kõlasid, arendasid edasi produtsendid. Meyroni sai suid, jäidi ja von teri seotus, näiteks post psühhedeelsed progerockiga oleks samamoodi omamoodi intrigeeriv teema. Ma arvan aga kokkuvõttes, et seda kõike on märgatud vähem kui peaks. Nii et kui tavaliselt olen oma saatekangelaste kultuurilises mõjus kindel ja kahtlusteta. Stevie Wonder võiks vabalt kuuluda teisigi saatesarja sellisesse, mis räägib popmuusikas piisava tunnustuseta jäänud geeniusest. Jah, teda tunnustatakse küll kui kommertslik jõudu kuid samas veider, et kõigi nende müügiarvude ja tähelepanuavalduste kiuste on Wonder tõeline sügavus jäänud tahaplaanile. Ja tõepoolest tema suurust paari pintslitõmbega üles joonistada või tunni pikkuse saatega ära rääkida oleks ka keeruline. Nüüd kaks laulu to hai albumil dinner vs ja Pugi Emre käib human plaadil Forfellinnas. Stenil. Hea kuulaja olen lõpetamas oma tänast Kaja Masinasaadet, mille teemaks sai Stevie Wonder oma 70.-te aastate keskpaiga majasteetlikus suuruses veel üks laule mängida seda kord aastas 76 nimeks Vilitšketolend, stuudios oli Tõnis kahu. Tänan kuulamast. Head õhtut. Kaja Masinaga jama, jama, jama jama ja. Klassikaraadio uus saade kajamasin vaatab eredamatele, sündmustele ja nimedele populaarse muusika ajaloost koos teiega laupäeval kell 21 tulnud. Kajamasin klassikaraadiost klassika, raadika, raadika, raadika, elanikena. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.