See on kolmas saade helilooja Robert Schumanni 200.-le sünniaastapäevale pühendatud sarjast. Üle aasta kestnud kohtuprotsesside järel on lõpuks ometi ametlik võitlus oma armastuse nimel seljatatud Robert deklara keskenduvad nüüd terve augustikuu oma pulmade korraldamisele ning abielluvad 12. septembril 1840. aastal leipzigi äärelinnas asuvas Heldi küla kirikus. Lihtsat ja tagasihoidlikku tseremooniat viib läbi Schumanni vana sõber ICAO päevilt. See on pastor Vildenhaan, kellega Suumann kuntsi juures tunde võttis. Vana viik jätab tulemata. Teiste pulmakinkide seas saab Klara Robert Tilk ühe väga intiimse tähendusega raamatu. Son pulmapäevik, mis kannab endas Klara kui Roberti iganädalasi sissekandeid läbi nelja aasta nagu kombeks Clara üksikasjalikumad ja põhjalike kirjeldustega märkmed lehe ülemisel ning Robertiga katkendlikud sissekanded. Lehe alumisel osal päeviku esimesed read kirjutab Robert nende pulmaööl 13. septembril 1840. aastal. Minu südamest armastatud noor naine. Luba end esmalt õrnalt suudelda, tänasel päeval oma esimesel naiseks olemise päeval oma 22. eluaasta esimesel päeval. Raamatul, millest see täna esimesed read kirjutan, on oma sügavam tähendus. Sellest peab saama päevaraamat kõige kohta, mis meid mõlemaid meie abieluseisuses ja majapidamises puudutab. Meie soovid. Meie lootused tuleb siia kirja panna. Samuti peab sellest saama raamat palvete jaoks, mida me tahame teineteisele esitada, kui kõnest ei piisa. Samuti arupidamiste ja lepituste raamat, juhul kui oleme mõnda asja valesti mõistnud. Lühidalt, saagu sellest tõeliselt hea sõber, kellele me kõike usaldame. Kelle ees meie südamed on avatud. Kui sa oled sellega nõus, kallis naine siis luba mulle, et järgid rangelt meie salajase abielu ordu põhikirja. Nõnda kui minagi seda sulle siin. Klaara ja Robert seavadentsisse piider Mayerlikus hubasuse slaipzigis, insus Trasel asuvas valgusküllases korteris. Neil on lõpuks ometi oma kodu. Nad õpivad 11 tundma abielupaarina ning ei tee teineteiseta sammugi. Koos loevad nad Roberti lemmikluulet uurivat Bachi fuugakunsti. Musitseerivad käivad linnas jalutamas ning külastavad korrapäraselt Kemanthausi kontserte, mida enamasti nendel son juhatab. Roberti arvustusi. Uues muusikaajakirjas oodatakse väljakannatamatult. Klara harjub hästi perenaise ja võõrustaja rolliga. Ent kuigi ta kodus olemist väga naudib, tunneb ometi, kuidas armastus teda ahelais hoiab. Klara kui palju reisinud virtuoosi meeltes on kauguseigatsus kontserdisaalide ja avalikku tähelepanu järele. Viimasest saab peagi nende abielu ikka ja jälle pinnale ilmuv tüli allikas. Pinget lisab ka pidevalt nende abielukohal hõljuv vana viiki vari. Viik, kes küll kohtus on kaotanud, jätkab ometi Roberti laimamisega veel tükk aega. Soomanide kodus temast parema meelega ei räägita. Muret tekitab ka pere sissetulek, ajakiri neelavat raha. Roberti heliteoseid ei osteta nii hästi, nagu ta loodab. Ning Klara küsib ettevaatlikult, kas ta ei peaks mitte kontsertreisidele minema, sest pakkumisi tali on. Robert aga paneb vastu, ei saada Juklarat reisidel pidevalt saata ning kodus oleks ta sedavõrd mures, et ei suudaks muusikat luua. Pealegi kasvab Roberti ärritatud fantaasias pisingi klaarele avaldatud poolehoid kohe armusuhteks. 1841. aastal komponeerib Suumann pea magamata nelja päevaga oma esimese sümfoonia kevade sümfoonia. Kuidas saakski seal olla mõni teine nimi? See kujutab kõiki Roberti kevadeid, mille saabumist pole tal usku. Klara kirjutab. Kui mees komponeerib sümfooniat, siis ei saa nõuda, et ta tegeledes teiste asjadega. Küllap tuleb naiselgi hooletusse jätmist taluda. See, mida me mõne nädala eest veel alles lootsime, näib täide minevat. Ma olen päris õnnelik. Teisipäeval lõpetas Robert oma sümfoonia nii, et nelja päeva jooksul alustatud ja lõpetatud oleks ainult orkester kohe käepärast. Ja orkester on käepärast. Nendes kiidab loodu heaks ning lubab seda dirigeerida. Sümfoonia jõuab publikuni 31. märtsil. Kevandhausis Sanšuumanide ühine rõõmupäev, kus taas pikema pausi järel saab lipsiga osa Klara esinemisest Haydni Shoteni mendel, soni ja Klucky klaverit. Paladele järgneb Soomeni sümfoonia. Kriitika tunnustab teda, kinnitab see sümfoonia on hiilgav Ain kõigest, mis on viimasel ajal selles žanris ilmunud. Ja seal on järelkaja. Seda mängitakse vaimaris Bremeni, Hamburgis, Berliinis, haagis, Rotterdamis. Kui sageli oli Robert pidanud end ise julgustama ja endale ütlema, kes ta on. Nüüd kuuleb ta seda mitmest suunast. Selle püttingeri poeemil põhineva ja justkui programmilise ja absoluutse muusikakeskteel oleva esimese B-duur sümfoonia kõrval kirjutab Robert samal aastal veel mitmeid olulisi sümfoonilisi helitöid. Ta visandab algversiooni hiljem ilmunud avamängule Scertzoleja finaali luupus 52. Alustab teise teema oli sümfoonia hoopis 120 kirjutamist, mida hiljem redigeerib ning komponeerib ühtlasi A mail fantaasia klaverile ja orkestrile millest pisut rohkem kui neli aastat hiljem saab esimene osa klaverikontserdile Amoid. Klaarel sünnib esimene laps, son tüdruk mari, kellele hiljem õdede vendadena lisanduvad Eliise Juulia, Emil Ludwig, Ferdinand Eugenie, Felix, kallis ema. Nüüd olete vanaema üliarmsa ja imekauni tüdruku vanaema, kirjutab Klara sünnituse järel oma emale. Väikese Marii ristsetele. 1841. aasta 13. septembril. On palutud ristivanemateks Klara ema Marianne paargil. Roberti vend Karl Gustav Johann andev Ryan ja Feliks Mandelson. Mandelson käib soomlane sageli vaatamas ja tunneb rõõmu oma ristitütrest. Tahan Robertile suureks toeks. Talle puistab Robert oma südant. Melanhooliahood on hakanud Robertit vaevama, sest teadvustab tema häda. Suurenenud majapidamine läheb palju maksma. Roberta annab järele Klaara palvele ning saadab teda 1842. aasta algul kontsertreisil Põhja-Saksamaa linnades preeminis Holden purgis purgis. Seda kõike ilma mari nende esimese tütreta, kes jäetakse koju ustava Agnese ja lapsehoidja hoolde. Kuigi lahkumine Mariist osutub raskeks, siis mida reis edasi, seda enam õpib Klara jätma oma lastekarja üha sagedamini võõra hoolitsuse all. Sel väsitaval reisil, mida saadavad pikad postitõllas, istumised, sekeldused ööbimiskohtadega, kaasreisijate uudishimu, tekib Suumanide abielu esimene tõsisem kriis. Klaara ei märka esialgu, kui haavunud on Robert, keda koheldakse suureklara Weeki kaasnähtusena. Robert liialdab vaikimisega, mis Klaara-le ei meeldi. Ta püüab Robertit lohutada. Ära lase ameti säärastel toladel, ent haavata Robert. Kuid otsustavaks saab Voltenberg kanna, ülbe ja hoolimatu suhtumine Robertisse. Ta kirjutab minu vääritust seisundist. Sellistel juhtudel ei lasknud minus vähimatki rõõmutunnet tekkida. Ta hakkab mässama, joob ja langeb taas melanhoolia asse. Nii jätkab Klara kontsertreisiga Taani üksi, kuna Robert otsustab koju tagasi pöörduda. Ta peletab oma musti mõtteid kontrapunkti harjutustega uurib Mozarti ja Haydni keelpillikvartett ning nendel soni. Tusel komponeerib ise. Need on Schumanni kammermuusikaaastad aastad 1842 ja 1843 mille viljadeks on kolm keelpillikvarteti oopus 41 klaverikvintett oopus 44, klaverikvartett oopus 47 ja fantaasiapalad klaverit riiale buss 88. Suumann kriitikuna nõuavad keelpillikvarteti komponeerijalt kahte esteetilist nüanssi, mis peegelduvad hästi ka tema enda loomikus. Esiteks korralik kvarteti komponeerimises, stiil peaks vältima sümfoonilised elevust ning seadma eesmärgiks pigem vestlema maneeri, kus igaühel on midagi öelda. Teiseks helilooja peab tundma lähedalt küll žanri ajalugu, kuid looma midagi enamat kui pelgalt jäljendusi haidmist Mozartist ja Beethoven-ist. 1843. aastal elavneb kogu leipzigi muusikaringkond Hektoorperly külaskäigu yle. Kohtumine Berlioosiga ja Mendersoni initsiatiivil äsja avatud Leipzigi konservatoorium, kuhu suunan ka õppejõuks, on palutud aiendavat Robertit looma muusikat, kat oratooriumile, paradiisi, apteeri, Opus 50. Selle aluseks saab sõbra Emil Flex sihi Thomas Moore'i värssidele tehtud tõlge millest Suumann ooperit silmas pidades libreto moodustab. Kuid peagi taipab, et see on pigem sobilikku oratooriumi. Teose komponeerimise tekib ligi kuuajaline paus, kui perre sünnib teine tütar Eliise. Oratoorium kantakse ette detsembris Robert Schumanni juhatusel ning see on edukas suuresti tänu peeri osalaulvale. Paradiis ja peeri edukas ettekanne toovad kaasa vane viiki leppimis. Kirjaliik on otsustanud Suumanidega rahu sõlmida. Ilmselt on selle põhjuseks saanud nii väsinud kui ka hirm oma tütre kaotamise ees. Ta kirjutab Robertile pärast esiettekannet. Kallis suomen, me ei saa enam teineteisest Klaara ja maailma pärast eemale jääda. Te olete nüüd ka pereisa. Milleks pikad selgitused? Kunstis olime alati ühel meelel. Maalin koguni teie õpetaja. Minu sõnad olid otsustavaks teie praeguse elutee valikul. Oma poolehoidu teie talendi ja teie kaunite ja tõeliste püüdluste vastu ei pea teile kinnitama. Rõõmuga võtab Teitreestenisse teie isa Friedrich viik. Klara saab pakkumise anda kontserte Venemaal. Robert on ägedalt vastu. Klaara ju teab, et ta ei saa teel olles töötada. Ent Klara arvutab kokku, kulutused laseb mendel sonilgi Robertit veenda ning suruma annab järele. Ta saadab 1844. aastal klaarat viiekuulisel reisil mille jooksul külastab nii Riiat kui Tartut. Tollast tortatit. Teadaolevalt tabab Robertit toonases Tartus tõsine närvipalavik, mis naelutab Roberti voodisse ligi nädalaks. Samas olla aga Sooman just Tartus alustanud oma stseenide komponeerimist Göte Faustist, mis on üks väheseid reisi ajal visandatud töid. Aga Roberti tervis on see, mis viie Venemaal ja selle naabruses veedetud kuu jooksul tugevasti kannatab. Reisi lõppedes ja koju naastes on Robert nii füüsiliselt kui psüühiliselt väga ohtlikus seisus. Muudatused, mida ta enda juures täheldab, leiavad arsti poolt kinnitust. Ta kannatavat ülemäärase pähetungiva verevooluse all, mis kingib pööritus, hood ja peavalu. Peale selle on oluliselt halvenenud silmanägemine. Täiesti põhjuseta haarab Robertit metallist, tööriistade isegi lihtsate kääride nägemisel hirm. Ning ravimeid võtab ta veel üksnes vastumeelselt, sest need võivad olla mürgitatud. Hirmud kasvavad tal üle, pea muutuvad võrguks, millesse ta kinni jääb. Tal tõuseb palavik. Ja kui Klaara aitab tal voodist üles tõusta, haarab teda sedavõrd metsik pööritus, et ta peab oksendama. Kui ta üksinda voodis lamab, räägib ta palju iseendaga, moonutab oma häält, räägib kiledam sosinal lauldes. Agnes kuuleb ukse juures seistes Pealt jahmunud vaese härra soomanni vaevadest. Lapsi hoitakse temast eemal. Mendel sonist, kes on lõplikult kolinud ebasempaatsesse Berliini, tunneb Robert tugevat puudust. Haigushood süvenevad ka kodus Leipzigis. Robert peab loobuma oma ajakirjast, mille meed 500 taldri eest ühes kõigi õigustega trans Brendalile. Robertile soovitatakse puhkust. Samal ajal kujuneb Dresden Klara peas nende uueks koduks. Ta otsib isa lähedust Roberti suudaga Lipzigist lahkumisele isegi mõelda mitte. Siin on ju mälestused tema Jaklara, kus aastad nende armastus ja sõbrad. Pealegi on ta hellitanud veel lootust, et temast saab nendel soni järglane Kemanthouci kapellmeistri kohal. Ometi määratakse sellele postile Villem kaade. Nüüd onlatki vabaks antud Klara võib rääkida taas treistenist sellest, kuidas Roberti vaimule vaheldust tooks. Sellest, kuidas treisteni rikkas teatrikultuur tema loodavatele ooperites ettekandmisvõimalusi pakuks ja sellest, kuidas treesteni äärsed spaad Robertile vesiravi võimaldaks. Soomanid kolivad Dresdenis 1844. aasta detsembris. Vana Viik leiab neile korteri kiiremini, kui nad asjugi suudavad pakkida. See on aeg, kui Roberti vaimne tervis on suurimas madalseisus. Roberti raviarsti doktor Karl helbichi parteis seisab tugev depressioon, unetus, kuulmishäired, kehalised värinad ning ulatuslikud foobiad. Aga te võib-olla ei teagi, kirjutab Sooman ühele sõbrale. Et ma põdesin rasket närvihaigust, mis kimbutab mind juba tervelt veerand aastat mistõttu arstid on keelanud mulle igasuguse pingutuse. Olgu või ainult vaimse muusikat ei suutnud nüüd ma viimasel ajal üldse kuulata. See lõikas, kui nuga mu närvidesse. Doktor helbis soovitab tal oma tervise huvides muusikast täielikult ja lõplikult loobuda. Seda nõu Robert kuulda eirata. Robert tunneb puudust liptigi sõpradest aastatepikkustest, harjumuspärastest, pelgupaikadest nagu Café Baum. Ta tunneb puudust kriitilistest, aruteludest muusika üle ja sugugi mitte viimases järjekorras oma ajakirjast. Ta peab suuresti vastu tänu kontrapunkti uurimisele koos klaaraga. Schumanni helilooja teel toimub muutus. Üksikute motiivide lineaarne areng tõmbub samaaegsete motiivi kombinatsioonide arengu huvides tahaplaanile. Selle tõestuseks saavad puugad oopus 72 teemal v a c h. Aga veelgi olulisem tugijõud oma seisu. Koera ravimisele tuleb tütrelt Marilt. Robert käib jalutamas harva, üksinda, enamasti margiga. Tüdruk on neljane, lobiseb rõõmuga ning lapse fantaasias leiab tema endale ajutise pelgupaiga. Linn särab talvepäikeses Nende korterist, croitskirheni on ainult paar sammu. Gabrüllide rass pole kaugel. Mariid kisub alati helbe äärde sinna, kus võib näha suuri laevu kusjuures ajab laevad ja kalad pidevalt omavahel segi ning Suumann ei mõtlegi teda parandada. Vee peal või vee all, ütleb ta. See on nagu laulus, mille ma sinust võib-olla kirjutan. Ka seal on kord all, kord peal. Kas nagu kaladel pärit tüdruk ja nagu laevadel. Elbe äärne tee on mitte ainult ilusa ilma korral vaid ka praegu lumega. Kui jõgi äärtest kinni külmub, peatänavaks kõikidele uitajatele, kaunitele, naistele, päevavarastele, koolilastele. Ta vältis alguses seda paika, Marii aga tiris ja sakutas nii kaua, kuni ta järele andis. Nüüdseks on ta juba harjunud tervitustele vastama ja ise tervitama möödakäijaid hämmingusse ajava rääkides mitte mariga vaid kassis kajakate, Varblaste või iseendaga. Seda teeb ta omakorda Marii järgitusel ja tolle meeleheaks siin ei joosta, noomib ta tüdrukut, kui see liiga ägedalt tirib. Siini jalutatakse või sammutakse või patseeritakse NATO ameti enda ümber ringi, lapsuke. Sooman jääb seisma. Laskub kükakile ja keerutab Mariid ringi. See siin on linn oma kõrgete kirikutornidega oma uhkete toekate majadega ja ooperiteatriga, kus praegu parasjagu valitseb vaikus. Ükski ehitis ei liigu paigast. Siin sinu ees poole Elbe see ei torma ega tuisk nagu nooroja. See ei lase end oma rahus häirida. Isegi siis, kui paisub vihast või tulvaveest, jätab ta enesele aega. Marii vaatab oma isale otse silma, peegeldub sealt vastu ning tema peakeses hakkavad mõned tundmatud sõnad hargnema ja tähendusi otsima. Just see, mida isa tahabki. Too ajab end sirgu, säilitab suure vaevaga tõsiduse, võtab tüdruku käe kõrvale ning edasi kõnnivad nad juba kiirustamata. Ning taas tõstab, ütles sõna pead. Miks peavad, inimesed hindab seerima, pärib Marii. Mis see siis on? Ja mis see siis on? Arvatavasti patseerimise vastanud. Tüdruku pilk rändab yles püsivalt kahtlustavalt. Sa teed nalja, isa. Jah, mu armas, vastab suunan. Sünnib tütar Juulia. Taas käivad nad külas viigi juures, kes on endale võtnud Klara asemele uued, dresseeritavad poole Marii ja lauljanna minna Schultzi. Nendest ebamugavatest seltsiõhtutest tekib aga midagi head. Robert kohtab kooriühingu. Kreesteni liider tahveljuhti Ferdinand Hillerit, keda Robert aastaid tagasi ühes oma arvustuses oli nimetanud Meie lemmikutest kõige ebamäärasemaks. Kuid kellest siit peale Kristjani esimene abivalmis vaim kujuneb. Siller, valib tema jaoks hoolikalt välja uusi tuttavaid ja rajab suhteid. Just Ferdinand Hilleri juhatusel kantakse esmakordselt ette Schumanni üks tuntuim teos klaverikontsert a-moll. See toimub 1845. aasta detsembris kui klaveril mängib neljanda lapseootel Klaara. Üks olulisemaid teoseid, mida läinud aasta tõi võib lugeda uuest muusikaajakirjast. 1846. aasta alguseks on lõplikult valminud Roberti teine C-duur sümfoonia appus 61. Sümfoonia kirjutasin 1845. aasta detsembris veel pooleldi haigena, kirjutab Robert. Mulle tundub, nagu kostaks sealt välja. Alles viimases osas hakkan end taas hästi tundma. Pärast kogu teose lõpetamist tundsin end tõesti paremini. Juba veebruaris sünnib perre esimene poisslaps Emil. Ta ei ela palju üle aasta kuid juba juulis Klara jälle rase. Lapse kaotab ta suvepuhkus aegu Northern ei saarel asuvas populaarses kuurort. Disväikest lohutust pakub eelolev kontsertturnee, kuhu tulevad kaasa ka lapsed Marii ja Eliise. Ja mille suhtes ei osutel Robert vähimatki vastupanu. Nad viibivad Viinis prognoos ja Prahas. Ent esinemised pole ehk nii edukad, kui algul loodetud. Robertist saab tärdinanud Hilleri asemel Kristjani liiderdafeli dirigent. Sellest kogemusest sünnivad teiste seas meeskoorilaulud kolm laulu, uppus 62. Selle kooriseltsiga seob Robert end pea aastaks kuid näeb vajadust asutada suuremat rahulolu pakkuvam kooriühing. Türkoorge sang, millel on Schumanni muusikalisest tegevusest Dresdenis väidetavate aastate lõpuni oluline osa. Mõnikord nutab Robert põhjuseta. Clare, pööra sellele tähelepanu. Lastel hakkab kõhe, kui tal pisarad üle põskede voolavad. Eelkõige oma riigis, kellega koos Robert sageli klaverit harjutab, tekitab see hirmu. Kes on sind küll kurvastanud, pärib ta isalt. Kui too seletab, et ei pea seda isegi ei oska talle öelda, on ka tüdruk valmis nutma puhkema. Ükskord kuuleb ta juhuslikult, kuidas Marii ütleb Elisele. Isa on kurb, rohkem kui rõõmus. Ja selle üle on ta kurb. 1847. aasta esimestel novembripäevadel nutab Robert halbaid Taima des ja vabandab, ent Klara ees ma leinan. Keda siis Robert? Seda ma veel ei tea. See on totter. Ja neljandal novembril saata selle teada. Klara astub hääletult tuppa. Žuuman on sedavõrd töösse süvenenud, et märkab naiste alles siis, kui too seisab tema kõrval. Küsivalt vaatata Klaara Loodsa. Naine vaatab temast läbi. Nüüd ma tean, kes sind nutma pani. Kes kõheldes tõuseb püsti, toetub tooliliinile. Mandelson on surnud? Jah, ütleb tema Mandelson ja võtad naise oma käte vahele. Mandelson oli olnud tema lähim sõber edukusest ja positsioonist johtuvalt alati veidi eemal kuid häirimatult tähelepanelik ja abivalmis. Tema kriitikale võis kindel olla ka siis, kui see mõnikord valu tegi. Mitte keegi polnud tema eest avalikkusest nii kindlalt seisnud. Minu nendelt son tainud taina palub klaarel mängida mõned sõnadeta laulud. Ning Marii imestab oma kummalise isa üle. Nüüd, kui ta peaks nutma, ei tee ta seda. Nendel soni matused toimuvad Leipzigis, suur inimhulk järgneb kirstule, mille kõrval kõnnivad sõbrad mošeles kaade David Jeshooman. Baliinin kirjes laulab koor kaks koraali Paulusest. Kaheksa aastat tagasi kirjutas Robert uues muusikaajakirjas Mendersonist. Ta on 19. sajandi Mozart, helgim muusik, kes aja vastuolusid kõige selgemini läbi näeb. Ja ennekõike lekitab Leipzigi raudteejaamas pärast matuseid Robertile vastu Klaara. Ma ei suuda oma surnuid enam kokku lugeda, ütleb ta väljumisel. Vahepeal on surnud ka Roberti viimane neljas vend Karl. Samas sünnib klaarelt kuues laps, poeg Ferdinand. Kogu Euroopat haaravad revolutsiooni lained Ajal, mil Viinis surutakse ülestõus maha ja preisi kuningas saadab laiali rahvuskogu sünnibsumanide perre. Poeg Ludwig seevastu poliitilistest rahutustest hoolimata Ta töötab Sooman süvenenumalt kui kunagi varem. Need aastad 1848 ja 1849 on Soomani jaoks loomingulise Heimad nagu ta ühes kirjaski väidab. Justkui välised tormid sunniks inimesi enesesse vaatama. Suunan komponeerib muusika Bayroni draamale Manfred buss 115 ning lõpetab oratooriumi stseenid Göte Faustist. Loomingusse lisanduvad arvukad vokaalteosed fantaasiapalad, teine klaveritrio kontsertpala neljale sarveleja orkestrile, F-duur kolm romanss jo poele ja klaverile ning palju muud. Ent kõige suuremad ootused seab Robert oma esimesele ooperile teosele, mille jaoks on ta juba kümneid katsetusi teinud ning mis nüüd lõpule jõuab ooperile Genowefaa. See jutustab loo keskaegsest romansist ning ei ole ei numbriooper ega ka muusikaline draama. Kavalusega üritab Sooman oma ooperit vaagnerile näidata, kuid pettub viimase kriitikas Wagneri kirjas. Kui ma tõelise hoolega ning tema töö õnnestumise sisimast soovist kantuna selle suurtele vigadele osutasin ning vajalikke muudatusi teha soovitasin, sain teada, kuidas selle kummalise inimesega õieti loodan. Peab Wagner silmas Robertit. Ta lubas oma teosel mind ainult kütkestada igasuguse sekkumise sellesse iseendast, aimustust, tekitavasse, töösse tõrjus ta aga trotslikult tagasi. Ooper kantakse ette Leipzigis. Robert paneb selle edule suuri lootusi. Esietenduseks sõidavad nad kõik kohale. Šbur list kaade, Hille ja isegi Kont, tema vanad Sikava aegne õpetaja. Aplaus, armastusväärsused, mida talle seejärel öeldakse, petavat aera. Ooper ei meeldinud publikule päris kindlasti saab ta teada muusika ajalehest. See löök on talle juba liiast. Jõud ennast kaitsta on otsas. Esimesel septembril 1850. aastal kolivad nad tühjana. Niisiis on Robert mitmekuise kaalumise järel võtnud vastu koha Düsseldorfi muusikadirektorina. See tagab perele stabiilse sissetuleku. Schumanni tüürivad kaks korrust pilkersdrasel. See korter on nii suur, et nende käsutuses on koguni väike saal, milles on võimalik anda koduseid kontserte ja klaarald klaverit mängida. Ilma Robertit segaks. Robertil on tunne, nagu ta oleks pärast pikka ja ränkrasket reisi lõpuks koju jõudnud. Kõik, mis teda vaevas, halud hääled, nõrkuse hood näivad olevat jäljetult kadunud. Robert kirjutab iga päev muusikat. Ühe kuuga valmib tema kolmas Reini sümfoonia. Samal aastal Bel tšellokontsert taamann ja hulk vokaalteoseid. Aasta pärast on valmis ka neljas sümfoonia, kolmas klaveritrio viiulisonaat number üks kahe aasta pärast ka teine viiulisonaat avamäng Herman ja Dorothea oopus 136 ja Reekendestuv roopas 148. Veel viiulikontsert-d-moll klaverisonaat, f-moll, fantaasia viiulile ja orkestrile ja palju muud. Ehk siis nelja aastaga, kirjutab ta ligi 50 teost. Sellele loomingurohkele ajale annab Valgust tütre Eugenie sünd. Ning jõudu tutvus Johannes Prahamsiga, kes peatub Schumanni juures kuulsa viiuldaja Joseph Joachim soovitusel. Tramsis Žuuman ühe vana kiindumuse kordust. Šoman on 43 praamis 20. Tookord, kui ta kohta Schenket oma inglik, olid nad ühevanused. Ta armastab seda noormeest, ta teab seda. Ta armastab teda oma mälestuste pärast. Tema kohalolek on talle kingituseks. Dreams esineb Soomanide majas oma uute klaveriteostega. Robert näeb temas oma Taaveti vennaskonna vaimsuse järglast. Kõik kolm, mõni Robert Klara, kuid raames on üksteisesse erineval moel kiindunud Klara helge loomus tema sõltumatust teistega suhtlemisel õlut Raamsi ning ta saadab naiste sageli tema käikudel innukas vestleja ja pühendunud kuulaja juhul kui just Schummendada seltskonda ei nõua. Kuid see on just Klara, kellel õnnestub päevast päeva üha uuesti veenda praamsi vähemalt nädala võrra kauemaks sinna jääma. Mitte ainult lapsed ei paneks talle liigvarajast ärasõitu pahaks. Praam jääb terveks kuuks, kuni Joachim Düsseldorfi kontserti andma ja talle järele läheb. Geenius kirjutab Suomen väljaminekud ja sissetulekute vahele majapidamisraamatus. See mõiste tähistab kõike seda, mida ta Pramsi suhtes tunned mida ei suuda väljendada, mida Clara aimab. Ja ka ise taotleb, et Sooman armastab seda geniaalset noorukit mitte üksnes tema muusika pärast, vaid kui inimest kõigi naha ja karvadega. Ja samas kui kedagi, kes on tagasi tulnud, kes on kord juba olnud Päeval, mil Brahms välja ilmus, kirjutas Schumanni viimase noodi oma viiulikontserdile. Tema külaline inspireerib teda ikka ja jälle uuesti. Aja jooksul saab praam sa aru, kui haige Suumann Schumanni püüagi seda tema eest varjata. Jalutuskäikudel hoiab ta mõnikord kramplikult noorukist kinni. Andestage, põhjuseks mu haigushood. Ma olen kindel. Kuigi doktor Müller peab mind hüsteeriliseks Heesliks? Ei, see ei ole hullumeelsus. Ma olen haige, kallis praams. Mind piinavad reumahood ja minu kõrvus on pidevalt mingi heli. Ta laseb Pramsist lahti, võtab end kokku. Hetkel on mul kõik korras, selle eest võlgnen tänu teel. Brahmsi seltskonnas, muutub Sooman aktiivseks, saab üle oma hirmudest, mis teda ikka veel jälitavad. Unustab hetkeks piinama rohud tuse ja vilekoori kõrvus. Praaws jääb Soomanidele truu kas kogu elu ning püüab hiljem vanimat peretütart Mariid kosidagi. Näib, et Robert on siin Düsseldorfis saavutanud tasakaalu. Aga ometi see kõik ei kesta kaua. Lähenevat häda ja tähtsusetuid, ärevaid endeid polnud Klara ega Robert tahtnud tunnistada Robert Polnud kunagi kaevanud, et tal on taas silmadega probleeme ja ta näeb halvemini. Omalornieti polnud ta sama hästi kui üldse kasutanud. Ent dirigeerides jääb ta eelkõige kiirete passaažide puhul seletamatutel põhjustel aeglasemaks. Alul tulid muusikud Robertile järele, peagi mängisid aga tema käest hoolimata takti pidades edasi. Nad hakkasid koguni vahele segama, mis kummalisel moel ei tundnudki Robertit häirivat. Ta reageeris abitult, naeris, katkestas loo taktikepiga koputades. Alustas uuesti, katkestas uuesti, kehitas õlgu, palus vaheaega. Muusikud on Soomeni suhtest põrksaks muutunud ja nõuavad tema tagasiastumist. Robert on sunnitud loobuma. Tema asemele saab juulist taus. Roberti seisund halveneb. Kui keegi lastest nutab, surub ta käed vastu kõrvu, jookseb oma tuppa ja lööb ukse enda järel kinni. Ükskord on ta juba peaaegu valmis lööma klaarat, kes teda rahustada püüab. Hirmunult jookseb naine minema. Doktor Mülleri selgitab Sooman, et on võimeline oma naise kallal kuritegu korda saatma. Ma võin seda teha. Ta seisab varsti ees, kes tahab teda kuulata ning rebib teda hullunult kuuest. Ma olen kurjategija. Te teate seda. Sellegipoolest ei luba Klaara vähimalgi määral Schumanni kritiseerida ning hoiab võimalusel alati Roberti poole. Roberti rahutus võtab enda alla sageli kogu korteri. Lapsi on hoiatatud, et nad mingil juhul ei häiriks. 1800-ni 10 neljandaks aastaks on aga Roberti seisund muutunud juba talumatuks. Ta palub end eraldada perest. 27. veebruaril hiilib ta märkamatult majast välja Reini äärde ning viskub jõkke. Ta päästavad kohalikud kalurid. Pärast Roberti enesetapu katset ei lubata klaaret enam tema lähedusse ning juhtunut hoitakse kõlara eest saladuses. Roberti tungival palvel viiakse ta kahe meeshooldaja ja arsti valve all Bonni lähedal asuvasse ennelisi Erasana tooriumisse. Klaarel, kes on rase, ei lubata isegi hüvasti jätta. Veidi hiljem samal aastal Talle sünnibki klaarel viimane Suumanide ühine laps. Ta saab nimeks-Felix. Endenisi vaimuhaiglakambris veedab Robert elu kaks viimast aastat. Doktor Rikard, kelle hoolde Suumann usaldatakse, on range ning keelab kõik kohtumised pere ja sõpradega. Robert puutub kokku vaid oma arsti ning hooldajaga, kes jälgib tema seisundit ööpäevaringselt. Schumanni haigusloost. Endeni aastatel kõnelevad doktoripäevikud, mida peetakse ülima täpsusega, kuivõrd see on just see aeg, mil teaduslikud vaatlused ja katsed on väga päevakohased. Soomeni jälgitakse läbi väikese akna, mis uuristatud tema kambri seina sisse. Kuni 1855. aastani veedab ta suurema osa ajast endeni, siis nii nagu koduski klaverit mängides komponeerides kirjutades ja kirjavahetust pidades. Ta käib oma ööpäevaringse hooldajaga endeni ümbruses ka jalutamas. Haigusloo raportites kajastub detailse täpsusega. Roberti seisund kannatab hallutsinatsioonide all kes tundide viisi tema keha haarasid, krambid ründas hooldajat keeldub toidust kartuses, et mürgitatud. Kuigi haigla on tolle aja üks uuenduslikemaid, kus nii-öelda vangistavaid meetmeid ei kasutata mainitakse raportites siiski hullusärki ning mõningaid teisi kaasaegseid rahustusvahendeid. Stan liigselt ärritatud, eemaldatakse tema juurest koheselt kõik kirjutised, raamatud ning kirjatarbed. Kui Robert kipub hooldajat ründama, hoitakse teda mõningat aega rahutute patsientide sektsioonis. Oma märkmeid vihjab doktor Richard Soomeni seisundi tegelikule põhjusele 1832. aastal kaaritaselt saadud sühvilisele, mis pärast pikka peiteaega oma viimasesse staadiumisse jõudnud ning kõnevõimekaotuse segaste pettekujutluste agressiivse käitumise ja pikkade röökimis tsüklitena väljendus. Alles 10 kuud pärast nendeni saabumist lubatakse Roberti juurde külalisi teiste seas Joseph Joachim Johannes Brahms, kelle juuresolekul suudab Robert end kuidagi kui võtta ning end korralikult ülal pidada. Ki. Ometi kirjutab Brahms. Me istusime maha ning mul oli seda väga valus pealtnäha. Tema silmad olid niisked. Ta rääkis lakkamatult, kuid ma ei mõistnud midagi. Sageli ta lihtsalt patras ta vaba. Kui ma temalt midagi küsisin, hakkasin pikapeale mõistma nimesid. Marii Julie, Berliin vihing, Inglismaa aga ei enamat. Ka klaarele kirjutades suudab Robert end parimatel päevadel arusaadavaks teha ning pärib täiesti mõistlikul moel perekonna tervise järele. Kuidas ma küll rõõmustan sinu käekirja nähes kirjutab ta. Ole sa tänatud, et kirjutad mulle just sellistel päevadel ja et sina ja mu kallid lapsed ning endistviisi armastades meeles peavad. Tervita ja kallista väikesi. Kui ma vaid saaksin teid korrakski näha ja teiega rääkida, kuid vahemaa on ju nii pikk. Tahaksin sinust nii väga palju teada, kuidas sul üldse elu läheb. Kus te elate ja kas sa mängid sama hästi nagu ennegi. Kas Marii ja Eliise teevad üha uusi edusamme, kas nad laulavad, kas klemmi tiibklaver on sul veel alles kus asub minu partituuride kogu ja käsikirjad, kus meie album, mis sisaldab Göte Jean pooli Mozarti Weberi autogramme ja paljusid mulle ja sulle saadetud kirju kus uus muusikaajakiri ja minu kirjavahetus. Kas sul on veel alles kõik minu poolt sulle saadetud kirjad ja armuread, mis ma sulle Viinist Pariisi saatsin? Ehk võiksid mulle midagi huvitavat saata. Veel tunnen puudust noodipaberist, kuna tahaksin mõnikord muusikat kirja panna. Minu elu on väga lihtne ja ma rõõmustan alati kauni vaate üle Bonni linnale. Ja kui ma seal olen viibergee Birge ja koodesbergile, mida sinagi ju veel mäletad. 1856. aastal kuuleb Klara Brahmsi käest, kes on võtnud sujuvalt enda kanda Suumanide majapidamise ning kolinud mõneks ajaks perega ühe katuse alla. Hirmutekitavaid uudiseid Roberti tervise kohta. Robert pole voodist tõusnud juba mitu nädalat. Nii otsustab Klara iseendani kohale sõita, et kohtuda oma abikaasaga taas pärast ligi kaheaastast pausi. Ta lubatakse Roberti juurde 27. juunil 1856. aastal kaks päeva enne Roberti surma. Proua Sooman tuleb mõlema arsti saatel tuppa. Ta naine, kes vajab palju ruumi, võib-olla seetõttu, et seisab sageli laval kõik teised astusid kõrvale. Sooman tundis ta kohe ära ja ta oli ometi juba siit ilmast ära pööranud. Ta tõstis käed, laskis neil taas langeda ja tõstis taas ja tõusis voodis istukile. Naine laskus voodi kõrval põlvili, tema kleit sahises taastastis haige käed väga aeglaselt suure raskusega võideldes ning embas naist. Kava olid nad teineteise käte vahel, see on tõsi, teised hoidsid hinge kinni ja mina ei vaadanud enam Pealt kirjutabki Lingefelt. Sellele järgnevale tööl märatseb summa on niivõrd ohjeldamatult, et kingadelt peab abi kutsuma ja toast välja läheb. Erutuse ja roidunud osa võtmatuse hood vahelduvad pidevalt. Järgmisel päeval pilgutab proua Soomandale paar teelusikatäit puuviljareleed ja veidi veini suhu. Klingedalt seisab sel ajal naise kõrval, too ei pane teda tähele. Kui ta oma meest laubale suudeldes hüvasti jätab, levib naeratus üle mani, lõputult väsinud näo. Selle naeratuse pärast kadestab klingefelt naist. Ikka veel on väga palav, aknad on pärani taamal jõudu, kogu päike saadab ette leevendava tuule. Schumanni magab klingefelt, loeb kokku 60 hingetõmmet minutis. Doktor Peters tulebki, kontrollib haige pulssi. Ta olevat väga nõrk. Midagi teda hoolega silmas, klingetelt seda teeta nagunii. Ta kuuleb, kuidas hingamine muutub vaiksemaks. Ja siis hingab ta ükskord ainult välja. Klingefelt paneb kõrva suu juurde, katsub pulssi. Ta ei lähe kohe arsti järele, jääb surnu juurde istuma, vaatab, kuidas joonetama näos aegamisi selginevad ja võõrastuvad teda haarab suur kurbus. Ta hakkab nutma. Clara, kes on hetkeks läinud Roberti kõrvalt rongijaama, jõuab surmani kõigest pool tundi pärast viimast hingetõmmet. Ta kirjutab. Ma nägin teda kõigest pool tundi hiljem. Seisin tema keha kohal, minu palavalt armastatud abikaasa. Ja oli vaikne. Kõik mu mõtted rändasid üles jumala juurde tänades. Et ta nüüd lõpuks ometi vaba. Ja ma kummardusin tema voodi kohale, tundus justkui ülim hing hõljus mu kohal. Ah, kui ta ainult oleks mind endaga kaasa võtnud. Robert Suumann maetakse kaks päeva hiljem Bonnis asuvale kalmistule. Surra. Te kuulasite viimast saadet Robert Schumanni 200.-le sünniaastapäevale pühendatud saatesarjast autor oli Annika Kuuda ja operaator Katri maadik.