Kajamasinad ja kuulaja, mina stuudios olen Tõnis kahu kaja, masinaosade klassikaraadios on jõudnud saateni number 14. Ning enne suure suve algust on see meie eelviimane tund, mille jooksul popmuusikalukku pilku heita. Täna peatume muusiku juures, Läti staatus on kasvanud koos ajaga kellest on ootamatult saanud üks rokkmuusikanurgakive mees, kes mõnes mõttes seob tänase päeva rokkmuusika kaugemate ja idealistliku mate aegadega. Mees, kelle nimi neljang just nimelt tolle kuulsaks kanadalase ja ta muusika ümber keerlev, siis kõik see, mida tänases saates kuulete. Alates sellest varasest laulust Lugu Cinamon Köl on pärit aastast 1969 LP Everybody nõudis Nowarniliangi, teisalt sooloalbumilt pärast lahkumist grupist Buffalo Springfield ning esimeselt, mille ta salvestas koos ajalukku läinud saatebändiga kreisihoos. Kui kuulata seda ja tegelikult praktiliselt ükskõik millist teist Liliani laulu viimase 40 aasta seest. Öelda, et mõni vana laul ei võiks põhimõtteliselt pärineda mõnelt neljangi uuelt albumilt ning samamoodi värskem aastanumbriga muusika ikkagi põhimõtteliselt samade väljendusvahendite küljes kinni kui nood kauged katsetused. Mida see tõsiasi meile ütleb. Keegi võib tõepoolest neljangi puhul proovida rääkida loomingulisest konservatiivsusest ja leida selleks puhuks ka mitmesugust tõestusmaterjali. Samas aga pole see ikkagi tõsi. Niiliang muutub pidevalt ja tihti vahetab meeleolusid ja aeg-ajalt ka kõlapilti. Temalt on ilmunud tohutult palju plaate ja produktiiv nõnda kuni tänase päevani. Kuid tõsi on, et seal kusagil sees on Niiliangil väga kindel selgroog, mingi tuum, jagamatu ollus, mis on võimaldanud tal väärikalt püsti püsida nõnda pikka aega. Nii ongi Niiliangist hakanud kujunema mingi universaalne märk rokkmuusika jaoks. Jiang tähistab rokieetilist esteetilist keskpunkti, tema järjepidevuse saladust ja edasikestmise võimet. Ja samamoodi on yangist saanud teatava ameerikalikku see idee arendus, mis on paradoksaalne ehk just seetõttu, et tegemist on kanadalasega neljangi esiletuleku hetke juures tuleb toonitada üht spetsiifilist momenti mis tegelikult on kaudselt mõjutama jäänud kõike, mida ta hiljemgi teinud on. Ja nimelt. Jiang saabus areenile siis, kui nõndanimetatud kontrakultuur, 60.-te vabanemise ideed ja utoopilised kujutlused tulevikust olid juba sümboolselt lüüa saanud. Reaalsus oli unelmate sekkunud ja üldine reageering sellele oli teatav nukrus. Isegi halemeelsus. Viljang jõudis just selle teema juurde oma järgmise plaadiga Aftada Gold Rush. Juba pealkiri pärast kullapalaviku osutab, mis siin kõnekson. Yangi motiiv, mida ta on uurinud oma lauludes mitut puhku keskendub sulgumise, ruumi kokkutõmbumise motiivile ning katsetele sellele sulgumisele vastu seista. Jiang käsitleb Ameerikat lausa müütilise avarusena kuid komistab seal ikkagi takistustele pidurdustele ning hoiab seepärast sageli pigem pessimistliku tooni. Selles mõttes on Viljandi just see artist, kes sobib iseloomustama 60.-te aastate edenemist 70.-teks aastateks. Rokkmuusika justkui õppis siis elama reaalses ja mitte enam imaginaarses maailmas rokkoli vanemaks saanud ja mäletas vele leegilistes toonides oma kunagisi unistusi. Just sellest rääkisidki Niiliangi laulud. Nüüd kõigepealt nimilaul plaadil taustadega Õudras, teiseks yangi läbi aegade suurimaks hitiks jäänud lugu haarduv Gold aastast 1972. Mees. Lükki Meeta. Mees. Laul Hart of Gold tõusis Ameerika singlitabelis esikohale jätsementeeris neljangi staatuse, Ameerika roki uue potentsiaalse superstaare. See realiseerunud sellisel kujul, aga muidugi mitte kunagi neljangi tõusnud iial kommertslik tipp kõrgusteni ikka selliste linna kuulatus, näiteks teine Ameerikat mõtestanud laulja temaga kohati paralleelseid loomingulisi trajektoore edendanud kaasaegne prio Springsteen. Põhjuste hulgas mitte väheolulisel kohal polnud seegi neljang ise oli tärkava müügiedu suhtes pehmelt öeldes umbusklik. See hoiak ei olnud popmuusikas seni tingimata mitte just väga levinud. Edu oli ikkagi midagi absoluutselt ja kõikvõimsalt tähenduslikku. 60.-te popmuusika lubadus oli muuhulgas olnud ju seegi, et praktiliselt igasugune muusika võib saada populaarseks isegi selline, mis oli, protestib, tõrges, agressiivne, kõlaliselt, uudne. 70.-te alguseks aga oli struktuur vist juba mõnevõrra teistsugune. Rokkmuusika enda sees oli kujunemas suurele ärile rihitud Neinstril. Ning edu tähendas ka selles muusikas nüüd järjest enam kompromissi tehingut saatanaga, hinge müümist kõlisevad krabiseva eest. Just see oligi ta kunagi nõnda avarate võimaluste sulgumine, millest neljang juba laulud oli ja sellest ka neljangi hoiakud, mille puhul võime vaid õige väikeste reservatsioonidega tunnistada. Et yanglai omamoodi Ameerika indie-rocki mudeli. Sa loobud suurest edust ja liigud selle asemel kõrvalteid pidi. Ning tuleb öelda, et oma sümboolset tänuvõlga nii langi ja tema eetiliste ning esteetiliste positsioonide ees on Ühendriikide alternatiivrokk ise otsesemalt või kaudsemalt tunnistanud soni kiuuskebeutschemm isegi mängisid yangiga laval koos. Teine aspekt, milles neile on 70.-te vaimsust edasi kanda. Puhtmuusikaline kui 60.-te rokk, nii Ameerikas kui Britannias kandis psühhedeeliline otsingute vaimu ja vabaduse idee oli paljus narkootilise vabaduse idee siis nii Liang oli üks neid, kes aitas kontrakultuuri pohmeluse defineerida just kantri folkmuusika mõttes. Nagu öeldud, tema muusika rääkis teatavast pettumusest tema tollases muusikas, aga ka hiljem kuulda tagasitõmbumist otsus tasastesse sõrmitsustesse mis toimisid rohkem eneseteraapia na kui katsena meie vormilist rokkekstaasi otsida. Kuid tegelikult hakkas Niiljon kõige varsti oma muusikat, varieerimanni kantrilik, folgil, suund ja Rockilikud arendused, tõuside taandusid tema muusikalise vaheldumisi. Viimase puhul tuleb eriti rõhutada sedagi, kui hea kitarrist neljang on olnud. Tõestada aitab seda olgu või järgmine lugu, leke Harrykein aastast 1977. Neljangi kogu karjäär on olnud teatav liikumine reaalse müütilise vahel. Ühelt poolt huvitab teda päris ameerika ning rokkmuusikavõimelised omal moel vaadelda. Teisalt neljangi Ameerika puhas kunstiline fiktsioon, puhas fantaasia ja väljamõeldis. Loogika on siin lihtsustatult järgmine. Ameerika nii näivad Niiliangi laulud, meile ütlevad, ongi midagi enamat kui riik ja rahvas, kes seal elab. Ameerika on kõigepealt juba mahult sedavõrd palju ja sedavõrd erisugust, et seda ei saa kuidagimoodi objektiivselt sisaldada. Ameerika ilmutab end seega mitte lihtsalt ühe suure loo kaudu, vaid pigem üksikute pool telliti välja mõeldud fragmentide lausa seletamatult munade kaudu selles ajaloo totaalsuses ning Viljandi just sellest kõigest laulabki. Tuleb ka rõhutada, et see Niiliangi Ameerika sisaldab mitte ainult ajalugu kui minevikku, vaid ka oleviku ja rokkmuusika on Jangi jaoks kahtlemata üks osa sellest ajaloost jätab väärtussüsteeme omamoodi koodikoodeks, mille kaudu mõista kogu maailma. See mudel on Niilongi loomingus üsna muutumatult püsinud tegelikult tänapäevani ja tema koht muusikaloos ning kaalukus on sellega seotud. Võime öelda, et rokkmuusika, mille sügavam idee tähendus on nüüdseks ehk juba minevikus olgu hiphop, elektroonika või miski muu. Kuid palju on selliseid kõlasid, millel on nüüd vähemalt samavõrra kõne võimete kõneõigust kui rockil. Rokkmuusika ilmutab end täna tihtipeale avalikult nostalgilist tas retro likes vormides aga nii langi puhul ma neid sõnu ikkagi ei kasutaks, teda huvitab traditsioon, kuid tervik ja samas see, kuidas ta ise mitte ei vaatle seda traditsiooni eemalt maid osaleb, selles kuulub sellesse ja laseb sellel ennast juhtida. Ning sellisel moel on neljangi üldisem tähendus ka selgitav. Pole temast paremat näidet selle kohta, kuidas rokkmuusika ideedega koos vananeda. Rokkmuusika puhul pole see vananemine ju enesestmõistetav olnud. Brokoli ikkagi noorte muusika erinevalt pluusist, Tšassist sõulist. Aga just seda Jiang teeb, ta jääb truuks oma muusikalistele allikatele, kuid ei kasuta neid selleks, et ennast varjata ja maskeerida. Ta on jõudnud seitsmendasse 10-sse ja see on tunda, see on tihti tema laulude sisu nii otseses kui kaudses mõttes. Aga Jonjaka visadusega laseb ta sellel enesetajule kõnelda just rokkmuusika keeles, ilma et asi muutuks lihtsalt Stivisatsiooniks pantoliimiks. Huvitav on küll märkida ka seda, et neljangi karjääris on isegi olemas omad kummalised ja ebaordinaarse hetked sealhulgas sellised, kus ta ilmselgelt ei tahtnudki vahest olla Niiliang selle klassikalises meile tuttavas tähenduses. Musternäide oleks 1982. aastal ilmunud Harmon Trans kus ta proovis elektroonikat Pocoderi monotoonset rütmi põhjustades nõnda isegi häiritud reaktsioon oma plaadifirmalt Chef kuulamegi, siis kuidas neljang tõlgendab sellises deformeeritud vormis üht omaenese vana laulu seal lugu nimega mister showl plaadilt transteiseks aga üks hoopis hilisem muusika, neid 90.-te aastate keskelt. Fragment Charmusse filmile Teedmann sisse mängitud soundtrack-ist. Ühel kunagisel neljangi kontserdil toimus dialoog tema ja ühe publiku liikme vahel ja see sõnavahetus jäädvustati kontsert albumile. Nii et siis saime me kõik seda kuulda. Igatahes süüdis hääl saalist etteheitvalt yangil, et kogu see tema muusika kõlab ühtemoodi. Ja yang vastas, et see ongi kõik üks ja see sama laul. See on tähelepanek, mida oleks huvitav üksikasjadeni tõestanud detailidega katta. Tõepoolest, nii langil on rääkida üks tohutu pikk lugu, olgugi et tema karjääri tohutu ulatus on lubanud seal sisse võtta väga erinevaid kõlalisi positsioone. Tema hääl on alati äratuntav ka siis, kui seda katab, näiteks nagu äsja kuulsime, Pocoderi monotoonne vibratsioon tema kitarri just nõndasamuti, raske on seda kõla kellegi teise omaga segi ajada. Tema muusika põhiskeemid on kompositsiooniliselt lihtsad ja arusaadavad, läbipaistvad isegi siis, kui ta külastab talle pealtnäha võõraid stilistiliselt detaile. Ühesõnaga neljang on ise traditsioon, millele võid kindel olla, millele võib ehitada palju teisi traditsioone. Ja tundub, et sellest on mitmed teisedki teadlikuks saanud. Jälgige kas või seda, kuidas ja millises mahus antakse välja viljangi erinevaid arhiivi salvestusi. Tundub, et justkui iga tema liigutus on jäädvustatud ja meieni toodud kuid vähe sellest, need vanad salvestused on lülitatud tänasesse kaasaegsesse. Pop, kultuurilise diskursuse kriitikud analüüsivad neid tänase rokkmuusika skaalal ning uuem põlvkond muusikuid seob kaugete aegade ideid tänapäevaga. Sellega võrdväärset Boney Dylaniga biitlite puhul märgata nende arhiivide taas külastajaid ikkagi fikseerivad neid minevikku. Ja ongi puhul vaadatakse rohkem oleviku või isegi tulevikku. Neljang on ainus tõeline ellujääja aegadest, mil rokkmuusika tähendas midagi enamat kui ta tähendab praegu. Ellujääja mitte ainult füüsilises, vaid ka vaimses mõttes. Kuulame nüüd ühte pikemat kontserdilõiku neljangi, tema ansambel kreisi Hors esitavad laulu lavdada. Ja kuulaja, tänane kaja masinasaated on klassikaraadios vormis ennast uurima Kanada lauljat. Tarist Jahilo, ET neljangi meest, kes tänaseks juba üle 40 aasta on talle omasel tõrksal ja veidral moel mõtestanud Ameerikat ja võimalusi sellest rokkmuusika keeles kõnelda. 1979.-st aastast pärit laul Heima mai jääb meie ühist õhtut seekord lõpetama, mina olin kahu. Kohtumiseni. Kaja Masina ajama ajama ajama maja mahajaama. Klassikaraadio uus saade kaja masinat vaata peredamatele, sündmustele ja nimedele populaarse muusika ajaloost koos teiega laupäeval kell 21. Kajamasin klassikaraadio vikerraadio, klassikaraadiokõrvad, kõrvad, kõrvad, kõrvad, Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.