Tere, mina olen Peeter Helme ja täna räägime ühest väga omapärasest kujust eesti kirjanduses. See kujun lauri pilte. Tema sulest ilmus hiljuti järjekordne romaan, täpsemalt tema teine romaan kirjastatud üsna müstiliselt, see kannab nimeretk rohemäkke. Enne seda on filter avaldanud veel vaid ühe romaani, 2004. aastal ilmunud lohe ja pilve. Ja see teos võitis kohega Betti Alveri auhinna ja vaid natuke aega enne lohe pilve. 2003. aastal oli pilter võitnud oma novelliga teisik Friedebert Tuglase novelliauhinnafilter on seega mees, kes ei kirjuta just väga palju, kes ei avalda väga tihti. Aga tundub, et kõik, mida ta puudutab, muutub kullaks. Nii oleme üsna veendunud, et ka retk rahe mäkke ja auhindadest puutumata. Aga kõrge kvaliteet ei kehti mitte ainult lauri pilte enda teoste kohta, vaid ka nende kohta, mida ta on tõlkinud. Ilmselt on pilteri tõlketööks tuntumaid vilju ameeriklase Filipp profi Bortnoi tõbi mis väga paljusid eesti lugejaid ilmudes naerutas jaga järelemõtlikuks tegi. Lisaks Bortneri tõvele on pilter eestindanud veel kolmak McCarthy. Kõik need ilusad hobused, Mark Twaini elu Missisipil ja näiteks ühe Ameerika kirjanduse klassikasse kuuluva autori Thomas Ulfi novelli või selle võib lühiromaaniks nimetada pealkirjaga kadunud poiss. Seega meil Lauri piltrile näol tegu angloameerika kirjanduse asjatundja ja vilunud tõlkijaga. Julgen väita, et kumbki aspekt peegeldub ka pilter enda ilukirjanduslikus loomingus. Esiteks on autorit ilmselgelt mõjutanud näiteks Philip Rothi irooniline stiil. Teiseks annab tunda, et tõlkimiskogemus on teinud pilteri üha keeletundlikumaks ja stiili teadlikumaks autoriks. Kui nüüd enne retke rahe mäkke juurde siirdumist vaadata lühidalt, mida kujutas endast pilteri eelmine romaan, sest need kaks teost on lõdvalt seotud siis võib öelda, et lohe pilv oli vaatamata sellele, et ta kujutas endast üsna lõdvalt seotud jutukestele. Neid võib siiski peatükkideks nimetada, ütleme lihtsalt tekstide kogumik. Siis ometi oli tegu tegevuse ja tegelastepõhise siiski tajutavalt narratiivis romaaniga. Selle juurest on pilter nüüd vahepealsete aastatega edasi liikunud. Ja retk jahe mäkke on julgelt keelepõhine teos. Samas ei tähendab keelepõhisus seda, nagu oleks autor narratiivi kuidagi tavaliselt kaotanud või, või mängiks mingisuguseid kõrvalt vaadates arusaamatuid mänge keele ja stiiliga eksperimenteeris romaani vormiga niisugusega. Seda ta ei tee siiski või vähemalt ta ei tee seda niivõrd, et see muutuks lugejale arusaamatuks. Retk rohemäkke on erakordselt lummav teos on väga kaasakiskuv ja autor oskab selle raamatuga hoida lugejat teksti atmosfääri nõiduses. Lauri pilter kohe teab, millisesse kohta kirjutada näiteks pooleteist leheküljeline lause, millises kohas kasutada hoopis nappe mõnesõnalisi fraase. Võibki öelda, et kirjanikuna oskab ta suurepäraselt mängida enam-vähem kogu arsenaliga, mis tänapäeva kirjaniku käsutuses üleüldse on. Nii leiab lugeja retkest Rahemäkke teadvuse voolu samuti otsekõnet kirjeldusi, mis on esitatud erinevalt positsioonidelt. Teoseid leidub kõrg- ja madalkeelt erinevaid registreid samuti nii väga moodsalt kui ka samas väga arhailisest laadis kirjutatud lõikepeatükke. Ja kogu see erinevates stiilides lähenemistes esitatud mitmekülgne teksti. Padrik tipneb raamatu lõpus esitatud pseudolegendiga, mis on kirjutatud kunst murdes, mille autor on erinevate eesti murrete baasil loonud. See kõik kõlab üsna hullumeelselt. Kardan, et olengi praeguseks nii mõnegi raadiokuulaja juba ette ära hirmutanud. Ometi ei olnud see kindlasti minu eesmärk, sest tahan rõhutada retk rohemäkke, mitte ei kaota nimetatud omaduste tõttu ega valgu kuidagi laiali sellepärast, et ta nii erinevaid žanre stiile kasutab vaid ta just võidab selle kaudu. Just see teebki selle raamatu nii tohutult lummavaks. Ta on hästi mitmekülgne, ootamatu. Seda raamatut lugedes on selline tunne, et iga lehekülje pööramine oleks nagu mingi tundmatu mandrimaa avastamine. Iialgi ei tea, millised vaated, millised maastikud avanevad milliseid olendeid ja olukordi me kohtame ja kuidas need olendid või olukord ennast meile esitlevad. Raamatu sisu kohta nii palju, et selle tegevuse eri liinid hargnevad siinsamas Eestis kohati ka Lätis puudutades põhimõtteliselt tavalisi inimesi, kuid ometi on see mõneti ka muinasjutumaailm. Ühest küljest võib lugeja küll näiteks sellise kohanime nagu Hoosel taga ja selle kirjelduste kaudu ära tunda Haapsalu ja mõista ka näiteks hai, Rootsi on Noarootsi. Aga just need sellised mängud nimedega kriipsutavad alla seda tõsiasja, et tegevus toimub maailmas, mis kuulub kirjanikule, mis kuulub Lauri pilterile sellesse maailma. On ta siis pannud seiklema osaliselt tema eelmisest romaanist lohe jääst pilves tuttavaid tegelasi osaliselt aga uusi, toimub põimumisi, erinevad liinid riivavad teineteist. Aga iseenesest on hästi keeruline öelda, millest see raamat siis nüüd ikkagi on. Juhtub erinevaid asju, neist saab lugeja teha erinevaid järeldusi, tunda erinevatele tegelastele, kaasa mõelda nendega kaasa. Aga mis see tervikan? See on üks huvitav küsimus, mis jääb õhku rippuma. Kuid ka selle on osanud pilte rakendada kirjanduse teenistusse. Nimelt mõjub kuni lõpuni välja, põnevalt lugedes ei ole teada, mis nüüd ikkagi täpselt juhtub, mis on nende erinevate tegevusliinide mõte, kuhu see kõik välja peab jõudma ja kes ikkagi on peategelane. Need asjad jäävad lahtiseks. Nii et siit koorub välja mingisugune suurem tervik nende erinevate lahtiseks jäetud lugude tagant. Aga milline see on ja kas see ikka päris nii on? Ilmselt seda peab iga lugeja enda jaoks ise avastama. Iseenesest ei ole avastamise jaoks raamat ka liiga paks, ta koorma ära oma stiililise mitmekülgsus, aga 152 lehekülge on just sobiv selliste, teinekord lausa uskumatult mõjuvate keeleliste sisuliste eksperimentide jaoks. Retk rahe mäkke sunnib ennast natukene kokku võtma ja pingutama küll aga just parajal määral, et autoriga ühte tempot hoida, säilitada ülevaade tema tegelastest ja teha kaasa kõik need stiilis. Aga põnevuse nauding heast ja huvitavast keelest ja mängudest lausete ning sõnadega on omamoodi mõnus auhind. Ja kokkuvõttes nauding, mida selle kummalise teose lugemisest saab, on suurem kui väike pingutus, mida lugeja selleks teha tuleb. Nii et head lugemist. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.