Hea kuulaja kaja, masina saade klassikaraadiosse jõuab täna oma 15. saatele ning mina stuudios on Tõnis kahu. Suvi on kohal, nii et seda kordase sade jätkuma ei saa. Nõnda palju on selge. Kuid selgunud isegi, et täna on meie päralt ikkagi terve tund muusikat reeglipäraselt sellist, millel on lisaks vahetule kuulamisnaudingut olemas ka omajagu ajaloolist kaalukust. Niisiis ansambel seekordsesse õhtusse Roxy Music Inglismaalt. Ütlesin neutrein Roxy Music, kelle esiksingli Ženja pleinvama saadet alustasime, oli kummaline ansambel, selline, kelle jõudu ja sügavust märgati ühelt poolt kiiresti ja paratamatult kuid kelle muusika on aegade edenedes tundunud üha veidram, raskesti seletatav ana kõige kiuste. See paradoks ütleb meile niisiis seda, et Roxy Music oli omamoodi ideaalne näide piiri peal asumisest. Tema sisaldus nii palju erinevaid mõjusid ja ambitsioone, et raske on neid ainult ühe esteetilise välja kaudu selgitada. Roxy Music on sujuvalt retro samas nurgeliselt avangard. Modernistlik Nad vaatasid kohati ühe ainsa laulugi piires nostalgiliselt tagasi fotoristlikult tulevikku. Aeg tegi nende puhul küll stabiliseerimistööd, seda tuleb tunnistada. Roksimusliku hilisem looming on selgemast ilistilise joonega kommertslikuks mõttes ka edukam ent samas vähem sügav ja sisemistest konfliktidest rikas. Kui veel neid saatnud retseptsiooni kuidagi kitsamalt kokku võtta, siis on erinevad arvustajad ja nende erinevad lähenemisnurgad vaadeldavad. Vaksime isikukaaluga erineval moel. Ühed peamiselt Britannias, eelistavad varast kõlaliselt avangardsemat Roxy Music versiooni. Teised jälle genevad lähtuvalt peamiselt Ameerika kriitilisest traditsioonist hindavad aga natukene hilisemat Roxy muusikut aastatest 1974 75. Ühele poole jääb seega siis eksperimentaalne intuitiivselt modernistlik faas ning teised rangemad klassitsistlikus võtmes laululooming. Need hinnangud pole muidugi mõtte, lihtsalt suvalised maitseotsustused. Nende kaudu saame aru, mismoodi populaarset muusikat seitsmekümnendatel üldse mõisteti, mida muusikat eeldati ja kuidas teda väärtustati. Ning ma toonitan veel kord, et Roxy Music oli selles mõttes erakordselt hea ja ilmekas. Lakmuspaber. Proksime isiku debüütalbumiks kandis bändi enese nime. Ilmus 72. aastal ja on tõepoolest radikaalne kuigi pigem on ta seda oma kombinatoorsete võimete kui iseseisvate helidenovaatarluse poolest. Roxy Music oli kindlasti ansambel, kellel oli väga rikas eellugu, kuid see ei seisnud kindlasti koos neist verstapostidest. Tee tähistest, millest popmuusika ajalugu üldtunnustatud koosnes. Roxy muusikali leiutamas popmuusikale, uute rõhkude nüanssidega ajalugu haardega, kus modernistlik kunsti ja muusika kokku segunesid. Ning peaasjalikult selgus nende muusika valem kahe mehe laulja Bryan Ferry ja klahvpillimängija praja Niina koostöös. Nende suhe oli konfliktne, erandlikke kestis vaid üsna lühikest aega, kuid paistab tagantjärele murranguline. Roxy muusiku debüütplaadilt veel üks laul, if there's something. Äsja kõlanud lauliseda ressamPhing on päris hea illustratsioon sellele, mida juba eespool Roxy muusiku kohta rääkida jõudsime. See lugu koosneb justkui mitmest erinevast osast ja küllap on nõnda, et mehka ei pruugigi tema puhul mingist kompositsioonilisest terviklikkusest rääkida. Tähtis näib olevat just vastupidine. Seed idealist, samphing ja oma koostise ka seekord läbi paistab. Pehmest kantrirokist algusest souli, intonatsioonide Prime faili hääles. Euroopalikus stiilis avangard muusikast. Kõigest sellest see lugu koosneb. Roxy Music seisab kõigi oma viidete vahel. Nende roll pole mitte kuidagi seda kõlalist haaret kodustada, vaid just nimelt toonitada. Ja sellist ambitsiooni näitab kogu nende debüütalbum, tegelikult nende esimesed kaks plaati üleüldse. 70.-te aastate algus oli popmuusikas üldisemalt aeg, mida pole tavaliselt põhjustanud murranguliseks nimetada, kuid otsustavaks ühes konkreetses tähenduses tohime teda hinnata küll. Ühesõnaga, see oli periood, kus popmuusika hakkas esmakordselt nii-öelda iseennast sööma iseenesele tagasi vaatama ja ennast analüüsima. Varem võis popmuusika enesetunnetust mõõta kujuteldaval ruumi skaalal. Otsiti võõrast teistsugust kauget ja leidke ise mäletatavasti valdavalt mustanahaliste muusikas nüüdse kaalukamaks ajatelg. Esmakordselt polnud ajalugu lihtsalt paratamatu küttematerjal, mis tuli, läks vaid midagi, mida tuli tõlgendada ja mõista, mida tuli interpreteerida. Me oleme tänapäeval sedavõrd harjunud erinevate üsna verevaeste nostalgia puhangutega et ei kujuta ehk ettegi suhe minevikuga või ka probleemne olla. Kuid siis 70.-te algul ta seda just oli. Popmuusika oli täiskasvanuks saanud ja küsimus oli selles, millise pagasiga ta jätkab. Ühelt poolt oli popkultuur kui meelelahutus, särab ja sädeleb maailm. Teisalt biitlite seersant Pepperiga koostatud arusaam popkultuurist kui kunstist. Idee need kaks ühendada ei olnud tingimata ainult Roxy Music oma kuid igatahes oli nii üks kui teine nende muusikas näha. Braie Niina tõi bändi muusikalist avangardi puudutava know-how teadmised John case'i, Steve Richist ja terrailist. Bryan Ferry lisas sinna kunstikoolist õpitud ideed sellest, et absoluutselt kõikjal võimalik ära kasutada tema hiidoliteks. Teiste seas olid Andy Warhol ja Marcel sham. Ainult sellistel asjaoludel sai sündida kas või midagi nii metoodiliste jõulist nagu bändi teine album plase ja eriti selle kohe kõlav nimilaul. Jou. Jou which vagu ei. Ma olen valmis uskuma, et äsja kõlanud hoiab plase oligi Roxy Music kõige kaugemale haarab laul üleüldse. Küllap võime teda oma kõlakultuuri poolest psühhedeelia, eks nimetada, kuivõrd on üsna ilmselt ka siini varaseid pink Floydi, Jimi Hendrix jälgi on niisiis võimalik pidada seda vaimseks kõrghetkeks, millele nad kunagi hiljem ei küündinudki. Tegelikult aga oli kõik edasine lihtsalt natuke teistsuguse rakendusliku töö tulemus. Veel selsamal 73. aastal ilmunud albumist rändid üritab bändi muusikalist põhi tüpaaži muuta. Ferry tee popmuusikast oli kindlasti seotud vähem kummaliste nihkes kõrvutustega muusikast, nagu seda pakkus ehk geno. Teda huvitas ikkagi rohkem emotsionaalne terviklikkus, teatav kõlalist ehitiste filigraansusega Ferrari suurel määral klassist, kes armastas kaosele eelistada rangelt stiliseeritud detaile ja vastavalt hakkas liikuma nüüd kogu Roxy Music küllapoliga Bryan Ferry teeks bändi laulude arusaam armastus teemast, naise figuurist üleüldse. Alustada tuleks siin juba loksindusliku plaadi ümbristest, mida küll raadiosaates näidata ei saa. Sisuliselt käsitlevad need kõik naise keha läbi välise ilu ja väliste aksessuaaride loodud distantsi. Väidet, Bryan Ferry sai sellekohased ideed kunstikoolis fotograaf Helmut Newton kaudu on ilmselt põhjendatud kuid siiski on see küllalt ootamatut. Roxy Music arendas sellest välja sedavõrd reljeefse tunde, kultuuri tollase traksi, laulud räägivad lihaliku armastuse võimetusest. Tõeline armastus saab olla ainult rituaalne kiindumus ilusse enesesse ja mitte füüsiline, seda enam seksuaalselt produktiivne suhe mehe ja naise vahel. Naise kujutisi oma Roxy lauludes mingit psühholoogilistega bioloogilist reaalsust vaid esineb kui kunstiteos kaunis raamistuses. Naine tähendab riietust, meid, kapi teatud poosi ning igasugune kirg, nemad, Ferry, teised bändis, ütlevad, on armastus elutu järele. Ja see imetlus ise on otsustava kaaluga, kuna rahuldus, mis oli kindlasti 60.-te aastate oluline teema, ei tule roksime sikulauludes üldse esile. Kunagi ehk jah, võideldi rokkmuusika vahenditega nende vastu, kes rahuldust keelavad ja selle võimalusi takistavad. Roxy Music lähtub oma armastuse käsitluses aga ideest, et rahuldus ei olegi võimalik. Sa oled nagunii määratud, armastame elutud objektiia masohhistlikke kannatama. See teema kestis oma puhtuses ja filigraansusega mõlemal prajaniinuga tehtud plaadil ning jätkus pärast Tiina lahkumist. Kolmas plaat Strändid aastast 1973. Näiteks sisaldab eeltoodu valguses kõnekroksime loomadel tööl, mis kõigub katse vahel naist imetleda ja pjedestaali kõrgusse asetada ning samas põlgab teda põhjusel nalja, neile ideaalidele vastata ei suuda. Teine laul, mida kohe kuulame olevat neljandalt plaadilt kantri Laif on ehk konventsionaalsem igatsus, laul. Roxy Music Bryan Ferry tõlgenduses niisist taandus tollest hasartsest ihuslikkusest mõjufaktorite kaosest, mis oli toitnud nende esimesi plaate. Eriti huvitas teatav emotsionaalne tüüp muusikas. Teda köitis nukrus, emotsionaalne vaoshoitus. Oma ideaalid leidis ta soulis džässis vanadest rokkmuusikaeelsetest heliloojatest, nagu Booster. Roxy Music kõneviis oli olnud loovalt segane ja raskesti haarata. Ja hiljem kordasid seda mitmesuguseid uue laine bändid, kes samuti üritasid ajalugu uuesti ja põnevamalt ümber rääkida. Tookord oli see omamoodi ajaloost vabanemise viis selle mahajätmise viis selleks et asendada erinevate kultuurimärkide kaosega. Uuen proksi muusikaga, tahtis popkultuuri ajalugu näha sellel samal moel, nagu Ferry oli esitlenud naise figuuri kauge, kauni ja kättesaamatuna. Ajalool olid samuti teatavad välise terviklikkuse tunnused. Talle tuligi nüüd läheneda justkui vaid ühel moel läbi distantsi ja imetluse. Kindlasti oli puhtformaalselt õigus neil, kes ütlesid, et Roxy Music muusikas oli tunda teatavat kvalitatiivne emotsionaalne nihe kui mitte hüppe. Eriti huvitas laulude emotsionaalne terviklikkuse plaatidelt Kantar, Lif ning Siren. Aastatel 74 75 viis ta seda metoodiliselt ellu. Muusika sõltus endisest stuudiotööst, kuid nüüd täitis ja teistsugust rolli. Stuudio oli poleerimise muusika maitsev kamaks vormimise koht. Kindlasti võib Roxy Music uusi suundumusi kommertslikuks nimetada, aga siiski oleks ebaõiglane lihtsustus. Bryan Ferry huvitasid konkreetsed loomingulised ideed. Rokkmuusika pidi saama puhastatud räpasusest kehalisest roppusest ning õpime nautima kauget kättesaamatut ilu. Küllap oli ta selles mõttes rohkem kui põgusalt saarlane näiteks David põuda. Mõlemaid huvitas võltsingu ja distantsi võimalus rokkmuusikas. Aga kui povi lõi enesele üha uusi staari persoone taandus, siis nendest siis Roxy Music kujundas välja eriliselt jaheda kõnelemise viisi mis neis ütlevad, et rokkmuusika oma rahulduse januga pole midagi väljenduslikult loomuliku. Mingeid hoopis meie võimetus saavutada ideaali Antekadentlikult kaunis. Kaks laulu järgnevalt sviit plaadilt kantri, Laif ja Ensberning albumilt sirel. Ma. Chuck. Hea kuulaja kaja masina saade ansamblist Roxy Music on lähenemas lõpule ning seisma jääb vähemalt mõneks ajaks ka kogu sari, milles vaatasime tagasi popmuusika minevikku. Selle muusika neile nimedele, keda meenutada, polekski ühtpidi sest nad ei lähe meelest nagunii. Kuid teisalt on tõsi seegi, et iga viibimine nende seltsis peaks olema jätkuvalt rikastav ja avastuslik. Roxy Music, nagu nägime, oli sobiv ansambel võtma kokku seitsmekümnendaid aastaid rokkmuusikas just seda perioodi, kuhu me kogu oma saatesarja suhteliselt vaba, eks kursiga jõudsime. Saate lõpulaul. Avalon on aga pärit juba aastast 1980. Mina olin Tõnis kahu, soovin kena suve kõigile, head õhtut ja kohtumiseni. Ajamasina ajama jama, jama jama jama jama. Klassikaraadio uus saade kaja masinat vaata peredamatele, sündmustele ja nimedele populaarse muusika ajaloost koos teiega laupäeval kell 21, null. Kajamasin klassikaraadiosse klassika, klassika, klassika, klassika, klassikaraadio. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.