Elektriteema ta kirjutab sellele Probleemile. Tere, minu poolt, ma leppisin kokku Kadiga niimoodi, et et ma teen mingit sellist sissejuhatust, aga seda teoreetilsemat poolt on siin juba käsitletud. Et ma pigem selle suure väga olulise küsimuse, mis on tõesti väga lai, et ma viin ta pigem praktilisemat küsimuste peale ja samuti me leppisime kokku, et. Mul on õigus rääkida 15 kuni 20 minutit ja siis on, ülejäänud on küsimuseks. Et. Kuna siis ma pean jooksma järgmisele rahvusvahelisele konverentsile raja esindava seal, mis on nüüd kuidagiviisi, tähendab see teema iseenesest on ju mitme poole mitme poolega, kui me räägime võimust, siis üks asi on võim ja teine pool on siis kunstikirjutamine ja kui me kokku paneme, siis on ju iseenesestmõistetav, et räägime võimust, mis eksisteerib tekstides kunstitekstides, mis jäävad ilmselt tõenäoliselt inimese üleseks, me sureme, ära, testid jäävad. Ja sinna sellega kindlasti liitub. Järgmine küsimus pidevast uuest kunsti kirjutisest, et noh, tänapäeval ettekujutus on, et iga põlvkond kirjutab endale uue ajaloo ja paratamatult jõuame siis järgmise punkti juurde. Võime, ei ole miski muu kui teadmine, teatav informatsiooni edasikandmise viis ja säilitamine ja see on sellistes tekstides kõige lihtsam on. Ühesõnaga. Kas kasutada võimu, noh, räime võimuste kasutab võimu selleks kedagi jäädvustada kellelegi teotööd või, või ta unustada ära ja unustamine on kahtlemata üks võimu võimsamaid võimsaid mehhanisme. Postmodernismi kahtlemata tulen tagasi juurde on selline seisukoht, et iga pole olemas üldist ajalugu kui sellist iga põlvkond kirjutab uue ajaloo, aga ma läheksin veelgi kitsamaks, sisuliselt iga grupp, iga Sukultuur kirjutab oma kunstiajaloo, kui ta seda peab vajalikuks. Ja k tegime koos sellega selline küsimus kahtlemata, et kus on see, ühesõnaga, kui me midagi kirjutame millegi suhtes, siis on alati küsimus, kus, mis asi on see, mille suhtes midagi kirjutame. Ja kahtlemata möödunud sajandi lõpus ja ka praegu see protsess kiireneb, nimelt see võrdluspunkt on kadunud, hajunud, teda pole olemas. Kui me vaatame kasvõi sedasama sealset perioodi, meil on Pariis, mille vastu siis või poolt ollakse, meil on järgmine New York, mille poolt vastu ollakse, praegu sellist keskust kindlasti ei ole, on rida kunstiajaloolase lugusid kirjutatud, suurem hulk Euroopa kunstiajalugusid on kirjutatud nende kahe ütleme, kahe keskpunkti suhtes ja praegu seda ei ole. Ja veelgi enam tähendab see Ütlemise fragmenteerimine, ragmentaarsus see on ju mitte enam eseme, vaid ütleme, objektikeskne objekt võib olla suhtlusvõrgustik, teatav käitumisviis, subkultuuriline hoiak ja seda kõike ei ole ammu enam võimalik mingisugusesse üldisesse narratiivi kokku võtta, nii et need on kahtlemata need probleemid, mis tänases kunstikirjutises kunstikirjutuses on ja kuna ta nii fragmenteerunud ja nii ütleme subkultuuri või väiksemate gruppide kestmise ajalookirjutus, kuna on, räägin üldistatult, vanamoodne inimene on, ikka mõtlen, et võiks mingi selgroog kusagil olla. Et seal kahtlemata tekib kohe igasuguseid, Eesti puhul on küsimus ka võimueetikast ja moraalist selle juures. Et me kõik teame, et, et ütleme, võim ja autoriteet ei ole sünonüümid. Noh vähemalt suures osas nad ei pruugi olla sünonüümid. No oleks kena, kui oleks, aga ei ole niimoodi. Ja siin ma noh, järgmine ümarlaud kahtlemata tõstab, see tegeleb selle probleemiga, aga just nimelt mina omaenda elu praktikas võin öelda küll, et on olemas kaks täiesti erinevat eetikat, on kriitiku eetika ja on olemas õppejõueetika. Nad on väga erinevad, see, mis on lubatud kriitikale ja kriitikule see kindlasti ei ole lubatud õppejõule. Ja kriitika on alati. No seepärast ma olen kuulnud kriitika, noorte inimeste asi, noor inimene võib igast plära suust välja ajada, ta võib olla erakordselt subjektiivne ja siis ongi hea, kui kriitik on subjektiivne, sellepärast et ta on siis tekivad diskussioonid, et ta peabki selline olema ja tihtipeale, nagu me oleme nii Läänes Eestis ükskõik kuskohas teatas vanusest inimesed taha, nagu kriitikat kirjutas, ei huvita neid enam sellepärast, et nende enesekriitilisus ületab teatava piiri ja nad lõpetavad iseenda, ütleme, elevuse või ego eksponeerimise teise, teise valla. Noh, ütleme siis kunsti kunsti kaudu. Nii et selles mõttes see on nagu väga oluline, et me ei pea üldsegi mitte, paneme kokku kriitika ja noh, ütleme konkreetselt. Ja eks ma olen nii kaua olnud õppejõud õppejõueetika, et need on kaks erinevat asja vähemalt minu jaoks. Ja sellega kahtlemata, kui me nüüd ütleme, läheme selle laiema kunstiajalookirjutuse juurde, ma tulen veel kord jälle tagasi selle küsimuse juurde, kas on üldse olemas, kus on võimalik mingisugunegi objektiivsus ja Kahtlemata on sellele küsimusele esiteks väga raske vastata ja see küsimus on omamoodi ka tautoloogiline küsimus, sellepärast et mingil kombel me eeldame, et miskid, asjad eye tekstides viitavad mingitele objektiivsetele asjadele aga ei ole kunagi üheski, ütleme ajaloo ajalugu on teadus, mis kord pretendeerib kordi pretendeeri objektiivsus, aga siinist Marek võiks sellest rohkem rääkida. Aga ma ei, ma mul on nagu tähendab päris kindlasti ei ole olemas ühte objektiivset maailma kunstiajalugu, eks ole, seda me teame kõik, kõik, aga nii või teisiti. Nii või teisiti on teatavad võimalused vähendada subjektiivsest, et kui me räägi objektiivsest kunstiajaloos, siis me räägime võimalustest vähendada subjektiivsest ajalugu. Ajalugu on subjektiivne, sellepärast et arhiivid on subjektiivsed, sellepärast et lähteandmed on subjektiivse. Me teeme keskajast, et mitte kõik kõik arhiivis. Lisapretendeerida objektiivsusele ja rääkimata nõukogude perioodist, eks ole, kus arhi arhiveeritud teatavaid sõnavõtte, kus tegelikult kirjutati ümberprotokollid ja nii edasi ja kui te võtate näiteks tänaste koosolekute protokollid ja, ja kuulata seda juttu, mis inimene rääkis oma muljetest koosolekutest, panete kõrval protokolli, siis nad väga harva kattuvad, sellepärast et meil astub vahele inimese isiksuse emotsionaalne ja aru saab või või võime. Nii, aga kui ma nüüd tulen tagasi nende minimaliseerida tegurite juurde, mida ma olen oma üliõpilastele pidevalt nagu rõhutanud, et ei maksa ära unustada, et ikkagi iga tekst noh, või vähemalt mingi otsus, ta baseerub, teatavad faktidele, et kui me räägime kui me räägime, noh, ütleme seal aastast 41, siis on fakt, on see, et Meile tuli nõukogude võim, et mis asja ära unustada, teatud faktid, ütleme, on olemas, me ei saa neid eitada, nad on juhtunud, on toimunud. Teine noh, mis sa on juba 18.-st sajandist, ütleme, vinkelman alustas ütleme, stiili ja ühiskondliku fooni uurimisme, peame ka seda silmas pidama, siin me läheme juba oluliselt libedamalt teele, sest igasuguseid fooni ja ühiskonna uurimised jälle omakorda baseeruvad teooriatel, mis omakorda baseeruvad ütleme, teatavatel, ideoloogia, lugejatel ja nii edasi, aga noh, midagi, midagi, mis sealt välja suudame filtreerida. Siis kolmandaks, mis ma ka mõtlen, et võimalikult ütleme kui on kirjutanud kunstiajalugu Suruda kui see on võimalik oma isikliku maitse-eelistust, ma olen ka alati rõhutanud kunstergu õpetades, et kui kriitiku faasist lahkume, et tellis a'la lemmikuid. See on erakordselt ebaprofessionaalne. Õppejõul ei tohi olla vähemalt loengus lemmikuid, see on see, see, see, see ei sobi, see ei saa olla niimoodi. Ja loomulikult me kõik aktsepteerime teatud ühiskondlikke kokkuleppeid, mis ühe või teise ja, ja me peame vähemalt seda sellesse, siis me ei pea sellest kinni pidama. Me peame teadlikud sellest olema, see on see kuulus Advuell, millest juba tikkijad Anton nii palju kirjutanud. Ja, ja selles mõttes tattood on meil laual ta meil olemas need, need kõik. Ja lõpuks, mida ma alati soovitan ka, kui me räägime aktiivsusest üks täiesti isiksuslike asi, see tige olla maine peale, et see on ka tihtipeale siiski siiski olemas faktor, see puhas nii emotsionaalne faktor. Ja siit edasi, kui ma nüüd lähen ikkagi selle subjektiivsus objektiivse momendi juurde. Minu seisukoht on siiski see, et ütleme, need suured kunstanud ükskõik kas me võtame siis testi vintelmani Madogastajaidega vingelmani, võtame Greenbergi. Et nad ei ole subjektiivsed, nad ei ole isiklikust isiklik egotripp. Nad on teatava ajastu, teatavad ideoloogilised esteetilised ettekujutused ja vähe sellest, nad ise on osa sellest loojatest Vinkel mon on vast kõige parem näide, eks ole, sest et vähemalt siis, kui mina veel laps olin ja koolis mulle õpetati Kree, kas siis kreeka kunstiajalugu baseerus. Nüüd ta enam ilmselt ammugi aastakümneid baseerub, aga ta vähemalt 200 aastat baseerus ikkagi Vinkel mõni ettekujutuse Kreeka, Kreeka tsivilisatsioonist, kultuurist kui nihukesest üllast tasakaalustada, sest eks ole, et see, et avastati, avastati pantonil värvilaike, see oli šokk tervele nii-öelda kui seal teadusele, Kreeka ei olnudki valge, marmorist ja tasakaalustatud, aga ta oli kirev, lärmab nagu igasugune noh, lõunamaa kultuur. Nii et selles mõttes vingelman suutis luua ikkagi esteetilise, ütleme diskursuse, mis tõepoolest ligi 200 aastat hoidis inimesi, no natuke vähem jah, kui arutama hakata, hoidis inimesi või lühiteatav ideaalid, siis oli, niisiis ütleme see keskpunkt, mille ümber siiski kirjutati kunsti kunstiajalugusid kusjuures ta oli ju erakordselt, eks ole, 18 sajandi kes või tuli, väga erakordselt niukene, innovatiivne mõtleja, tuues siis selle, ütleme kronoloogia faktikesksusele juurde ikkagi ütleme, stiiliajaloost suhted, stiililiselt, suhted omavaheliselt põimumised, noh, rääkimata siis selle ühiskondliku tausta juurde juurdepanemises sellele, nii et see, see ja, ja me ei saa öelda, et hingel, ma tegin seda sellepärast, et ta oli vanamees. Ma arvan, et neid, mis aasta. Ja teine näide ju kogu pikka aega, ütleme kusagil kuni kuni ja 80.-te aastate, et mina küll ei julgeks öelda lausa keskpaigani, sellepärast et. Ütleme suurtes kunstiajalugu, siis läks edasi ükskõik kuidas postmodernistlik kriitika nyyd seda ründas v rünnanud ikkagi Greenberge lõi viisi, kuidas rääkida, mis on modernistlik kunst, mis, mis on õige kunst Euroopas alates 18 19 sajandi keskpaigast. Ja seda aktsepteeriti noh, eeskätt Euroopas, aga ka ju üldiselt Ameerikas mõlemis mõlemit ja kui me vaatame tagantjärgi 60 aastate seitsmenda aasta kunstiajalugu, siis baseerub tegelikult suuresti Greenbergi ettekujutuse, noh, rääkimata seda, et pärast aastat 1009 60 avat avaldatud Grünbergi artiklid moodsast maalikunstist see jäi nagu piinlik siis tähendab see, mis on Kleinbergi kirjas, nimed jäid keskrembrigi kirjas ei ole niinimetatud jäänud. Teatavasti järestas Greenbert alad ja sürrealismi tähendab ja enne kui Witter bürgertulija tagurpidi pööras oma oma oma oma arutlustes. Ja tõi vastupidi, just nimelt need kaks, kaks tagasi, nii et, aga ma veel kord ütlen, et see ei baseeruv sellele sellele, et inimesed on subjektiivse, baseerub ajastu ikkagi mentaliteeti teel. Ja palju suurematel isteetikateljeetikatel, nii et selles mõttes selles mõttes noh, see, mis ma enne rääkisin ja rõhutasin, seda ego tripis on, et see, see ei ole ainus ütlemise võimu siis see on võimu atribuut, ütleme niimoodi, tagantjärele mitte ette. Tähendab ei Kreebergi ega Vinkel kirjutanud oma tekste selleks, et saavutada võimu vaided. Testid osutasid võimu. Tööriistadeks lihtsalt. Ja, ja nüüd, kui ma veel kord Hendrik tagasi tulles seda, mida ta välistas nii-öelda õiges pidasime, väljas ei pidanud, eks ole. Et et see Niitki selle nüüd juba järgmiste küsimusteni, kui see, see selgroog hakkab ära kaduma, eks ole, et tõepoolest missis, mis radikaalses on. Mis on see kõige radikaalsem hetk, uue Euroopa kunstiajaloos katsioonid, Malawitši, must ruut või on ta abis pretani keelemängud või on ta on, ta on taabist, šampi visuaar Need, kunstiajalood vaatavad neid kolme täiesti erinevat igal igal kunstiajaloodiskursus oma oma kangelane, kes seda, kes seda tegi, oli ma vaatasin kella ja protesti suurde avaldust. Vabandust, et ma suur lobamokk lihtsalt. Aga ma tahan lihtsalt öelda seda eesti kunster kildudest kahtlemata aastal 91 seisime silmitsi tõsiasjaga, et Eesti kunsti ajalugu ümber kirjutada meie selja taga oli aastast noh, ütleme 45 50 noh, õieti, mis kulmineerus 75 seitsme viiendal aastal välja antud suuresti kunstiajalooga üks kunstikirjutise viis, mida on analüüsitud juba enne ja, ja ma ei hakka ajapuudusel sellest pikemalt rääkima. Lihtsalt tahan öelda. Mis oli see, millega 91. aastal silmitsi siis siiski esiteks Eesti silmitsi sellega, et enam, et ütleme, arukam seltskond. No kuidas kunstiajaloolastele tegelikult ei tahtnud tegemist teha kaaslase kunstiga, mõned noored ja rumalamad ja haavata tegelesid, aga põhimõtteliselt meie ikka nendest tippnimed tegelesid klassikaga ühesõnaga niikuiniikuinii, et aasta lõpus lubati rääkida viiratist, siis ütleme, 60.-te seitsmendate aastate teadustegevus suundus sõjaeelse kunsti, sest see oli, see oli kuidagi ohutum, kuid me ei leia selle sõjaeelsest suundumusest näiteks sõna modernism. Me leia sõna- abstraktsionism Heili Pihlak, keda mina väga noh, tõsiselt austan isegi Vabest kirjutades kasutada sõna kompositsioon, mitte sõna abstraktsioon. Ja sest see oli noh, keelatud selline sõna, aga ma ei hakka sellest pikalt rääkima, lihtsalt ma tahan nagu öelda seda, et meie ees oli suhteliselt läbitöötatud klassika, mis meil täiesti puuduks. Me oleme tegelikult oma klassik uurimiselt peaaegu samal hetkel kui Pihlak viimati viimase raamatuna salgas Konrad Mägi, või mis ta mis tavaliselt me ju veel ei ole muutunud mõtteviisi meie modernistliku klassikaanalüüsis. No no on Tiina Abel on palju selles suhtes teinud, aga ütleme, suures suures suures laastus ei olnud teine asi. Mis tähendas seda, et kogu see, ütleme siin öelda kaasaegne või see diskursus jäi läbi analüüsimata, see on, see on ja, ja ka ütleme dialoogis arutamata, sellepärast et ükski kriitik ei tahtnud kritiseerida ühtegi kunstnikku, sest silmapilk tema kriitika kasutati ära võimuaparaadi poolt kui keegi kellelegi meeldinud, kujutage ette kriitikat, kriitikut, kes oleks süda pannud südame pannud ja Raul Meelele midagi halvasti öelnud, see oleks olnud ütleme selline lapsed, aplizzad, selles mõttes see see ära kogu see kriitiline diskursus jäi ära nõukogude ajal, nii et ühesõnaga meil puudus tegelikult see ütleme seeläbi vähemalt läbitöötamisele allutatav materjal, testile, materjal, millega hakkaks 91. aastal tegelema teine pool, mis kahjuks noh, ütleme ka siiamaani, mis on noh, minu meelest mida üliõpilast alati ütlen, et kui te tsiteerita neid materjale, mis sellest ajast on kaasa tulnud. Olge erakordse kriit üldiselt, kui me räägime abstraktsionism, palun ärgisteerige sepitist kui püha tõde ja nii edasi ja nii edasi. Kui keegi kirjutab aastal 75 kellestki, siis mõelge mis ajal miks, mida ta kirjutab, et ärge olge, ärge võtke neid tekste sinisilmselt ja hoolimata sellest, et ikkagi võetakse nii et ühesõnaga kogu see kogu see tekstimass on, tuleb absoluutselt kui seda üldse kasutatud, väga kriitiliselt läbi uurida ja kolmas aspekt, mis 91. aastal oli täiesti uus kõikidele kirjutajatele, see oli vabaduse vastutus. Tähendab, kui nüüd on vaba võimalus, kirjutate eesti kunstiajaloost, siis see ei ole tõesti, nagu ma ütlen veelkord, see ei ole niidet, aga monid panen neile ära, ma olen eluaeg pidanud, vaat seda kunstnikku kiitma, vaat nüüd ma teda kunstiajalukku sisse kirjutada. Ja see sellega me kahtlemata ka puutusime kokku, nii et selles mõttes see vabadus, vastutus, minu meelest on üks olulisemaid olulisemaid momente kogu selles 91. aastal tekkinud uuel uuel probleemi, kui ma toon teile näiteks kas või noh, esimene asi, millega ma ise tegelenud just nimelt, et kuidas seda Nõukogude aeg üldse käsitlenud, millises võtmes tänapäeval me räägime kõik südamerahuga, et me vaatame modernismi võtmes, vaatame erineva modernismi võtmes, vaatame sotsialistliku modernismi võtmes ja nii edasi ja nii edasi. Aastal 91, kaks kolm neli oli täiesti noh, läbi töötamata maa, nüüd me juba võime, mingisugune baas on loodud, aga näiteks jälle üks väike näide võimu küsimuseni. Kui seda ajalugu käsitleda, siis see on näiteks kaks täiesti kaks erinevat võimalust. Üks asi on käsitleda seda nagu lõpmata hädaldava provintsi, alati me oleme maha jäänud, iga asi, tuleb, tuleb meile viis aastat hiljem gümnasisti. Noh, ongi kõik on läbi, kõik on halvasti, niisugune niukene hirmus jäle, hall käib ümberringi, teine võimalus on vaadata asja teistpidi teooriate seisukohalt. Ta võtta see perifeeriakeskuse perifeeria mudel aluseks vaadata seda situatsiooni, mis seal toimus erineva perifeerse mudelina millel on Iseseisvad mehhanismid ja põhjused, miks ta sellisena tekkis ja uurida see sellise. Ühesõnaga unusta rahvuslik kunstil hala ära ja ja vaata vaadata teisest, aga no kaks võimalust. Ja kui nüüd ütleme ütleme niimoodi, et võimalus aastal 95 oli, kirjuta raamat, mis baseerub rahvuslikule alal ja võimalus oli kasutada seda võimaluse kirjutada päris kasutada teda kui mingi spetsiifilise na teatava mudelina perifeerse mudelina kasutada. Nii et see, see olukord kahtlemata oli 90 ndate aastate alguses olemas, et valikud noh, vähemalt mina olen endale need valikud ära teinud, aga neid valikuid tuleb juurde ja nagu ma ka alguses ütlesin, iga ka subkultuur kirjutab tegelikult ju oma ajaloo oma erinevate silmade nägu läbi nähtuna, et küsimus on, ütleme grupi ajaloos ja küsimus on mingisuguses niukses noh, ütleme kooliõpiku ajaloos, et need on nagu kaks ülikooliõpiku ääres on kaks k erinevat erinevat asja. Nüüd lõpetuses ma lihtsalt tahan veel seda öelda, et kunstiajaloo noh, ütleme kirjutises ma toon kaks näidet, kuidas võib tegelikult see mälu, kuidas seda kustutad või kuidas sa tooteda kuidas sa teda tood esile, üks asi on, no näiteks sama kuulu sii start-map. Ta tegi Sloveenia, alustas ka vist 90 lõpus saatis laiali üle Euroopa kirja kirjutama uue kunstiajaloo ja publitseeriti noh, selle uue kunstiajalooga, kuna see ka raha põhjustel ja kõikidel põhjustel suhteliselt venis, tähendab noh, kaovad Eesti kohta võiks öelda, et selleks ajaks kri ilmus, oleks tõenäoliselt ammu kirjutanud palju uuema kunstiajal, aga no sinna ei ole midagi parata. Me kõik teame, et kirjastamine on tootmine ja majandust, kõik ettevõtmine lihtsalt. Ja teine, teine huvitav, kohe mulle täiesti huvitav fenomen on, noh, kes on lugenud, kes ei ole lugenud mõni aasta tagasi antud välja nelja väga hea teoreetiku kuuseteoreetiku 20 sajandi ajalugu, kunst, alates 1900 Rosalinkrausse buklo ja ka seal mitte sealse tšempioni kestad, kirjutasid. Ja see on väga huvitav kunstele lugeda, tähendab, kõik on väga tugevad, teoreetikud hakkavad järsku kirjutama ajalugu selles selles võtmes, kuidas nemad on, kuidas nad teoritiseerinud seal seal kukuvad välja, tulevad järsku esile teated, marginaalsed asjad, kukuvad välja mingisugused olulised asjad ja see on noh, aja loola tähendab seda raamatut võib lugeda, seks tuleb päris hästi, ka sajandi kunstiajaloost on huvitav lugeda, aga jälle, et kui näiteks Piip ja selle kunstiajalooga, siis ta on erakordselt subjektiivne kunstiajalugu. Minule ta tundub, et ta on väga-väga suur kunstiajalugu ja, ja et siin on tõenäoliselt need 90.-te ja 80.-te aastate teise poole võimumängud selgelt kirjas. Vot sellised probleemid, selle kunst, ma toon, on ma toon lihtsalt kõige labasema näite võimust kunstis. Ja sellega ma annan siis küsimuste järje Katile pidades loengut inimestele nahka üliõpilastele, kes ei pruugi teada väga palju eesti kunstnikke, kõige lihtsam on poolteist üldse mitte rääkida, unustada nad ära, sest et need, need mehed ja naised mulle lihtsalt ei meeldinud. Ükskord nad sõimasid mind ükskord on mulle lihtsalt tema tööd ei näidanud välja või veel hullem. Ma ei ütle mitte midagi halvasti, aga ütlen minu tekst, sõnakasutus on selline, et saal hakkab lihtsalt naerma. Ja see vaene kunstnik, kes millegipärast mulle Halba teinud jääb eluks ajaks vähemalt 30 40 inimesele meelde, kui lihtsalt jobu. Nii et tõsiselt ja vot see on see, mida ma ütlen, et see on. See on absoluutselt ebaeetiline, õppejõu käitumine, aga, aga ma olen selliseid loenguid ja mitte siin aga ka välismaal kuul, nii et selles mõttes, see on viimane, mida ma tahan öelda, et kogu selle vabaduse, vastutuse ja võimu juures. Sest okei, ma kordan veel kord, ma olen vaba, vaba, vanamoodne inimene, ma kujutan ette, et võib on ka väga tõsine, eetiline ja vastutus. Ja et võim ei ole tõesti nagu ka Marek ütles, et ta ei ole kellelegi pähe istumine, võib olla väga mitmekihiline asi, et mulle mulle meeldiks, et oleks olnud selline asi nagu rüütlieetika, kus võim on ka vastutus, aga ma ei tea, kas seda eksisteeris kunagi. Aga eeldame, nii et aitäh ja ma annan nüüd sõna küsija Katil edasi. Aitäh ja palun küsimused. Sihuke rehabiliteerinud või täpsustav küsimus nagu kriitika ja ajaloost tuleb kuidagi see skeem oli jube selgelt paigas, et kriitika on a priori väga subjektiivne, lähtub sellest baasil. Ja ajalugu justkui ei ole, et, et kas sa tegelikult nagu näeb ikkagi võimalust mingile kriitiku professionaalsele eetikale ka? Ja, ja loomulikult tähendab ma ei tahtnud öelda, et kriitika on ainult subjektina, tahtsin öelda, kriitikul on lubatud olla subjektiivne ja kriitika, noh, ma ei võtnud kriitikasse kriitiku professionaalsusest tuleb ju ümarlaud, eks ole, millest räägite, lihtsalt tahtsin seda, et ta, tal on rohkem subjektiivsus lubatud, et see on selge, sellega kaasneb noh, ütleme, teata emotsionaalsus, teatav kirjutas seal rohkem, see on rohkem lubatud. Mis ei tähenda, et ajalugu saab olla objektiivne. Ma ütlesin, ütlen veel kord, et objektiivsus selles suhtes pole olemas. Me kujutasime ette võib-olla tõesti aastal 60, et on olemas objektiivne kunsti algu meie kujutanud ette, mäletan Vene vabal vahele. Aga kujutage ette lähemalt, palun. Kombatav et ma nagu päris hästi ei kujuta ette seda loengu situatsiooni, kui ma nüüd ka 10 aastat loenguid pidanud, et tähendab, igasugune esiletõstmine on juba selle kunstniku asetamine Barnassile ja kindlasti kellelegi teise sealt väljajätmine, tähendab sellist olukorda ei saa üldse tekkidagi, kus kõigist kunstnikest võrdse häält innukalt räägid, sellepärast et nad kõik on olemas, tähendab, igasugune ajaloodiskursus on juba ette ideologiseeritud. Et selles mõttes noh, mina arvan, et roosalinud Krauss, buklo, teised. Nii-öelda siis teoreetikud saaksid uut ajalugu kirjutama. Tegid seda täiesti teadlikult Nad ignoreerisid nii-öelda siis ette kokku lepitud käitumisreegleid just nimelt seda, seda mingisugust konsensuslikku baasi, sellepärast et see eksisteerib nähtamatu niidistikuna enivei, eks ole. Ja olgem nüüd ausad, et noh, et kes need inimesed ikka on, kes neid nende kirjutatud raamatuid loevad, nad on professionaalid, eks ole, erialaringisisene teema ja, ja noh, mina arvan, et et et ma ei arva, et, et see nii-öelda normatiivne kunstiajalugu noh, on on ilmselgelt nagu objektiivne, eks ole, siis on mingi nii-öelda subjektiivset kunstiajalood, mis on noh kuidagi siis ta on, mida ei saa nagu siis näiteks samaväärsena käsitleda, et noh, minu arvates normatiivne kunstiajalugu on lihtsalt üks üks subjektiivse kunsti alla kirjutas alaliik, mis on lihtsalt ideoloogiliselt domineerivaks osutunud, eks. Ja mille, mille puhul kas kõik harjumusest, eks ole, harjumuse muuseas, ideoloogia, relv ideoloogia töötab harjumuse kaudu, eks. Vägagi tugevalt sedasama lõtku. Teadvustamata struktuuride kaudu, eks ole, ta teeb meiega asju. Et noh, mina näiteks arvan, et Eesti kunstiajaloo põhiline probleem on see, et nõukogude aegne kunst, kõnevõimetu tähendab nõukogude aegne kunst On absoluutselt kõnevõimetu kellelegi väljaspool seda süsteemi tulnud, ta on tumm. Ta on jäänud tummaks, ta ei ole võimeline kõnelema iseenda eest, ainukene tema kõnelemisviis või võime kõneleda vastanduses. Siis ideoloogilisele. Režiimile ütleme siis sotsialistliku realismi ära tõukena aga mingisuguse iseseisva nagu, Modernistliku distsipliinina ta üleüldse ei kehtestata, ei oleks seda tema Ta kõneleb ainult praegu läbi selle vastanduse nagu režiimile ja siis järsku ühel hetkel avastati totu, et see koodi töötas, eks ei kõnele kellelegi mitte midagi. Väljaspool seal absoluutselt totaalselt ideose kraatiline, iseenesesse suunatud. Auto kommunikatiivne kunst on ja mis enam aga üheksakümnendates edenedes ei kõnele ka ka tegelikult sellele nii-öelda kaasaegsele uuele põlvkonnale. Et. Üks mõte veel lisaks Grinbergi noh, et sa ütled, et Grinbergi taodelnud võimuga ta kirjutas seda vingelmanni kohta ma tõesti ei oska öelda, aga Grinbergi ideoloogiline positsioon absoluutselt selge, tähendab kuidas sa saad seda nagu eitada, tähendab, tema ikkagi kirjutas oma modernistlikku käsitlust kui ideoloogiat. Täiesti, olles ise selle kõige veendulum patroon, eks ole, hinnates kunsti täpselt selle mõõdupuu järgi, see oli tema kuradi saag, haamer ja ja nagu kirstunaelakast ka, eks, et kui ikka mingi mees nagu osutus nii-öelda sellest skeemist mudelist välja jäävaks, siis ikka lõis need naelata kirstu ka, eks. Ja siis pärast kuskil nii-öelda kaheksakümnendatel järskuvat, miks derivaatsed modernismi. Modernistlikud kunstnikud järsku tuuakse laguusis sellesse diskursuses tagasi et noh, mina isiklikult arvan, et et tegelikult mingisuguse objektiivse kunstikirjutamine võimalik, lihtsalt peame teadvustama seda, et me oleme absoluutselt igas olukorras ideoloogilised, tähendab kõige nagu suurem viga, mida me saame teha, mida on siin üritatud ka nagu väita, eks ole, viimastel aastatel, eriti 90.-te aastate alguses, et me elame justkui nagu ideoloogia välises ruumis, eks ole, postideoloogilised maailmas nii-öelda et, et on nagunii-öelda üks ja noh, põhimõtteliselt ongi võimalik ainult nii-öelda administreerida ja korrigeerida ja mitte mingisuguseid nagu ideoloogilisi vastuolusid ei ole, eks ole, kirjutasid seal spak spageti struktoralist eco ja, ja, ja mitmed teised Jaamad ja igasugused muud, et et noh, lihtsalt ei olegi. Et lihtsalt ikkagi ideoloogia tuleb tagasi tuua, tuleb teadvustada kõike, mida me teeme, kõike, mida me kirjutame kirjutame teatud ideoloogiliste positsioonide, et isegi kui me neid ei teadvusta, sellistel oleks et noh, minu arvates kõige suurem nagu ideoloogiline konstruktsioon, eks ole. Kuis dialoog puhul ongi eheduse nagu vahetuse vahetus on tegelikult absoluutselt kõige kõige enam ideologiseeritud positsioon. Vahetus on absoluutselt. Ma vastaks neid nendele ilusti, ta oli nii palju, et me Asedan vastavalt esiteks see, et igal igal loenguvalikuni teoloogil loomulikult on, ma pole kunagi arvanud, et et peaks igal loengul 1000 Kunski liidu liiget ette lugemas ja siis päris hirmus idee iseenesestmõistetavalt. Seda ma ütlesingi, et iga iga loengu alusel on loengupidaja eetika teatavaid ja looga, kuidas tema käsitleb, aga see ei tähenda, et, et sa räägid oma lemmikutesse, räägid sellest, mis sinu konstruktsioonis sinu ideoloogilise oluline, see on see vahe, et noh, lihtsalt kuna ma olin nii ruttu rääkima, ei hakanud täpsustama, see on üks asi on muidugi huvitav, ma, no ma olen küll nõus, aga see on siseringi raamat on huvitav raamat just nimelt siseringile kelleltki teises, sa näed, kuidas need nii-öelda lõigud on ümber tõstetud, sest tegelikult nad kasutavad väga palju neid samu lõike, mida sa võid lugeda. Ameerika noorte, ükskõik kus õpikus tähendab selles mõttes, et ega seal uut teavet ei olnud, seal on lihtsalt need ütleme. Ta lihtsalt aspektid ümber tõstetud, aga muidugi see raamat on siseringi raamat siin sinna midagi parata, mis puutub sellesse nõukogude kunsti, et minu meelest esitasid sa nagu suurepärase Subekese loengu selle niukse näitena, eks ole, see on tuum, seda pole mõtet Pole mõtet sellega tegeleda, see on noh, intotaalet, noh, ütleme lõikame ajaloost välja mina. Selles mõttes, et ja, ja, aga sa annad hinnangu, see tähendab, see on langu andmine, enne kui sa tutvustad näiteks materjal. Kui sa annad sellise hinnangu inimestele, kes mitte midagi ei tea, ütleme, nelja viiekümneaastases perioodis, siis nad võtavad selle abriori teadmiseks ja rohkem ma sellega tegelen. Mina, mina arvan niimoodi, et see on ta tund, kuule, võimetu, punane või sinine, on juba uurimisobjekt iseenesest, eks ole. Nii et selles mõttes me ei saa anda hinnangut enne, kui me tunneme materjali. Et see on see niimoodi. Ja siis Grinbergi loomulikult loomulikult ta saavutas sellega võimu, aga ma ütlen niimoodi, et ta lõi laiadis kursuseid võim kui selline, noh selles pisikeses tähenduses ei olnud eesmärk. Ta lõi diskursuse, mis tema meelest oligi kõige õigem ja saavutas sellega meeletu võimu, et noh, ühesõnaga siin on ajaline nagu järjestus selles mõttes, et loomulikult oli ta ja, ja kui me veel teame, kuidas ta ennast sidus võimuorganitega, eks ole, lisaks kellele siis siis need, mis me sellest nagu räägime, aga ma tõin nagu, ütleme Renbergia vingermani selles mõttes, et kuidas nad täidavad ära ühe ajastu esteetilise, ütleme välja ja sellega saavutavad ühtlasi meeletu võimu ütleme, vingelman ligi 200. aastas Greenberg vähemalt 60 paarikümneks ütleme 30-ks aastaks, eks ole. Aga viimase ideoloogia kohta selle sa juba rääkisid, ära selle kohtleme kommentaare, palun. Üks väike küsimus, kas on hoobasid vist ei ole olla eetiline, tähendab, see kuulub nii kirjutamise juurde kui ka mingi kunstivõimu või grupi juurde, kes siis ühesõnaga oma emotsioone väljendab nii, et jätab ühe või teise välja või ignoreerib ja nii edasi. Et kas on üldse olemas hoobasid, mis paneks paika eetilisuse. Ma ei oska selle peale öelda, tähendab, et selle peale ma ei oska öelda, aga ma tahaksin öelda, et on olemas selline mõiste nagu professionaalsus ja see oli see, mida Maria küsis, et pilt on ju ka kriitikal olemas, oma ütleme, professionaalne. Selles mõttes ma rõhuksin sellele mõistele professionaalsus, et kui sa teed ühte asja, noh ühesõnaga seesama vana libastamise teema, aga no põhimõtteliselt ma ütleme pigem rõhutaksin professionaalsusele. Ma ütleks, võib-olla vastaks kõigepealt sellele küsimusele, kas hoobasid eetilise suhtumise või kirjutamise tekitamiseks kindlasti on ja see on tagasiside side, mida siis kirjutaja saab, sest noh, korduvalt kogenud noh, olukord on, kunstnik, tuleb, võtab nööbist kinni ja räägib siis sellest, millest Sa kirjutasid või siis räägib sellest, kuidas sina teda käsitlesid, ütleb, et tema tegi seda hoopis-hoopis nagu teistmoodi, kui ta mõtles hoopis mingeid muid asju. Kuni siis lausa tähendab, ütleme, heatahtlikkust tagasisidest kuni päris nagu negatiivselt, kuni päris nagu jõhkra välja ütleme ütleme sellise agressiivse tagasiside tõenäoliselt äärmine kriteerium on lihtsalt täiesti peksa saada kostiku käes, kes on füüsiliselt sellest kriitikast nagu äge hoomeks. Et ja selliseid kunstnikke ma mäletan ise nüüd. Heas mõttes ma räägiks nagu Jüri valmis, kes oli tegelikult hästi sisuse väga maskuliinne tüüp nagu poksija kogemusega ka ma arvan, et ükski kriitik temast väga halba, eriti nagu ei kirjutanud talle mõnest päris hea kostikaal vot, aga samas puutudes kokku, tegelikult oli ta väga õrna hingega. Vot ja teisalt jällegi, miks kriitikud vahel või kirjutajad nii-öelda suu täis võtavad, tahavad mingi asja nagu paika panna või nii-öelda ära panna. Tundub, et need asjad või nähtused, kunstnikud, kunstiteosed, muutvad ka nagu domineerivataks, ütleme see on ka nagu omamoodi tagasi surve nagu kehtestamine sellele, mis on nagu liiga domineeriv, kui kedagi nagu liiga haibitakse, siis igal nagu loovalt mõtlevale kirjutajal tekib küsimused. Et see on tõesti niivõrd veavad, ta tahaks nagu natuke õõnestada seda. Aga siin Sirje sõnavõtus mulle väga meeldis kriitiku staatuse sidumine nagu noorusega kuid noorus, mis, mis nii-öelda noorus või nii-öelda selline ealine küsimus siis siin siin on, nagu kahes mõttes võiks seda vaadelda. Et esiteks et inimene puht individuaalselt, nagu küpseb ikkagi läbi erinevate kümnendite inimene oma kahekümnendates ei ole see, mis ta on, 30.-te, see, mis ta nagu neljakümnendates, eks ole, kui inimene elab oma professionaalset elu elab oma perekonnale, siis inimene muutub, inimese arusaamad elule muutuvad lihtsalt tema arusaam ka kunstile muutub. Selles mõttes selline kunstialane professionaalsus ei ole midagi nii-öelda sellisest elupõhisest professionaalsusest nagu eraldatav või üleüldse nagu sellest arusaamast, kuidas maailmas asjad toimuvad. Eriti selles maailmas. Ja, ja loomulikult ka emotsionaalsus, millel on kindlasti väga mitmeid ka täiesti objektiivseid füsioloogilisi põhjusi millele see põhineb. Ja tõenäoliselt ikkagi kui siin väikses kultuuriruumis on võimalik artikliga nagu ennast kehtestada, silma paista, siis suuremas kultuuriruumis on, et seal aita natuke kõrgemale seatud ja ütleme, kriitiku ja kirjutaja, niisugune steitment on ikkagi raamat ja ma arvan, et iga kunstikriitikaga alustab kunstikriitik kannab endas, ütleme monograafia kirjutaja marssalikepikese oma saunas. Ta teeb väikeseid ettevalmistusi nendeks suurteks teostaks. Aga siiski seoses kunsti alla kirjutada subjektiivse, aga ma oleksin selle poolt väga et see subjektiivne mõõde eksisteerib kirjutistes ikka väga tuntavad, kuid kuna need väga erinevad, subjektiivsed, kui tegu on demokraatliku ühiskonnaga, erinevad subjektiivsused summeerituna lõppkokkuvõttes annavad selle nii-öelda lehviku, kust on võimalik saada tervikpilt kokku panna. Üks mõte seoses ka selle kunstikriitika kirjutatud tamisega nii-öelda nagu põlvkonna seest, siis noh, minu arust võiks olla isegi niisugune imperatiiv või nagu doktriin, et iga ega ütleme oma kahekümnendates kolmekümnendates kunstikriitik seoks ennast mingi seltskonnaga mingisuguse põlvkonnaga, kus ta nii-öelda seest väljapoole kirjutaks seda väikest kunstikriitikat, väikest kunstiajalugu, millest võib-olla veel ka suur kunstiajalugu saab. Sest et minu arust kunstiajalugu ei ole võimalik kirjutanud nii-öelda väljast sissepoole, ainult et nii-öelda noh, nagu tagasi vaadates ja siis eemalt vaadates, sul peab ikkagi mingi oma puhtinimlik side olema. Olemuslik olemas ma olen sellega nõus ja ma tahaks, noh, kuna ma pean nüüd ise hakkama ära minema, ma tahtsin seda ütelda, et noh, lihtsalt, et seal vaikimise kohta, mis ma ütlesin ka, et see on üks suuremaid võimumehhanisme tegelikult. Et noh, midagi ei ole teha, see praegune olukord tänases meedias on ikka nii hulluks läinud, et siin enam kunsti kriitikust ei sõltu mitte midagi. Et selles mõttes on nagu tõesti väga olulised, ma arvan, need niukseid nagu netiplatvormid ja arutelud, et et lootust, et Ühe näituse kohta ilmub näiteks nagu 92. või aina ainete seal on nihukene patakas referentsi. Esimese interSänningu kohta oli sihuke vaadaks referentsi 20 üle 20 artikli ilmus sina, Andres kirjutasid juba niuke noor poiss olid, kirjutasid kirjutasid jah, ütleme mäletan. Niukene isikuna ja kirjutasid, kirjutasid alus siis niisugune no pisikese tulemas? Ei olnud. Ja ja selles mõttes, et see, see ei ole võrreldav, see oli kohutavalt hea Kunskriitiku kale see üheksandate aastate alguses, et see oli, see oli meeletult hea aeg ja väga Blu realistlikud arusaamised ja nagu rahulik diskussioon ja väga kirglik diskussioon, kui mäletan vaidlusi Tomasindiga ja nii edasi ja aga no tänapäeva olukord on minule, sest noh, lihtsalt masendav noh, sellele, mis keegi siinolijatest ei oska öelda, kui tõepoolest ei looda, ütleme, netiplatvorme, kus siis saab arutada, aga palun. On veel küsimusi. Jah, ja ei, muidugi ja ega ega ma jah, ma lihtsalt ütlen, et olukord on selline, et noh, ütleme seesama, et vaikimine ei ole mitte kriitiku subjektiivne ütleme, hoolimatus, vaid tänane meedia olukord, lihtsalt, et see on kalalugu. Kui on veel aega, siis ma küsiks sellise küsimuse, et see on võib-olla veidike pikaks läheb, aga teie olete ise kirjutanud eesti kunstiajalugu, et võib-olla põgusalt räägiksite nendest probleemidest, mis tekivad, ütleme kas või kahe viimase ütleme nende viimaste kümnenditega, mis seal raamatus sees olid. Jah, oma kaasmaalased. No üks asi on loomulikult see, mida Andres ütles, et keegi meist ei vabane noh, iseendast. Me oleme paratamatult subjektiivsed, meil on kõigil oma ettekujutus, kuidas kunsti, Eesti kunsti ajalugu on toiminud. Et nüüd sõltub sellest, kui tõsiselt sa võtad ette ja kriitiliselt analüüsida omaenda kinnis kinnismõtteid ja kas sa suudad leida nendele kinnismõtetele ka vastava, ütleme, referentsi teooriate või mingite suuremate platvormide näol, see on see, mida ma olen üritanud, mis ei tähenda seda, et sõnad ei õnnestunud. Ja loomulikult olen ma olnud mitu korda vastamisi olukorraga, et ma nii kohutavalt ei tahaks seda kunstnikud ja kunstiajalukku panna, sest et ta ei paku mulle ta on noh nagu sa ütled, tumm minu jaoks, aga see ei tähenda, et see, see ei tähenda, et mul on õigus neid lausa selles mõttes välja jätta, et ma olen nagu üritanud ikkagi olla võimalikult suruda oma isiklik maitse. Sest et kui ma isikliku maitsele all annaksin, ma kirjutaks võib-olla üldse ainult 10. kunstnikus, terve kunstiajaloo. Et see, noh, see peab olema teatav kogu aeg, selline kriitiline eneserefleksioon, et et, et vaata nüüd vaata nüüd, et sa pead mõtlema ka publikule ja nagu ma veel kord kordan sellele vastutuse probleemile, et noh, et kunstiajalugu ei ole sinu. Et kriitika võib, võib, ei pruugi vaid võib-olla egotripp, aga kunstiajalugu olla ego-trip, kuigi ta paratamatult seda on, eks ole, aga see, see ei ole, see ei tohi olla võimendatud. Nii et noh, selles mõttes see niisugune võitlus iseendaga peabki olema, et, et ma kuidagi ei ütle, et see on objektiivne kunstiajalugu, mida ma olen nagu produtseerinud. Aga ma vähemalt annan endale aru sellest, et noh, et nüüd ma üritan, üritan, aga ja sellepärast Läheme selle nagu vanaduse juurde, sellepärast tekib ju ka kunstiajaloos. Ühel hetkel, et inimesed, noh, ütleme professionaarid kontsentreeruvad teatavatele teoreetilisele probleemidele ja nad nagu ajavad ühte ühtejärge ja ei tahagi ennast laiemalt nagu positsioneerida, siis esiteks ta On sulle nagu emotsionaalselt ebameeldiv ja pingeline ja teiseks, sa ei suuda võtta iga noh, ütleme ütleme, mina tegelen ühe perioodiga, mind ei huvita, ütleme, neljakümnendad ja mul on vaja olla ka 40.-te suhtes kuidagiviisi adekvaatne, soolo palju raskem. Nii et selles mõttes need kirjutajad hädad ahastusega muidugi suured. Aga noh, ma arvan, et Neid kõiki nii väga ei, ei huvita neid, need hädad, Jahastused, aga kahtlemata see, see, see ei ole kerge, tähendab endast kuidagiviisi üle olla ja ega see ei õnnestugi alati lõplikult, aga selge on see, et, et mida ma pean ütlema küll, et see on niisugune enesekriitilisus luku taga taga kuklas olema. Et sa ei usalda iseennast, kopika eestki. Sa näed ikkagi, sa pead vaatama nägema iseenda sihukest elevat elavat inimest, kes tahaks nüüd niimoodi kirjutada. Aga siis sa leiad, et sa seisad sillal, kus tegelikult puuduvad hambad ja siis tagasi minna otsast peale hakata. Nii et selles mõttes on kriitikal kriitikal palju suuremaid eelis. Tegutseda aga sellest räägib järgmine paneel. Aitäh. Ja tänan teid kõiki kuulamast, et nüüd ma lähen vanainimestega edasi arutama kunsti.