Aga siis liigume järgmise esineja juurde. Nüüd siis on sõna Raivo kilomehele. Alustaks on peaaegu sama vabandusega nagu eelkõneleja, et on nagu visanud juhuslikult mitte juhuslikult teadlikud kogukondade mõtetega, mis on siiski natuke toored. Ja. Tegemist on pigem. Nagu projektiga mille sisuks võiks olla võimul tema kunstilises vaatleks seda. Siis Eesti kunsti näidete valguses, kuid siin tuleks ütelda mitmed nii-öelda eel ja järelsõnum, mis kontekstis üldse seda teemat vaadeldakse. Noh, ikkagi võima miski, mis läbi nagu inimeste eksistentsi kindlasti piiritleda teemat ei tuleks rääkida poliitilisest võimust ja militaarvõimust teataks nagu selle kõrvale, kuigi noh nii mõnigi kunsti küsimus võiks sinnapoole kalduda. Et võib-olla kõige Alk keelisem tähelepanuühik oleks siis indiviidi võim tema enese üle selle üle, mis temas endas toimub. Noh, psühholoogia tegeleb, sellega ei tea muud hingeteadlased. Ja kui te võtate mõne kätte mõne juba meelelahutuslikus muutunud psühhiaatria Teemade õpikuid, seal leiate arvukalt näiteid, kus inimene on siis kas mingite jõudude mingite häälte võimuvallas ehk siis ta ei ole nagu iseenesekontrolli all et sealt algab nagu see noh, ütleme, kontroll nagu iseenda ja oma ümbruse üle. Kindlasti huvitav teema on võim perekonnas või sellistes lähisvahetus siis järgmine pisut kaugem indiviidide vaheline võimusuhe siis võib rääkida võimust mingis professionaalses valdkonnas, noh, ütleme kunsti valdkond võiks kuuluda siia juurde. Võim kunstis ja kunstiväljal. Arvukalt eksperimente, näiteid muidugi kommunikatsiooniteooriast sotsiaalpsühholoogiast, bioloogiast. Milgram eksperimendid, pardu eksperimendid. Võib-olla võiks viidata off teedekultuuride võimu väärtustele sellele niisugusele uurimusele uurimisele. Ja need Milgram ja sümbardo eksperimendid on vist kõige rohkem populaarsust leidnud ja nendest on küll reality show tehtud, küll siis filme. Ehk olete näinud filmi Das Experiment, mis on siin pardo vanglaeksperimendi põhjal tehtud, mis toimus aastases käinud kaks. Lühidalt öeldes täiesti juhuslikult jagati siis tudengid vangideks vangivalvurite, eks mille tulemusena mitmedki nendest avastasid täiesti uusi dimensioone eneses. Ja need uuringud olid seotud sellega, et 50-l 60 aastasel ehitati Ameerikas tõsiseid küsimusi sellest koostisse vägivald on, pärib, kust näeb, ütleme, natside koonduslaagrid said alguse, et kas nagu natside sakslaste puhul oli tegemist siis mingisuguste eriliste perverssed inimestega. Selgus, et enamus selle võimu läbi viijatest olid täiesti tavalised rea pereinimesed ja isegi raamatupidajad, kelle jaoks inimesed olid lihtsalt numbreid. Ja ühesõnaga, kui lähedasin parda koduleheküljel, leiad kindlasti väga palju infot sellest ning tema viimased sõnavõtud on seotud. Iraagis, mis teatavasti mõni aasta tagasi lõid laineid, et kuidas siis Ameerika vangivalvuriga Ameerika sõjaväelased rakendasid, kuritarvitasid oma võimu alandades Iraagi sõdureid. Pildid olid muidugi kohutavad, neid leiab siiamaani netis väga palju. Ja ühesõnaga kokkuvõte on umbes selline, et et, et inimesi ei saa nagu lahterdada nagu noh, ütleme nagu lühidalt lihtsamalt öeldes, halbadeks headeks kurjadeks nagu headeks vaided olenevalt olukorrast inimesed nagu, kas talitavad siis vastavalt nendele eeldustele, mis nende saanud või mitte. Selle tõttu see vanglaeksperiment kindlasti näitas kui vaadata neid vangivalvureid, kuidas nad jaotasid, nagu erinevad niisugused jõhkrusele skaalale mõned read, leebemad, mõned read, keskmised ja mõnevõrra väga sadistlik nendest. Kuid siin üks näide veel nagu varasematest tekstidest. Kahjuks ei jõudnud seda üles otsida, kuid Claude Lewis troofil raamatus nukker troopika. Tema uuris siis niisuguseid primitiivsed või koolihariduse eelseid traditsionaalse ühiskondi. Seal on mitmed tähelepanekud ja kirjeldused siis sellest, kuidas pealik siis toimetas selles suguharus, et põhiliselt tema võim seisnes või nagu põhines sellel, et tema initseeris söögiotsimist ja tema oli see, kes siis järgmiseni kui sa. Nii-öelda ellujäämisvahendi üles leidis, mille tulemusena olid tal kuidagi erilised privileegid ja ka mitmed naised hoolitsesid tema heaolu eest. Kuigi samas selles samas suguharu sellega, mis neid mehi, kellel naise üldsegi ei olnud. Nii et ütleme, intuitiivset ühiskond maksis nagu miniühiskond maksis kinni tema sellise initsiatiivi või tema sellise liidrirolli täiendavate hüvedega Nende ainete vähestega, mida sellel ühiskonnal sellel suguharul oli talle pakkuda. Siis mõte oli vaadata korraks Bernsteini mälestused üle. Ja jõudnud taas ühe lugeda, kuid tema mälestusteraamatus vana kaev on mitmeid. Kirjeldusi siis 50.-st 60.-test aastatest, kus kunstiolukord hakkas murduma. Ta muutus nagu tolerantsemaks ja bluuralistlikumaks ja just seesama koht, kus ta seal räägib 59.-st aastast ja missuguse tormi või nagu vapustuse tekitasid Peeter ulase stambid misega pista oma diplomitöö. Ja üks lause, mida ma sealt võtsin. Et oma kontekstis oma taustast eristamise poolest veel ulase varase staapide taoline looming, revolutsiooniline tähendus märksa rohkem kui täna võiks, tähendab kõige pöörasem hiigelhallusta ekspositsioon Tallinna-Tartu maantee ääres või midagi sama kangelaslikku. Noh, see nii-öelda julgus või siis konteksti uuendamise Mis ütleme kunstniku ja siis selle konteksti suhtes näitab loomulikult kunstniku julgust või tema innovatiivsus. Ent kindlasti suletamas ühiskonnas, nagu Eesti ja tollal oli, oli innoveerida tunduvalt lihtsam kui sellises Bloristlikud ühiskonnas, kuid kuid ka see pluralismi käis selle perstoi jutus seal läbi, tema ettekanne olevat sellele rõhunud, mis oli seotud siis selle noorte näitas aruteluga, mida siis olevat toimunud siin-seal tol ajal väga palju, mida tänapäeval justkui nagu eriti palju ei toimu oli justkui niisugune haudeks. Kuid. Võib-olla järgmine teema oleks siis 60.-te aastate nagu kestvad ja teine pool, millest on kindlasti väga palju kirjutatud ja inimesed on spetsialiseerunud rohkem sellele ajale, kuid selle noh nagu kunstikonteksti ja nii-öelda olemasoleva kunsti võimu ühes poliitilise võimuga nagu selgroo murdmine käib ju käis ju läbi lääne kunsti ideede sissetoomise, milleks oli siis fokunst hop kunst. Meigile päral sürrealistlik kunst mida kõike võis näha Anky on 64 69. tegevuses, kuid. Kindlasti oli see ütleme praegu täiesti etableerunud niisugune kunstiharule vaatan see viis tol ajal siiski suhteliselt marginaalne kunstinäitustel ikkagi. Puhas vist ma tõesti isiklikku kogemust ei ole, mälestust ei ole sellest ajast siiski niisugune kunst nagu tollal ikkagi, nagu ta pidi olema, mis oli jaotanud nagu maalist tarbekunstiks kultuuriks. Kuid mingeid mõtteid leiab Jaak Kangilaski artiklis okupeeritud Eesti kunstiajaloo prioriseerimine, kus ta püüab siis vähemalt aastaarvude mõttes neid selliseid kaste tekitada, et kus, mis ajastu oli, kus niisugused paradigmaatilised muutused Eesti aset leidsid? Nüüd me ei pea eriti kaugelt Infot otsima viide siis Geert Hoff teede Võimudistantside sellisele mõistele, kus ta lühidalt ütleb, et, On erinevus nende vahel, kes võimu hoiavad, ja nende vahel, kes on siis tavalised ja on erinevus siis riikide vahel kuidas seda tajutakse. Et kõrge võimudistantsiga riigid nagu Brasiilia, India, Mehhiko, Filipiinid. Et sealse suurem distants inimeste vahel väljendub ka nagu suures distantsis näeb õpetajate õpilaste vahel või siis nagu ametliku institutsiooni esindajate vahele, siis tavaliste inimeste vahel. Ja et isegi kuraneerimine oleneb võimu distantsist kultuuris. Et Indias on võimalik seda teha oma klassi sees ja Rootsis võib seda iga kord ja nii, et noh, selles valguses võime mõtelda näiteks eesti ja vene võimudistantside peale, mida tema ei ole mõõtnud. Kuid kindlasti Eesti kultuurikontekst oli seal nagu vene käsitluse mõju all ja seal on ju ka noh, ütleme minu täiesti intuitiivset muljet, kuidagi mitteteaduslikud. Et inimesed on nagu rohkem ikkagi kastide kategooriates kui, nagu Eesti ühiskond, kus, mis on suhteliselt niisugune homogeenne kus inimesed võivad liikuda erinevate selliste Ühiskondlike nii-öelda tasemete vahel kuid eristatakse siis kuut võimu tüüpi, noh, ma ei hakka väga pikalt siin seda refereerima, mille kõik võite leida nii kommunikatsiooniteooria õpikutes kui ka Vikipeediast, et. Helistatakse siis kuut võimu tüüpi referentsiaalne legitiimne legitiimne tasul põhinev sunnivõim ekspert ja informatsiooni või läbitungivuse võim. Referentsioon, et siis kõik soovivad teda enda üle võimu hoidma, noh ütleme keskkooli selliseid bobi poisike, popi tüdrukud, need on kõigeskemaatidega näide selle illustreerimiseks legitiimne võimet seaduslikult antakse kellelegi tasul põhine. Kes kontrollib autasusid, mida teine soovib saada. Materiaalne tasu, rahaline edutamine. Et keegi teine peab vihaldama seda et üliõpilased üle andis õppejõududel võim, karistusel põhinev võim. Kellel on õigus jagada karistuse kinni pidada autasusid, siis no tüüpiline olukord taas perekonnas, et vanemal on ju õigus lapsele tasu mitte anda või mitte kommi anda või mitte. Ekspertvõim ja informatsiooni läbitungivuse võim. Ja nüüd üks selline. Teemaarendusalajaotus. Mida võiks ütelda sõnastada kui seda teemat on varem käsitletud või millega ma olen ise nagu seotud olnud, selle tõttu oma. Ei ole veel nii-öelda läbi käinud sellest materjalist, mis on juba toodetud sel teemal umbes 10 aastat tagasi, kui kui, kui kui isiklikud, kui ma mõtlen, et mis see subjektiivne tunnetus oli millega seoses mitmed. Artiklid ja väljaastmelised sündisid siis teatud niisugune ahistus ahistus kultuuris, et oli nagu võrdlemisi niisugune kitsas olemine, et ei olnud nagu tegutsemisruumi ja selle tõttu ka selle konverentsi pealkiri, mulle tundub nagu kellelegi niisugusest ahistusest tingitud, kas see on nagu subjektiivne kui objektiivne, kuid tundub, et see on alati mõlemat, et et ei ole võimalik realiseerida oma ideid, ei ole ressursse ja vahendeid ei ole aega. Mingid asjad on nagu puudulikult, ma arvan, et see on nagu selle Individuaalse ahituse alus. Ja sina loetelu artiklitest mis ilmusid siis küll sirbis, küll Eesti Ekspressis, kuid üks näide. Mainimist, mis mõnevõrra näitab ka olukordade erinevuse praegu ja siis 10 aastat tagasi nad. Siis 10. novembril 2000 korraldasime konverentsi korteri konverentsi pealkirjaga Eesti kunst väljas väliskunst Eestis. Et tegelikult alltekst oli seesama niisugune veidi ebatasakaalus, olukord nagu tundus, siis jaam sai kutsutud hüpet inimesi ühte korterisse Pärnu maanteel. Ja kogu see materjal on ka lindistatud MP3, täna on ta täiesti olemas. Osavõtjad, Eha Komissarov, Mari Sobolev, Peeter Liinat, Hanno Soans, aspart Soova, Taavi tootma, Anders Härm heie Treieri külvet, mina olid veel keegi ja sündmus nägi välja niisuguse korteripeoga, kus valmistati ka süüa. Tehti meile siis india söögi oli üks kokk Ženja, kes tegi seda. Ning et peale siis seda arutelu. Söödi ja siis see arutelu enam-vähem lõppes. Nyyd siis edasi. Võib-olla lühidalt püüan nagu niimoodi referatiivsel peatud nelja artiklitele, mis sel teemal on nagu kirjutatud artikkel pealkirjaga kordan, tähtsam kui tõde. Mis põhiliselt kajastas siis Esto-TV tegevust, kus siis. Toetasin ühe saksateoreetiku ja uue meedia, kuraatori ja kunstniku, Peeter Vaidele ideedele avalikest piltidest ja kuidas siis kunstnikud peavad nii-öelda avaliku pildi sisse minema, et ideaalne oleks, et siis neid avalikke pilte, mis on ühtlasi ka võimupildid neid muuta noh, tänaval toimub see juba üsna aktiivselt neid viimase näite, et me juba kuulsime. No 99 lavastus. Et nüüdisMuttika lammutama avalikke pilte, võimu pilte koostama, neid uuesti taotlusele leida realiteet ja tegelikult mitte muidugi mitte otseses tähenduses pihkamite kujutiste mõttes, kuid ka selles mõttes, kui kujutised kannavad mingisugust võimu, siis loomulikult ka neid Ja selles mõttes väide oli Esto-TV-st, et seda võib pidada üheks võimsamaks viimase aja selliseks meediaaktsiooniks. Kus siis tegelased sekkusid sellesse pinkide koostamisse, kombineerisin neid pilte teistmoodi ümber, sest kui te mäletate seda, siis need tegelased, keda te seal ekraanil nägite, olid ju täiesti tavalised poliitikud, kelle nägudest me oleme kõik harjunud, kuid see nii-öelda mosaiik nendes pandi hoopis teistmoodi kokku ja tulemusele loomulikult. Täiesti vapustav. Siis niisuguse mõnevõrra niisuguse grafomaanilise entusiasmi hooga kirjutasin kaks artiklit defineerimis prioriteete üks ja, ja kaks, mis olid põhiliselt suunatud Eesti kunsti siis rahvusvahelise esindusele ja siis kaasaegse kunstifinantseerimisele ja teine teemale siis puhtalt uuele meediale pühendatud selle esimese võite leida ka internetist. Päris raske on taastada sellist niisugust terviklikku meele või vaimuseisundid, et mis see probleem siis tollal nagu oli. Kuid mulle tundub, et üsna selgelt tuli välja kujunenud võimalus selle uue meedia kunsti ka päris edukalt produktiivsed ringi liikuda ja ikkagi üsna oluline takistus oli selles, et ikkagi neid ressursse ei olnud piisavalt selleks, et kõike seda teha, selleks et ise liikuda, selleks et inimesi siia kohale tuua. Veidi tänapäeva kontekstis mulle tundub, et üldse seda väliskülalistega konverentside Sellist vormi pisut hinnatakse üle selles mõttes, et kui ma nüüd teen mingi ürituse ja kutsun välismaa nimed kohale, siis nüüd Kulka või kultuuriministeerium peaks kohe nagu lahkelt mulle raha jagama, mis ei ole muidugi üldsegi halb, ta võib seda teha. Ent vaadates nüüd viimase konverentsikogemust, mis toimus nüüd aprillis Tartus, Trans vorming, Kaldža toimus põhiliselt siis osalejal tasudest. Ma ütleksin, et rahvusvahelise konverentsi korraldajale võiks küsimus või üles, kus seal on nagu selline, et kuidas ta niisugust konverentsil, mis oleks ühtlasi akadeemiline ühtlasi üldhuvitav, kuhu inimesed ise oma kuludega kohale tuleksid ja ise maksaksid selle konverentsi kinni. Nii nagu ma tegelikult mäletan, et 95. aastal vist meediakonverents intersterling oli vist sellises vormis tehtud, ma ei tea, kuidas see lõpp seal välja kujunenud, kuid ma mäletan, et oli nagu niisugune konverentsikutse, kus oli võimalik siis inimestel ka kinni maksta oma kulusid. Ja üks artikkel pealkirjaga mängud sotsiaalses ruumis, mis võib-olla kõige rohkem on niisugune selline essistlik. Ja noh, tegelikult suhteliselt niisugune eba ebarealistlik, kohati ju praegu vaadata on meil siiski. Ma arvan, et siin on mitmeid ideid, millele ma kirjutaksin ka praegu olla. Ning. Veel üks teema seoses on Eesti kunsti niisuguste erinevate kümnendite ja erinevate suurte isiksuste ka. Raul Meele. Raamatu ilmumise puhul tegin temaga ühe intervjuu ja kirjutasin arvustuse. Kus mitmed küsimused? On olid küllaltki universaalsed, võib-olla kergelt. Refereeriksin leid, kas mul on aega täistunnini vä? Ja siis üks artikkel. Pseudonüümi all kuraatoristaadiumis oli ka niisugune irooniline produtseeritud ühele võimalikule nagu ülid, võimuka kuraatoriga, missugune tema niisugune sisemonoloog võiks olla. Et kaasniisugune artikkel, millele kirjutaksin praegu olla, ent. Lihtsalt selle tõttu, et ta oligi niivõrd hüperbool niivõrd üle vindi keeratud et võiks ütelda, et see on nagu osa igast kuraatorist, see teema, mis oli seal nagu püstitatud noh, ütleme selline nagu halastamatu jultunud, samas suhteliselt niisugune mitte eriti õilsaid väärtusi respekteeriv. Rool meelel. On tollest oma mälestusteraamatus ju ka mitmeid niisuguseid kuldlauseid. Kus ta Ütleb, et igapäevaelus teeb üldjuhul kunstniku nime tunnustatakse mitte niivõrd otsene loomi kui suhtlemine ühiskondlik avaliku ühtlase riiklikkugi staatust kehtestada seltskonnaga. Kui üks teine mitmes kunstitegija osutub selles juhus eskonnas juhtises, kas valitsevale väärtushinnangule eriti sujuvad vastavaks ist unustab seeskonnad oma kangelaste maskottide sekka ja ostad esitatud, müüb nende nime. Võimu kuue jäi giid ees, et see on justkui niisugune kunstliku perspektiiv, aga samas ei olegi seesama korterikonverents, millele ma viitasin. Kahjuks seda teksti ei ole transkribeeritud. Aga oma mälestuse järgi võin ütelda, et üks teema seal kerkis nii-öelda kuraator perspektiiv, ütleme kunstinäituse tegi perspektiiv, et kes on need, kellega me võiksime nii-öelda rahvusvahelist läbi murda, kelle me võiksime nii-öelda oma sõdalaste seltskonda võtta või kellest võiksime oma nii-öelda rünnakrühma tehasest. Mitmed kuraatorid kurtsid, et et kunstnikud vii oma projekte lõpuni või ei ole suutelised need kas ideelised mõttes või vormistatud üks mõtestab lõpuni viiva. Ja nii et probleemid nagu erinevalt poolt, eks ole, kõik kunstnikud tahavad muidugi jõuda nii kaugele kui võimalik, kuid kõigiga ei ole seda võimalik teha. Et end siiski noh, tänapäeval neid võimalusi siiski ise nagu kuhugi liikuda on, peaks olema piisavalt. Vot sellega seoses Kuidas seda teemat võiks lõpetada ja mulle tundub, et selline hästi universaalne teemad on, läbib väga erinevat tüüpi ühiskondi väga erinevat tüüpi nii-öelda ala ühiskondi, ta läbib inimeste ennast selles mõttes, kuidas kontrollida iseennast, kuidas kontrollida oma kõige lähemalt ümbrust. Ja kuskil on ka lause, mida olen kasutanud, et kõige võimutumad on vangid ja haiged, kellel ei ole kontrolli isegi omaenda keha üle. Et võib-olla seal on see võimu tuse nagu nullpunkt ja kes on sealt natuke kõrgemal, see võib ütelda, et tal on ikkagi mingisugune võim. Võib-olla sellega võikski lõpetada.