Tänaõhtuseks luulekavaks on seina Üksküla valinud katkendid Henri Longvelu poeemist. Laul Haya vaatast, mille on tõlkinud Boriss kabur loevad Siina Üksküla ja Dolores Kruuse. Muusikaline kujundus on Silja Vahuril. Kui te küsiks, kust need laulud kust need muistsed noodia neelud, millel juures metsa hõngud küljes aasa, kaste, niiskus, liigvamite karmulõhnad, milles kiire voolu mühab kärestiku kohinat mürisevad vastukaja nägu õuel mägedes siis ma vastaks teile, ütleks laiast Laanest treerijatest põhjast, suureid järvevetelt, sealt, kus elavad šiibreid sealt, kus elavat Acootad mägedest ja rabasoodest säält, kus haigurlinsus suuga kütibroogudesse Rädas. Kordan neid, kuis olen kuulnud imelise mängumehe, Navad ah enda suust. Kuid ei küsiks, kus teen, võtnud, näevad ja kõik need laulud muistsel loodia, Leelutused, siis ma kostaks, ütleks nii. Meika pesametsa rüpes kopra urust oja kaldal kõrgelt kaljukotkapesast piisonite jälgedest. Sellest laulsid talle linnud, soodes raba põmdakutel. Andres kõledas ja kurvas. Kuid ikkagi veel päriks, ütle, kes on avada. Näevad ahest, meile räägib siis ma vastaks kõhklemata, koostaks teile kohe siis. Tagasi varjulises vaikses haljendavas orus vuliseva oja kaldal elas laulik Navada. Seal ta laulis aia, vaatas laulis laulu ja vaata imelisest sündimisest. Kui on kallim teie meelest looduselest lihtsarleelud mis, kui kauged muistsed häälid kutsuvad neid kuuletama, mis on nende lapsemeelsed, et me kõrbed vaevalt vahet on need räägitud või lauldud. Kuulge Indiaani juttu seda laulu Haya vaata. Ennemuistsel hallil ajal ammu unustatud päevil kukkus läbi õhtuiha täis, kui Helendavalt kettalt alla kaunitar Nokoomis. Naine tüll Tiiema veel naiste seas Nokoomise mängis viinapuude okstel kiikus kuivaks Harritatud noorik kiusust kadedusest kiivas katki lõikas halja väädi kande köie, rebestas. Ehmunud Nokoomis kukkus alla läbi õhtueha Musco Teele Rohtla rüppe. Aasale, kes kastes viisi. Näe, kus täht nii rahvas ütles. Näe, seal taevast langeb täht. Keset samblaid Sõnajalgu Rohtla liiliate keskel. Muskodeelsel Ruhtlerites kaane kuu- ja tähevalgel sünnitas koomis tütre. Oma esmasündinud tütre nimeks pani ta veenoona. Tütar kasvas üpris kauniks. Võrsus Rohtlas silmarõõmuks sirgus sihvataks kui osi vallatuks, kui täiskuuvalgus tähesärataoliseks. Hoiatas Nokoomis tütart sagedasti tale, kordas läänetuule eest end, hoia Metzigiivist ika karda. Ära kuula tema jutu. Ära heida aasa peale, ära istu lilledesse. Etti kiusaks, läänetuul. Guidele Noonasest ei hoolinud tühjaks, pidas tarku sõnu. Läänetuul, kord õhtul uitas kergejalgset, kõndis Rohtlas rohukõrtest sosistades lilleõisi hõljutades. Liiliatest leidis neiu, nägi õige seas venoona. Seal ta siis venoonat Weekles õrnalt hurmas sõnadega, hellitades, hullutades. Kuni mures armastuses. Pojas sünnitas. Nõnda saigi siia ilmaimeväärne Haya, vaata aga Haya, vaata. Ema, kelle petis Metši Kiievi südametu Metši kiiris hüljatuna maha jättis. Suri meeleheitest pea. Mu väike, kui kelle suured selged silmad Viidwamit, meil valgustavad väija mu väike, kui. Palju poisile Nokoomis, rääkiste tädistmis taevas näitas kurje sabatähte tulijuukselise Kiš kuudet näitas taevas surmatantsu, kuidas sõjameeste hinged sulgedes ja sõjaröödes tantsu keerus lõkendavat põhjataevas talveööl. Siis me väike Haye vaata õppisiga linnukeele õppis iga looma keele, tema nime saladused. Lapsepõlvest mehike oli jõudnud Haya, vaata. Osav igas jahikunstis tundis vanameeste tarkust kõiki noorukite mänge, meestetöid ja taidusid. PaIju päris aia vaata palju heanokoomise vestis Medžigiivises ta isast rääkis ema kauniduse saatusliku saladusest. Läkis isa petlikkusest ägeenedes poja süda hõõgus nagu elav süsi, ütles nii Nokoomisele. Tahan näha Metši Kiievist, vaadata, kuis elab isa läänetuule väravatel päikse loodiumise maal. Aiavaate asus teele rännuriides jahirelvis päeviskis kotkasuled, töölebani, vampum rihma kätte, võttis saare vibu nõnda aina läände, rända. Maha jättis kärmed, hirved, piisonid ja anti loobid. Astus üle eskonna haavast, astus üle Mississippist, jõudis kaljumägedesse läänetuule kuningriiki torni riigis, Kaiu tipul troonis vana metsitiivis taeva tuulekuningas. Teda nähes Haya vaatatardus austusest ja hirmust läänetuule ümber õhus voogasitab pilve juuksed särasid kui lendav lumi. Nagu Sava tähtis Kuuda tulijuukseline täht. Rõõmsamaks poega Haya vaatet nähis nägi temas oma noorust Haya vaata kujul, nagu oleks kaunis neid veenoone tõusnud hauast elama. Soojalt vaata vaata targa pilguga ja õrnalt isalikku hellusega vaates tema kaunist kuju. Pik Meelak ja mehi. Äkki hõikas Haya, vaata, hüüdis valjult. Medžigiivis, sina surmasid, venoona, raiskasid ta, noore ilu, murdsid kauni Rohtla õie jalge alla, tallasid süüdi, süüdi tunnistanud. Nukralt võime megi kivikhõbe juuksed läände, heitis hallpea kurvalt noorkuule siin ennast süüdi, tunnistas. Ähvardavaid pilke saates tõusis Haya vaata üles, pani kämbla kalju peale, rebis kalju rünka lahti. Kildudeks oli kõva kivi, raevus virutades sihtis kaheksa isa peale. Sestas süda suures vihas hõõgus nagu elav süsi. Aga läänetuuleisand ainsa hingusega pöörmeist oma hingeõhujõuga tagasi, kõik pangad paiskas peale tundjale kaela keset mägesid, nüüd algas võitlus elu-surma peale. Viimaks hõikas metsitiivis. Pea mu poeg Haya vaata. Pole võimalik ning tappa. Surematu pole surma. Mine oma rahva juurde, ela, tööta tema hulgas. Maade puhtaks, kõigest halvast. Nüüd läks koju Haya, vaata laanid paitasita pilku peast läinud kättemaksumõtted valus vihas südamest. Ainult korraks sammu pead, aitas ainult korraks kinni pidas, tahtis osta nooleotsi, vanad kuulsad noolemeistrilt maalt, kus elavata kootad sealt, kus mine haa, kosed tammikutes, lahutades naerdes orgu langevad. Seal teeb vana noolemeister nooleotsi liivakivist, nooleotsi, kaltse tulist Jaspisest ja ränikivist ihub tipud teravateks servakandid siledaks. Elas tema juurestitar, tujukas ja tumesilmne piida pilgus vaheldusid nagu Minehhaagoses päiksehelk ja pilvevari. Imekaunis oli neiu kergejalgne nagu jõgi. Juuksed roogasid kui lained. Nääris nagu vetevulin kose järgi. Naeru järgi panin ise talle nimeks Minnega. Näerrew vesi. Kas mehhaia vaata tõesti ainult nooleotste pärast, mis on tehtud Kalsed unist ja Spisest ja ränikivist peatusmaal, kus on ta kootad vana noole meistri man. Kas ei tulnud nooruk, kas selleks, et saaks näha, mine ahhaat kui see kate tagant piilub, kuulda õrnalt kahisemas rüüsid uksekate taga. Nii kui kuulatakse kaugelt vaadeldakse okste varjust eemasse lendavat juga naervat vett, mis meelitab. Kes võis teada noore mehe salaunistusi mõtteid, kes võis tunda Haya vaata noore hinge ihandusi. Andke mulle tohtuga teed oma kollast koort. Köilud Käldel teie sirget tüved, sihvakad ja saledad. Mage nuudein koorest kerge kiiretsiimani, teen tohust. Lasen laintel hõljutada kergelt nagu koltunud lehti nagu vesikupu jõel. Häire polnud Haye vaatel. Milleks mõlasitel vaja? Omad mõtted olid mõlaks, omad soovid olid tüüriks, nagu tahtis, nõnda liungles kiiresti või aegamööda pöörescu Hugavad. Mida vibuleda nöör on, seda mehele on naine painutab kuid siiski järgneb üksi kumbki kasutu. Nooruk Haya vaata nukralt, kavatses, kõhkles igatsedes, lootes, kartes unistades, mine haa Ast naerlast veest, kes elas kaugel maal, kus elavat Acootad. Koosi piiga enda hõimust ütles vana heanukoomis. Ära otsi läänest idast võõrast, keda me ei tunne. Soe kull. KoduLõukalongan, näotu naabri tütar, külm, kui kuu ja tähevalgus kõige kaunim võõras on. Nõnda hoiatas Nokoomis vastuseks näha ja vaata lausus ainult. Heanokoomis. Meeldiv on küll lõpp kevalgus siiski armsam tähesära täis, kui hõbedane kuma hoiatas veel heanokoomis Äradoomu kotta võõrast, sealt, kus elavat Acootad tihti vaenud meie vahel viha, mis pole maetud, värsked haavad alles hellad. Kostis vastu Haya, vaata. Sellepärast tahan kima kosida täkoota neiu. Et me hõimud ühineksid, vanade vaenud ununeksid, paraneksid vanade vermed. Teele asus Haya vaata maale, kus kaunid neiud sinna, kust läkootad pärit astus läbi sooja luha läbi ru lääretuse läbi Laanest hääletust. Maal, kus elavad Acootad istus vana noolemeister Viidva mees ukselävel tegi nooleotsi ränist jäsbisestjaga Alceedonist. Tema kõrval täies ehtes istus kaunis minega Meistri tütar. Naerev Vesi. Isa meenutas neid päevi, mil ta ise jahti pidas. Viisevaid nooli saatis piisonid ja hirvi küttis tütar mõtlesi jahimeest, kes on kaugest võõrast hõimust. Vatest äratas sahin, kuulsid lähenevaid samme. Rusket hirved turjal kandes astus punastades metsast nende ette, Haya, vaata. Vananenud meister tõstis pikkamööda karmi vaate, pani noole käest ja tõusis vihkamisse sisse, kutsus, ütles talle südamlikult. Ole terve tulemast. Mine haa jalge Teppani koorma. Haya, vaata. Heitis turjalt Ruskechi rõve. Nääre resi püsti, tõusis pooleli, jäi punumine sööma ja valmis, seadis joogivee teil ette silmast savinõudest süüa, pakkus juua puhtast bänna kausist. Kuules külalise kõnet, kuulas, kuidas isa vastas kordagi paotanud huuli sõnagi lausunud. Võlutuna vaikis piiga. Kuule, Haya, vaata juttu. Soojadki tisse, Nokoomist, kes ta üles kasvatanud rääkis vendlusest ja rahust, mis on tema kodumaal pärast aastaid kestnud sõdu, veerevad valamist ja vaenu. Nüüd on siibrid, jada kootad jälle rahus elavad. Et see rahu eal ei katkeks, et need käedjaks kindlalt kokku. Südames meil sõprus püsiks. Anna mulle naiseks tütar, mine haa, naerel, vesi, kaunim, Neytak ootama. Vane noolemeister liivu enne vastust veetis mõttes suitsetades vaikis, veidi, uuris, võtad uhkelt, hellalt vaatasimine ahhaat, vastas tõsiselt tähtsalt. Jah, kui nõus on minna H-d, kui süda käsib, tütar. Seda kuuldes naerev vesi justkui kaunimaks veel muutus. Hiide nõustundega keeldunud astus Haya vaatalligi, istus kõrvale ja lausus häbelikult punastades. Tulen sinuga kaasa. Nõmme kosis Haya, vaata. Nõnda sai ta oma naiseks vana noole meistri tütremaalt, kus elavat aku. Uhkelt pidas heanokoomis aia vaata pulmapidu kogu külale Nokoomis oli saatnud hallijaid oksi võõrusele kutsumise peole palumise märgiks. Pärast kui kõik söönuks saanud heanokoomise Virkija Kärmas palus lahkelt popugeevis sina lõbus ja nadiisi Danzi oma tembu tantsulusti, liku kerja tantsu, et see pidu oleks rõõmsam. Tantsis peierbopogiivis lõbusasti kerja tantsu. Lõpekese muheledes istus külaliste hulka. Paluti siis Džibjaabast ja vaata, kallis sõpra. Laula meile, Džibjaabos, laula armuigatsuses. Algas lahkenzibjaabos. Aina vaatas Haya vaatat, vaatas Ainamine ahhaat, laulis leebelt, laulis. Kui kõnnid rohklas pehm, need hirvesilmad sul. Kui sa ainult pilgu heidad, tunnen õnnetunne, see on õnne nagu Aied Rohtla põues, kui neid kaste niisutab. Sinu hinguses maima hommikuste õite hõngu. Lillelõhna vaiksel õhtul Leilangemise kuul. Eks Moveli aina kisu sinu poole. Sinu pooli nagu idu päikse poole heledat dekuul. Ana heis, mu süda hõiskab, kui sa kõnnid minu kõrval, laulab nagu oksad tuule eest soojal maasikate kuuril. Naerata kui maa ja meri, naerata, kui selge taevas vihma mõista, rõõmustada, kui mu kõrval pole sind. Nõnda laulis Džibjaabos armuigatsuse laulu nõnda pidutsetud pulmas. Nõnda saidki peetud saajad. Nõnda lõppes pulmapidu. Saajalised läksid koju. Õnnelikku Haya, vaatad tas ja Minni H.