Elu peab algama algusest. Nii on pealkirjastanud tänase luulekava Asta Põldmäe. Kes oskaks öelda, kumb on neist suurem armastus laste vastu või hirm nende pärast? Olgu peale, teine olemas vaid esimese eeldusel. Ometi, kes oskaks öelda, kumb on meist suurem? Elu peab algama algusest, kus kõik on nii väike ja õrn. Maailm on kasvanud, kõik maailmas kasvab kiiremini kui laps, kuid endiselt nagu poleks midagi muutunud, saadame ta hommikul välja ja ootame õhtul koju. Saadame välja ja ootame koju, nagu poleks midagi muutunud. Aga kui pole muutunud saatmises ja ootamises, siis midagi ometi on muutunud meis endis. Muutunud on mure laste pärast. See on saanud vaibumatuks nagu autode mürin akende ja seinte taga, mille saatel me magame nagu lennukite ümin pea kohal nagu kõik see, mida me nimetame maailma mühaks ja mille üks osa me ise oleme. Kõik see on ikkagi vaid sellepärast nii ja tänu sellele, et on olemas armastus ning armastus on unustus, on miljon asja veel, kuid on ka unustus. Meie laps, meie kartuste ja rahutuse põhjustaja kannab alati pisikest palmioksa peos. Tema on meie kodu ja tasakaal, õnn, Unija hingerahu. Ja kõik on jälle nagu varem, nagu ei tungiks iseenesest välja ja ülekasvanud maailm lennuki mürinal, Tupame põdedate kardinate vahelt. Mida ja kuidas lastest loomalapsed kaasa arvatud, on öelnud eesti luuletajad. Tahab meenutada järgnev pooltund, kus kuulame Jaan Kaplinski, Betti Alveri, Ellen Niidu, Hando Runneli, Marie Underi, Ain Kaalepi, Gustav Suitsu, Lydia Koidula, Viiu Härmi ja Kersti Merilaasi, luulet loevad Mari Lill ja Gunnar Kilgas. Õhtul pimedas tuuakse lapsed lasteaiast koju. Maailm on kasvanud, lilled, majad, sõiduk. Kuid nii suur, et nii palju. Nemad aga on niisama väikesed niisama abitud kui muiste. Põllul kätkis ema seljas rättis. Kui asjad veel polnud kasvanud üle inimeste, pead tulema lapsed lootsikutes, kõledal merel. Varssavi lapsed astumas gaasikambritesse. Tartu lapsed pimedal lumisel tänaval. Mul on hirm teie kõikide pärast. Te olete nii väikesed. Kõik maailmas kasvab kiiremini, kui teie. Teie küsite ja meie, mina peame vastama. Mida? Ärge andke meile andeks, kui me valetame. Kuigi ka meile valetati. Ma usun teid. Aga mul on hirm, elu peab algama algusest, kus kõik on nii väike ja õrn. Väljas aga sõidavad suured, rasked autod. Noored mehed löövad üksteisel hambaid kurku. Lennukid on üleval, on öö, ei ole und ega rahu, on öö. Üks lumine küsimuste öö enne talvist pööripäeva. Su heli naer muidugi, Paeki põikas su hele naer mu raamatute nukrust läbi lõikas kui järve aier. Kaks Palmikut ja lohud kelmid poisis kaks Palmikut ja silmad säravad need ema mõisi. Kaks salmikult. Orgia kihksu, rõõmsaistansu jalus ja kargia kihk. Nüüd mängib tuulis vääna terves talus Eluisk. Aprilli Urb. Nii läbi elu, pisi aprilli Urb, laps, lustiline, ära iial küsi, miks olin kurb. Oleks lahti neil kõik mängualad ja päiksemaad kuid vägitöö on leinanaerdes kanda. Kuid vägitöö on vilistades käia leedee randa, kui langeb. Hoian karja keset luga, sääremarjad, marraskil, taskus põdra päega, nuga soolase härjaga. Igal mätasmaal, kus asun, puhub vägevalt, pasun läbi jooksul läbi, ruttu tuttu, tuttu. Tasa mängib lauge laine Valendavariisvaga naeri peenralt perenaine salvav kurja kihvaga. Pahur peretaat, mind huikab. Aga hõbedaselt luikab üle Toriseva jutu. Tulutu. Olen ristiks igat kant, kirik rahvamajale, ema põlle alt, mind anti teiste armun ajale. Talv mind lükkab nälg, mind ajab. Aga heledasti kajab läbi karjalapse nutu. Tulutu. Elas elas uisa unes pesapall, mis siis, ja munes sinitahnilisi mule ikka nagu läbi une. Kuni äratit sai tema. Nüüd ju hellameelne ema pesa põhjas, murdult koorest oma lihast-verest noorest, tundis kõhu, Alda, ploomi, pehmeid balleid, imeloomi taipas lendu kinni kihust, sääsekärbse kõigi lihust. Puhu üles-alla, puhu kõik, mis mahtus suhu, suhu, nokkis maast jahmis õhust aetud viiest kuuest kõhust. Coilid põhjatu maid, suid vaja söötasitkeks luid selga, sulist sooja kindatähe lustiliku saba, tiivad külge, laulu rinda, et see tõuseks ja see tõuseks erk ja vaba. Oh, need tüdrukud, tütred, mis sa küll ära ei ütle, see meie kõige pisem tilluke hiirepoegi ise vaatamisvõttis pähe temaga mehele läheb salaja pambud, sidus juhuse leidis ja liidus maha jäid nukud ja kassid, naine neid kaaslaseid tassi. Aga ei jõudnud ta sinna, kuhu plaan oli minna teel suure koeraga kohtus surmani ära, kohkus ehmus ja tagasi plagas. Tee peal pudenes pagas. Oh seda koeraroju peletas tüdruku koju, kui tema pärast nüüd viimaks laps jääbki vana kiigaks. Kärblased Saksadze akent vasta, päiv käive, ümbratare ümbrevussaya ega Päivits kõrt. Kaia aknast sisse. Ubina saiva yks Rašembas suve haigumdewis täid, Sipaceyst kihine. Tõne Niilomiojega puu, Ede Hubina edela Adzee silmis ehen kooli tiibel kuna tuleva punatse nõnachi punatse lehe käe madie külm tulede ämbellüüsi kui elamise ümbreampimme ju viirtbite suu, Viiudki piitsitas lille puhmid, Ainarritsikid, kummen, Hummugu ole ussaia, ühtegi elli. Do Lynne käe, uju vara, Ülle Lakede Nurmi. Tuul lõgistas pange kao gaase pääl. Tulukene Kissa Cavelt oletraate biti tullu. Palaik süüdvastas söögist, Vasta tulukene, äri jätkuhmid maha. Kui elujõele viis meid kerge vene siis korjas kivikesi kalda teelt üks nihkverne värk, karja poisikene. Ta rääkis, helisevad eesti keelt. Küll ähvardas ta meile säru anda, küll nöökas meid küll naeris laginal. Kuid lillepärg ja lähker olid tal nii hoopis iselaadi ise landa. Et hüüdsime, kas tahad meile tuua paar lilleõit, paar piisakestki juua? Ta tänites ei too, kuid lippas Kiiu läbi pilliroo ja tõime võta pajupõõsa varjukaelkoti jooma nõu ja Maasik marju. Küll olin lopsakas, lokkiv jutt, kuid kentsakas ta kemplemine. Ta käest ei andnud oma vanikut, kuid ütlesiga lille nime ja imes ristikutest õiemett. Me jäime lähkrist Kungla kaevuvett ja nagu narrid, Laaklesime näol, naeruvalgus näpus Angervaks. Noor suvehaldjas tuli tantsijaks kisa kilda. Kaja lööb suure suuga lõkerdaja, lõi lärmi lepikus. Nii järjest valjemaks läks meie killapall siis käexus kõrge värat väel, karjus vana mees kui koputaja kõu. Pois kurat pärat, kari rukis. Kas noortel Arvyda Kungla jooginõu, kas korjate mu koplis koera palka? Mehhirskasime kõigest hingeväest ja hõiskasime malka malka malka? Meil olid naeruhambad omast käest. Kes teadis aimata, et sooja soigu vallas korkini löövist tolgutades taku. Me sööme tina, viirgudega, tuhakaku veel meid ei närvetanud, põuasond veel helises. Me haljas elu kallas, veel kiirgas tuule tõusma, kihelkond. Pagisime paati, üle aasa. Kõik tulid meiega, kõik tulid kaasa. Pikk ilmaneitsi, päris ihuväel end neile ilmutas keskhiiukaski. Me karja hoidsime kord Kalevaski ja Ilumäel mis luges meile kaeblik, metsamüha või mõni toriseja habemik. Päev olid pilvitu. Me pill, karpik, laulud, lapsikud. Mis oli meile püha? Ei midagi. Ma olin õnnelik. Kaugel kajas haige heli. Mure majas virguse Veli viidi voodi, talle toit, trummi toodi, kanti koitu, hõbe õlal, tummast taevas. Mustal mõlal lillas laevas sõudis suuria malbe mana pillas Buuria vaate. Vana kardin kurdus selle särast. Ema murdus poja pärast. Rohi ei maitse veel kaer alles küpseb, täitsetus suus, mis muud, kui piima maik. Tuul puhub läbida, hõreda habeme. Sõrmitseb paatias Cyclace orases süüdistab turja veel rangitamatut otsa ees ristimärk. Valendav lauk. Tiliseb kaelas. Päikesekuljus. Kõpitseb keder Luis retkede kihk. Kõõlused pinevil. Kuna kõrv süütub, hüüatab perust vasaralööke. Ei ole Septzee ei alasi paugu. Ei raudselt kinga. Sulle veel taota? Ei nahkpõll, Septzee ei. See on sõber peremees hoonet uut talli seab uut päikese sirgutet lõhnavad palgid. Neist mesi, piiskadena immitseb vaik. Et oleks talvelgi metsa ja rohumaid. Ristikhein krõbiseb jõuluroa, kas varuks. Siis tuleb saanisõit, siis tuleb pulmasõit. Siis tuleb surmasõit hobuselaps. Seniks võid kuulata unelmaid veres eedeni päevilt. Jumala häält. Pürgis abee muti norsk, nagu kostaks. Jõekalda Remmelgast kriibutleb ehk hõimiku sebra. Mustvalge hüppab. Seleta kuulata hobusele poeg. Tuli sula, tulid, tuuled lõhki, läksid laste huuled, käed kärna, põsed kesta. Paha oli õhtul pesta. Kahed kaenlas, tuldi koolist, vaevalt võeti söögipoolist, vaevalt puudub Läti putru jälle välja, joosti ruttu. Õues oli õudne, sulalumi liikus, vesi voolas. Tuul tõi kõrvu metsade müha. Oli pidu, oli püha. Saunaliisu sinu nägu on mul meelest läinud või olen kuulnud, sinust pole üldse näinud. Või kas sina mindki teadsid toa ees korvi kärus. Siis kui sauna juurde jooksin välja mähkme naerust olid sina juba läinud musta mulla alla aga saunauksed jäeti sellest ajast valla. Ja ma mängisin seal kodu. Käisin välja sisse. Samas hinge pidi läksin sinu elamisse teadmata su hauaküngast. Sinu olematus on mu elu esimene lähedane matus. Veel olin laps, kes päiksekiiri püüad. Jewirveid veel mind, tuule hooki nimepidi hüüab. Nii tihti veel veel olen lapp, kas kell nähes lepalindu, kõik meelest kaob pihku, haarab õhku, silmad täis hindu ja süda taob. Veel olen laps, kes kõigi äärel ruttab, mis särav, näis. Kes näoli maas. Üht õit võib taga nutta. Peod lilli täis. Parmu pilves Grabbi kajal koju krampis väsind, kari ootas õde tulbalajal. Põlles esimene mari. Varbad olid mullased. Kuued vaevu kõhtu katsid kukla taga püsti, patsid kullerkupu kullased. Õde andis mulle Maria Maria magusa kui mesi. Ja siis üles künkaharja. Tormasime kahekesi. Lauda tagant kapsaaiast, kostis siia ema hääl. Tuttav lõik maailmast, laiast paistis nagu pisu pääl. Sauna köeti naabriperes veskitammil vesi pulas. Aga kaugel Ebaveres. Taevas maaga ühte sulas. Ümberringi õitses niit. Tõike toetas põse käele. Kui ma suureks saan, siis siit lähen, Ebaveremäele. Tuli tali laias rees. Lumi langes marjasool. Valge kirstu sees viidi Ebavere pool. Kuus on kaku jagatud. Kitsas voodis magatud. Ära mine, ära mine. Meil aiaäärne tänavas, kui armas oli see, kus kasteheinas põlvini me lapsed jooksime. Kuus Ehanima mängisin küll lille rohuga, kust vanataat käekõrval, mind tõi tuppa magama. Küll üle aia, tahtsin siis ta kombel vaadata. Laps, oota, kostis ta. See aeg on kiir küll tulema. Aeg tuli maa ja mere peal silm mõnda, seletas. Ei pool nii armas polnud seal. Kui küla tänavas. Väljas on suur tuul. Kärblased Saksadze akent, vasta, päiv käbe, ümbratare ümbräuzzaya. Ega Päivits kõrd kaija aknast sisse. Ubina saivaiks rassembas suve haigumdewis ei tsipa geist kihine. Üldiselt une miilomjoega puugega huvina ega lase silmi seen kooli tiib pääl, kuna tuleva punatse naiis punatse lehe käest. Madie külmtulede ämbellüüsiku elamise ümbriombymme ju viirtbite Suu viirtbite piitsitas lille puhmid, Haynariitsikid Ummen ummu ole sai ussaia, tegi elli, tuuline köio vara üle Lakede normi, tuul lõgistas pange kao gaase pääl. Tulukene kisa Cavelt oled traatepite tullu. Pala yks hüüdvasta süügist vasta. Tulkene jätkuhmitma. Asta Põldmäe koostatud luulekavas elu peab algama algusest. Lugesid eesti luuletajate värsse Mari Lill ja Gunnar Kilgas. Muusikaliselt kujundas Silja Vahuri.