Tere ja heliga ja kuulaja, täna 30. augusti Saadet toimetab kesklinna saate teemad. Evi Arujärve kriitika kontserdile ind printsiip jah, Tõnu Kaljuste dirigeerimisel. Peegeldused tormis autoriga ettekandest balti merefestivalil Stockholmis ning Bocelli ja Peebo esinemisest Tallinnas. Metodisti kirikus toimuvast Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserdist Paavo Järvi juhatusel kuuleme Mirje Mändla vahendusel, nagu ka tuleval neljapäeval aset leidvast moodsas musikaalse kontserdist, mida juhatab Risto Joost. Eesti-Soome sümfooniaorkestri hooaja avakontserdist Vene moodi vidina kuninga telefoniintervjuu dirigent Anu Taliga kuuleme ka Rahvusooper Estonia. Eeloleva hooaja plaanidest ning hetkeolukorrast Vanemuise teatris eeloleval kolmapäeval esitletavast Vene barokkmuusikat CD eest Eesti filharmoonia kammerkoor ja pool hiljeriga ning suvel välja tulnud Vardo Rumessen plaadist eesti pre-lüüdid. Produtsent Peeter Vähit intervjueeris Tiina kuningas on r teatab, et jätskaar alustab hooaega juba täna. Priit Kuusk räägib muu ilma muusikasündmustest. 27. augustil esinesid Estonia kontserdisaalis Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester. Dirigeeris äsjane juubilar Tõnu Kaljuste. Kavas oli Vivaldi ja kaks Arvo Pärdi teost, nendest üks päris uus kaljustele pühendatud ind printsiip biokoorile ja orkestrile. Pärt ja Kaljuste on kaks eesti kultuuriikooni, kelle kohta võiks ilusti öelda, et nemad on Euroopa meis enestes. Sama hästi kehastub nendesse suhtumises ehk ka eestlase püsiv kalduvus defineerida ennast järjekindlalt üksnes mingi võõra pilgu läbi. Aga see muidugi on üks omaette teema. Kontsert ise algas Vivaldi teostega, koorile ja orkestrile. Kõlasid kolmeosaline küürie ja 12 osaline glooria kammerkoorikavast, mis äsja ka plaadile jõudnud. Gavin Paldi vaimulikus muusikas vilksatab aastaaegade populaarse Vivaldi fanfaarseid kujundeid. Ülekaalus on siiski kontrapunkt ja kloorias ka hulk kammerlike soolodega osi. Vivaldi esituse tegi huvitavaks ajalooline Schmitt pehme üldkoloriidiga ja voolav, aga varjundites väga ergas kõlapilt. Ilmselgelt läksid sellega kaasa ka sopranit Kaia Urb ja Vilve Hepner. Kolmas solist Iris Oja on oma jõulise hääle taltsutamisel väga palju edenenud, aga tema puhul jäi siiski veel mõni natukene kalk või ebakindel häälevarjund. Kõrvu. Väikesi tehnilisi puudujääke oli teisigi. Kloorias mõni kiire tempo ei läinud hästi käima, oli lõtkega koori ja orkestri koostöös aga Kaljuste suudab konkreetseid kõlakujutlusi ühtviisi nii koori kui ka orkestri kõlasse üle kanda. Ja see kõlakujundis sügavuti minek on viimastel aastatel tema esituste vürtsi aroom ning tegi nüüdki asja põnevaks. Seest Pärdi orkestriteose orientia oksident esitus oli perfektne. Pärt nii-öelda rikub selles teoses faktuuri loogikat. Ta vaheldab seal lääneliku akordikat libisevate idamaiste meloodia juppidega. See nõuab mängijate kiiret ümberlülitamist mõnikord lausa osavaid hüppeid. Ühest kõlamaailmast teise. Mõnes varasemas esituses on teos kõlanud hakitumalt mingis rahutus hõõgumises. Nüüd Ta on muusika üsna teise ilmega lihvitud ja väga ladus, jõuline ja lõpetatud. Võiks vist öelda, et ida ja lääs pärast ühisest sulatusahjust läbikäimist. Arvo Pärdi uus teos, Tõnu Kaljuste pühendatud ja Eesti esiettekandes kõlanud printsiip biopõhineb Johannese evangeeliumis. Ju me teame kõik neid Johannese kuulutuse sõlmpunkte, et alguses oli sõna. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu ja sõna sai lihaks. Läbi tõlke meieni jõudnud arhailised tähendusväljad on eriti mitte usklikule peaaegu haaramatut. Sõna ehkle voogos, verbum ladina keeles tähistab ülimat tarkust või jõudu või ka tegu, mis sünnib lihaks Kristuses. Miski ülim, millest me ei tea, mis on, ilmutab end milleski argises mis on ülim, aga siiski samane. See on tautoloogiat sisaldav suletud mõiste ring, mida saab ülal hoida vaid teksti lugeja täielik usaldus. Usalduse korral teatavasti ei ole vaja tõestust. Ja usalduse nõue võib juba keele enesestruktuurides sees olla. Lugesin hiljuti Uku Masingu ja Toomas Pauli tõlgitud uue testamendi sissejuhatust. Seal oli üks selgitus, kus seeldijat tõlkes on püütud võimalikult vältida moodsatele keeltele omaseid kausaalseid põhjuse ja tagajärjeloogikast kantud lausekonstruktsioone ja säilitada vanadele keeltele iseloomulikku sedastavad kõneviisi. Kui sõna ei ürita tõsiasju sidudes tõestada, siis ta ka ei kahtle. Ja kõik öeldu on antud sündinud faktina. Keel võib siis olla mingi kestva oleviku generaator. See tihendatud olevik on ju näiteks ka ühe osa luuletekstide tähtsaim omadus. Pärdi helikeelestki töötab seesama võimuka oleviku mudel, mis vanades sakraaltekstides. Selles ei ole tavapärast psühhologiseeritud intonatsiooni kõnet põhjuste tagajärgede ahelat, mis moodustaks dramaatilise loo. Pärdi muusikat korrastab matemaatiline Loogos, sisemine seadus, lihtsalt arvuti arv, suhted ka uuest teosest siin printsiip ja on palju suuri ja väikesi sümmeetriaid ja kristlikku Arv sümboolikat. 12-st ümbrist kolm ainsuseni. Kogu viieosaline tervik moodustab suletud ringi, rääkimata juba sisemiselt strukturaalselt lõpetatud kuid varieerudes lõpmatusse avanevast, tintinnabuli, keelest ja muidugi ka kuulajast rääkimata, kes on häälestunud kordumisele. Nüüd kriitiku sisemine programm justkui peaks fikseerima mingeid muutusi või erisusi. Ind printsiip Diaski on neid ju kuulda. Modaalsuses vilguvad tonaal harmoonia, fragmendid, retoorika on kuidagi fragmentaarsem. Tähendusrikastest katkestustest tulvil. Tintinnabuli saab ajuti selgrooks tantsulise trütmid. Aga teose ülesehituse ranguses isegi skemaatilisuses näib ind printsiipi isegi pisukese tagasiminekuna nii-öelda ortodokse stiili juurde võrreldes näiteks sellesama oriendi aktsidendiga või pärgi mõne teise teosega. Pärdi muusikas kehastuvad arvuti arv suhted on universaalsed. Neid on meie ümber rohkesti, alates kristallidest ja taimede isikutest ning lõpetades ühiskondlike protsessidega. Ühiskonna ruumis lihaks saanud lihtsalt arvudes kehastub eriti suuri jõude. Ilmselt on enamus inimesi väga mitmel viisil läbi elanud nii seda, mis on kolmainsus kui ka seda, mis on näiteks üks või eimiski või üks teenus ja jagamatu või üks ühe vastu ja seda mitte üksnes sisekaemuses vaid lausa oma elusa naha peale. Ja selle kogemuse põhjal võib öelda, et arvumaagia ja keelevõim kipuvad inimest kõikidel aegadel alla neelama. Mina siin rääkijana kuulun juhtumisi selle vist vähemuse hulka, kes ei taha sellise lihtsa allaneelamisega hästi leppida. Muidugi ma tean, et just meie eneste usaldus kannabki suuresti ka kõiki neid tänaseid uusi kirjelduskeeli, mis justkui annavad meile erapooletuna ja selgema tõeluse pildi kui mingid vanemad kirjeldused. Aga ikkagi mulle meeldib, kui mind püütakse veenda. Sest kui veenmises isegi ei saa olla mingit lõplikku tõde siis saab selles alati olla inimlikku solidaarsust. Veenmisvõime ongi see, mis Tõnu Kaljuste muusika tegemist väärtustab. Ja Pärdi muusikas jälle on võluvaim see mängu ilupinnavirvendus Ena mõjuv omaenesereeglite rikkumine mis ümbritseb tema muusikas valitsevad võimukad, kestvat olevikku. Kuulsime Eevi Arujärve ülevaadet kolmapäeval toimunud kontserdilt. Eelmisel laupäeval aga viis Tõnu Kaljuste koos Eesti filharmoonia kammerkooriga Stockholmi balti merefestivalile Veljo Tormise autorikava, mis sai pervert hoolis väga sooja vastuvõtu ja seisvatavad ioonide osaliseks. Kontserdil oli hulganisti festivalile saabunud välispressiesindaja neid, kes pidasid kuuldud nähtud ainulaadseks huvi meie muusika ja koori vastu, oli nõnda suur kuuril kaasas olnud plaadikohver tühjaks osteti. Kaljuste on Tormise muusikast erinevaid kavasid kokku pannud ja kõik nad on olnud mõjuvad hea dramaturgivaistuga koostatud Tormise teoseid ja unustatud rahvaste laule. Nende ajaloolises kontekstis aitasid paremini mõista rootsikeelsed selgitused iga tsükli eel. Pirward umbes tuhandene haruldase akustikaga saal, kus osa publikust saab rõdul ümber esinejate paikneda. Seda arvestades alustas koor aktiivse Karjala tsükliga ringis istudes. Järgnes Raua needmine Mati Turi äärmiselt sisendusjõuliselt soleerimisel. Teises pooles avanes kaar lustlikele lauludele sarjadest Vepsa rajad, Vadja pulmalaulud kolm eesti mängulaulu, Ingerimaa õhtud, kõrgpunkt oli vihma väljakutsumise rituaal. Pixel itaania. Kogu kava oli koori poolt läbi tunnetatuna jõuliselt artistlikult esitatud. Keskmes oli ka dirigent Tõnu Kaljuste, kes Samaanina hoidis lummuses nii oma lauljaid kui publikut. Kontserdil viibis ka helilooja Veljo Tormis. Eelmisel laupäeval täitis Tallinna lauluväljaku kui paarkümmend 1000 inimest kaunites värvides kumava laulukaare all esinesid seekord maailmakuulus pime tenorit Itaaliast Andrea Bocelli. Ja veel mitte maailmakuulus, kuid meil Euroopa kandis küllaltki tuntud Annely Peebo. Ja kuna suured lauljad vajavad suurt ja kõige paremat orkestrit, mis Eesti mastaabis on loomulikult Eesti riiklik sümfooniaorkester siis sai vabas õhus kuulata kame, jäi liit orkestrit, kes seekord esines Itaalia maestro Marshall Orota dirigeerimisel. Oleks vist üsna mõttetu läbi hekseldada. Kogu esitatud kava oli nii itaalia laule, ooperis, hitte kui operetiviise, kõike parajal määral segiläbi üksteise kõrval igale maitsele midagi. Siiski esimeses pooles domineeris nii-öelda kergem klassika ja teises pooles samuti kerge klassika lahedate operetiviiside näol. Viimase rea äärmises pingis istudes oli vahva enda muusikaliteratuuri tundmist kontrollida sest kavalehtede peale korraldajad kallist aega raisanud ei olnud. Ja milleks, kui lauljad on nii kõrgest klassist, siis laul, kui nad mida tahes ikka on hästi. Mis aga pehmelt öeldes hämmastust tekitas, paljukiidetud maailma parim helivõimendus. Kui see oli maailma parim, siis millise maailma ja kus see asub? Olles harjunud kontserdisaalis esineva sümfooniaorkestri kallike kõlavärvide ja nõtke dünaamikaga registreeris minu kõrv küll ühtlast taustamuusikat. Lohutuseks püüdlikult esile toodud viiulisoolod. Suure võimsusega binoklit appi võttes tuvastasin, et mängis orkestri esimene viiul, Harry Traksmann, mille üle siiralt hea meel oli. Kui solistid esinema hakkasid, selgus, et see oli maailma parim võimendus solistidele. Olen püüdnud mõistatada, milles peitub tenori hääle fenomen, meeshääl, kes suudab laulda kõrgeid noote otsekui naine, olles samas ikkagi mees lummab palju enam kui tavaline tonni pass. Ja kui sellele lisandub veel midagi erilist, Pavarotti puhul näiteks suur kehakaal, Carrerase puhul raske haigus ja Potšellil nägemispuue siis on nad enam-vähem väljaspool kriitikat. Ja mis selle vastu olla saabki, kui hääl on genotämbriga kõrged noodid kõlavad veenvalt ja esitatavad meloodiad on suurte meistrite loodud ning pikkade aastate jooksul publiku peale ära proovitud. See, mis oli hea 100 aastat tagasi, on hea ka nüüd. Sest kunstis olevat kõige tähtsam emotsioon, mis puudub, täidab meie hinge ja vaim, mis toidab. Meie vaimuaeg on hea muusika mõõdupuu ja esitaja kingib selle uuesti kuulajale. Kas sündis sel õhtul muusika ime, jäägu iga kuulaja otsustada, kas kontserdile tulla sai. Kes ei saanud, peab leppima heliplaatidega. Minu arvates kõlasid kaunilt ja veenvalt itaalia laulud Bocelli esituses ooperi- ja operetiviisid Annely Peebo esituses. Viiulisoolod esitas hästi Harry Traksmann. ERSO oli tänamatus lauljaid saatvas rollis ja välismaa dirigent, kes seda kirjut seltskonda ühte püüdis liita, oli tunnustust vääriv. Pärast soole Miot väravate poole tõtates tõdesin, et dessert jääb seekord saamata. Ta, sest kõik eelnev oli juba piisavalt magus. Kui mul tuleb veel kunagi valida, kas minna laulu või mõnele muule väljakule mõnd superstaari kuulama või rahva rahvus- või riigiooperis kuulama mõnd eesti lauljat, Kelahtast ringist on õnnestunud välja murda siis valin ilma igasuguse kõhkluseta teise variandi. Sest ma eelistan eestimaist, juhul, kui see on nii hea nagu eelmisel laupäeval lauluväljakul oli või ükskõik millise aasta, millisel. Päeval kulla vôiks. Heliga ja. Möödunud nädalal jätkas Eesti riiklik sümfoonia orkester Paavo Järvi dirigeerimisel Arvo Pärdi teoste salvestamist. Ilmunud on juba vöötšinglassikaal sarja esimene plaat Pärdi tintinnabuli stiilis teosed. Kuid orkester on salvestanud ka helilooja varasema perioodi teoseid. Viimati tšellokontsert Pro et contra kantaati Meie aed. Arvo Pärt kirjutas selle teose Heino Kaljastele ning Tõnu Kaljuste andis Pawervile idee seda teost taasesitada ja salvestada, kõneleb Paavo Järvi. Lõpetasime täna hommikul just kantaat Meie aed kirjutatud 56. aastal, mis on minu arust erakordselt hea muusika, mitte ainult Ta ei ole hästi kirjutatud ja vaimukas ja, aga ta on nüüd vaadates seda aega, teades, kes praegu on, teades neid olusid, mis 56. aastal simma valitsesid kuulates neid sõnu, et meiegi aias kasvab porgand ja võtame kõik rublad kätte ja lähme tööle ja mudilastele kirjutatud kantaat. See on võib-olla õige aeg seda teha, selt teda näed, kui mitmel tasandil see mõjub. Ja kui hästi ta mõjub. Ta mõjub nendele inimestele, kes sellest ajast midagi teadnud. Arvo Pärt teatavasti mõnda aega ei lubanud esitada oma varase perioodi teoseid kuid siiski soostus tagantaadi meie aed salvestusega. Võib-olla oli mingi periood, kus Sindi Napoli stiil aeglaselt liikuv muusika oli, oli niivõrd populaarne ja siiamaani on aga võib-olla et teda nähti selles valguses, et võib-olla ta ei tahtnud, et rahas tema, sest eelmised varasemaid töid eriti tähele paneks, võibolla? Arvo Pärdi tšellokontserti kuuleme ka metodisti kirikus toimuval kontserdil laupäeva õhtul, 30. augustil ja siis soleerib Truls Norra päritolu tšellomängija, keda tunneme eelkõige romantilise repertuaari esindajana. Paavo Järvi arvates peaks lisama kontserdile uue vaatenurga, sest kaasaegset muusikat esitavad interpreedid kasutavad musitseerida teatavaid. Aga selle teose puhul peaks võib-olla esiplaanile tooma hoopis rohkem emotsioone. Paljud arvavad, et helilooja kirjutab teose ja siis on see teos valmis ja loogiliselt muidugi ta nii peakski olema, aga praktiliselt see ei ole nii, praktiliselt teos valmib pärast seda ellu ja selle valmis kirjutanud, siis hakkab ta mingi oma elu peale ja olenevalt sellest, kui palju teda esitletakse ja kelle poolt tähistatakse. Ja kui tihti see teos areneb. Ja mulle tundub, et näiteks teisest sümfooniast rääkides, see on kõige selline imelikum sümfoonia alati kõik arvavad, et Pärdi teine sümfoonia on natukene selline imelik lugu, piilupardid ja mänguasjad ja tsüklophan, paberid ja see oleks tõsine lugu tegelikult. Ja see, millest ta kirjutab ja see on ka väga subjektiivne, kõikidel võib olla oma arvamus, millest ta seal yles kirjut täpselt kirjutab, sest lõppkokkuvõttes helilooja arvamus edaspidi, kui ta selle teose juba ära on kirjutanud ja palju on andnud, ei ole enam tähtis, ta on tähtis nendele inimestele, kes seda algus esitavad, et kuidagi saaks võib-olla lähemale mingisuguse esialgsele mõttele. Põhimõtteliselt iseenesest on paberi pealavateos elab interpreetide sees, ei, areneb in interpreetide sees. Laupäeva õhtul kõlab lisaks Arvo Pärdi loomingule kontserdil veel Wolfgang Amadeus Mozarti avamäng ooperile Tiituse halastuse sümfoonia number 35, mida Eesti riiklik sümfooniaorkester esitas viimati 78. aastal ja Trans New Yorki soleerimisel, kõlab veel ka Schumanni tšellokontsertülekannet metodisti kirikust vahendab klassikaraadio algusega kell 19. Järgmisel nädalal, neljandal septembril annab metodisti kirikus oma magistrikontserdi Eesti noor lootustandev dirigent Risto Joost kuid augusti keskpaigas õnnestus tal ennast täiendada Esapekka salase käe all. Oli balti merefestivali raames kogu see festival oli üles ehitatud kunstilise juhi Esa-Pekka Haloneni poolt ja selle festivali alguseks päevene õiget festivali avakontserdil toimus teine kontsert, mis oli kulminatsiooniks kolmepäevasele meistrikursusele saab ikka seal käe all ja see meistrikursus siis hõlmas just neid balti mere äärseid riike olid olemas siis Venemaalt, Leedust, Saksamaalt, Taanist, Rootsist, Soomest, nii et kokku oli meid seitse, iga osavõtja jättis endast CV ja ka videolindi, mille põhjal siis alati need inimesed välja. Kuna ma olin Viinis eelmise õppeaasta, siis Winjaadis Foxy Olari Elts, kes oli mind sinna soovitanud, et kõik olid tegelikult riigi ees ja olin, sattusin sinna kõige noorem teisiti, alates 27.-st eluaastast. Venemaa dirigent Vassili Petrenko, Neeme Järvi meistrikursusel tema mitmeid aastaid juhatanud ja, ja võitis konkursi, millel on, millel ta tegeleb Euroopas ja Leedust oli modeista Spitreenas, kes on nüüd juhatanud vedu riiklikkusse, orkestrit ooperis ka, nii et need kõik nad on kõik tegevad Saksamaa dirigent on abidirigent Müncheni Radio orkestri juures ja rootslane õpib vanula juures, kõigil oli juba piisav kogemus selleks, et vabalt suhelda orkestriga ja, ja mina olin nagu selles mõttes juuniori rollis. Et teistega võrreldes ma alguses sõitsin, mees nagu rivad seda kogemuste pagasit, siis suhteliselt kesiselt, aga kogemus Viinis ja, ja. Kontserdid siin Eestis on olnud nii palju julgust, et mu põlve nõrgaks ei löönud ja, ja sealt ma sain veel väga palju õitsvaid. Muusikalisi tehnilisi nõuandeid ei olegi välja selliselt, et tuldi kokku esmaspäeval. 18. Augusti oli ette nähtud, et igal ühel individuaalselt läbi viis partituuri, neli sümfooniat ja eks balletti Stravinski Petrus ka lihtsalt Solonen luisuses alguses rääkis või ütles, et kuidas mis, mis ootel on repertuaari seoses ja igaüks avaldus need ja needsamad osad nendest teostest tulid ka meistrikursusel ettekandele ja lõpuks ka siis kontserdil neli sümfoonia, Tšaikovski Neljas sümfoonia, Nielseni viies sümfoonia, Šostakovitši viies sümfoonia esiseitsmes sümfoonia ja minule langes osaks juhatada Tšaikovski. Kõigepealt esimesel päeval neljanda sümfoonia esimest osa ja siis teisel päeval kolme kolmandat ja neljandat, mida ma juhatasin kontserdil kolmapäeva õhtul. Kontsert läks, tundus menukalt kontserdiolukorras polegi nii suure orkestri ette veel saanud, siis oli eraldi väljakutse, aga ma sain, tundus kontakti orkestriga ja ma polegi käinud selliseid meistrikursusel või näidatud ühtegi konkurssi, kus oleks olnud nii kõrge tase, kuna nagu öeldud, kõik dirigendid on juba tegevad ja kõigil oli väga selge kontseptsioon dirigeeritavatest teostest. Kas seal on ka pärast seda kontserti, mingil ajal ka avaldas arvamust, et sest ta kellelegi rahule ta ütles, et ma elan oma kontserdi Pole enam nii emotsionaalselt enne seda läbi ei ela või ta on juba üks osaliselt väga pikast töökogemusest ja lihtsalt elust, et kontsert tema jaoks ei ole enam mingisugune eriline sündmus. Nüüd see kontsert, mis oli ilma meistrikursusel, sellepärast oli tõesti muretseda enne, mis oli väga huvitav kuulata ja, ja seal oli testiga näha, peale seda tuli väga õnnelikuna, kontsert läks väga hästi ja minu arvates oli väga kõrge tasemega. Käisime igal õhtul pärast proovi, natukene vestlesime ja tema sõnutsi Euroopas ja üldse maailma jagub korraliku haridusega Trinity väga vähe, siis tal oli hea meel, et siin balti mere ääres ei ole seda ametit nagu unarusse jäänud. Metodisti kiriku kontserdil kell 18 on kavas aga Johann Sebastian Bachi looming, esinevad kammerkoor ja ansambel Woodžosmosikaales, mis on tänaseks päevaks saanud ka ametliku kuju. Kontserdi Soboeleja viiulile soleerivat Riivo Kallasmaa ja Juta õuna. Kõlavad veel kolm Johann Sebastian Bachi mõtteti ja magnifikad, kus soleerivad Kaia Urb, Vilve Hepner, Ivo Posti, Daniel kirikal, Mati Turi ja Uku Joller. Ja kuna tegijad on vajumas oli Eesti parimad solistid ja mängijad, siis kuna kõigil on see muusika juba tuntud ja nad on seda esitanud, nii et see protsess peaks minema kiiresti ja tõusvas joones. Kas sa oskad midagi sellist ka välja tuua, mida sa ise saad interpretatsioonis? Tahaks rõhutada, tahaksin rõhutada inimlikkust ja, ja loomulikkust. Ma ei tahaks tuua mingisuguseid stamp, barokk, identseid, väljenduslaade sellesse ehitusse ja kasutada koguse koomiline ja, ja tehniline skaala, mis on kasvõi kaasaegsetel pillidel. Risto Joost terrigeerinud väga palju kaasaegset muusikat. Miks valis ta nüüd kava just Johann Sebastian Bachi loomingut? Seepärast, et minu jaoks kogu see muusikaline pilt hakkab sealt kujunema ja minu jaoks on väga oluline tunda kriminaalsemeli looja nagu kõigi mõtlemise printsiip. Mis sel hooajal Ariste oste plaanis tunde võtta Jorma panulalt osa võtta, nüüd festivalist on ta kontsert kos Fietrovoizzisega ja juhatada ka Renee autorikontserti metodisti kiriku kontserdist. Viiendal septembril teeb ülekande ka klassikaraadio ja see algab kell 18. Kostab ka Eesti-Soome sümfooniaorkester, dirigent Anu Tali. Milliseks kujuneb see eelolev hooaeg? Me otsustasime teha sellise täielikult 100 protsenti pöörde võrreldes sellega, mis teevad teised ja hooaeg annab sedapuhku pealkirja siis a'la Russ ehk siis prantsuse keeles alahoius või siis eesti keeles vene moodi ja see toob siis publiku ette vene kõrgaja šedöövrid ja samal ajal ka natuke muusikat, mis on, on naaberriikides samal ajal juhtunud näiteks Soomes ja kohe avakontserdil. Ja see algabki hooaeg juba teisel ja kolmandal septembril teostaga nagu Tšaikovski viies sümfoonia, mis seal siis tema on mingisugune saatusesümfoonia, ehkki kuuendaga siis lõpeb tema looming, mis on minu arust nii lähedal, kui me elus üldse surmale jõuame. Ja viies on ka ühtlasi, ma arvan, paljude inimeste lemmikteos, sest et naeratus ilus ja tuntud metsasarvesoologa ja ja siis sinna juurde mängime veel ka Jan Erik Gustav soniga, kellega äsja Jaapanis käisime koos rokokoo variatsioonid, samuti Tšaikovskit ja siis Pärnus ja Tallinnas teeme natuke erinevalt, esitame küll mõlemas kohas Sibeliuse metshaldja, sest oleme lindistame selle kohe peatselt välja tulevale plaadile aga pärnakad kuulevad seda, siis lase Pössidega. Ja siis, kui kes on kuulus muumi, lugude lugeja juba meie lapsepõlvest kõikidel tele ja, ja raadiote vahendusel ja üks tuntumat Soome filmi ja teatri näitlejaid ja eesti keeles. Meile, Jaanus Rahumaa, siis maailma esiettekande, tegelikult Estonia kontserdisaalis kolmandal septembril. Mitu kontserti sellel hooajal teil üldse planeeritud on? Meil on praegu neli projekti, aga siis selle Alar võistluse projektide alla käib kolme kontserdielamust, õigemini ütleme siis niimoodi, et kui me nüüd alustame tõsiselt ja esitame teile Venemaa kuldset klassikat, siis jaanuaris teeme natuke nalja ja jaanuari kontsert, ehk siis Alaruskaks kannab pealkirja kino. Et kõik teavad siis kapten Granti lapsi ja siin vene filmides kõlanud viise, Moskva pisaraid ei usu ja aga kas keegi teab, näiteks Freemia tunnusmuusika on kirjutanud spiriidov, et kõik leidsime me üles ja siis teeme terve sellise kolmekontserdil projekti nendest muusikapaladest ja loodame ka videotega illustreerida ja kevade pühitseme siis sisse kevade pühitsemis, aga ametlikult siis Stravinski ja mängime juurde nendel, kelle närvisüsteem, Stravinski, et väga ei kannata, et väga paha oleks siis Rahmaninovi sümfoonilised tantsud. Äärmiselt energeetiline ja sünge kava. Kevadeks tõotab tulla väga põnev hooaeg, aga teil on ka alati olnud hästi huvitavaid soliste kaasatud. Kõik meie solistid, keda te varem ei olegi Eesti-Soome sümfooniaorkestri ees näinud, peale Sergei ta kaadeni kuulete te ära 12. septembril Tallinna Raekoja platsil, tegelikult et kui teisel ja kolmandal me maailmakuulsat Jan Erik Gustav soni mängimas tšellolses rokokoo variatsioone, sest 12. septembril teeme me sellise skaalaga stardi koostöös Elioniga ja mängime teile, vot see nüüd saladus seal mängima ning skaala erinevatest lõikudest ja te näete festivalist, keda ta ei, võib-olla ei oleks osanud unistadagi, et võiks mängida sümfooniaorkestriga või laulda. Selline saladuslik. Plaan. B-liiga ja rahvusooper Estonia kunstiline juht Aarne Mikk, olete täna ajakirjanikud kutsunud paduremondis maja orkestriauku ja hooaega teie siin alustada ei saa, kust te alustate hooaja ja millega? Me alustasime eile Pärnu kontserdimajas Verdi romaaniga ja see paik oli fantastiline oma akustiliste omaduste poolest muidugi lava kahjuks on natukene väiks sügavusega, pidin pool dekoratsiooni ära jätma, koorissenid kokku suruma, aga see laulmise musitseerimisega Rõõm korras muidugi selle visuaalse külje. Ja enne, kui me esimese oktoobril siia põhilavale tagasi pääseme, me teeme kolm, tan hõisari kontsertetendust 19. septembril Estonia kontserdisaalis koos Eesti kontserdiga. Meie maja pereramm ja rahvusvahelist solistid, nii et see peaks olema üks kõige suurem selline muusikaline ettevõtmine. Siis tuleb meil veel Verdi reekviem, siin novembri algus ja kui me jälle selle hooaja üheksandal mail ära lõpeta, mis me teeme veel kontsertsaalis mascani ooperitalupoja au, mida juhatab Neeme Järvi 22. mail ja loodame, et Vene Teatris saab orkestriaugu korda, nii et me oleme üks, viis, kuus nädalat vene teatri laval ja hooaja päris lõpp saab olema 11-l juulil Savonlinna ooperifestivalil, kus me kanname etet Vošeke reekviemi. Meie koori orkestri solistide esitusi juhatab seda Eri Klas, solistid, me tahame nii-öelda ka omamoodi Eesti koondise sinna viia sellises oratoriaalses žanris ja need oleks siis Pille Lill, Annely Peebo, Mati Turi, Ain Anger siia majja. Aga kutsute publiku juba tuleval laupäeval? Tuleval laupäeval on sünnipäev sellel majal nii teatri kui kontsertsaalini, sest et 13. aastal vana kalendri järgi 24. august uue kalendri järgi siis kuues september. See maja avati Shakespeare'i Hamletiga, nagu me teame, päevale kontse sakslus. Hamleti algus ise venis. Sest ligi kaks tundi oli mahe ilma elektrita ja kui te täna siia majja tulite, te nägite, tsid, veeti läbi koridori ja läbi lagede kõrgele korrusele suurt elektrijõukaablid. See on selleks, et kontsertsaali peale tulev suur proovisaal saaks oma elektrienergia selle kaabli kaudu. Estonia nagu Tallinna linn vist ei saagi kunagi päris valmistust öeldes ausalt. Enne sõda hakati teda laiendama, pärast pommitamist teda laiendati ja ventilatsioon tänase päevani on selles majas tervikuna välja. Poolne osa suure täienduse ja kui me siin praegu orkestriaugus istume, siis järgmisel suvel toimub selle orkestriaugu renoveerimine uus saali sisekujundus, uusi eesriie. Ja ma olen veendunud, et 2006 maja ikkagi on sellises vormis sellises korras, mis annab võimusfääridest juubelit tähistada. Liiga ja Vanemuise teatri senine juht Jaak Villeri esitas esmaspäeval kultuuriminister Urmas Paetile tagasiastumisavalduse. Paet määras teisipäeval teatrijuhi kohusetäitjaks Eesti Kontserdi direktori Aivar Mäe. Neljapäeval oli Aivar Mäe esimene kokkusaamine teatrirahvaga, kuidas läks? See oli ääretult positiivne kogemus mu jaoks. Kui ma siia tulin, siis ma tegelikult kartsin. Esiteks on tegemist loomilise kollektiiviga nagu teadmatus kohas vette hüpata ja samal ajal teades, et kivi on seal, ma arvan, et hästi läks. On ääretult positiivselt laetud ja ja mul on tunne, et ka meeskonda umbes dist laadijate. Mul on õudselt hea meel. Kindlasti on paljud Tartu teatrisõbrad ja Lõuna-Eesti teatrisõbrad on mures selle olukorra ülemis Vanemuise teatri ümber on siin pikka-pikka aega tiirelnud, et kardetakse, et üldse teater pannakse kinni, et muusikateater kaob Tartust, et sellepärast ma küsin, et mis edasi saab, et kas on juba Vanemuise teatrijuhi kohusetäitja Aivar seal mingisugunegi visioon. No esiteks ma võin öelda, et Vanemuise teater või kaubamärk ei kao Eestist iialgi, see on osa Tartu linna identiteedist. Tartu linn ise on arenenud ja kasvanud koos selle teatriga ja see jääb, tahakski, on Tartu linna on teatrit ja vastupidi, nad on omavahel väga tihedalt seotud, vahet ei ole, kas see omanik on riik või linn, ma arvan, ka Tartu linn on sellest teadlik ja see on meeskonnatöö. Ei, Mäedes nimeta ka nii Vanemuise teatrirahvas kui linnaisad. Ja ka mina üritame nõu ja jõuga abiks olla, nii et kuskilt atriaat jääb draama, jääb muusika, nii et Lõuna-Eesti rahvale ei maksa. Ma mäletan ta ja me avame hooaja õigel ajal ja võib-olla ka publikul on oma panuse, et ega ma ei saa kedagi sundida teatrisse tulema. Muidugi mitte. Aga eesti rahvas on alati ühte hoidnud. Ja praegu on see aeg, kus Tartu rahvas peab ühte hoidma ja ma arvan, et täpselt nii see ka juhtub ja me ühisel nõul ja jõul. Me toome teatri uuesti päevavalguse kätte. Selle teatrijõule hakatakse uuesti kustuma. Mis oli see kõige-kõige suurem probleem, mis viis või võis viia teatri selleni, kui mõni raadiokuulaja tahaks võib-olla teada? Kui mitte majandusterminit kasutada, siis lihtsalt raha laristamine ehk siis mitte eelarvepõhine tegevus, see on kõige traagilisem, kus loominguline kirg vallutab rahalise kire ja, ja vot siin on see vastuolu, et kui me sellest üle saame, keegi peab ju alati olema halb, antud kontekstis ma ei taha olla seda, aga eks ma natuke olen ja kõigile meeldida ei suuda, see on selge. Samal ajal ei tohi kannatada looming laval metsamäe balanssi, siis on kõik korras. Teil on suur koormus, olete Eesti Kontserdi direktor ja nüüd võtsite suure vastutusega Vanemuise teatri ees. Ma iseenda võimeid tean, muidugi meie ei tea, mis meiega juhtuda, aga ma loodan teatri meeskonna peale ja täna on väga kaine peaga vaja langetada väga kiireid otsuseid. Vastasel juhul see masinavärk on nii suur. Inertsus on suur. Me sõidame karile. Edu Aivarile kiiret mõtlemist otsustamist. Aivar Mäe lisas veel, et loodab teatri raskest majanduslikust olukorrast välja tuua nelja, viie kuuga. Vanemuise teatri selle hooaja esimene draama esietendus on 13. septembril ja esimene sümfooniakontsert seitsmeteistkümnendal septembril. Lõplik hooaja uuslavastuste plaan selgub septembrikuu jooksul. Ka ja alles mõne päeva eest. Jõudis Eesti publikuni Eesti filharmoonia kammerkoorile, Vivaldi plaat, tuleval nädalal aga esitlete juba järgmist plaati. Koori direktriss Anneli Unt. Mida see on meie teine plaat koostööst plaadifirmaga, harmoonia mundi, mis salvestati möödunud suvel Tallinnas. Plaadil on vene kirikumuusikat seitsmeteistkümnendast 18.-st sajandist mida võib ka nimetada Vene barokkmuusikaks. Tegemist on väga tugevate Itaalia mõjudega muusikaga ja osad heliloojad. Plaadil ongi itaallased, kes töötasid Peterburi õukonnas. Nii et sellel on tugevad Itaalia klassitsismi baroki mõjutused, aga tegemist on ikkagi vene ortodoksi kiriku jaoks kirjutatud A capella kirikumuusikaga. Ja selle plaadi me salvestasime siis möödunud aasta juulis Paul Hillier juhatusel ja ta järgmisel nädalal jõuab müügile kogu maailmas. Plaadi esitluskontsert toimub Niguliste kirikus kolmapäeval. Kolmapäeval kell kuus on kõik huvilised oodatud Niguliste kirikusse, kus on siis selline minikontsert kõlavat kolmneli lugu uuelt laadilt. Esitluse juhatab sisse vanamuusikaspetsialist Toomas Siitan, kes siis räägib, mis mõtteid temasse plaat on tekitanud. Ja pärast esitluskontserti on Eesti publikul siis esimene võimalus ka seda uut plaati osta. Ja üritus Niguliste kirikus on kõigile huvilistele tasuta. Ega ei ole just väga tavapärane ja igapäevane, et ilmub välja uus plaat, millel kõlab eesti muusika eesti interpreedi esituses produtsent Peeter Vähi, millega on tegemist, mis plaat see selline on? Tegelikult Eesti interpreetide ka eesti muusikat ju ilmub küll, aga suurem osa neist plaatidest siiski ilmub Eestis nii-öelda kas interpreedid annavad ise selle plaadi välja või annab mõni Eesti väikefirma selle välja? Küll, aga selles mõttes on selle plaadi Eesti pre-lüüdid, on selle plaadi nimi Vardo Rumessen pianistiks ja Mart Saare ja Eduard Tubina kõik säilinud klaveriprelüüdi. See plaat on mainimisväärne tõesti selle poolest, et see plaat on välja antud siiski maailmas tunnustatud, väga suure Kompanii Vorner klassiksi poolt leiballi Finlandia Records all. Ja see ei ole tõesti väga igapäevane ja tegelikult see plaat teatud määral kuulub sellesse sarja, me oleme juba koostöös Warner klassiksiga välja andnud, ma isegi ei ole täpselt üle lugenud mitu plaani, aga no umbes ehk viisteistkümne aasta jooksul. Ja see siis justkui kuuluks sellesse Eesti ja Balti muusikaseeriasse. Ja miks just Vardo Rumessen niga? Kõigepealt selle idee autor on Vardo Rumessen. Aga miks Vornerga just nii meelsasti võttis selle Vardo Rumessen idee vastu? No küllap meil Eestis on ju teisigi häid pianisti, kes on saavutanud märkimisväärseid tulemusi rahvusvahelistel konkurssidel. Aga kui me räägime Saare ja Tubina loomingust, siis Vardo puhul oleks vale öelda, et Mart Saare ja Eduard Tubina prelüüdi on tema repertuaaris. Õigem oleks vist öelda, et see eesti klaverimuusika, see on tema elu. Ta on selles elanud juba mitukümmend aastat, see on tema elutööks üks asi ja, ja kusagilt muide paistab seega interpretatsioonis välja. Isegi kui me hakkame väga norima, võib-olla me leiaksime mõne tehnilise puudujäägi, aga miski Vardo Rumessen puhul kompenseerib need need puudujäägid. Ja ka näiteks Vorner klassiks produtsent, kes kuulas seda, seda salvestust, ta ütles, et ta usub sellesse interpretatsiooni, see mõjub veenvalt, et ta kujutab ette, et, et umbes nii Saaria Tubin olidki selle muusika mõelnud. Jah, no seda enam, et Vardo Rumessen on ju kõik need prelüüdid käsikirjadest üles otsinud, ta on andnud välja noodi ja nüüd mänginud neid kontserditel neid prelüüdi ja nüüd on siis jõudnud asi nii kaugele, et need on ka plaadi peale. Arvestades seda, et Vorneril on müügivõrku ligi 70. riigis maailmas, nii Uus-Meremaal, Austraalias, Jaapanis, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Inglismaal, Prantsusmaal ja nii edasi ja nii edasi, et ikkagi see turg on piisavalt suur ja isegi juhul, kui näiteks selle plaadi läbimüük ei peaks olema väga hea, siis minu meelest juba suur väärtus on see, et see plaat Don Vorneri nii elektrooniliste kataloogides kui ka paberkandjatel kataloogides ja seal ta on kõrvuti selliste ansamblite ja inimestega kindlasti nagu suvin mehka või Tesla Frostropovits John Adams, Placido Domingo ja nii edasi ja nii edasi, et see on juba, ma arvan, nii sellele eesti muusikale kui ka interpeedile suur au, et ta eksisteerib nii-öelda kõrvuti lehekülgedel selliste maailmanimedega, nii et mina pean seda selles mõttes oluliseks saavutuseks. Album eesti Belüüdid, millel Vardo Rumessen esitab kõik Mart Saare Eduard Tubina klaveri prelüüdid on salvestatud Eesti kontserdisaalis Steinway klaveril. Helirežissöör oli Maido maadik. Pikemalt saab albumit kuulata esmaspäeval, esimesel septembril kell kaks päeval algavas albumi tunnis. Jätskaar alustab sügishooaega juba täna on ERM, millega alustate ja millega? Oskate tõepoolest täna on siis kell neli Kadrioru lossi lilleaias soe suve lõpu bossanova, teame, et ma saan aru, on saanud peaaegu eesti rahvamuusikaks ja et suve hakul tuli välja Raivo Tafenau uus heliplaat Ice Anipaneema kus siis on Eesti ja Brasiilia bossanoovad. Siis nõndamoodi on ka kontserdile. Ta on esinemas Uno Loop, Serbia pastas, Ricardo Padilla on Tšiili löökpillimängija, kes muideks Euroopas esineb ka barokkansamblit tega, kes moodsalt esitavad siis koos rütmiga rokkmuusikat ja raja Tafenau, kus mängivad siis eestlased ja soomlased. Tõeliselt rahvusvaheline koosseis ja traditsiooniks on saanud, et meil on Pollist ka sordi puuviljad sinna juurde head maitsta. Ma arvan, et sellest ei olegi mõtet nagu rohkem rääkida. Ta on niivõrd hea, et on püstitanud igasuguseid džässiplaadimüükide rekordid, meil siin Eestis väga lühikese ajaga ja muusika täpselt samuti, Serbia vastas on siis helilooja, kitarrist, laulja, kes on juba mitmeid kontserte siin Eestimaal aasta jooksul andnud ja on töötanud väga suure plaadifirma juures, siis seal Brasiilia maal ja töötanud ka koos tuntud lauljate kitarristide Brasiilia omadega muidugi. Ja üheksandal ja 10. septembril on meil siis külas kauged muusikud, ansambel Iisraelist, mis kannab nimetust kommun panud ja kus alistan Trinidadi laulja Hillary salsa. Seda ansamblit kuulsin ma müünud jõuluajal siis Tel Avivis, kus üldse kuulasin 50 Iisraeli ansamblit kontsernina ja see oli väga hea ansambel, kes ühendas igasuguseid araabia rütmi, Me juudi muusikat, džässi ja kõik, see on üks selline uuelt, miks võiks Yosem, kuidas tänapäeval öeldakse nii, et et see on hästi mitmekesine ja selline energiline muusika. Ja siis on meil ka kohe lausa suur turnee kuus kontsert Hedvig Hansonil, kellel neljandal septembril jõuab siis müügile uus heliplaat, vad Kalar islav ja Hedvig on siis saanud viie plaadilepingu Junivesseli alla kuuluvalt plaadifirmalt eemarzee Londonist ja ta alustab suurte Pagarjääri. Aga ennem siis annab kontserte kodus ja ma arvan, et ta on seda väärt, et tippu tõusta ja pakkuda mitte olla ainult eesti lauljate esinumber, sai ta ju ka plaadi auhinna oma eelmise plaadi eest. Et küllata lööb läbi, ma loodan seda väga Euroopas siis esimene platvad Kalareislav. Nii kummaline kui see ka ei ole, on enamuses Hedigi lood ja seal on isegi paar eestikeelset lugu peal, aga plaat tuleb müügile siis kogu Euroopas. Edasi on, meil on väga palju põnevat. Kindlasti tasub nimetada, et sügiskava alla kuulub ka veel väike festival piirideta Põhjala, kus on peaesineja Islandi ansambel, metsa forte ja need üritused on kõik hõimuga päevade aegu nii Tallinnas, Tartus kui Viljandis ja samamoodi on ka meie hooaja kontserdid, siis. Tänagi läheme alustuseks otse Londoni kuningliku Alberhooli, kus juba kuus nädalat käinud kuulsat promenaadikontserdil. Eelmisel reedel seal esinenud Iisraeli Araabia noorteorkestri järel tehti suurejooneline enam kui kolm ja pool tundi kestnud ettekanne Händeli oratooriumi Saul Paul makriis, dirigendiks Gabrieli konsothempleieszi ees kandamiks solistideks Niil Davis souli ja saksa kontratenor Andreas should, Taaveti osas. Ta, see oli publiku ees festivali peakorraldajana BBC sümfooniaorkester peadirigent Leonard Zlatkini juhatusel ja viiuldaja Christian teetslev tegi siin oma proomsi debüüdi. Ning esmaspäeval kahes seerias Berlioosi troojalased kontsertkorras. Viimaste aastakümnete teeneka Berlioosi tutvustaja söör Colin Davis dirigeerimas solistidest tuntumad veen Wagner, Robert, loid, Petra Lang või mis seal tõi Jiang teisipäeval taas noortekollektiiv Albert hoolisse Euroopa Ühenduse noorteorkester, maestro Bernard hätinkiga Mahleri kuuenda sümfoonia aga siis mängimas Londoni Filharmoonikute orkestrile Brittend sümfoonia ning City of Birmingham Symphony ookestele, kelle peadirigendiks viimase praegu soomlane Sakari Oramu. Vadim reppin on Soomegi kaudu Oramule hästi tuttav ja nüüd oli ta siin viiulikontserdi solistiks. Eile ja täna mängib Albert hoolis Pittsburghi sümfooniaorkester USAst lätlasest peadirigendi maris Jansons käe all. Keda festival rekla daamid kui praegusel hetkel üht publikut enim kohale meelitavad dirigenti Tšaikovski neljas võimaaleri esimene eriõhtutel on Jansons enam esitada teoseks ning täna mängib Kjell Shanon solistina nendelt seni populaarseima emal viiulikontserdi. Juba homme jõuavad Promsile kaheks kontserdiks. Berliini Filharmoonikute. Esimesel õhtul Küleb tas Lipli Ernades kätes juubilar George liigeti viiulikontsert. Esmaspäeval MSI variatsioonid Püha Antoniuse korali teemal Straussi kangelase elu ning saksa nüüdisilluja interkübeltsi. Nii-öelda autobiograafiline teos, aus ainen, Taage puh. Kui eelmisel nädalal olid põnevamad, eks külalisteks kontserdieelsetel Testlustelt Iisraeli-Araabia noorteorkestri mõlemad asutajad dirigent Daniel parenboim ning USAs elav Palestiina kultuurisotsioloogia kirjanik Eduard Sayid siis sellel nädalal on selleks põnevaks külaliseks saksa noorema põlve huvitavamaid heliloojaid ainer Kööbelsi. Kohe edasi põgusad Salzburgi festivalile. 22. augustil sai 75 aastaseks 20. sajandi teise poole uue muusika tippmehi helilooja Karl haightocousin. Täpselt nädal pärast juubelipäeva eile tuli Salzburgi festivalil maailma esiettekandele viimane stseen ühtedsa effen vabas tõlkes ehk lõhnamärgid tema ooperis pühapäev, mis kuulub viimasena Stokkavuseni ooperisuund tsüklisse lihtveebruaris, teadezdocousin avalikkusele, et on lõpetanud oma 25 aastat väldanud töö ooperitsükli loomisel. Nagu teistegi ooperite puhul enne tervikettekannet on ka pühapäeva esitatud stseenide kaupa varem alates juba 1999.-st aastast. Eilne oli aga pühapäeva viies stseenist osa järjekorras eelviimane ja seni tutvustamata, sest finaalosa hoodsaitan kõlas esiettekandes juba tänavu veebruaris Kanaari saarte festivali ning Kölnis. Eilse ühted Sacheni esitus, koosseisuks seitse vokaalsolisti poistekoor ning süntesaatorid. Muidugi mängisin Salzburgi festivalil eile ka Berliini Filharmoonikute säiman rätlike. Isegi Magnus Linberi kraam tuua oli nende kavas. Ning homme jääb suures festivali majas pidustusi lõpetama Iisraeli filharmoonia orkester oma eluaegse peadirigendi Subin meheda juhatusel, Schuberti kuues sümfoonia, Mahleri Laul maast. Veel eile oli väikeses festivali Majas Mozarti haaremiröövi viimane etendus Aivar Boltoni juhatusel. Salzburgi Mozart, Teumi orkestriga. Ja oma esinemisi festivalil alustab Iisraeli filharmoonia orkester täna just siit saalist. Augusti tipp orkestreid festivalil olid seekord veel Viini Filharmoonikute Nikolaus Salman kuurijas Semjon Putškov juhatusel ning Pittsburghi sümfooniaorkester Norris seanssi käe all. Lutserni festivalilgi jõudis eilseks tänaseks City of Birmingham Symphony Orchestra sagar varamu juhatusel. Just täna kõlab siin ka mõjus nüüdismuusika kava, sest kohal ansambel anter Contemporary Pariisist. Maestro Pier Puleesi juhatus võtame sama kuulsat teost riiv. Teiseks dirigendiks Johannest leebus, sest kõlab ka naishelilooja Isabel Mondrii uus teos ära märgitud paik. Nimeka ansambli tellimusteos. Vein naabruses Helsingis kestavad pidunädalad veel seitsmenda septembrini. Ent eeloleval neljapäeval algab Lahtis Ilus taas neli päeva kestev Sibeliuse festival. Sel aastal on keskkrampis Sibeliuse vähetuntud orkestri poeenid ning näidendi muusikassüüdid nagu ikka kõik lahtisi foonikute ja peadirigendi Osmo Danske juhatusel. Eestist on käidud soomlaste kutsel festivalil juba mitmeid kordi ja nii minnakse ka tänavu. Ent Osmovenska sihipärane Sibeliuse tegevus ja mitte ainult leiab aina rohkem rahvusvahelist tähelepanu. Mängisid ju lahtisi fonikud 18. augustil esmakordse kontserdiga Londoni proomsi. Danske plaadid leiavad järjest eelistusi plaadi esinduse ajakirjades nii firmale, piss kas lahti või BBC Šoti Sümfooniaorkestriga näiteks miilseni sümfooniat. Ning 11. septembril läheb ka uut hooaega avama ka oma uue orkestri juurde polises Ühendriikides. Lõpetuseks ka mõnest reaalsest Eesti märgist. Päris mitmel puhul on eesti muusikast-muusikust juttu plaadi jäägri grammofon septembrikuu numbris. Silmapaistval kohal on intervjuu Erkki-Sven Tüüriga kauni pealkirja all vabaduse õied Eestist. Põhjuseks firma ECM uusi ilmunud tüüriblevad eksadus City of Birmingham Symphony orkestriga Paavo Järvi juhatusel. Sellel plaadil on peateoseks viiulikontserdi Sabelfan Köleniga solistina ning orkestripalade hallitus ja eksadus. Intervjuule lisaks annab ajakiri ka selle plaadi tunnustava arvustuse. Meil on samas numbris jutt Neeme Järvi plaatidest firma piss 30. aastapäeva puhul siin Pärdi Tambergi trompetikontserdid, samuti Arvo Pärdi Johannese passiooni taasväljaandest soome koori kandoominu esituses. Aga pea kogu septembri kuu kestab. Austrias vaatsis uue muusika festival planks puuren kus just Erkki-Sven Tüür tõmbab tähelepanu oma mitme teosega. Ja 12. septembril teeb tüüri uuest teosest oksi. Moor on aga maailma esiettekande meie nüüd ansambel Olari Eltsi käe all. Heligaja tänasele helikajale tegid kaastööd Evi Arujärv, Tiina kuningas, Merje Mändla, Hedvig Lätt ja Priit Kuusk. Saate seadsid kokku helioperaator Helle baasia toimetaja Kersti Inno.