Tere hea klassikaraadiokuulaja tänases helikajas järgmistest muusikale, sündmustest. Kõigepealt teeme pikema ülevaate muusikaõpetusest Viljandis, siis räägime Eesti rahvusmeeskoori kavas itaalia muusikaga tonatosponaatoni, millega tähistatakse Antsotsi viiekümnendat sünnipäeva. Rahvusooperis Estonia toimuvad täna ja homme Mozarti ooperi Laklemensodid Tito kontsertettekanded. Täna on Tartus vabariiklik segakooride ansamblite võistulaulmine Tuljak. Pühapäeval esitletakse Estonia talveaias Herman Hesse raamatut muusika ja pühapäeval on Kadrioru lossis Corelli Consordi viimane kontsert sarjas ajaloo ilu. Priit Kuuse vahendusel saame teada muusikaelusündmustest üle maailma. Mina olen toimetaja Karin kopra ja soovin teile head kuulamist. Järgnev pikem helilõik annab ülevaate muusikaõpetusest Viljandis. Millistel muusika erialadel on võimalik õppida Viljandi kultuuriakadeemias ja Viljandi muusikakoolis, sellest räägivad Viljandi kultuuriakadeemia direktor Anzori Barkalajal ja muusikakooli direktor Tonio Tamra ning muusikakooli õppealajuhataja tuulike Agan. Heidame pilguga no vastvalminud kultuuriakadeemia muusikamajja, kus alates möödunud nädalast toimub muusikaerialade õppetöö. Millised on muusikakooli uued õppekavad pärimusmuusika ja jazzi erialadel ning millised võimalused on Viljandis loodud muusikaõpinguteks. Nimelt kõneleb kultuuriakadeemia direktor Anzori Barkalajal, millistel muusika erialadel saab õppida Viljandi kultuuriakadeemias. Põhimõtteliselt kõigis suures muusikastiilis, klassikalise muusikavaldkond on meil kaetud kirikukooli muusikaõppekavaga parandame suhteliselt jõuliselt ka vanamuusika spetsialiseerumise võimalust. Džäss, pop, mis on praegu väga tugevasti tõusnud ja loomulikult rahvuslikku. Palju on praegu üliõpilasi nendel muusika erialadel kokku. Kuskil ühegümne piires. Kirikumuusika ja koolimuusika on koos. Mida need tudengid õpivad siin ja kellena tegutsema hakkavad pärast kooli? Selle õppekava, ütleme vormi väljaarendaja professor Ene Salumäe pidas eelkõige silmas sellist üsna vana ametit mis on luteri kirikus olnud. Kantor kontorid juhatasid koori kirikukoori, aga samal ajal ka andsid muusikalist õpetust koolis. Praeguseks me peame seda ühe õppekava taseme terviklikkus natukene nüüd laiendama, et viimane teisele astmelisest kooli muusikaõpetaja taseme nõuded eeldavad 200 ainepunkti ehk siis seda läbi, mis meil on neli aastat õppekavad. Ja seetõttu nüüd Tartu Ülikooli õpetaja seminariga kuus me annamegi selle võimaluse, et legaliseerida kantaliks olemine siis vastutava magistriõpingutega õpetaja seminaris. Mitu õppekohta on ette nähtud kirikumuusika igal aastal paljude vastu võtate? Noh, viimasel aastatel, kui riigid on külmutanud koolitustellimuse neil tudengitel arvu, siis on muusikaosakonnale olnud nagu 20 kohta, mida jagatakse vastavalt sisseastujate tasemele, tegelikult aga keskmiselt kolm tudengit on tulnud siis kirikukooli muusikaõppekavale. Rääkides džässiosakonnast, kas te ei karda, et teie käsiõpetus hakkab dubleerima seda, mida tehakse Eesti muusikaakadeemias? Ma ei saa aru, kuidas me peaksime seda kartma, sest meie oleme seda kogu aeg teinud. Muusikaakadeemia džässiõpetus on suhteliselt nooruke nähtus iseenesest, mul on hea meel, et Eestis on kaks keskust, sest kui ei ole, ütleme, sisedialoogi kultuurisõjast, siis ei saa headest rahvusvahelise tulemused nagu eriti juttugi olla, sest ühe käega ei toimeta nii-öelda ka jalaga nagu kaugele. Räimerahvamuusikast ka, vähemalt teie nüüd koolitate kõrgharidusega. Rahvamuusikuid ma olen absoluutselt veendunud, et igas valdkonnas peab olema, kriimidab ennast meistriks või ütleme, tegijaks nimetada tunnustatakse, peab tulema absoluutselt kõrgharitud. Isa on see, et Paulusel kõrgharidus omandab millise süsteemi kaudu, sest vanasti rahvamuusikuid koolitati meistrisüsteemi kaudu, et õppidenaks meistri juurde ja õppis aastaid. Tegelikult ei ole mitte mingit vahet, millist meetodit kasutada rõhutati lõpptulemus on tähtis ja selles mõttes, kui Eestis on kombeks, et haridust omandatakse koolides siis kohandame siis koolisüsteemi vastavalt muusikahariduse, ütleme nõuetele vajadustele. Kas kultuuriakadeemia annab tudengitele võimalusega esineda kusagil? Me ehitame, mitte ei anna ainult võimalus esineda, me sunnime neid selleks. See on õppekava üks osa, esinemiskogemusi, mis praktika lihtsalt peavad inimesel olema, kui nad maja seinte vahelt väljuvad diplom taskus. Ja kust neid võib siis näha, kuulda regulaarselt? Siin on erinevaid formaate, et kõige vähem ütleme siit paarsada meetrit eemal toimub iga teisipäev džässi teisipäevad, kus noh, mitte ainult meie tudengit esinevate õppejõud ja ka külalisesinejad ja mida mängitakse siis liverpooli abis on piisavalt suur saal. Aasta lõikes formaator, muusikatriaad loomulikult, mis on kujundamisel selliseks olulisemaks just nooremate pillimeeste muusikute nagu konkursiks ja oma võimete näitamise kohaks. Nii palju kui ma olen aru saanud, siis Meie muusikatudengid tegelikult juba üsna varakult asuvad ka muusiku leiba teenima erinevates kollektiivides. Kus näiteks rahvamuusikud võiksid leida tööd? No praegu, ütleme, esinejatena leiavad meil rahvamuusikud tööd sellistes segatult stiili ansamblites, vägilased Virbel on juba rohkem niisugune jutumärkides puhtama rahvamuusika viljelejad on soolokarjääri alustanud inimesi. Näiteks Anu Taul, need olid ainult mõned näited, meil on tegelikult muusikaosakond selline haruldane koht, kus kutsekindlus vilistlastel on 98 protsenti. Direktorina arvate, kas Viljandi kultuuriakadeemias õppimine on populaarne? Viljandi kultuuriakadeemia rektorina olin ma üsna veendunud, et kultuuriakadeemia kogub järjest rohkem populaarsust noorte hulgas. Seda näitasid järjest suurenevad konkursid ühele riiklikule kohale ja samuti tagasiside juba tudengitelt. Kadeemia oli järjest rohkematele esimeseks valikuks, mitte teiseks või kolmandaks, nagu nagu varasematel aastatel. Nüüd olles Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia direktor, on mul, mille pärast tunned, sa populaarsus kasvab veelgi, sest Tartu ülikool rahvusülikoolina on tegelikult Eestis väga tugev sõna. Viljandis avab peagi uksed Eesti pärimusmuusika keskus, mis tegelikult inimeste näol töötab juba praegugi. See keskus ei teki tühjale kohale, sest omal ajal rahvamuusika eriala esimese lennu tudengid ju panid aluse Viljandi pärimusmuusika festivalile ja asutasid noorte muusikaseltsi et edendada just selliste elavat rahvamuusikat. Aastate jooksul on festival kasvanud omanid normaalmõõtmetes ma tõesti loodan, et enam suuremaks ei kasva. Siis kaoks juba juba see sisuline võlvara ja samamoodi on järjest kuulitunud juurde siis juba eriala spetsialiste ja on tekkinud võimalus tegelikult juba süstemaatiliselt rahvamuusikat tuua tagasi inimeste meeltesse kontserttegevuse kaudu kooli kontserdite kaudu täiendõppe kaudu, sest tuleb välja, et järjest rohkem inimesi tahab, et õppida rohkem lihtsalt enese lõbuks. Kõige sellega kultuuriakadeemia üksinda ei saaks kunagi hakkama. Ka meie vilistlased saavad küll ja eesti pärimuslikke keskus nagu selleks arenebki välja. Ja see peaks. 2007. aastal oli krooniks kirsimaja aidas siis välja ehitada keskuse ruumid. Aga keskus on juba täielikult olemas nende inimeste näol, kes tegutsevad. Viljandi kultuuriakadeemia haldusdirektor Tonio Tamra lubas klassikaraadiol heita pilgu vastavatud muusikamaja ruumidesse. Viljalisel ahvatlusi vähem ja ei olegi muud teha, kui ainult tööd, tööd, tööd harjutada, harjutada, harjutada, ja siin on kõik võimalused loodud selleks. Millal Viljandi kultuuriakadeemias hakati vajadust tundma muusikamaja järgi, kus toimuksid siis muusika eriala tunnid? See toimus aastal 1998, siis, kui valmis senine peamaja esimene järk ja aastal 99, siis kui valmis, siis peamaja teine järk ja lihtsalt need ruumid ei olnud sobilikud muusika tegemiseks. Kuidas saite oma valdusesse nõukogude aegse sõjakomissariaadi? Dali omanikule tagasi antud vara ja siis vahepealne omanik hoidis seda mõned aastad enda käes ja siis müüs ära tollane siis Kultuurikolledž ostis sel aastal 2002 oli vist jah, ja seal tehti ka siis 2003, kui esimene remont ja koos sisustusega läks siis ehituse projekteerimine maksma veel siis ütleme 12 miljonit, see on nüüd puhtal kujul Eesti maksumaksja raha ja garanteerin, et see raha on küll väga õigesse kohta läinud, palju siin on klassiruume Nelidest klassiruumi ja stuudio sealhulgas siis jah ja kaks bürooruumi ja siis muud ruumid mis otstarbel on stuudio stuudio, kõigepealt on lisaspetsialiseerumine siis helitehnoloogidele, kes saavad seal oma kooliõpet koolitunde, siis tudengid saavad lindistada ennast ja muidugi ka lindistame väljaspool maja kollektiive. Ühte ruumi võib ka kasutada justkui saalina. No ta on selline 75 ruutmeetrit suurem ruum, aga noh, saan, ma ei saa öelda, sellepärast et saal nagu nõuaks juba ka avalike ürituste puhul vajalikke lisaruume, garderoobid ja nüüd me siin pik puuduvad seal tegelikult ehitatud õppe hooleks tundide läbiviimiseks ja loodame siis Viljandi kontserdisaali peale, kus kindlasti hakkavad toimuma ka muusikaosakonna avalikud kontserdid. Te olete muretsenud siia kaks orelit, klavessiini ja ka muid instrumente. Jah, kunagi Ene Salumäe eestvedamisel Sibeliuse akadeemiast vanad maha kantud oreleid siia toodi. Nad on korda tehtud ja väga vajalikud asjad meile klavessiiniostmist, see on ka Soomest ja ostmist, toetas kultuurkapital. Kirikumuusikud õpivad seda. Kuidas toimib Viljandis muusikaline algharidus, sellest räägivad nüüd muusikakooli direktor Tonio Tamra ja õppealajuhataja Tuulikki Agan. Viljandis on igal lapsel võimalik õppida muusikat. Meil on väga hästi arenenud huvila ringide süsteem gümnaasiumite juures. Meil on noorte huvikeskus, kus õpetatakse muusikat ka muidugi 61 aastane Viljandi muusikakool, kes on väga palju tööd selle aja jooksul ära teinud. Palju õpib praegu, milleni muusikakoolis õpilasi? Ilma eelastmed on see arv 215. Kas jätkub kõigile erialadele või millised on populaarsemad? See on väga hea küsimus, populaarsematakse muutunud orkestripillid ja miks põhjus on ka väga lihtne. Me oleme viimastel aastatel tal kõvasti edasi arendanud, seda ideed, mille eelmine Kalle Tamra juba käiku andis, on muusikakollektiivid, ansamblit erinevad koosseisud ja see on see, mis tegelikult lapsi nagu hoiab väga mõnusalt muusika juures, sest muusika õppimises on üks väga ebameeldiv protsessi osa. Seal see tüütu harjutamine, aga ilma selleta ei saa, ükskõik missugused metoodikaid või asja me ei rakendaks ja nüüd on sinna Igapäevase harjutamise juurde vaja sellist rosinat ja atraktiivsust tekitada. Ja Viljandis on selleks just muusikakollektiivid. Teil on tore lisaväärtus, kui õpilane lõpetab kooli, saab kaasa mälestuse endale. Üle kolmekümneaastane traditsioon on teada, saab kaasa siis helikandja ja ülemöödunud aastal sai ta kaasa ka juba DVD siis oma lõpu kavasta, pluss siis CD kogu muusikakooli ajal mängitud teostega. Kõik õpilaskontserdid on meil, lähevad kohe kõvakettale ja teeme nendest MP3 failid, mis on siis kooli serveris üleval ja iga õpilane võib iga kell kuulata neid, neid on juba üle 4300. Kuidas Viljandi muusikakool finantsiliselt hakkama saab? Viljandi muusikakooli eelarve on neli, pool miljonit krooni ja olgem realistid, aastal 2006. Noh, rahul ei tohi kunagi olla, aga samas see aasta tegi Viljandi linnavalitsus väga suure töö ära selleks, et viia huvikoolide ehk siis ka muusikakooli palgad samale tasemele üldhariduskooli õpetajate palkadega. Ja see on minu meelest väga suur samm, sest enamus eesti koolides on muusikakooli õpetajate palgad tunduvalt madalamad kui üldhariduskooli õpetajapalgad. Kui palju õpib edasi teistes Eesti muusikakoolide muusikaakadeemias näiteks on teil mingisugust statistikat selle kohta? Meil on väga täpne statistika olemas, minu meelest oli see 21 inimest, kes on siis viimasel viiel aastal edasi läinud Viljandi muusikakoolist õppima muusikat ja see oli üks kõrgemaid näitajaid. Aga see on üks osa meie tööst, valmistad ette kutselisi muusikuid. Kas muusikakoolis võib õppida ka lihtsalt selleks, et saada aimu muusikasse, pida, nooti tundma mitte alati selle eesmärgiga saada kutseliseks muusikuks. Muusikakool esmane ülesanne on just äratada noortes muusikahuvi, seda süvendada ja arendada loovust. Ja siis samas on see koolisüsteem see garantii, et me peame andma siis vastava hariduse järgmisse astmesse edasi õppima minekuks. Suhteliselt uue ja kahtlemata atraktiivse erialana võib Viljandi muusikakoolis õppida rahvamuusikat ja džässi. Kui me nüüd mõtleme sellest muusikakoolist kui sellisest nähtusest, mida on Eestis kokku 82 siis on niimoodi, et kõik nagu mõistavad, et muusikakoolidele tegelikult enamuses seda klassikalise muusikaõpet, kuidas me nimetame seda akadeemiliseks või noh, see on igaühe enda otsustada, siis viimastel aastatel kõigepealt kondis suured muutused siin toimunud kogu Eesti muusikakoolidele. On olemas rahvamuusika õppekavad, töörühm, mida juhtis Tseela roose, said valmis selle tööga juba aasta tagasi. Nii et nüüd on võimalus ka kindlate kavade järgi üle Eesti õppida siis rahvamuusikat ja siis seal õppekava nimetus on kohaliku omavalitsuse huvialakooli üleriigiline pärimusmuusika näidisõppekava. Teine asi, mis siis on nüüd valmis saanud ja see väljus trükist detsembrikuus on siis samuti üleriigiline kohaliku omavalitsuse popjazzmuusika näidisõppekava et saab siis kõigil kolmel suunal siis akadeemia klassikalisel rahvamuusika popjazzmuusika suunal, siis eesti muusikakoolides õppida, kui ainult jätkuks õpetajaid. See probleem päris terav. Võib-olla paari sõnaga siis sellelt uuest õppekavast, et mida see endas sisaldab? Õpe on orienteeritud siis muusikakooli vanemale astmele, et see on siis viies kuni seitsmes klass, et esimese nelja aasta jooksul õpitakse pilli mängima, õpitakse, ütleme, nooditundmise aluseid ja kõike muud on ja mis seal siis vaja. Ja siis, kui laps on juba natukene suuremat, siis ta saab nagu valida, mis suunas seda edasi tegutseda. Kui võrrelda siis teiste õppekavadega, et seal on ikkagi vaja sellist loovust ja spontaansust nagu rohkem sellist improviseerimistahet ja julgust ja muidugi eeskätt huvi, ütleme selle muusikastiilivastasest, ütleme, džässiõppimine on ilma selleta, et seal muusikat ikka pidevalt ei kuule, selle sees ei ole, siis ei tule sellest välja midagi. Ma arvan, nad üldse ei peakski mõtlema, temasse tuleb klassikamuusika rahvamuusikuid, džässmuusik et oluline on see, et kui me vaatame, mis tänapäeva ümber üldse muusikas toimub, see, mida me iga päev kuuleme, mille sees laps on, see ei ole ju klassikaline muusika, kui mille on alati arvatud, et lapsi muusika juurde viia saab nüüd kõrgkultuur, et läbi sellise klassikalise repertuaari hästi-hästi rafineeritud, onju et pigem võib-olla laps, kes saab alustada muusikaõpinguid või saab selle lähema nagu sideme muusikaga läbi sellise stiili, mida tegelikult ta kuulamist temale meeldib. Võib-olla ta jõuab kunagi selle rafineeritud kõrgkultuuri juurde. Aga teisest küljest, miks see õppekava pidi ka saama, on see, et, et Eestis on ju keskhariduses, siis kõrghariduses on sai džäss juba aastaid sees, et siis otsa koolis juba väga pikka aega esialgne nimetus, sellise levimuusikaosakond. Ja siis Viljandi kultuuriakadeemias ja nüüd ka muusikateatriakadeemias, et ta on kõrghariduse baasil olemas, aga alase hariduse puudub, et siin nagu puudub loogikat, pärimusmuusikast, see on tegelikult mõeldud ikkagi algusest peale lastele, ma ei tea, kas ta on hea või halb, sest ega kui laps pannakse muusikakoolidesse, laps üldiselt ju ise otsustajad ei teagi veel, mis talle meeldib tavaliselt isegi, mis pill talle veel meeldib. See on nagu džässmuusikas on see ka oma põhjused, ta peab olema ikkagi teatud vanuses, et tal need instrumendid, mida võib-olla džässis käsitletakse, võib-olla nõuavad teatud füüsilist vanustad, näiteks ütleme, saksofoni. Sa ei saa hakata seitsme aastaselt või ei ole mõtet hakata õppima, et see käib üle jõu füüsiliselt. Ja see muusika, ütleme, sisulisem musitseerimine või aru saada, ütleme selles improviseerimiskunstis, mis allub siiski reeglitele. Et me ei räägi klassikalisest vabaimprovisatsioonilist, vaid džässi improvisatsioonilist, tal peab selleks olema piisavad eelteadmised. Just selle kava point on see, et ta on loonud ühtse terviku erinevate ainete osas ja need erinevad ainekavad, mis siin õppekava sees on. Need on omavahel väga tihedalt orgaaniliselt seotud. Edasi kõneleb Tonio Tamra sellest, kuidas lapsi muusika juurde tuua. Minu meelest ongi nagu Eestis siiamaani see lahtedetus olnud liiga suur ja kuristik erinevate stiilide vahel on, on liialt suur. Et kui me praegu vaatame, mis muusikat teevad, on heliloojad, siis väga raske on üldse kuskile netti stiililiselt liigitada, on, ja taevane muusikat ta tugevasti põimunud läbi džässikomponentidest etnomuusikast on ja me oleme nüüd uue nimetas ja see on nagu maailma muusika minu meelest lapsi peaks üldse rohkem valgustama kaasaegsest muusikast see, mis praegu luuakse, et me kogu aeg istume seal minevikus oma asjadega ja siis laps lõpetab kärada, teab väga hästi, kuni siis kaasa arvatud 19. sajand või siis jõuab oma õppimisega kusagile sinna 20. sajandi Poola peale. Ongi kõik see, mis praegu toimub paralleelselt maailmas sellest ja üldse mitte midagi. Ma arvan seal niisugune vana traditsioon, et kui muusikakoolid on siin olnud, ütleme Nad loodi seal 1900 kahekümnendatel aastatel on ja ma arvan, see õpetamismudel on nagu suuresti säilinud sellest, et näitab muidugi saada, aga noh, armastame neid traditsioone ja kindlasti tulebki õnnes ka kinni hoida, et aga võib-olla võiks mõeldud asjad, mida ikkagi vajab see praegune, aga mis teda huvitab ja mille kaudu siis teda tuua ka selle juurde, mida me tahame talle õpetada. Mis on siis Viljandis teistmoodi kui mujal? Kui me vaatame praegust tendentsi selles suunas, et Eesti elanike arv, eriti laste arv väheneb kogu aeg ja ütleme otse välja ka, et muusikaõpetus on siiski aastakümneid püsinud üsna konservatiivsel, aga me vaatame, missugune info tänapäeval lastele kätte tuleb, mida neile pakutakse oma vabal ajal tegelemiseks, siis muusika on praegu jah jäänud vaeslapse ossa. Meil täna on ja Viljandis veel konkurss ühele kohale kaks õpilast, Eestis on väga palju muusikakoole, kus tegelikult see konkurss sellega väike või juba puudub üldse. Ja loomulikult muusikakoolide üldine areng läheb sinna suunas, et pakkuda ka nendele, kellel ei ole võimalust olnud muusikat õppida täiskasvanud, et tulla harida ennast ühe või teise ainekava võttes muusikakoolist ja neid koole juba on Eestis päris palju, kes selles suunas tegutsevad. Meil täna puudub selline pedagoogiline, puht koormuslik ressurss selleks aga kindlasti on meie tulevik see päris kindlasti kohe. Ja muusikaõpetus peab muutuma avatumaks. Kui me tõmbame paralleele spordiga, mida alati armastan teha, spordis on nagu eraldi liikumine, kohe on siis rahvasport tervisesport. Kui ma vaatan muusika poolt liikumist, siis tegelikult on, on üks selline puht professionaalse muusika suund ja teised pannakse kuidagi nagu kuulaja rolli. Viljandimaal näiteks oli kunagi 20 puhkpilliorkestrit 20 aastat tagasi täna Viljandi maakonnas Suure-Jaani Gümnaasiumi orkester. Ühtegi teist kooli orkestrit enam ei ole ja Viljandi linnas oli 10 aastat tagasi veel neli orkestrit. Nüüd on üks järgi jäänud, et see võimalus, et inimesed saaksid ka ise teha, aktiivselt muusikaga tegeleda. See võimalus on väga kokku kuivanud. Kogu aeg surutakse seda ühte suurt liin, tulge kuulama seda superhead kontserti, aga et saaks ise teha muusikat, neid võimalusi on järjest vähem. Seltsimajad kiratsevad rahvamajad kiratsevad selle poole pealt ja ei ole ju neid professionaalseid orkestrijuhte, kes viitsiks tulla Värskas Räpinas midagi tegema. Ja meie suund praegu koostöös tõesti kultuuriakadeemia vastavate spetsialistidega, kes tegelikult sama asja viivad tantsu osas ellu, kes viivad näitemängu kooliteatrite osas ellu sedasama ideoloogiat nagu seotud ka nagu muusika poole peal ette. Et võimalikult rohkem kaasata inimesi ise muusikat tegema. Selles ka üks näide, näiteks Viljandi noorteorkester, mis on nüüd juba kaks pool aastat töötanud ei võta sinna kutselisi muusikuid mängima mitte sellepärast, et raha ei ole, vaid, vaid siin on eriti tähtis see, et lapsed tunneksid rõõmu sellest protsessist. See protsess tihtipeale on isegi tähtsam, võib-olla mõnikord, kui see lõpptulemus, muusika tegemine ei ole ainult selline võistlemine ja võistlemine saadav maakonnas, esimeseks saad regioonis ja siis minna Tallinnasse, eks vabariigi konkursil. Aga just see teine pool, et ma lähen koju, ma mängin võibolla mõnusat pisikest, mingi pilliga ja see, et kui ma kooli lõpetan, et ma pärast seda ka võtaks pilli kätte, kui palju neid õnnetuid ohvreid sellest valust muusikakoolisüsteemist, kes lõpetavad kooli ära ja nad mitte iialgi enam ei võta pilli kätte, sest nemad olid need inimesed, kellel ei olnud sellist annet piisavalt. Ja kui me vaatame vanu õppekavasid, programme, siis see, et muusikakoolil on väga oluline roll ka mitteprofessionaalsete muusikute koolitamisel, kellele muusika on lihtsalt üks hobi siis paraku jah või ei taha, et selline aega jätkuks ja tahame tõesti, et kõik läks paremuse poole. Muusikaõpetusest Viljandis andsid ülevaate Viljandi kultuuriakadeemia direktor Anzori Barkalajal, kultuuriakadeemia haldusdirektor ning muusikakooli direktor Tonio Tamra ja muusikakooli õppealajuhataja. Donautosponatoni on kava Itaalia muusikast, mille on koostanud Ants Soots ja esitab Eesti rahvusmeeskooriga. Neljapäeval sai seda kuulata Viljandi publik ja täna. On teil Estonia kontserdisaalis dirigent Ants Soots. Armastus itaalia muusika vastu peab küll eriline olema, kuna käesolev kava on juba kolmas Itaalia muusikast. Jah, Itaalia kultuur on niivõrd rikas ja kaasa arvatud ka koorikultuur, et need valikuvõimalused on olnud tõesti päris suured ja seetõttu on jätkunud materjaliga kolmandaks. Kava on stiililiselt väga vaheldusrikas, laul liugleb lausa läbi viie sajandi. Kas see oligi eesmärk, selline tore kirev pocket kokkusõjalast. Kava esimene pool on sügavalt religioosne ja loomulikult on siin näiteid olemas nii sajanditetagusest ajast kui ka tänapäevast palestiina jadana Roti Victoria. Need on olnud rammil küllalt sageli kasutusel, sellepärast et see on tõesti sügav ja väärtuslik muusika. Ja seda vaimuliku muusika poolt täiendab tänapäeva helilooja Giovanni bonaato, kes on sündinud 1961. aastal Eelmises Itaalia kavas oleme ette kandnud ka tema teose Crux videedis ja sealt tekkinud kontaktid endaga viiski selleni, et ta pühendas meile selleks Itaalia kavaks kaks oma uudisteost. Kuivõrd me saatsime talle ka eelmise teose kontsert võtte ja see inspireeris meiega loomingulist kontakti jätkuma. Need meeskooriteosed, mis ta on kirjutanud, need on huvitava käsitlusega, ta tahab saavutada sellist akustilist lummust ja mis tõesti toimib. Midagi taolist on ka meil varem kirjutanud Aleksandr Klaifel, aga ma arvan, et Bonato käsitlus on huvitav, ongi nii, et koor on mööda saali ja nad on kõik kaheksa ja enamaäärsed, need teosed ja see teos, mis ta meile kirjutas, hinnang kaasatud ka tšello ja klaaside ansambel, mis peab ülikõrgeid helisid andma. Need tuleb kõik häälestada ja loodame, et sellest tuleb tõesti väga omapärane muusikaline ettekanne. Klaaside ansambel. Mida see endast kujutab? Kui võtta pokaal ja sinna panna vett kuigi palju ja märja sõrmega mööda äärt niimoodi tiirutada, siis tekib heli ja see on ka häälestatud. Tal on antud konkreetsed kõrgused ette, mis sellest helistab tulema ja kes nende vokaalidega mängib laval, eks meie omad mehed peavad kõike tegema, seal on soololauseid, seal on tekstiütlemisi kaheksa klaasi ja niigi V8 häälne. Ja et seal all on kaastegev Ardo Mäesalu foto teine teos, teine pre fakte hunt, see on nüüd puhtalt ainult vokaalile kirjutatud, aga jälle sama printsiipi kasutades, nagu ma enne rääkisin, koori laiali asetusega ja seejärel laulame kohe Victoria, teine prefactes hunt, nii et nelja sajandi erinevus on publikuni toodud. Võrdlusena. Need Bonato teosed on mõlemad pühendatud rammile ja kõlavad esiettekandes. Liikus kuuldused, ka helilooja ise tuleb Tallinna. Tõepoolest, meil on olnud temaga päris tihe dialoog, ta võtab ka oma filmimehe kaaslane, et ta peab ka oma kodumaal ilmselt seda tutvustada. Siin kuuldud ja nähtud. Kui nüüd kava esimeses pooles oli selline tõsisem religioosne muusika siis kava teine pool tundub rõõmsam ja rahulikum. Ja sest, et ju teine pool itaallaste ja selle maa ja ajaloo olemusest kõrvuti selle sügava religioossus ja sügava aja loolisusega on itaallastele omane ju väga su elujaatus, võitlus rikkus, kirglikkus, emotsionaalsus, tundelisus ja seda just väljendanudki teise poolde valitud muusikateosed. Kava teises pooles saab kuulata Verdi, Rossini, tonaatoczor, Taani muusikat ning itaalia rahvalaule. Nii nagu heal lapsel mitu nime, on sellel kontserdil ka mitu pealkirja tonatosponatoni, aga siin on ka üks itaaliakeelne pealkiri, räägiks ka selle lahti. Jah, kui vist nüüd seitse aastat juba tagasi Itaalia esimest kava sai tehtud ja ja ma seda just n Itaalias käinud ja mulle mõned terminid, tegin ilusti nalja, mis on muusikas meil eluaeg olnud kasutusel ja kui see nendel on tarbekeeles hirmsasti meelisesse bussipeatused, Fer maata ja siis ma tahtsingi sellist peal kirjate meeskoori üks muusikaline peatus Itaaliasse. Ta saigi una Fer maata muusikaalidel koormaskile in Italia. Väga tore ja selles muusikalises peatuses siis saavad osaleda kõik need, kes tulevad kontserti kuulama või kuulavad raadioülekannet. Tegelikult on tänane kontsert, sünnipäeva kontsert, nii et palju õnne. Aitäh ja ütleksin eelmise lause täienduseks, et siiski need, kes kuulavad raadiost seda kontserdi, jäävad ühest olulisest komponendist ilma, kuna kontserdi teisele osale üle minnes vaheajal me pakume ka tõelist Itaalia veini. Ants Soots juubelikontsert tonatosponaatoni algab Estonia kontserdisaalis täna kell viis. Kaja. Täna ja homme, 18. 19. veebruaril kell seitse õhtul esietendub Estonia teatrisaalis Mozarti viimane ooper Laklementsadi Tito piituse halastus. Ooperit esitatakse vaid kaks korda ja kontsertettekandes. Dirigent on Arvo Volmer, koormeister Elmo Tiis, vald ja kunstnikutöö teeb Anne-Mai Heimale. Mozarti ooper laglementsati Tito oli omal ajal väga populaarne. Siis kadus unustuse hõlma ja taasavastati 1900 seitsmekümnendatel aastatel. Praegu on see meistriteos oma võrratu muusika ja nõudlike partiide ka maailma erinevates muusikateatrites taas tähelepanu äratanud. Ning nüüd on Eestis harukordne võimalus seda teost pärast pea saja-aastast pausi. Kuulda-näha. Nimiosalist Tiitust laulab Herbert lippert Austriast videllijat Kristiina Lamberti Ameerikast. Servilia osa on usaldatud Kristiine Kailitele Lätist. Sestot Ta laulab Sibeliuse akadeemia kasvandik Anna-Liisa Pillak Anniot Helen Lokuta ja publijot Priit Volmer. Ooperist lähemalt räägib aganüüd dirigent Arvo Volmer. Mozart kirjutas oma eluaja jooksul hästi palju oopereid ja kui vaadata seda, mis nendest on jäänud pidevalt teatrite mängukava, siis sealt tagumisest otsast võibki hakata ettepoole tulema. Kõige viimane valminud teos oli võluflööti, seda nüüd võib-olla päris ooperižanris panna ei saa, sest seal on väga ulatuslikud kõne dialoogid, et ta oli nagu rohkem kuskil tsink, stiili ooperivahepealne. Sellele eelnes umbes kuu aega enne võluflööti siis viimane tõsine ooper. Tiituse halastas Laklementsadi Tiitu. Enne seda Cosi fan tutte ja siis ta on see vanni. Meil mängitakse ohtrasti haaremiröövi Õigereerimist, sierra, helist ja muidugi Figaro pulm. Aga sellega ongi enam mängitavat ooperit jõudnud lõpule. Tegelikult on seal kümmekond veel muud niidamineo Kreeta kuningas ja varased ooperid. Nii et sellest väga ulatuslikust toodangust, mille geniaalne helimeestele jättis, siiski mängitakse, võib olla umbes poolt ooperilavadel situse. Halastus valmis heliloojal ma viimasel eluaastal. Esiettekanne toimus kuuendal septembril ja ja eluring saades viiendal detsembril samal aastal. Need kahtlemata pidi Mozart juba selle erid ajal tajuma teatud paratamatu seid. Küll aga ta sellele kindlasti aega mõelda, sest et tellimus ooperiteks tuli ainult paar kuud enne ooperid ettekandmist, niiet selleaegne töötempo oli, oli hoopis teisem, kui tänapäeval ooperit valmimise puhul harditud on. Muusikaliselt esindab see kahtlemata Mozarti viimistletud küpset stiili. Seal on imeilusad muusikanumbrid. Samas julgeid moodulatsioonemise juba ületavad klassikalise stiili ajastu piiran mitmeski numbris märgata omapäraseid instrumente on kasutatud ühes, kes mängib väga ulatuslikku soolepased klarnet operandades imeilusaid, muusikanumbreid, aariaid, võttederdsete suuremaid ansambleid esimese vaatuse lõpus ja ooperi lõpus kandvaks muusikaliseks meediumiks. Aga nagu Itaalia klassikalisi opera seeria ehk tõsise ooperi puhul ikka on retsitatiivi ja statiiv, see on siis niisugune napi klahvpillisaatega kõnelaul, kus toimub tegelikult kogu ooperi põhiline tegemist, tiku edasiandmine ja muusikalised numbrid, vaid illustreerivad erinevate tegelaste hingelisi seisundeid ja läbielamisi. Retsitatiivi maht on siin kaunis suur. Me oleme oma esitluses mõnevõrra retsitatiivi lühendanud, katsudes igal juhul säilitada Kolulisetamaturgilised elemendid ja teksti saab jälgida ka tekstimasinas jooksva eestikeelse tõlke abil. Nii et kuna me pöörame retsitatiivi väljatöötamisele väga suurt tähelepanu ja kuna ka tõlge on saadaval, siis see peaks tegelikult pakkuma äärmiselt suurt naudingut, jälgida, kuidas solistid omavahelistes dialoogides selle loo meie ees piltlikult öeldes lahti rullivad. Opera seeriale on iseloomulik, kas see, et tegelaskujud eriti ooperijooksul muutu ja ütleme, nende individuaalsed inimlikud omadused on mõnevõrra tagaplaanil, rohkem on tähtsad niuksed, eetilised kategooriad, mida ega tegelane esindab ja imperaator, õilsa seadus, halastuskell on seal tegelaskujud, kes edendavad muid alatust, pettust, kahtlust, ustavust, truudust, nii et nende tegelaste omavahelised suhtlemised rohkem viitavad niuksed erinevate eetiliste kategooriate omavaheliste põrkumisele, kuivõrd erinevate isikute parkumisele. See on äärmiselt huvitav kontseptsioon ja see on ka üks põhjus, miks me võib-olla seda ooperit ei proovinudki lavale panna, sest et lavastuses tahab publik ikkagi elada kaasaga tegelastele inimestena ja ja niukene abstraktne kujutamine võib-olla on lavalisusega mõnevõrra vastuolus. Küll aga selline dokument sellest ajastust Mozarti hilist loomingust ja nagu te isegi mainisite tema omal ajal kõige populaarsem mast ooperist mida me püüame siin võimalikult ajastutruult taaselustada ja huvitavate külaliste Täna toimub Tartus traditsiooniline üle-eestiline segakooride ja segan ansamblite võistulaulmine Tuljak ja seekord toimub Tuljaku võistulaulmine juba neljateistkümnendat korda. Tuljaku võistulaulmine toimub Miina Härma Gümnaasiumi aulas, jätkab üks peakorraldaja Riho Leppoja. Võistulaulmine nimetusega Tuljak on kujunenud Eesti koorimuusika üheks tippsündmuseks. Kui rääkida nimetusest Tuljak, siis see on seotud algusaastatel kohustuslikuna konkursikavas olnud Miina härma laulu Tuljak laulmisega. Viimastel aastatel on Tuljaku laulmine küll vabatahtlik ja selles osas peetakse eraldi arvestust. Sellel korral on registreerinud võistulaulmisele 17 koori ja kaks segaansambleid. Võistulaulmisel on koorid jaotanud nelja eri kategooriasse, vastavalt võimetele ja soovile ja peale nende siis võistlevad ka segaansamblid. Nagu tavaks, on ka sellel korral lisaks vabalt valitud lauludele igastahes kategoorias kavas Eesti 2006. aasta juubilar helilooja loodud kohustuslik teos ja sedapuhku on heliloojateks Alo Ritsing, Anti Marguste, Lembit Veevo ja Heino Lemmik ja konkursi hindab sellel korral viieliikmeline žürii koosseisus Triin Koch, Merike Toro, Ants Üleoja, Aivar lessenski ja Heli Jürgenson. Mis on see, mis toob neid koore ansambleid igal aastal Tartusse veebruarikuus, et osaleda sellel võistulaulmisel? See on kooridele üheks väljundiks võimaluseks oma taset hinnata, teistega võrrelda samuti võib-olla väikeseks stiimuliks on ka siiski rahaline preemia ja alati on olnud ka peale laulmise ka väike, kas siis kultuuri või isegi sellel korral on tegemist sportliku programmiga. Mis kell võistulaulmine laupäeval algab ja millal on lõputseremoonia? Võistulaulmine algab kell 11 ja kell seitse, kui žürii on oma otsuse teinud, algab aulas lõputseremoonia koos väikese kontserdiga. Aitäh Riho Leppoja selle intervjuu eest ja Tuljaku võistulaulmine toimub täna Miina Härma Gümnaasiumi aulas. Pühapäeval kell viis toimub Estonia talveaias Herman Hesse raamatu muusika esitlus ning ka kontsert. Palusime stuudiosse ühe Herman Hesse raamatu tõlkijatest Marju Riisikamp. Millistel muusika teemadel Herman Hesse mõtiskleb? Teda huvitab tihtipeale, mis kõige naljakam muusika reaalne külg, see oli minu jaoks täiesti uudne selle üle nagu ei olnud kunagi mõtisklenud, ta räägib isegi hiina muusikast ja sellest algsest ürghelist nii-öelda et ta mõtles väga sügavuti nende asjade peale ja külastas väga tihti kontserte. Ja siis alati nagu oli tal nagu oma väga tundlikke, väga isegi võiks öelda, allergiline reaktsioon kõige vastu, mida ta siis kuulis või nägi. Ja mulle meeldis tema ausus, ütleme nii. Ja oletused, mis teda köitsid ja siin on luuletusi ja siis samuti katkendeid tema teistest romaanidest nagu stepihunt ja Klaaspärlimäng, mis on juba tõlgitud eesti keeles, need on ka siia sisse nagu võetud. Mis te arvate, kellele see raamat on mõeldud, kes võiksid lugeda eelkõige? Kindlasti võib seda lugeda lai lugejaskond, kes on nagu muusikaga, kas siis otseselt või kaudselt seotud. Ja kindlasti soovitan seda professionaalidele ka natukene värskendada oma taju ja mõelda ka kunsti üle laiemalt. Sest Herman Hesse oli, mis oli ka mulle üllatus, suurepärane kunstnik, tema akvarellid on väga kaunid, mida kahjuks ei saanud siin selles raamatus avaldada, aga tema peaaegu tantsi, inimesele omane mitmekülgsus, see on täiesti kolossaalne ja seda tahaks ise järgida. Võib-olla paari sõnaga sellest kontserdist, mis toimub esitlusel pühapäeval Estonia talveaias. Püüdsime väga valida kava just Herman Hesse eelistustest lähtudes ja kavas ongi Suumann ja Mozart põhiliselt. Ja kuna laulja Anne-Liis Poll tegi ettepaneku esitada ka Urmas Sisaski tsüklist üksikuid lugusid, mis temal on pühendatud ja see on huvitav koosseisule kirjutatud ka klavessiin flööt ja bassipill ja siis hääl ja need laulusõnad on väga lustakad, et tulla, see haakub hästi selle kontserdi üldnimetusega sõnamaalingud muusikas ja seal on siis klaveri klavessiini valu, kui flöödisoolopala siis ansambli muusikat nii-öelda koduse musitseerimise laadis, nii nagu esseede peres oli kombeks Aitäh tulemast stuudiosse Marju Riisikamp, Herman Hesse raamatu muusika üks tõlkijatest. Raamatu andis möödunud aastal välja kirjastus kunst. Tänud Tiiu Allikvee ning siin tasub ära mainida, et raamat on konkursi 25 kaunimate Eesti raamatut 2005 laureaat ja Herman Hesse. Raamatut saab osta esitluskontserdil pühapäeval kell viis Estonia talveaias. Kontserdil esinevad Anne-Liis Poll, Siim Poll, Annamat, Leen Poll, Marju Riisikamp, Heili Meyba ja Imre Eenmaa ning sõnalise osa viib läbi Kalle Kurg. Ja täna-homme toimuvat Corelli muusika, Eesti klavessiinisõprade tsunfti kontserdisarja ajaloo ilu, Johann Sebastian Bach viimased kontserdid Mailsildas millise eesmärgi seadsite, kui selle sarja kavandasite. Eesmärgiks oligi mängida publikule kõik Bachi ühe ja kahe klavessiinikontserdid ja see viimane kontsert võiks pakkuda väga huviga mitte ainult klaveri ja klavessiini mängijatele, vaid ka näiteks riiulimängijatele kuna kõik need kolm kontserti, mis nüüd ettekandele tulevad, On isegi rohkem tuntud ja armastatud kui viiulikontserdil. Roger oli sihuke huvitav, ta tihtipeale ühte sama muusikalist materjali kasutada, tihti ka erinevates lugudes pahandage kasutanud ju väga palju oma selliseid nii-öelda hitte ühes ja teises loos. Kindlasti need on tema enda seaded, helistik on natukene teine. Näiteks viiulikontsert tan klassiniljon Gmail kontsernina, mis viiulikontserdis, E-duur on tuntud, seda meie mängime praegu tee tuuris. Ja kahe viiulikontserdi tuntud teema oli kontsert. Selle mängivat see mallis. Aga põhimõtteliselt on see väga huvitav kuulata, sest et need lood on niivõrd head tõelise meistri kirjutatud. Selles sarjas on barokkansambliga Corelli kontsert esinenud mitmed klavessiini mängijad, kes nüüd viimasel kontserdil nendel viimastel kontsertitel mängivad. Ene Nael, Kristiina Are? Huvitav meil on klassini kool on täiesti üks üks suuremaid ja võimsamaid vanade pillide koole Eestis üldse mängida väga palju mängijaid on väga erineva mängida, väga huvitav on. Nii et ka ka selles mõttes tasuks tulla kuulama, mida nendel noortel huvitavatele muusikutele pakkuda. Kontserdid toimuvad täna õhtul kell seitse ammende villas ja homme õhtul kell seitse Kadrioru lossis. Alustame täna, Antonio Vivaldil, aga mitte seepärast, et itaallaste suurmeister suri praeguses Mozarti linnas Viinis vaid hoopiski Vivaldi seoste pärast olümpialinna Torinoga kuivi Kaldi 1741 Viinis suri, oli tal seal sest suur hulk oma teoste käsikirju, mis kõik kohe ära ostis, keegis singi ordu ratsatuhande 930.-st aastast alates asub kogu see suur ja unikaalne kollektsioon, On aga Torino rahvuslikus raamatukogus. Igatahes on see vähe teada fakt ja nüüd otsustas rahvuslik raamatukogu koostöös Torino septembri festivaliga avada käsikirjad näit ja seal kõige laiemale vaatajaskonnale olümpiakultuuriprogrammis alates 15.-st veebruarist aga jättes avatuks kuni kolmanda juunini siia lisanduda 1003 keskset kontserti. 14. veebruaril eile ja 23. veebruaril avas sordist välja juhatatav kaastegevusel orkester kontserdi Nassioon, seejärel kaks aga akadeemia montisteriga ajaliselt Alessandro demarki käe all. Muidugi koos reas solistidega. Neil kontsertidel näen ma kavades ühtekokku 16 suurt Vivaldi teos ja just need, millede manus, skriptid väljas, instrument seal muusika kõrval, viimases kavas eeloleval neljapäeval kanneli vokaalsümfoonilisi postsuurepärane ettevõtmine. Kontserdid Verdi konservatooriumis, Vodoni väljakul, aga mitte ainult nendega ei tee end maailmale rohkem tuttavaks. Torino kuulus festival. Septembri muusika. Festivali kunstilised juhid on Enso restaniu ja Roman plaat, viimane ka hästi tuntud helilooja muusikakirjanikuna. Restan joaga nüüd meilgi tuttav esimese eesti keelde jõudnud Berdy raamatu autorina Enso restanjon Arvo Pärdiga koostööd teinud oma festivalil mitmel puhul ka koos eesti muusikut. Aga nüüd saabus septembri festivalil sobiv hetk, ent näidata Arvo Pärdi autorikontserdiga ka olümpiakultuuriprogrammis. Päev pärast sordist Kons öeldes Nassiooni Vivaldi kava meie siis 15. veebruaril. Jääb mõistatuseks, kas ents restaniu oskas selle kontserdi planeerida Kristiina šmiguni poolt Eestile toodud kahe kuldmedali vahele uhke reklaam nii tema festivalile kui Eestile. Kolmapäeval kõlasid siis San Giovanni katedraalis ehk Toomkirikus Olari Eltsi dirigeerimisel Arvo Pärdi Tarbos uus teos, las siin toone Sitsiilia versiine romana tapaatsem toomine. Las siin toone veelkordselt esitamas Eesti riiklik sümfooniaorkester ja Eesti filharmoonia Meie kool. Kui kontserdid konservatooriumis olid seotud Torinos asuvate Vivaldi käsikirjadega, siis tellimusteos arva värvilt Torino kuulsa surilinaga, mis asub sealses katedraalis 1583.-st aastast, kes loenes septembri muusika kodulehelt festivalijuhtidel, sest see suur helilooja, see on siis Arvo Pärt on kirjutanud meie festivali tellimusena Graz sind hoonele pühendatud pala mis tuuakse kuuldavale tõeliselt pidulikus õhkkonnas. Septembrifestivalist meenutuseks nii palju alles see oli, kui ta lõppes 26. septembril Viini Filharmoonikute kontserdiga Pier Puleesi. Festival kogus oma kokku 77-l üritusel see korter rekordarvu 51000 külastajat. Kesksemal kohal Andrei tykki looming ja Iraani muusika. Torino teatri Oreesio pakub olümpiaprogrammi avanädalal Putšiini poeemi ja uuel nädalal man, olles sko. Viimases žanreno lavastuses laulab nimiosa pulgerlannas Vetla Vassiljev. Tema partneriks kattuntum itaalia tenor Nicola Martin. Uudsi teater reisiga koori ja orkestri ees, Evelyinopido Weyland diaatroka Ring, Jaano laval maskidest ramm, koosa latten pesta. See on siis torm Henry brüsseli muusikaga Carlo gobelli lavastuses Agatesseli muusika koosi uue libreto ka on ümbert seadnud helilooja Karl loogialante ning balletitrupi Torino tantsuetendus Ilkkoloorebiaan Ko, kust peategijaks belgia koreograaf do Treooree. Jäi nimetamata põhjus, miks moreen ja mane olles Ko. Taas vähem teada fakt just Torinos on sündinud Putšiini mõlema selle ooperi esilavastused man, olles kood 893896. Tegelikult asub ju Torinos Itaalia raadio ainus sümfooniaorkester. Orkestrist sümfaanika annad valedel räi ka Järvidanud seda juhatanud. Orkestri peadirigent on praegu hispaanlane Rafael Friidekide Purgas ja nii nagu avastasin raadio orkestri hooajakava leidsin avakontserdilt Eesti märgi. Annely Peebo on siin olnud rassindistabat, materjalid solistiks kõrvuti tenor Giuseppe satiiniga. Nüüd olümpia ajal on orkestri kontsert sagedamini kokku kuus kõigi dirigendiks jaapanlane. Kas ADO põhilised klassikalised kavad, aga üleeile eile ka Šostakovitši mälestusaastaks kuulutatuna, tema viies sümfoonia ning Miša Maiski Schumanni tšellokontserdi solistiks? Kiirustame nüüd Pariisi, kus täna lõppemas prantsuse raadio nii-öelda esiettekannete festival prezans 2006. Teatavasti on esiplaaniks Sistoph Penderetski looming kokku 20 teosega, sealhulgas kõik kaheksa sümfooniat. Temalt siiski esiettekannet pole, muidu on siin aga 15 maailma esiettekannet ja 23 prantsuse esmaesitust. Kui kolmapäeval oli kammerkontsert Molinaarikvertektilt Penderetski teise kvartetiga ja seal ka noore lätlanna Santa, nii et see Allevioolide maailma esiettekanne siis neljapäeval, üleeile kolm Penderetski orkestriteoste 90.-test ja eile koguni Penderetski esimene kvartett 1960.-st samas vennagussanter, nii et isegi 2004. aasta Rostrumil silma paistnud noore kanadalanna Abigail Richardsoni kvarteti teose, sind killa maailma esiettekanne ikka prantsuse raadiotellimusena täna on raadio oli viiennest siiani saalis festivali persas lõpukontsert, prantsuse raadio filharmoonia orkestrit juhatab Zoltan Pesko alustuseks Filipp Manuri kaks teost ja kogu festivali lõpetab Penderetski esimene sümfoonia. Niisiis tutvustas oma kahe festivalinädala jooksul kokku 27 helilooja loomingut Eesti muusikast veel. Lisaks Arvo Pärdi-le Torinos juhatas Paavo Järvi eelmisel nädalal Pärdi kolmandat sümfooniat frankfurdi raadio sümfooniaorkestris pannud selle paari Bruckneri kolmandaga. Ent vähemasti kahel kontserdil on Veljo Tormise kooriteosed esiplaanil olnud Georgi Sviridovi 90.-le sünniaastapäevale pühendatud suurel festivali Se Räskiski assamblee sügisest kuni kevadeni kokku 13. Venemaa linnas. Festivali organisaator ja kunstiline juht Ants Riidovi õepoeg, muusikateadlane Aleksander Peloneinko, lisaks kohalikel kontserdisarjadel veel oma kunstilised juhid. Tormistan laulnud eelkõige Rahmaninovi nimeline kammerkoor Tambovist, kes heliloojaga põhjalikumalt koos töötades andis ka tema autorikontserdi kolm aastat tagasi Moskva konservatooriumis. Nüüd lauldi sügise poole Sviridovi festivalil Kurski ülikooli aulas Vladimir Kozljakovi juhatusel, kust Tormise kõrval oli kavas ka Arvo Pärt. Äsja käis Aleksander Pelonenko. Aga festivali lõpetamas Tambovis, kust Tambovi kammerkoori kavas lauldi Vaids viriidowitjad tormist. Meie käsutuses on ka Aleksander Pelonenko suurepärane arvustus rahvusmeeskoori plaatide nägemus Eestist kohta, kus ta Tormise loomingut käsitleb kui uut rahvuslikku liikumist kaasaegses muusikas. Ühtlasi on see hinnang tunnustusmeeskoori dirigendile homsele juubilerile. Ants Rootsile. Tänasele helikajale tegid kaastööd Kersti Inno, Age Raa, Hedvig Lätt ja Priit Kuusk. Tehniliselt teostasid Katrin maadike. Helle Paas toimetas Karingu. Trahv selga ja muusikauudised muusika uudised. Laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis ja internetis teile sobival ajal teile sobival ajal heliga ja.