Klassikaraadio kuulajad, alustame 20. septembri heligaja. Tänases saates kõneleme lähemalt järgmistel teemadel. Jaan-Eik Tulve vaeb festivali kreedo avakontserti. Pühapäeval, 21. september Ell tähistab Andres Mustonen kontserdiga kolleegid, sõbrad oma viiekümnendat juubelit. Toomas Siitan kaitses oma doktoritööd, sellest tegi meile loo Maria Mölder. Tartu vanamuusika festivali tutvustava festivali kunstiline juht rahalangsepp. Kallase fond on taas välja andnud uue stipendiumi ja sellest kõneleb meile lähemalt Virve Normet. Eesti kontserdipressiga konverentsil käis möödunud nädalal Kersti Inno. Rahvusooper Estonia korraldab oma juubeli puhul mitmeid üritusi. Möödunud nädalal toimus konverents, millest kõneleb meile lähemalt Tiina kuningas. Eesti filharmoonia kammerkoor aga on teel Berliini festivalile, sellest kuuleme Kersti hinna vahendusel. Järgmisel nädalal annab Eesti riiklik sümfooniaorkester taas kontserti. Sellest kõneleb Elena Lass. Ja saate lõpetab Priit Kuusk muusikauudistega laiast maailmast. Seitsmeteistkümnendal septembril toimus festivali kreedo kontsert Niguliste kirikus. Esinesid Orthodox Singers'i Valeri Petrovi dirigeerimisel ja Hortus muusikas Andres Mustoneni juhatusel ja kõlas varajane õigeusu muusika ning Aleksander knaifeli vaimulikud teosed. Sellele kontserdile vaadad tagasi Jaan-Eik Tulve. Ma peangi tunnistama, et ma olen küll alati tahtnud väga minna nendele kontsertidele, aga lihtsalt aeg september ning praktiliselt ei ole kunagi siin Eestis üldse olnud nendel, nii et ma olen enam-vähem kursis olla, et kes nagu esinevad ja mõnikord on tõesti huvitanud kohe konkreetselt kontserdid, aga ma pole siiamaani sattunud, need seal ja vesi oli kuudest põhimõtteliselt mina isiklikult, nagu seda festivali ideed väga toetan ja mille pärast ma toetan seda festivali ideed, on see, et sellise muusikale on meil Eestis Tallinnas mõttetult palju publikut. Ei tohi ära unustada, et Tallinna elanikest siiski vähemalt kolmandik on sellise ortodokse traditsiooniga ja sealt kultuurist välja tulnud ja kui me räägime integratsioonist ja üksteise mõistmisest, siis üksteise mõistmises aluseks on alati üksteise tundmine. Ja teine asi on muidugi see et need inimesed ise, kellel on konkreetsed juured sellise muusikaga seoses ja eriti ütleme, uus pealekasvav põlvkond, et siin jällegi need kaks asja jooksevad kokku selle integratsioon ja siis omaenese juured, et jaa, integratsiooni aluseks on ju ikkagi omaenese kultuuri tundmine ja siis selle kooskõlastamine teiste kultuuridega. Nii et see festival minu arust on väga õigel kohal Itaalia ja väga positiivset vastuvõttu alati leidnud, noh nii palju kui ma olen kuulnud varasematest aastatest ja nüüd ka Hortus Musicus esitas ulatusliku kava kohal viibinud Aleksander Kanaifeli loomingust. Tõesti muusikat esitada ja maskilt kirjutada, muusikat kuulata, selle jaoks on vaja teatud eeltingimusi mida. Selline igapäevane elurütm väga ei soosi. Ja selle kontserdi puhul mida ma nagu märkasin, et see nõudis inimestelt pingutust ja inimesed ei ole harjunud enam pingutama. Inimesed on harjunud, et esimesest hetkest kohe suudaksid midagi vastu võtta. Et oleks lihtne kuulata siis see muusika ja see kontsert kindlasti ei olnud seda, et inimesed pidid tegema pingutuse hakkama üldse kuulama, pidid nagu sammukese vastu astuma. Minu arust nagu toimis seal, et kuskil kolmanda loo ajaks Niguliste kirik juba hingas ühes rütmis ja, ja mida ma võiksin juurde lisada. Noortuse, aga seoses on see, et nendesugune kollektiiv saab sellist muusikat esitada, et ma ei kujuta ette, et Graysoni muusikat saaks teha projekti korras. Tuleme kokku. Kahe prooviga suudetakse küll võib-olla kuigi need noodid ära mängida, aga et nootide vahel side läks püsima see nõuab just nimelt sellist kolmekümneaastast pidevat musitseerimist ja üksteisemõistmist ja ta oli väga Pärn ja puhas nagu kristalle muusika, aga mida see nüüd tähendab, et tari samas väga emotsionaalne, väga energiline muusika. Siin on jälle nüüd üks mõtlemisallikas muusikutele interpreetide energial, see tähendab seal muusika sees, et kuidas üldse esitame mingisugust muusikat. Tihtipeale öeldakse, et vot, et see on selline muusikat, see peabki olema selle energiavabast, noh, minu arust ükski muusika ei tohi olla emotsiooni vaene, et minu jaoks on muusika siiski äärmiselt emotsionaalne tegevus, musitseerimine on äärmiselt emotsionaalne tegevus. Seetõttu ka väga paljudes traditsioonides on muusika seotud tantsuga ja musitseerimine seotud kehalise liikumisega. Nüüd, mida see kehale liikumine tähendab, et see ei tähenda nagu sellist lihtsalt lahutamist, et pumpame õhku välja, et see pole see asi, et see energia peab siiski olema kontsentreeritud sisemiselt emotsionaalne, oleme muusika, mis toetub siiski väga kindlale punktile kas meie keha sees või, või meie keha kohal või pea kohal või kus see keegi seda keskpunkti tunnetab, eks ole. Ma arvan, et me mõtleme kõik ühte sama asja, mida kirevamalt keegi väljendab, seda, seda rikkam seal. Pühapäeval, 21. septembril tähistab Andres Mustonen oma äsja täitunud juubelit kontserdiga kolleegid ja sõbrad, mis toimub kell 17 Estonia kontserdisaalis. Sellele kontserdile on Andres Mustonen kokku kutsunud mitmeid oma muusikutest sõpru. Näiteks osalevad kontserdil Michelle Daniel, raiskin, Algirdas jäänutas, Seppo kimonen, Asta Krišna aite Patrick Aluaal. Eks Helju Piivam, Natalja Gutman ja paljud-paljud, teised ka eesti muusikat Rein Rannap, Jüri Leiten ja Andres Uibo. Järgnevalt kõneleb Andres Mustonen meile sellest, kuidas ta on leidnud oma muusikalised sõbrad. Ütleme 30 aastaga teinud selle järgi, et midagi kaunist ja head toimub siis, kui nende inimeste vahel, kes seda protsessi teevad, endale vahel, on niisugune eriline side, see ei ole mitte karjääriline side, vaid inimestel peab olema mingisugune nähtamatu ja tegelikult ka sõnades väljendamatud arusaamiste ühtsus. Sellepärast et mida kõrgemas interpretatsioonis näed, seda raskemaks lähevad nagu kokku mängimisega sellest hetkel inimestele tugevat sisemaailma. Aga kui need sisemaailmalt nagu resoneerivad neid, neid ei ole võimalik kokku harjutada, tähendab, nüüd on kohe kas on koos või ei ole. Ja see on üks toiming on olnud ikkagi väga pikka aega, et teeme muusikat koos nagu inimestega kelleltki meilt. Vot see asi läheb kokk ja üldiselt läheb väga paljudega kokku, sellepärast et see on nagu hea muusika, mida parem on muusika kvaliteet, seda kuskilt otsast pangas sarnase tähendab, mingisugune niisugune mõttemaailmaga pole praegu sarnad. Interpretatsioonis on täpselt samamoodi, et kohutavad on olnud prooviku, kuskil majastajaid hakatakse rääkima, mingisugune maitse küsimus, vaid teeme seal võiks nii teha, kui hakkad arutama. No ja võib ka teha, aga no see on maitse küsimus. Mingisuguseid maitse on hea, maitsevõim, halb, soolane või magus, ei ole olemas niimoodi, et selles kohas võib-olla mõlemat korraga. Üks maitse ja maitse oli hea tasemel kvaliteet, vot see maitse peab olema ja siis läheb kõik asjad kokku. See ei ole võimalik niimoodi, et ma ei, ma olen nõus sinuga, ma teen teistmoodi. Kuidas ma saan teistmoodi teha? Ma saan teha ainult nagu ma, nagu ma aru saan, õige, ma saan ainult niimoodi, siis ta on veenev, see tegevus siis on see ettekanne ja, ja asjad temal jõud sees ja ta ei jäta, üks tähendab, sinu maailm ei pruugi nüüd kõigile meeldida, see on teine küsimus. Aga igal juhul kõik saavad aru, et seal midagi on. Pühapäevasel kontserdil kõlab väga mitmete heliloojate loomingut läbi aegade Johannes Brahmsi peatud Tšaikovski Josephine tšakina Rossini Friedrich kulda, Rein Rannapi ja paljude teiste muusika ja kava peaks kestma lausa kolm tundi. Kontserdil on kaastegev ka Hortus muusikuse akadeemiline orkester ja sellest kontserdist teeb 21. septembrini algusega kell 17 ülekande klassikaraadio. Helikaja teisipäeval esitles Toomas Siitan raamatut koraalireform Läänemere provintsides 19. sajandi esimesel poolel. Selle väitekirjaga kaitses tuntud muusikateadlane kolmandal juunil Lundi ülikoolist doktorikraadi. Esimesel pilgul on mu monograafia pundželiguraali raamatust see on üks raamat, millest on paljud põlvkonnad organiste kirikutes mänginud ja mis oli vähemalt 19. sajandil tohutult oluline raamat ka eesti koolides ja kindlasti ta on meie muusikaharidusse ja muusikakultuuri kõige laiemas mõttes. Ma väga sügava jälje jätnud, aga tegelikult raamatut kirjutades ma isegi püüdsin hoiduda koraaliraamat ise väga keskseks, kas ma töös vaid pigem ma püüdsin kirjutada seda nii nagu raamatu tiitelgi ütleb koraalireformist Läänemere provintsides, see tähendab siis eelkõige Liivimaal ja ka Eestimaal ja see on siis palju laiem vaatenurk asjale. Pundželi tegevus ei piirdunud kindlasti mitte ainult tema koraaliraamatu väljaandmisega, vaid seal oli ta ka paarkümmend aastat kirikulaulu esteetikaalaseid kirjutisi. Ta püüdis Iirimaa sinoditel läbi suruda täiesti uusi ideid, mis tulid otse Saksamaalt, mis puudutasid kirikulaulu ja muusikaharidust mõlemat ja nii ei olegi see vaatenurk üksiga nendest protsessidest, mis toimusid Liivimaal või Eestimaal vaid väga paljusid ikkagi puudutavad üldiselt protestantliku kirikut 19. sajandi esimesel poolel, nii et pundželi teema on ausalt öeldes kõike muud kui kohalik, aga tal on siis väga konkreetne väljund olnud siin meie kohalikus muusikakultuuris ka teemadega, nii et tihtipeale teemad jõuavad uurija nimede uurija teemani. Minuga oli selle töö puhul küll kindlasti niiviisi. See teema oli nagu omamoodi tellimusena õhus ja eriti olulisim pulsi andis mulle see, et selle vastu ei olnud tõesti huvi mitte ainult siin Eestis, vaid ka näiteks Rootsis. Samalaadne koraalireform toimus Rootsis pisut varem ainult kui Eestis, see, mida Undsche läbi viis ja nende protsesside kõrvutamine, oli huvitav nii mulle kui nendele, kes Rootsi poolelt selle asjaga tegelesid. Minu väitekiri sündis Lundi ülikooli juures ja Lundi Ülikooli muusikateaduse instituut ongi siin Põhja-Euroopas olnud aastakümneid üks niisugune koht, kus just koguduselaulu ja koraalilaulu korralil raamatute vastu on kõige sügavamat huvi tuntud Lundi ülikooli juures on ka näiteks Rootsi koraaliarhiiv, see tähendab siis, et sinna koondatud ühte arhiivi kõikvõimalike muusikalisi kirjalikke allikaid kaid, mis puudutavad nii ametliku kirikliku koraalilaulu kui ka siis neid rahvapäraseid koraali variant. Nii et igatepidi Lundi ülikool oli kõige parem koht sellise töö tegemiseks ja kõik minu koostöökontaktid olid kaaslast selle rootsi uurimisgrupiga seotud. Aga teistpidi olid mulle väga olulised kontaktid läbi rahvusvahelise fenoloogia ühinguga, kuhu ma kuulun juba pikki aastaid ja see ühing koondab Mandri-Euroopa ulatuses kõige paremat kompetentsi selles valdkonnas. Nii et tõesti mul on hea meel, et niipea, kui mul oli karisid või komistuskive töös, mul oli alati kelleltki nõu küsida inimesi, kelle kaudu ma leidsin ka häid materjale ja pääsesin ligi ajaloolistele allikatele. Tõesti sellist tööd oleks olnud üsna võimatu teha siin maarjamaal lihtsalt üksinda istudes folke poliin on selle töö kõige tähtsam initsiaator tema õieti tõukas mind suurel määral seda teemat valima ja julgustas mind selle juurde jääma, kuigi mul mingil perioodil tundus endale, et see on üsna utoopiline projekt sellest väitekirja välja kasvatada või niisugust suuremahulist monograafiat ja tõesti mulle endale see töö kirjutamine muutus aastatega järjest põnevamaks ja palgeboliini toetus oli ka inimlikus mõttes mulle väga oluline kogu selle aja lisaks mul oli veel see õnnelik vedamine, et ma kirjutasin seda tööd üsna kaua ja selle aja jooksul tõlke poliinid jõudis pensionile minna ja tänu sellele, kui võib-olla ülikooli professor oma töökoormuse pärast ei suuda ühele doktorandile ühele väitekirjale kuigi palju tähelepanu osutada, siis üks professor emeritus nagu folkibu linn, et siin viimased neli-viis aastat Ta on, temal oli seda rühendamise aega palju rohkem ja tõesti eriti just selle raamatu valmimise viimases etapis oli ta mulle väga kriitilise ja väga tähelepanelik rikku tekstilugejana tohutult suureks abiks. Ma ei kujuta ette, et keegi oleks võinud paremini ja Norile omalt mu teksti läbi hekseldada, kui tema seda tegi. See raamat leidis kirjastamis ühe saksa instituudi kaudu Bonnis on niisugune instituut, mis uurib saksa idaalade ajaloolist muusikakultuuri ja selle instituudi kaudu sain avaldada oma raamatut. Nende teaduslikus sarjas ja kirjastus on Bonni külje all sentsigis olev stuudio punktar Laak mis on üsna väike, aga just nimelt teaduslikule kirjandusele pühendunud erakirjastus. Kuna sa kirjastus on väike, siis seal tekkis päris palju tehnilisi probleeme meil töö käigus, aga igal juhul oli see mulle väga väärt võimalus. Ma sain avaldada selle ikkagi just nimelt selles kultuuriruumis kuhugi ka see teema orgaaniliselt kuulub, nii et tänu sellele mul on võib-olla lootad seda raamatut pannakse laiemalt tähele, kui siin ainult Eestis või Skandinaavias. Vastne doktor Toomas Siitan kõneles oma väitekirjast koraalireform Läänemere provintsides 19. sajandi esimesel poolel. Hiina varajane muusika, hinge, religioosne muusika ja poeesia trubaduuriks Prantsusmaalt tuulest tulnud laulud kale vanast ja mujalt ilmast, Vene, Bütsantsi ja Euroopa keskaja muusikat, loengud, seminarid, keskkontserdid, festivaliklubi, elava muusikaga, tule avastama tundmatut maailma 25.-st 27. septembrini Tartu kaheksandale vanamuusika festivalile piletid piletilevi müügikohtadest üle Eesti kogu infot leiad PVD Uudee. Ee kaldkriips festivalil. Tartu rahvusvahelise vanamuusikafestivali kunstiline juht raha Langsepp kõneleb, millised on selle festivali teemad? Sel aastal on nagu kaks põhilist teemat kõigepealt muusika ja poeesia eri kultuurides kus siis on vaatluse all Euroopa kesksena prantslase trubaduuriks muusika, lobatuuri laul, mis on tegelikult kogu keskaegsed hilisemad Euroopa muusikat väga mõjutanud. Ja võrdlusena tuleb siis nii soome-ugri Kalevala ja sõnamõtestamist läbi poeesia soovi rahvastel ja ka Eesti ning India religioosne poeesia siis hoopis teisest kandist ja teisest maailma nurgast mingi teise, sellise väga kaugemaana on meil käsitlusel Hiina ja Hiina varajane muusika. See on meil ka ühel varasemal vest festivalil 2000. aastal olnud juba käsitlusel. Aga sel aastal on see selle poolest eriline, et tegemist on nüüd hiina, võib-olla kultuuri, kõige tähtsama või kõige rohkem mainitud muusikainstrumendiga, see on uut siin. See näeb välja nagu pikaks venitatud seitsmekeelne kannel. Ja see on väga vana pill tegelikult väljaspool Euroopat kindlasti vanim kirjaliku muusika traditsiooniga instrument üldse. Ja seda mängitakse siidkeeltega, mida tänapäeval siis ka ülivähe mängijaid teevad, sest metallkeeled on märksa tugevamad. Siit keel on väga-väga vaiksed ja seetõttu on neid mängijaid ülivähe maailmas ka Hiinas praegu praktiliselt ei ole. Ja haruldane on see pill eelkõige aga selle poolest, et see on väga tihedalt seotud nii Kons sotsialistliku või mõistliku filosoofiaga. Ja selle pillimäng oli nagu intelligentsi selline väga elitaarne meelelahutus ja see kandis endas palju-palju rohkem kui lihtsalt muusikalist sõnumit. Mistõttu näiteks kultuurirevolutsiooni ajal oli ka eriti tagakiusatud pill Tartu rahvusvahelisele vanamuusika festivali jõuavad siis kõigepealt John Thompson USA-st ja taaskord Eestisse jõuab aga koolisen Gupta ning prantsuse rabatuuride kunsti esitab Cheraatsuketta ja Travers aad. Ansambel. Kellele eesti vaimulikke rahvalaule tutvustab? Samuti siis Kalevala laule ja teisi soome-ugri rahvaste laule. Mikk Sarv, ansambel tuulemuusikud. Ja samuti on meil külalised niisugune olukordadest Venemaalt, kus me kuuleme mõningaid Bütsantsi ja Vene vanasid laule ning vaatame, milliseid seoseid on nemad leidnud, mis ansambel universaal ja in three leidnud vene, vanade viiside ja sõnadega testide ja siis Euroopa tuntud kultuuride nagu Hispaania, Itaalia lugude vahel. Festivali ülesehitus on ju ka tegelikult väga huvitavat. Selle kolme päeva jooksul on praktiliselt 12 tundi järjest erinevaid, üritasid iga päev algab loenguga. Jah, ekshuvilistel tuleb ennast kokku võtta, et nagu kõigest osa võtta, aga ma arvan, et see kindlasti tasub ära ja ei olegi ehk nii väsitav ja aeg võiks mööduda üsna märkamatult, sellepärast et paljud asjad siin, millest ka loengutes räägitakse, on taas kord uudset teemat, millest Eestis siiamaani tegelikult ei ole korralikult räägitud, nagu kasvõi tuba, turi laule, kuidas täpselt rekonstrueeritakse seda muusikat ja Hiina varane muusika ja kuud siin samuti kaviir tegelikult on, on väga tore, et me saame ühendada siin Doris Kareva lasud tuua kui ka piiri sind ja väga tuntud 15. sajandi mõistlikku tekstidest ja on siis india lauljanna kaakkolisenguta, kes neid esitab. Et ka see on kindlasti uus, selline värske informatsioon. Klassikaraadio eetris on Tartu rahvusvaheliselt vanamuusikafestivalilt ülekanne 26. septembril, reede õhtul kell 18 ja esineva Chirazzucetajad rubadel saad ansamblil ja hiljem on klassikaraadio eetris kindlasti võimalik osa saada ka seal toimunud loengutest ning teistest olulisematest kontsertidest. Nädal algas Eesti muusikaakadeemias Lili kaelas ja muusika Fondi tänavuse stipendiaadid väljakuulutamisega ning stipendiaatide kontserdiga kammersaalis. Kohal oli ka proua Lily kaelas, ise. Õhtut juhatas vastavalt sündmuse tähtsusele Eesti Muusikaakadeemia rektor Peep Lassmann ise. Ega meil teist niisugust eraisiku poolt asutatud Muusikafondi praegu ei olegi, Muusikaakadeemia juures oleks spetsiaalse eesmärgiga anda üliõpilastele stipendiumeid. Teatavasti on ju Pindiumite süsteem päris hästi välja arendatud, on seesama Euroopa liidus hukatuse. Õpilaste vahetuse süsteem on Rahvuskultuuri fond annab välja üliõpilaste stipendiumeid, kultuurkapitalist on võimalik raha saada kultuuriministeeriumile. Pendiumid ja ühteteist veel proual iili kaelas on tegelikult väga musikaalsust perest pärit. Ta on ise väga erudeeritud. Intelligentne inimene, on aastaid juhtinud kõiki Göteborgi ajaloo arheoloogia muuseumeid, anarheoloog pärast sõda ennast koolitanud Rootsis ka rahvusvaheliste sidemetega arheoloog Ma olen temaga vestelnud tema reisidest siia-sinna ja tema rahvusvahelistest sidemetest. Aidata mõnda aega juba pensionil ja oma ema ja mälestuseks otsustas just nimelt sellise fondi asutada. Sihtasutus Lily kaelase nimeline muusikafond moodustati 1988. aastal märtsis tema ema, vendla lüüdichi ja õe Regina Küngi mälestuseks. Eesti noori muusikuid toetab see fond alates 1999.-st aastast. Minu Soome päritoluga ema ja õde olid väga music reaalsed ja me oleme üldse musikaalsust, perekonnast ja nende eluunistuseks oli noorena saada elukutseliseks lauljaks ja kui nad oleksid elanud teisel ajal ja teistes oludes, siis nendest oleks kindlasti pannud. Ja fondi haldajaks on Eesti kultuurikapital Rootsis ja seda peetakse Rootsi ühendatud Säästupangas kolmes. Seal juhatuse esimeheks on komitee esimees Jaan Vilval ja mul on niisugune mulje, et praegu on Kultuurkapitali juhatus suhteliselt eakate inimeste halduses. On väga vajalik, et nii pea kui võimalik sinna noori kaasa hõivatakse. Kodu-Eesti noortest muusikutest on saanud selle stipendiumi üle 20 noore. Loetleme mõningaid. Timo Steiner 1999 Aile assoni ja Aare Saal, Henry-David Varema ja Kristiina Kriit. Kõik aastast 2000 2001. aastal sai stipendiumi suurem grupp Euroopa Liidu Sokratese programmi raames välismaal õppivaid tudengeid. 2002. aastal Sten Lassmann ja Ursula Saal. Tänavu alustab AVIS ikk doktoriõpet Genfi konservatooriumis Gotši, see tähendab lauljate repetiitor kontsertmeistrierialal. Minule antud juhul ta läheb küll praegu õpingute teostamiseks, jah, kuna ma sellest sellest sügisest alustan oma doktoriõpinguid Šveitsis, Eesti Muusikaakadeemia bakalaureuseõpingud ma lõpetasin 98. aastal ja seejärel maastasin magistrant Toursi ja saateklassi erialale helin kapteni juhendamisele ja vot nende õpingute magistriõpingute raames mul õnnestus viibida kaks aastat Sokratese vahetusüliõpilasena Lyoni konservatooriumis saateklassi erialal Ollel joonis Prantsusmaal. Mul avanes selline erakordne ja väga meeldiv võimalus alustada tööd Leoni rahvuslikus ooperiteatris, kus ma siis töötan siiamaani pianist-repetiitor-ina. Sellel stipendiaatide kontserdil esinesidki väga meisterlik saksofonist Ursula Saal, pianist Sten Lassmann ja tänavune stipendiaat. Ave Sikk saatis klaveril lauljaid juuli Lille ja Andres Kösterit. Kuidas jäi Fondi juhataja Lili kaelas ise rahule nii stipendiaatide möödunud valikuga kui ka tänavusega jaamale? Väga rahul, kohev, väga rahul, et stipendiaadid on kõik väga hästi valitud olnud ja noored inimesed arenevad kiiresti. Helikaja. Eesti Kontsert avas eile õhtul hooaja suuremahulise koostööprojektiga koos Rahvusooper Estoniaga Wagneri ooperi Tandmuiser kontsertettekandega, millest homme saab osa ka Pärnu ja teisipäeval Tartu publik. Kesknädalal tutvustati ajakirjanikele Eesti kontserdi hooaega. Seekordse hooaja nii-öelda kaaned ongi ooperite kontsertettekanded, kuna kevadel lõpetatud takse hoo kooperiga maskanni talupoja au ettekandega Neeme Järvi juhatusel, ütles Eesti kontserdi peadirektor Aivar Mäe ja tõdes. Puhastamine muutub iga aastaga raskemaks, kuna organisatsioon laieneb. Ja sellest hetkest, kui me 98. aastal avasime Tartu maja, oli meil kindlasti mõte see, et pakkuda piisavalt palju tööd ka Tartu muusikutele. Sama idee on meil ka Pärnus ja ma ütleks, hooajal on mõlemad ideed täituvad. Kui me vaatame kas või Vanemuise kontserdimaja hooaja lõppkontsert, siis toimub see tartus olek, Dievidega esitatakse Talvorfi karmiin ja kui me vaatame Pärnu poole, siis Eesti konskina selles hooajas neli projekti Pärnu linnaorkestriga. Hooaja avanud suurvormi ettekanded jätkuvad ühtlaselt läbi hooaja sisustades, muusikaliselt aastaringset tähtpäevi ja pühasid. Ettekandele tuleb Verdi reekviem perioosi 200. sünniaastapäeva puhul perioosi Kristuse lapsepõlv. Kes mäletab eelmisest hooajast Portus muusikasse projekti eroodesse mäng kuna menu oli hiilgav, siis ka sellel hooajal on seda võimalik vaadata kannatusnädalal. Me teeme koostööd meie Eesti filharmoonia kammerkooriga. Ja ettekandele tuleb Mozarti c-moll missa vaadata järgmisest poolaastast muidugi esimese jaanuari kontsert, mida sedapuhku dirigeeris Olari Elts koos oma ideede ja mõtetega. Igal aastal me toome suure ja võimsa välisorkestri. Sellel kevadel on võimalik kuulata siis BBC Šoti Sümfooniaorkestrit, kelle dirigent oli ka Neeme Järvi. Omal ajal. Kuulsatest külalistest on juba oktoobri alul Eestisse oodata kammerorkestrit isolisti Veneeti ehk Veneetsia solistid, itaalia virtuoosse, keelpillimuusika, üht tunnustatumat, interpreedi maailmas. Kindlasti üheks suurprojektiks, mida me juba valmistasime ette eelmiseks aastaks, aga seoses teatud koostööpartnerite ärakukkumisega tema poole pealt läks luhta, õigemini Me konserveerimise projekti ja sellel aastal uuesti ja nüüd sajaprotsendilise kindlusega tuleb uuesti kõne alla siis Philip Glassi kultusfilm, Skatsi, me pidime seda tegema Sakala keskuses, kuid huvi on niivõrd suur, et mängisime saani ringi ja täna esitatakse see film linnahallis. Käte valitsuses käib ja seda me teeme siis koostöös Pimedate Ööde festivaliga. Kui vaadata nii-öelda rahvaste muusikat, siis olemas nii Aasia poole pealt või Austraalia poole pealt. Kindlasti uudis on see, et me näeme meie lavadel põlisrahvaste muusika, näiteks tuleb siia Austraalia sambla käskendans. Tegemist on siis aborigeenide muusikaga, see on ainulaadne ka see hooaega koorimuusika poole pealt. Rikas. Me näeme siin selliseid filiit kollektiive nagu BBC, Swingers, saksa ringhäälingu raadio, koori Orlando konsordid tuleb Läti Raadio koori nii-öelda kammerkoosseis, Putinsi juhatuse. Tippkooride kõrval saab sel hooajal kuulata ka tavapärasest rohkem maailmaklassi keelpillikvartett. Arditi kvartett nüüd festivalil kvarteto Ladina-Ameerika ano, Sileesia aer, kaer ja indiira keelpillikvarteti. Suur osa Eesti Kontserdi hooaja kontsert Eesti jõuavad ka Pärnu uude kontserdimajja, kus siiani poole hooaja kogemus. Direktor Marika Pärk. Mis selle esimese hooaja kokkuvõtteks on võib-olla siis meie väikesed tähelepanekud olnud sellised, et sellel hooajal kindlasti me oleme suurendanud laste kontserdite arvu kust mujalt tulemuste kontserdipublik, kui me ise teda enda jaoks ei kasvata. Ja teine nüanss on kindlasti Pärnu kontserdimaja uus orel, mis neil tegelikult ju täitult ei olegi nagu sisse saanud. See hooaeg tahaks siis küll, et meie oreli kõiki võimalusi saaks kasutada ehkki maa parimad organismid ja pakkuda seda võimalust meie publikule ka tõesti kõigil näha, kuidas see orelimäng käib. Vanemuise kontserdimaja alustab kuuendat hooaega ja toob oktoobris värske värvilaigu kontsertide balletti uue festivaliga džässvikerkaar, kuna läbi mitme homoja toimunut džässikontserdid on Tartu publikus suurt poolehoidu leidnud, räägib Tartu kontserdimaja direktor bulva Tamra. Redid rõhud on maailmas mustanahalisi, pokaalid, tulist džässivallas klaverit et tema oleks nagu meil kroonidele festivali. Samuti on tulemas festivalile veel üheksast riigist kokku umbes 70 esinejat ja siinkohal me pakkuma muidugi suht võimalustest esinejatel. Uueks festivaliks andis põhjusega helilooja Artur Kapp, kelle sünnist möödub tänavu 125 aastat. Artur Kapi muusikanädal leiab aset novembris tuttavatest festivalidest. Open, barokk ja nüüd festival, mis seekord iseäranis suurejooneline. Ja selle festivali esitatakse kokku 100 erinevat teost 59-lt heliloojalt 14-st riigist esiettekandes Eesti heliloojad 19. Et need on need numbrid, mis räägivad enda eest. Festivali peakülalised Kevin Treier ja Steve rikke ühendavad avang artisti ja elava klassiku staatuse. Mõlemast pakub festival mitmekülgse portree. Külalisi on palju, nii kaugelt kui lähemalt. Kokku on tagasi 14 saatkonda, kes kodus ta nüüdsest projekti. Enne eilset avakontserti avati Estonia kontserdisaali jalutusruumis ka Jüri Arraku maalide näitus. Kujutavat kunsti saab nautida ka Tartu ja Pärnu kontserdi sõnade fuajeedes. Nõnda hakkab meie ees laotuma Eesti kontserdi uus hooaeg ja muidugi kuuleme kõigest lähemalt juba igal laupäeval meie heligaja saadetes. Aastal 2006 tähistab Rahvusooper Estonia oma sajandat sünnipäeva. Rahvusooper Estonia peadirektor Paul Himma. Kuidas siis valmistub teater suureks juubeliks? Me alustasime ettevalmistusi juubeliks ja plaanide visioonide paika panemist ja läbimõtlemist läbikirjutamist juba tegelikult 2002. aasta kevadtalvel, alles me tähistasime maja üheksakümnendat juubelit ja meil on mitmeid trükiseid tulnud välja. Olulisem on ehk praeguse viis aastat Estonia teatrist, mis on andnud rahvusooperile ehk Rahvusooper Estonia 1998 kuni 2003. Seal on siis kaante vahel viis meie hooaega. Me lasime välja selle rahvusooper 100 märgi all ka esimese videosalvestuse DVD kandjal. Olav Ehala nukitsamees. Ja ma usun, et see jääb viimaseks, vaid on esimene pääsuke selles sarjas. Me püüaksime igal aastal jäädvustada ühe Meie etenduse. Ja just nüüd hiljuti oli tõepoolest meil kultuurikonverents Eesti kultuuri nii-öelda jätkusuutlikkusest. Ettekande pidas meie kultuuriminister Urmas Paet rahandusministeeriumis esindajad tutvustasid kultuuri rahastamisvõimalusi nüüd Euroopa Liidu fondide kaudu ja oli kamm. Taani Instituudi direktor Riiast oli meid tervitamas, rääkis Taani kogemustest. Selles ja samuti Rootsi kogemustest. Räägiti, oli, olid vestlusringid, kohal olid paljud kultuuriasutuste juhid ja ajakirjanikud. Meie eesmärk on teha igal aastal vähemalt üks kultuurikonverents kuni aastani 2006. Nüüd vahetult, kui me oleme nüüd Euroopa Liidu lävel, nii-öelda poliitilises mõttes sisulises mõttes. Mina ütleks niimoodi, et Euroopale Estonias olnud alati lihtsalt nüüd on, nüüd on, euroopasin tagasi, et meie ju ei lähe kuhugi. Ja sellepärast tundus meile täiesti nagu loomulik, et kutsume need inimesed kokku, räägime, millised võimalused on kultuuris ja mis muidugi tuli ka välja, on see, et ega tegelikult kultuuri finantseerimine lähiaastatel ei suurene. Ega pilt kultuurirahvale rõõmus ei ole, on küll teatud fondi taga kultuuri reeglina aga seda, seda saab kaude otsida võimalusi, toetusi kõlasid ka mõned etteheited, et võib-olla oleks Euroopa Liiduga läbirääkimistel pidanud siiski ka kultuuriküsimusi aktiivsemalt Brüsselis nagu läbi rääkima. Aga selles mõttes olid küll inimesed üsna tõsiselt, sest midagi väga-väga rõõmustavat nagu selles mõttes ei olnud. Aga samas tõdeti ka seda, et ega keegi meie eest seda kultuuri arendama ei tule siia kuskil mujal, me peame olema ise head, ise tublid ja me peame olema valmis selleks konkurentsiks. Ja kui ma tuleksin tagasi selle rahvusooperi temaatika juurde, siis tegelikult on juba praegu Estonias ilma Euroopa Liiduga liitumata on meil juba kuue riigi kodanike, töötab siin teatris, me oleme juba rahvusvaheline tegelikult ja tulevikus, mis on küll tõsi, et senisest rohkem hakkab otsustama mitte niivõrd rahvus, vaid professionaalne tase sest muusika teatel on kallis, see mudel on riik pluss linn, pluss piletitulu, teha sponsorid. Ja ma ei usu ka, et Eesti oleks siin nii innovaatiline, ta suudaksin mingi oma nokia leiutada selles finantseerimise osas. Ja siin tuleb püüda reserve maksimaalselt ära kasutada ja võtta siit maksimum. Muidugi me peame ka omavahel eri institutsioonid rohkem koostööd tegema. Viimastel aastatel on olnud selge tendents projektide eelistamisele. Mul ei ole midagi projekti vastu, hakkab kultuuri jätkusuutlikkust, ei saa rajada ajutistele nähtustele, vaid see baas, ütleme muusika-teatri- ja muusikaelu puhul, kui me räägime rahvusooper. Ka Vanemuine, need on need baas tegelikult, millest toituvad kõik projektid. Kui neid ei oleks, ei oleks ka suures osas neid projekte või oleks väga keeruline neid projekte teostada. Euroopalik traditsioon ei vastanda projekte, institutsioone, vaid need, need peavad eksisteerima tasakaalus ja toetades summeeritud ja tekitades koost oma teise sünergia. Ei ole probleeme ehitada välja valmis üks kontserdisaal või, või mingi esinemiskoht. Palju tõsisem, kui me räägime Eesti kultuurist, on see koht täita, see sisuga. Linnateater on tegelikult juba opera Euroopa liige, mis esindab seda žanri Brüsselis ja koostovariaadide võimalused, neid neid tuleb nagu rohkem otsida ega väljaspool Eestit senisest enam leida. See õige dimensioon on see, mis puudutab nüüd lähiaegu siis ka rahvusooper 100 raames me järgmine suvi, Me oleme juba Savonlinnas. Järgmisel hooajal me teeme ka koostööd Kansalise ooperiga. Ühiselt toome välja ühe kontsertvariandis ooperini, mis on Aino Kallase libreto, maraja, tema poeg, tegevus toimub Viljandis, aga aga Soome helilooja kirjutatud meda mängime seda siin ja me mängime seda ka Helsingis. Otsime praegu koostöövariante ka teiste lähinaabritega siin ümber selle juubeli raames, et seda tähistada. Ja kindlasti üks selline sammas, millele me tahame ka toetada. Selle juubeliüritustel on ikkagi senisest suurem tähelepanu algu päranditeleja. Aitäh Rahvusooper Estonia peadirektor Paul Himma. Eesti filharmoonia kammerkoor on täna-homme järjekordsel festivalil Euroopas seekord Berliinis kooriv direktriss Annely Unt, Berliinis toimunud suur festival pealkirjaga Fester kontingente. Sinna koguneb muusikuid väga mitmelt poolt maailmast mitte ainult selliseid süvamuusika esitajaid, seal džässgruppe ja nii-öelda pärimusmuusikat, maailmamuusikat. Meie esitame seal kaks kava kahedirigendiga. Paul Hillier, iga on meil kavas kontsert pealkirjaga Baltic voissis, mis sisaldab siis muusikat meie kahelt heliplaadilt Baltic või siis üks ja kaks, kas seal on kavas sellised heliloojad nagu Urmas Sisask, Cyrillus Kreek, Veljo Tormis, Alfred snitkee, Bernoor, kaard, Sven-David, šanstren, sellega valik läänemeremaade koorimuusikat ja Tõnu Kaljuste, aga me teeme pühapäeval Veljo Tormise autoriõhtu, kus on siis kavas ainult Veljo Tormise looming nii unustatud rahvaste sarjast kui ka teisi tema lugusid. Helilooja ise tuleb meiega kaasa. Nii et see saab olema samuti üks väga tähtis üritus Eesti muusika jaoks. Teie kontserdid toimuvad mõlemad ühes suures kirik, kus, mis jääb Ida-Berliini poolele. Aga ma käisin ise maikuus seda kirikut vaatamas, ta on kontsertideks nagu loodud, sest seal on ees tohutult avar ruum, sinna võiks paigutada koorid, orkestrid täiesti tult ja ka kiriku põrand on selline. Veidi amfiteatrina tõuseb, nii et on ideaalne koht just kontsertette kanneteks. Ja samuti osaleme veel ka festivali avakontserdil suurel galakontserdil, kus on siis kõikvõimalikke esinejaid ja seal, Me esitame Tormise, Raua need mist. Eesti riiklik sümfooniaorkester 25. septembril kell 19 Estonia kontserdisaalis. Kavas Prokofjevi teine klaverikontsert ja Brahmsi neljas sümfooniasolist vabariikliku pianistide konkursi võitja Sten. Neljapäeval, 25. septembril ERSO pianist Sten Lassmann, dirigent Nikolai Aleksejev Estonia kontserdisaalis. Neljapäeval, 25. septembril esitab Eesti riiklik sümfooniaorkester Nikolai Aleksejevi juhatusel Sergei Prokofjevi teist klaverikontserti, kus soleerib Sten Lassmann. Sama kontserdi teises pooles kõlab Johannes Brahmsi neljas sümfoonia. Järgnevalt kõneleb Sten lasman oma esimesest proovist orkestriga. Täna hommikul oli esimene proov ässaga dirigeeris Toomas Vavilov. Kahjuks tuli välja selline asjaolu, et Aleksejev peab olema Venemaal kuni järgmise neljanda päevani, nii et esimest korda kohtume Estonia kontserdisaalis 25. kell kaks paar proovi, Toomas Vavilovi, siis peaproov. Nikolai Aleksejeviga. Nagu ikka esimene proov, see oli päris raske. Sest mõlemad kobavad 11, mina kobanud, kuidas me seda tükki mängime ja nemad vaatavad, mis mina teen? Sünteetiliselt pingutav tegelikult peaks üldse mainima, et see võimalus, et ma praegu seda Prokofjevi teist kontserti uuesti mänginersaga on üldse väga suur. Õnnelik juhus kuna välismaalt pidanuks tulema hoopis sellist, kuid kes ütles ära ja siis, ega ma sellele pakkumisele ju midagi võrdväärset ei ole mul hetkel, nii et see oli õnnelik juhus, et läks seda, ma sain 12 päeva tagasi teada, et mult oodatakse, et ma esitaksin seda ka Itaalias essaga kaks korda seal oktoobris. ERSO tuleb kuuldavasti väga pikk ja tihe kuuene ringreisi Itaalias. Muidugi ma selle Prokofjevi teise valisin, isa just sellepärast, et mul tõesti täielik lemmik klaveri kontserdite hulgas. Niivõrd palju erinevaid elemente on kogu tema loomingus lüürilise eetilisest väljenduslaadist kuni olemuslikum groteskini. See on üks võimalus midagi öelda, eks ole. Nagu igale suurele heliloojale oma helikeel ning Prokofjevi võib üsna ruttu eksimatult ära tunda, tihtipeale muutunud on see, et mina lihtsalt tunnen seda teost järjest järjest paremini. Kogu aeg süveneb, näen seal järjest rohkem linnahallis. Kõige suurem probleem selles kontserdis on väga tugevalt psühholoogilist laadi. Kui nüüd välja jätta, et ta lihtsalt ongi tõesti väga raske kontsertpianist. Kujud on see nüüd, tähendab põhiline raskuspunkt kontserdis on esimeselt osalt teisele üleminek. Esimene Ta kolossaalne kadentsi, see metsik jõudmist sinna kuhjub. Ja kui siis pärast kadentsi tuleb orkester sisse uuesti, kus siis see repriis on tegelikult kooda osas ja see mütsike energiapomm, mis seal lõpuks välja lööb. Esimene osa lõpus, see haarab sind täielikult endasse, et teist osa sinnani üsna pea ja kohe otsa mängida nõuab väga suurt ümberlülitamist ja, ja kui seda ei suuda teha, siis teisest osast ei too suurt midagi meile, sest seal on ikka vaja kümneid lehekülgi mängida unissonis ja kõiki, nii et see ümberlülitamine on põhiraskus. Edasi muidugi läheb juba nii, et kui teine osa läbi, siis väga prõmm hakatud. Ma mängisin Eesti pianistide konkursi finaalis. 2002. Aasta aprilli lõpus. Ma olen mänginud Prokofjevi seitsmendat sõnantik, Prokofjevi sarkasmi ja siis mõningaid linateoseid. 25. septembri kontserdist teeb ülekande ka klassikaraadio. Neljandast septembrist alates on kestnud uue muusika festivalil kõlanch puurene Austriasse vajadus, siis kuigi festivali helilooja Erkki-Sven Tüüri teoseid on esitanud ka teised, mängis ka meie nüüd ansambel Olari Eltsi juhatusel oma esimesel kontserdil kaks tüüri teost. Ja teisel õhtul otse meie europäeval, pühapäeval, 14. septembril külasid eesti muusikast veel Helena Tulve atroveer ja Toivo Tulevi pill Lost in the kool. Dirigendi sõnul läksid Eesti teosed festivalil hiilgava menuga. Munadel Steven Osbourne'i klaveriõhtu 20 Pilku Jeesuslapsele Mess eani suurteosega. Samuti nagu meie nüüd ansambli teine kontsert šovaatsi Püha Martini kirikus. Jenbachis mänginud kõrvuti rootslaste kuulus löökpilliansambel kroomaata ja austerlaste next step tirooli kultuurihoones Insbrookis. Eile esinenud Norra uue muusika ansambel Lembit 20 ning Innsbrucki ülikooli aulas mänginud Stuttgardi kammerorkester Tennis Rässil Davise juhatusel ning tänaseks lõppkontserdiks astuv maestro tennises Jewish Jenbachis juba Lynci Bruckneri orkestrit, et kus siis, kui läheb kolm ulatusliku teostal teise festivali helilooja, noore austerlase Christoph teenzi büroomen maailma esiettekandes siis meie Erkki-Sven Tüür, Jüri löökpillikontsert magma kuulsa Evelin Gleniga solistina Austria esiettekanne. Ning lõpetuseks Kiyagantseeli populaarne kontsert from windende vahend. Tänavu istraksid festivalilgi Pärnus kõlanud teos nüüd Põhjamaade tuntuma artistil ars Atom käriga solistina. On siis ka Erkki-Sven Tüürile viimane päev viibida Klangsburani festivalil, kus ta on olnud korraldajate kutsel juba esimesest septembrist alates. Ent Olari Elts avas eile õhtul peadirigent. Hooaja Riias solistid tavakavas kõlasid Haydni sümfoonia number 41 Brahmsi variatsioonid Haydni teemale. Teises pooles Weberi avamäng ooperile objeron ning selle kõrvale hindiumiti sümfoonilised metamorfoosi Carl Maria von Weberi teemadele. Kahele järgmisele nädalal dirigeerib Olari Elts juba Islandil ning Inglismaal City of Birmingham Symphony ookestra ees. Dirigent Paavo Järvi uus hooaeg algas sisuliselt ju ERSO kontserdiga 30. augustil Tallinnas, millele kohe järgnesid kaalukad külaliskontserdid Baieri raadio sümfooniaorkestriga kus Paavo viis orkestri, Šveitsi, Itaaliasse ja koguni neljale rahvusvahelisele festivalile Meraanas, Locarnos, Screesias ja mond, röös. Kaks viimastika tuntud festivalid. Kõikjal mängiti sama kava. See kõik sündis neljandast kuni seitsmenda septembrini debiicii meri. Esimene tšellokontsert, solistiks noor sakslane Johannes ma öösel. Ning paar tokki kontsertorkestrile. Eelmisel reedel avas Paavo Järvi peadirigendina oma uue hooajas Cincinnatis tema tellitud uus teos Filiprouri eksoodium Novile avateosena kandel Sis Prokofjevi sümfooniakontsert, Dante, solistiks äsja Tallinnaski mänginud Rootsis mürk sisse ostakowitzi viies eilsest tänasest teises kavas on Cincinnatis bar toki kolmanda klaverikontserdi solistiks kuulus Richard kuude ningi järjestikku veel Paavo kolmaski kava seal järgmisel nädalalõpul, kus muuseas Šobeni esimese klaverikontserdi solistiks on hiilanud koor pianistide jundi lee. Nii liigi kui ka Neeme Järviga koos Tallinnaski käinud jaapani noor viiuldaja kiigos suvanai tulevad solistideks Paavo esimesele välisreisile Cincinnati Sümfooniaorkestriga mis saab teoks novembri alguspoolel kaheksa kontserdiga Jaapanis. Tõnu Kaljuste on viimastel nädalatel maha pannud mitmeid kaalukaid eesti muusikamärke. Nii Stockholmis, Tallinnas, Riias ja homme veel Berliinis alatesse erakordset kõrge hinnangu Financial Times'is saanud balti meretormis ehtust Rootsi raadio kontserdisaalis ning Arvo Pärdi Ing printsiipi toomisest Tallinna. Seejärel oli Kaljuste kutsutud Riia toomkirikusse, kus ta polnud kaua juhatada. Tänud taas üleni Arvo Pärdi kavaga esinejaks Läti riiklik koor Latvija ning Läti rahvusorkester. Seitsmendal septembril kõlasid seal väga menukas kavas ka mitu Lätit esiettekannet Pärbilt Nis Pärdi palverännaku laul, siis Como järve siingi värskena in printsiipi ning lõpuks kreedo. Homse tormisegava järel. Uuel festivalil Berliinis jääb Kaljuste Berliini edasi töötama Berliini raadiokooriga kellega tal on eeloleval reedel kontsert, kus kannab etest Sergei Rahmaninovi apella Vesper missa senoss no ja pidieenia, kus koori solistidega. See kontsert toimub Berliini filharmoonia kammersaalis. Oktoobrikuul dirigeerib Tõnu Kaljuste külalisena Taanis Uuden sees. Veel üks huvitav muusikateatrist. Üleeile toimus Praha rahvusteatris ajalooline uuslavastus, millega märgiti helilooja Endal vääri populaarsema ooperimadalik maailma esiettekandes sajandat aastapäeva. Siinsamas majas tuli maailmakodanikust helilooja madalik esiettekandele novembris 1903 uuslavastuse nüüd Anss Lucas Kindermannid kavandas juba aastaid tagasi Praha rahvusooperi eelmine kunstiline juht Daniel voolsak. Ja see sündis nüüd koostöös Trieri linnateatriga Saksamaal. Nendega soliste ja muid tegijaid mõlemalt maalt. Madalik on praegu laval kunid päevani novembris mil siis toimub ka esimese etenduste sarja pidulik lõpu. Lõpetuseks täna veel kord Stockholmi õnnitlema üht juubilari. Üleeile tähistas kuningriigi pealinnas satelliitlinnas Teebis oma kaheksakümnendat sünnipäeva väliseesti tuntud pianist hiilma, et ma ostsin omaaegse nimeka muusikategelase dirigendi ja helilooja Werner merepitud. Juba 14 aastasena alustas ta klaveriõpinguid Tallinna konservatooriumis professor Theodor Lemba juures kuni pere põgenemiseni Rootsi 1944. Stockholmis lõpetas ta kõrgkooli professor Gustambooni käe all 1951 ja on sealt peale kõik need aastakümned olnud sagedane solist ja ansamblist Stockholmi Eesti Maja kontsertidel ning kaugemalgi. Ka on ilma neelab massin Stockholmi Eesti naiskoori asutaja ja olnud selle dirigent. Ja veel peatne juubel. Veel lähemalt. Oktoobris saab 75 vastaseks Soome tuntumaid heliloojaid Heino Johani rauda väära. Maestro tegi endale juubelikingituse oma uue ooperiga Rasputin, mis esietendus suursündmusena eile õhtul Soome rahvusooperis Helsingis. Tänasele heligajale tegid kaastööd Jaan-Eik Tulve, Virve Normet, Maria Mölder, Elena Lass, Kersti Inno, Tiina kuningas ja Priit Kuusk. Saate toimetas Mirje Mändla ja mängis kokku Katrin Maandi.