Heliga ja tere head klassikaraadio kuulajad. Olen saate toimetaja Tiina kuningas. Kõigepealt kuulete helikajas iija Remmeli arvamust nüüd festivali viimastest kontsertidest. Tartu džäss Vikerkaarest tegi saatelõigu Hedvig Lätt. Tartus algabki tarri festival fiesta de la kitarr, millega tähistatakse Eesti kitarriseltsi kümnendat aastapäeva. Kitarri seltsi esimest Kuldar Kudu küsitlased vilet vääri festivali raames esineb Tallinnas ja Tartus Tobiase keelpillikvartett. Lähemalt räägib kontserdist Aare Tammesalu. Eesti filharmoonia kammerkoor käis esinemas Iisraelis ja alustab kontsertreis ja Ameerika ühendriikidesse. Koori direktor Anneli hunte küsitles Kersti Inno. Eestis tegutseb Vene film Luunja, kes algatas klassikalise muusika festivali kunstilist juhti. Vladimir Ignaatierit. Küsitles Nataša Sykeme. Kersti Inno tutvustab uut Arvo Pärdi heliplaati. Perioodi on ja saate lõpuosa Priit Kuuse valitud maailma muusika uudistab ära. Mõningaid muljeid nüüd festivali viimasest kolmandikust, kus õnnestus kuulata siis kvartetti Inglismaalt, et Eesti küberstuudiot, mille kunstiline juht ane flöödimängija Monika Mattiisen ja lõpuks Hollandi uue muusika ansamblid New ansambel. Kui neid üldjoontes kuuldut iseloomustada, siis ma meenutaksin kõigepealt, et seda, mida rääkis Helena Tulve nüüd jalgu pole olnud kontsertidest. Ja mainis seal muuhulgas, et on selliseid kergesti kuulatavaid lugusid ja siis selliseid, kus kuulades pingutama. Ja nüüd viimane kolmandik sisaldas palju just selliseid teoseid, kus kuulates tuli pingutada eriti kevaditi kvarteti kontserdile. See oli seal samalaadne aju pingutus matemaatikaülesandeid lahendades. Üldiselt matemaatika muutub selgeks, kui hea õpetaja seletab ja eriti kvartett oli tõesti väga hea õpetaja. See ansambel on kõigepealt superkõrgetasemeline kollektiiv, alates ansambli juht figuurist särtsuvalt temperament ses tõrvaynardiitist kõigi teiste liikmeteni välja. Milline pillivaldamine neil on, milline ühistöömiine kõrgemal tasemel selline mõistmine ja arusaamine sellest muusikast. Kõigepealt mängis arite kvartett, jaapani helilooja, Hosokkava vaikivad lilled. Tema teos sisaldas palju sellist vaevukuuldavad helipinged, liikumisi, seisatusi ei loe, ise on öelnud oma vaimustust Veebenyanona vastu ja sealt ka kostis neil Hiiastusi. Seal oli siis eesti jaapaniku eksootikat ja samas oli näha ka läänekäsitöö head tundmist. Noor-Leedu helilooja Vytautas Jurgutis mänglas oma teosega ellipsid väga palju selliseid klappivat suruvate keelpillihelidega mis sageli tekitasid rõõmsameelseid, kui nii võiks öelda rühkivaid häälitsusi. Sellisele kontserti ehk humoorikaid, teose, kus valdavalt valitses selline tõsidus, keerukus ja süngemeelsus Kuuse, ungarlased, Ligeti teine keelpillikvartett on kirjutatud 1000 968. aastal. See on siis tema, Mika polüfoonia, eesti tekstuur, ide kujundamisajajärgust kus teose kontuuride asemele on siis nii-öelda kihisevat kogumid. Kuid see lugu oli selgete liinidega ja mitte niivõrd abstraktne. Ja siin oli kuidagi aimatav mingi närviline nukker ungarlane, kus leinarongkäik Minoone Chardas Briti helilooja parajalt fööni hau labürindi partituurid sisaldavad kõikvõimalike häältejuhtimise kiirukusi ja mingi teatav süngus ja raskus on nii Surkustikas ei tea, kas see on liigteadmise rõhuv raskus mis samas siiski ka nagu külgetõmbav ergutab, ennast lähemalt tundma õppima. Kontserdi lõpetas Janniskusenaakise teostitas, eksinaagis mõjub mulle alati kui mingi ehitus, kas nagu teraskonstruktsioon või siis linnuk pilvelõhkuja igatahes midagi pöörast, midagi seninägematut, võib-olla mängiksin, ühesõnaga helilooja arhitekti taust ja tema mõtlemine on liikunud sellistes suundades. Kvarteti eitas, oli selle kontserdi teine mängulisem ja tõsimeelsusest vabam lugu kus muuhulgas olid kasutusel samad tõde leeduhi ol Jurkuutisel hoopis teistmoodi vormi laotud. Seal nüüd festivalil on kümneaastaseks saavad nüüd ansambli kõrvale tekkinud mitmeid uusi noori uue muusika ansambleid. Ja teisipäevast. Ta sai nendest sõna küberstuudio, mille kunstiline juht on väga suurepärane flöödimängija Monika Mattiisen. Kogu see, tema komponeeritud dirigeeritud multimeediaetendus, mis ühendas instrumendid elektroonikavalgused, kostüümid oli küll äärmiselt hoolikalt läbimata mõeldud ja äärmiselt maitsekas, Igasama üksikasjas Pealt ulmeline kosmiline oma sinakas-lillakas valguses. Kontserdi esimene lugu oli martsiimari eksalt tabu, mida esitasid Monika Mattiisen ja Heli Reimann Sis flöödid, saksofoni. Ja siin on martsiimer saavutanud mingi väga orgaanilise pillisuhte ja loonud ka väga hea kõlalise maailma ilma midagi lihtsustamata ilmatonaalseks muutumata. Järgnev teos Filipp Manorii juppi interoligi nagu planeet Jupita oma rõhuva suurusega kus Monika Mattiisen demonstreeris fantaasia ammendamatuste väsimatult pinge loomisoskust. See teos kõlas kohati nagu fauni pärastlõuna 2003. aastal ja eksles siis jälle oma kosmilistesse kaugustesse. Kokku sai seda nagu liiga palju või kas lugu oli liiga pikk või kordusteinekord ei saanud aru, miks helilooja oli seda kõike tahtnud sinna nii palju kuhjata. Mako kõlavidokaataja ämbient on minu meelest väga hea lugu, erinev tavapärasest elektroonika nagu unistavast kasutamisest. Järgnes kohe julgelt Taisin räme Rockilik ja flööt sellisest unelevast instrumendist muutunud selliseks jõuliseks nagu piitsaandvaks. Kontserdi teise poole Märt-Matis Lille, tule, täpid pimeduses oli võluv oma napis haikulikkuses kus vaikuse ja vähesuse poeetika tundlikult edasi antud. Vahepalaks kõlas stock hauseni flööt, orkestri finalistidest. Siis tegelikkuses oli ennast mitte häirida laskev solist lasteaiamüra taustal. Ja seejärel kõlas Toivo Tulevi uus teos, teine kallas vaikuses hommikune hism suurele ansamblile ja live-elektroonikale. See oli mingi lihtsuse poole pöörduv lugu Tulevi loomingus. Selliste lineaarsete paralleelliinidega ja väga erinev tema tavaliselt polüfoonilise faktuuri kujundusest. Kulminatsioonil kerkis esile autori enda video taevalikust maastikust kollase taevaga seina, Tarkovski filmides mõne tähendusrikka detaili esilekerkimine. Ja peab tunnistama, et nüüdismuusika uute tulijate seltskonnas stuudio küll üks tugevamaid perfektne, selgelt välja kujunenud, oma näoga, meisterlik ja ideederohke. Nüüd festivali lõppkontserdi Haguks palaks oli Hollandi New ansambel küll mitte nii filigraanne ja endasse kaevu kui Arniti kvartett, aga seest rõõmsameelne, plastiline ja värvikas. Hollandlaste esimene lugu oli Toivo Tulevi hool Himki vöörli. Ja sellega seoses tekkis nagu selline mõte, et kas see on mingi seenesari või omab mingisugust paralleeli kevadel kuuldud teosest Vilost hinda, kool kahjuks bukletis selle loo kohta mingeid selgitusi ei olnud. Aga teos on tulevile omaselt tähendus ekas tõsine. Polüfoonilise faktuuri kujundusega. Järgneb Hollandi oma muusika füüs. Janssoni tantsusammud mõjus algselt toredalt ja humoorikalt, pikemal kuulamisel aga hakkas tüütama. Liiatigi polnud võimalik teose ülesehitusest palju aru saada, see lihtsalt algas algusest. Lõpes lõpus jäi selline mulje, et oleks võinud vabalt ka varem või hiljem Pädev. Tõeliselt teatraalne Chatham, Haavi stseen, mis tegelikkuses oli siis viiulikontsert kas miiniorkestri või suure ansambli saatel kus solistina astus üles New ansambli viiulil mängija Anhel, ei meenu. See on selline kirglik särav muusika, mitmete mõjusate kõlaefektidega. Kontserdi kõige elevust tekitavam lugu oli Hiina helilevad tan tunni Ring nelja trio dirigendi publikuga, kus lustlik ja energiline ansambli dirigent Michal Haamer paniga publiku osalema, kaasa sosistama ja häälitsema. Dirigent Mihhail üldse oli väga positiivne isiksus ja selles teoses mängis hiilgavalt välja sellise nii-öelda rituaali juhi osa, kes siis nagu mustkunstnik nõidus, oma taktikepiga esile kõiksuguseid kummalisi kooskõlasid. Ja kuna kontserdil kõlas ka teine Hiina helilooja teos Moovuttingi lugu lehvid siis meenutasin seda kahte suunda Hiina muusikas, mida nagu kuuldud siin meie kontserdielus. Üks on siis selline läänelik mõtlemine, mis kannab väga tugevalt oma rahvamuusika oma maa mõtlemise mõjusid mis kõneleb tänapäevases helikeeles. Ja siis selle kõrval seina rahvusromantiline suund, kus lood kõlavalt kas siis nagu poosak või riik. Kontserdi lõpetas Itaalia Franco tonatooni refrään mis oli Virtoosne kontserdipala, kus Hotakad käigud kandusid ühelt pildilt teisele, tekitades puugalike kujundit Thelmi ja vaheldusid pikkade liinide tõmbamisega. Kokkuvõttes taas kord väga õnnestunud, nüüd festival kus olid siis mitmeid suunitlusi näha kõigepealt aimu kõikides maailmas valitsevatest vooludest, suunadest, ringlustest, kõikvõimalike eri stiilide heliloojate näitajaid oli seal välja pandud, sai kuulata väga kõrgetasemelisi ansambleid väljastpoolt. Ja teisest küljest, järgmised sümpaatne oli kõigi nende uute tulijate osalemine nüüd festivalil, kes muudavad üldse Eesti muusikamaastiku palju mitmekülgsemaks ja täiuslikumaks. Sellel nädalal toimus Tartus Vanemuise kontserdimajas suur rahvusvaheline muusikapidu džässmuusika festival džässvikerkaar 2003. Festivali juhatas sisse noorte džässmuusikute konkurss, millest võttis osa üle 20 solisti ja kollektiivi üle kogu Eesti. Parimaks vokaalsolistiks tunnistati Sofiat, Rubina ja parima instrumentaalsolisti preemia pälvis saksofonist Marko Mägi. Tartu esimese rahvusvahelise džässmuusika festival Chazz Vikerkaar raames toimus kolm mahukat kontserti. Esinejaid oli kokku üle 79-lt maalt. Millised on organist Urmas Taniloo. Festivali kontserdimuljed? Muljed on head, üldse väga tore, et selline üritus korraldati, olen seda ise ka mõelnud ammu, et võiks midagi nihukest Tartus olla. Et, et siin oli huvitavaid koosseis ja, ja ma ei olnud varem kuulunud soola, oreli, džässi, siis ma teadsin, et see mees mängib David kinnist, aga oli väga tore kuulata seda ja meie orel kõlada. Mis asi see väga hästi ja muidugi teine üllatus oli see koosseis, kus vibrafon mängis viimati? Muidugi Tõnu Naissoo on alati hea oma situatsioonidega ja Uno Naissoo maga tean nii palju, et see on tore pere. Festivali peakorraldaja Merle Kollom ütles ühes intervjuus, et tahetakse tuua tagasi seda vaimu, mis Tartu kevadmuusikapäevadel alati on olnud, et taastada üks traditsioon. Kevadmuusikapäevi, ma mäletan, see oli rohkem rokipidu, aga miks mitte seda võib-olla teisele kaldale natuke maabude, aga miks mitte? Selline džässfestival Tartus, et see on päris vajalik ja publikut on näiteks tänasel kontserdil ka päris palju, et huvi on olemas. Ja seda huvi tulebki äratada ja hoida. See on väga-väga hea ja mõte. Tartu esimese rahvusvahelise džässmuusikafestivalil Chazz Vikerkaar noorte džässmuusikute konkursil osales ka Sofia Rubina ja tema sai vokaalsolistide peapreemia. Palju õnne, aitäh. Hästi hästi tore oli esinenud lava peale hästi palli emotsiooni ja väga-väga huvitav oli teisiga kuulate, millise mulje jätsid teised noored džässmuusikud seekord nagu kõik olid väga headus. Tõesti, ma võin siiralt öelda seda väga hea meel, et tärklist muutub teatsu lillaks nagu. Eesti kitarriselts tähistab 25.-st kuni 30. oktoobrini oma kümnendat aastapäeva. Kuue päeva jooksul saab kuulata mitmesuguseid kontserte, kus astuvad üles kõik eesti tuntumad kitarristid ja parimad kitarriõpilased. Külla on oodata kitarrivirtuoos Gerhard raken Bachi Saksamaalt. Eesti kitarriseltsi esimees Kuldar kudu sõnul on seltsi tuumik koondunud just Tartusse. Viimased kuus aastat on seltsi tuumik ja tartus lihtsalt elab ja töötab siin ja, ja sellepärast on ka paljud üritused siiakanti kandunud. Alates 96.-st aastast toimuvad seltsi aastaseminarid Otepääl ja Nendest kasvaski välja neid hästi tuntud kestadele kitarr siis teist aastat juba Tartus. Kui eelmisel aastal oli meil väga palju väliskülalisi, siis sellel aastal oleme põhirõhu asetanud eesti interpreetide esitlemisele. Kuulda saab meie kitarri paremikku nii klassika kui džässivallast. Sellel on oma hea põhjendus ka, et, et just eesti kitarristid saaksid lavale astuda. Kuna selts tähistab oma kümnendat aastapäeva loeme oma liikmeteks tegutsevaid kitarri, õpetajaid ja neid on Eestis tsirka 50. Umbes pooltel nendest on ka erialane haridus ja kitarriselts ongi kaasa aitamas sellisele professionaalse teabe levikule kitarri õpetajate hulgas. Me tahaksime toetada kitarrimängu kandepinna laienemist Eestis. See olekski meie kaugem eesmärk. Et igal pool, kus on muusikakool, kus on väikeseid lapsi, muusikahuvilisi, et siis kitarri huvi ei jääks rahuldamata. Milline on Eesti kitarriseltsi 10. aastapäeva ürituste programm? Jahvlistadelagitarrast ongi küllaltki raske rääkida, sest see on mitmekihiline üritus. Väljapoole paistavad meie kontserdid, kuid hommikupoolikutele toimuvad meistriklassid. Samal ajal on ka kohal Rootsi kitarrimeister PERH Algren, kellele kitarre eksponeeritakse Heino Elleri nimelises muusikakoolis esmaspäeval alates kella 10-st. Kui fiesta Delagi tarre kontsertidest rääkida, siis neid on meil mitut liiki. Esiteks Chelikud kontserdid, teiseks tasuta kontserdid ja kolmandaks klassikakontserdid. Tšassilikud toimuvad pühapäeval, esmaspäeval, teisipäeval ja kolma päeval Vanemuise teatrikohvikus ja te näete seal eesti tippkitarrijazzi. Pühapäeva õhtul on Weekend Guitar Trio. Esmaspäeva õhtul on aina kani džässkitarriklassi sessioon ja teisipäeva õhtul noorte elektrikitarristide sessioon, kus on kindlasti palju üllatusi. Ta kuuleb stiili, ületavaid kitarripalasid. Tasuta kontserdid on nii-öelda pärastlõunased, need on kella viiesed. Need toimuvad Elleri koolis ja seal esinevad põhiliselt üliõpilased, õpilased ja ka tähelepanu. Väärne. Üks kontsert on Tartu kitarristide kontsert Elleri koolis ja klassikakontserdid on siis kell seitse esmaspäeval ülikooli aulas. Soologala nimelisel kontserdil astuvad üles Tiit Peterson, Eiki Metlike, Kuldar Kudu. Teisipäeval Tartu linnamuuseumis on Tiit Petersoni soolokontsert. Kolmapäeval. Tartu linnamuuseumis on Eiki Mätlik koos Tobiase nimelise keelpillikvartetiga ning neljapäevalgi on ülikooli aulas eestidele kitarr. Lõppkontsert, kus kuulete kitarriorkestrit, ansambleid ja soliste ja on palju üllatusi. Tarri selts tahab oma 10. aastapäeva kontsertprogrammi jooksul pakkuda erinevaid stiile Tšassist kuni klassikalise kitarrimuusikani. Jah, seda tingib selline kitarri universaalsus, tema laialdane kasutamine kõikides žanride stiilides, seda on isegi raske seletada, millest see fenomen. Aga kitarril on ju umbes paarkümmend erinevat modifikatsiooni alates akustilisest nailonkeeltega pillist lõpetades kõige rajuma elektrikitarri teni välja ja neid saab siis tõesti erinevates stiilides rakendada. Eesmärk on näidata kitarri sellist intiimsemalt poolt vaiksemat rahulikumat ja esitleda teda kui suurepärast pedagoogiliste instrumente. Üks osa meie festivali kontsertidest on eesti kontserdiüritused ja nendest võiks öelda niipalju, et Eesti kitarriseltsi vahendusel ja Eesti kontserdikutsel esineb Eestis fantastiline klassikalise kitarrimängija Gerhard Richemmach koos Pärnu linnaorkestriga. Teda ei olegi nii lihtne tutvustada, aga ova, mille ta Eestisse toob, räägib ise enda eest. Kontserdi esimeses pooles mängib ta sooloteoseid kontserdi teises pooles kaks kitarrikontserti. See on küllaltki pretsedenditu ettevõtmine, kusjuures teine nendest hokino Rodrigo Aranoes kontsert on nimetatud paljude Kultuurianalüütikute poolt muusika analüütikute poolt maailma kõige ilusamaks muusikaks, nii et soovitan kõigil seda kuulama tulla. Milline virtuaason, Gerhardt, Rasin paht ausalt öelda, ma ei ole seda ise oma silmaga laval näinud, ma olen kuulnud tema plaate ja need on fantastilised, seal on dünaamika, seal on toonipuhtus, seal karakterid väga õieti lahendatud iga muusikateose puhul. Ühesõnaga, selline kunstiline tipptase, aga lavaline sarm selgub alles eesti kontserditel. Ja Gerhard Raizenbach esineb koos Pärnu linnaorkestriga täna, 25. oktoobril kell 17 Tallinna metodisti kirikus ja homme, 26. oktoobril kell 16 Tartus Vanemuise kontserdimajas. Neid kontserte ja üritusi toimub väga palju, kust leida informatsiooni? On olemas kitarri seltsi kodulehekülg www punkt hot punkt ee kaldkriips kitarriselts. Ja muidugi ajalehtedes vaba aja rubriikidesse jookseb ja kasvõi see radiointervjuu annab teile ehk rohkem informatsiooni selle ürituse kohta. Aitäh Kuldar Kudu ja Eesti kitarriseltsi 10. aastapäeva kontserdid algavad juba täna kell üks kontsert on Eesti muusikaakadeemias, kus esinevad Heiki Mätliku kitarriklassi. Üliõpilased ja lõppkontsert toimub järgmisel nädalal neljapäeval Tartu Ülikooli aulas, kus esinevad kitarriorkester, ansamblid ja kitarrisolistiks. Aare Tammesalu, millal loodi Tobiase kvartett ja kes seal mängivad? Tobiase kvartett on tegutsenud umbes kaks aastat ja seal mängivad kaks viiuldajad Sismano männi, Sigrid Kuulmann, vioolamängija Heili Eespere ja mingi tšellot. Kui sageli teie kontserdid toimunud on? Sellega? Ta jooksul võib öelda, et rõõmustavalt sageli meil on olnud päris palju kontserte erinevates linnades, Eestis me oleme mänginud väljaspool Eestit Stockholmis esinenud ja erinevatel festivalidel, nii et tööpuuduse üle meil ei ole olnud põhjust kurta ja lisaks sellele, kellele on on olnud tore see, et me oleme saanud valida seda repertuaari, mida me, mida me mängime lisaks. Me plaadistasime nüüd augusti lõpus ühe plaadi. Nii et meil on olnud väga-väga huvitav töö koos. On teil välja kujunenud ka oma repertuaar, mis on teil nagu eriti meeltmööda olnud? No põhiliselt me oleme ikkagi mänginud klassikalist muusikat, siis pean silmas just eelkõige Viini klassikuid ja siis romantilist repertuaari, aga moodsat muusikat. Me salvestasime näiteks Lepo Sumera kvarteti. Ja õnneks on keelpillikvartetti repertuaar see muusika, mida keelpillikvartetile kirjutatud, nii suur, et seda ei olegi võimalik kunagi vist ühelgi kvarteti täielikult läbi mängida. Nii et et see töö ja see horisont on nagu väga kaugel ja see, seda tööd on nii palju ja nii huvitavat, et me võime väga rahulikult töötada aastaid aastakümneid, ilma et neil oleks seda muret, et meil ei ole enam mängida. No teil on ees üks kontsert, kus, millal ja mida mängib. Meil on ees õieti kaks kontserti, ühe kavaga siis Tobiase keelpillikvartett ja Heiki Mätlik ühes teoses musitseerib meiega koos ja kava idee tuli sellest, et Heiki Matic pöördus meie poole ettepanekuga mängida Itaalia helilooja kastel loovutad Esko kvintetti kitarrile ja keelpillikvartetile. Minul oli ammu väga suur soov mängida Giuseppe Verdi keelpillikvartetti, mis Eestis ilmselt ei ole mõnda aega kõlanud mis on erakordselt huvitav teos ja siis hakkasid mõtted liikuma edasi ja kokku tuli selline huvitav itaaliakava, kus seal ainult itaalia heliloojad ja valdavalt sellised heliloojad, keda väga palju ei mängita. Kastel noovattedescook, kvintett ja teises pooles on kaks ooperiheliloojad kõrvuti jaguma Putšiini pala keelpillikvartetile, mille pealkiri on Krisantiimid. Ja siis kontserdi lõpetuseks Verdi keelpillikvartetti mull. See kontsert toimub teisipäeval, 28. oktoobril algusega kell 19 Tallinnas Mustpeade maja valges saalis. Klassikaraadio teeb sellest ka üle kanda. Järgmisel päeval mängime sama kavad Tartus Tartus on nimelt kitarrifestival ja loomulikult kitarr on selle festivali keskne instrument. Nii et mul on väga hea meel, et meil õnnestus lülitada selle festivali kava ja siis esitada selline huvitav teos. Noh, oluline on ka see ära märkida, seda kvintetti mängitakse Eestis esimest korda. Üle nelja aasta oli Eesti filharmoonia kammerkoor kutsutud taas Iisraeli Abukossi vokaalmuusika festivalile. Koori direktriss Annely Unt ja mille poolest see festival on eriline? See festival on eriline peaaegu igas mõttes. See koht on väga eriline Abu Kosson, araabia küla keset mida on mäe otsas üks suur kristlik kirik. Sealt mäe tipust paistab ühelt poolt Tel Aviv ja teiselt poolt Jeruusalemm. See muusikafestival on väga kuulus. Seda tehakse mingi tohutu pühendumuse ja armastusega ja seda on tunda nii korraldajate kui publiku poolt, sinna sõidavad inimesed kokku üle terve Iisraeli. Nende. Nelja päeva jooksul, mis festivali kontserdid toimusid, oli seal kokku ligi 20 kontserti ja need kõik olid täis. Meie viis kontserti kaheksasajakohalises kirikusaalis olid kõik samuti praktiliselt täisfestivalile on tavaliselt üks väljast kutsutud peaesineja professionaalne koor kusagilt kes siis koostöös Iisraeli orkestriga kannab ette ka suurvorme. Meie esinesime sel aastal koos kammerorkestriga Iisrael Kameraata. Kahe erineva kavaga. Üks kava oli Bachi jõuluoratooriumi kolm esimest kandidaati, mida me siis kahel korral esitasime. Ja teine kava oli Bachi magnifikaat, Arvo Pärdi Berliini missa, samuti siis kaks kontserti. Ja lisaks oli meil veel üks Haagappele kontsert. Kõiki neid dirigeeris Paul Hillier ja kõik need läksid väga edukalt ja võeti väga soojalt vastu. Aga peale kontserdil oli natuke renessanssmuusikat Toomas lõide, Victoria üks missa ja lisaks meie viimase paari hooaja sellist muud vara. Valiksarjast Baltic voissis Eesti, Soome, Läti, Rootsi, Taani heliloojate muusikat. Ja kõige suurem kompliment meile oli see meie Haagatele. Kontsert oli täis, et nagu me kõik teame kontserti korraldajad ja ka publik on tunduvalt kergem saada täissaali mõne klassikalise suurteosega, on see siis jõuluoratoorium või Bachi magnifikaat, kus on koor ja orkester ja solistid, aga Bella kontserdiga täis saali saada on igal pool maailmas raske. Aga see, et seal festivalil, kus kontsertide hulk on niivõrd suur ja kus on nii palju erinevaid asju ja väga palju suurvorme ka sellisele küllalt spetsiifilise kava Kaagappele kontserdile tuleb nii suur hulk publikut, seda öeldi meile, et see on nagu kõige tõsisem kompliment. Kust tulid need teised koorid pärit ja palju neid oli, teised koolid olid kõik Iisraeli koorid, me kahjuks ei saanud kuulata mitte ühtegi teist kontserti, sest et logistiliselt oli võimatu, nii et tavaliselt seal igal festivalil on üks külaliskoor, et rohkem neid korraga sinna ei tooda ja ülejäänud on siis nii professionaalsed amatöörkoorid, solistid, orkestrit, kammeransamblid, kõikvõimalikke suuremaid ja väiksemaid, vokaal koosseise. Eesti filharmoonia kammerkoor on varem mitme Iisraeli orkestriga, et koostööd teinud. Kui kammerkoor käis 95. aastal esimest korda Iisraelis siis esitasime me endale oratooriumi Saul. Sellesama orkestriga juhatas Tõnu Kaljuste. Vahepeal oleme teinud paar turneed, Iisraeli Filharmoonikute ka, aga taaskohtumine Iisrael kaameratega oli erakordselt meeldiv. See on väga-väga hea orkester ja. Me olime neist kõik tõsises vaimustuses ja koos see oli imekena. Kuulakem väikest näidet sellest, kuidas kõlab Iisrael. Kaks päeva pärast Iisraelist koju jõudmist siirdus koor juba järgmisele turneele ja teisele poole maakera Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse. Milline töö ja. Kui pikalt ootab koore seal ees? See on meie järjekordne tavapärane Ameerika Kanada turneel me oleme viimastel aastatel üle kaheaastasel alati käinud. See on siis järjekorras seitsmes. Ameerika turneed on tavaliselt pikad, nii ka seegi kokku kolm nädalat. Ja kontserte on 10. Käime suuremates linnades, suuremates saalides, San Franciscos, New Yorgis, Torontos, peale selle ka Kesk-Ameerikas. Arizonas ma kõiki kohti ei suudagi peast praegu meenutada. See on meie jaoks juba nagu tavapärane töö, meil on selliseid reisi olnud mitmeid. Aga see on nüüd esimene reis Paul Hillier juhatusel. Ja kavas on sel reisil muusikat meie moonia mundile salvestatud heliplaatidelt. Nii Baltic poisist sarjast kui vene baroki vene kirikumuusika plaadilt Kanadas Torontos on küll tegemist natuke teistmoodi üritusega, seal on festival nimega sounds dream, kuhu me juba kolmandat korda jõuame. Seal on kavas alati ka üks Kanada helilooja esiettekanne, mis on kirjutatud kahele koorile, kus siis olema üheks ettekandjaks meie ja teine üks Kanada kohalik koor. Ja nendega koos siis tavaliselt teeme selle esiettekande ja ühe suurteose. Tänavu aasta on selleks suurteoseks Coretski salvesiidus Polonoorum, mida Eesti publik meie esituses suvel kuulis? Torontos, siis see turnee lõpeb. Kanadast tagasi tulles oleme kodus taas ainult kaks päeva ja siis sõidame juba toome sinuni muusikafestivalile, kus on meil üks kontsert. Aga sellest võib-olla juba edaspidi. Eesti kodupublik saab meid kuulda meie jõulukontsertidega. Eile algas meil veel üks festival, mille korraldaja on juba mitu aastat Eestis tegutsev Vene filharmoonia ning selle juht, pianist Vladimiri NATOs. Meie festival on pühendatud kahe suure helilooja muusikale, see on praam, kelle sünnist on möödunud 170 aastat ja Sergei Rahmaninovi, kes sündis 130 aastat tagasi. Ma arvan, et kõik meie järgmised festivalid, mida me planeerime läbi viia üle aasta, pühendatakse samuti mõningatele suurtele tähtpäevadele. Sellepärast on ka meie festivali nimi ilma igasuguste pretensioonid, et lihtsalt klassikalise muusika festival, kuna iga kord hakkavad teda kaunistama erinevat maailmanimed. Festivali avakontsert toimus eile Narva linnuse muuseumisaalis, kus Brahmsi muusikat esitasid pianist Gennadi Smirnov, viiuldaja Vladimir Kamnetski ja tšellist Jelena Grazantovitš. Festival kestab veel kaks päeva ning nüüd tuleb nädalavahetuste kontsertidest. Misha täna, 25. oktoobril kell 15 kõlavat Mustpeade majas taas Brahmsi Rahmaninovi teosed. Esitajaks on selle jutuvestja Vladimiri knaatov ning ta ootab väga seda, kuna see annab talle võimaluse unustada mõneks hetkeks organiseerimise muret. Ja samal ajal täna kell 15 toimub Tallinna Õpetajate majas veel üks kontsert, millest osalevad needsamad muusikud, kes eile avasid festivali Narvas. Veidi hiljem kell 18 algab Eesti Muusikaakadeemia saalis festivali järgmine kontsert, kus esineb USA pianist TSN Wilber. Ta on meie kauge külaline, sellepärast me lubame talle mängida, mida ta ise soovib. Tema kavas on Mozart, Beethoven, Healist väga keerulised teosed. Nii et need, kellele meeldib jälgida pianismi, ekstremaalseid situatsioone, toredaid elamusi näiteks muu hulgas on kavas listi fantaasia Mozarti teemale, Don Giovanni. Ja kolme, 26. algusega kell 18 Estonia kontserdisaalis toimub festivali lõpugala kontsert. Sellest võtab osa väga palju muusikuid, 18 nad esitavad ainult praam siia, Rahmaninovi teoseid, populaarseid kammerpalu, mille hulgas on ka vokaalteosed, mis on omakorda erilised šedöövrid. Ja kontserdi lõpus kõlavad laulud Brahmsi tsüklist armastuselaulud neljale häälele ja kahele pianistile. Inglise plaadifirmalt hüpeerian ilmus hiljuti CD Arvo Pärdi muusikaga trioodion. Inglise kammerkorpolyphony Stefan Leyton'i juhatusel esitab sellel kaheksa üllatavalt erinevat teost. Loodud aastail 1996 kuni 2002 üks neist kuus on esmasalvestised. Kolmest loosung Kaastegevorganist Christopher Powers. Protbent. Domineerib inglise keel, kuid siin on muusikat kaid itaalia ja ladinakeelsele tekstile. Plaati raamivad pühitsus, lood avalaule. Toopalavik tuurja on Milano linna kultuuriosakonna tellimus. Kuna 1997. aastal möödust 1600 aastat pühambroosuse surmast pöördus Pärt pühambroostuse hümnide poole. Lõpuks leidis ta Venemaal kirjutatud kirikumuusika Antsüklopp. Peediast on Pruusiuse loo, mille tõlge vene keelest itaalia keelde saigi tekstiks. Selle väikese kantaadi esmaesitaja oli Rootsi raadio koor Tõnu Kaljuste juhatusel Milanos pühas implitsiano kirikus 1009. 97. aasta detsembris Eestis oleme seda kuulnud Eesti filharmoonia kammerkoori esituses nii Kaljuste kui hilieri dirigeerimisel. Lugu on samaaegselt nii harras kui tantsuliselt muret. Oivaliselt kaunis tekitab haruldase triumfi tunde. Järgmine luuka evangeeliumist pärit tekstiga Nunctimitis on meditatiivsem kargem esmaesitus 2001. aasta augustis Edinburghi festivalil. Pidž koostöös on Nofon juurikas Jeesuse sugupuu seletamine püha Luukase moodi ehk kontse tingitud adressaadist. Selleks oli Euroopa lastekoor, kes pidi luu esitama. Reykjavik tekkis aastal 2000 pühitsemaks Euroopa kultuuripealinnast Dust. Koor koosnes üheksa eelmise Euroopa kultuuripealinna noortest lauljatest vanuses 18 kuni 23. Ajembetru vaen on loodud hurra katedraali 900.-ks aastapäevaks 1996. aastal. Johannese evangeeliumist inspireeritud metafoori rangusest ja lihtsusest. Rütm varieerub vastavalt tekstile. Seda esitatakse Pärdi kooriteostest tuttavate soprani ja bassi pedaalide toel. Noortractus sõnad pärinevad anglikaani poeedilt ja preestrilt Henri niumanilt aastast 1843. Karge loo ainus harmoonia matus mõjub otsekui ootamatu valgus. Kiirena. Plaadikeskne teos on selle nimi luguuterioodion, mille kolm moodi on kirjutatud Sussexi Laanssegi kolledži 150.-ks aastapäevaks. Pärt valis uudid ortodoksi palveraamatust pühas staatilises mantra moodi kordustega uudides. On tunda palve mõjujõudu. Plaadi eelviimane lugu. Inse Haelanud on loodud Robert vööntsi poeesiale, mida helilooja on noorusest saati endaga kandnud ning pani selle nüüd muusikasse kingitusena oma armastatud kontradenorile teavitšeemsile hiljert ansamblist oreli saatel. See on plaadi kõige minimalistliku lugu. Vokaalpartii piirdub vaid kolme noodiga igale värsile oma noot. Orelipartii on rangelt tintinnabuli-lik. Plaadi lõpulugu salve regina on vannilaadne nagu Little Mortraktuski samuti oreliga. Maiesteetliku kulminatsioonini viib väga pikk arendus. See oli Esseni katedraali piiskopi Hubert luti soov, kes just tahtis, et Pärt kirjutaks muusikasse salve regina teksti. Esiettekanne toimus 2002. aasta mais. Sellega pühitseti nii piiskopi 70 viiendat kui Esseni 1100 viiekümnendat aastapäevaplaat, on leidnud elavat läbinisti positiivset vastukaja rahvusvahelises pressis. Arvustused on ilmunud sellistes mainekates väljaannetes nagu grammofon BBC Music Magazine Classic FM Sandy Times telegraaf Telegraphi septembrini. Üpris kirjutab Mathieu roll. See periood 1996 kuni 2002 märgib Pärdi helikeele laienemist samuti Temadonaalsete värvide soojenemist võrreldes tema mõningate ladinaseadete jahedama kasinama kõlama maailmaga, nagu näiteks Johannese passioon. Rai kiidab koori ansamblitunnetust ja dirigendi eksimatult vaistu ning leiab, et Londoni templi kirikus tehtud salvestusel on helendav aura, mis aitab kaasa kuulamiselamusele ja sügavale rahuldusele. BBC Music Magazine oktoobrinumbris kirjutab Stephens Johnson. Arvo Pärt on rohkem kui keegi teine elavatest heliloojatest andnud meile tagasi idee väljendusrikkast kaunist lihtsusest ja jätkab ikka ja jälle on siin ime ja rõõmutunne, mis on saavutatud nõnda tagasihoidlikul lihtsal viisil. Muidugi palju oleneb esid tusest. Stefan leiton ja polefoni näivad olevat leidnud ideaalse balansi intensiivsuse ja väärika elegantsi helilisuse ja puhtuse vahel. Vaevalt saaksid salvestused paremad olla sobivalt avar akustika, aga kõik on selgelt fookuses. See plaat väärib võimalikult laialdast edu, kirjutab Stephens Johnson. Plaadile maksimumpunktid. Internetikommentaarides märgitakse, et see kaunis plaat tuletab meelde, et klassikaline muusika on elus. Kooriv žanris pakub sügavat elamust Pärdi mõttetihe ja suurepärane muusika mis on otse, kuid tähtis elav testament vaimsuse jõule. Nüüdseks on Pärdi muusikat sisaldav hüpeerini plaat trioodion ka Eestisse jõudnud. Klassikaraadiost saab seda täies ulatuses kuulata 11. novembri albumi tutvustuses pärast kella kolmeseid. Uudiseid. Ühendriikides on viimastel nädalatel muusika avalikkuse tähelepanu köitnud kahe kontserdikeskuse avamise pidustused. Nii sündis 11. oktoobril Detroidis, kus valmis projekt oke Strapleis, mis nüüd sai nimeks maksem Fisheri muusikakeskus ning Los Angeleses, kus toimus kauaoodatud uue kontserdimaja avamine üleeile ja see on siis Disney nime kandev kontserdisaal. Walt Disney halli valmimine on ka Los Angelese filharmoonia orkestri soomlasest peadirigendi Essabekas saloneni pingutuste tulemus, kes siin peadirigendiks 92.-st aastast, kes nii nagu Detroidi muusikakeskus sealse peadirigendi Neeme Järvi panus neljapäevasel pidulikul galal vooltistmis kõlasid saloneniga Liv Gabrieli liigeti Mozart, lõpetuseks Stravinski kevadpühitsus ja tulevärk. Teine galaõhtu oli eile kavas saloneni enda Los Angelese variatsioonid ludes Levski tšellokontsert OYO maaga solistina ning tellitud uusteose John Adams silt pealkirjaga darma ät viig tuur lõpetamas, rebueltasse tuline sense majja. Ja täna kolmas skaala nüüd orkestri ees nii salonen kui Joan Williams, viimase filmimuusikaga programm. Aga erikülalistena on laval ka filmimaailma Tom Hanks, Steven Spielberg, Katriin Johns. Kogu hooaja poolvool Disney hallis on väga sisukas, kas 30. oktoobril algavad Mahleri teise sümfoonia ettekandeid, kus solistide hulgas Kristjani üldse ja Monika kroob Soomest novembrist kandele kolmel korral Haydni Loomine, vahepeal filharmoonia orkestri uue muusikagrupi kontsert, roheline vihmavari novembri lõpul orkestri ess, maestro äärmulees kõlamaska Wagneri Parcifally teine vaatus. Esimese külalise orkestrile tulevad majja Berliini Filharmoonikute saiman rätli juhatusel ja nendel kaasas ka vanameister Andrei tükki. Uus teos. Tõepoolest oleks uus ja ka nagu uuestisünniks 100 kuueliikmelisele Los Angelese filharmoonia orkestri moodne uus saal vajab moodsat orkestrit. Salonen tegi mõnda proove uues saalis enne avamist, mil reguleeriti akustikat. Selle on paika pannud jaapanlane Jäzuchisse Toyota, kes on ka Berliini filharmoonia suures saali akustikaprojekti. Akustika fantastiline, ütleb salonen. Walt Disney hall püstitati Kuulsa arhitekti Frank keeri projekti järgi. Filharmoonia orkester on teise suurima aasta eelarvega orkester Ühendriikides, bostoni sümfooniaorkestri järel aga Ameerika esiviisikusse liig Faiivi teda siiski ei arvata. Orkestrile annab lisatulu suvehooaeg, Hollywood laulis aga üks Big Faivist. Chicago Sümfooniaorkester lõpetas eelmise hooaja näiteks seitsmemiljonilise puudujäägiga. Mõni sõna ka veel Detroidist. Uue muusikakeskuse pidulik avamine toimus 11. oktoobril. Tegelikult ehitati keskuse enam kui 2000 kohalise 919. aastal püstitatud kontserdisaali ümber. Kogu projekti. Ookestrapleis maksumuseks kujunes 60 miljonit dollareid, sellest 10 miljonit orkestrile ajaloo suurim eraannetus, rahandustegelased ja kultuuri toetajad, maksan siis erilt, kelle nime nüüd uus lusikakeskus kandma. Kas 95 aastane vanahärra elas projekti teostumiseni, aga avamisele kohale ei saanud tulla? Avatseremoonial sai suurima aplausi maestro Neeme Järvi kõrval Kaur kestri fagotimängijast veteranpool Kansson. Temaga intervjuud võite lugeda ka Neeme Järvi raamatust Angkor. Just tema oli ägedaine eesseisja ookestrahalli alles, mis see-eest, kui see kasutamatule maha taheti lammutada. Eelmisel nädalal külas Detroidis muusikakeskuse teine pidulik avakava üleni Ameerika muusikast muidugi Neeme Järvi kajal Maicel tooge uus teos, reis, ruh, katuse panemine siis mustanahalise Lesley pässati, orkestri kontsert, Roberta Sierra saksofonikontsert liug Ellingtoni Harlem muusikakeskusele tähelepanu hõivamise, kes toimub siin terve rida muid üritusi ja kontserte, näiteks äsja ka kontsert Bradford marssaalise kvarteti koos pianist Oscar piidessoniga või poose trio koos Detroidi sümfooniaorkestri muusikutega. Ent eile, täna, homme kõlab Detroidis kolmas pidukava, mis algab meie Eino Tambergi uus teosega, pidulik muusika festi Music selle kõrval Rahmaninovi neljas klaverikontsert Kieffim Brontmaningas solistina ning siis Richard Straussi kangelase elu New Yorgi filharmoonia orkestri alanud sisukest Beethoveni festival. Kavad lähevad kõik peadirigent Larin maalseli käe all. Avakavas 21. oktoobril kordades 23. Beethoveni esimene sümfoonia, teine klaverikontsert Rudolf Buffinderiga solistina. Ning teine sümfoonia selle vahel, 22. oktoobril pandi kõlama teine kava Egmanti avamänguga esimese klaverikontserdiga, solistiks Christian Sahharies ja kolmanda sümfoonia ka eile, täna teisipäeval läheb kolmas kava, kus neljas viies sümfoonia ning kolmas klaverikontsert, kus oma debüüdi teeb nooruke itaallane, luuka kass, jooli muuseas, solistid, kõik Euroopast. Beethoveni festival on selle võrra demokraat. Et iga kava viimasel proovi hommikul on proov avalik sissepääsuga kuulajatele. Teatavasti on New Yorgi filharmoonia orkester nüüd oma senisest residentsist Avery Fisher Hallis üle kolinud suurte traditsioonidega enam kui kahe ja poole 1000 kohaga kaarnegi, hooli. Nüüd hoopiski lähedale Espo järjekordsele kaheksa päeva kestnud klaverinädalale Soomes, mille mõned kontserdid ka Helsingis ja Tabi olles toimusid avapäevadel, mängis soomlane sümfooniaorkester Manfred Haneki juhatusel. Siin oli olulisemana kavas liisti esimene klaverikontsert, kus solistiks mulluse mai lindi rahvusvahelise konkursi võitnud Alberto Nozee. Andis klaverinädalale nooruke Hiina tippvirtuoos. Lang Lang, keda teatakse maailmas alates sensatsioonilist tibüüdis Chicago Sümfooniaorkestriga 1999. aastal. See oli Espo klaverinädalale mainekas märg. Loomingut külalistest kohal veel nimekad Dmitri pass, kiirov ning Türgi pianist idil piiret. Nimetame soome omadest Paavel, Jumpaneni, Juhani Lagerspetzi, Risto Lauri jalad ja Finlandia talus Olli Mustoneni, kes andis seal sooloõhtu ja lõppkontserdiks oli tellitud uus teos klaverituumale maestro Paavo Heiniselt. Pisut veel Soome orkestrite juurest. Kesk-Põhjamaa Kammerorkester tuli Ameerika reisid ka New Yorgis esineti nüüd kodus kena kava, kus Juha kangesse juhatusel ka peeteris väsksi. Nendele loodud suurepärane muusika rappassionaata. See just tänasel kõlamas. Raadio sümfooniaorkester alustab teisipäeval sageli Oramuga kontserte Viinis. Kaks õhtut järjest, Viini kontsert Houssis, eestlasi toobri teisel poolel Soomes olnud vähem. Aga siiski Arvo Volmer oma Oulu linnaorkestri ees jaanuaris Kuusterson Britteni tšello sümfooniat esitamas. Vello Pähn Kuopio linnaorkestri ees ning esimene viiul seal Mati Kärmas üleeile, kus Juha kodilainen Mahleri orkestri laule esitas ja seejärel Vošeke neljas sümfoonia, kõlas. Polmeril oli kavas muu seast Wozniacki kaheksas. Enne juhatas Vello Pähn, aga ka keski Pohjal ma kammerorkestrid Kokkoles. Raadio orkestriga on Viinis kaasas ja sinna viiakse ka viinlase Karl Hans Gruberi trompetikontsert Airjal. Mis ookean Harrin Bergerile kirjutatuna seal nüüdki kõlab, millega omal ajal koos hardinbergeriga Jete Boris maailma esiettekandele tõi just Neeme Järvi. Veel mõnest preemiast ja konkursi võidust. Kese anda nime kandev pianistide konkurss siirichis, mis omal ajal meie Kalle Randalu pianisti talendi üsna olematuks tegi kuulutas tänavu võitjaks Leningradis 1977. aastal sündinud pianisti Aleksei Valoodini teinegi publikupreemia Venemaale Sergei, kus need soovile kolmas preemia 22 aastasele jaapanlannale kitsa kokkavamuurele keelse anda. Konkurss toimus üheksandat korda, võistlema lubati 47 pianisti seitsmeteistkümnelt maalt. Paat Hamburgi rahvusvahelise dirigentide konkursi võitis 33 Astane pulgaallane Pavel alles Vassil Kazanšjevi õpilane Sofias. Malev töötab juba aastaid Saksamaal olnud Reesdeni kammerooperi muusikaline juht ning värskelt Halle. Ta oli esimene dirigent ja tunnustuspreemia. Ka meil Tallinnas mänginud nimekas prantsuse pianist Pearl Uraan. Laar vääris Ruuri klaverifestivali preemia oma panuse eest moodsa klaverimuusika tõlgendamisel ja õppejõu töö eest Põhja-Reini-Vestfaali kõrgemas muusikakoolis ning Velruuri festivali sisustamise ja sellel esinemiste eest. Ning Mahleri Toblahki preemia on elavate dirigentide hulgast võitnud tänavu maris Jansons. Sellest siis lähemalt nädala pärast. Helikaja saatele tegid kaastööd Iierremmel Hedvig Lätt, Kersti Inno, Natalja Sykeme ja Priit Kuusk. Saate toimetas Tiina kuningas, operaator oli Helle Paas.