Meie elame täiesti unelmate aastail, meil on vabadus ja kõik, mis selle üleüldse veel kaasneda võiks. See on rahvuslik kangelastegu, terve vabadussõda. Mingil määral mõlkis iga eestlane selles ka osa Eesti lugu. Eesti loo Eesti iseseisvumist käsitleva sarja lõpetame ühe riigi jaoks kõige olulisem, aga riigi alustada palaga põhiseadusega. 1920. aasta 15. juulil kuulutati esimest korda välja Eesti vabariigi põhiseadus. Professor Peeter Järvelaid. Kui kaua tehti esimest põhiseadust? Esimest põhiseadust, kui me otsime dokumentide järgi, siis see oli asutava kogu töö. Jaa, asutav kogu tuli, nagu me teame, 23 aprill 1919 kokku ja asutav kogu ülesandeks oligi välja töötada muude aktide kõrval ka Eesti vabariigi põhiseadus. Nii et siis, kui me võtame 23, aprill formaalselt oldi kokku juba järgmine päev, 24. moodustati ajutine põhiseaduskomisjon. Ja 15 juuni 1919 oli põhiseadus meil vastu võetud. Nii et see on siis nagu form, manuaalne ajaline vahe. Kui me tuletame nagu selliseid eesti tuntud õigus teadlasi nagu näiteks Artur tööle, et kliima on siis kliiman, õpetas oma tudengitega tartus või noh, terve sellele põlvkonnale, kes enne teist maailmasõda tuli ja kes tegelikult meie riiki noh, väga tugevalt see põlvkond mõjutas, siis tema õpetas niimoodi. Et jah, see 15 juuni 1009 20. See on siis põhiseadus on vastu võetud, on siis 21 detsember 1920, ta jõustub juristide jaoks oluline vahetegu. Aga kliima on, ütles et põhiseadusele vanade eellugu tema eristas kolme eelkonstitutsioonilist akti. Ja tema tähendab, kliiman nimetas kas esimeseks nii-öelda kõige olulisemaks, kuna ta lähtus sellest kolme riigi tunnuse printsiibist, onju, et peab olema territoorium, rahvas ja võim siis tema lähtubki sellest, et keeranski ajutine valitsus avaldades Eestimaa Liivimaa piiri nüüd juba rahvuslikult printsiibi, ta luges seda üheks nagu juba eelkoalitsiooniks aktiks, tähendab et Eesti sai oma territooriumi, millel siis riiki nii-öelda konkreetsemalt Eda, seda. Kuidas seda põhiseadust tehti ja kes tegid põhiseadust, olid need poliitikud või olid need õigusteadlast? Või kõik koos? Jah, seal kõik koos on õigem ilmselt vastus. Sest Eesti riik sünnib väga huvitavas haritlaste sümbioosis. Eesti riik sünnib ju sellel momendil, kui kaks põlvkonda olid olnud vabad, on nende järglased, unistasid minna ülikooli ja Eesti riigi sünniks, oli valmis eesti haritlaste selline esimene suurem seltskond. Nad olid õppinud erinevates ülikoolis, mitte ainult Tartus või Peterburis, Moskvas mujal ka. Hea, tuleb öelda, et üks kõige suurem kogukond selles Eesti haritlaskonna said juristid seetõttu Eesti poliitiline eliit, kui me räägime, noh, esimesi parlamendiliikmeid tulevase niimoodi nende hulgas väga palju juriste. Ja seetõttu ma arvan siiski, et võib öelda, vaatamata kõigile nendele puudustele, mis meil seal esimene põhiseadus kandis. Seal oli palju juri juriidilist mõtet, aga samas põhiseaduskomisjon moodustati kindlal poliitilisel printsiibil, nii et selles mõttes me peame ütlema, et põhimõte oli selline iga kaheksa riigikogu liikme kohta asutava kogu liikme kohta vabandust oli üks esindaja põhiseaduslikus komisjonis ja nüüdsed tulenes valimistulemustes. Suuremad fraktsioonid said rohkem esindajad, et seetõttu ka nende juristide esindajad, Holid, poliitikud, nii et see oli poliitiline kompromiss, mis asutavas kogus saavutati. Aga selle paljud kõndijad olid ka professionaalsed juristid. Enne kui me hakkame arutama seda, missugune oli selle põhiseaduse sisu ja, ja nagu te ütlesite, et tal olid ka puudused, ma saan aru, et missugusesse rahvusvahelisse olukorda Eesti riigi põhiseadus sündis, mis oli teistel riikidel olemas. Meil tasub vaadata nagu kahte kahte tasapinda. Esiteks nagu kogu Euroopa pilti ja teiseks siis meie lähiümbrust Meie naaberriike, kui me vaatame Euroopa pilti, siis eesti riik sünnib esimese maailmasõja järel. Ja ta sünnib sellest maailmasõjast tekitatud kaose uuesti korrastumise ajastul. See tähendab kolm suurt impeeriumid olid lagunenud. Kõik need lagunenud osad otsisid uut identiteeti, selle uue identiteedi leidmine ei olnud lihtne. Ja vot sellel foonil, kui ma enne tuletasin meelde kliimanit, kes ütles, et territoorium on kole tähtis tegelikult, et me küll vahepeal siin vannume, et võib-olla oleks võinud meil paremad naabrid olla ja, ja nii ja teisiti. Aga kui me vaatame üldse Euroopast nende esimese maailmasõjajärgsete riikide piire, siis kõigil on väga suured probleemid, sellepärast et need piirid ei ole mingi selliseid sõbralikke läbirääkimiste tulemused, vaid sõja, sõjaväe seismajäämise piirid. Ja nad on haiget teinud väga paljudele inimestele, paljud rahvad on jäänud kahele poole piiri ja nii edasi. Nii et selles mõttes, et meil on väga suur veekogu, mis eristab meid naabrist ja teisel pool on, on Soome lahti ja nii edasi, see on ikka omamoodi väga õnnelik seis. Aga tuleme siis nii-öelda üldpildi juurde. Professor Braunederwinis, tema on üks neid Euroopa tänapäeva õiguse ajaloolasi, kes on just põhiseadustega ja esimese maailmasõjajärgsete riikide nende riikliku korraldusega tegelenud ja tema, temal on sellised, et ta on ka sinu raamat, on 918. aasta riigid ta lähtubki muidugi Austriast, aga, aga teda huvitavad kõik riigid, kuidas, kuidas see muutusi ja tema nimetab niimoodi, et kui need impeeriumid lagunesid ja siis see uue identiteedi otsing algas pas siis kujunevad on kaks kategooriat riike, et ühed on need uuesti sündinud riigid, kes noh, otsivad nii-öelda päris nagu algusest oma identiteeti. Aga teised riigid on need, kes peavad midagi kardinaalselt ümber ehitama. Saksamaa näide, Austria näide, nende impeeriumi nii-öelda keskused, vot selle ümber kogunenud riigid, nemad otsivad kaud identity. Ja siin siis Braunidel nimetab, et temal lülitab küll natuke meelevaldselt ka norra sinna nende riikide hulka, ütleb, et norm pärast kuni Türgini kujunes nagu Euroopas üks öö tegelikult nende riikide ajalugu, nende riikide kujunemine on tegelikult väga aktuaalne, sest need Euroopa Liidu nõndanimetatud see uue laienemise laines on peaaegu kõik need riigid esindatud. Ja selles mõttes need nagu meie need probleemid või sarnased probleemid on tegelikult kandnud tänast päeva, nii et see ei ole ainult ajalugu. Aga teiselt poolt, siis kui me vaatame meie naabreid, siis loomulikult meil oli siis nii-öelda ida pool oma konkreetne idanaaber, kellega siis nii-öelda riigi tekkimise või põhiseaduse nii-öelda loomise oli ajal oli värskelt sõditud, olid oma piirid nii-öelda kindlaks määratud milles taheti eralduda. Kui me räägime nüüd rahulikult ja nagu ajalooliselt positiivselt, siis ütleme niimoodi, see, mida kliiman, rõhutas et, et meie tulevast piiri Lätiga kindlasti tuli meile ajaloos väga kasuks, et see piir tõmmata Te veel nii-öelda kubermangude ajal. Õiguskuulekus oli hoopis teine ja inimesed olid vana süsteemiga harjunud ja see toimis päris hästi, see, mis pärast sai Valga teemad ja mis meie ajalugu, kujutage ette, kui seda oleks pidanud tegema pärast Tartu rahus. Uskumatu, niimoodi, aga see sai tehtud. Aga nüüd, kui me vaatame natuke edasi, siis Leedu, Leedu ja Soome, meie naabrid, kelle natuke kaugemal soome natuke lähemal tuleb meelde tuletada, et Soome kuni viimase hetkeni mõtiskles ka või oli peaaegu juba otsustanud, et ta tahab kuningriigina jätkata. Ja Leedu muidugi, Leedu-Poola need ajalooline traditsioon siin on isegi mõistetav, et nemad unistasid tõesti Saksamaa ka nii-öelda ühenduses olevast kuningriigist. Nii et sealt nagu meile eriti nagu midagi õppida ei olnud. Nii et see Soome kogemus Soomel on nagu vastandlik meie jaoks kogemus ühelt poolt ligi sajaaastane selline autonoomses suuremas autonoomses staatuses olek ja nendel oli võimalus nii-öelda noh, ütleme peaaegu nagu mitte noh, peaaegu juba parlament taarse riikliku ühendusena eksisteerida, nii et neil on oma kogemus, aga samas see hajevilolek nagu selline, et kas nüüd kuningriigiks, et olla sarnane Rootsiga, et olla samaväärne, olla stabiilsem või siis valida seda kahtlasem, uuem, see vabariigi mudel, milles seda pärast läkski. Nii et noh, aga see Eesti, Läti on, on selles mõttes nagu sarnane ajalugu ainult et veel kord ütleme, et see meie, see piiriküsimus, et näiteks. Meie saime põhiseadus kiiremini, tähendab, sellel momendil, kui Eesti jõudis noh, vaatamata ka erimeelsust Talle nii poliitilistele, sotsiaaldemokraatidega ja konservatiivse tiivaga, need olid ka suured erimeelsused. Aga siiski meie jõudsime põhiseaduseni. 15 juuni 1920 oli meil põhiseadus olemas. Lätlased said alaselt, oleks 22. See kaks aastat on ikka päris suur vahe. Ja Läti puhul tasub öelda veel seda, et ühelt poolt täna Lätis kehtib põhimõtteliselt 1000 922. aasta põhiseadus välja arvatud selle ühe osaga, mis on täiesti unikaalne kogemus. Lätis juhtus niimoodi, Lätis tehti üks väga suur poliitiline eksitus tähendab uus Läti parlament tahtis väga palju asju lahendada ühekorraga. Ja vot see Läti erinevate piirkondade selline omavaheline hõõrumine, mis mingil määral eksisteerib tänaseni, tähendab sõnul usulised vahed seal on oma mentaalset vahet, seal tekkis konflikt ja seetõttu põhikodanike põhiõiguste ja see osa, mis pidi samal päeval vastu võetama, kui Lätiselt territoriaalsed probleemid tekkis konflikt Parlamendis ja Läti põhiseadus võeti osaliselt ainult vastu ja seetõttu, kuni 40. aastani Läti põhiseadust ei suudetudki tervikuna vastu võtta, sellepärast need konflikte ei olnud võimalik lahendada. Nii et selles mõttes jällegi, ega meil õppida ju nii väga kuskilt ei olnud. Ja kui me vaatame, nüüd on üks väga ilus dokument me küll oma ajalukku noh, mõnikord liialt kriitiliselt vaatama võime, me tahaks, et need inimesed, kes meie riigi nimel tegutsevad, meie riigi jaoks oleks noh, ideaalset inimesed mitte nagu meie on ju, kellel on kõigile, me teame, et on mingid konkreetsed puudused. Aga nendelt ajalooliselt isikutel me tahame täielikku puhtust, on targad tasakaalukad, et mitte konfliktsed, teeksid õigeid otsuseid ja nagunii ei ole, nemad on ka lihast ja luust ja ühel päeval on need paremad päevad teisel päeval halvemad. Ja kui 37. aastal on Eesti riik, tuli jälle nii-öelda enne sõda, nii, kordasin sama põhiseaduse uuendamise juurde. Siis Konstantin Päts, esinedes nüüd selle kogu uue kogu ees, ütles väga selgelt. Tol korral mõeldes 19.-le aastale ja siis 20. aastal ütles, me kirjutasime põhiseadus toetudes oma konspektidele. Et ega meil ei olnud ettekujutus ja see muidugi Pätsi kuju on väga vastuoluline meie ajaloos on, meil on, me ei ole kokku leppinud ikkagi päriselt ja väga rahulikult vaadanud, et noh, et et, et mis me siis ikka lõppude lõpuks oma lastelastele räägime. Konstantin Päts, siis ta üks vanaisa räägib ilmselt ühte juttu, teine räägib teist. Hindun ju siiamaani vist jääbki, on ju, kuni kuni noh, ma ei tea. Aga päts ütles jah otse ära, et, et nüüd me õppisime. Ja 37. aastal väga paljud inimesed ütlesid, et väga kahju on. Et ühelt poolt nad olid väga õnnelikud, et 37. aastal taastuv tuldi tagasi demokraatia juurde on ju, olid suured lootused, et parlament uuesti täie hooga noh, nii-öelda ja parteid hakkavad tööle ja niimoodi aga samas kahetseti aastaid 28 32 33. Et seal juba algas see konflikt, onju, aga noh, nad kõik olid osalised olnud ja seetõttu nad nägid või tunnetasid nagu oma isiklikku süüd või mingi kaassüüd, et oleks võinud paremini minna, kuigi noh, väga ilusti on, on kirjutatud ka niimoodi, et et küsimus ei olnud tekstis, vaid küsimus oli kultuuris. Mina pooldan küll seda ka, et noh, et et teatud juriidiliste dokumentide puudulik, kus on ületatav teatud kultuurilise kokkuleppega, kui seda kultuuris kokkulepet ei ole. Noh, siis võib-olla mingi ideaalne tekst ju seda päästaks, onju, aga noh, ütleme niimoodi, et 20. aasta tekst ei olnud meil ideaalne. Et 20. aasta põhiseadus ei olnud ainupõhjus 34. aasta sündmusteks Ferdinand Karlsson ütles otsesõnu, et meil on nii palju hotentoltlikust meie poliitikas, see tähendab, et kui mina söön kellelegi ära, siis on õigus, kui mind süüakse, siis on ebaõiglus, et tema nimetas otse Tseehotentotlik, kus 28 kuni 32 oma õiguste taga ajamine on poliitiline kemplemine, viis konflikti ja tema ütleb niimoodi, et kui me oleksime sama targad, kui me oleme täna 37 rõõmustada selle üle, mida me nüüd oleme teinud, siis seda, kes poleks vaja ja mina olen Kalssoniga täiesti ühte meelt. Karssionali Ferdinand Karlsson oli, oli 37. aasta põhiseaduse üks tegijatest. Ta on üks silmapaistvamaid Eesti Eesti juriste, tegelikult ta oli noh, väga-väga-väga mitmete selliste oluliste ettevõtmiste juures ta oli pani aluse eesti õigustelmioloogiale või noh, üks neid mehi Eesti õigusteadlaste päevadele, nii et noh, väga aktiivne ja selline silmapaistev jurist ja muuseas ka helilooja Mida me saate lõpus kuuleme? Tuleme 20. aasta esimese põhiseaduse juurde tagasi, selle kohta on öeldud, et ta oli omas ajas erakordselt demokraatlik. Kasutatakse sõna ultrademokraatlik. Jah, nii ta vist ikka on ja ma olen kaua aega mõelnud, et, et mis, mis on selle mis oli selle põhjus? Mulle sattus just hiljuti riigiarhiivis kätte üks väga huvitav dokument, mis on just asutava kogu kirjavahetuse selles kollektsioonis. Ja asutaval kogul oli, oli kirjutatud väga ilus kiri mis oli pealkirjas niimoodi, et kas valida Ameerika või Šveits ei eesti tee. See tähendab tegelikult noh, me meil on arutatud niimoodi, et kas oli see vaimari vabariigi põhiseadus on nagu, mis väga tugevalt kogu Euroopat mõjutas või siis seda, et noh, mida meie nagunii väga kopeerisime. See oli nüüd kõige suurem probleem. Aga, ja minu arvates nagu need põhjused, et noh, kui me arutame üldse selle üle, et noh, näiteks, miks soomlastele oli nagu mentaalselt arusaadavamad. Jah, kuningriik on üks hea asi. Miks leedulastega sõnad ajalugu minu arvates eesti rahvas on, sai kolmanda seisuse rahvas selles mõttes oma oma oma mentaliteedist eriti pärast andeks, viiendat aastat on see suur konflikt balti aadlike ka mõistlik, ega see tähendab, et võimule tuli see seltskond, kes ütles nii, meie oleme nüüd haritud enamikus me noh, selles mõttes nagu Prants revolutsiooni ajal kolmandast seisusest ei olnud neil maale minna, ei saanud ka kuhugi töökotta minna tööle oma isade kõrvale, see tähendab, me olime loonud oma haritlaskonna ja nüüd sellised täiesti kõrvalise. Vahemärkusena 2012 oli see, kui Eestimaa rüütelkond tähistas oma juubelit Tallinnas. Ja, ja kokkusattumus oli selles mõttes, et Eesti president Rüütel on ja siis rüütelkond kutsus rüütelkonna päevale Tallinnasse Eesti presidendi Rüütli. Ja kes on talupojapoeg? Ja see kõne oli väga tore, mis oli Rüütlile ette valmistatud, siis baltisaksa aadel küll heatahtlikult onu tulles Tallinnasse ja ütles niimoodi, et et tänapäeva Euroopas ühinemas Euroopas ja nii edasi ja nii edasi on Eesti ja Läti üks väheseid rahvaid, kellel pole aadlik. Ja et baltisaksa kogukond või Se rüütelkond võiks Euroopas. Vot seda meil puuduvad seda aadliseisust esindada. Aga see on ajalooliselt päris huvitav pikantne fakt, et Arnold Rüütel pidas kõne ja ütles, et eesti rahval ei ole selle aadliga probleemi. Meie aadel on meie haritlaskond ja ma arvan, et vot seesama probleem oli 20. aastal ja aga nüüd teine küsimus. Teine küsimus, et me täna aru saaksime, mis see situatsioon oli, kuidas tähendab Euroopa tasandil, kui me vaatame ka seda põhiseadust, on kogu aeg küsimus ja väga paljudel oli tol korral küsimus, kuidas riik püsima jääb, on ju sellepärast, et näiteks 1009 13. aastal, kui ma peaksin kogu aeg rõhutanud, küll oli meil juriste üle, meil oli juriste siis 13.-le, sest tal oli eestlastele umbes 125 juristi kogu rahvuse jaoks. Ja umbes 125 tudengit ka, kes õppisid juurat. Need kahe umbes 250 inimest oli nagu oma rahvuse jaoks rahvad naeravad selle üle ja, või teisipidi jälle noh, äärmise imestusega, et kuidas selle sellise nahtlemisele massi peal nii väikse massi pealt suudeti seda teha. Aga vot siin tuleme tagasi selle juurde, mis oli sündinud, on pärisorjuse kaotamine, daatumeid, siis on kohalikum omavalitsuse. Vaata, meil on täiesti ära lörtsitud täna sõna kohalik omavalitsus, tähendab kohalik omavalitsus tähendab seda, et kohalikud inimesed oma maksudest oma oma võimetest korraldavad oma asju ise. See tähendab, et mitte nii, et nad ei ole riigi finantseerimisel ja siis lihtsalt korraga valdavad, vaid nad ka ise otsustavad, ise vastutavad. Ja kogu see vald noh, eriti maavallad. See oli maaomanike maaomanike ühendus, kes ajas küll oma väikseid asju, aga selle kogukonna jaoks kõige olulisemaid asju ja selle tulemusena oli maad kaetud kohaliku omavalitsusega, nii linnade territooriumitel, kus oli see vanalinna õigus, kui valdades ja seedetuse riigi konstrueerimine toimus meil nii-öelda tõesti, see kohalik omavalitsus ja riik oli nagu eraldatud, mis meil oli vaja sõjast. Ja nüüd kuna sõda oli olnud, siis see kaitsepool oli ka välja teatud, mille selles mõttes hädakorras formeerite oma sõjavägi. Ja see tuli päranduseks jällegi meile ohvitseri külluses on ju nii, et see tuli juurde see riigikaitse, mis on vaja, riik pidi olema nii, see oli üks funktsioon, Aru said, riik peab olema see, seda ei saa kohalik omavalitsus teha niimoodi, sest et tal mingi väikse üksuse nii ja teine asi oli vaja oma raha. Mis nüüd Tartu rahuga lahenes ka see kullaküsimus nii ja oli vaja panna siis see poliitiline instrument ja vot siit tulisem mentaliteet, et ma olen kogu aeg mõelnud, et noh, meil on võimalik väga põhjalikult ajaloo jaoks selgeks teha minu selline hüpotees lihtsalt noh, kuidas, kuigi ma veendunud, et see niimoodi on, meil oleks vaja väga põhjalikult sugupuud läbi uurida ja lahendus on väga lihtne, kui me võtame sellesama asutava kogu liikmed, võtame haritud mehed, enamikus olid haritud naisi, oli ka mõned nende hulgas nii, vaatame, ütleme kasvõi see meesliini, ütleme, kui me nüüd vaatame, mis lind, kes olid nende isad ja kes olid vanaisad ja vastus, on lihtne, need olid vallavanemate pojad või pojapojad. Ja nemad tulid oma mentaliteediga, mis jooksevad kahte moodi kokku ühelt poolt nad olid mingit teoreetilise asja seal Peterburis või Tartus Moskvas õppinud jura alal, neil oli mingi arusaamine, mis nendele sellega olen. Aga nüüd, kui nad olid praktilisse ellu, siis siin hakkas toimima nende vanaisade, nende isade, isade valla vallavanema kogenud ärkas jah. Ehk kui täna võib-olla noh, ütleme ega me täna ka juba imestama ja need, kes siin 80. aastate keskel küll ilma relvata oli nõus kaitsma Eestit, kes tegi mingeid akte. Väga paljud imestasid, kust nad võtavad julgus seda teha, see tähendab mingil hetkel tekivad inimesed, kes seda julgevad, aga nemad lähtusid nii-öelda neli tekkinud kõhklust selles mõttes, et sõda oli nüüd noh, nagu ühel pool nüüd tuli midagi teha ja selles mõttes, et et tehti nii nagu osata. Aga see kogemus tuli isadelt ja vana ega vallas. Noh, võib-olla mingil ajal oli ju see mõisel kontrollis ja see kukil, aga pigem taheti sellest vabaneda ja püüti, lahendati oma talupoja mõistusega ja vot nii püüti seda riiki ka teha. Aga aga seda ei olnud palju esialgu, nii et et muidu, kui, kui me tänapäevast mõtleme, et kuni viimase töötuni, onju, et ütleme, et seal on riigi kohustus, seal on pensionikohustus, seal on teised kohustused seal vanadekodude kohustus sõnul lapsed meil ripakil on ju noh, näete, kui palju probleeme ja kõik see on läinud riigi kätte või noh, riik on nagu ära võtta siis 19. 20. aastal pere Est tegelaspere on niuke, nii, vald tegeles nii, kes visanud endaga hakkama või see parandas, teeb, tegigi oma kooliasjad korda, otsis õpetajad ja nii edasi. Nii et seda nagu ei olnud vaja riigil veel võtta, see, see pidi veel tulema. Ja, ja nüüd vot see mõttele ja nagu ma ütlesin, see kolmas seisus meil oli üpris raske luua, vot selliseid institutsioone, mis nagu riigile oleksid otstarbekamalt ja siis kujutati tõesti, ütleme niimoodi, et nii nagu vallas tulevad peremehed, kõik on mõistlikud mehed. Noh, võib-olla mõnel on viinaviga, aga, aga noh, see on ka niimoodi, nii, nemad otsustavad, nemad oskavad oma põldudega hakkama saada. Kõigega, nad saavad hakkama. Ega nad ei saa rumalat otsust teha. Ja vot seesama mentaliteet olid, teeme parlamendi. Ja loomulikult tulevad mehed kokku, no mis siis neid on seal 100 100 või noh, niimoodi nii, nad saavad omavahel kõik lahendatud, võtavad vastu veel targema otsuse ja nii läheb riik edasi. See tähendab aga et kuidas see haldusvõi või see pool noh, päriselt, noh, meil oli ka kogemus, oli kasvõi sedasama asutava kogu liikmete hulgas oli Poska, kes oli kuberneri staatuses ju küll üks väheseid on ju nii, et meil oli ka nagu haldusaparaadi inimesi. Aga millegipärast see kõige tähtsamaks loeti kokku leppida ja sellepärast mängiti kõik nagu Parlamendi kätte see võim ja vot see ongi see võimude tasakaalu küsimus on nagu noh, kõige suuremaks küsimuseks, mida loed tud algusest peale, nii nagu see põhiseadus vastu võeti. Nii algusest peale loeti kõige suuremas küsimused, võimude tasakaal, see tähendab seadusandliku võimu täidesaatva võimu ja kohtuvõimu vahel. Kuigi kohtuvõim enam-vähem noh, nii-öelda hakkab sujuma. Probleemiks on esialgu see, et noh, ette valmistada külal küllaldane arv kohtunikel. Aga need kohtunikud tulid ka hoopis Peterburi ja selle haridusega, nii et see Tartu pidi veel võtma aastaid, enne kui selle hakkama saab. Ja teine asi olid need sõjaaja kohtumõistmisest nagu eemaldumine, sõja ja kohtumõistmine ei ole just demokraatliku riigi jaoks kõige parem. Ja need sõja haavad olid ka siin oli võetud väga karme otsuseid, on, olid, sõjakohtud oli, oli sellest oli vaja nüüd taganeda ja teine asi oli vaja distsiplineerida, rahvas on riigi ülesanne, on üldse ka distsiplineerida rahvas sest pärast sõda oli tekkinud väga palju vägivalda ja vot kunise ühiskond rahuneb, kuni saab rakendada selliseid mõistlikumaid, mitte karme karistusi. Selleks oli vaja aega. Aga nüüd kõige suuremaks probleemiks tekkis see, et oli vaja teha otsus ja nii nagu hilisemad aastad näitasid, kuigi materjali noh, me juba siin rääkisime, et see ta ainuke põhjus tekkis ikkagi, et parlamendile anti liiga suured õigused. Ta pidi liiga üksikasju otsustama ja valitsus jäi väga tugevalt sõltuvusse parlamendist ja seeder toimus ka väga kiire valitsuste vahetus või noh, täna me elame juba päris sellisel ajal, et varsti võime imestada, kui kaua valitsused püsivad, kuid kuidagi on Eesti ühiskonnas stabiliseerunud, on vaatamata isegi kriisida. Aga tookord toimusid üpris sellised aktiivsed vahetused ja see segas elu. Ja ja siis hakkasid tulema, need kriisid on ja tuli see esimene detsember 24. Ja siis muidugi tuli see 29. aastal juba ülemaailmne majanduskriis, mis meile täna on väga-väga nagu tuttav ja vot siis raputas tõeliselt seda kogu poliitilise süsteemiga meil läbi. Esimeses põhiseaduses oli sätestatud, et kõige olulisem organ on riigikogu. Presidendiametit paika ei pandud, hoopis sai ametisse riigivanem, kes oli valitsusjuht siis. Muuseas, see on, vot see on, see ongi see sellesamase kolmanda kolmanda seisuse mõtlemine noh ütleme sellel suvel nüüd nii-öelda osa huvilisi läheb ja Stockholmi vaatama, kuidas kuninglikud pulmad on ja kuidas kuigi rootslased on ka vist ikkagi üldiselt suhteliselt leiged selle kuningavõimu suhtes. Aga, ja kuigi me üheksanda aasta alguses meil võitsin kuningriiklased ja, ja muu maailm vaatas imestusega või mõtlesin meie nagu väga tõsiselt ei võtnud, et nüüd me tõesti kuningriigiks pöörame. Et rohkem me oleme seda huumoriga võtnud, aga meil on, meil on ikkagi seesama mentaalne küsimused. Et me saame kuidagi taluda seda 100 100 ühte riigikogu liiget täna väga raske taluda, kedagi ütelda esimeseks. Nii et selles mõttes võiks öelda, et isegi täna presidendi institutsioon noh, on, võib öelda, stabiliseerunud on. Aga kas ta nüüd, et see on täpselt see, mis ta nüüd õige oleks, egas mul ka täna vastus puudub. Aga probleem on selles, et vot see vanem et kuigi võib-olla selline seemnest talgia, vot selle, sellise vana ja see vanemate ajapealiku pealiku järel tuleb kolmekümnendatel aastatel. Aga siiski, kohe riigi tekkimise juures käidi ka see idee välja see riigivanem, see konstruktsioon ja see oli muidugi väga-väga probleem, mõtteline konstruktsioon. Hiljem on ikka terveid uurimusi selle kohta, nõges on üks autoritest, kes on meil arhiivis, on temaga väga tore käsikirjaline pikk ülevaade, kus ta on kogunud kõik 20. aasta põhiseaduses võimalikud arendamise võimalused, et väga põhjalik töö, mille millegipärast võiks olla raamat, on ammu meil avaldada siis seal on just selle presidendi institutsiooni kohta ka, aga noh, kui me räägime nii puhtpraktiliselt, siis puhtpraktiliselt see riigivanem, vanema institutsioon, kujunes meil keeruliseks kui Eesti kas, nagu või püüdis mõnikord nagu aktiivsemalt asfalt suhelda. Ja kui teistes riikides olid, olid seoses presidendi institutsiooni olemasoluga väga kindlalt kirjutatud, noh, millised ülesanne presidendil, millised on peaministril ja nendest vot sellise struktuuriga riikides kujunes ju rahvasteliit ja rahvasteliidus ütleme, kujuneb nii-öelda 20. sajandi esimese poole diplomaatilise suhtlemise süsteem. Ja nüüd tuleme meie, kus riigivanem on mõnes mõttes sellises natuke skisofreeniline ülesandes. Iga kord, kui midagi oli vaja teha, siis või oli vaja kirju kirjutada, siis tuli mõelda, kuidas me prantslastele kirjutama, kuidas me inglastele kirjutama kutsume, sakslastele kirjutame kogu aeg, see inimesed, kes välisministeeriumist tegeles diplomaatilise etiketi. Muidugi, selles mõttes võib öelda, et jumal tänatud, seda suhtlemist. Noh, me näeme, et tegelikult meie riigijuhid väga palju Eivoorinud ringi nagu noh, tänapäeval meil kujutage ette kuhugi aga see välisministeeriumi nagu diplomaatiline, diplomaatilise etiketi pool tõsiselt raske. Sest kord tuli mängida, et etikett sobiks, sellepärast. Diplomaatias on ju nõue, sed isikud suhtlevad võrdset persooni ja selles mõttes, kui näiteks tuleb peaminister, no ja siis ütleme niimoodi, siis tuleb kirjutada riigivanema asemele vastavas keeles, kellega sisuliselt Öeldakse, et peaminister kui oli, tuleb teiselt poolt president, siis tuli kirjutada riigivanem kui riigipea. Et see oli natuke veider aina sellepärast, et et sõbralikke, sõbralikke selliseid külaskäikude puhul oli see kõik ületatav, see ei omanud tähtsust. Aga kui ikka tõsisemad sellised, noh, oleks ka konfliktid olnud või mingi konfliktide lahendamisel sisse, seal on vaja konkreetset, seda, seda jaotust, nii et tegelikult see selline ühelt poolt noh, nostalgia tuua kuskilt ajaloost on nimetus. See, mis vallavanemale sobis, on ja see nimetus tõesti sobis, sellepärast et võrdsel tasemel omanikud valisid enda hulgast vanema. Tema täitis ülesanne, et see toimis, aga võtriid 20 juba 20. sajandi 20.-te aastatel oli natuke keerulisem ja eriti 30.-te aastatel on ja kui oli poliitiline kriis, majanduslik kriis kõik kokku, vaat siis hakkas see asi meil käest minema. Et oleks vaja olnud presidendi ametikohta või, või ükskõik mis nimega oleks vaja olnud juba 20. aastal. Ja, ja aga see oli ka, see oli ka alternatiivi, samas aga lihtsalt kujunes nii põhiseaduskomisjonis kui, kui ka selles suures saalis asutavas kogus kujunes jõudude vahekord selliseks, et et see läks ikkagi sedasama. Riigivanema, see institutsioon läbi. Muuseas, kui ma ise olin veel noor õppejõud Tartu Ülikoolis, noh ütleme nii siis professor Rebane, kes oli ka minu, minu õppejõud, kui algas kuskil 80.-st lõpust nüüd 90 nõndanimetatud 92. aasta põhiseadus nii-öelda eel mingi noh, kuidas ütelda esimeste dokumentide vormistamine, ideede kogumine ja nii edasi, siis Ilmar Rebane ütles küll, et tuleks riigivanema institutsioon taastada. Et see idee oli ka minule, mina olen natuke imestasin, aga aga, aga tema tema ütles, et tema on elanud sellel ajal ja tema oli 1009 12 sündinud. Tema ütles, tema temale meeldib. Mis oleks täna meile tähendanud, ma arvan, et suurt segadust Juttu oli sellest, kes põhiseadust koostasid, et koostasid nii poliitikud kui ka õigusteadlased koos, aga, aga pidid olema ju ikkagi inimesed ja ma arvan, et need olid õigusteadlased, kes seda asja ikkagi tisside ohjes hoidsid. Noh, kes on kõige olulisemad figuurid Eesti põhise esimese põhiseaduse koostamise juures? Siin on, siin on mitmeid-mitmeid nimesid tuleks kindlasti mainida, noh, väga sageli öeldakse, et Jüri Uluots on, sest Jüri Uluots suhteliselt vara enne asutava kogu kokkukutsumist töötas kohtuministeeriumi nõunikuna ja ta täitis mitmete väga oluliste haldusaktide nii-öelda noh ilmselt teatud redaktsioonide kirjutaja oli tema. Aga kui me vaatame nii-öelda asutavas kogus, siis kindlasti tuleb mainida Julius Seljamaad. Kuna tema elu ja väga lühikeseks, siis ta ei saanud lõpuni olla Jaan Poska. Et noh, Jaan Poska roll oleks võinud kindlasti suurem olla, aga siin oli kakaks kaks suurt probleemi, on ta välisministrina pidi nii-öelda diplomaatilist poolt katma ja siis väga palju jõudu pidid andma Tartu rahuläbirääkimistele. Sealt vabanenud tuleb ta tagasi gaasi ja kuni oma elu viimaste päevadeni on ta põhiseaduskomisjoni esimees. Aga kuna ta juba seitsmendal märtsil 1009 20 sureb, on ju siis vot see kõige olulisem kõige viimane periood toimub ilma Poska. Et Poska Poska kindlasti vajutas oma pitseri ka sellel lühikesel perioodil. Muidugi täna, kui me vaatame seda põhiseaduskomisjonis stenogramme või neid protokolle need protokollid natuke ka lühikesed, võib-olla noh, selles mõttes, et kõike oli vähe, kõik oli vähe, aega oli vähe, raha oli vä? Inimesi oli vähe ja siis osa protokoll on koostatud, komisjon, liikmed poolt, nii et pandi kirja, nende nimetatav teadsid millest juttu. Aga nüüd täna meie tahaksime võib-olla pikemalt, et oleks, seletad, aga siis ridade vahel oli jahmis ridade vahel või, või see pikemalt noh, ütleme, hääletasid ära, protokolli oli vaja teha, tehti ära. Nii et täna meie, meie tahaksime midagi rohkemat ja, ja ma arvan, et see teema vajab veel uuesti üle uurimist. Aga noh, ega me ei saa ühtegi ühtegi neist päriselt idealiseerida selles mõttes, et et see oli ikkagi iga paragrahv, iga põhimõte selles komisjonis, mis tuleb, oleme selle sellest võtmest üks kaheksale hääletati läbi ja selles mõttes ütleme. Me me ei näe täpselt, millal, kelle arvamust ta nüüd lõplikult oli, sellepärast et me näeme niimoodi, et tuli see ettepanek, keegi tegi kuidas see väga pikalt arutati, milliste argumentide üks või teine seisukoht vastu võeti või üks või teine seisukoht murti. Seda me alati sealt isegi välja ei loe. Aga Jaan Poska all oli mõningaid noh, ütleme tema Ta kasutas oma autoriteeti ka mõningate selliste seisukohtade sisseviimisega. Eesti põhiseadus, mis võib-olla pärast ütleme, 30. aastatel ei olnud, oli näha, et ei õigustanud end. Nii et me ei saa öelda, et, et ütleme, oli ütleme, kaks või kolm tarka, meil ainult onju, ja siis olid ütleme, ülejäänud olid, kes rikkusid meie põhiseadus ära. Aga me võime natuke rahulikumalt öelda, et jah, see oli selline poliitiline juriidiline kompromiss. Muuseas, see on üks huvitav, selline sotsioloogiline küsimus. Ma olen enam kui veendunud, et tänane, ütleme, see Euroopa liitu koosnevad paljud riigid on ju oma tänased põhiseadused kirjutanud kas, ütleme toetudes või siis kasutades neid samu põhimõtteid, mis olid vot 20. aastate on sündinud põhi sealt 19 seal 18 19 20 22000 selles perioodis tekkinud ja, ja nendel on üks, üks suur probleem. Kõigil on suur probleem, mis on ka meie peaksime väga tõsiselt suhtuma ja vot seda on võimalik täna ainult kultuuriliselt ületada. Need põhiseadused toimivad suhteliselt hästi. Noh, ütleme nii, enam-vähem stabiilses olukorras. Vist ei ole me seda majanduslikku ühte prooviaega üle elanud, aga loodame, et see läheb üle. Siis me võime juba öelda, et me oleme päris kultuurne rahvas, täna on väga rahulikult need põhiseaduslikud institutsioonid, tänud ütleme kõik räägivad täna Kreekast lahendatakse tänaval probleeme. Meil kõigil toimivad, see tähendab, inimesed on seaduskuulekad. Aga mida näitas 29. aasta Leedus juba 26? Kukkusid ju kõikide riikide demokraatlikud, need institutsioonid üksteise järel, nii nagu doominoklotsid on, see tähendab, et nendel on üks viga, kui on keskmiselt vähemalt keskmiselt normaalne majanduslik olukord riigis ja kui on selline poliitiline stabiilsus, kui tekib majanduslik kollaps, siis rahvas ei ole nõus nende reeglite järgi mängima. Noh, me ka avastasime, et kui meil oli majanduslikult nagu kõikidel paremini, siis kas üks parlamendiliige oli kohal või olnud kohal, nii nagu tekib inimestel raskem seis nõnda kriitiliselt ja nad ei ta seda oma arvamust avaldada. Nii et see, see on nendesse kõikidesse sissegi, nad on nagu hea aja regulatsioonid. Kõik seostavad natsidega, aga see, see toimus üle Euroopa institutsioonid murdusid ja õiguslik mudel oli, oli enam-vähem üks ja sama. 90.-te aastatel võeti paljudes riikides on ju see uuesti üle ja täna oleme majanduslikus kriisis ja nüüd me saame vaadata, milline rahvas on kohanenud selle poliitilise süsteemiga õigusliku süsteemiga. Ärme ära ära, kuna me aga tundub, et meie, meie nagu enam-vähem oleme miks me võib-olla isegi täna 15 juuni 1920 võiksime tõeliselt olla uhked oma põhiseaduse peale võib-olla kuidagi isegi tähistada, nii me seda ei tee. Ja miks me seda ei tee, sellepärast et see põhiseadus kuidagi sündis. Ühelt poolt ta sündis ju väga demokraatlikul ajal. Aga mida eeldab demokraatlik aeg, see tähendab, iga mees arvab, mida tahab. 37. aasta põhiseadusest, mis jõustus 38, keegi, kuidas ütelda, ei esinenud kriitiliselt selle põhiseaduse, aga 20. aasta põhiseadus ei jõudnud trükivärvel ära kustuda, kui juba olid lehes kõik mehed avaldasid lehes arvamus on tohutu kirjandus, kus on siis tekkisid, on ju meil kõiketeadjad, juristid on ju kõik avaldasid arvamust ja nii aastate kaupa. Ja, ja muuseas, kui nüüd 90 aastatel justiitsministeerium pöördus kord minu poole, et peaks nagu põhiseadusepäeva tähistama ja tahtsid minu käest, et ma uuriksin välja, millised on pidustused olnud, kuidas on tähistatud, kuidas on noh, niimoodi midagi ilusat tehtud siis järsku oli see mingil määral isegi šokk, et ütleme, 37 köideti nahka, kas nendele siis anti autoritele need nahkköites põhiseaduses raamat anti, oli ja ütleme, see on 30.-st lõpp, aga kahekümnendatel nukk, ühesõnaga see vaba rahvas vabal maal arvustas oma põhiseadust, mis võiks härdalt öeldes, see on ju meie tuumtekst, on ju, see on kultuuri üks tuumtekst, milles me kokku leppisime, mille järgi me peaksime elama. Nad arvustasid seda nii kriitiliselt, et unustasid ära, et järsku ühel hetkel tundsid, et kuidas me seda tähistame. Mis selle tulemus jällegi oli see niivõrd kirutud 20. aasta põhiseadus. Ma ise olin natuke juures ja ma noh, kuidas ta väga hästi tean mõnda asja, kuidas 92. aasta põhiseadus tehti, tähendab, olid ju dilemma, kas võtta 37. aasta põhiseadusaluseks või 20. aasta oma? Üks oli niivõrd kritiseeritud, Teist ei olnud võimalik teostada. Tulemusena muidugi küllalt jõuliselt liideti meil kaks asja kokku ja meil ongi nagu suur segadus tegelikult meil on põhikiud, on 20. aasta põhiseaduses, kuna, mille järgi me elame, siis tulevad 37. aasta asjad vahele. Aga siiski tuli välja, et 20. aasta põhiseaduses on selliseid väärtusi, mis vähemalt hinges või südames arusaadavad. Nii et, et ja teine asi seesama riikliku järjepidevuse mõistes. Me peamegi ütlema jah, Need aktid ja üks tähtsamaid on 15 juuni 1920 vastavalt Eesti vabariigi põhiseadus on see, mis tänase päevani on meie riik üldse koos hoidnud. Ja mul on selline tunne, et see tekst on rohkem väärt, kui me võib-olla täna seda oskama. Õigusajaloolane Peeter Järvelaid rääkis sellest, kuidas sündis Eesti riigi põhiseadus, mille asutav kogu võttis vastu 90 aastat tagasi, 15. juunil 1920. aastal. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Õigusteadlane Karl Ferdinand Karlson, kes saates juba jutuks oli, lõpetab aga saate, sest lisaks seadustele on ta kirjutanud ka luuletusi ja ka sõnad ühele väga tuntud viisile. Põhiseadusesaade aga lõpetas kogu Eesti iseseisvumised kli Eesti loo sarjas. Edaspidi saab neid saateid kuulata Eesti lugu punkt vikerraadiopunkt E. Ja sellel suvel järgmisest nädalast tuletame meelde aegade algust, varasemaid saateid muinasajast ja keskajast. Ja sügisel jätkame sealt, kuhu kolm aastat tagasi pooleli jäime, 16.-st sajandist. Aga niisiis Karl Ferdinand Karlssoni sõnad ja Miina Härma viis Tuljakut laulis umbes 80 aastat tagasi väljapaistev eesti laulja Karl Ots. Alumine perre ja.