Kirikuelu tere õhtust. Suvi on kirikus laulatust aeg, aga sel perioodil viiakse läbi ka tavalisest rohkem ristimisi. Jutu ristimisest luterlikus tähenduses. Kirikute juht ütleb, et see on uuestisünd. Ristimisest algab uus elu, olgu ta imik või täiskasvanu. Ristimisega saab inimene kristlaseks. Reedab kirik lapse ja täiskasvanu ristimise puhul, kui palju peaks olema baktereid ja kes saavad olla ristivanemateks mille poolest erinevad ristimise ja leeritalitus Need on küsimused, millele täna vastust otsime. Mina olen saatejuht Meelis Süld. Paar nädalat tagasi rääkisime kirikuelu saates laulatusest sellest, mis asi on kristlik laulatus, mismoodi laulatust läbi viiakse, millised on ka need nii-öelda nõuded inimestele võivad kiriklikku laulatust ja mitte ainult registreerida oma kooselu, aga täna räägime sellisest kiriklikust talitusest. Ristimine ja siin stuudios on Jaan Tammsalu, kes on Eesti Evangeelse luterliku kiriku Tallinna praost ja Tallinna Jaani koguduse õpetaja. Mis on ristimine? Lisaks sellele, et maimukesel pannakse nimi. No eelkõige on ta on ta inimese andmine või inimene annab iseennast, oleneb siis sellest, kas tegemist on lapsega või keda tuuakse ristimisele või täiskasvu nagu kes tuleb isa ristimisele. See on enda andmine või oma lapse andmine jumalaga ütles, et võib julgelt öelda seda, et lapsed on kingitus taevast. Kui mõned noored proovivad lapse peale vaadates, et nad on selle lapse teinud, siis tihtipeale nende inimeste juures, kes minu kuuldes seda ütlevad, küsin ma küsimuse, et kas nad võiksid mulle rääkida, kuidas nad lapse silma võrkkesti tegid ja varbaid valmistasid, nii et selles suhtes siin enda tegemisega on küll väga vähe pistmist, kristlikus mõttemaailmas mõeldakse kindlad selle peale, et laps on jumala kingitus. Ja sedasama jumala ristimisesse laps antakse, annab inimene iseennast. Jumala kätesse. Saab jumala omaks. Kuuluvus vahetatakse. Ja ühtlasi antakse siis ka sellele lapsele nimi ja ristivanemad annavad. Ja kaheldamatult aga, aga võiks küll öelda, et kui ma olen lehitsenud 18. ja ka 19. sajandi ristimiste raamatuid kirikutes, siis ma olen hämmastunud sellest, et et mõni üksik laps ristiti ole kahte nädalat oma sündi. Inimesed ei julgenud jätta last ristimata enam kui kaks nädalat, laps ristiti kiiresti, muide, sellest tuleb ka see, miks paljud inimesed arvavad ka tänapäeval veel, et ristid, ta peab olema ristivanemate kätte. Ema oli nurgavoodis tulla seal ja, ja see jutt sellest, kuidas ema sünnitas ja kõndis edasi ja siis läks last ristima, see on täielik absurdsus ja, ja selline rahvale. Ema oli nurgavoodis, ristivanemad viisid lapse ristimisele võimalikult kohe peale sündi, sest eks oli ju ka sellest, et tol ajal oli nii palju laste surevust ja keegi ei julgenud jätta Tarlast saatuse hooleks. Nii et nimepanekust on küll väga vähe järgi jäänud, see pannakse ikka kuskile perekonnaseisuametis, aga, aga võiks siis öelda, et juba selle olemasolevaga nimega last ristitakse. Et kui me kevadest nagu meenutame seda, kuidas otsiti lapsele nime ja lõpuks siis ristimisel see välja öeldia, Columbus kirjeldus, loomusti, öeldudki vaid öeldi, minge Benno siis tänapäeval see nime panek on küll selline noh, ütleme sümboolne tema nime nimetamine jumala ees on ehk ehk kõige mõelda. Aga ristivanemad annavad tõotuse last Kristlikult kasvatada, olla vanematele toeks ja, ja ikkagi jälle öeldakse, aga see vana palve ristivanematele, et nad ustav palve ja südamliku osavõtuga lapse eest hoolt kannaksid ja kui selle lapsevanemad peaks ära kutsutama lapse väetispõlves vanas keeles. Ehk siis, kui lapsevanematega midagi juhtub, et nad surevad või nad ei saa enam last kasvatada, siis tõotavad ristivanemad sel juhul ka igati hoolt kanda selle eest, et see laps saaks üles kasvada. Nii et tema eest keegi hoolitseb, et see on päris tõsine, mehise ristivanemaks olemine, see ei ole lihtsalt nii, et panen ilusa kleidi selga ja ja säärane altari ees oma pisikese kõrval, keda ma vaevu tunnen, vaid see on ikkagi selgelt nii-öelda väga suure vastutuse võtmine. Juhul kui. Laps ristiti varem siis mitte hiljemalt kui kahe nädala jooksul pärast sündi, aga mis on praegu Nat levinud tavad, millal laps ristitakse üldse? Levinat avavad on seinast seina, ütleme nii, et, et alates kahest nädalast kuni kuni kuni 15. või 14. eluaastani kuigi juba selles viimases vanuses 14 15 Me soovitame neil lastel ikkagi isoleeri tulla. Juba ma räägin praegu luterliku kiriku traditsioonist, et, et ma ei saa seda laiendada teistele kirikutele, kuna nahatestide, risti üldse lapsi ja katoliku kirikus on konformatsioon varem ja nii edasi. Aga jah, see on väga-väga seinast seina täna ristima näiteks Tallinna Jaani kirikus inimesi alates teisest nädalast kuni 75. eluaastani. Iga aasta on niisugused käärid manuste vahel. Kui laulatuste puhul on selline tipphooaeg suvi, siis kas ristimise puhul on ka mingisugused aastaajad, millal rohkem neid ristimise läbi viiakse, või, või on see ikkagi niimoodi, et lapsevanemad tahavad ristida suhteliselt pärast lapse sündi? No ütleme siis nii, et et see suhteliselt peale lapse sündi see hakkab nüüd uuesti tagasi tulema, võib-olla selgitustöö hakkab vilja kandma. Ja võib-olla ka on maailm kohati selline ebakindel paik, vähemalt inimestena naelast, et nad ei julge enam mängida ja oodata mingisuguseid paremaid aegu, vaid püüavad seda võimalikult kiiresti teha. Aga, aga võib-olla, et on sellised kaks hooaega, kus rohkem lapsi ristitakse ka teistel aegadel ja eriti maakirikutes oleme päris selgelt võib öelda seda, et et kui on ikkagi kirikud külmad, kui ele köetavad, rikud sisse jäädvusta ristimise, eelkõige hooaeg on ikkagi suveajal, et kui ma tean, et on on vaimulik, üks rääkinud sellest, kuidas tal liiga pika kõne pidas ja käte ristimisvalvesse pannes ei saanud ta jääst läbi. Ehk siis on ju mõned kirikud, kus on miinus sees, jõulude ajal, aga soojemates kirikutes on üks teine hooaeg ja see on jõulude eelne aeg ehk detsembrikuu, kus taas kirikust väga palju räägitakse ja ja inimesed tahavad, et kuidas see oli seal ühes filmis, et, et eesti mehed tulge üle ja jõuluks koju ja täis, et see sellest osast jääb siis nii-öelda ristimise juurde see, et et jõuluks ristitud jõuluks jõuluks jumala kätesse, et jõulud võiksid tulla ristiinimesele mittepaganana, nii et jõulude ajal ka väga palju ristitakse või detsembrikuus. Aga mis siis ristimise ajal toimub üldse lapsega, meil oli juttu sellest, et antakse lapsis jumala kätesse, mismoodi see toimub? Ütleme? Nii et me teame seda, mida, mida piibel, nõelad, mida jumal on õelnud ristimisest ja ta on öelnud ju sisuliselt seda, et see on ainus tee inimese üleandmisel jumala kätesse, et me võime küll mõelda, et me läheme metsa ja, ja, ja ütleme mõne loitsu seal või või, või põnev lihtsalt lapsega, et peale või midagi taolist ja siis ka on üle antud, aga, aga ikkagi selline jeesuse omaks toomine, jumala omaks saamine, see on selgelt ristimiskäsu ja tõotuse-ga seotud ja, ja muid teid ju sisuliselt ikkagi ei ole. Ja kiriklik õpetus ütleb seda, et just nimelt piiblile põhinev kiriklik õpetus, et see on inimesel andmine jumalale üleval, mine nüüd see, mis seal täpselt toimub, mõtlen vaimses maailmas. Selle üle võib väga erinevaid lauseid nii-öelda veeretada, aga selline puht praktiliselt on ju see, et luterlikus kirikus ka on kolm elementi ristimisel lapse üle tehakse ristimärgid, kaitsemärk, õnnistuse märk, last õnnistatakse käte pealepanemisega, nii nagu Jeesus võttis, lapsed, kes tema juurde toodi, õnnistas neid. Ja lõpuks siis kolme voolava peotäie veega, mida pannakse lapsele peapeole, siis ristitakse laps. Nii mõned välised märgid, mis seal toimuvad, kahtlemata palun, et pühakirja lugemise, et see on selline, võiks öelda pooletunnine pooletonnine talitus, kus siis ja ütleme veel kord antakse jumala kätesse üle ja praktiliselt siis need kolm elementi, millega või mille läbi seda siis tehakse, on, on, on nähtavad ja tuntavad. Kas ristimist viiakse enamasti läbi kirikus või võib sellega teha koduses miljöös? Ristimis tehakse nii kodus kui kirikus tuleb meelde üks laule, iial mõis õues, aga jah, mina ei ole küll mõisa õues küll kunagi ristinud, olen laulatanud küll hiljaaegu mõisa õues, aga aga kodus või kirikus näiteks Soomes eelkõige eelkõige kodus ja, ja meil näiteks siin üle lahe siis veel kõige kirikus, et mõned üksikud ristimised on meil kodudes, et Soomes on enamus ristimisi minu teada toimuvad just nimelt kodudes kodudes, koduse talitusele. Aga siin on võib-olla ka põhjuseks, et seal üldse väga palju talitusi ja kirikus viiakse läbi, enamus rahvast kuulub kirikusse ja ja võib-olla nii nagu omal ajal Tallinna Jaani väga paljud laulatused toimusid Nigulistes, kuna lihtsalt ei mahtunud. Ja siis võib-olla seal on see puhtpraktiline, et, et kodus on seda, kodus on seda hea teha, vaimulik koju kutsuda ja vaimulike on ka nii palju, et neid võib Loppavaks 15-sse erinevasse kodusse jätkuda. Näiteks Porvoo kirikus on vist 15 20 vaimulik kui ja igal laupäeval igal reedel on tohutu palju ristimisi ja laulatusi ja nii edasi, et meil üks vaimulik peab oma aja ära jagama ja siis tal on lihtsalt lihtsam seda teha kirikus, aga ega ei oodata ka väga palju kodudesse risti. Pole seda traditsiooni, aga samas võib-olla mõne jaoks on just olnud selline barjäär, et nad ei olegi kujutanud ette, et seda talitust võiks ka kodus läbimine. Ja kaheldamatult, aga, aga ma usun seda, et, et see hirm, kiriku kui ruumi ees on palju, palju väiksem, kui, kui teadmatus sellest, mis ristimine on ja kui vajalik see tegelikult on, inimeste teadvusesse hästi ei jõua. Ja noh, väga paljud vanemad ju lähevad ka sellises kategoorias, et laps, las ta ise siis otsustab luterlased ja on väga palju selliseid, kes on väitnud minule. Et las laps ise otsustab, kui ta suureks saab. No jumal hoidku, miks sa teda siis kooli paneta võiks ju ka ise otsustada, kas ta sinna läheb või ei lähe ja üks on lasteaedadele topid, äkki tahab hoopis kodus olla ja nii edasi. Et millegipärast me enamus asjades ikkagi vanematena teeme seda, mida me arvame lapsele parimaks. Ja, ja kui paljude laste puhul on olnud nii, et, et siis kui näiteks laps väga raskelt haigeks jääb märgatakse ja antakse kiiresti või kutsutakse kiiresti vaimulik ristima ja siis saadakse aru, et enam ei laega nii-öelda mängida oma mõtetega, teha mingisuguseid mõttemänge, et küll kunagi siis ja nii edasi, nii edasi, et kui sa oled ise ristiinimene, kui sa oled luterlane, riiklane, õigeusklik, siis praaglika, siis on täiesti normaalne see, et laps anda esimesel võimalusel jumala kätes. Kui tähtis on siis ikkagi? Ma arvan, et see on inimese elu kõige tähtsam asi üldse, ma olen selles täiesti veendunud, et miski, miski ei ole tähtsam kui see. Miski ei ole tähtsam kui see, kelle käes oled, kellele sa kuulad. Et ma toon siia ühe väikese kõrvalpõike, mis võib mõnda inimest võib-olla ka taga paga uskliku pahandada, aga või minu hea sõber Kaika Laine kaugelt ära näeb, kas inimene on ristitud või mitte ja ütleb, et ta ei hakka üldse proovimagi tervendada inimest, kes ei ole jumala kätesse antusse, sellel ei ole mõtet lihtsalt tervendada ühe koha ära ja ja teisest lööb jälle muhk välja, sellepärast inimene valedes kätes siis, siis küllap ta on ikka ääretult ääretult tähtis, kui, kui lausa nähtav märk on paljudele inimestele, kes näevad rohkem kui teised. Aga see, kellele sa kuulud, kes sind juhib kes elab sinus lastelaul, ütleb, et kes elab metsa sees ja siis räägitakse mingist päkapikkustega, kes meie sees elab. Piiblis öeldakse ja, ja roomlane kõlab ja paljud meeskoorid laulavad, eks teie tea, et jumala tempel olete, et mis, mis elab selles templis jumala templis, milline vaim, kes elab sinu sees. Ja ma arvan küll, et ristimine on kõige tähtsam ja esmatähtis üldse inimese elus. Kui ristimine on tähtis toiming, siis kas on toimunud ka imesid ristimise läbi tervenemise näiteks? Nendes asjades täiesti nimesid nimetamata, minu viimane kogemus on viis päeva vana kui eks laps, kellel avastati üks eriline vähiliik, mis oli juba nii kaugele arenenud, et ei antud enam mingisugust lootust, sisuliselt vanemad sellest kuulda saanuna lasid selle mehe ristida haiglas. Ja kaks päeva hiljem tehti uus uuring ja arstid ei saanud aru, kuhu juba pool peaaegu terve kõhu vallutanud vähist kadunud oli selle uuringu peal. Nii et jah, neid imesid juhtub ikka jälle. Ja kas pole kummaline on see, et eesti rahvaluules rahvalauludes legendides on väga palju selliseid lugusid, kus, kus kurat tahab last ära röövida ja ja ta otsib ja otsib ja lõpuks leiab, leiab mõne ristimata lapse. Et see on see võib-olla ka mingi selline ajast tulenev tulenev mõtlemine ja, ja mingid hirmud tollel ajal tõesti või laste suremus väga suur oli, aga aga ma olen näinud ka vastupidiseid asju, kus ristimine lükatakse näiteks selle tõttu edasi, et, et noh, mingil eriliselt ühisel asjal, et kleit pole veel valmis või wet Ameerika risti ristiisa ikkagi ei ole nõus või midagi taolist. Ja ja lapsed on pakkuma vee omale peale pärast seda, kui vanemad otsustavad ristimise edasi lükata, et on juba aeg kuupäev, kellaaeg paika pandud ja helistatakse õpetajale, et kuule, me komme ei tule, et meil on, noh ja siis hakkad uurima, milles on küsimus, küsimus on nii tühine ja nii naeruväärne, mille pärast selline toiming edasi lükatakse. Et see on nii ühtepidi kui teistpidi, aga kindlasti ei ole raadiot Peeter, see, kus inimesi hirmutada, et see, see ei ole üldse minu mõte, aga ja ma veel kord kordan, et mitte ainult minu ametist või sellest sellest tulenevalt, et ma olen ristiinimene, aga mu enda isiklik kogemus väga paljude inimestega ja ka omaenda isikliku perekonnaga ja nii edasi on see, et ristimine on tõepoolest kõige tähtsam asi siin maailmas üldse ja, ja kui me tahame inimesele midagi head teha kes on meie vastutusel, kes on meile kingitud, siis ma iseendale, siis ma arvan, et see asi läks korda teha. Kusjuures hädaristimist on lubatud läbi viia igavesti. Igal ristiinimesel on võimalik ristida luterliku kiriku mõtlemine ja paljude suurte teiste suurte ja veel suuremate kirikute mõtlemine on täpselt analoogne ristimine on taritus, mida võib läbi viia iga ristiinimene, Kristitud inimene isegi ei räägita leeritatust, vaid piisaks ristitud inimesest. Ainult et ta peab teadma, kuidas seda teha. Et ta teeb seda jumala isa, poja ja püha vaimu nimesse. Et ta teeb seda voolava veega ja ta teeb seda lapse nime või inimese nime nimetades. Hädaristimine on aga tõesti nagu sõna ütleb, hädaristimine, see on siis see olukord, kus laps või inimene on olemas kus on täiesti selgelt tajutav see, ta võib kohe-kohe kustuda, kohe-kohe minna siit maailmast ja sellisel hetkel või sellisel ajal võib, kui ei ole vaimuliku võimalik leida, võib üks ristiinimene ka ema-isa ise oma lapse ristida. Ja selliseid ristimise toimetati omal ajal väga palju, näiteks Siberis, kuhu ei saadetud piisaval hulgal vaimulike osad läksid läände ära ja, ja, ja, ja väga paljusid ei, ei, igasse külla nii-öelda vaimulikku ei, ei suudetud Sootasid osa sele küüditatud rahvaga, siis väga paljud lihtsalt külamehed-naised võtsid selle tegemise enda enda teha ja siis, kui 57. aastal inimesed massiliselt Siberist tagasi tulid, siis toimus ristimiste kinnitamine ja ja leeritamine ja laulatused tohutult massiliselt, Eestis aga aga ristimiste jäetud tegemata, see tehti ära. Ristimist võib siis viia läbi ka täiskasvanuna, nagu meil siin juba juttu oli, et hea, kui inimene ise otsustab Toon sellise näite, et Jaani kirikus ristitakse aastas kuskil 150 inimest, et tänaseks on juba sellel aastal kuskil 110 inimest ristitud, kuigi austan alles pooleli all väga-väga palju ristimisi laulatusi sellel aastal kummalisel kombel palju rohkem kui eelmistel aastatel. Ja nendest umbes umbes 60 on täiskasvanud, kes on ristitud ja 50 lapsed, et see suhe on umbes selline, et et enamus leerilapsi, kes tuleb tänasel päeval leeri 15 kuni kuni 75 aastased inimesed, Need on ristimata inimesed ja nad ristitakse enne levitamist. Nii et meil on see katke täiesti sees ja seda katkenud. Ta on veel väga paljudeks aastateks, nähtavasti Eestimaal, et kui Soomes, Rootsis, Islandil on mõned üksikud inimesed leeris ristimata, siis meil on mõned üksikud inimesed ristitud või umbes 20 protsenti inimestest. Tristitud paljude inimeste jaoks ongi keeruline mõista seda vahet, mis tähendab, see ristimine ja leeris käib. No ütleme siis nii, et täiskasvanu puhul ja eelkõige selliseid no juba 14 15 ja sealt edasi vanusele ka inimese puhul on see, et ristimine peaks juba toimuma sellega, et eilne eelneks õpetus, et õpetega ja ristiga ja seal seal Me täidame sellega käsku täiesti sedapidi kirikuna, et kõigepealt õpetame ja siis ristimata inimene teadlikult vastu võtaks ristimise, kui ta juba nii suur on. Ja all siis, kui ristimine on inimese andmine jumala kätesse, siis leeritamine ladinakeelse sõnaga konfirmatsioon ingliskeelne sõna-sõnalt poolt tuleb sellest kinnitama, eks ole, siis leeritamine ongi kinnitus, kinnita mitte ristimist, vaid inimene ise ehk kinnitab, et ta tahab ristiinimesena elada, ehk siis kui ma olen lapsena risti, minu käest ei küsita, kas ma tahtsin, ma ei tahtnud. Mind, anti jumala kätesse, see oli minu vanemate või ühe vanema otsus mind ainiti ristimises jumala kätesse, nüüd on suureks suuremaks vanemaks, 14 15 sealt edasi. Ja ma otsustan tulla ja kinnitada ise teiste ees, et ma tahan elada ristituna ja õpetaja paneb käed peale, õnnistab mind. Nii et ristimisele järgneb leeritamine. Ta võib järgneda samal päeval päeval, ta võib järgneda nädala pärast või ta võib järgneda 15 aasta pärast või 70 aasta pärast, nii nagu on ka olnud meie kirikutes täiesti täiesti olemasolevaid olemasolevaid fakte. Aga, aga selleks, et täiskasvanuna Ada ristitud, jah, mitmed inimesed on mulle öelnud, et no mis te jamate, et, et milleks seda nüüd leeritamist vaja on, et miks ma selle erikoolis pean käima ja nii edasi? No väga lihtsalt sa pead teadma, mis sinuga tehakse, sa pead teadma, mis endaga kaasa toob, sa pead teadma, mis sinult oodatakse selle puhul ja nii edasi, et ristimine ei ole lihtsalt mingisugune hookus, kus mingisugune nõiakunst üle, mis toimib ka siis, kui sa ise mitte midagi ei tee ja ei näe ja aru ei saa ja nii edasi ja nii edasi vaid vaid täiskasvanuna tuleb see juba teadlikult vastu võtta ja, ja sa pead kinnitama, et sul on see usk, et sa tahad ristitud saada, sa tead, mis ristimine on, kui seda tehakse täiskasvanuna, sellepärast eelnebki sellele leeriõpetus ja siis juba ristimine ja siis kinnitus ehk leeritamine. Mida peavad vanemad teadma, kui nad soovivad oma last ristida? Eks nad peavad teadma seda, kas nad ise on ristitud ja leeritatud ja vähemalt üks nendest vanematest peaks olema, ristiti teoleeritatud luterlikus, kirikus on, on seadus, mille kohaselt üks vanematest peab olema ristitud ja leeritatud jälle milleks, aga selleks, et kui see ristitud laps vanema, kes küsib, et mis asi see jumala On, hakatakse rääkima lendavatest, taldrikutest või tunneldega meestest või ma ei tea millest veel, eks ole veoka või taro kaarte panema lapsele vaid vaid et siis räägitakse asjast ja vanemad võtavad vastutuse last Kristlikult kasvatada, nii et üks vanematest peab olema vähemalt leeritatud ja kui vanemad elavad koos, siis lapse puhul on kindlasti ka see lapse ristimise puhul, et mõlemad vanemad peavad sellega nõus olema. Ja, ja teine asi on siis see, et vähemalt üks üks ristivanem peaks lapsel olema ehk Ader heal inimesel mitu nime, ristivanem vader, see on üks ja see sama sisu asjal erinevate nimedega. Ja ka see inimene peaks olema leeritatusest, ka tema võtab vastutuse ja tõotab last kristlikud kasvatada, aidata, kristlikud kasvatada, et ma ei kujuta hästi ette, et üks pagan annab tõotuse kasvatada kristlikud last, kusjuures ise ta nagu ei taha Kristlikult üldse elada ja, ja räägime hoopis mingisugust muud juttu, nii et et need asjad nagu olla olla risti-rästi, et ma aeg-ajalt imestan ka seda, kui näiteks vatist tuleb ristivanemaks luterlikku kirikusse, kusjuures ta teab selgelt nende kirikus lapseeristid, et nad kuidas, mistõttu seda nüüd siin siis annad. Aga me oleme neid vastu võtnud, kui ta, kui ta endale asja selgeks teeb, aga, aga jah üks vanemale tõesti ja üks ristivanem peaks olema siis leeritatud jõhest risti vanemast täiesti piisab, et tihtipeale jäetakse lapsed ristimata kunagi kuskilt kuuldud, et peab olema kolm ristivanemat igal lapsel. Nojah, võib-olla kunagi oli, eks ole, vanaemal oli, aga siis olid kõik eestlased karistitud, postitatud enam-vähem kõik. Ja siis võis igalt nurgalt leida andele lapsele ristivanemaid, nüüd oled õnnelik, kui ühele üritatud inimese leiad oma tutvusringkonnast paljudes peredes on see paraku nii. Aga kui ei leia seda ühte inimestele tutvusringkonnast või ei leia, tead, see on väga huvitav tendents, et järjest enam ja enam tuleb mu juurde inimesi Monaleeri ajal inimestega vestlustonnine vestlusi galeri lapsega, kes tahab seda omaenda poolt, pakun selle välja individuaalne vestlus. Ja seal ma küsin, miks on inimene naguleeri tullu, mis need motiivid on olnud ja, ja ma olen taas ja taas üllatunud, kui sellised niuksed karmi välimusega mehed ütlevad, et ma olin täiesti kindlalt arvamusel, et ma olen ateist ja mitte mingit kirikut ja nii edasi ja siis ma murdusin ja mille peale minu parim sõber helistas mulle ja ütles, me oleme välja valinud sind oma lapse ristiisaks. Ja ta on valmis tulema, leerid on valmis kõik asjad korda tegema, sest see on tema jaoks nii oluline asi, et ta valiti välja ristivanemaks sellele lapsele. Nii et mida siis teha, leida üks inimene, kes on lapsele oluline, kellele laps on oluline, keda sa tunned, kes on su hea sõber rääkida temaga, et äkki ta oleks valmis selle leerikooli läbi tegema ja vaadata, kuidas, kuidas mõjub. Ma näen, et väga paljudele inimestele mõjub see üllatavalt hästi ja, ja, ja võib-olla ei olegi see ateism inimese sees või kirikuvaenulikus või ma ei tea, mis veel nii suur tegelikult, aga inimene on endale selle mõelnud suureks ja kui tuleb esimene võimalus murda, siis ta siis ta leiab, et see on hea põhjus. Nii et katsetega oma sõpradega, proovige, äkki tuleb välja, et tänu teie lapse jumala kätesse andmisele on võimalik veel ühel inimesel jõuda tema kätes. Aitäh tulemast siia stuudiosse Jaan Tammsalu, Eesti Evangeelse luterliku kiriku Tallinna praost ja Jaani koguduse õpetaja. Aitäh kutsumast. Tänast vestlust juhatas toimetaja Meelis Süld, ilusat õhtu jätku ja kuulmiseni taas järgmisel pühapäeval kell 19, null viis. Küsimused ja kommentaarid saate kohta on teretulnud e-posti aadressil kirikuelu ät ERR punkt.