Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Eelmine kord me tegime väikese pausi ja loobusime ühiskonna tipus toimuvate protsesside jälgimisest ning sukeldusime niivõrd-kuivõrd, son võimalik argiellu. Et vaadata, kuidas tavalised moskvalased elasid 20.-te aastate keskpaigas ning tuginesime peamiselt tolle aja ajalehtedele, linnalehtedele, milles nad kirjutasid ja seega, mida inimesed tõenäoliselt lugesid. Ning suhteliselt palju inimeste mälestustele tollest ajast. Ja üks väga põnev autor, kes on muidugi kuulsaks saanud ja tuntuks mitte niivõrd nende mälestuste poolest, kuivõrd oma teoste poolest golf on kirjeldanud väga palju huvitavaid seiku. Meil olid ka näiteid Ricowcast ja tema üleelamistest seoses viina taas müügile tulekuga ja võrdlused, milline ta oli enne tsaariajal ja nõid nõukogude ajal. Ning see Bulgakovi üldine kokkuvõtlik hinnang dolla ja elule. Et ta kooslus nagu kahest vastandikust küljest valgest tulevikuplaanidest niisukesest positiivsust ja samas kui jõuetuse kõik oli ja Bulgakov seda kõike nimetabki. Kokkuvõtvalt Angreeniks midagi sellist. Nii et ühelt poolt alustatakse, planeeritakse, mõeldakse, elatakse natuke ulmeliste lootuste juures. Meil on ju meeles, et tolleks ajaks polnud veel kadunud lootused, kommunism on kohe-kohe saabumas. Kodusõda tuli vahele, aga muidu oleks ta juba ilmselt käes, nii et see väga paljus loobki raamistiku nendele utoopiatele. Ning päris palju või näitena oli jutu pulgaakovil ka trammist liiklusvahenditest. Ja kuna tramm soni üllatav, kui tolle aja autoreid lugeda, siis pole vist peaaegu ühtegi kirjanikku, kes kirjeldab, viib oma kangelased ajastu reaaliate juurde, et nad ei sõidaks trammiga või üritaks trammi istuda. Igatahes tramm kui keskkond ja kõik, mis seostub trammiga, on niivõrd oluline ja tähtis. Mõtlesin, et võiks ju natukene seda trammi vaadata põhjalikumalt ja teha üle pika aja ka hästi lühikese tagasivaate ajas mõnikümmend aastat allapoole minnes lihtsalt et see trammilugu oleks kuidagi alguse ja lõpuga. Ja mis puudutab Moskva linna, siis suursündmus 25. märtsil 1899. aastal kell neli pärastlõunal ongi esimene elektritramm, nii et see saadetakse pidulikult teele koos kirikutegelastega. Kohapeal on kogu tolleaegne eliit eesotsas Moskva kuberneriga linnapea, teised ja esimese reisi sooritabki tramm ametiisikutega pärast samal päeval veel saab ka tasuta public, nagu tol ajal rahvast nimetati sõita. Ja see on see suursündmus 1899.-st aastast mis paneb alguse trammi elektritrammi ilmumisele Moskvasse. Ega Se rööbastel liikuv vagun ei ole ju midagi enneolematut, et sellepärast, et juba 20 30 aastat Moskva tänavapilti iseloomustasid niinimetatud concad ongi väikene vagunikene. Et olid rakendatud kaks hobust, reeglina mälestustes. Millegipärast on need alati viletsavõitu hobused ja selle pildiga üldiselt oldi veel kord harjunud. Ja mõnikord, kui tee läks mäkke, ei suutnud need vaesed hobused seda vankrid enese järel sinna tõmmata. Ja selleks olid nendes keerulistes kohtades poisikesed. Ratsaneid kutsuti tol ajal Foreit tarri nii et nad rakendusid abiks tõmbamaks. Seda. Tõst mägedest üle ja need vagunid koosnesid kahest korrusest, oli ka ülemine korrus, seda kutsuti imperiaaliks, ei, sinna pääses välistrepi kaudu ilma katuseta. Ta natukene meenutavad neid tänapäeva punaseid turismibusse. Ja sõid seal üleval olid tsipakene odavam. Pilet maksis kolm kopikat, aga sees oli viis kopikat. Üldiselt teisele korrusele millegipärast täpselt pole teada ja polnud seda aega kuskil uurida. Vähemalt need paar kohta mainisid, et põhjendust ei ole. Naisterahvaid ei lastud. Vanad seletavad seda ohutusega, võib, seal on ohtlikud alla kukkuda, aga teised mingite moraalsete kaalutluste aga ei tea, kas ja ja sajandi lõpupoole. Juba konka on pigem niisugune meelelahutus ja mitmed inimesed, kes olid rahuliku elurütmi, vanade kommete ja asjade kummardajad pidasid Nendest konkadest väga lugu. Ja natukese meenutabki juba sajandi lõpupoole tänapäeva nisukesi turismiatraktsioone, kus inimesed sõidavad hobusega ja aeglaselt, imetlevad linna. Nii et sageli 100 concad kasutasid ka mõned, kes olid Moskvasse saabunud ja tahtsid linnaga lihtsalt niimoodi tutvuda. Ja nagu ikka uue asjaga, kui see elektritramm ilmub, siis kirjutised ajalehtedes poolt ja vastu. Vastuargumendid on muidugi, et see on mingi moodne veidrus, see läheb varsti üle. Keegi ei hakka seda kasutama. Misuke tulutu, mõttetu ettevõtmine. Ja nendel algaastatel loomulikult konkurentsi ja peamine võitlus käib voorimeestega. Kuid on üks asi, mis elektri ja üldse rööbaste puhul ka ilma elektrita voorimeestele pakkus mingitki meelehead, need olid need siledad teed, mida nad kasutasid oma sõiduks. Ja tol ajal on väga palju kirjeldatud juhuseid, kui kogu trammiliiklusele liikluse kiirus oli tingitud voorimeeste poolt, sest need sõitsid rahumeeli seal ees ja trump pidi nendega lihtsalt arvestama, sõitma selles samas tempos. Politsei püüdis seda takistada, on kirjeldatud mitmeid juhuseid, kuidas siis neid voorimehi sealt minema üritati. D ajada see ei õnnestunud ja sama kemplemine jätkub ka nõukogude ajal, nii et ka nõukogude aegsetes Moskva lehtedes on korduvalt juttu, kuidas voorimehed takistavad trammi liiklemist ja kuidas miilits nendega võitleb, aga jagu ei saa. Kuidas toimuvad kokkupõrked, et mõnikord võib-olla mõni tramm ka poolega meeleldi sõidab neile otsa käsikähmlus, et ja nii edasi, nii et see probleem või see võitlus trammi ja voorimeeste vahel iseloomustab ka veel Moskvat revolutsioonijärgsel ajal? Nix trammi eest hoiatatakse peamiselt sellepärast, et tegemist on elektriga ja manitsetakse eriti nende poolt, kes ei kiida seda uuendust heaks. Et mitte mingil juhul äikese ajal trammi siseneda ei tasu. Sellepärast tõenäosus saada välgust pihta on seal väga suur. Kuid pikapeale trammidega harjutakse, muutuvad nad aina mugavamaks. Akendele ilmuvad klaasid. Alguses neid ju pole. Alguses pole sees ka elektrit. Esimestes trammides, kui läks pimedaks, ehitati küünlaid hästi, ei kujuta küll ette, kuidas köik välja pidi nägema. Ja kui trammi siseneda, siis seal ukse kõrval paremalt poolt istus konduktor ja kattuktori, pea kohalt läks nöör Se, ulata tuss sinna trammijuhini ja kui nöörist tõmmati, seal olid oma kokkuleppelised arvud mitu korda ja kuidas siis oligi signaal, et kõik reisijad on nüüd vagunis ja trammijuht võib sõitu alustada. Alguses polnud ka kindlat pileti hinda üritati kopeerida raudteetransporti erinevad klassid, piletihindade vahe üsna suur. Ja esimese klassi pilet see puudutab veel ja need näited on veel. Tsaariajast oli üsna kallis, nii et lubada enesele sõita. Esimeses klassis said väga vähesed kuivar populaarseks, tramm muutub sõda vähemalt kaudselt iseloomustab ka fakt, et 1910. aastal hakkab ilmuma ajaleht. Moskovski trump ei näe, kas jääb nii? Trammil on oma ajaleht, kus on sõiduplaanid ja kõik muu, mis trammiga sõitmist puudutab. Kuna nendel esimestel trammidel uksed puuduvad ja sõidavad nad suhteliselt aeglaselt. Üks põhjus oli voorima takistavad aga eriti trammid aeglustasid oma sõitu pööretel. Ja sellepärast julgemad sisenesid trammisõidu ajal ja hüppasid sealt ka sõidu ajal maha. Ja see muutub niisukeseks uljuse demonstratsiooniks, nii et osa reisijaid, eriti nooremaid, kuigi neil võib-olla oli peatusest lähem minna, aga eelistasid hüpata mahasõidu ajal demonstreerimaks, siis kui vaprad ja julged, nad on tulemusena palju õnnetusi, aga nagu me teame, see ju uljaspäid, peata. Aga tuleme nüüd nõukogude aega tagasi, ei ole tahtmist enam pikalt seal sarjas olla. Ja selge, et esimestel nõukogude aastatel loomulikult niisukesele tyhi asjale nagu trammiliiklus ja üldse liikluse korraldamine aega ja tähelepanu pöörata polnud ju võimalik. Nii et tramme jääb aina vähemaks. Loogiline järeldus, et inimesi, kes nendega Ta tahavad aina rohkemaks. Tulemusena ka need vähesed, mis on järele jäänud, koormatakse üle, nad lagunevad parandada, neid keegi ei suuda. Ja nii me jõuamegi sinna aega, millest Bulgakov rääkis. Plaanid on hiilgavad, aga lihtsalt tramme ei jätku. Seda vastuolu püütakse ka lahendada, see oli 1922. aasta märtsis võttega, mida kasutatakse ju ka tänapäeval, kui miskit on defitsiitsed, siis on üks võimalus tõsta hinda, ju siis hakkavad vähem sõitma ja linn saab ka rohkem sissetulekuid. Ning hinda tõstetakse Ki. Siin me peame arvestama inflatsiooni, muidu need numbrid on väga suures vastuolus. Alguses maksis pilet 2000 rubla ja tõstetakse 60000 peale. Aga vaatamata veel kord inflatsioonile on see ikkagi suur summa ja trammisõit muutus luksuseks. Kuid miks ei vähene sõitjate arv trammis sel lihtsal põhjusel, et nagunii keegi piletit ei osta või vähemalt neid, kes seda teevad, on suhteliselt vähem. Mis selle taga on? Kõigepealt kogu nõukogude uus mentaalsus? See on ju meieri. Nii, võidakse ju sellest aru saada, et varem jah, sa pidid kapitalistile maksma, kes seda trammi seal sõidutas, nüüd seda vajadust ei ole, see on kõik meie oma. Ja uus võim oli ju seda suhtumist demonstreerinud kõikvõimalikes variantides võtta sära, inimestelt kortereid, sissetulekut, majad, elamisvõimalused, laenud on ju lõputu. Ja kui riik või miks siis meie ei saa, miks siis mina ei tohi? Võim ju näitab seda eeskuju. Ja nii inimesed toimivadki. Ning kui keegi leiab, et tal ei ole küttepuid. Küttepuud on ju tol ajal väga suur probleem siis ju on piisavalt palju inimesi, kes öisel pimedal ajal võtsid sae ja tegid enesele küttepuudeks mana laternaposti. Mis on selle tulemus on niigi selg, kuigi vahetevahel elektrit ju ei olnud ja kadu otseses tähenduses oli suhteliselt väike, aga nii toimetatakse ja sellepärast sundida nendel esimestel nõukogude aastatel inimesi pileteid ostma koli suhteliselt lootusetu. Pärast nende hindade tõstmine ei toonud riigikassasse antud juhul linnakassasse praktiliselt mitte mingisugust lisatulu. Kusjuures taolisest vandaalitsemise ei pääsenud ju ei, kalmistud, ei maja fassaadid, ei sildid, ei väljapaistvate kultuuritegelaste ausambad, neid on hästi palju. Tramm oli tol ajal nii vähe ja nendesse pääsemine niivõrd vaevarikas, et need situatsioonid nagu ikka elus sünnitasid tol ajal ka anekdoote. Olen suhteliselt vilets nende rääkijaga, vahetevahel olen ma seda teinud, kui meelde tulevad ja üks lugu on järgmine. Inimene lamab rööbastel ja leivapäts on ta kõhul. Ja keegi mõõda, mine astub talle ligi ja küsib, mida sa siin siis teed niivõrd ebaharilikus kohas ja veel leivapätsiga kõhul mille peale lamaja vastab. Ta on otsustanud lõpetada elu enesetapuga, mitte mingisugust väljapääsu. Ja nüüd ta on heitnud rööbastele ja ootab trammi ja küsimusele, aga miks siis sel juhul leivapäts vastab rööbastel lamaja. Kuna trammid sõidavad nii suurte vahedega, siis võib tal vahepeal kõht tühjaks minna. No vot selline lugu on ta naljakas, ta ei ole naljakas, aga vähemalt ta iseloomustab selle ajastu olukorda nii et trammi tõesti oodati tundide kaupa. Kuna inimesed on üldiselt ju leidlikud ja nõukogude inimene, seda enam siis sellises olukorras, kus ju praktiliselt mitte mingisugust muud transpordivahendit ei ole. Aga Moskva on väga suur linn, ilmuvat tänavatele ka püksikud Riksad. Kuid see transpordiliik erilist edu ei saavuta. Neid väga palju ei ole india, ikka on midagi muud kui rääma. Ja peamine põhjus võib olla selles, et lihtsalt jalgrattaid ei ole. Ja tol ajal kehtib kord jalgratas on nii suur defitsiit, et kellel on jalgratas, see peab sellega registreerima, nii et kõik on riiklikult arvel ja seega niisugust võimalust teenida lisa sõidutades inimesi oma rattaga ei ole. Olukord hakkab natukene muutuma. 1924. 25. aastal pole ju veel kord mitte mingisugust alternatiivi, kuidagi on vaja seda transporti korraldada. Aga vähemalt tsaariajast on säilinud rööpad ja veel mõned trammid. Ja bussid hakkavad Moskvas liikuma just nimelt sellel samal 24. aastal alles, nii et ei ole kuni selle ajani mitte mingit teist teist varianti. Troll olgu need näited ka 33. aastal ja Moskva metroo, seda paljud meie kuulajad teavad 1935 olid ka mõned üksikud taksod. Väga vähesed lepi ajal muidugi nendega sõitsid ainult Netmanit, kellel oli palju raha. Ja kas sellepärast igatahes juba alates nendest taastada, sest üldiselt inimesed, kes sõitsid taksoga nende peale, vaadati kuidagi viltu, et üks tõeline nõukogude inimene prolataallana taksoga muidugi ei sõida, on mingisugune kodanlik igand ja sellesse suhtuti küllalt Ki küllaltki eitavalt ja kõikvõimalike taksosõitude kohta olid ka igasugused följetonid karikatuurid ja nende inimeste üleüldiselt naerdi. Trammikasutamist püüti ka kuidagi hakata reguleerima. No näiteks 23. aastal seatakse sisse trahvid piletita sõitmise eest. Trahvi oli suhteliselt inimlik kolmekordne pileti hind, mitte nii nagu tänapäeval ka igasugused uued eeskirjad, kuidas tuleb vagunisse siseneda. Ja üks on päris tore. Selle määrusega nähti, et vagunisse peab sisenema täpne raha käes. Mis siis on selle paragrahvi tinginud ilmselt asjaolu nendes täis tuubitud vagunites väga tihti inimesed väitsid, et nad hea meelega tasuksid sõidu eest, aga seda pole võimalik kuidagi teha, sest raha on näiteks saapasääres ja vot ei saa kummardada, raha kätte ei saa või raha on kuskil sügaval taskus, põhjas, aga liigutada pole võimalik ja sellepärast mina piletit osta ei saa. Ja nüüd määrus näebki tiga kodanikes vagunisse, siseneb sellel raha peab olema ilusti teos. Tol ajal 20.-te alguses kasutatakse peamiselt kahekonduktoriga vaguneid, et teenindada nii siit kui sealt sisenejat, siis kui sedakorda püütakse kuidagi luua ja määratakse sisenemiseks ainult tagumine uks, jääb ka ainult üks konduktor. Aga lehtedes kurdeti, tahaks, et see uuendus pole hea, sellepärast et konduktor ei jõua teenendada. Reisijaid, on üks probleem. Ja loomulikult ei suuda kontrollida, kas inimene ikkagi sõidab selle peatuse arvu, mille eest on maksnud või sõidab mujale peatuse rohkem. Ja seda nippi kasutati küllaltki sageli, sellepärast tol ajal sõidu hind sõltus peatuste arvust astet. Paari peatuse piletiga sõideti tunduvalt pikemat maad. Ja konduktor ei jõua jälgida, nii et neid teateid on küllaltki palju. Ning kunagi rääkisime seoses mingi teise asjaga, et lastele oli trammitransport tasuta. See on tolleaegsetes pikkuse ühikutes, kuidas seda määrata. Ukse kõrval oli lihtsalt lõigatud niisukene tärnikene sisse ja kui laps sealt alt mahtus läbi kummardamata, siis sai ta sõita ilma piletita. Ja nendes sentimeetrites, mida meie kasutame, see on 71,16 sentimeetrit, nii et iga laps, kui meil peolised kuulajad on, võib siis mõõta ennast kasta mahuks ilma rahata 24. aastal trammi või. Kuigi trahvid veel kord, eriti neid keegi ei maksa, neid ei suudeta kontrollida, neid ei suudeta määrata, nii et need on tüüpilised tol ajal Nõukogude määrused, need on muidugi igasuguseid. On väga palju neid, mida suudetakse ellu rakendada, eriti kui nende rakendamise eest hoolitseda. GPU ja teised institutsioonid, aga väga paljud on taolised, mis elavad ainult paberit. Peamine faktoloogia, see on väga huvitav raamat Vene ajaloolane Andreski, kes neid asju on väga palju uurinud ja kirjeldanud ja kus ka pärineb enamus nendest faktidest, millest me täna räägime, kirjutab, et 1924. aasta jooksul suudeti Moskva linnas piletita sõidu eest trahvida vaid 17 inimest. Aga kui suur on Moskva, isegi tolleaegne Moskva, seda meie kuulajad teavad ja võrdluseks sama aasta võtame mingi absurdse matrafi mitte tavalise, näiteks suitsetamise ees Teatris saiti trahvi 60 inimest. Aga võib arvata, et suitsetajaid teatris oli tunduvalt vähem nii arvuliselt kui protsentuaalselt, kui neid, kes sõitsid ilma piletita trammis. Aga need trammid on nii täis, et mingisugune piletikontrolör sinna lihtsalt sisse ei mahu. Nii et ka see on üks põhjus, miks trahvida ei õnnestu. Ja olukord ongi selline. Etega trammi siseneb tramme, vallutatakse sõda vaatamata kisale, konduktor ju kogu aeg lärmab, et kodanikud kohti enam pole. Ja tramm on, ma ei hakka sellel praegu peatuma, aga tramm on ka Läks paigaks, kus tol ajal väga sageli tegutsesid taskuvargad. Neid on hästi palju ja kui inimesed olid silkudena kokku surutud, seal oli päris hea neil tegutseda, nende käed liikusid seal tunduvalt osavamalt. Ja eriline trügimine muidugi tagumise ukse juures. Nüüd veel üks reisimisviis, mis on ju loomulik ja mida me oleme ka näinud kuskil sealsamas india kandis, dokumentaalfilmides tänase päevani. See oli rippumine kõikvõimalike välja ulatavatega pärlite küljes või neist kinni hoides. Ja ma ei oska nimetada, kuidas, kuidas kutsutakse seda osa trammist, mis seal taga on ja millega neid vaguneid omavahel ilmselt ühendab. See oli üks meelispaik. Võimud püüdsid sellega igati võidelda ja üks vahend, mida kasutati näiteks määriti tõrvaga kokku. Et saaks huligaan karistatud, kes sealt kinni haarab ja sinna ronib, siis ta on üleni tõrva koos. Ja miilitsale pandi ka südamele. Geneid rippujaid püüaks ja toimetas miilits järgnevalt lihtsalt kõvasti vilistas, selle peale pidi trump peatuma. Ja need rippujad üritama Läti kinni võtta ja määrata neile mingisugused trahvid, 99-l juhul 100-st need muidugi põgenesid ja keegi neid eriti taga ei ajanud. Nii muidugi vastavalt ka sagedased õnnetused libisemis, et väga palju inimesi tahtsid oma jäsemeid. Ja veel ühed andmed sealtsamast raamatust, et näiteks 1925. aastal keskeltläbi iga kahe nädala kohta oli üks hukkunu just nimelt seoses õnnetusega trammil rääkimata vigastustest ja väiksematest kannatustest. Nii et neid oli tohutult palju. Ja nendest õnnetustest tol ajal tehti sagedasti jutuga ajalehtedes, süüdistades Neis peamiselt just nimelt reisijaid ise on nad süüdi, mitte trammijuhid ja mitte nende tegevusi kolduktoritavaid, just nimelt reisijat. Ning mis teeb selle olukorra veel kriitilisemaks, vähemalt tuginedes tolle aja ajakirjandusele. 24. aasta lehtedes on korduvalt juttu Moskvas levivast kuuest sportlikust harrastusest. Sportliku muidugi jutumärkides, see on joosta üle trammitee võimalikult lähedal liikuvast trammist, need, kes sellega paremini hakkama saab. See on siis meister ja oma seltsimeeste seas suure lugupidamise osaline. Kuidas võis lõpp, häda on meile ju aru saada, et see on veel üks põhjus. Tramm on sedavõrd oluline keskkonda tõesti lõpmatu tud lood. Me võime leida neid kirjanikelt ajakirjanikelt, mälestustes, tramm on nagu eraldi keskkond. Ja sama andrievski toob ka mõned ära. Ei hakka neid kuskilt mujalt otsima, aga lihtsalt refereeriksime kuulajatele. Üks räägib, nimed on muidugi tundmatut, kuigi on ka olulisemaid tegelasi ja naljapaistvate kultuuritegelaste mälestusi tolleaegsest trammisõidust, mis seal trammis kõik võib juhtuda seal omaette rekord maa-l. Aga ta räägib ühest Fjodorovi nimelisest mehest, kes oli sisenenud trammi niivõrd purjus olekus, mis pole loomulikult tol ajal eriline erandjuhus, aju kuidagi tal härmas ja kõik järgnev on põhjuseks, miks teda meenutatakse. Miks temast kirjutati. Vähe, sellest ta seal ropendab ja tülitab ja norib. Igatahes lõpptulemusena üritatakse trammist välja tõsta, see ei õnnestu. Kähmlus, aga sellest ka ei tule eriti midagi välja, sest kuidagi ilmselt õnnestus tal sinna purjus inimesed suhtelist pehmet siseneda kuskile trammi keskele, paguni keskele, heade väljatõstmisega on väga palju probleeme ja lõpuks ta teatab, et Ta lahkub ise vabatahtlikult, aga ta näitab kõigile, et temata tramm ei sõida kuskile. Ja heidab ta trammi ette rööbastele pikali, peatades kogu trammiliikluse ja nüüd on pikk kirjeldus, kuidas tuleb miilits, kuidas miilits teda manitseb, kuidas kaasreisijad manitsevad, kuidas ta lõpuks viiakse ära jaoskonda lihtsalt näitajana dolla tüüpilistest lugudest. Ja teine omaette žanr on lood sellest, milliste asjadega või kellega ja kelle seltsis inimesed üritada trammi siseneda. Need on ka päris palju, kes on kuskil kitse sinna sisse sisse kuidagi toimetanud ja siis kuidas ta välja ei pääse. Ja nii edasi. Ja üks lugu, mis oli seal raamatus, tuli praegu meelde. See oli seotud ühe daamiga ja nimelt ta oli aus reisija ja ulatas tema kõrval seisvale mehele peenraha. Et see saadaks edasi, kes mäletavad sõita nõukogude aegsetes trammides. Kuivel olid konduktorit siis seda raha edasi ulatada, aga vist hiljem ka pileti ulatamist komposteerimiseks. Igatahes mees lahkelt võtab selle peenraha vastu, kuid tramm pidurdab ja raha kukub maha. Ja nüüd ta üritab kummarduda seda raha üles tõstma, väga kitsas, väga raske. Ja järsku, sellel ajal, kui ta seal kuidagi raha otsib, hakatuse ta hüsteeriliselt. Kodanik tol ajal tahame ju jala naissoost kodanikest eriliselt kisama. Et see mees on häbematu andega näpistanud ja tal õnnestub ka ülevalt alla pilk ilmselt heita. Näpistamine on niivõrd tugev, et ka tema sukk on kohe katki tõmmatud ja nii edasi mis tekitab kaasreisijate seas üldise hukkamõistu selle mehe aadressil, kuidas siis nii nisuke, amoraalne tüüp kutsutakse miilits vaatamata selle mehe testidele, tramm seisab pikemalt, kogu liiklus seisab sellepärast, et liin on ju kinni. See võtab kindlasti mõni tund aega, enne kui miilits kohale jõuab, kui ta sealt vagunist välja saadakse, viiakse jaoskonda. Ja kui tramm hakkab uuesti liikuma, siis üks vanem naine, kes sealsamas istus ja kes ilmselt oli sisenenud trammi algpeatuses kuidagi vaikse häälega ütleb ja et vist hoopis selles on süüdi, mis nüüd toimus selles näpistamises tema hani. Ja tuleb välja, et pingi all olid all võõras kuuris Hani jana ilmselt sisse, hani oli 100 naiska natukene näpistanud. Ja kui kaasreisijad küsivad, miks ta siis sellest rääkima? Ma julgen otsust loomadega jälle ei tohi trammis olla taolised lood, nii et need on suhteliselt palju. Ja eelmine kord rääkisime ka Bulgakov, ühe näitena toob metroo ehitamise plaanid tõesti, kui vaadata 24. aasta ajalehti siis nendest kirjutada võetakse väga palju. On päris pikad diskussioonid, kas vajab Moskva metrood või mitte. Üheks peamiseks põhjenduseks ongi, et tramm on oma aja ära elanud paarkümmend aastat tagasi oli liiga uuenduslik. Need on liialt patriarhaalne, ta ei sobi enam, ummistab tänavaid, ma enam-vähem samad argumendid, mida me oleme ka Tallinna variandis kuulnud. Aga vastuväited on süüdi, pole mitte tramm ja miksist, trammid on niivõrd reisijaid täis, sellepärast et tused kontorid on Moskvas halvasti paigutatud, nad on kõik kesklinnas koos ja sellepärast sellel suunal liikuvad trammid on niivõrd täis ja see küsimus tuleb lahendada mitte heid metrood mitte muttina maa alla minnes vaid lihtsalt viies need asutused kuskile erinevatesse linna äärerajoonides ja trammid hakkavad rahulikult sõitma, ei ole nad täis tuubitud ega mitte midagi. Lisaks täitsid ju trammid ka propagandistlikud ülesannet. Tänasel päeval on nad reeglina kaetud reklaamidega tol ajal 1900 kahekümnendatel aastatel ka maalitud piltidega näiteks tööline ja talupoeg, kes ulatavad üksteisele käe sümboliseerimaks linna- ja maa lähenemist näiteks nisukesed, trammid olid siis mõned trammid olid nimelised. Näiteks oli trump Krasnaktsiaaber vaid tramm, esimene mai 1923. Ja rahva seas olid trammidel ka oma hüüdnimed, sõltuvalt liinidest, kus nad liiklesid ja peamiselt seostasid need hiidnimed publikuga, nagu ikka, aga meie teame, et kuskil piirkonnas on natukene teistmoodi reisijat, kuskil jällegi peamiselt kontoriametnikud ja ühe liini trammi Moskvas, Stalini kasutavat trammi Timoskas Soff Burriks. Ja sa Software on Sovetski bürokraatia, nii et oli liin, mis sõitis peamiselt just sealkandis, kus töötasid kõikvõimalikud ametnikud nagu tol ajal veel ühelt inimeselt portfelliga, nii et need inimesed portfelliga moodustasidki ühe suure osa reisijad. Ja sealt see, see nimetus, aga oli ka liin, kus trammid kandsid demokraatias ka, nii, et seal oli ist vabam publik. Ja veel üks trammimaailma omapära trammijuhid ja loomulikult konduktorit olid ju traditsiooniliselt naised, nii et see on naiste maailm. Kui jätame kõrvale töökojad, kus tramme parandati, aga vähemalt inimesed trammis, kes trammi teenendasid, need olid valdavalt naised ja Se konduktorit tööjõu väga raske, rääkimata sellest lakkama stressist, mis tulenes sellest publikust. Tuleb ju arvestada, et talvel ka väga külm, kui inimene oli seal paigal, mõni aeg ja hiljem kuskile jooksis, siis konduktor istus seal terve päeva. Neid üldiselt ei sallita, Konduktoreid nõuavad piletit ja tavaliselt inimene stressis. Ta vastab ju teistele samaga, nii et reeglina üsna jämedalt kisavad nisukesed konduktorit, ütleme siis nii. Osaliselt vormiriietes köikidele jätkunud aga kindel atribuut nahkkott sinna läks raha ja rinnal nisukene piletirullidega ei oskagi seda kuidagi nimetada, meenutab natukene arvelauda, kus siis tõmmati pileteid vastavalt sellele jaamade arvule, kui palju inimene tahtis sõita. Ja üldiselt konduktorit kuuluvad nende inimeste hulka, kellest tol ajal ajalehed väga palju kirjutasid, kriitiliselt see oli ka enam-vähem kindel nomenklatuur. Nemad kandsid nagu kojamehed sageli kodanlikke igandeid edasi. Ja neile heideti ette pidev kriitika nende suhtes. No kedagi peab inimene saama kritiseerida, kuna võimu ei saa, no siis jäävad konduktorit üle. Et nad andsid signaalimärgi sõidu alustamiseks, kui veel ei olnud kõik reisijad sisenenud, tüüpilised etteheited aga tollele ajale iseloomulikud, et nad tegelevad ka ideoloogilise kiversiooniga ja millesse seisnes nad väga sageli nimetasid tsaariaegsed peatuste nimed nõukogude aegsete asemel. Ja seega inimesed nagu viidi ajas kuskile tagasi ja see ei ole kuidagi hea. Ja sellepärast, kui selles vallas mingid uued ilmingud siis neid võeti suure aplausiga vastu, neid tervitati. Ja olgu, lõpetuseks üks näide. See on 1924. aasta 11. augusti vestjast ja selles artiklis räägitaksegi uutest ilmingutest uutest inimestest, et ka seal selles vallas Nende kanduktorite seas puhuvad uued tuuled. Kuidas need tuuled välja näevad, seda kirjeldatakse väga põhjalikult. See on 16 seitsmeteistaastane neiu, tähendab, inimene kirjutab, mida ta näinud vana kisendav robustne, tollest ajast pärit konduktor on leid asendunud noore 16 seitsmeteistaastase Petre tähnilise. Need on eriti armsat blond, kauni soenguga ja peas on tal öeldakse veel heldinult punane rätik, Kukene rätikuid rätikutena. Aga see ei ole üldse oluline, oluline on tema suhtumine ümbritsevasse maailma. Kui Need vanad konduktorit mõnikord ütlesid peatuste nimena tsaariaegse siis tema peatus, nimetades näiteks Sastava Illi tša siis ta ütleb, lehes on kirjutatud juhi nime erilise armastusega litsutajale lits, vaid ma ei oskagi meie raadiokuulajatele seda nii hääldada, taguse konduktor kindlalt tegi. Ja lugu sellega veel ei lõpe. Kui üks vanamees eakas reisija, ulatab talle rubla ja saab üllatusena tagasi hõbemünti, tas siis vastab, ütleb tema hämmingule reageerides Dallase uus konduktor, et Nõukogude võimul jätkub kõigile töölistele ja talupoegadele hõbedat, et jätta mitte lihtsalt ei korralda inimeste kodanike reisimist, vaid vastutab ka nende ideoloogilise kasvatuse eest. Ja see on uue ajastu, on tuktor. Kas ei oleks ka tänasel päeval tore sõita trammiga, kui seal oleks taolised konduktorit ja selle unistusega võibki lõpetada?