Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Tuletame meelde, et me oleme aastast 1924 25 seega 20.-te aastate keskpaigas. Ja midagi pole parata, vaata, meil on ju oma aeg oma natukene müstiline aeg, koht on ju ka müstiline klasse aeg olla siis kohaga sarnane. Ning loobusime mõneks korraks nendest võitluste Pealtvaatamisest, mis toimusid hierarhia tipus, sukeldusime pigem argiellu. Ja eelmine kord, kes meiega koos olid, siis veetsime peaaegu selle tunnikese natuke vähem küll trammis sõites mööda Moskva linna. Ja meenutades neid ajakirjanduses ning mälestustes esinevaid lookesi misseostusid trammiga, mis oligi 20.-te aastate keskpaigas Moskvas ainus ühiskondlikku transporti esindav liik. Ja need üksikud taksod ei tulnud ju arvesse, mida see ühiskondlik transport nõukogude ajal enesest kujutab, seda võib-olla eakamad meie kuulajad veel mäletavad. Ja andke andeks, täna nael natukene ära. Ning millegipärast tuli meelde, kuidas mõned korrad tekkis soov Tallinnasse sõita. Ta suvel Piritale randa ja kuidas need bussid välja nägid, kui raske oli neid vallutada? Täpselt sama termin, mida kasutasid väga paljud moskvalased ka tol 20.-te aastate keskpaigas trammi lihtsalt siseneda polnud võimalik, seda võeti pigem hoojooksuga niisukese sportliku üritusena. Aga seoses selle trammisõiduga peatusime natuke möödaminnes ka nii-öelda moraali küsimustel. Sellepärast et kõik see, mida eelnevalt revolutsioonieelsel ajal peeti õigeks, see ju neid oli kuulutatud valdavalt igandlikuks valeks. See puudutas väga paljusid käitumisnorme suhteid inimeste vahel. Kõiki keerati pea peale. Kõik see oli ju eelneva eks Plartaatorite klassi moraal, nende käitumisreeglid, uued inimesed uuel ajal pidid käituma teisiti ja teooriasse, kõik pidi olema hoopis ilusam ja õilsam, kuid praktika, kas kujunes väga sageli välja hoopis midagi muud. Nii et need uued arusaamad puudutasid väga paljusid eluvaldkondi ja nende seas ka seksuaalkäitumist. Nii et ka siin köik vana kuulutati tagurlikuks tolleaegsetes ajalehtedes mitmed artiklid selle kohta, et igasugused palumised, vanemate nõusolekut, mingisuguse, et muud abieluga seotud kombed, need tuleb jätta kõrvale. Ja täpselt samuti arusaam, et seksuaalsuhted abielueelsel ajal oleksid kuidagi taunitavat, see on köik võlts, seal nende moraal, meie elame teisiti. D. Ja see puudutas ka teemat, mida kunagi käsitlesime, vist tuleb meelde suhteliselt põhjalikumalt näiteks abort. Peeti seda patu tulemuseks, kui inimene pidi taolise operatsiooni ette võtma, seda varjati. Neid oli see täiesti tavaline väga paljude inimeste jaoks. Ja ametlikult oli ta ju igati lubatud, igati aktsepteeritud. Näiteks Moskva linna tervishoiuosakonna juurde moodustati kahekümnendad aastate alguses spetsiaalne komisjon asjatundjatest kes pidid tegelema rasedusvastaste vahenditega. Temaatika, mida me tunneme Lääne-variandis kuskil 50.-test aastatest, sest vähemalt üldlevinud variandis see on Venemaal 20.-te aastate alguses töötati välja ja isegi jõuti mingisuguste vahenditena. Neid ka jagati. Selleks seati sisse spetsiaalsed registratuuri kaardid. Nii et need inimesed, need naised, kes taolisi vahendeid võtsid, kavatsesid neid kasutada. Need märgid teekaartidele täielik ülevaade ja ei tea täpselt põhjust, aga ei ole üldsegi välistatud. Nonii ühest küljest nende vahendite ebakindlus ning teisest ka ilmselt see registreerimise vajadus viisid selleni et on teada, et kasutajad oli suhteliselt vähe, nii et mitte mingisugust erilist populaarsust ei võitnud, aga temaatika kui selline täiesti tavaline, täiesti harilik. Kui vaadata, millest kirjutavad marksismi-leninismi teoreetikud, ma ei hakka seda põhjalikult tegema, lihtsalt tuletame meelde. Siis ju keegi neist ei väljenda seisukohta. Perekond kui selline peaks nüüd kuskile kaduma, kritiseeritakse kodanliku perekonda, aga üldiselt ju nendest perekondlikust väärtustest või vähemalt neid kuskil ju ei ehita ta põhimõtteliselt. Kuid väga palju oli tol ajal vahetult revolutsioonijärgsetel aastatel neid, kelle arvates pooltada mingit perekonda vaja. Sellest räägiti ka arvukatel loengutel üldse kui me ette kujutame seda aega, siis tänavat seinad olid ju täis kleebitud lõputuid kutseid lõputuid plakateid, mis kutsusid ülesse kuulama igasuguseid loenguid. Kunagi oli professor Ivanovist ja tema fantaasiamaailma paigutavatest katset, sest mis pidid andma inimahvi ja inimese ristamise tulemusel kuue ma ei tea kelle, aga mingisuguse tulemuse üldse võimalikkusest elada, 200 300 aastat noorena saavutada jälle igavene noorus ja nii edasi Netemaatikad olid lõputud. Ja nende seas sageli ka loengud, mis puudutasid perekonda, armastus, seksuaalsuhted, need on tol ajal väga levinud. Ja mõni oraator ju teatas, et abielu pole ju mitte midagi muud kui kaubandustehing. Ja sellepärast taolist tehingut nüüd uuel ajal pole vaja. See tuleb jätta kõrvale. Jaa, äärmuslikus variandis kuskil hakkas silma, keegi teatas või vähemalt kirjutas, et abielu pole üldse mitte midagi muud kui ideotis ja see tuleb lõpetada ja propageeriti vabaabielu vaba suhtlust. Kooselu ongi vabatahtlik, sest teadlikud nõukogude inimesed ei vaja mitte mingisuguse instantsi ja seda enam kiriklik kinnitust oma suhtele. Pole midagi vaja registreerida. Meil oli juttu sellest, et ka oma elupaika pole vaja registreerida. Et Lenin kirjutas ja nimetas passi kui pärisorjuse märg, ehkki nimetas seda selleks 100, midagi pole vaja, seda enam pole vaja ka registreerida, loomulikult kahe vaba inimese omavahelist suhet. Kusjuures kahekümnendatel aastatel ilmus ka väga palju kirjandust, mis puudutasid seksuaalsuhteid, intiim läbisaamist ja nii edasi. Igatahes sedasama temaatikat, mis hilisemal ajal, vähemalt sel ajal, kui mina seal olin, suhteliselt noor inimene puudus täielikult. Ja ma arvan, et väga paljud minu põlvkonna esindajad mäletavad veel seda puuni, mis tekkis siis, kui tõlgituna soome keelest ilmus meie raamat Kopoodide lettidele. Roosakas oli ta vist raamat avameelselt abielust mille hankimist sabad vist moodustusid juba siis päeva õhtul. Sellepärast et tegemist oli niivõrd enneolematu teosega, mis kirjeldas nisukesi asju, millest nõukogudeväljaanded ju kunagi ei kirjutanud. Sa arusaam, et lapsi toovad ikka kured ja nad leiduvad kapsaste all see asi, vähemalt amet, tegelikult muidugi mitte selles vormis, aga, aga enam-vähem taolisena Nõukogude inimeste jaoks ainuvõimalik tõde. Teave, aga kahekümnendatel aastatel 20.-te aastate keskpaigas taolisi teoseid lõputult lõputu ja uurimusi selles valdkonnas kättesaadavaid. Näiteks 1923. aastal ilmus doktor kelmani uurimiste tulemusena raamat brošüür kus võrreldi moskvalast seksuaal käitumist, aktiivsust revolutsiooni ajal ja tänasel päeval, tänasel päeval, siis variandis aasta 1923. Ning pika uurimustöö tulemusena ja ilmselt ka mõtiskluste tulemusena jõudis autor järeldusele, et see aktiivsus on aastaks 23 langenud ligikaudu 30 protsenti. Nii et revolutsiooni ajal olid kõrgem, nüüd on ta madalam. Ja milles on siis põhjus, et miks ta siis oli vajalik ja miks ta tol ajal oli niivõrd kõrgem revolutsiooni aastatel, sellepärast et see energia läkski tajate vabastamise peale, nii et need asjad on omavahel seotud otse revolutsiooniline ja seksuaalne energia. Ja loomulikult, kui neid on kodanlus võimult tõugatud enam, siis pole seda energiat, kuna enam-vähem midagi sellist mõtet taolistel tehastel pikalt peatuda. Nende sisu pole meie jaoks oluline. Meie jaoks on oluline on see, et 20.-te aastate keskpaigas on see igapäevane tavaline temaatika, sellest räägitakse loengut talt, sellest kirjutatakse, nendel teemadel vahetatakse mõtteid. Kuidas tollel ajal mitmed ka juhtivad parteid tegelased mõistsid mehe ja naise suhete kogu spektrit. Sellest omal ajal rääkisime suhteliselt pikalt, et kui meil oli üheks peategelaseks Alexandra kollantali, tema seisukohad ka tema on ju registreeritud abielu vastane propageerib vabu suhteid. Ja kui talt ja tema pooldajatelt on näiteks ka küsitud väga praktilist küsimust, et kes siis peaks taolisest vabas suhtes sündinud lapsi üleval pidama siis kollantai ning selle seisukoha jagajate peamine vastus oligi, et see on vabatahtlik, kokku teadlikud inimesed, nii nagu nad teadlikult ja vabast tahtest on koos. Nii nad lepivad omavahel kokku ja vabast tahtest ka mõlemad osalevad laste kasvatamises. Kuid tegelikkus oli hoopis midagi muud. Ja väga sageli jäi ju see lapse kasvatamise koorem naise õlgadel ning ka siin nendel teoreetikutele nagu kollane on oma päris spetsiifiline lähenemine. Näiteks Aleksandr kollantae on kirjutanud, et alimendid pole mitte ainult naisele alandavad, kuidas siis nii, inimene saab kellegi teise käest raha? Vaid nende alimentide maksmine on ka väga kahjulik sellele mehele, kes seda teeb variandis ikkagi võtame selle valdava variandi, mees, naine sellepärast ütleb kollanta, et see viib ta masendusse ja tõukab prostituudi embusesse. Ning ta jätkab. Järgnev mõttekäik on juba küllaltki ratsionaalne. Et mida siis üldse kirjutab, kollantai suudab maksta vabrikutööline või tudeng või töötu oma väikesest palgast. Nii nende palk, väike, töötul veel lihtsalt abiraha, nii palju, kui seda tol ajal üldse oli. Ja nüüd ta teebki tegelikult suhteliselt mõistliku ettepaneku, mida ju põhimõtteliselt võiks kaaluda ka tänasel päeval, siis kui me loeme neid kirjutisi inimestest, kelle käest alimentide kättesaamine on peaaegu lootusetu. Kolonta pakub variandina sisse seada pisike üleüldine kaks. Ning selle rahaga moodustada vastav fond kust abi vajada hakkavad saama toetust. Ja ta kirjutab, et ühiskond on igal juhul parem toetaja kui naise hüljanud mees. Natukene see seostub ja tuletab meelde jällegi vanemad, võib-olla meie kuulajad mäletavad. Nõukogude ajal oli lastetusmaks koosemaks, küll otseselt läks, seda maksid vallalised mehed, ma ei oska praegu öelda ilmselt sinna ühtsesse suurde katlasse. Aga selline on see kollantai ettepanek, et aidata üksikvanemaid laste kasvatamisel just nimelt taolise fondi vahendusel. Ja sinna ju põhimõtteliselt, kui juba tulla minevikust tänapäeva võiksidki minna võib-olla need üldised alimendid, aga see ei ole meie saateülesanne arutleda tänasest päevateemade üle. Tol ajal aga 20.-te aastate keskpaigas ei ole see ju mitte või ligilähedaselt seisukohad mitte ainult Alexandra kollantari teiste võib-olla otseselt mitte nende ametiülesannete hulka kuuluvat seisukohtade väljendus vaid ligilähedaselt samu mõtteid ütles tol ajal välja panin paberile ka tervishoiu rahvakomissar Nikolai Zemaško. Ka see nimi on meil kunagi olnud. Ja näiteks 1927. aastal avaldas ta brošüüri alimentide epideemia vastu, nii et seda köike kutsub epideemiaks. Ja jätkab. Nüüd saab päris pikk pealkiri tema brošüüril. Ehk siis tuleb pealkirja jätk või alimentide peale looda, kuid ära ise maga, pisukene õpetlik pealkiri, mis ütleb kohe selle brošüüri sisu lugejatele, et juba ära. Miks üldse see temaatika on niivõrd oluline. Ei hakka sellel praegu rohkem peatuma. Aga sellel on ka oma objektiivsed seletused, põhjendused, põhjused. Ja nimelt mehi on ju väga vähe. Nad on hukkunud esimese maailmasõja rinnetel kodusõja rinnetel suhteliselt vähe. Nii et siit ka küllalt palju üksikvanemaid emad. Ja lisaks sellele see üleüldine arusaam. Üleüldine mentaalsus viib ju selleni, et tult revolutsioonijärgsetel aastatel. Aga see kõik kehtib ka veel 20.-te keskpaiku on näiteks lahutamine selline erakordselt lihtne. Selleks isegi ei ole vaja teise poole nõusolekut. Piisab, kui lahutust taotleb üks abielupooltest ja see vormistatakse või kui Ongi vaja mõlemat poolt, siis seda tehakse ka väga kiirelt, siin ei ole mitte mingisuguseid raskusi, nii et tol ajal nii abielluda kui lahutada on väga lihtne, lihtne tehniliselt. Kui vaadata 20.-te aastate keskpaiga kirjandust, mis puudutab moraalikäitumist ka intiimsuhteid, siis siin valitseb täielik virvarr äärest äärt. Erinevad seisukohad. On neid autoreid, kes väidavad, et igasugused seksuaalsuhted on head sõltumata sellest, kas nad on vormistatud abielus või mitte. Sellepärast, et see aktiivsus vabastab inimese rumalusest, nagu kirjutab üks tor tegelegu nende asjadega, siis ei mingit rumalust, aga see on suurepärane. Aga vastupidised seisukohad muidugi ja meile täiesti arusaadavalt, kui me mõtleme tallaja loogikale, nendele võimalustele või lähtepunktidele siis autorid ja neid on ka päris palju, kes kirjutavad, et see kõik on tinglikult saatanast see juhib inimeste tähelepanu revolutsioonilistest ja kommunismi ülesehitamise ülesannetest kõrvale ja sellepärast ei mingeid taolisi suhteid, seda pole millekski vaja. Seda kõik maksimaalselt piiratud variandis, sellepärast et inimesed oma energiad peavad rakendama hoopis kuskil mujal, nii et nii ja naa. Muuseas, tolle aja ajakirjanduses on ka küllalt elav diskussioon hiljem ja midagi taolist ollagi saanud ja see diskussioon puudub, tab suhtumist prostitutsiooni ees nõukogude ajal taolist nähtust eksisteerinud, seda polnud olemas. Ja siin samuti tee seisukohad alates neist, et kõik see tuleb keelustada, likvideerida. Ja teise äärmusliku variandina tuleb moodustada riiklikud lõbumajad. Kuna kunagi olid nad eraalgatuslikult moodustatud, siis nyyd peaks riik sellega tegelema. Ja kuskil vahepeal seisukohta, et see temaatika ei vaja üldse tähelepanu, sellepärast et kui midagi taolist veel eksisteerib siis on igand ja see köik kaob iseenesest, mõne aasta pärast tuleb lihtsalt natukene oodata, tähendab mingisugust kasvulava sellise nähtuse jaoks olemas ei ole. Kuid mis puudutab, saab kõiki neid seisukohti, siis ei piirduta ju mitte ainult teoreetiliste vaadete esitamisega. Aga on küllalt palju teateid tollest ajast, et mõned, mis puudutab eriti selle vabaduse propageerijatest viisid ju ka oma seisukohti praktikasse ellu. On küllalt palju neid näiteid, kus üritati elada kommuunina koos mehed ja naised valdavalt muidugi nooremad inimesed, moodustada nisukene, üks suur kommunistlik, nende arvates tulevane perekond kus ei oleks muidugi mitte mingisuguseid piiranguid, kes kellega parajasti on, sellepärast et valitseb üleüldine võrdsus. Nii et neid näiteid on tollest ajast ka piisavalt palju. Kusjuures niinimetatud vabadus, las ta olla meil tinglikus variandis, see leiab kajastust ka küllalt sageli mainitud Frivoolse võitu mängudes seltskondlikke üritusi Dustes kus kõik realiseerub, mitte kommuunidena kirjeldatud kommuuni tänavaid mingite mängudena mingite ühekordsete partneri vahel Duste mängudena ja need on päris levinud 20.-te aastate keskpaigas. Ajalehtedes sageli diskussioonid, kuna mõlemad äärmused on see hea, on see halb. Ja näiteks 1927. aastal tol ajal väga populaarne ajakiri Smena. Seal puhkeb suur diskussioon ja selle diskussiooni ärgitajaks on vana staažikas revolutsionäär naine Smidovitš. Ta avaldab raamatu raamatu pealkirjaga armastusest. Taolisi raamatuid kirjutavad alati vanemad inimesed, neil on rohkem kogemusi, nad mäletavad hästi. Ja selles raamatus propageeris ta pereväärtusi moraalsust, nii et mingis mõttes seda, mis kunagi vähemalt ideaalis iseloomustas perekonda ja inimeste suhteid perekonnas ja talle vastaskommnoor ta kohta on küll öeldud ja väga raskesti arusaadavas, kes ta siis on kompartei liige. Igatahes selle naise nimi oli Niina nelk. Ja ta kirjutab, et Smidovitš kritiseeritama vaateid ütleb, et Smidovitš armastuse all mõtleb ainult sellist suhet tema arvates tema variandis saab olla armastus ainult midagi sellist, mis lõpeb lapse sünniga. Aga meie lubame, saan Niina, arvamustama esindab seda meie Meie lubame ka teistsugust üldse mõtet. Minu jaoks on võimalik armastus ka variandis, kus ei kavandata, ei planeerita last lihtsalt armastus. Ja miks on siis nii, miks ja kuidas ta, seda teoreetiliselt naiivselt, aga taoline naivism oli tol ajal väga paljudele inimestele omane. Ta ütleb, et revolutsionäär, käärid ja kommunistid ei pea kummarduma loodusjõudude ees. Sest miks loomariigis minnakse paari põhimõtteliselt sellepärast, et saada järglasi, see on mingisugune loodusseadus, aga nende ees kommunistid ja revolutsionäärid ei kummardu. Ja me tame loodus oma tahtele niisuguse tuntud loosungit. Ning tõesti ta möönab, see on siis see teoreetiline baas ja siis ta läheb üle praktika kirjeldamisele ja möönab, et jah, abordid sandistavad naisi on sellega nõus. Ta ütleb, keegi ei vaidle selle vastu, kuid ja lõpetab ta oma vastuväite mõttekäiguga. Et aga mida teevad naistega sagedased sünnitamised ja need tuleb ta välja siis selle põhiargumendiga? Ta soovitab. Vaadake ümberringi ja te näete. Nii et lõpp on niisugune abstraktse või taoline poleemika, taolised vaidlused veel kord tollele ajale väga tüüpilised. Kuid 20.-te aastate lõpupoole, kui vaadata, mida kirjutavad tolle aja ajalehed, siis on märgata suurt muutust, diaalgabki ajajärk, mis viib ka selles vallas kruvide kinnikeeramise. Nii hakatakse sildistama, näit teks tol ajal, üks. Tänasel päeval ei ütle enam mitte midagi. Üks niisugune nähtus, mida mõistetakse hukka ka millest kirjutavad noorsoolehed eriti. See on ju Rossina. Vaevalt nüüd keegi meie kuulajatest midagi kuulnud jorossinast, või kui, siis väga üksikud inimesed, tegemist oli tudengiga, kelle nimi oli juurahv, õppis ta Leningradi Polütehnilises Instituudis. Ja 1928. aastal kirjutas oma sõbrale kirja isiklik kiri, väga intiimne kiri, murest ajendatud kiri. Seal on juttu sellest, kui palju ta peab õppima, nii et see õppimiskoormus on väga suur, kui väsinud Ta on. Ja selle tulemusel nagu sageli, kui vint saab üle keerata tud, põeb ta unetust, ta ei suuda uinuda. Ja jällegi omakorda selle tulemusel apaatne ja ta on ükskõikne kõige suhtes ja eriti ei paku talle huvi mitte midagi vallast, mida tol ajal kutsuti, aga hiljem ühiskondlik elu. Ja siis ta natukene põhjalikumalt kirjeldab seda ühiskondlikku elu, neid mõttetuid koosolekuid, mõttetuid sõnavõtte ja kõik see on tema jaoks mõttetu. Ning vähe sellest on ta ka hädas lihtsalt sellepärast, et see stipp Ta nimetab ka summa 25 rubla. Sellega ta ära elada ei suuda talle jätku raha, ei toiduks, kinos, käiguks rei teatri pile tütre ostmiseks. Ja lõpetab ta kirja oma sõbrale lausega. Et ta oleks nõus leegina ära põlema revolutsiooni nimel. Või ohverdama oma pea lahinguväljal kõigega sellega on ta nõus. Kui ta ei taha aeglaselt kustuda vaesusesse. Sellega ta pole nõus. Ja siis juba parem surm. Nii et sa peaaegu olekski nagu hüvastijätukiri noore mehe hüvastijätukiri oma sõbrale põhjendab oma tulevast samm. Kuid selle kirjaga juhtus see, mida kirjadega nõukogude ajal ikka juhtus, et nad sattunud mitte adressaadi kätte. Ta vaid seltsimeeste kätte. Komsomoliaktivistide kätte puhkeb skandaal. Skandaal jõuab üleliidulist ajalehtede veergudel. Arutletakse selle üle, kuidas siis nii, mis selle tudengiga võis juhtuda. Järeldus, me ei hakka nendele artiklitele pikemalt peatuma. Aga järeldus on üks Ühele, mida ta iseloomust kesta nisuke on. Kuidas seda nimetada, see on inteleigentlik jõuetus. Taoline passiivsus niivõrd tüüpiline intele kliendile. See ei ole omane ei prohvet tatarlastele Ei kolhoosnikele. Ja siit tehaksegi järeldus, et seda üldist õhkkonda kõrgkoolides tuleb muuta ta sinna tuleb rohkem tuua proletaarlased kaadreid, nad loovad teise õhustiku ja nende pähe juba taolised mõtted ei tule ja vot siis tervendav kollektiivi mõju mõjutab ka taolisi intellegendikesi jõuetuid, tegelasi, nagu oli see Juliat, nii et see on siis ju Rossima. Veel üks silt, mis ilmub ja nähtus, millega võideldakse, see on jällegi ühesugune intelegentlik, saamatus, ükskõiksus ja see saab enesele nime ühe teise tudengi järgi. See on Alt sulle rochynaa päris keeruline perekonnanimi Alt suller. Tegemist oli jälle üliõpilasega. Ta tutvub ühe neiuga, aga traagiline lugu, neiu armub temasse. Temaga näius mitte, meenutab kuulsat Nutoloogilist narkissose lugu. Kuid ühel päeval kutsuta selle neiu, kelle vastu veelkord ei ole tal mitte mingisuguseid sügavamaid tundeid oma juurte ühiselamusse tuppa, seal on kaks tema sõpra tuttavat Nadakavat jooma. Ja kuna see neiu pole alkoholiga ilmselt varem kokku puutunud ja jääb purju ning kogu seal lugu kulmineerub sellega, et altsuller lahkub sealt jättes siis selle Neio kahe noormehega sinna tuppa üksi. Ja need noormehed saavad hakkama räige kuriteoga, milline see on, see on arusaadav. Ning lõpptulemusena, kui sa, neiu saab aru, mis on juhtunud, siis ta lõpetab elu enesetapuga. Ning nendes artiklites, kus seda traagilist lugu veel kord kirjeldatakse ei ole küsimus nendes kahes nendega on kõik selge, aga peamine hukkapõhist selle alla langeb just nimelt see Alt, Sullar. Taoliselt käituvad need endise aja tyybikesed, need, kes ei oska otsustada, need, kes on jõuetud ja need, kes ongi niinimetatud intelegendikesed. Andis aeg, kui sõna intelligent hakkabki pikapeale muutuma sõimusõnaks kus taolised inimesed saavad följetonide ja karikatuuride personaažideks. Neid on hästi palju. Taolisi följetoni satiirilisi lookesi on mitmeid ära toonud ka oma raamatus eelmine kord mainisime Andreski. Näiteks kirjeldab ta seal Komsomolskaja Pravdas ilmunud artiklit lugu Faljatooni kelleski Paris bluujevist kes ehib ennast võõraste sulgedega ei nimeta ennast mitte porissiks, vaid poobiks. Häbeneb, Ethan tööline nimetab ennast või esitleb ennast elektrikuna, ma ei tea, kas elektrit külon, elektritehnikuna kõlab hoopis uhkemalt ja teine lugu jällegi sammažanrievski raamatust. Need on seal veel rohkemgi kellestki noorest mehest, kes vaatab ainult välismaa filme ja samastub nende kangelastega jänesele kasvatanud isegi paken pardid, mis takistavad tal nagu pesta, aga novot, sallid, deep ning nendega sarnased on ihad tol ajal naeruväärsed tegelased. Üks dolla omaette teema, mis seostub ka moraali ja nende küsimustega, on muidugi mood, millel tasuks kunagi peatuda eraldi vahetult revolutsioonijärgsetel aastatel, onju, ja seda oleme me kõik piltidel genokroonikates näinud moes, nahk. On ju nahas, seda nimetatakse olla kommunistlikult riides. Naiste, sageli ka näppude vahel. Suitssesse on uus inimene emantsipeerunud vabad ei mingit kosmeetikat, komnoored seda ei kasutata. Ja ka siin on ägedad diskussioonid, kuni selleni, näiteks 24. aastal puhkeb ajalehtedes diskussioon, kas Nõukogude diplomaadid seal uue riigi diplomaadid, kas neil on kohane kanda nii nagu kodanlike riikide diplomaatidel. Ja diskussiooni sekkub ka tolleaegne välisasjade rahvakomissari asetäitja lit viinov. Ja ta kirjutab, diplomaadid ise kannatavad Nõukogude diplomaadid, ärge arvake, et neile meeldib kanda fraki. Ärge mõistke neid hukka, pigem tundke neile kaasases nende kannatused lihtsalt kirjeldamatud. Ja lõpetab ta oma Ta käigu nisukest lausetega enam-vähem taoliste lausetega, et kui ülejäänud riikides võidab, kas sotsialism, aas on varsti-varsti siis tänaste diplomaatide asemele astuvad Kominterni esindajad ja siis loomulikult ei pea keegi kandma neid jubedaid riideid, vaid saab tunda ennast vabalt. Nii nagu nõukogude inimestele on see kohane. Ja muidugi täiesti omaette teema, milles tol ajal väga palju lehed kirjutavad, see on hügieen. Köik, mis puudutab hügieeni, sest mõnede arvates ka see on kodanlik igand ja ka see tuleb jätta kõrvale. See on siis natukene valdkond, mida me täna ei hakka pikemalt puudutama, aga vähemalt nendel aastatel väga paljude inimeste jaoks, kõik see, mis puudutas moraali, käitumist, norme, hügieeni ja nii edasi oli igapäevane temaatika. Neid probleeme leidis ta ajalehtedest nendest kuulista loengutel. Ja sellepärast tahtsin natukene ka seda aspekti puudutada.