Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Me oleme olnud nüüd juba mitu nädalavahetust tusk elu-olu juures püüdnud natukene vaadata, kuidas elasid valdavalt Moskva inimesed nendel aastatel, millest kirjutasid ajalehed millest võib-olla räägid söögilauas, mis inimesi erutas, mis tekitas neile argiprobleeme. Nii et natukenegi kergem valdkond ja jätkame samas vaimus, jätame need suured bossid partei ladvikus kõrvale, las nad tegelevad oma intriigidega. Inimestel oli väga palju muud olulist ja nagu sageli juhtub see, mis paistis tol ajal kauge, neid mitte puudutav muutus paljude jaoks väga oluliseks ja oi, kuidas puudutavaks kümnekonna ja natukegi vähem aasta pärast. Aga 20.-te aastate keskel veel. Me keegi ei aimanud, et need tegelased, kes seal kongressikonverentside saalides võitlevad võimu pärast on nende jaoks kuidagi määrava tähtsusega või nende saatus on nende tulevaste tegelaste, nad on ka praegu olemas, aga tulevikus partei juhtidele täna nende kätes. Et seda inimesed ei osanud veel 20.-te aastate paiku aimata. Üks teema, mis tol ajal ilmselt paljusid puudutas ja kus võib-olla nähtiga näid ohumärke, see oli uue võimu suhtumine kirikusse. Sellest me rääkisime kunagi suhteliselt pikalt, kuidas ja milliseid samme astutud kuidas peituti näljahädaga võitlemisse sirmi taha tegeliku eesmärgiga kirik kui üks oluline opositsiooniline jõud likvideerida ja ka sellest rääkisime, et selle kampaania eesotsas väga paljus oli trots sky, ametlikult teda ei mainitud, see ju mitte kuidagi ei sobinud, et Vene õigeusu kirikuga võitleb juudist Trotski aga ei hakka täna pikemalt nendel sündmustel peatuma, eelmine kord lihtsalt mainisime ja kindlasti oli tol ajal kõikide inimeste jaoks jututeema. Jaka partei ladvikus räägiti sellest väga palju, sellepärast järgnevas nähti mingit ohtu. Ja tegemist oli traagilise sündmusega 1925. aastal pärast pikki vintsutusi, seitsmendal aprillil suri patriarh matused toimusid 12. aprillil. Ja vähemalt nende mälestuste järgi, mis kätte sattus dusid, on inimesed öelnud, kirjutanud, et matustele kogunes kogu Moskva kogu Moskva muidugi kirjanduslik liialdus, aga inimesi oli vist tõesti meeletult palju. On räägitud-kirjutatud sadadest tuhandetest, mõnel autoril isegi kuni 500000, nii et see on rohkem, kui Tallinna elanikkond olid kogunenud patriarhi matustele. Ja klooster, kus kirikupea ärasaatmine toimus, oli muidugi puupüsti rahvast täis. Mitte ainult ruum, vaid ka kõik ümberkaudsed tänavad. Platsid olid inimesi tulvil. Töölised vaid tehased, vabrikud reageerisid sellele sündmusele vilega. See puudutas ka neid inimesi, keda peeti uue võimu peamisteks toeta näiteks. Ja inimesi oli sedavõrd palju ja liikuda oli praktiliselt võimatu, et tekkis probleem ka kirstu väljakandmisega ning milles tundsid ka matuseorganiseerijad suurt ohtu. Sellepärast et kui on kogunenud taolile rahvamass, üks vale liigutus, üks mingisugune tung mingis suunas, see kõik võis ju lõppeda suure katastroofiga. Neid näiteid on olnud ju väga palju. Nikolai teise ajast ja ka hilisemast ajast ja rahva poole pöördudki palvega säilitada Rahu Mošaiski piiskop ris. Ning tõesti, tol päeval inimesed kuulavad seda sõna, ei toimu mitte mingisugust segadust, inimesed astuvad lihtsalt paar sammu kõrvale organiseeritult ja kõik, kogu see matusetseremoonia mõõdub ilma ühegi intsidendid ta. Selles mõttes on seda päeva hea võrrelda paarkümmend aastat hilisema sündmusega Stalini matustega, kus tallatakse surnuks, keegi ei tea täpselt, kui palju inimesi. Kui on soov natukene selle õhustikuga tutvuda. Hiljuti lugesin veel kord lehitsesin läbi Ulitz ka raamatud on ka eesti keeles olemas kukodski kaasus, seal on peategelane üks neist just nimelt selle matuse ajal rahva seas ja kirjelt seda õhustikku või kuidas neil õnnestub tüdrukud täna kahekesi, on nad seal elu säilitada. Et nad suruma võetakse lihtsalt mingi hoone keldriaknast sisse. Ja tänu sellele nad pääsevad eluga. Aga patriarhi surm ja matused ei peata arginõukogude elu. Ja üks olulisemaid sündmusi seda mainisin, tuletab ta lihtsalt meelde. Toimus aprillikuu viimastel päevadel, 27. 29. aprillil. See oli partei ülevenemaaline konverents. Rääkisime veel kord nendest sündmustest, aga meeldetuletuseks seal siis mõistetakse Trotski hukka ja seal leitakse, et sotsialismi on võimalik üles ehitada ka üksiku Eraldiseisva riigi variandis ei peagi teisi ootama, saame ise hakkama. Selle konverentsi delegaadi yks oli ka tulevane riigipea, Nikita Sergejevitš Hruštšov oma mälestustes. Ta kirjeldab neid sündmusi. Neid on väga huvitav võrrelda hilisemat kongresside konverentside, aga kuivõrd see kõik oli veel kõneargipäevane, mitte pompöösne. Näiteks ta räägib, sellest, tantsis Ukraina delegatsiooni esindaja, üks neist. Et kus saadikutele kaadid elasid, need olid hooned siin ja seal aga lihtsalt olid ruumidesse püstitatud narid magati naridel. Ja ta toob ära ka ühe episoodi et üks Ukraina delegatsiooni liikmetest oli saabunud konverentsile koos oma abikaasaga ja abikaasa, täpselt samuti leiab siis enesele katuse, peavarju pea kohal sealsamas naridel oma mehe kõrval, nii et kõik magavad reas. Kes on nõukogude armees käinud, enam-vähem, kujutavad seda pilti. Ja siis ta räägib ka, kuidas see kõik oli organiseeritud konverents. Igal delegatsioonil oli oma koht, määratud read, istekohad, nii et see oli paika pandud. Kuid delegatsiooni raamides veel mingit hierarhiat ei olnud. Nii et iga ukraina seltsimees, kes jõudis varem kohale, võttis endale tol aja vaatevinklist parema koha. Ja Kružov muidugi räägib, parem koht on tribüünile lähemal. Ja kuidas ta jättis hommikust söömata selleks, et jõuda teistest seltsimeestest varem kohale ja istuda siis võimalikult lähemal nendele sündmustele, mis seal ees toimusid. Ja ta lisab muidugi mitte mingisugust transporti kellegile ette ei Ta läheb ta kremlisse jalgsi. Ja neid räägib ta ka meid huvitavast persoonist enim huvitavast Stalinist. Stahlil avaldas juba tol ajal neile erilist muljet. Muidugi meie võime öelda, et see on tarkus tagantjärele. Aga ta kirjeldab ka ühte seika ja see on päris huvitav. Ta räägib sellest, et Ukraina delegatsioon oli otsustanud katava teha ühispilti, seltsimees Staliniga, pöördutakse sekretäri poole või kellelegi abi poole. Ja Stalin nõustub. Ja nüüd ta kirjeldab seda toimingut nagu ikka, on ju paljudele meile tuttav olema ju ka olnud nendel ühispiltidel, kas klassidena vaid kallektiividena, kuidas käike rivistatakse, pannakse istuma, seltsimees Stalin on siis seal keskel jäänud seltsi tema kõrval taga. Ning köike, seda korraldas tol ajal tuntud fotograaf vähemalt teatud ringkondades, selle mehe nimi oli Rolf ja ta oli aastaid Kremli fotograaf, nii tunneb kõiki Kremlis ja Kremli bossid tunnevad teda suurepäraselt. Ja nüüd ta toimetab täpselt nii, nagu tavaliselt fotograafid tol ajal eriti toimetasid, ta juhendab, kavandab pöörata pea sinna, istuge nii, sina ei paista välja, sina naeratasid nad sedasi linade teist ja toimetas ta seal ilmselt väga pikalt. Ja sellele olevat reageerinud Stalin, pöördudes mitte Petrovi poole, vaid nende ukraina seltsimees poole kestama kõrval istusid ta olevat nõelaga olnud niisukese huumoriga, et seltsimees Petrov armastab meil kamandada. Ta konstateerib fakti ja lisab sinna. Aga meil ei kamandata, meile ei tohi kamandada. Ja Rorschach koos seltsimeestega, nii ta kirjutab, oli pärast arutanud, et küll ikka seltsimees Stalin on suurt demokraat. Et kuidas parteis, vot peetakse nii oluliseks seda võrdset suhtumist, et keegi kedagi kamanda keegi kedagi ei juhenda, nii nagu seda tegi seltsimees Petrov. Tiks Stalini repliik? Jah, kunagi me arutlesime selle üle, kui suur kõnemeister ta on. Vaevalt aga taoliste repliikide. Aga oskas ta vajutada õigetele nupukestele ja seltsimeestele, Ukrainast jäi temast väga positiivne mulje. Nii et seal Cuschinovi poolt üks niisugune väikene seigakene, mida ta on hiljem kirjeldanud. Kuigi talleks tahaks, 20.-te aastate keskpaigaks olid ju kõik välisvaenlased võidetud. Sisevaenlastega oli nagu oli, neid hakkas kogu aeg juurde tulema, aga hetkel on suhteline vaikus. Mõistetakse küll Trotski hukka, hiljem järgneb sinovjev, tulevad teised, aga see on veel ilma suurte tagajärgedeta võitlus, need inimesed ju sageli jäid ka veel poliitbüroo matena alles. Kuid kui vaadata selle aja kohta käivaid Okepe u ehk julgeolekuülevaateid, need on need kättesaadavad, neid vaadata nende aastate kohta siis seal on väga palju teateid kõikvõimalike põrandaaluste organisatsioonide kohta, lendlehtede kohta. Ja ei ole isegi kahtlust, me ju teame ka ajaloos, et vahetevahel, kui vandenõud puuduvad, siis julgeolek neid ise inspireeri veerib, sest palk on ju vaja saada, muidu tekib kellelegil idee järsku nad laiali lasta ja vähendada nende arvukust, aga paistab, et tõesti neid organisatsioone on, kuivõrd tõsised nad on, kuivõrd ohtlikud Nad on. Igatahes lehti leitakse väga palju. Ja näitena sellesama 1925. aasta esimesel mail leiavad mitmed moskvalased oma postkastides Lendlehti eriti mis kutsuvad üles võitlema bolševike. Ja taolisi on päris palju mitte ainult sellel päeval, vaid ka varasemal ja hilisemal ajal. Ning peamiselt kahtlustatakse Nõukogude vastases propagandas niinimetatud üliõpilasi. Anarhist Need on siis tõenäoliselt kõige suuremad süüdlased. Aga AGP aruannetest tulevad välja ka teised rahulolematud, need on muidugi kõikvõimalikud endised need antud juhul meid eriti ei huvita. Kuid on üks suur sotsiaalne grupp, mis võib-olla tänapäeva vaatevinklist ja meie oludest tulenevalt võiks meile hoopis rohkem huvi pakkuda, seda ju hiljem ei olnud, vähemalt ametlikult ja tõesti ei olnud. Aga 20.-te aastate keskpaigas oli neid inimesi veel väga palju ja need on töötud. Inimesed, kellel lihtsalt polnud tööd. Ja nende puhul mainitakse, raugeb uu aruannetest olukorrast Nõukogude liidus, sellist pealdist nad kandsid, et nende inimestes ja see on märgatav rahulolematus selle võimuga. Ja vahel räägitakse, et jah, meie tegime omal ajal revolutsiooni, mille nimel me tegime, mida pole saanud, kas me ei peaks tegema uuesti taolised ohtlikud mõtted on siis nendes aruannetes fikseeritud. Kuid igasuguste suuremate sündmuste kõrval, mis on läinud ajaloo raamatutesse oli ju palju sellist, millest hiljem ei kirjutatud. Mis unustati võib-olla juba paari kuu pärast, aga siis, kui nad leidsid aset, et nad ju kõiki erutasid, need olid väga olulised. Sa neist räägiti. Ja näitena üks selline Moskvast 1925. aasta kevadel svert lovi väljakule püstitatakse kaks esimest toiduautomaati suursündmus. Mida need toiduautomaadid enesest kujutavad, seda võib näha tänapäeval enam-vähem sarnaste aparaatidena igas suuremas asutuses, kust on võimalik erinevaid šokolaade kätte saada ja muid väikseid asjakesi söödavaid. Vot taolised enam-vähem taolised kaks automaati. Nii neid igatahes tol ajal kutsuti toiduautomaadid, huvi on erakordne, imelised asjad ja rahvast meeletult, kusjuures rohkem pealtvaatajaid kui kasutada, et aga väga põnev. Huvitav, kuidas saab olla nii inimeste ei ole, aga paned raha sisse ja vajutades nupule, hüppab välja kaks võimalust, sõltuvalt nupust, kas paberossi, karp või šokolaaditahvel. Neid automaate on tolleaegsetes ajalehtedes päris pikalt kirjeldatud, mahtus sinna mõlemat toodet 1000 eksemplari. Nii et nii kaua see automaat toimis. Ja teel päris põhjalikult on räägitud sellest, et Te kõik sotsiaalsed grupid ei võtnud seda uuendust meeleldi vastu medalit progressiivsed inimesed, kes said aru, et tehnika viib meid edasi tulevikus ainult nii hakkabki olema. Aga vana aja esindajad ja neid nimetatakse, need on niinimetatud Ottoczhniki, need on need, kes kannavad kaupa ise laiali. Ja jällegi vast vanadelt fotodelt tuttavad valdavalt mehed, neil on rihmadega kuskil siin ees nagu tagurpidi ranits, nisukene lavats, kus on siis ka müügiks välja pandud kas või needsamad šokolaadid. Nad käivad mööda linnatänavaid ja inimesed saavad nende käest osta. Loomulikult need automaadid tekitasid neis pahameelt, sest nad võtsid nende töö ära. Ja kirjeldatakse seda, kuidas mõni lootoczhnic mõõdub sellest automaadist, ütleb mingi kõva sõna selle aadressil. Aga oliga hoopis kuritahtliku maid, neid, kes, Kõvera mündi metalltükikese, et viia ja korrast välja ja taolisi toiminguid takistada, selleks paigaldati automaatide toiduautomaatide juurde miilitsad. Niisugune oluline sündmus, millest tol ajal räägiti ja kirjutati, aga tulles töötute juurde tagasi, midagi pole parata, tema on ju aktuaalne tänasel päeval. Ja kuidas 20.-te aastate keskpaigas nende olukorda üritati leevendada või mida neile siis töö asemel pakkuda. Ja jällegi sellest kirjutavad tolleaegsed ajalehed Moskvas. Kesk börsi ruumides avati töötute jaoks lugemissaal, mis mahutas kuni 1000 inimest. Ja see ei olnud mitte lihtsalt lugemissaal. Seda on päris pikalt ja üksikasjalikult kirjeldatud, seal olid organiseeritud igasugused temaatilised nurgakeset näiteks võist, Duminna, Lenini nurgakese ja veeta seal oma vaba aega. Nurgakene maha kirjaoskamatus ja see loetelu on päris kummaline, seal tuleb meelde Aliga millegipärast, kuigi kogu see raamatukogu oli organiseeritud ju spetsiaalselt töötute jaoks oli ka töötute nurgakene, nii et sai siis nagu topelt veel sisenedes töötuna veel minna ka eraldi töötunurka kätesse ning seal oli töölisnaistenurgakese tööst temaatilised kohad korraldati seal lisaks sellele, et iga inimene võis seal kirjandust kasutada, lugeda seal olid ajalehed, aga seal toimusid ka loengut. Ja kui me eelmine kord rääkisime, hügieen on üsna oluline teema nendel aastatel siis ka nende loengute seas päris palju hügieenitemaatikale pühendatud erinevaid loenguid. Nii et sellise sellise suure raamatukoguga püüti natukene töötute olukorda leevendada. Kuid nõukogude võim ei muretsenud mitte ainus Töötute organiseerimise ja harimise ja kasvatamise pärast, vaid see oli üleüldine mure. Kusjuures nõukogude inimesed pidid orienteeruma mitte ainult siseprobleemides, vaid ka rahvusvahelises elus toimuvat sündmustes. Ja näiteks 25. aasta keskpaigas püüame olla kogu aeg 125. aasta juures, enam-vähem juunis korraldati Moskvas, see on üks näide, neid on muidugi tunduvalt rohkem suur protesti miiting, kuhu olid kogunenud nõukogude inimesed, kui vabatahtlikult nad sinna kogunesid. Omaette küsimus. Aga seal väljendati pahameelt imperialistide suhtes, kes vägivallatsema töötajate kallal Hiinas. Jama. Kas niisugune aktuaalne teema erutas Nõukogude inimesi ja nad olid kogunenud miitingule? Eelmine kord oli meil ka juttu et vahetult revolutsioonijärgsetel aastatel kõik see, mis puudutab abiellumist mehe naise suhteid oli ju suhteliselt vaba. Jaa, 20.-te aastate keskpaigas hakatakse neid kruvisid kinni keerama, korda looma, kord peab valitsema igal pool põhimõtteliselt. Ning ka selles vallas üks uuendus ikka sellelsamal 1925. aastal. Juunikuul ajalehed teatavad, et nyyd inimestelt, kes soovivad oma abielu registreerida aga abielu ongi ainult selline, mis on registreeritud. Neilt hakatakse võtma vastastikku allkirju. Et inimesed, kes abiellu astuvad, teavad veel kord vastastikku oma partneri tervislikku seisu. Nii et ei ole niimoodi, et abiellud pärast saad teada, et see inimene polegi terve. Milliseid haigusi tol ajal peamiselt silmas peeti, need olid suguhaigused ja sellest kirjutanud ka avalikult, et vastav paber tuleb enne hankida ja siis alles abielu registreeritakse. Kuid need reguleerivad sammud ei olnud kaugeltki veel kahekümnendada. Aastate keskpaigas kõikehõlmavat ja hilisemat aega silmas pidades on näed otsused tollest ajast veel täiesti üllatav. Tahad, ma toon ühe näite? 20.-te aastate keskel, täpsemalt, see oli 1925. aasta juulis võtab keskkomitee vastu resolutsiooni, seega see on kõige kõrgema taseme otsus. Ja see resolutsioon puudutab partei poliitikat ilukirjanduse vallas väga oluline ideoloogia valdkonna küsimus. Ja selle mõte ei hakka seda otsus täpsemalt restaureerima. Kuid seal on põhiidee, et partei ei seosta ennast mitte ühegi reetse kirjanduslikud voolukatelt. Põhimõtteliselt kirjutage, mida tahate, mitte sisuliselt aga vormiliselt öeldaksegi, et partei pooldab selles valdkonnas vabavõistlust erinevate grupeeringute ja suundade vahel. Nii et kõikvõimalikud ismid on lubatud. Palun looge, aga meie ei eelista ühtegi, neist mööduvad ainult mõned aastad ja me juba teame suurepäraselt, et ainus vool on sotsialistlik realism ja midagi selle kõrvale rohkem ei mahu. Aga 25. aastal veel otsusena mitte lihtsalt et meil ja reageerimata vaid suisa postule keerides, et meie ei seosta, meie ei nõua teilt vot mingisugusest sellest, sellest ainuvõimalikus suunast lähtumist need 20.-te aastate keskpaigas veel mõnes valdkonnas valitseb taoline arvamus millest veel tol ajal räägiti ja kirjutasid ajalehed, näiteks Nad, väiksemad küsimused jällegi nende inimesi erutavad. Ja ka meie tänapäeval ei saa ju rahulikult seal üks temaatika, mis puudutab meid kõiki, sest kõik olema sellega kokku puutunud Soncool. Kõik oleme koolis käinud isegi siis, kui ta ei puuduta meid laste lastevariandis. Kõigil ju ei ole, võib-olla lapsi otseselt nagu ei puudutaks, aga koolis on praktiliselt kõik käinud. Tol ajal vaidlusalune küsimus, kas lastele tohib anda koduülesanded ja üldine seisukoht on, et ei tohi, valmistatakse ka vastavaid dokumente ette. Veel üks niisugune muudab, kus see puudutab muidugi inimesi vähem, aga ikka. Ja teatatakse, et on korrastatud passi terminoloogiat. Tähendab see tähendab seda, et varem passis oli kas vallaline või diviid sahma, ei oska isegi seda täpselt tõlkida neiu-ist. Ja kolmas võimalik variant, lahutatu nõid asendatakse kahega. Abielus või ei ole abielus. Ja loomulikult veel kord, see on registreeritud abielu. Aga palju teateid on ka tol ajal ja nii oluline tähtis tehnika ja teaduse valdkonnas. Praktiliselt ei möödub päevagi, kui lehed ei kirjuta mingist saavutusest. 1925. aasta juunis teatatakse, et elektrotrusti tehases on hakatud tootma prantsuse inseneri Peleni aparaat mis võimaldavad saada Ta vahemaa taha kujutisi nii traatide kui traatidega. Ta variandis, mida see aparaat eneses täpselt kujutas, kirjelduse järgi oleks mingisugune televisiooniülekandekatsetus, oli see nii või mitte Polnud aega täpsustada. Ja ilmselt paljud lugejad ka ei saanud aru, mis seal siis tegelikult toimus. Aga nisukesed, realistlikumad, viletsamad teated, need olid arusaadavad näiteks pikalt kirjutatakse, et 13. juulil sellel samal ikka 25. aastal toimus esimene lennureis liinil Moskva-Peking. Või kuu aega hiljem. Et õhuvägede akadeemia õppejõud selle mehe nimi oli Lvov, oli konstrueerinud esimese nõukogude mootorratta Ta. Ning 100 mootorratast uhkusega kirjeldatakse. Ja peamine, mis täidab uhkusega Nõukogude inimeste rinna, nende rinna, kes seda artiklit lugesid valdavalt pritsega mootorratast ka esmakordselt nägid. See oli asjaolu, et ta oli tehtud täielikult Nõukogude materjalist ja kaalus vähem kui välismaa analoog. Ning räägitakse ka sellest. Selle mootorrattaraam oli kuidagi eriline, iste oli paigutatud võimalikult madalale, miks seda oli vaja jällegi suure hurra, aga on kirjas, et taolisena võimaldas ta sõita seal, kus teid ei olnud, no enam-vähem kuidagi nii. L1 tehnika valla uudis on septembrist kirjutatakse, kuidas katsetatakse esimest Nõukogude tuletõrjeautot, aga veel kord taolisi teateid on hästi palju erinevaid ja väga palju. Kuid kirjeldatakse ka väga sageli. Ta 20.-te aastate keskpaiga lehtedes, ajakirjades, kuidas nõukogude inimesed puhkavad, sellepärast et orjates kapitalistide piditud ainult tööd rügama, nüüd saavad töötajad puhata. Ja 25. aasta juulis Lenini mägedes oli juba 50. juubeli tööliste Kuliannie. Kui ainet on ka päris raske tõlkida. Pidu nisukene värskes õhus. Ja järgmise päeva ajaleht Retcherna Moskva seda üritust kirjeldab, kuidas inimesed seal hävitasid, suplesid, laulsid koos ja öeldakse, et kohal oli mitte vähem kui 10000 inimest. Palju puhkajaid. Aga kogu selle loo võib-olla kõige lustakam osa oli ühe mängu kirjeldus. Lugesin seda ja alguses ei saanud aru, millega üldse on tegemist, aga kuna täna on puhkepäev meie kuulajate valdaval osal siis võib ju hiljem välja minna ja seda mänguga mängida. Ja selle mängu nimi on inglased, indialased ja punaarmeelased, nii et tuleb jaguneda kolmeks grupiks. Siis olge nii head, otsustage, kes on inglane, kes on indialane, kes on punaarmeelane nagu ei klapi omavahel kuidagi kokku, kuidas nad siis seal mängivad ja mida nad mängivad. Aga leht lugejatele seletab, milles seisneb selle mängu iva, mõtte ja nimelt indialased ägavad inglaste käe all. Nii et need, kes teadmatusest valisid endale indiaanlase rolli, olge siis valmis hädama hiiglaste ikke all ja siis parimal roll on muidugi punaarmeelaste rollides tulevad ja indialased päästavad, vabastavad ikkest. Ja seejärel vaimustunud, kirjeldatakse, kuidas köik on rõõmsad seda mängu mängides. Täpselt on aru saada üsna raske, kuidas seda tuleb teha, aga ilmselt ja kirjeldatakse, et loobitakse palli. Nii et sellest kirjeldusest jääb mulje. Tegemist on millegi rahvastepalli sarnasega, aga seal veel täpsustatakse, et pallid ei ole mittepallid. Pallid on nad muidugi, aga mõtteliselt annad mürsu nii, et mürsuga ilmselt tabatakse seda inglast ja siis on ta rivist välja löödud ja õnnelik indialane saab seal siis hüpata ja rõõmustada. Ja punaarmeelased on oma internatsionaalse kohuse täitnud taoline mäng 25.-st aastast veel kord, kes soovib, võib, võib siis proovida. Üritused, mis leiavad kirjeldamist muidugi kui vaatajad sama lõbusad on inimeste sõjaväkke minekut meessoost kodanike, see on ju Nõukogude inimeste jaoks pidupäev, vähemalt ajalehtede variantides. Kui vaadata ogebeeuu kirjeldusi, siis kaugele sellest räägitakse, kuidas püütakse sellest meeldivast kohustusest kõrvale hiilida. Mainitakse, et ainus sotsiaalne grupp, kes suhtelise vastumeelsus hätta läheb sõjaväkke, on töötu. Arusaadav. Ja päris pikad on kirjeldused joomingutest, mis toimuvad kaklustest, aga see oli ka tüüpiline hilisemale nõukogude ajale. Kuidas nende pidude käigus riistatakse viinapoode. Nii et taolisi teateid on päris palju. Loomulikult veel kord ajalehtede veergudele nad ju ei jõua, aga okkad, õu aruannetes on neid kusjuures on ju tüüpiline, aga veel kord hilisemale ajale. Ja mitte ainult ei ole need kord aastas toimuvad sõjaväkke minek kud vaid ka mõnede linnade, eriti tööstuslinnade variantides, näiteks palgapäevad, mis seal toimub. Olen ise arhiivides tanud salajaseks kuulutatud aruandeid palgapäevajärgsetest mõlludest sillamaakombinaadi tööliste variandis, nii et see on küllaltki tavaline ja tüüpiline ka hilisemale ajale ja täpselt ka tol ajal. Veel üks näide, analoogiline sega jõuab mingis mõttes ajakirjandusse, sest see on niivõrd enneolematu sündmus. 25. augustil põllumajandusnäituste ette oli kogunenud ligikaudu 500 voorimeest, mis oli selle põhjuseks, sellest pole juttu. Aga ju siis midagi oli, mis muutis nad ärevaks ja nad olevat peksnud seal kõik segamini. Kaupmeeste puuvilli söödi ära, trambiti puruks ja kohale tuldud, kaks miilitsat peksti läbi, nii et taolised sündmused leidsid tol ajal aset ja leidsid kajastust ajakirjanduses. Üldiselt aga muidugi üritatakse kõike tol ajal juba puhtaks rookida nii selle sõna otseses tähenduses kui kaudses. Kui räägitakse sellest kerjuseid on palju tänavatel, siis üsna pea ilmuvad juba korraldused, linnavõimude korraldused sealt kõik ära koristada, nii et midagi taolist Nõukogude variandis ei tohi kolla. See puudutas ka leierkastimängijaid, kõikvõimalikke viiuldajaid, seal on pikk loetelu mustlasi karudega, nii et tänavapilt puhtaks steriilseks. Ja veel üks sellest ajast teade. Rõõmusõnum ta meil oli. 19. augustil 25. aastal Komsomolskaja Pravda teatab, et novembri esimesel poolel algab 40 kraadilise viina tootmine. Väga tähtis, oluline sündmus. Ja lõpetuseks võtame selle ka lasta olla näide sellest, kuivõrd ebavõrdne oli see nõukogude aeg, vaata vaheline ettekujutus, et inimesed olid tol ajal kõik väga võrdsed oma vaesuses. See ei olnud kaugeltki nii. 25. aasta esimeseks septembriks olid välja töötatud uued reeglid laste vastuvõtuks kooli esimesse klassi. Ja need jaotasid kõik lapsed tulenevalt loomulikult nende vanematest kolme kategooriasse. Järjekord, kuidas näid, tuleb kooli vastu. Esimene kategooria oli tehaste vabrikute töölised, töötav talurahvas, haridusvallas töötavate inimeste lapsed. Toetust saavad invaliidid. Punaarmee juhtivkoosseis ei hakka poliitkoosseis nende laps, see on siis esimene kategooria teine kategooria, kui klassis ruumi oli, veel olid teenistujad aga täpsustatud, tegelikult need on ainult ametiühingute liikmed. Käsitöölised, vabad elukutsed, igasugust kirjanikud, muud intelligendid keset. Ja ka nende puhul on täpsustus, et kui nad ei kasuta palgatööjõudu ja kolmas kategooria on kõik ülejäänud. Nii et kui on ruumi, siis ülejäänud saavad ka. Ja nüüd tekib küsimus, eriti selle esimese kategooria puhul, et kuidas siis nii, kus siis on juhtivate parteitöötajate lapsed neil nagu nimistus ei ole. Aga meeldetuletuseks tol ajal statistika järgi partei oli ju proletariaadi partei ja sellepärast selle partei teenistuses olevad inimesed läksid statistikas arvesse kui töölised, nii et kõik need kommide ja muud esimesed sekretärid, teised sekretärid, osakondade juhatajad, need on kõik statistilised tõelised ja loomulikult mahuvad sinna esimesse kategooriasse. Sellega võikski täna lõpetada.