Oleme lõppenud olümpiaregatti veel kestvat kultuuriprogrammi raadiokuulajale vahendades öelnud palju ilusaid sõnu, rääkinud toredatest õnnestunud üritustest kuid selle rikka muusikakuu sees leidis aset sündmus, mida tahaksin eriti esile tõsta. Mõtlen siin Veljo Tormise Eesti ballaadid esietendust Estonia teatris. Ja mitte ainult seepärast, et algupärandi sünd meie muusikateatris küllalt harv nähtus. Kuid ärgem rutakem hinnangutega ette. Esietendusest on möödas vaid mõni päev ja praegu on paras aeg teost pisut tutvustada. Kõlab eesti ballaadide proloog. Tütarde saatus. Jaan. Pill. Mitte mina ei kasuta rahvalaulu, vaid rahvalaul kasutab mind. Rahvamuusika pole mulle selleks, et ennast väljendada. Vastupidi, tunnen kohustust väljendada rahvamuusikat, selle olemust, vaimu, mõtet, vormi. Minu arusaamise järgi on runolaul kõikide aegade kõige silmapaistvam ja omapärasem nähtus eesti kultuuris. Kuna ta tänapäevaks on kaotanud oma olelusvormi kunagise elulaadi lahutamatu osana siis püüan teda siduda praeguste kunstivormidega, et välja tuua runolaulu, ainulaadsust ja sõnumit. Need sõnad panin Veljo Tormis kirja kavalehe tarvis. Kuuleme siin seda suurt tunnet ja täpset teadmist, mis on juba aastaid juhtinud tema loominguteed. Peatume sellel teel Eesti ballaadid juures ja palume autori abi sellest teosest osasaamisel. Eesti ballaadid, need on tegelikult onu laulud, need on lihtsalt eepilised, pikemad jutustavad laulud. Ja ma olen neile ka varematel aegadel mõtlenud näiteks kalmuneiu mind ammu huvitanud juba siis ma õpin tundma Lemba ooperit. Ja siis mul tekkis nagu mingi protestitunne peaks seda tegema, seda peaks ikka tegema jalghalliga vähemas vormis. Remboub on viidud nii-öelda traditsioonilisse ooperivorm ja rahvaluulest on see väga kaugele. Vot see on kuskil 2010 või viisid tagasi, tekivad kimbus ja näete, kui kaua mõnikord mõni niisugune ülesanne nii-öelda ootab lahendamist. Ootab jälle mingit tõuget või tellimust või tellimuse ma ei karda. Vastu pidanud abistab mind ja nüüd oli ka Estonia teatri tellimus kirjutada neile midagi täpsemalt nimetamata ka sooviti midagi rahvuslikus plaanis. Olümpiaprogrammi tarvis. No mina suure võimuga muidugi võtsin tellimuse vastu, sest mis mul veel rohkem muidugi rahvuslikus plaanis midagi. Ja siis ma taipasin kohe, et siin on see koht, kus tuleb tal aju realiseerida. Sinna lisada teisi juhtuvaid lauljaid, saaksime tervikliku õhtuga. Nüüd ongi see lugu valmis. Koosneb kahest osast, esimeses osas neli ballaadi, teises kaks, orienteerusin ma siis teatri võimalustele, solistile, koorile ja orkestrile isegi võib-olla solistide nimelised, mõnel seal näiteks marajeviot ma kindlasti Liivi tammel, et kõigepealt ma arvan, et siin kui proloogia epigraafide osalist oli see plaan hakkasid tekkima, kuidas sõita siin sellised ballaadid nagu karske neiu ehk suisa suud siis eksinud neiu ehk Mareta laps siis mehetapja ehk meeli Laul siis naised abki ehk tooma laul, sellised populistlikud nimetasidki, see on esimene vaatus, neid ühendab proloogia epigraaf eraldi tema peale üles ehitatud. Igaüks neist paladest on omade tervik ja põhineb ühel mingil kindlal algallikal, mis on täiesti fikseerinud. Viis on originaalne rahviis vastavast maakohast, kui tooma laulan. Setumaalt võetud tekstis on ka viis sealtsamast. Siin võib olla selliseid kombineerimise, mõnikord, aga teatud niisugune koha ühtsuse printsiip on ikka säilitatud. Seda lugu aitas kokku seada Lea Tormis. Just ei pettuks või stsenaariumi koostada. Ja rahvaluuletekstid on on seatud ja töödeldud Ülo Tedre poolt. Jeepi loog, et on püütud, sellest tehakse selline tervik. Terviketendus, mitte mitte üksikud palavibeda seotud omavahel ja ja teatamisega sümfoni sümbolismi taotlus on just nende kõrvuti asetamise vastandamisega. Huvi. Olla. Jaa. Palun. Oleme seni kõnelenud teose muusikalisest poolest, kuid Eesti ballaadid on ju määratletud sõnade paariga kantaat, ballett. Ta on mõeldud, on see terve etendus laastamiseks balletina, seda ma teadsin algusest peale, et vaatamata sellele, et kogu aeg lauldakse, lauldakse rohkem kui üheski ooperis, sest kogu aeg ainult mõni rida on vahepeal hingamisega ja samal ajal lavastatakse see asi balletina. Siin on vaimurdma algusest peale olnud asja juures ja me mõned asjad nagu alguses enne kokku leppinud kõigepealt selle, et, et me ei püüagi mingisuguse rahvatantsu elemente siia sisse tuua vaid tantsida laulu ennast, selle laulu, ballaadi sisu. Vanasti ballaadi lauldi tantsides tantsuvormis liikudes ja see vorm on muuseas ka setu rahvalaulude säilinud setule püüra juustmine. Pööra joostes teate, seniks ringikujuliselt liikudes lauldakse iga iga ringi ajal üks rida laulust ja just neid samu jutustavaid laudele ollaksegi niimoodi, nii et see on täiesti rahvusvaheline nähtus. On see ballaad ja meil on ta täiesti säilinud. Balletiga seostub see asi väga hästi. Ma ei kujuta ette, et seda sakslane ooperile lavastaks, seal puudub see ooperivorm, meil on säilitatud jutustav vorm, tähendab üks solist, kes hakkab oma lugu rääkima laulma või Rühkas, mingi koor või, või ükskõik mis üksus jutustab seal loo algusest lõpuni nagu ise ära laulab nii jutustava teksti kui ka osaliste kõnelusi, nii-öelda ta kehastab nagu ümber 92.-ks. Mõnel juhul on see alla rüüstatud kas orkestri või kooriga. Minul ei ole nii, et nagu mõned on, kui, kui naine seal räägimegi linnuke lendab, hakkab teine hääl laulma. Aga see on väga harva, ainult nii, nii koloriidi loomise mõttes nagu ooperis osa väiteid või rolle selles seoses ei ole selliseid vokaalroll, küll on aga need rollid olemas balletis tähendab, igas plaadis on oma tegelased, need, siis tantsivad seda lugu rahvatantsu isa me juba sellepärast kasutada. Kuna meil praegu tuntud eesti rahvatantsud on kõik niivõrd sinise ja enamasti laenulise päritolu pojad, nad kuidagi ei haaku ürgvana runo lauluga rumala aru heaks pidada kaks või 3000 aastat Tõnissonile regilaulust, mis on hoopis teine kultuurikiht, kui nii võib öelda, sai murdmann ühes ballaadis rakendanud seda, pööra jooksmise võtet ringi ringi tantsimise võtet. Jooksmine jälle ei loeta rahvatantsuks selles mõttes ta on just nimelt jutustava laulu ettekandmise kurb. Kuulame nüüd lõpuosa ballaadist eksinud neiu. Mareta õed on saanud mehele tema naiseks, Naimata. Mareta läks lilli korjama, annus saare Śaksa poeg talle metsa järele. Andis neiule raha ja ehteid, magates teda salu keskel. Pärast õpetes, kui hädapäevad peale tulevad, nii laps lepikusse. Mareta panigi lapse põõsasse. Karjatüdruk Madli leidis lapse mähkis lapse viisena neidude Sis poiste keskele küsis kelle oma see on. Käevõrude. Kiisale. Vennale ärni viima. Sõi moona. Nüüd, kus tehtud esimene tutvus Eesti ballaadid helipildiga ehkki kahjuks mitte kuigi kvaliteetses salvestuses, sest võtte tegime otse esietenduselt. On ikkagi selge, et see meie muusikateatri seisukohalt on täiesti uudne. Seepärast küsingi teose koreograafia loojalt ning lavastajalt Mai Murdmaalt. Kas te võtsite selle materjali kohe alguses jaatavalt vastu? Mina võtsin selle vastu ka kohe ja vaimustunud sellest kohe ja olen kõik need neli kuud püüdnud kõigile selgeks teha, kuivõrd sügav ja omapärane ja suurteos on kuidagi väga lähedane, on see muusika mulle algusest peale ja minul kujundite leidmine seekord tuli imekergelt sellepärast et ma kogu selle muusika olemus tajusin ja selles mõttes tuli töö minu jaoks kui kura krahvil küllaltki lihtne. Ja millised olid need põhilähtemomendid, mis tõi endale eesmärgiks ülesandeks seadis? Põhiliselt muidugi see, et luua niisugune suurvorm, et ta mõjuks suurvormina ja et igal grupil oleks oma kindel funktsioon, ütleme suur on minul mõeldud põhiliselt nii nagu arhitektuuri nad loovad niux, arhitektuurseid, suuri kompositsioone, milles siis siis on üks osa tantsija, kolmas siis on, ütleme, solistid, nii et ta oli nagu kolmes osas. Sisuliselt ma püüdsin lahendada niimoodi, et kogu aeg läks kolm liini tähendab tekst, muusika ja koreograafia, et need oleksid kolm autonoomset liini. Omavahel on väga tihedalt seotud ja mis täiendavad teineteist, aga on tunnetatav kogu aeg need kolme elemendi olemasolu. Kõik see on tulnud algusest kuni lõpuni tormisest. No see koreograafia autonoomia, mis siin on muidugi ta on niisugune kunstiline taotlus ja see tuleneb jälle täiesti muidugi tormisest koreograafia seisukohta, püüdsin leida niisugust mitte kultiveeritud niux plastikat, vaid niukseid, ürgset ja jõulist plastikut ja, ja et see oleks niisugune tunnetatav eesti lugusid. Intervjuus ajalehele sirp ja vasar ütlesite, et tänu sellele, et muusikaliikumisega kõrvu esineb tekst kui kolmas komponent on tants omandanud ühest küljest suurema autonoomia. Teisest küljest peab ta haakuma nii teksti kui muusikaga. Ja et kohati tantsitakse ainult sõna. Kas viimase variandi korral ei ähvarda balletiillustratsiooni roll? Ma püüdsin siiski avada ballaadi olemuse, mitte tegevuslikult, Türgi paratamatult on ka tegevus samanemis ballaadis, aga põhiliselt minu ülesanne oli siiski lahendatud, noh sisuliselt kuigi ütleme kuldnaises on ilmselt illustratiivne moment, see on niisugune otsene jutustus, mul ei osutunud võimalikuks kõrvale hoida sellest momendist, ta on muidugi teksti illustratsioon, kuigi muidugi ta on koomiline, et annab oma žanri pildi aga muudes ballaadi, siis ma arvan, et Wastnikust illustratiivsed momenti ei tohiks nagu olla. Siinkohas on päris huvitav kuulda hinnangut nimekalt, Leningradi balleti kriitikult põlgarpilt, keda üldiselt teame puhta balletipoolehoidjana. Põlgarp alustaski sellest, et ta ei pea neid balleti sünteesimise katseid, mis praegu kogu maailmas levinud, eriti perspektiivseks, kuid lisas kohe, et kõnesolev etendus pakkus talle erakordset huvi sest ta leidis siit täiesti printsipiaalselt saavutusi. Sõna ühendamine balletiga on toonud ebaõnnestumisi maailma tuntuimad telekoreograafidele. Niivõrd raske on saavutada kolme komponendi võrdõiguslikkust hoiduda illustratiivsusesse kaldumisest. Ja selles mõttes on poell karp lausa vaimustatud neljandast ballaadist. Naise tapja, kus mai murdmaal on tema hinnakunud mööda õnnestunud luua tõeline süntees kõigi komponentide vahel ja säilitada samas kõigi autonoomia. Meie kuulame selle neljanda ballaadi lõpuosad toomas, kostis naise, aga naine oli armas ainult seni, kuni lapse sülle sai. Ja siis oli Toomann mure, kes aitaks vanast naisest lahti saada. Tuli must mees, soovitas Toomal voodi heitaja naine metsa kase vahtramahla tooma saata. Nii toomas tegigi. Naised nutsid, ehteid kaela pannes, mõtted läksid laste peale, kes maha jäävad, aga ämm ja äi soovitasid mehe sõna kuulata. Ja naine läkski. Aga? Aga? Avahaavakoorest koorega. Aga? Ega ega kolda jaa. Etenduse muusikajuht on Tõnu Kaljuste. Tunneme ja hindame teda kammerkoori ellerhein dirigendina. Teatri dirigendipuldis on ta seni olnud vaid Benjamin Britteni lasteooperit väike korstnapühkija. Dirigeerides. Algupära landid kõlama panna on muidugi väga raske ja vastutusrikas töö ka kogenud dirigendile. Selle õnnestumine, aga seda suurem rõõm. Tõnu Kaljuste on oma kooriga Veljo Tormis palju laulnud ja küllap oli neist kogemustest selleski tööks tuge. Veljo Tormise kooriloominguga olen hästi palju kokku puutunud ja koostöö temaga on alati viinud uutele juutidele mõtetele. Tema poolt oli minu jaoks uus mõte see, et ta mind palus eesti ballaade terrigeerima, mille eest ma olen talle tänulik. Seda ma tahtsin ise väga dirigeerida peale seda, kui ma esimest korda partituuri oli näinud libreto ka kokku puutunud. Minu jaoks ta on väga suur ellu ja ja need mõtted, mis tal kavalehel kirjas, need on minule väga, väga pühad omased. Nendeni oleme jõudnud oma kammerkoori ellerheinaga ja tajunud asja nende mõjuga väljapool piire, kuulnud juhtivate muusikameeste arvamust, mumpsi, tormisest ja hinnanguid selle töö kohta, mis me tormis interpeteeringutega oleme saanud nagu jõudu juurde ja selle tegemisel, nagu aitas kõik see ümbrus sellele kaasa. Kuigi ma tahaks öelda, et välja ta tuli ju veidi kiirustatult. Hausin koorile, orkestrile solistid Aile üldse. Sest Nendel muusikaliseks ettevalmistuseks jäi tõesti vähe, aeg-ajalt viis nädalat selle grandioosse asja avaldoomiks on teatud määral kangelastegu. Võib-olla isegi sarnaneb Tallinnas nendele majadele, mille fassaad tehti väga korda, aga siis veel võib-olla isegi korruseid ei ole ta end välis välisnii, et ma loodan, et sinna selle maja sisse saab kõvasti ilusaid ilusaid trummid ja kaunid tapeedid ja ilusad kardinad. Ettevalmistus, tööd alustasin juuli alguses juuni lõpus, õigemini need päevad enne ärasõitu Ungarisse. Ja nüüd sain ainult trigeerida, viis viimast proovida selle viimase nädala. Nii et kokkupuude oli tegelikult selle teosega minimaalne, kõik need karakterid võib, neid saab veel teravamalt välja joonistada ja solistide partiid lõpuks saaksid eestlased siis jah, see mõjuva maksja kuuljad kuigi nad ennast tunnevad seal pimeduses ja ei ole nagu rahvasilmal. Neil ei ole mänguruumi sellesse suure staatilisuse nagu võivad rohkem seda lugu jutustada ja see loo läbielamine, neil võiks eeliks eredam olla. Et see aitab ka balletijälgida ja aitab publikul kiiremini jõuda selle loo juurteni. Ja kui siiamaani räägiti tormises kui kooriheli, soojast ja instrumentaariumi ta ei kasuta, siis siin palun väga, on niisugune organisatsioon, mis teeb au igale heale heliloojale fantastilised värvid orkestris, kui need kõik need välja tuleks. Sest indid tavaliselt mängijatel ei ole rasked partiid aga ülimat tähelepanu ülimat korrektsust nende partiide esitamisel. Et partituur on väga läbimõeldud, iga väiksema kaheksani kõige väiksemat vaktsiini. Samas on see ka väga heaks sihikooliks ja väga heaks ansambli kooliks orkestrile. Samal teemal repliiki on räätselt. Mis mind väga võlus, oli välja tormisse, orkestri käsitlusest välja tormist sappen nõnda palju kuulata kooriheliloojana, kus ta on oma suurt meisterlikkust näidanud, aga orkestrimuusikat nagu teatada, kirjutab. Nii ja seda põnevam oli minule kui tõeliselt instrumentaalmuusikule kuulata, kuivõrd palju oskas Veljo orkestrist välja tuua. Kui palju põnevat? Intervjuus ajalehele sirp ja vasar ütleb helilooja ise, et kui verti orkestrit nimetatud kitarriga, siis ballaadid võib orkestrit nimetada nõia trummiks. Kuidas see nõiatrumm siis valmis sai? Dmitri kuus seisundis teatril oli lisada mõningaid koloriitsed pill veel, mis suurendaksid just nimelt seda rahvapärast joont. Ja siin mitte niivõrd ainult Eesti, vaid üldse igasugu rahvapille, mida varem nagu ei ole orkestris kahtlus, näiteks üks esimene pill, kahe mis, mis ma ära kulusse oli Väinemise kannel, viiekeelne kannel, kui meeskond oli siin eelmine juubel, siis oleme meeskonna vinkid meie meeskonnale, kandle mina muidugi võtsin selle kohe enda kätte. See käis ka meie Ford turistide käest läbi, kes asja vastu huvi tundsid, ja nüüd ma leidsin seal veganlusele rakenduse. Ühes kanalis mängib seal lõikes viie keeleline kannel. Siis noh, näiteks mõned sellised rahvapillid, mida nagu ei ole harjutud instrumentidega pidama muusikainstrumendiks näiteks vurr või vuristi, see on selline puuristmis nööri otsas, keerutatakse, jäävad. Need on rahvaliku muusikainstrumenti, mis on tuntud kogu Põhja-Siberis näiteks tänapäevani ja mis on ka eestlastel olnud. Tarvitusel näiteks on teada, et Saaremaal kuskilt saartel on kasutada seda Kuristilt nööri otsas niukseid kirjutatud puuliistu siis nimelt tuule nõidumiseks, nii et see on ka raadi müüa instrument. No taolisi Pillema seal püüdsin rakendada asjagnoriidsemakse, kuna orkestrikäsitlus iseenesest ei ole mitte akadeemilist laadi, vaid kestri arendusprintsiibile allutatud folkloristika printsiip. Tahad kurbus, moment? Just seesama monotoonne, niisugune, mitte temaatiline arendus, mitte sümfonism, vaid no midagi, millega seda võrrelda, seda mingi mingit mosaiiki, mis oleks suhteliselt asjast Telliskivi õnneks selles detailis telliskivist, vett ja väga mitmesuguseid ehitisi, eks ole. Noh, niimoodi on see seiklusprintsiip. Kuulame nüüd pikemalt viimast kulminatsiooni, ballaadi kalmuneiu. Peeter peeni poisikene külvas kaera kalmu tee äärde. Ise tõotas, aita kalmu, mul kaunis kae kasvatada. Siis võtan mina Kalmust. Naise. Kaer kasvas kaunis, aga Peeter kosis hoopis Riiast rikka naise. Kiirel kojusõidul jõuti kalmu kohale manalaste maile. Seal ja ei saa äkki kinni. Regi ei pääsenud paigast välja, tulid toonilased ja nõudsid. Ei olnud õige, mis sa ütlesid, ei olnud tõsi, mis sa tõotid? Anna nüüd meile, mis annad, tõota meile missa, tõotad. Koori olla lakk hooliassaarista. Ohjata. Kuule, ma arvasin abi ja no ei olnud, tooge emale Tuude haudu. Tänasele mõeldes ei huvitanud mind niivõrd ballaadide ränk ja verine sündmustik kui see inimlik hingeline seisund. Emotsionaalne ja eetiline hinnang sündmustele, mis lauludes peitub. Neis on mingi ürgne moraali ja eluväärtuste koodeks, mis kehtib siiani. Süü ja vastutustunne, inimese vahekorrad, teise inimese looduse ja kõiksusega. Need asjad peaksid peale üldise tähenduse puudutama igaüht meid isiklikult. Et sellele vihjata kasutan kalmu neius setu murdelist vormi sõnast Veli, mis langeb kokku mu enda nimega. Nii nagu eluring peab edasi kestma. Nii korduvad need lood ikka ja jälle igal ajal omal kujul. Nende Veljo Tormise sõnadega, mis kavalehel ära trükitud, lõpetame oma väikese ülevaate sellest suurest helitööst. Eesti ballaadid on Estonia laval taas ülehomme, see on pühapäeva õhtul ning siis juba uue hooaja ava etendusena 27. septembril. Kohtumiseni.