Tervist, mina olen Urmaskoidi, on lugemisaasta 2010. Kas eesti kirjandus kulgeb läbi kruusateede ja üle Kivisildniku või liugleb mööda siniseid järvi ja õnnelikke pluusid, kus laulavad Tedred, varblased, Beijarid ning mutid ja hirved. Või on eesti kirjandus roostes kauss? Tõesti ei tea? Tere, Andrus Kivirähk. Tervist. Keda sina viimati lugesid? Lugesime juhataja Mart Kivastiku. Ja miks ma seda lugesin viimati sellepärast, et sai lubatud mardist natuke rääkida ja siis ma hakkasingi otsima oma kodus kõiki neid raamatuid, mis mul Kivastikult on, ja kooki, sõnad välja ja. Ma mõtlesin, et otsin mingeid kohti, mida ette lugeda ja paraku muidugi jäingi. Jäingi lugema, sest Kivastik raibe hästi kirjutab. Ja et kui raamatu kätte võtad, siis loed ühte välja, loed teist novelli. Ja kõik niisugused toredad nagu pooleli jätta, neid ei saa. Ja mõtlesin, et valin siis ettelugemiseks hakatuseks jutu hakatuseks ühe jutu, mille nimi on morn ja mille eest Kivastik omal ajal sai Tuglase novellipreemia, mis on omamoodi irooniline asi, sest Kivastiku suhe Tuglasesse ja, ja sellest võib-olla hiljem veel räägin isegi pikemalt sellest Kivastiku ja Tuglase vahelises suhtes. Noh, kes on näinud etendust põrgu värk, need mäletavad sealt ka sellist väga koloriitsed tegelast, Tuglas, keda Margus rangel mängis ja tema tema naist elatuses, keda mängis Harriet toompere, kes olid sihuksed, ülikoomilised tegelased. Et jah, ega Kivastik, Tuglase Sally, aga Tuglase preemia ta ta sai ja, ja minul on sellega veel selline suhet. Mina olin tookord žüriis. Kivastik, selle preemia sai, sest et noh, nagu ikka, preemia on ikka žürii nägu ja ja teades žürii koosseis on juba enamasti võimalik ennustada, kellele see preemia kukub. Sest et selle Kivastiku novelliga torn oli näiteks see lugu tuli Loomingus ilmunud on ja Loomingu toimetus jagunes täiesti selgelt kaheksa naistele see novell absoluutselt ei meeldinud ja meestele kohutavalt meeldis ja žüriisse kuulusid siis mehed ja mehed selle novelli siis välja valisid. Tervet on muidugi ette lugeda ei jaksa, aga mul on natuke ja siis ma pärast jutustav, et mis edasi saab, et selle nimi on siis morn. Siis läks Belle õllekasse, uksel ei olnud kedagi ja ta kõhkles enne pool sajandit, kui sisse läks. Naast oli hoopis teistmoodi, siis oli Marii Hamburg uksel ja sisse ei pääsenud keegi. Aga need, keda Marii Hamburg tundis, pääsesid läbi, mida nad ootasid 11-st neljani ja need oli hea aknast vaadata, kui ise sees olid. Nüüd polnud mingit isu minna, sest see oli liiga lihtne, aga Belia tegi siiski ukse lahti ja nägi pimedas koridoris kedagi enda poole tulemas. Kuid see ei olnud Mariemburgi varivaid mingi kühmus ja tatise ninaga sell, kelle ta alles siis ära tundis, kui nägijaid mehest jääb loik maha ja temast endast samuti selli teise. Pele läks edasi peldikust mööda. Selle vesi ei olnud kunagi seisma kusehais, ajas silmad kipitama teiste, siis lõpuks oma lauda taha vasakusse nurka, vahtis tükk aega tühja saali ja nägi vaimusilmas luuserit, kes talle alles peeglis vastu ei tulnud. Vanasti haises peldik kodusemalt, luges raha üle. Mehed mängisid piljardit, Jürka ja pannud ta tulekut tähele. Kui lõpuks märkas, lõi ta kõigepealt kolm värv järjest, sissejuhatus veel ühe löögi, näpp suus ja seletas midagi ühelegi üldse mängida ei osanud ning tundus tolle kõrval kuidagi eriti tähtsana ja alles siis lonkis tagumisse vasakusse nurka, sitane käteräti õlale. Jürka tulid Jamali pool aastat ja kui kohale jõudis, lõõtsutab, mis ma toon belle, kas suure või väikese, küsis Jyrka. Too väike, ütles Belle taias seni kõva sodi laualt maha, kuni Jürka õlle järel käis leivapuru küüslaugutükikesi. Igasugu sitta ta pööras laugudele, aga teistpidi. Vanasti oli teine asi, lagi ei olnud kollane. Nagu siit ämblikuvõrkudega muusika mängis, olid naised nüüd aknast ka välja, seal seisis mingi auto, kes tahab istuda kollases keldris. Jürka pani kannu lauale, Belle võttis suure lonksu, silmad kinni. Hapuraisk ta neil nõluda, täitsa hapu olla, aga ega ta sulle midagi häda idee, ütles Jyrka jaja Belle pühkis käisega suu puhtaks. Jürka, pöördu maha. Ta ei mahtunud otsa istuma, tähistus küljega näolt väärisid higipiisad. Kui nii palju ei sööks, ei oleks nii palju muresid, kui nii palju ei varastaks, ei oleks nii palju süüagi. Jürka hakkas kiilaks minema. Teeme ka pärast ühe mänguga, siis Jürka tale, žetoon peos, ta lõõtsutamise puhus suitsusilma, veeretas setooni sõrmede vahel. Ma olen täna päev otsa tööl olnud, kellegagi pole mängida. Ja ütles bella. Ei õlle lõpuni. See oli veel sitem, kui n uuris õlut, vastu valgust või mis valgust, nii palju halli, kui sealt aknast tuli. Sade oli sees, ei paistnud läbi. Mis sa vaatadki siis Jyrka niisama ütles välja, vaadad õlut. Ma niisama vaatan, ütles bella. Eks seal võib Sagu sees olla, aga talisitt ei ole, juua ei kõlba. Ma tegin ise ennega, kaks kannu pold, häda, midagi. Õlu kujutlus Pälle ürkkali eriliselt paks, tema nägu oli sama värvimis, keldri lagi, kollane, aga ilma ämblikuvõrku leta. Selle kollase asja seest paistsid kaks tibatillukesed halli kelneri silm, mis vilasid ringi nii, et üks jooksis ühele, teine teisele poole, et keegi arvete minema ei läheks. Ürkalali maks, haige tallisele sodiks joonud. Ma toon teile veel ühe õllega, siis Jyrka pele vahtis Wana kannu, põhjas oli kõva Saguses. Madol ilma prügita, ütles Jyrka. Jälle luges raha üle. Jürka läks õlle järele. Belia nuuskas nina kõrval hakkas valusest patri kõrva läinud. Ma toon sulle leivad kah, hõikas Jyrka Bellele. Jälle läks number meelest, ta hakkas uuesti lugema. Ühed, leivad kah, ütles Jyrka läbi augu kokale. Väljeveni raha tasku. Kokku oli must Vanaid lakkuda sõrmi leivad korjab ta põrandalt kokku, seda ära ei visata, midagi. Hommikused leiavad õllekas, pehmed õhtused olid needsamad, aga kivistunud ja juuksekarvadega. Pane küüslaugu ka, ütles Jyrka läbi augu ja kokk tegi suu lahti, naeratas esimesi, hambaid tal ei olnud. Jurka tõi küüslauguga leivad ja peaaegu pooliku õlle pärast võiks ühe mängu teha, ütles Jyrka. Ega ma su käest raha ei taha, käed värisesid. Mis kokku res leivamaast või Jyrka tellis juuksekarva leiva, sest roll oli hall, karv, läks süda pahaks, ta Mäkerdas küüslauku leiva-le, püüdis hammustada, hambad põrkasid leival tagasi, järgmine kord paneb mütsi pähe, kui leiba põrandalt kokku korjab, ütles Jyrka Talvana, jah, ütles bella. No vot, ühesõnaga võiks seda lugeda pikalt ja pikalt ja aina hullemaks lugu läheb. Ja noh, point on siis selles, et tõesti nad hakkavadki mängima, piljardit see ka eriti hästi ei lähe, et piljardigiid on kõverad ja kriiti peale ei võta ja siis sellel tuleb kuusehädadele peldikusse ja kuse kogemata sokitäis. Ja siis tal on hästi piinlik selle sokiga tagasi tagasi minna, õlles Itaalia, et tal on nagu kaks varianti, et kas ta läheb nirtsuva sokiga ja loodab, et lirtsumist ei ole kuulda või ta võtab soki ära ja loodab, et märgata seda, et tal ühes alas sokke ei ole ja ta otsustab siiski soki ära võtta. Viskab selle peldikupotti, aga siis ta veel astub ikkagi kuidagi sinna kuserenni siis ühesõnaga halvasti üldse halvasti minna saab ja õlu on ka, jälgin ja taipan. Ja 1000 asja toimub temaga seal ja noh, lõpuks ta siis lahkub kurvalt õllekas. Ma mõistan väga hästi, et miks ta või õigemini ma ei mõista, miks ta naistele ei meeldinud, aga ma mõistan, miks ta meeldis kõigile meestele, kes seda lugesid, sest kõik mehed on käinud omal ajal Tartus humala restoranis, milles siis see lugu, talgud pajatudki humala allakäigupäevadest ja kõik mäletavad, need hiilgavad praegu, kui tõesti oli humala ukse taga pikk järjekord ja siis sisse said ainult need, kes tundsid küll mitte seda Mariemburgi, keda siin mainitakse, ka seal olid teised tegelased nagu Elva rets ja mingid muud legendaarsed uksehoidjad. Ja neile siis tuli raha anda, võiks sellest heast südamest sisse ja kõrtsele alati paksult rahvast täis, igas lauas kuus inimest ja sa õlut ei pidanudki tellimusest kohe hakatuseks soodusele kaks kannu hiljem siis võisid muidugi juurde tellida ka, see oli kohe hakatuseks ja seal oli tõesti hiilgav kõrts ja pärast ta käis alla. Noh, mina muidugi seda allakäiku enam nii palju ei läinud, sest siis ma olin juba ülikoolist ära. Kivastiku vana tartlane muidugi elas kaasa sellele ja ongi siis väga ilusti kirjeldanud sellist alla käivat õllerestorani ja teistpidi siis kas see peategelane Belle ise niisugune esimesest noorusest juba välja kasvanud isik ja tegelikult see lugu on väga sümboolne üldse Kivastikule, sest Kivastiku ega tal sellist väga helgelt ja päikesepaistelise lugusid ei ei kohta, et ikkagi inimesed hakkavad veidi vanaks jääma, keskiga kummitab. Raha pole, tervist pole kõige parem on veel mingid asjad painavad ühesõnaga sihuksed, nukrad lood, Kivastiku viimane novellikogu kannabki pealkirja lausa kurb raamat. Ta ongi väga nukker kirjanik, hoolimata sellest, et ta nii muidu eraelus ja muidu jätab sihukese tubli matši mulje. Aga tegelikult Tal on mingi suur vaev hinges ja, ja mulle tundub, et see üks asi väga painabelisse selline vananemine. Sest et teatavasti Kivastiku üks lemmikraamatuid on kolm musketäri või ärme isegi ütle kolm musketäri, vaid tegelikult 10 aastat hiljem kus musketärid on vanaks jäänud ja seda ta on lugenud vist, ma ei tea, 100 korda üle ja, ja see on tal peas ja, ja eks see, eks see belle siin selles urni jutus ongi üks ka selline endine musketär, kellel oli vanast alati kindel lauda, keda teenendati välgukiirusel ja kes need siis on sunnitud ringi liikuma kuse sokiga jooma, halvaks läinud õlut. Et miski pole enam nii nagu varem. Ja jah, see teema nagu jookseb Kivastikul väga tugevasti läbi erinevatest tekstidest ta ise ilmselt samastav, ent ka sellise sellise endise musketäri nad ilmselt noh, ma olen kuulnud, et inimesi jagatakse nagu kolme rühma, sõltuvalt sellest, et milline eluperiood nende jaoks, nagu see kõige imelisem on, et on need, kelle ja kõige õnnelikum on lapsepõlv on need, kelle jaoks on kõige õnnelikum selline vahva noorukiiga ja siis kolmandad, kellele meeldib olla. Noh, kas just vana, aga, aga põhimõtteliselt jah, täiskasvanu ladvad Kivastik olevat teisest grupist, kellele kohutavalt meeldib selline noor äge mees, enam seda ei ole ja ka ümber kirjutama tuttavad, sõbrad vananevad siis ongi sellest tulnud selline nukrust oma raamatutesse juttudesse. Ma loen ühe katkendi hoopis teisest novellist, mille nimi on siis peegel, on selle nimi, siis on üks ilusamaid lugusid kuskil vastik, kirjutab põhimõtteliselt iseendast, oma lapsepõlvest, oma tädidest, kõigest muust. Ja siin ta, ühesõnaga ma loen ühe jupikese ette. Ega ma siin kurat mingit väikest Illimari kirjuta, ma ei salli üldse mingeid meenutamise ja ammugi, mida Tuglas, kes oskas ainult tarka nägu teha, liivi ümber kirjutada ja oma naist kantseldada, ta ei teinud ju midagi päriselt, ta teadis, kuidas teha, oli seda välismaal näinud ja siis kirjutas ilusaid klants, mõttetuid lauseid. Korralik puussepp, kes suudab teha midagi vajalikku, on ausam, kui stiili nikerdada ja kes on välismaal tutterdanud ja arvab, et asjad nii ongi. Ei ole, elu ei ole, kirjanduselu, on ilgelt läga, mitte mingeid hiidneitsid, pole olemas vanad naised, kellel pole elus midagi olnud ja taadid, kes lähevad halliks, joovad nende mälukasse, sest nii on kerge kurat, kasvõi oma sõbrad, mitte ükski naerata enam mitte ükski parem on kui metsikult tööd või asjatoimetusi, aga kui istuma jäävad ja mõtlema hakkavad kohe mornid nagu õunatust, olles kohvikus selliseid tõehetk üha rohkem, vaata kuhu tahad. Mis kuradi Tuglas toimub, valeta siis, ta ei saanud üldse millestki aru, ainult aimas järele, kes on järele aimaja valevorst, puhas valevorst. Vaat see on nüüd niisugune katkend, kus siis tuleb välja selline ivastiku viha, kuidas siis nüüd öeldagi, kunstkirjanduse vastu ja ega see pole vale, sest et ega Kivastikul endal selline kunst, kirjandus ja kunagi on eriti hästi välja ei ole tulnud. Vähemalt minu arvates Tõma tugev trump. Kui ta kirjeldab sedasama Tartu elu, mis tema ümber nagu kõiki neid inimesi, keda ta kohtab, siis seal Tartu õllekates, siis vanasti valas, praegu tal oli vaikne nurgake, ma mäletan selle Lutsu keskraamatukogu all oli urgas, kus tohtis suitsu teha päeval, kui mujal enam ei tohtinud. Ja kus oli hästi odav õlu ja nüüd ma saan aru, on seal Tartu Kirjanike Maja alla mingi urkate tekitatud sinna vahele jõudnud, sinna vaikses nurgakeses Kivastik mind ikka mõnikord vedas, see oli tõesti väga hubane ja armas koht. Noh, just selline selline elu, eks ole, Tuglas sellises kohas ei käiks, aga Kivastik käib küll. Ja tema tugev trump ongi see, kui ta kirjeldab selliseid inimesi enda ümbert kes ei ole neid liiga õnnelikult liiga edukad. Et kui ta hakkab jah, selliseid iid leidsid välja mõtlema, et siis ta nii hästi ei õnnestu, tal on ka ju näiteks selline. Ma hakkan ta kas on või lühijutustus, mille nimi on varblane. Ja mis tegelikult mäletan, kui ta ilmus, ma lootsin, et ta kirjutabki Hannes varblasest ja noh, mingis mõttes ta kirjutab ka, aga, aga ta on sinna juurde mõelnud mingi tohutu stoori, mis on eba tõenäoliselt ei ole üldse selline noh, nagu siin novellis morn näiteks, kas tegevus toimub vanas humala, et ta ei ole ära tunda ja seetõttu ta ei ole ka eriti huvitav ja samuti Kivastiku näidenditest rääkida, siis, siis mulle ikkagi meeldivad rohkem sellised näidendid, kus on jällegi sellised pisikesed inimesed, kes võib-olla ei elanud äratuntavalt Tartu supilinnas, vaid noh, ükskõik kus, aga noh, sellise näitemängud nagu näiteks Peeter ja Tõnu Võiteener või ka sellest kunstnike triloogiast kõige viimane Kits viiuli ja õngega, mida on küll traditsiooniliselt nagu peetud kõige nõrgemaks, aga aga minu arust on ta just vastupidi kõige parem nendest kolmest. Sest et jah, laval põrguvärk ja külmatav kunstnik mõjusid kindlasti paremini. Aga eks see, kuidas mingi tükk välja tuleb, sõltub autorist ka, aga noh, ma olen öelnud, et teatrile kirjutamine, et see on ikkagi nagu selline suusatamise teate sõites, autor saab sõita ainult esimese vahetuse ja ja me kõik teame, et kui Eesti koondisel Andrus Veerpalu esimeses vahetuses, siis ta tihtipeale lõpetaski esimesena oma vahetusega, siis hiljem lõpetati 13.-na, kui rehemajad ja siuksed rajale pääsesid. Ekskavaator see on samamoodi, et lihtsalt Põrgu värgi ja külmetava kunstnikuga olid need teised järgnevad etapid väga-väga tugevad, et seal olid väga lavastajatööd väga head näitlejatööd, et võib-olla see kits õnge viiuliga jäi natuke vormistamata, nii piisavalt hästi. Aga iseenesest on see just selline lugu, milles Kivastik tugevam, kus on jälle selline vana väsind kits kellel pole raha, kellega naine on kuri või noh, see on vale öelda, ega Kivastiku naisedele kurjad on ka kurvad, kurb inimene ikkagi on teiste vastu veidi veidi tigedam kui rõõmus, et nagu ta ütles siin selles tsitaadis, et on ainult vanad naised, kellel pole elus midagi olnud ja taadid, kes lähevad halliks, joovad mälukas vot sellistest vanadest naistest laudadest, kes veel ei ole vanad naised atraalidega, kes on teel sinnapoole, vot nendest Kivastikesti hiilgavalt kirjutabki, et et tal on väga uhke novell, mis kannab nime Nokia osalema mingi number ka taga, ma ei suuda praegu meenutada, mis Nokia versiooniga täpselt tegu on, kus on ka sisesest mehest, kes saab endale telefoni ja ootab, et keegi talle helistaks, mingit tööd pakuks midagi pakkusega, keegi ei helistaja, see tal närvid kohutavalt läbida, kogu aeg ei julge telefonist ühtegi sammu jumaldatud, äkki keegi helistab ja ütleb talle midagi, aga no vot, näed, ei helistatud, see on jälle üks selline mees, kes on teel taadiks, selles lihtsalt läheb halliks, joobel mälukasse või, või siis mees, kes on teel vanaks muusketäriks, keda keegi enam ei vaja ja sellest samast peegli novellist ma loeks veel ühe koha ette. Mis on ka selline Kivastiku kreedo lausa, ma ütleksin. Üks vene näitleja, kes mängis filmides kindraleid, aga muidu oli igavene hea näitleja ja seda on umbes 80 rääkis telekas, et kui sa lõpuks ei jaksa enam midagi teha, istutud mornilt tugitoolis ähib, nimetatakse seda elutarkuseks. Sittagi sa lihtsalt ei jaksa enam elada, kõik ei mingit õlu, tarkust, kumm on tühi. Nii ongi. Ma tunnen, kuidas visiseb, meil kõigil voolab õhk välja vaikselt, märkamatult, aga järjekindlalt. Ühest asjast olen ma kindlalt aru saanud, igaüks, kes tahab mõnda lugu rääkida, kui ta tahab seda tõesti lõpuni rääkida saada kunagi alustada teistmoodi kui sõnadega, millega alustas Puškin ja mida ta tegi Eerika aeg-ajalt korrata. Ta armastas Pedžajenbudjat Moya Roskas, ehk siis minu jutustus saab olema kurb. Sest Kivastik läheb oma juttudes ikkagi alati lõpuni välja või kui ta päris lõpuni välja lähest annab aimata ja lõpp pange ju tegelikult kurb, et ega, ega selles on midagi täiesti rõõmustavat ei ole, et et jah, muinasjutud lõppevad küll tavaliselt selles kohas, kus prints ja printsess abielluvad ja siis öeldakse. Ma pole surnud, siis elavad nad praegu. Aga Kivastiku lugudest kogu aeg aimub see, et, et nad ikkagi on ära surnud, vanaks jäänud halliks, nukraks ja, ja lõpuks on siis meie hulgast lahkunud. Ja see teebki kalu mingis mõttes jah, kurvaks ka sellele mõtlema hakata ja sellepärast Kivastiku lood ongi Ongi toonilt siuksed, nukrad tragikoomilised, ütleme, et seal Chaplinlikud võib lausa öelda, eks ole. On muidugi ühed tegelased veel, kellest peab tingimata rääkima, kes Kivastiku juttudes on väga tähtsal kohal ja nõndanimetatud hobused on lausa pöörane, kuidas Kivastiku hobused armastavad. Et kui ikkagi tahta Kivastiku mõnitada, siis tuleb hakata kohe hobustest rääkima ja küsida, kust hobuseliha Hansen isegi soovitan kõigil kinkida talle konserv hobuseliha. Neid müüakse Stockmannis, ma näiteks olen näinud hobuseliha ja kunagine just jõulude aeg sõber õunapuu hobuseliha ja mõtlesime elanud Kivastikul kahju tõde seltskonnas ei ole, mis näoga teeks nii, et jah, et see hobusearmastus on selline jah, ootamatu punkt Kivastiku elus. Ja ausalt öeldes Wateid, hobuse novelle hästi liigutavad ja ma arvan, et need on just need siis, mis meeldivad naistele. Selles mõttes. Kivastik on väga tubli kirjanik, nii nagu on selline hea kokk, kellel on nagu pakkuda ühele ja teisele klientuurile midagi. Et naised saavad siis lugeda need hästi ilusaid hobunovell, mis on ka hästi kurval, muidugi ja kus on ka tegelikult sellised nukrad mehed, kellel elus midagi muud peale hobuse ei ole. Aga mina ei viitsi eriti lugeda jutte, kus tegelaseks on hobune. Et ma ei tea, sa tuletab mulle meelde siukest romaani nagu Lässidele ikka koju või siis filmi lõuad, kus on haikala pea ja hobuseilm on ka muidugi selliseid. Aga noh, eks peab olema igal inimesel ka mingi selline väike, helge kiisuke, et Eesti filmi ei saa alati öelda, et mingi hetk jookseb ikka valge hobune kuidagi lehvidesele uduse karjamaa Kivastiku juttudes ka ikka aega, kuni hobune kuskilt läbi lippab, aga, aga noh, samas ta kirjutab kavustust hästi, sest tõesti see on nagu tema elu osadel endale on minu arust mitu hobust lausa, kelle seljas ratsutamas käib. Ja nagu öeldud, Kivastik on selline realist, kes tõesti see, mis ta ümber on, sellest ta kirjutab suurepäraselt. Et kui ta hakkab jah, väga välja mõtlema ja oma näidendites juttudesse Toomamaide, venelasi, kaare või keda iganes, eks ole, möödunud sajandi laulupeolised, siis võib-olla asi jääb kohati natuke õõnsaks selliseks intellatuurseks, aga niikaua, kui ta kirjutab enda elust, on kõik suurepärane. Mingis mõttes ta natuke Tõnu Õnnepalu, Moody Kivastik vihastaks kindlasti kumaidlusteletan Õnnepalu moodi. Seda tegelast olla ei taha selles mõttes, et ta suudab nagu mitte millestki kirjutada ja et kas või seesama novell peegel, mida ma lugesin või seal kohutavalt pikk, ega seal erilist süžeed ei olegi, ta mõtiskleb ühest ja teisest. Ja kokkuvõttes tuleb väga hiilgav novell välja. Ja see, et need Kivastikel on, mis saanud ainult ühe Tuglase preemia. Et eks see ongi seotud sellega, et et preemia žürii nägu ja lihtsalt ei ole sattunud talle sellist õnnelikku žüriid, kus oleks tema ande innustunud austajad. Tegelikult oleks kindlasti, võiks olla saanud juba üks, viis, kuus Tuglase preemiat minu arust, sest et on ikka väga hea novellist. Vaat, ma mõtlen, mis ma veel Kivastikest rääkida võin? Jah, et nagu selles tsitaadis, mis ma siin ette lugesin, oli Kivastik suutis välja valad oma viha Tuglase vastu, kes on selline just seda tüüpi kirjanik nagu Kivastik ei ole, et ma kunagi ei kujutaks ette, et Kivastik vanast peast istuks laua taga ja teeks samana välja, lõputult lõputult ümber realifikeses iluks näidata, on pigem just selline. Noh, kuidas nüüd öelda Kivastiku novellid nagu teadumudes vöögatavad, et raks valmis ja, ja kõik on nii nagu on, eks ole, nagu ta selleski tsitaadis ma ette lugesin, eelistab sellise kunstnikerdajale tavalist lihtsat puussepa siis Kivastik ise ilmselt siis kujutabki endast ette sellist puusseppa tüüpi kirjanikke, kes teeb sellised ilusad tugevad lauad, olid, mille peale on tore istuda ja mis on igati siuksed mõnusad ja hubased ja Tuglas on vastupidi, siis sedasorti tisler nikerdajaid, kellel valmivad mingid tohutud kunstornamendid ja on täitsa arusaadav, miks Kivastik Tuulast sugugi ei salli ja teda tohutult nagu naeruvääristab selles oma põrgu värgis, sest Tuglase järgnevat juhastiku silmi selgelt mingi õige mees. Et ta ei ole sugugi musketäride moodi. Selline ta ei istu reipalt kõrtsis, ei võta Liinaide suitsu, ei ole noh, niisugune tõsine mees nagu nagu üks mees olema peab, et on mingisugune veider lilleke kuidagi kõvasti kunagi sallinud ei ole. Et see on niisugune tüüpiline väljend, et kui ma temaga laps ei taha minna võtma, siis ta ütleb, et andi oleme ikka mees, tule. Ja noh, eks ma siis katsun olla Kivastiku meeleheaks aeg-ajalt mees kahedama vaiksesse nurgakese minna, kui ma Tartusse satun või kui ma olen Käsmus sumitine, Kivastik suvitav põsulisusega ta mind enne rahule jätta, kui ta korra mõnda suvilasse meelitanud ja liine täis jootnud, et siis tundub, et asjad on korras. Tema jaoks siis mehed on teenindava mehetegusid. Et jah, ta on selline jah, siuke õrn matšam ja, ja minu jaoks on isegi tema sellised kõige õnnestunumalt asjad on ikka huvitavad, et eks see eristabki kirjanik, et ma mäletan, et kõik, mis Mati Unt tegi, tundus mulle ka alati päev ja huvitav, et ehkki ma sain aru, et nii mõnigi asi tal oli kuidagi jääd nagu vormistamata ja ta oli kuskil poole pealt ära tüdinud ja see mõtteviis, see lähenemine iseenesest tali nagu niivõrd meeldis mulle, et ma ikkagi saimegi kaifi ja samamoodi on Kivastiku asjadega, et ma aga sugugi ei arva, et kõik on nii hiilgavalt tehtud tal ja mõnda asja oleks võinud paremini teha, aga põhimõtteliselt ma olen kunagi petutema asjades, et seal on midagi, mis mulle nagu hingelähedane. Et jah, huvitav on ka see näiteks vastik on selles mõttes väga põnev või noh, teistmoodi kirjanikelt ehki ta siin küll juttudes valimatult ropendab ja kusi ja sitlendale igal pool segama näiteks mingit sellist voodist siin iialgi Kivastikalt ei leia, selles mõttes ta on just niisugune musketär ehe. Et ega me musketäride sellistest intiimelust ka midagi teadnud käisid kõrtsis möllasid. Aga noh, vanakooli selline aadlimees teatud asjadest ei kirjutaja ja Kivastik on ka selline vana kooli mees just nimelt. Ja tema, need tegelased on ka sellised üleküpsenud poisid. Noh, see muidugi eeldaks võib-olla just vastupidi, et oleks niisugused armustseenid ka, aga vaat ei ole jah, et see on põnev. Et miks neid ei ole. Ja tegelikult ma mõistan, et ega mulle endale ka nagu ei meeldi meeldi nii väga tegeleda mingite seksistseenide kirjutamisega. Et jah, oleme mõlemad sellised tublid, poisidki vastetada. Siivsed. Tänases saates, keda sina viimati lugesid, rääkis, luges Andrus Kivirähk, Mart Kivastik ost kuulasid, toimetasid Külli tüli ja Urmas Vadi saade valmis koostöös lugemisaastaga.