Tervist, mina olen Urmas Vadi on lugemisaasta 2010. Keda luges viimati aga Mihkel Mutt? Doris Kareva on kirjutanud palju häid värsse. Ja neist me praegu ei räägi. Kareva luulest on nii palju räägitud, et mina ei hakkama väikse nobeda sõnaga suure luulepühasid asjaolusid puudutama. Jaga sellistiteerimises pigem mõõdukaks jääda. Luuleanalüüsid huvitavad ikkagi kitsamad seltskonda, kel on vastav huvi ja ettevalmistus ja mõni laia avalikkuseni. Ja ükskõik kui kõrgelt spetsid kedagi ja midagi ei hindaks. Luuletaja üldrahvalikku mainet ei määra. Meid huvitab täna just see Doris Kareva tähtsus kõige üldisemalt. Kõik kirjanikud ja kunstnikud jagunevad muuhulgas selle järgi, kas nende tähtsus seisneb ainuüksi või eelkõige nende loomingus, liitub sellega nende isikumüüt. Kas autor väljendab oma eluga midagi laiemalt, mida võib nimetada ideeks, on ta millegi sümbol mingi ajajärgu omaduse või väärtuse. See kõik puudutab imagoloogia tasandit. Kareva puhul on kindel vastus, jah, tema on üks neist, mitte eriti paljudest, kes kuuluvad eesti kirjanduses niinimetatud ikoonide hulka kes on suurem kui ta tekstide summa. Seejuures on temaid koonilisus seda tähelepanuväärsem, et ta ei ole lisaks luuletamisele midagi muud väga silmatorkavat teinudki. Ta ei ole niinimetatud tegelane selle traditsioonilises tähenduses. Samas pole ta ka mingi inimtelgur, karavan käinud tööl ja pidanud ameteid, aga ta ei ole otseselt ajanud neis ametites mingit kõmukat asja ka ei võta ta sageli sõna, ei osale debattides, ei kirjuta kolumne, ei organiseeri, allkirjade kogumist ega tee muud taolist. Võiks öelda, et päevapoliitika ja moevoolud on temast üsna mööda läinud. Näiteks ei ole kuskilt paista, et tal oleks feminismi vasakpoolsusse. Samas kui hakata järele mõtlema, seostub ta nimi siiski mitme üritusega. Need on teie eranditult süvakultuurilised, nagu trioloogose festival Tallinnas. Tema tegevusringkondades on olnud ikka taga. Plaaniline paariline seisnes suuresti noorte annete turgutamises. Viimane väärib vägagi tähelepanu, sest reeglina ei kipu primadonnad endale järelkasvu soetama, ka sellega potentsiaalseid konkurente pakutama. Kareva on võimalik, et oma positsiooni üsna kindlana tunnetamises noori on teid alati soosinud. Muide, ma olen võinud tema sellealasest missioonist ka ise kasu lõigata. Nimelt, kui olin 90.-te lõpul sirbi peatoimetaja, siis ühel hetkel keegi lahkus toimetusest ja oli vaja uut sotsiaalia toimetajat. Küsisin, kas Toris teab kedagi soovitada. Toris Clazzis korraks oma kaunist Sa oled nagu tal kombeks ja ütles, et jah küljest noormeest, selle nimi oli mulle täiesti tundmatu. Jan Kaus. Neid, kelle teekonda tähtede juurde päev on kirjeldanud, on kindlasti üksjagu tema niisugune tegus armastus, kirjandus, metseenina ja üldiselt kõrge kollegiaalsus pelgusest kiirusest ja võõrastusest üleolev suhe teiste inimeste loomingusse on üks osa sellest, mida nimetaksin loovisiku intellektuaal reaalseks aususeks. Ja sellega oleme juba sammu lähemale astunud. Doris Kareva fenomeni avamisele mainitud nähtus, intellektuaalne ausus on mõistagi laiem. See tähendab kõige üldisemalt seda. Inimene on otsekohene oma hinnangutes ja ütleb neid ka välja. Ta ei lase end mõjutada mingist poliitilisest survest sõbras olevatest konjunkturismist. Viimase all pean silmas võimalus teenida kuulsust või kasu viljeledes toetudes midagi, mis on parajasti soosingus või moes ja mille kaudu on võimalik end upitada. Kareva on selle kohta ise kusagil väga kenasti väljendunud, ühe reaga. Ainult seda omaks hüüa, mida süda ihaldab. Muide, ma ei leidnud vastavat kohta ja võimalike tsiteerisin natuke vigaselt, mis on muidugi patt, aga kõik ülejäänud tsitaadid edaspidi on seevastu kontrollitud. Intellektuaalne ausus luule puhul või luule kaudu on küll natuke komplitseeritud, sest luule on loomult ju mitmetasandiline ja peiteline, arvan seal hinnangud, üheseid ja otsesõnalised. Seepärast poeedi puhul enamasti võimalik rääkida intellektuaalsest aususest või vastupidi vaimsest prostitueerimisest astet kõrgemalt või üldisemalt hoiakute ja väärtuste tasandil. Mida väljendab Doris Kareva luule tervikuna, mida tõstab kilbile, mille järele õhkab, millesse julge uskuda, kuigi nii väga tahaks. Milles kahtleb, kuigi seda sooviks. Neid väärtusi, mida ta esindab, võiks nimetada sõltuvalt hindaja isikust, kasvanud moodsateks või siis igavikuliste klassikalisteks. Seal on koos näiteks konderlik, püha hoor ning Alberly, kilu ja tõepreestrinna. Luule on püha, tuli, loits, armumine ja palve. Kõik see on väga puhta lõikega ja pakub silmapilke, mis on, seal, pole aega. Kunagi, ütles kare, võetan hinges mustlane, nimelt rännukere mõttes. Ma ei tea, kuidas, aga tema luule on küll tükati nagu mustlasennustaja kaardilugemise värsiline heliriba sealgi märksõnadeks mingi must rüütel, juhuslik kohtumine, teekond, armastus, surm, parava kirjutas juba väga noorena väga palju surmast. Aga surm, mida igatses jaga, tundis Tammsaare Ramilda. Kui ta õhkas, et oleks nii suur armastus, et oleks surm. Aga eks need igavikulised väärtus ei ole väljendanud teised poeedid, see moodustab osa hea luule pärusmaast. Nii et üksi selle kaudu Karevad ei ava, tuleb tema isiku kallale Kareva elu joonisse juurde. Seda ei peeta alati heaks tooniks, aga imago loog muidu ei saa. Ma väidan, et Kareva kui ikooni tähtsus ei seisne üksnes selles, mida ta kirjutas oma parimates tekstides kaheksakümnendatel üheksakümnendatel aastatel see minu maitse-eelistus, vaid, mida ta ütleb meile praegu aastal 2010 kui sellele kõigele tagasi vaadata ja ka ettepoole vaadata, seada kõik ajateljele. Alati on põnev vaadata kellelegi elu tervikuna, seda, kuidas selle osade üksteise suhtes asetuvad. Mida arvab näiteks endast asjaosaline ise oma tee hakul ja mida arvab lõpupoole tagasi vaadates tsiteerime Kareva isik kogust küllap väga tuntud ridu temast maha jäänud jälgi loevad, kel juhtub olema seesama tee ja mõned Pilavad ja mõned poevad, see puutub teda teiseks Külli Tee. Ta jätkab ikka oma jäljerada, liig tujukas, et olla lemmikloom. Ja kuigi teda püüti kodustada ja talle lõpuni ta kassi iseloom. Siin osas muidugi noore plika eputaminevad, olen niisugune isepäine ja eriline, aga ilmselt on siin siiski ka saatuse aimdust mis takistab luuletajat talle südamelähedaste väärtustega koosolemist. Ühelt poolt säärased nähtused nagu labasus, imalus, jõhkrus, toimus ja muu säärane, need on alati olemas poeediga üheaegset, see tähendab diakroonilised Enton veel midagi, semite, isiklik, ka seda võimsam ja nimelt aeg aeg, selle kulg, mis on autoriga, ronis aeg, võib-olla nii hästi, sõber kui vaenlane. Enamasti on ta kulg vaevarikas, aga tagajärg võib-olla kergendab ja puhastav. Kuigi erandeid leidub, on luuletamine laias laastus siiski nooruse või elu esimese poole asi. Tark inimene aimab seda, ta ju teab, et vananemine algab juba 30.-st eluaastast. Kareva on aga kirjutanud ka EAS, mille üldjuhul illusioonid vajuvad juba unustuse hõlma, aga mõistusel jagub vahedust 85.-le taastada, kirjutab hõikad enesesse vastukaja. Kas kõik jääbki nõnda aastateks? Räägid armastusest? Terve eluaja aina räägid, ent ka elada on vaja. Niisiis kohtumised, käigud, kellaajad, suhted, suhtumised, keelepeks, Talvest, talveunevalge lumi sajab valge tassi põhjas tume kohvipaks, kõik säratu ja selge, nutma ajav. Hõikad endasse, kas kajab? Ei, ei kaja hing saab täis ja ikka sama sajand. Kõik on keeruline, nagu ükskord üks, kes sa oled tüdruk, luuletaja, räägid armastusest terve eluaja, sama üksik nagu igaüks. Ring saab täis ja ikka sama maja seisab keset linna Harju üks raske pauguga kinni, uks kõrvus, kaua kummitab veel Kaja, kas kõik jääbki nõnda aastateks? See mulle isiklikult väga lähedane luuletuses selles Harju üks olema suure osa oma elust ise elanud ja töötanud. Ja mõni aasta varem on Kareva veel nii kirjutanud juba päris morbiidselt. See tüdruk enam ta teiseks on saanud puuks või kiviks või luuleks või kust mina tean. Aga tänava nurgal on külm, tule, soojenda ennast, must koer meile järgneb silmis otsata ulg. Muidu huvita, kuidas Kareva teadvustab täiel määral oma kassilisust. Tema luules on kindlad sümboliks ka koer. Küsime nüüd, miks ikkagi luuletandi lõpetatakse? Minu seletus on selline, asi pole tunnete teravuse Energia vähenemises. Lihtsalt rääkimine läheb raskemaks, sedamööda, kuidas mõistmist tuleb. Juurde. Näed ja tunned kõike liiga palju, liiga mitme tahulisena. See ei mahu sõnadesse ära, sõnad ei tundu enam adekvaatsed, nad ei suuda väljendada, lõpeks on luuletuse maht, juga nii napp noorena ei sega, sest noorus on loomuldasa alati natuke ühekülgsem ja võimaldab elu kergemini liistule tõmmata. Aga hiljem oleks vaja uut keelt, uusi sõnu, teisi vahendeid, siis on kaks võimalust, luuletaja kas vaikib igaveseks või hakkab proosat kirjutama. Ent ka aega ei saa võtta üheselt üksnes bioloogiliselt selles mõttes, et noore kuuma vere asemel tuleb leebe, selge vanadus. Aeg on alati ka sotsiaalne ja sõltub sellest, mis toimub teiste inimestega ja ühiskonnas üldisemalt. Ja nüüd ma hakkangi enda arvates põhiasjani jõudma. Meil kõigil sünniaasta 1900 viiekümnendail või 60.-te algul on see häda või omadus, et meie bioloogiline murdehetk, keskiga ja suur ühiskondlik murrang langesid suurel määral kokku. Sellest johtub muide ka võimalus, et hakatakse isikliku elu draama elemente pidama ühiskondlikult tingituks või vastupidi. Igatahes need kaks asja võimendavad vastastikku. Ja nüüd ma pean kõnelema, ühestame mööda lugemisest, see ei ole lõiski. Lugu juhtus minuga kuue päeva eest. Luuletuse pealkiri on ei valust me enam räägi. Kui rändasin raskeid radu, eks, nii nagu igaüks siis tundsin korraga nagu mu kõrval sa kõndinuks kõik lapsed, jumala pihus. Kui haige tiivaga lind su luuleb, eksles mu ihus, see piinas, see päästis mind. Seal tõusis kui tuulepuhang, üks oksi, vapustav viiv. Ma hingasin. Kuule, Juhan. Ja vastu varises liiv. Vaatasin, et ohoo muidugi, Johan Juhan Viiding, kes muud. Järgmine hetk vaatasin, et luuletuse oli kirjutatud aastaarvuks 1984. No ei sobi, mis autsa Juhan Viidingu sellal veel olla siis muidugi sain aru, et seal ikka Juhan Liiv juba see kujund katkise tiivaga lind ja nii edasi. Aga ometi lähiajal ajaloolises plaanis tundus miski selles luuletuses äärmiselt õige seoses teise Johaniga. Nüüd, mis asi on sellesse õige? Selle seletamiseks pean põikama päris pikalt Juhan Viidingu juurde, sest tema kaudu sarnaga Karevas kõige paremini rääkida. Nimelt pikas perspektiivis vaadates moodustavad nad kahtlemata poeetilise paari, nii nagu vend ja õde luules. Juhan Viiding seostub minul ikka Hamletiga mitte niivõrd sellepärast, et ta seda laval mängis, vaid kogu oma olemuselt kõik kätketud kuulsasse küsimusse olla või mitte olla. Mis oleks üllam, kas vaimus taluda kõik nooled, mis saatus paiskab või tõusta hädamere vastu, vaev lõpetada, surra? Mida peab väärikas inimene tegema, kui ta mõistab, et võita ei ole ta lõpuks niikuinii mingit šanssi, kas kohe lõpetada või kõige kiuste siiski edasi võidelda. See küsimus on Euroopa kultuuris äärmiselt püsiv. Ja minu lemmikmõtlejad on need, kes väidavad, et tõeline heroism ja inimvaimusuurus peituvad just selles kui kõige kiuste võidelda. Nii kaua, kui suudad. Hammeton võitleja ette, nurjunud ürituse eest taastusvõitlusse. Juhan Viiding võidelnud oma elus mu arvates väga kaua, vist 47. eluaastani. Aga see pole peamine. Peamine on see, et enne kui langetada otsus, kas edasi võidelda või mitte tuleb kõigepealt endale teadvustada olukord, milles viibitakse ja miks on valik möödapääsmatult. Sellest ametlikus algabki. Juhan Viiding teadvustas valikut teravalt ja halastamatult. Milles seisnes, miks ähvardas elu võtta Juhan Viidingu jaoks alandavaid vorme? Ma jätan teadlikult kõrvale kõik isikuloolise, mis ei olnud lõppeks, määrab. Eks ole, päris Hamlet, kui ta oleks võtnud omaks Helsingori lossis, kehtivad reeglid võinuks lahedasti elu lõpuni ära elada. Nii võinuks ka Juhan Viiding, kui ta oleks omaks võtnud teatavad reeglid. Küsimus on selles, kas südametunnistus lubab neid reegleid omaks võtta. Mis reegleid küsigem. Nõukogude aeg oli teadagi tobe ja kurje aeg, aga sõjas ei vastu pidada ja enesekinnitust leida. Ühelt poolt sellepärast, et haritlaskonna omavaheline solidaarsus oli väga suur ja teisalt toetas rahva soosiv suhtumine. Haritlased kandsid toona eestlaseks olemise raskust. See suhtumine kulmineerus 80.-te lõpul vabariigi taastamisega ning jätkusele algulgi. Aga juba 90.-te keskel hakkas kõik kiiresti muutuma. Ühiskonda avanes tegevusvõimalused laienesid ja ühes sellega võeti läänest kiirelt üle kogu see asjade, materiaalsete naudingute kultuskogus, hedonismi tarbijalikkus, mis on meile praegu nii väga tuttavad. Enamik kunstiinimesi peaturu ühiskonnas, tegema haltuurat ja kommertsi saadud rahaga teha seda, mida enda hing igatseb. Nii on ka praegu Eestis osa kunstiinimesi suutis nende uute reeglitega kiiremini ja kergemini kohaneda kõiki suutnud siis ega ole suutnud tänini viidinguli harva nähtavalt tundlik inimene ja temal oli see peaaegu võimatu. Näis, nagu aimanuks ta kunstimeistrid peavad hakkama oma kaupa üles kiitma, seda müüa. Ja massipublik ei hooli ega tea, kas kiitja kaup on ka väärt, sest nemad otsustavad hääle valjuse järgi. Nii et reklaamiga saab panna rahvast uskuma, et kehv värsiseb X on parem kui tema, Juhan Viiding. See on ju nii. Vaadakem, kui palju geeniusi praegu ümberringi Lipendab. Ilma kahtluseta oleks Juhan Viiding tehniliselt uute nõudmistega suurepäraselt hakkama saanud, kes siis veel, kui mitte tema tõeliselt magnetiline isiksus, potentsiaalne meediastaar temale mundrisse kuidagi mage ja alandab. Kummatigi Viiding ilmselt mõistis, tasapisi hakkaks temagi uute oludega kohanema. Psüühika on ju nii ehitatud, et inimene ei saa igavesti käituda oma põhimõtete vastu. Seepärast hakata oma tegevuspikapeale õigustama. Johan, võiski karta, et Hamleti küsimus kaotab tema jaoks oma selged piirjooned, hägustub, laguneb laiali. Juhan Viiding, eesti Hamlet protesteeris sellise asjade käigu vastu iga oma tundliku natuuriga rakuga. Seepärast otsustas ta käituda, kuni pea veel selge. Ta keeldus kompromissist lahkus elust. See kõik puudutab otseselt Karevat. Nüüdseks on vastavad protsessid ühiskonnas mõistagi süvenenud. Ei ole praegu kaugeltki Karevate aeg. Rahva suhtumine kunstnik on, ta on veelgi jahenenud, kunstnik külmetab üksinda mäel nagu muiste. Kareva luulesse on uuel aastatuhandel ilmunud roti kujund. Minu tees ongi Torisson elama jäänud Juhan naise nahas. Mees on otsiv, rahutu, traagikasse avantüüridesse kalduv ja saab varem otsa. Naine tunnetad eksistentsi sama peenelt, aga ta näeb seda paratamatusena. Naine visa, eluga seotud, tema elab üle, elab kauem. Eksistents on temagi jaoks petlik, aga ta on igavene, nagu öeldakse. Tsiteerin, harjutan vabadust, üksildust, hüljatust, vaesust, puudumist, mitte olemist. Harjutan pimedust. Lõppude lõpp. Lõppude lõpuks ei ole midagi karta. Kalev on üks väheseid, kes pole laadamänguga kaasa läinud, kelle jaoks kogu see geeniuste konveier värske lihavajaduse litsimaja tsirkus on ebameeldiv. Ja tema puhul mõjub see hoiak usutavad, sest me teame, neid ei ole hapud. Viinamarjad on küllaltki neid, kes Burastavat seltskonda tema väärtusi üksnes seepärast, et neil pole võimalust sinna pääseda. Aga Kareva kaunis ja haritud daam, kes oleks veel magusam pala glamuuriajakirjandusele mida kõikide oleks võinud selle abil korda saata. Tsiteerin vananen kauniks ja vabanen lootuse pandlast, mis läbi elu peksnud mind pettumus rihmaga. Noh, see nagu viljasest. Küsime, kas Doris Kareva oleks pidanud aegamööda saama väärikaks emandaks, kes sündsalt ja rühikalt haldab nii hästi oma eluga loomingut juba sealpool kõigest juhuslikkust, eemal pingetest ja ohtudest? Kas ta peaks kulgema ühelt temale pühendatud rentsilt järgmisele iga viie aasta tagant? Muide, need konverentsid tulevad niikuinii. Ta vist ei suuda seda emandalikust päriselt läbi viia. Ta jääb oma murelikkuse ja pühaduste juurde, kaitseb neid. Et hull lugu on selle viimasega selle kaitsmisega. Kareva on olnud ametis tegusa armastusega, ent mitte arvamuste avaldamisega, isegi tema harvad kirjandus, arvustused on neetud, lühikesed, tsiteerin ükstaami kerja. Tal on kõike küllalt, ka siis, kui tahaks valust, hoiata, et olla daam. Ma vaikima pean üllalt, kui plahvatan ette. Hoiatan. Küsimus on selles, kas vaikimist ka daami vaikimist on kuulda. See on tänase ühiskonna paradoks. Kui keegi tahab väljendada oma negatiivset suhtumist laada kärasse siis ei saada seda teisiti teha kui sellesama laada kaudu, sest teist väljundit lihtsalt ei ole. Kui keegi vaikib lihtsalt niisama, siis ei ärata tähelepanu. See ärataks tähelepanu siis, kui võimalikke rääkijaid võimalikke daame oleks vähe ja me teaksime neidi, ootaksime neilt midagi, siis torkaks kellelegi vaikimine silma. Nüüd aga valitseb pigem arvajate jääääretegijate ületootmine. Ent ei tasu olla siiski nii pessimistlik. Neid, kes kuulevad ka vaikust, on siiski rohkem ja nende mõju on suurem, kui välja paistab. Ka Kareva ei ole lõplikult kibestunud. Järgnevaid ridu, mis kirjutatud 2007. aastal võiks võtta programmilistena. Tsiteerin. Ühtuline tahtnud üht, tahan üha kõnelda maailma kõiki keeli, isegi käokeelt vaadelda maailma ühtaegu kõikidel silmil, isegi pääsu silmil kärbse ja elevandikogemust kaaluda, mitte mõõtes, vaid mõistes tunda ja ära tunda seda ennast, kes elab ühtaegu kõikides teistes. Lühike on mu päev ja rabe, mu rada viib rappa. Kuid oma unedes olen puudutanud jumala nägu. Cassandra aimas ette oma saatust. Juba 22 aastat varem on Kareva kirjutanud mõtte olema mõõk vahetu, kui just pean surema sõdurina valgusevägedes. Tule muidugi võtta nii üks-üheselt, milleks surra? Paremat sümbolit ühele teatavale vaimuinimese hoiakule, kui Doris Kareva on raske leida keset karusselli leierkastimängu keset kerge meelt ja odavmüüki seisab Doris Kareva oma elu ja loominguga nagu üks hele täpp, nagu suur meeldetuletus. Tänases saates, keda sina viimati lugesid, rääkis, luges Mihkel Mutt Toris karedast, kuulasid ja toimetasid, Külli tuli ja Urmas Vadi saade valmis koostöös lugemisaastaga.