Tere laupäeva hommikust. Tahavad hingamispäeva. Täna loen varastele ärkajatele teksti Matteuse evangeeliumi 20.-st peatükist. Jeesus ütles, taevariik on majaisanda sarnane, kes varahommikul läks väljatöölisi oma viinamäele palkama kui ta oli töömeestega päevapalga kokku leppinud. Ühele treenerile läkitas vanad oma viinamäele. Kui ta läks kolmandal tunnil nägi ta turul teisi tööta seismas ja ütles neilegi. Minge ta teie viinamäele ja ma annan teile mis iganes õiglane. Ja nad läksid. Taasta läks välja kuuendal ja üheksandal tunnil ja tegi nõndasamuti. Aga kui ta läks 11. tunnil, leidis ta teisi seisvat ja küsis neilt, mis te siin kogu päeva jõude seisate. Nemad vastasid, meid ei ole keegi palganud. Isand ütles neile, minge ka teie viinamäele. Kui siis õhtu jõudis, ütles piinam ei saanud oma valitsejale. Kutsu töölised ei anna neile palk viimasest kuni esimeseni välja. Ja 11. tunnil palgatud tulid ning said igaüks ühe teenari. Kui siis esimesed tulid, oletasid nad, et nemad saavad rohkem. Kuid nemadki said ühe Edeinari. Kui nad olid selle saanud, nurisesid nad majaisand üle. Need, sina ased, viimased on töötanud ainult ühe tunni. Ent sina oled teinud nad võrdseks meiega, kes me oleme kandnud päeva koormat Kellõõska isandaga, ütles ühele nendest. Sõber, ma ei tee sulle ülekohut. Kas sa ei leppinud siis minuga kokku ühele teenarile? Võta oma palk ja mine oma teed. Aga selle sinasele viimasele tahan mina anda nagu sullegi. Kas ma ei tohi jänese omaga teha, mida tahan? Või on sinu silm kade, et mina olen hea? Võib kummastada, et siin räägitakse tööst ja raskest tööst. Kas ei olnud nii, et taevariik on midagi mõnusat? Ja, ja just sellepärast ei saa Jeesus rääkida vaid üht-kaht tähendamissõna vaid pidin jutustama suure hulga, et me ei võtaks mõnda endale meelepärast detaili lisaks sellele üles oma unistuste lossi. Ja inimese poeg on tulnud otsima ja päästma, kadunud kõigile on kutsepeolauda ka aiaäärsed teleaga, see ei ole kõik. Küsigem korraks endalt, mida me siis jumalalt tahame, kas soovime jääda imikuteks, keda toidetakse, süles hoitakse. Kui lugeda esimese Moosese raamatu teisest peatükist elust paradiisis, siis seal muud inimene oli eedeni aeda pandud tööle, aeda harima ja hoidma. Ja kui mõelda töötutele meie keskel siis ei ole nad sugugi kõige õnnelikumad inimesed. Ei oleksid ka siis, kui töötu abiraha oleks Surrey elamiseks piisav. Jeesus kutsub enda järele käima ja ütleb, et tema ike on mõnus ja koorem on kergem. See tähendab, kellelegi ei panda peale suuremat koormat, kui ta suudab kanda. Aga meil tuleb paljude viletsust kaudu sisse minna, jumala riiki. On selge, et niisugusel korral võib hakata endast hale. Mõni kurikael parandab meilt alles 11. tunnil. Jumal teeb ta võrdseks, meie, kes me oleme kandnud päeva koormat, Jalõska. Kus siin on õiglus? Õiglust ei ole, on ainult arm. Arm on see, kui sa ei ole kogu oma elu raisanud turu varbasena passides. Arm on see, kui sellel, mida sa oma elus oled teinud, on väärtust igaviku jaoks. Palvetagem. Issand, anna jõudu otsani vastu pidada, et keegi meie võiduandi riisuks aamen.