Tere hommikust. Selle nädala valguste aluseks võtan Jeesuse tähendamissõnad taevariigist. Neid on evangeeliumides üsna palju ja nad on üpris erinevad, sest iga lugu saab olla vaid peeglikilluks, milles peegeldub tükike taevast. Evangelist Luukas jutustab, kuidas ühel hingamispäeval kutsus kohalik variseride ülem Jeesuse pärast jumalateenistust sünagoogis oma koju lõunale. Nii oli üldine tava. Sellistel söömaaegadel arutati vaimulikke asju. Ja sel korral üks, kes ka lauas istus, ütles Jeesusele. Õnnis on see, kes sööb leiba jumalariigis. Jeesus ei vaielnud vastu aga jutustas loo mehest, kes tegi suure pidusöömaaja ning kutsus sinna palju rahvast. Ent peopäeval jätsid kutsutud külalised tulemata. Kes oli ostnud põllu, kes härjad, mis vajasid katsumist. Äri kõigepealt. Kui sõnumitooja teatas seda peremehele Saise vihaseks ning saatis sulase kärmesti linnatänavatelt vaeseid ja küürakas pimedaid ja jalutuid lauda tooma. Et koda saaks tungil täis. Et ükski neist kutsutud meestest ei saaks ta söömaaega maitsta. Ja peremehe pahameelest võib aru saada, tema on valmistanud vägeva peo ja teised ei suvatse tulla. Aga kui päris ausalt kujutleda seda olukorda võtad kutsutute poolelt, siis kes meist ei ole pidanud loobuma töökohustuste pärast? Peole minemisest? Tahaks küll lõbutseda, aga see ei ole ju võimalik. Kui tahad oma ülesannete ja kohustustega korda saada. Ja mis seal siis nii väga halba teeb, kui mina jätan sel korral minemata? Siinse loobuentongi maises elus ei juhtu midagi, kui rassid seitse päeva nädalas ja 24 tundi päevas tööd teha ega leia mahti lusti lüüa. Aga kui Jeesus jutustab selle loo tähendamissõnana taevariigi kohta, siis ta tahab öelda vabast soovist, et oh, minagi tahaksin kord taevariiki ja paradiisi pääseda ei piisa. Kui kutsutakse, siis tuleb kutse ka vastu võtta ja minna. Sest kutse ei jää alatiseks kehtima. Piiblis korratakse ikka ja jälle, me ei saa otsustamist edasi lükata. Kirjas heebrealastele täna, kuid tema häält kuulete, ärge minge põik päiseks. Jeesus nuttis Jeruusalemma nähes. Kui sena ometigi täna taipaksid, mis rahuks vaja. Nüüd on see sinu silmade eest peidus. Seepärast, et sa ei ole taibanud oma soosingu aega. Nii kordub see ikka jälle. Meil on nii palju vaja enne teha, et lihtsalt ei ole võimalik oma hinge peale mõelda. Herbert George Wells, Ilon üks novell. Pois satub kord uksele avab selle ja selle taga on taevaaed. Imeilus kogemus. Aga kui ta hiljem seda otsib, ei leia ta enamust üles. Mõnel korral ta küll näeb teda, aga need on siis sellised hetked, kus mitte kuidagimoodi ei ole võimalik sisse minna. Tahaksin öelda koos Paulusega. Aga olles kaasabilised, Me mõnitsemegi teid ette, jumala armu ei võtaks vastu tuluta. Jumala ütleb. Ma olen sind kuulnud soodsal ajal ja avitanud päästepäeval enne. Nüüd on ülisoodus aeg enne, nüüd on päästepäev. Palvetagem. Issand, sina kutsud meid täna ja ütled, tulge, sest kõik on juba valmis. Anna meil lükkaks sinu kutset kõrvale ega jääks surigi ukse taha. Aamen.