Tervist, mina olen Urmas Vadi on lugemisaasta 2010. On viimasel ajal rohkem harjunud mingite bändimeeste sihukeste tegemad üks improviseering, muusika oleks praegu puudu, siis ma laseks seal improviseerida, võiks Jann ise olla kitarriga. Ja siis laseks tal vahepeal mängida kogu mõtteid ja siis tuleb vahepeal žanriimides rääkida. Jürgen Rooste, tere, keda sina viimati lugesid? Viimati nüüd lugesid? Üle jan kausi raamatuid, vaatasin neid siit ja säältpoolt ja Jan Kaus istub mul mingis mõttes keeruline rääkida, sest me juba tunneme päris kaua ja see võib nüüd jälle langeda sinna kasti, et näed, sõbrad räägivad sõpradest, aga miskit pole teha. Raadiokord on selline, et peab rääkima sellest, mida sa just viivad, lugenud ja mina sellest õigesti ümber ega üle isa. Kunagi. Ma kohtasin ise jan kausikirjanikuna ilmselgelt koos rühmitusega, õigem valem. Seda kuskil 90.-te lõpul. Jan oli siis ikkagi peamiselt luuletaja, ma mäletan esimest toredate luuletustega näiteks üks mu lemmikuid, mida ma siiamaani ise ka alati esitada katsun, on see, et õlu oli hea. Kus on mu püksid ja veel teine hitt, luuletus näiteks maailma lühim anekdoot. Mees ja neid Jann ise ka siiamaani siin-seal loeb sellise noh, rohkem siukse lava huumori pähe. Tollal tundusid tõsi, ongi tegemist siukse kummalise muheda humorist, luuletaja aga et natuke sinna ütleme, vanapagana või Suumanni sassi lühivärsside naljade poole. Tollel mäel Jaan Pehki ei tundnud, ise aga oleks midagi Sanastanud Jaan pehuga. Et sellised nii-öelda afolismid oli tähist Jan Kaus. Ja siiamaani mõtlen, et ta on üks väheseid luuletajaid, kes on kirjutanud paraja posu päriseid aforisme just viimastel aegadel, et ega neid väga palju ei tehta enam eesti luules. Jah, ja Janno luuletajana tegelikult jätkanud, et kuskil 2005 rivist välja tema luulekogu aeg on vaha, ma olen siit-sealt lugenud mürgiseid märkusi, et kui kuskile festivalidele on vaja minna või, või midagi sellist, et siis hakkab Jan kauska järsku luuletajaks. See on täiesti jama jutt, sest Jan Kaus täitsa päriselt luuletaja, mina olen leidnud temas mingisugust sellist erilist lüürilist kvaliteeti ka, kuigi testida. Luuletustes kipub natuke rohkem Veideldama nalja tegema, aga see võib olla ka hoopis täiesti teistmoodi. Seesama aeg on, vaha on minu jaoks olnud päris tähtis raamat, et võib-olla on veidike ebaühtlasem kui mõned viimase kümmekonna aasta olulisemad luuleraamatut. Aga siin leidub väga tugevaid tekste ja ma tahaks lihtsalt midagi näiteks ette. Vanasti lendasid lennukid madalamalt, mehed tõstsid tänavatel kaabusid, naised kandsid nelja seelikut, ka varemete vahel oli fantaasiat, rohkem fantaasiale, rõhumist vähem. Värvid olid värvilisemad. Aga praegu on kõik rohkem ja see jõuab ka valesse kohta kiiremini kohale. Või siis teine. Kui ma astuksin ühel õhtul olulisele püünele te sööksite praadi, jooksite kihisevat siidrit, Müügiks teie pilke ja ütleksin, maailmamantel on pimedusest, rahvas tantsib surmaga tangot, hunt sööb oma maitsetud saba siis kas ma valetaksin? Kui te saadaksite mind festivalile soojale lõunaslaavi maale keset šampanjat ja tiku juuste laiuks Pumatiseeritud konferentsee hüüaks. Ja ma ütleksin, naise koht ei, oledki hügis mehi, kõht ei ole täis. Las ta mediteerib mere ääres, vaimsed huvid alles sünnivad siis kas ma valetaksin. Ning siis ma loodan, kirjutaks kuulus kriitik, minu hirm, kauge järeltulija, tüdruksõber, kuulsus meediaväljaandes, loo pealkirjaga jan kausi luule valede ja valesti mõistmiste Moby Dick. Ja tegelikult on ta ise alati seda natuke peljanud, et hakanud ütlema, et mis luuletaja mina siis olen, aga mul on tunne, et Jan Kaus on täpselt selline luuletaja, kes siia 21.-sse rahand eesti luulesse hästi ära mahub ja oma koha leiab, et Tal on äratuntav käekiri ja lisaks naljategemise oskusele ka tõesti selline mingi lüüriline ja nukker vaim. Vaat selles mõttes naljategemise asi. Aja jooksul siit ja sealt kuulnud, kus siis Jan Kaus oma kirjandusliku teed on alustanud ja välja kasvanud. Muidugi üks on sõpruskond, toosama rühmitus, õigem valem, millega ma teda kunagi nägin, sinna kuulusid siis veel Jukuga, Raidia, fakkidade Morti ja Kalju Kruusa ja Elo Viiding oli selle pundiga väga lähedalt seotud ja seal serva pääl liiklusest veel tüüpe, kes olid käinud kunagi Pärnu maantee viadukti kõrval asuvas, mis on nüüd ühisgümnaasiumi, seda numbrit ei mäletagi, et see oli kuidagi ka kooli või minevikuga seotud ja Janno tihti rääkinud, kuidas ta Varbolas just sõpradega mingeid kirjanduslikke katsetusi tegi, kuidas nad kirjutasid täiesti hullumeelseid ja sürrealistlikke jaburaid viimane kamba peale või noh, selliseid jutustusi vähemasti ja siis lisaks sellele ta tegi ju bändi, et oli selline mitmes mõttes bändimees, kirjandusrühmituse bändimees, sõpradega raamatu kirjutaja bändimees ja siis bändimees bändimees, kes mängis bassi, selle bändi nimi oli Rõnfis, mis siis, ma ei tea, ta on küll natuke teistmoodi kirjutatud, ta võiks tähendada siis kas unistuslik, aga samas unistuse või une, raha või midagi seal, nii selline tolle aja märk ütleme Eestis tihti üheksakümnendatel ju päris palju head indi muusikat praegu tehakse veel rohkem väga heade indi muusikatega, siis tehti seda päris palju. Ja see oli ja, ja põnev sellepärast, et ta ei jõudnud kunagi kuskile mujale kui vibratsioonisaatesse ja vibratsiooni plaadikogumikuga, siis mõnede fännide nii-öelda lintmaki mängijasse piraatkoopiana. Kuidas seda aega kasvas sealt välja, et võib-olla olekski siinkohal ja kuulata ühte ilusat triumfi lugu, mida Jan Kaus kirjutanud myyd, näitlejam, surround. Jan Kaus debüteeris küll luuletajana õigema valema või õigema valemi armanakides, aga tegelikult vist tema esimene raamat oli senine novelli kogunenud üle ja ümber aastal 2000 ja millele järgnes 2002, teine novellivalimik õndsat tund ja nende novellivalimik põhjal ja umbes samal ajal ilmunud sellisest nooruse ja enese lahtikirjutamise vaimust kantud romaan või jutustus maailm ja mõni nende põhjal tekkis mul tunne, et jah ja arvatavasti ka siis sellel oma imidži ja luuletuste põhjal, et Jan Kaus tüürib sellise humoristliku või sarkastilise kirjaniku staatuse või aura poole, et tema, see eriomane toon on ühiskondlik iroonia. Võtkem labaste nähtuste paljastamine, siste inimeste tüüpiliste kõneliste lolluste näitamine. Ja üsna mürgiselt viskes nalja niiviisi, et, et võib-olla tema novellides sel talvel seal oli mingit sellist mekki, nagu on Maarja Kangro novellides praegu Maarja Kangro on veel võib-olla naisterahvana veel natukene tuleme kiuslikum ja käib jõhkramalt oma materjaliga ümber. Aga ma olin üsna veendunud, et Jan sellise jah, musta huumori ja sarkasmi ja ühiskonnakriitika poole on teel. Aga see hakkas silmnähtavalt muutuma. Tähenduslik aasta siis ongi vist aasta 2005. Esiteks ilmus siis tal sedasama luulekogu, kus ma juba paar näidet lugesin, aeg on vaha ja samal aastal ilmus jan kausi, esimene sinine rohkem läbi murdnud ja rohkem kõneldud romaan. Tema, see oli selles mõttes ka huvitav, et temal oli ka sellist kommertsi müügiedu, nii et see oli tõesti sel hetkel arvestatav raamatumüügi edetabelites, EKA oli tore vaadata ja samas kirjanduskriitikud olid kuidagi põnevil ja rääkisid sellest temas tegelikult jäi see põhiteema või materjal jäi samaks. Omamoodi sinine, läbi kerge musta huumoriprisma ja sarkasmi nähtud tänapäeva inimese elu. Ja see inimene on selline, ütleme, suhteliselt edukas tänapäeva mees, kelle tegevust tander ja lahinguvägi on autorid ja avalike suhete ja meediaruum. Ja siis ta saab ühel hetkel sellest kõigest kedagi kõrini viljandada, vastandub kõigele sellele ja satub konflikti ühiskonnaga, katsub sellest eemalduda ja seal on isegi väike põnevusloo element, mis võib-olla ka kuigi see põnevuslugu oli pseudopõnevuslugu, nagu lõpuks selgus, et see tegelikult oli ainult peategelase Steni pruut proovis teda järgi, et kui tugev see armastus jah, ainult et kuna see peategelane oli niivõrd võimetu nägema maailma väljaspool iseennast. Minu arust oli see Janil imeilusasti tookord maalitud, et kuidas on tõesti võimalik luua selline inimene, kes on täiesti tüüpiline eesti inimene, selliseid liigub väga palju suhteliselt reflekteerime maailma väljaspool iseennast, nad lähevad kõik iseenda prismas ja võtavad kõike isiklikult isiklikult valusalt võtmine asja pealt on selline üks Eesti erijoon ja temas oli teda väga hästi tabatud, nii et mõnes mõttes on, ütleme, selles suunas ju mõtelnud Mati Unt ja Mihkel Mutt ja nii et see sobis nagu sellises eesti moodsa osa kirjanduse inimest vaatlevasse hea huumoriga liini. Aga selles oli juba annus mingit tõsidust ja sellist tõsisemat taplus püüdlust kui varasemates novellides ja sealt tekkis tunne, et Jan ise tahab kuskile mujale liikuda ja meile mingit muud lugu rääkida. Sel aastal ilmusid ka need luuletused, luuletused on head, väiksed asjad siis tollasest luulekogust hakkasid silma eriti proosapoeemi, me võime siin vaielda, et mis luule täpselt on ja mis on luuletunnused, aga fakt on see, et proosa poeeme kirjutati prantsuse, Vene ja Ameerika Ühendriikide kultuuriruumis 19. sajandil juba, et see on nagu selline väga vana vaidlus seda siin uuesti pidama hakata. Minu jaoks on nad ikkagi just niisugused nii-öelda proosaluuletused veni. Nendest tekstidest tuli mingi ähmane märket. Jani põhiline anne ja nägemisvõime asub kuskil mujal. Loeksin veel ühe väikese, kes siit. Mattias ja panen poisi magama. Und ei tule. Lõpuks ikka tuleb. Kohe hakkan pehmesse absurdi vajuma, teeb poiss häält, hajutan poisi magama, uni on läinud, nagu poleks seda kunagi olnudki. Püüan unele mitte mõelda. Päeva sündmused ärritavad mind veelgi rohkem ärkvele. Soojendan lambaid, neil on parastavad ilmed, räägivad kõrvulukustavalt esimesed ülbed lambad minu elus. Hakkan nendega vaidlema, vaidlus muutub pehmeks ja voolavaks. Siis ärkab Mattias kogu pimedast voodi poole, püüan lutti tema ninaauku toppida, see ei meeldi talle. Kusagil. Hommikul pool seitse magab poiss mu kätel ja ma vaatan kell. Ei saagi enam aru, kas tahan, et kell liiguks võimalikult aeglaselt või võimalikult kiiresti. Nende siis ehk siis 2005 oli tähenduslik murranguline aasta jan kausi loomingus ja sealt edasi olen tunnetan oma otsingutes liikunud teistsugusel rajal ja see rada on välja jõudnud aastani 2009, kui Jan kausil ilmustada taas kaks raamatut, kõdu. Üks neist just nimelt roosa poeemide laamat miniatuurid ja teine romaan. Lisaks sellele on Kaus vahepeal kirjutanud draamatekste ja katsunud filmid raadiumit isegi õpilasfilmi stsenaariumi kirjutamist ja tegelenud sellega ja kui ma nüüd mõtlen, ega eesti kirjandusloos tegelikult see ei ole sage, et eks autor kirjutab korraga hästi nii proosat, raamat kui luulet, et seal üsna vähe on, selliseid autoreid on noh, Jaan Kross, eks ole, oranž muul sealt varasemast juba tuleb otsima hakata. Lydia Koidula muidugi, aga, aga ta oli, eks ole, oma aja tarvidust selle vastavalt ja tegelikult on kausi näol tegemist sellise kirjandusliku multitalendiga, kes tõesti valdab kõiki põhjusi. Andre, ja mitte ainult see nii-öelda tehniline ja šarline otsing ei ole olnud põhiline, vaid just nimelt teatav püüdlus lüürilisuse poole. Ja kui need kahte raamatuid nüüd vaadata, eks ole, üks on selline lühemat sorti romaan, hetk, mis räägib peamiselt paari noore inimese elust, kes on seotud just nimelt 90.-te indi muusikalainega just nimelt sellise õnneliku õhkamisega selle poole, et meist võivad saada kuulsat rokistaarid ja lauljad ja tantsijad ja tegelikult on see nende unistuste ja kujuteldud elu, õnne luhtumise lugu. Samas ma peaks ütlema, et kirjanik kausis on mingit õrna sentimentaalsus melanhooliat, siis ta ei jäta meid lootusetust mädasse mudas. Erinevalt paljust kaasajakirjandusest, kus me siis raamatu lõpuks kohtume, tegelasi nii vaimselt kui füüsiliselt hävinenuna või, või täielikult surnuna, siis jätab Kaus nii-öelda nende luhtunud lootuste asemel mingi uue asja leidmise võimalused. Kui sa tahtsid saada kuulsa alternatiivrokist bändi tantsupoisiks ja elada nagu häppimandisi tüübid või nagu mingid metsikud rokimehed, aga näed sinust sai lõpuks taksojuht nagu sinu isast ja sa leidsid endale vähemasti ametit, edukas siis võib-olla ei ole see kõige hullemat. Võib-olla sul on ikkagi eluõnne võimalusi, kui sa tahtsid toreda indie-bändi lauljatar ja, ja elada muusikale ja lõpuks saab sinust üksikema ja sünnitushaigla, kas ta oli seal õde või ämmaemand, lõpuks igatahes selline meditsiinitöötaja, et ka selles peitub nagu sellise õnne ja lootuse võimalused, et mingis mõttes on jan kausihetk sellise lihtsate asjade triumfi raamat, nii et isegi praegu mul siin ka hind läheb hellaks rääkides kui mõtlen selle teksti peale seal võib-olla see raamat võtab natuke alguses aeg-ajalt käivitada ja neid on andnud selge eesmärk singa teha selgeks oma suhted Tallinn, aga ta läheb väga põhjalikuks Tallinna tänavate ja linnaruumi kirjeldamisel, nii et ilmselgelt on see ka Tallinna romaan ja päris põnev on neid tuttavaid kohti temaga kaasa kõndida ja katsuda tähele panna neid asju, mida, mida siis peategelaste silmad neil Tallinna tänavail, olgu see siis mingis magalarajoonis või siis kalamaja tänavate vahel võililleküla kandis või, või kuskil seal siis hoomata neid väikeseid detaile. Siin on väga palju sellist linnapoliitikat ja ma arvan, et peale Mati Unt ja Teet Kallase selliseid lugusid ega siin väga palju sellist proosaks kirjutatud linnapoliitikat või selle keelevahendi nii-öelda arendamis pole olnud. Peeter, sa autorid on veel päris häid kohti, kus ta roomab mingisuguseid paigakesi nurgataguseid Tallinnas ja Tarmo Tedrega saab mõnikkond konnata ütleme, kopli liinidelgi ja nii aga ausalt öeldes suuremalt ette võtnud ja selles mõttes loonud täitsa sellise kirjandusliku poeetilise arsenali Tallinna kirjeldamiseks. Jah, see on selline väga lüüriline, tundlik romaan ja siin on seda musta huumorit jäänud alles küll, aga teda on jäänud näputäitega niiviisi nagu selle toidu maitsestamiseks. Enam loo rääkimise kese või võti. Aga minu jaoks võib-olla kõige tähtsam jan kausi raamat, seni on ikkagi dominiatuurid pisike raamat küll akva õbluke, teine ja Kivisildniku jumalike ilmutuste sarjas ilmunud Kivisildnik kirjastaja leidis, et vahvamate oleksin käsikiri välja anda, tegemist on tõesti üsna erandliku nähtusega. Eesti kirjanduse ajaloos on üldse miniatuurset kirjutatud, suhteliselt vähe. Saab rahulikult näiteks tuua, ütleme Tuglast ja Valtonil selliseid tekste ja aga tegelikult nii-öelda suures plaanis ei ole see kõige levinum Shan põhjus on ilmselge. Kuna tegu ei ole õigupoolest ei luulega ka proosa ka siis ei oska lugejat sellega suhestuda ja neid raamatuid lihtsalt ütleme parata, lettidelt seda kraami ei sööda kohe isukalt ära. Eriti nüüd praeguses olustikus, kus tõesti eestlased loevad peamiselt elulugusid ja reisikirju või siis seda kahtlasemalt varianti, ehk siis mingisuguse lühikese eluperioodi ja reisikirja segaversioon, mis on nagu kõige tavalisemad, et just nagu kirjeldab ühe inimese elu ja tundeid ja, ja kohvikust kohvikusse, hulkumisi ja suhteid ja teistpidi on nagu reisikiri, et seal seal levinum on praegu ja selle vastu tuntakse rohkem huvi selles mõttes muidugi, ega Jan Kaus oma miniatuuridega palju alla ei jää, sest näiteks tal on siin, eks karilinnad, kus ta siis kirjeldab oma jahutamisi, kogemusi erinevates linnades, mis on ainult, et seal on väga intensiivne. Jan Kaus suudab poole lehekülje peal kirjeldada ära selle, mille jaoks mõnel mehel või tütarlapsel läheb tervet raamatut vaja. Ta tõesti on selline tihe ja intensiivne raamat, ma hea meelega loeks siit ka mõne näite. Mitte võib-olla praegu sellist linnade tsüklist, aga ühest linnapildist, kui ma raadiostuudiosse rääkima sõitsin, siis ma ka sõitsin trollis ja siis ma märkasin seal nii palju igasugust inimestevahelist, dialoogi, suhestumist ja ja erinevaid kultuurigruppe. Ja arvatavasti sellepärast mulle tundub, et praegu oleks hea lugeda sellist väikest Janukovitšit, nii et tuuri seisin bussis ja mu lähedal istus tüdruk, kelle riietus viitas võimalusele, et ta kuulab selliseid bände nagu Rammstein või taibu negatiiv või kui tal on eriti hea maitse, siis on need Süssis Tepansiis võideks, juurkõrvarõngad, rõngad, huulerõngad, ronkmustad, juuksed, miniseelik, katkised, mustad sukad, mustad säärsaapad. Tüdruk lehitses mingit märkmiku, märkmiku kaane peale, oli surnu pealuu. Mulle meenus mu neljane poeg, kes elab praegu mereröövlifaasis, jookseb mööda tuba ringi, kaks mõõka käes hoiab, paremale jäi. Siis hakkasin uurima, mida olite duct tagumisele kaanele kirjutanud. Veedisin. Jumal on lahe. Siis sain aru, et tüdruku käes on piibel. Mitmed kirjakohad olid neoonkollasega üle tõmmatud. Tüdruk jättis kuidagi rõhutud mulje. Loodan, et tal läheb hästi. Jäta jumal on jumala lahe. Miniatuurne on keeruline ja õrn žanr. 2009. aastal ilmus kolm raamatut miniatuurne Kalev Keskkülaelu sumedusest. Asta Põldmäe kirjalt pääsukestyle jan kausi miniatuursed. Need on kõik täiesti erinevad raamatut ja minu jaoks olid nad kõik kolm kõige huvitavamat raamatut sellest aastast kõige põnevamad leiud. Ja nad kuidagi asetusid või suhestusid maailmaga teisiti. Ja mis on Janiminiatuuride võlu, dance detailitäpsus, vaid ka tõesti mingisugune poeetiline lüüriline taju, et see on väga kummaline asi, mida tundub, et tänapäeval inimestel ei ole enam vaja või et keegi ei pea seda mingiks iseväärtuseks üleüldiselt, et Eestis on ju levinud selline suhtumine, et ega, ega vabavärss ja selline vabaverstne kulgemine, ega see ju ei ole või noh, et see mingi asi, mida igaüks oskab kirjutada, see üks oskab kirjutada täpselt selliseid taju teravdamise ja läbi kirjutamise asi. Et peab küll tunnistama, et jan kausi, nii et tuurid on nagu pisikesed lihvitud asjad, mul tuleb meelde see mäletate seda pisikest Vahtramäe, Emilyt, Astrid Lindgreni raamatute alati, kui ta pahandust tegi, siis pandi sinna värss tuppa kinni roolis, seal, tal ei ole midagi muud teha, tal oli nuga aedades voolis pisikesi kujukesi välja jääd, kujukesed hoolega tehtud ja väga ilusad ja neid oli tal iga pahanduse kohta vähemasti üks ja neid oli seal väga palju seal riiulite peal. Jan kausi miniatuudid on ka, nagu nad Vahtramäe Emili treitud, väikesed kujukesed, igaühega nokkerdatud ja vaeva nähtud, olgu need siis pühendatud Väljamõeldud lavalistele, luuletustele, tal on siin terve väike tsükkel, kus ta kirjeldab, kuidas mingisugused füüsilised või kehalised luuletused võiksid välja näha või siis muuseumidele, erinevatele linnadele või siis ka üks tsükkel on tõesti see siukest, musta huumorit ja tragikoomika, et tänapäeva nähtuste pihta ja seal on tegelased nagu miss Teini disja, siis üks noormees, kes osaleb miljonimängu saates, aga ei saa esimesest küsimusest kaugemale, ilma kõiki oma oma abivahendeid ära kasutamata ja ja on selle üle rõõmus ja, ja et need nii-öelda sellised päeva Eesti elu kangelased ja need on ka ühes tsüklise, nende üle on hea naerda, natuke kurb on ka natuke kurb, et sest, et kuidas naerad millegi üle, mis on nii valusalt päris ja mis on tõesti olemas ja mul on tunne, et autor on seda väga hästi tajunud näiteks ka ajakirjanduse pihta on siin õnneks täna siin raadios saab rahulikult rääkida ja ei pea vastama küsimustele, ma ei tea lemmikvärvi või, või lemmik rinnaümber muude kohta, aga siin on Jannilgaks miniatuur, kust ajakirjandusliku arutelul ajakirjaniku poolt tõstetud üles küsimus, et mida te võõraste naiste juures kõigepealt esimeseks vaatad? Selliste küsimustega kirjanik paraku puutub kokku, kui ta kuskile seltskonna elulisse saatesse või seltskonnaveerule satub ja tegelikult tekitab pikapeale tülgastust. Teistpidi, kui sa sinna ei lähe, siis virisevad kõik. Miks sa üldse oled, sest et keegi ei ole sinust kuulnud. Kui sa sinna lähed, siis kõik virisevad, et mis kirjanik see ikka on, sest et me ei ole ühtegi tema teksti näinud, ainult käib sihukestest lollidest kohtades. Eks kõiki selliseid väikseid nüansse on Kaus väga hästi tabanud, kirjeldanud. Ma arvan, et need oleks ilus aeg kuulata ära veel üks lugu, mis on Triifisi baarist jan kausi kirjutatud ja selle nimi on sixteen, laps Ko, meil nii palju järgijäänud, ma natuke veel räägin peale seda laulu ja loen tekstikese. Et me oleme siin täna Jan kausist rääkinud, ta on kirjutanud isegi kummalise ooperi teksti, kus mul peamiselt jäi meelde tegelaskuju pahvalov pill, kes sisenes lavale alati rõõmsalt, lauldes pil pahva lobil Me tekilbel kill Bill ja et kausuni kirjutanud isegi ooperi libreto, mida tegema siis ma ennast eriti hästi ette ei kujuta, aga ma tahaksin lõpetuseks, mis mul rohkem ikka öelda, minu arust kirjandus kõneleb kõige paremini kõige paremini ja iseenda eest kogu see virisemine, mis on olnud kuskil kultuurimeedias viimastel aastatel aeg-ajalt ikka esile tõusnud, kus keegi ütleb, et puudu need suured sotsiaalsed romaanid, mis tänapäeva eesti inimeste tegelikust elust ütlevad, nad lihtsalt ei ole viitsinud korralikult lugeda neid raamatuid, mis räägivad näiteks nagu jan kausi hetke, kus on väga päris tegelaskujud ja väga päriselu. Ainult et selliseid poitilisema silmaga servatud. Ja väga päris Tallinna linn. Ja lõpetuseks võib-olla sobiks, üksin, miniatuurne proosapoeem hoopis, mis kirjeldab siis luuletust, mida võiks esitada publiku ees laval kehaliselt, füüsiliselt nii-öelda luuletuse kavand, mitte luuletuse ise. Koju meessoost luuletaja astub publiku ette, lausub luuletuse pealkirja, pöörab end küljega publiku poole, hakkab vaikselt astuma, näol otsustav ilme. Kingadele tabavad põrandad peaaegu hääletult. Luuletaja astub, kuid ei liigu ideaalis kõnniks ligilähedaselt Maicel Jacksoni muunbockiga. Kuid publiku naeru Tuksatustele peaks reageerima kulmu katsutusega. Kõigepealt peaks hakkama kõlama pidulik vaikselt kasvav muusika, eelistatult orkestreerituna. Laulja keel peaks olema publikule Arusaamatu. Siis ilmuvad lavale luuletaja, sõbrad, kes kannavad luuletaja olulisi esemeid või nende kujutisi. Nad jooksevad kõnekaid objekte kandes üle lava imetaja liikumisele vastassuunas. Publik peaks mõistma, et pisut saamatult, kuid seda siiramalt püütakse jätta muljet liikumisest. Luuletaja võiks lõpuks hakata markeerima aegluubis jooksmist. Ta käsi tõuseb demonstratiivselt laupäeval isegi siis, kui laupa katab higi. Korraga selgineb luuletaja ilme ning ta jääb seisma. Ta näeb kedagi. Keegi tõstab luuletaja südamelt kivi, kuid publik tõstet ei näe. Publik näeb vaid luuletaja nägemist. Kummardus. Samaaegselt hetkega, mil luuletaja kummardusega valmis ning saalis hämarduma hakkab, pöörab luuletaja pilgu sinna, kuhu ainult tema näeb. Publik näeb vilksamisi luuletajana, algas meeleheidet, pettumust või ehmatust. Luuletaja võib valida väsimuse, nii et mõnigi publiku hulgast võiks kahtlustada, et ta on kokkuvarisemise äärel. Aitäh, see oli see, mis ma täna mõistsin, Jan kausist kõnelda. Tühjamis Ma kõnelen, teie minge parem lugege. Tänases saates, keda sina viimati lugesid, rääkis, luges Jürgen Rooste, Jon kausist, kuulasid ja toimetasid Külli tüli ja Urmas Vadi saade valmis koostöös lugemisavastus.