Tere, mina olen Neeme raud täna mikrofoniga Los Angeleses, Ameerika filmiakadeemia peakorteris, kus anti laupäeval 30 seitsmendat korda välja tudengi Oscarid kokku 14 auhinda, 13 neist Ameerika filmikoolides õppivatele noortele kinotegijatele ja üks parima välismaise filmi eest ning selle saanud eesti režissööri Tanel Toomi kutsuski. Filmiakadeemia president Tom Chirac Tseremoonial kõige esimesena lavale, kui. Hane jah, eks eesti nimede hääldamine ole ameeriklastele üks paras kunsttükk, tean seda omast. Auhinda vastuvõttes ütles Tanel, et kuigi film, mille ees ta preemia pälvis pihtimus esindab ametlikult Suurbritanniat, kus seda filmikooli lõputööna valmis on ta ikkagi. Tykk annaks Nat from England Sainkholmess skande Fofessioones pessile. Finaal, mis reformi? Olen eriti uhke, et saan selle auhinna vastu võtta Eesti nimel, kuid ei osanud seni mu aktsendi järgi mu päritolu arvata, siis jah, olen Eestist, mitte Inglismaalt, ütles Tanel Toom, tänades kodupublikut ja ennekõike oma vanemaid tugeva toetuse eest. Ja muidugi tänas ta, nagu Oscarite vastuvõtmisel tavaks Ameerika filmiakadeemiat auhinna eest. Stankigen Tiit Härmi. Suur tänu kõigile kohe räägime Taneliga saadud tudengi-Oscari pikemalt, seejärel valin ühe Hollywoodis juba tuntud mehe Kanadas sündinud väliseesti operaatori Alar Kivilo numbrid. Kivilo lõpetas just suure filmi, kus peaosades Cameron Diaz ja Justin Timberlake ja temalt tahan küsida, kuid kaalukaks tunnustuseks tudengi Oscarit Ameerika filmitööstuses peetakse ka see preemia võib nüüd Tomi jaoks Hollywoodis uksi avada ja kuidas karjääritegemine seal üldse käib. Saate teises pooles on mu vestluskaaslaseks dokumentalistika vallas tudengi-Oscari võitnud baltisaksa juurtega režissöör, kes elu keerdkäikude tõttu kasvas üles Hispaanias ja õpib praegu filmindust New Yorgis. Uurin, miks algab tema film kaadritega Tallinnast. Ja saatesse mahub veel üks huvitav vestlus. Nimelt kuulate tudengi-Oscari saanud Ameerika noortelt animaatoritelt et eesti animafilmid on meile suureks eeskujuks ja filmikoolis lausa kohustuslikuks õppematerjaliks. Juttude vahele kuulame laule Californiast. Pärast seda ansambli mammasand papas kuulsat laulu. Californiast unistamisest ongi meie Eesti oma Oskari võitjalt ehk sobilik uurida, kas ka tema kunagi Californiast ja Hollywoodist on unistanud. Aga kõigepealt muidugi palju õnne, aitäh, oskad sa kunagi arvata, et sa oled siin Hollywoodis, seisad selle kuldmehikese kõrval päris kuldmehikest savist koju ei vii, teile antakse natuke teistsugusemad preemiat, aga et, et sa oled selles kinomekas on Hollywood sinu jaoks see koht kusagil. Tahtsid välja jõuda Eestis on nii, et üldiselt see on suhteliselt ettevaatlik teemat, keegi ei julge sellest nagu filmitudengite, kui sa ka ütled, et aed ühel päeval tahaks nagu Hollywoodis lõpetada, siis Eestis eriti kõik vaatavad sulle suurte silmadega otsa nagu tule maa peale tagasi. Loomulikult selles mõttes, et ma arvan, et ükski filmitegija ütleks, ei kui tuleks võimalus nagu teha Hollywoodis silm, iseasi on, kas ta ka pärast seda tahaksin edasi jätkata, aga ma arvan, et kindlasti loomulikult ma tahaksin filmida, Teid vaadatakse siin seda gruppi, kui siis kino tulevikku. Jah, vist kell või põhimõtteliselt keldrit, nii ta peakski olema, kõik on väga toredad. Vaata, need inimesed ja kõikide filmid on ka väga heal tasemel ja huvitav, et Eestit teatakse nende seas päris palju. Jah, see on küll äärmiselt huvitav. Filmitegijad on tihtipeale ikkagi natukene intelligentsemad ja teavad rohkem, võib-olla maailmas nii et need on kõik, teadsid ikka, kus Eesti on ja väga palju nende animaatorid väga hindavad Eesti animatsioon ja, ja üks dokumentalist isegi tema film räägib, tema vanavanaisa on Eestist pärit, nii et ilm sellega algabki, et on seal mõned kaadrid Tallinnast nendega midagi äärmiselt huvitav siin ekraanil näha jälle, mis siis siin nädala jooksul on toimunud Los Angeleses. Siin on päris palju ja päris tihedalt tegeletud operaatoritega kohtunud, stsenaristide, kohtunud, režissööridega kohtunud, ja täna on siis nüüd tseremoonia. Täna õhtul näidatakse filmisin suurel ekraanil ka kõikidele, kes siia saali kohalduvad. Mis siis pärast seda siis täpselt juhtuma hakkab, et tänane õhtu ongi tegelikult kõige olulisem. Täna tuled? Ma olen alati valikute suhtes suht ettevaatlik olnud, et ma oskan, ei, väga hästi öelda, aga praegu on veel jah, on natukene varal sellest rääkida, et eks näeb, kui tuleb mingeid pakkumised, mis pakkumised need täpselt on, see linn Los Angeles siin on suuresti just filmilinn, kuidas kogu see filmitööstus sulle paistab, see masinavärk on ju nii meeletult suur, see masinavärk on meeletult suur küll natuke hirmutav ka, see alati on räägitud ja ongi, et nagu Hollywoodis on hästi sihuke kinni ring, see on väga keeruline sisse saada. Aga nüüd selle paari päeva jooksul näide on nagu väga-väga selle sisse viidud ja siis see tundub äärmiselt okei, normaalne, vedasin inimesed, kes teevad suuri filme, rahaliste, kes kirjutavad Oscari võidustsenaariumeid nende kõikidega rääkida, sest see ei tundu nii võimatuna. Aga samas ma ei tea, kui need siit ära lähen nädala pärast, võib-olla siis on täpselt täpselt sama võimatu, nagu see varem. Sinu pilet sellesse ringi on see auhind, mille täna siin saab, valik langetati teiste poolt, et sa selle pileti said? Jah. Kell et loomulikult ma väga loodan, et see on millegi suure algus, et see, et see ei jää viimaseks korraks, kui ma siia sellel avaldas akadeemiat tänaval, kuidas rahvusvaheline konkurss toimus, kui paljude filmidega sinu filmi võrreldi, rahvusvaheline konkurss on niimoodi iga suurem tähtsam filmikoolist saab esitada ainult ühe filmi, iga aasta see aasta ja nad rääkisid, et oli rekordarv filme. Et selles kategoorias minu film, võistlus oli 61 filmi 35-st erinevast riigist, see ja siis oli sealt valiti välja viis kes oli siis nomineeritud ja siis valid sealt edasi üks ja juhtus niimoodi, et see oli minu film. Tanel Toomile tudengi-Oscari toonud film Pihtimus algab kaadritega, põldude vahel rattaga kooli sõita üheksaaastase ESM-ist ja ta sõbrast, kel seisakatoliitlastena ees elu esimene pihtimus. Filmi puhul on eriti tähelepanu väärne just see, kuidas režissöör on osanud lapse eas näitlejad niivõrd tõetruult mängima panna. Vill siis leiab aset sellises väikses Inglise külakeses, mis on ikka väga katoliiklik küla ja laps peab minema esimest korda pihile ja filmi peategelane, samm on siis nii hea poiss arvab, et tal ei ole midagi pihtida. Need on mures, et kui ta ei vihi, siis talle ei saa ju andeks anda, ei saa andeks anda, siis ta ei saa siis täisõiguslikkust katoliiklaseks. Ja siis ta arvab, et ta peab vist midagi tegema. Tema sõber on rõõmsalt nõus aitama teda mingisuguse väikse lollusega ja kaks poisis midagi teevadki, aga see lõpeb suhteliselt kurvalt. Kus sa sellise teema juurde jõudsid? Katoliiklus on Eestile võõras asi, aga see on huvitav selles mõttes, et religioon on meil millegipärast alati huvitanud, ma ei ole ise usklikega, aga miks inimesed seda teevad või kust see tulnud on või see on mulle alati huvi pakkunud ja ka eelmistes filmides on nagu mingi religiooni teema taoliselt kohal mitmesse filmi saanud. Aga selle filmi puhul alguses sai sellest, et mind on alati huvitanud, kuidas lapsed näevad maailma läbi lapse silmade nägemine, et kuna väga tihti meie täiskasvanud loome mingisugused reeglid neile, et ütleme, mis on õige, mis on vale, siis lapsed nagu üritavad neid järgida. Aga siis tihti see võib ka kurvalt lõppeda, kui nad natukene valesti nendest me ette kirjutatud reeglitest aru saad. On selle filmi kohta selle vastu kaheksa, nagu sa ütlesid, et inimesed on mõtlikumaks jäänud, see on suht selline tumefilm ja lõpeb mitte nüüd tumedal noodil, aga lõpetast sellisel noodil, et sa võiksid või peaks nagu edasi mõtisklema, et mis nüüd siis saab ja mis on oluline, see on tähtis, põhiline ongi, eks ikka filmi puhul ongi kõige tähtsam on lugu ja millest see lugu on, kuidas seda esitatud on, ja loomulikult siis kõik need oponendid, et kuidas lõpuks ekraanile on jõudnud, saates helist ja aparaat tere päevast ja lõpetades montaaži ja ja ka eriefektide või millega iganes. Loomulikult näitlejad, kui kaua selle filmi tegemiseks kulus? See oli koolitöö. Jah, see oli koolitöös, oli minu lõputöö ja me filmisime seda ja eelmise aasta juuli lõpus Augusti alguses ja film sai valmis tegelikult alles märtsis. Naljakas saagised eelmisena nädalal, tegelikult ma lõpetasin selle pildi siis lõplikult ära. Et seal oli veel mingisugused väiksed asjad, millega ma ei olnud rahul ja mida me tahtsime muuta, nüüd on need ka tehtud. Nii terviklikku variant ei ole veel kunagi kuskil näidatud, kui nüüd täna siin see on äärmiselt hea kvaliteediga provokatsioon ka, mis siin on, et me juba tegime siin enne testid ära, vaatasime, nii et vaevalt et seda kuskil Parema kvaliteediga seal huvitavat eesti režissööri filme näidatakse voodis kui Eestis endas. Naljakas, võib-olla natukene. No mis teha eestivaatajana filmi? Ma arvan, et eesti vaatajal loodetavasti sügisel ei oskagi öelda, kas see nüüd täpselt ka kinodes jooksma hakkab või mingi kas palju seal neid seansse tuleb, aga kindlasti. Mõnedele inimestele kindlasti tahaksin seda näidata. Nii, see oli, kooli lõputööd. Jah, Londonis on õppimine läbi tagasi Eestisse hetkel baseerun küll Londonis, aga on projektid juba Eestis ka käsi, nii et noh, London on nii lähedal Tallinnale, et seal on mingi probleem, kaks tonni istuda ja oledki Tallinnas tagasi. Väga hoolivad ka kaugele jah, 11 kliendi lennata Londonist ei tee ka, ei ole kaugel, nii et maailm ei ole nii suur, kui ta kunagi varem tundus ja mis järgmised projektid on, mis õhutavad hetkel hakkangi just kirjutama. Stsenaristika, kellega ma tihtimusega koos töötasin, tegelikult rootslane sealsamas koolis, kus mina hakkamegi kirjutama filmi, mida siis arvatavasti filmime Eestis aitäh ja jõudu sulle ja siis järgmine seda intervjuud siin Hollywoodis äitäh. Minu vestluskaaslane oli Ameerika filmiakadeemia tudengi-Oscari pälvinud režissöör Tanel Toom. Hetke pärast helistan juba aastaid Hollywoodis töötanud operaator. Tor Alar kiviloole, et uurida, millist kaaluse preemia Ameerika filmiilmas omab. Kui mõtlesin Ameerika filmitööstuses juba nime teinud eestlastele, meenus mulle esmalt operaator Alar Kivilo. Temast räägiti mõne kuu eest ka Eesti meedias tänu tänavu Oscari pälvinud Sandra Bullock-ile, kes teda isiklikult Ameerika filminäitlejate gildi auhinnaskaalal tänas. Kivil oli Pulokile Oscari toonud filmikaamera taga. Seega igati õige mees, kellelt uurida, kui kaalukaks preemiaks tudengi Oscarit võib pidada. Kuna see on kõik selle kärmi nime all, ma arvan, tal on väga suur väärtus ja, ja ikkagi üle kogu maailma on valitud võitjaid. Et ma arvan, et see on ikkagi suur suur asi, kui ma ei eksi, minu meelest paik oli, kui tema oli tudeng ja temal tuli väga suur karjäär, nii et ma arvan, et et ta on selle selle võitnud just, et ta nüüd silma jäänud, nüüd tal on palju, palju kergem jutule saada igale poole. Ja ma oletan kah, et kõik filmistuudiod. Ühe silmaga vaatavad, seda kõik peast ei saaks, nad ju alati otsivad uusi talente, uusi tegijaid ja see on selline privaatne koht, kus saad siis potentsiaalseid uusi režissööre valida. Mis on aga Hollywoodis edukaks olemise läbilöömise valem? Ma arvan, et ei tähenda seda Hollywoodis või ükskõik kus põhiasi noortel filmi inimestel on see asjasse suhtumine, ta on selline veel tasakaal. Ühest küljest sa pead nagu oma asja ajama ja endale nagu truuks jääma, oma tõekspidamistele truuks jääma, aga teises küljes peab ka veidi paindlik olema, ma arvan, üldiselt selline positiivne julge pealehakkamine on kõige parem asi, mis saab teha, Tanel on juba kõvasti eespool, aga ütleme, noorematel filmi tegelastel ma tüütan näiteks, et nad õpivad kas operaatoriks või lavastajaks. Paljud lõpetajad filmikooli tahvad paugupealt saadagi peaoperaatoriks pearežissööriks ja ma ütlen, et targem on ettevõtteplatsile ükskõik mis tööd ja teha seda väga hästi ja pingutada ja pakkuda rohkem kui, kui seda, mis on, nagu ette näeb. Ja sellega siis inimesed märkavad sind. Ja see selline hüppe kohvikeetjat režissöörile võib olla väga kiire, aga kui sa võtad sellise hoiaku, et ma olen nüüd väsis, mulle, ei kõlba kellelegi kohvi keeta, need kaovad päris ruttu ära, sellised väljalt, kuid nad on metsikult briljantsed. Aga see loomulikult ei puudu Danerisse. Tanel on juba kõvasti filme teinud, nii palju, kui mina nartelt kindla käega teeb. Ma arvan, nüüd on mitte oodata, kuni kõik tulevad tema uksele koputama, vaid minna ise juba koputas, eks tal on nüüd ju vägev visiitkaart tudengi-Oscari võitjana, ta võib ükskõik kuhu Hollywoodi minna ja saada jutule. Milliseid valesamme tuleks Hollywoodi karjäärist mõeldes kindlasti vältida? Peab ikkagi usaldama oma õhutundeid ja ka jääma ikkagi truuks sellele, kes sa oled, et raudselt Olywoodis ei tekiks sellist olukorda, et ei hakka tegema ükskõik mida, et lihtsalt teha temal see tuge valgustanud. Kaks tugevat filmi juba tehtud, nüüd tuleb samas vaimus edasi tegutseda, et ei peaks lihtsalt sellepärast, et keegi tuleb ja pakub mingisuguse zombifilmi, kus kõik tilguvad verest. Mingi mõttetu värk, et seda lihtsalt võtta, et öelda, et ma olen nüüd Hollywoodis teinud, seda raudselt ei soovita. Ma ei arva, et tema seda teekski, nii nagu eile selgus, tal on kõvasti projekte, mis tal baasasju, mis ta on kirjutanud ise ja mida ta kirjutab. Ja see ongi õige lähenemine. Põhiasi on nagu liikvel alla ja kohata inimesi ja olla lahtine, sealt võib igasuguseid võimalusi tulla, aga jah, lihtsalt selle nime pärast, et Hollywood lihtsalt hüppab, vaata huupi kuskile mingisuguse kahtlaste tegelastega punti seda küll ei soovita, aga ma arvan, et seda ei juhtu nagunii. Kui mõelda eestlastest siin Hollywoodis, siis ega neid eriti palju ei ole. Alar Kivilo, teie ise, näitleja Johann Urb. Me ei paista just eriti suur filmirahvas olevat. Jälle eile just küsisin Taneli käest ka, et kuidas see tuleb, nii et näiteks Vene, Ungari, Tšehhi filmid ja filmitegelased läbi aegade väga tugevad olnud ja isegi Rootsis ja Taanis ja Norras, et, et kus see siis tuleb, et Eestis pole nagu midagi suurt tulnud, aga siis samas korraga tuli mõte, et nüüd tundub, et hakkab tulema, et võib langi seest uut generatsiooni vaja nagu Tanel. Ta ütles mulle huvitava asja, tema on üles kasvanud Ameerika filme vaadates, need on kursis Ameerika jutustamisega ja storidellinguga Volywoodiliku Silvi tegemisega ka samastan eurooplane ja see, see Euroopa suhtumisega, ma arvan, sellest võib väga huvitavaid asju tulla. Räägime pisut ka teie enda töödest, kuuldavasti said ühe suure filmi Põdderi Slari. Ma just lõpetasin, ma tegin esimest korda 13 aasta jooksul, tegin, filmisin Los Angelesi, muidu kõik pillid on mind kuskile mujale viinud. Viimane film, mille nimi on päädhid, oli komöödiat, kähmandi, siga ja trastentimbelegiga ja selle filmisime siis siin laas. Kihvt, sai igal õhtul koju ja nädalavahetusel peret näha oli, oli päris mõnus. Aga mis edasi saab, seda ei tea, praegu teen reklaame, täna lendan Torontosse, teen toyota reklaami. Ma olen nüüd umbes viis aastat järjest teinud Kanadas njuufaundlandi turismireklaame, mis on aga läbi löönud ja loodetavasti sel augustil tuleb veel üks sari neid ja rohkem ma ette ei tea, aga see on normaalne, et lõpetad ühe töö ära ja siis puhkad veidi ja siis koguda ennast ja siis hakkad vaikselt otsima ja pangalt agendid otsivad ja siis loodetavasti tuleb midagi meelepärast. Telefoni teises otsas oli Hollywoodis töötav operaator Alar Kivilo ja siinkohal veel üks laul Californiast ja nii kummaline kui see ka ei ole, mitmed tuntud sellest päikeselisest osariigist kõnelevad pood on oma toonilt mitte sugugi energiast pakatavad vaid pigem melanhoolselt, sest oma päikesele ja pealtnäha tuhandetele võimalustele vaatamata võib California ja Los Angeles üsna üksildane koht olla. Tudengi-Oscari pälvinud dokumentaalfilm võitis Gabring pappe ehk vanavanaisa saladusi avastades on Venezuelas sündinud ja Hispaanias üles kasvanud. Maria Royo katse jõuda oma pere kõige tumedamate pea tükkideni, kuigi filmi autori nimi, ta olekki, aktsent. Ta on kõike muud kui põhjamaised voolab tema soontes siiski ka seda verd. Vaari saab, kelle elulugu ta oma filmis harutab, oli baltisakslane, kes elas teise maailmasõja eel Tallinnas, kus ta küll enne sõja puhkemist ära kolis. Poolasse. Maria paari, sa ebamugav saladus oli ta aktiivne osalemine natsiparteis ja SS'is nei. Minevikku radu pidi filmi autor nüüd käibki, alustades kaadritega Tallinnast. Sõitsin Tallinnasse, peamiselt küll filmima, kuid selle sõidu tegi eriti eriliseks see, et koos minuga oli mu Eestis sündinud vanaema, kes tähistas seal oma 70 viiendat sünnipäeva, räägib Maria Roya oma pereajaloo. Selle peatükiga tuttavaks saamine oli minu jaoks väga oluline. Mu vanaemapoolne pere on baltisakslased, Eestist lahkusid nad vahetult sõja eel. Paari sai seepeale aktiivne tegelane natsiparteis. Ta võttis Hitleri üleskutseid väga tõsiselt. Sõja järel oli see teema pere jaoks aga tabu oma filmiga soovisingi neid minevikul olevaid lukke avada ja olen väga õnnelik, et mu pere mind selles aitas, teades, et see meie pere lugu jõuab filmi kaudu väga paljude inimesteni. Ma ise pean ennast hispaanlannaks, meie perekonnalugu on väga suurte keerdkäikudega. Mu vanaema sattus sõja järel Madriidi kohtus seal ühe prantslasega, armus mesinädalaid, sõideti veetmase Viiasse ja sinna nad elama jäidki. Seal sündis ka mu ema, ma ise sündisin küll Venezuelas, kuid kasvasin üles Hispaanias ja nüüd siis õpin New Yorgis, mistõttu on minu film siin tudengi-Oscar itel mitte välismaiste, vaid ameerika filmide seas. Kuid küsin veel Maria sidemete kohta Eestiga on need vaid mõttelised? Ei, mitte sugugi vastata. Kui mu vanaemalt pärida, kes ta rahvuselt on, vastab ta alati, et eestlane, mitte sakslane, kas räägib ka eesti keelt, uurin pisut oma hea tõttu on ta väga palju küll unustanud, aga oma Eesti päritolu üle on ta seni väga uhke. Mul on kogu see reis Eestisse filmile talletatud, ütleb Maria. Dokumentaalfilmi vaarisast mahtus Eesti kohta suhteliselt vähe materjali, kuid ma tahan seda kasutada mõnes muus projektis. Te peaksite vaid nägema neid emotsioone, mis mu vanaema valdasid, kui ta Tallinnas üle oma kunagise kodumaja läve astus ja nägijat rõdu, kus ta lapsena mängis, on ikka alles. Mu enda jaoks oli huvitav näha oma silmaga kõike seda, millest mulle lapsepõlves palju jutustati. Mul olid isegi eesti rahvariided, seni on albumis palju pilte, kus neid kannan ja nüüd siis korraga näha, kust see kõik pärit on. Oli väga huvitav, nagu seegi, et eestlased, keda kujutasin ette külmade põhjamaalasena, osutusid ootamatult soojadeks inimesteks. Inimesed Eestis olid palju soojemad kui ootasin, mõtlesin, et nii kaugel põhjas on inimesed kuidagi jahedamad, aga eestlased ei olnud ja mulle tundub, et teie keel kõlab pisut nagu Takataga. Takad puhkeb oma dokumentaalfilmi eest tudengi-Oscari saanud Maria Royo naerma. Eestist rääkisin Tudengi Oscarite jagamisel ka kolme noormehega Kansas sinikunstiinstituudist. Nemad olid Californias, et võtta vastu preemia animafilmi eest ning Eestit teadsid nad just tänu meie multifilmidele. Meie osakonna juhataja Kansas City kunstiinstituudis on Eesti animatsioonist väga vaimustunud ja nii oligi osaks meie esimesest õppeaastast, kui tudeerisime, animatsiooni ajalugu, ka väga põhjalik tutvumine eesti animatsiooniga, nii kummaline kui see ka ei kõla meie seal Ameerika keskel asuvas koolis olime korraga kõik Eesti multifilmidesse armunud, ütles üks Oscari võitnud filmitegijate trio liige, isajja Powers, ta koolivend ja tudengi-Oscari võitnud animafilmi Drydap eesti keeles ehk ära kuivanud kaasautor Jeremy Käsper lisas omalt poolt Eelmisel aastal käisime animafilmide festivalil Ottawas, kus nägime Priit Pärna uut filmi ja veel teisigi eesti lühikesi animafilme ning meie armastus teie animatsiooni vastu süvenes veelgi. Animatsioon on väga laialdane žanr, alates nukku ja lõpetades joonisfilmidega ja Eesti animatsiooni on kahtlemata selle silmas oma väljapaistev koht. Eesti filmid on erinevad tänu teie kultuuritaustale, aga ka huumorile ja viisile, kuidas lugusid jutustatakse. Eesti filmiloojad oskavad seda meediumit kasutada väga omapärasel unikaalsel viisil ning sellest on tõesti maailma animafilmide tegijail õppida. Mind inspireerib Eesti animatsiooni juures kõige enam see, et eestlased on oma narratiivides väga vabad eesti filmides ei kardeta võtta riske, ei loo enda, selle jutustamise või tegelaskuju taga, pidevalt püütakse testida piire. Muljet avaldab seegi, et Eesti filmides ei järgita Disney või teiste suurte filmikorporatsioonide traditsioone. Lugusid jutustatakse vahel ka ilma igasuguse dialoogita, kuigi film ise on 45 minutit pikk. Arvan, et just see, kuidas narratiividega katsetatakse, on minu jaoks eesti animatsiooni juures kõige muljetavaldavam. Meie film on üksildases tegelasest, kes püüab prügimäel ehitada riista, mille abil aidata oma põuas elavat kogukonda kui kõik ülejäänud inimesed selles kogukonnas istuvad lihtsalt käed rüpes ja ootavad, et mis. Ta püüab tema lahendusi leida. Ta on kummaline kuju ja ma arvan, et ei liialda, kui ütlen, et natukene ehk inspireerisid meid teda looma ka Eesti multifilmide eripärased tegelased, märgib Jeremy käskross. Küsin noortelt animaatoritelt, kui oluliseks preemiaks nad oma filmi eest saadud tudengi Oscarid peavad. See on Ameerikas väga tuntud auhind ja meie jaoks, kes oleme keskläänes asuvast suhteliselt väikesest koolist, mitte USA rannikualade, New Yorgi või Los Angelese kuulsatest filmikoolidest ja oleme esimesed Kansas City kunstiinstituudi tudengid, kes kunagi on selle preemia pälvinud, on see väga suur tunnustus ja tegelikult tähistab meie võitu kogu meie kodulinn käensas Siri, mis on nüüd korraga Ameerika filmikaardil, ütleb Jeremy Käsmors. Lisan seejärel omalt poolt, et kui Kansas Citys juba pidutsetakse, siis mida rääkida veel väikesest Eestist, kuhu üks tudengi-Oscar ju samuti jõuab? See oli jutuajamine tudengi-Oscari pälvinud animaatoritega Kansas Cityst, kus olevas kunstiinstituudis selle multifilmiosakonnas on eesti animatsiooniga tutvumine lausa osaks kohustuslikust õppekavast. Ja ongi tänane keskel saade kuulatud. Saate jutuajamised salvestasin läinud nädalavahetusel Los Angeleses toimunud tudengi Oscarite tseremoonia eel ja ajal ning nagu kuulsite, Eestist ei räägitud seal tseremoonial mitte ainult seetõttu, et Tanel Toom preemia pälvis. Vaid Eesti on üsna tuttav paik veel mitmetele noortele filmitegijatele. Mina olen Neeme raud ja siinkohal ongi aeg Hollywoodiga tänaseks hüvasti jätta. Teil Eestis? Soovin rahulikku ööd, mis on kindlasti valgem kui Los Angelese hilised tunnid. Hollywoodi neoonreklaamide säras.