Tervist, mina olen Urmas Vadi on lugemisaasta 2010. Keda sina viimati lugesid? Tere, turiska, Raivo. Keda sina viimati lugesid? Piinlik öeldagi ja piinlik sellepärast, et ma seda alles hiljaaegu tegin. See oli õnnes karblase kogu tarna teel. See oli mul juba mõnda aega lugemise järjekorras. Ja avastasin üllatuseks, et raamat, mida ma olin pidanud valik koguks usutus vastupidi raamatuks, mis kujundas tema noorepõlve tekste. Ehk siis katsetusi 1000 967970. Nii soliidselt ilma maa poolt välja antud hõbehall kõvade kaantega raamat, et ta mõjus nagu valikkogu. Seda üllatavam oli, oli see, et seal olid luuletused, mida vähemasti mina ei olnud enne lugenud. Ja, ja pärast hakkasime aru saama. Miks ma ei olnud neid lugenud. Sapendisat, kas tõesti seitsmekümnendatel aastatel oleks niisugused luuletused üldse saanud avalikult ilmuda? Jääd lõigatakse, vasem käsi, on palus. Õhtul lõikavad nad ajuni, seda leeki seal ei kustuta, v kaliivaga isegi mitte paberiga. Kuna hakkasin meelde tuletama, et mis ajast ma üldse varblast kui luuletajat mäletan, siis ei suutnud mingisugust kindlat hetke meenutada sest ilmselgelt ei saabunud varblane eesti luulesse põrina ja välklambi sähvatuse saatel, nagu mõned teised Vaita kuidagimoodi jõudis märkamatult kohale ja jäi. Ehk siis klassiku sõnul võiks öelda, et Varblase luule mu hing ei tunginud, vaid imbus. Kas need luuletused, mis nüüd tema juubeliks välja anti, et kas need luuletused on samad luuletused, mida ta praegu kirjutab, et on seesama varblane, kes kirjutad samadest asjadest samamoodi või on seal midagi muud? Mõtlesin ise ka pikalt selle üle et tema teemad on ilmselt ühed ja needsamad kogu aeg. Teenused on võib-olla mõnevõrra erinevad ja ehk aimub varastest luuletustest natuke teisi mõjusid. Parlasin üldiselt ei ole eriti palju mõjusid mu meelest aga siin mõnes kohas, nagu sähvatas Jonny piisutemm või Uku Masingut või midagi niisugust. Muidugi ise räägib hästi palju Dylanist rokist. Nojaa, Pednikuks olnud küll, kuigi tänapäeval ma ei tea, kas kas teda enam sellena nähakse noorte inimeste seas, seda ma ei oska öelda. Aga jah, kui teda kuidagi maailmaluules kuhugi paigutada, siis võib-olla ameerika etnike ja Ene enam-vähem sama aja luuleklassiku kaela. Muidugi, siin-seal on räägitud sellest varblane on justkui selline mingi blatnoi luuletaja või kuidas sina sellesse suhtud? Ei, ma seda ei määratleks. Iseasi on see, et et varblane ei ole tõepoolest niisugune nikerda ja, või kelle juveliir ta ütleb üsna otsekoheselt ja ausalt välja mõtleb või tunneb. Aga samas on seal siiski niisugust kultust uurimida. Blatnoi tekstides ei ole mina tajunud. Ta on palju palju kogenud ja palju lugenud ja see annab tunda isegi siis, kui ta kasutab kõige kõige lühemat ja vahetumatriisi oma Veldava väljaütlemiseks. Meeletust saab mõtestada. Tapke siis heledat lainet, kes Kromaniaanlaste hall üks luisust. Jõudke tugipunkt tagasimineku tapalavale. Tõestage külmetuse tuntud võrratus. Ja mina tuvastanud teie päevas alatuse alguse. Rapla on minu jaoks ilmselgelt Tartu luuletaja mitte tarbeline, Tallinnas mõjuks Albatrossina kaldal. Aga temas ei ole kübetki niisugust suurlinnaga sarnaneda püüdvat soovust, pealiskaudsust, Põluvust markeerivad mööda libisevust võõrandatust. See viis, kuidas varblane väljendub kannab endas niisugust vastastikust ja võib-olla omamoodi paratamatudki vahetust mis minu meelest või vähemasti oli just Tartule omane. Võrdluses ei ole kergustega kerglust. Ta on karune, otsekohene ja mõnes tekstis lause all pitsijalik või niisugune. Nonii trummi tagu nagu seitsmekümnendatel Priit Pedajase ja Tõnu Tepandi lauludest meeles on. Sinu silmist näen valgust ja valgus on must. Pole ainust, kes peidaks pimedust. Oh kuis päevad on paiksed, üksnes töödes on piin loba leitanis tungal tuua lauale viin milles tehatsaks kalged, millest taganeks säng. Nagu oleks kõike mööduv, nagu oleks mäng, mis silmide palgust, milles hingel, saab hell, kuniks tarri, vao Pühte, kuniks tornis lööb Kell ületum munud taeva kohal metsatuma Koidu hääbuva haava, mida näha ei saa. Need, kes lõppeks on päästnud sinu silmade, tulest, mulla rõõmsasse, Rüte ega ärkaja alunest. Hannes Varblase luule ei jõudnud võib-olla ka sellepärast minuni väga selgelt, et pääsel paberilt lugedes alati mõjule ei köida tähelepanu. Mõnes mõttes. Aga kui värblane ise oma tekste loeb siis tekib küll see äratundmine, et see on nüüd luule. Mäletan vist oligi, eelmisel aastal, kui ta luges oma teksti mis mälu järgi oli, oli niimoodi mõnes meist eituukle tuuled, mõni meist ei sure. Kuid kui sina seda kuuled, üksnes huuli pure ja see hakkas niimoodi teadvuses ringi käima. Et sellest ei saanud enam lahti niisugune saatiline rütm ja ja miski väga valus, selge tõdemus, mis selle sees oli. Nii et varblast tuleb kindlasti kuulata, mitte ainult lugeda. Sa rääkisid sellest vahetusest, mis Varblase luules on kindlasti ta ise püüab või vähemalt selline mulje minul kui lugejal jääb, et see, mida ta ütleb, on ka tõde või välja roogitud kõigest üle orusest. Jah, päris kindlasti. Ega mina ju ei tea, mismoodi Hannes Varblane luuletab. Aga mulle tundub, et ta lähtub just Ühe tundest, mis on üks suurimaid ambitsioone, mis üldse olla võib ja püüdes ära tunda seda, mida ta päriselt tunneb või päriselt mõtleb. Selleks heidab ta kõrvale väga palju juhusliku või ajutist või kõrvalist. Nii et, et need omamoodi lihtsad tekstid, eriti küpsemat tekstid ongi suhteliselt väheste sõnadega väljendatud et seal ei ole tõesti mingisugust hiidliha enam jäetud mitte mingit ilutsemist. Mõni aeg tagasi oli konkurss Marie Underi mälestussambale ja istudes seal žüriis ja vaadeldes kõiki neid erinevaid viise portreteerida musträstas ehk siis Marie Underid tuli see mulle meelde ja tabasin end mõttelt. Mina peaksin kujutlema kujundama mälestussammast Hannes Raklasele, siis milline see võiks olla. Ja mõtlesin, et kindlasti mitte häilitud nõtke pronksskulptuur. Vai see võiks olla midagi mõnelgi abstraktset Se võiks olla mustast malmist. Ja seal võiks olla. Hindamatu ava uskust teatud intervallidega, mis ei oleks Helle regulaarsed, pahvataks väljaliik. Mingi niisugune installatsioon või kunstiteos oleks minu kujutluses Varblase luule visualiseeritud kujul. Oleme mõelnud, kas Hannes Varblase tugevad prillid, kas nad võimendavad nägemist või vastupidi, kaitsevad luuletaja silmi Emily Dickinson sõnul tõelise ürgheleduse eest. Igal juhul jääb mulje, et naine teab väga hästi, et kõige tähtsam on silmale nähtamatu sest tema vaatleb maailma tõepoolest südamega. Ja võib-olla just seetõttu lehed on sageli reaalsuse piiride vastu ära. Eriti annab see tunda hilisemas luules. Aga Thorne teel leidub luuletus udu. Sellist udu polnud ma varem näinud isegi su silmades jõge olin näinud tema kõrval käinud halvimast ilmades hetkejõe kadumis tuttu. Sinu sõnadesse sõnatuse Suttu. Mina küll ei tahtnud ega peljanud nimetada armastuseks. See on väga huvitav. Ent mis, mis ei ole sage e varblase Endale uulasega ka luules laiemalt. Ta ei taha. Aga ta ka ei karda ütelda. Asju välja, et selles mõttes need kaks rida on meelest olemuslikud. Varblase luule mõistmisel. Ja teine moment, mis on Varblase puhul oluline on valmisolek valuks tõe nimel. Ja see, see annabki minu jaoks tunnistust tõelisest luulest, eksis. Ma panesuse pärast südant valutav Ast luuletajast. Kõik kelle käest olen ma laenanud päevi, tunde ja minuteid. Teie ei tea, kuidas rublade vaevas, mina müütasin ennast ja teid. Teie ei tohigi teada, kuidas kultus mu taevas meelde siis endale ei. See on sedamoodi, olgu see sedamoodi ausus öelda välja, ma kardan öelda välja. Ma olen reetnud. Selleks peab olema väga julge, et öelda, ma kardan ja selleks peab olema väga aus, et öelda, ma olen teid petnud. Aga kui peaksingi? Hannes Varblase luulet, kellelegi, kes ei ole kuulnud midagi õieti ei Eestist ega eesti kultuurist siis mis võtaksin selle kokku viimase ridadega, mis Paul-Eerik Krumm tõlkes kõlavad nii. Ära mine magusalt sinna lahkes öösse vanadus, leegitse kui emeraku päeva sulgudes märatseb, märatseb alguse surmale vastu. See niisugune omamoodi müütiline märatsemine ette teades, et. Kaotatakse niikuinii. Samuti iseloomulik Varblase luule läbi aegade. Ja tarno teel sisaldab ka mõningaid tekste, mille juures on minu jaoks vähetuntud. Näed, ma oletan, et need on luuletajad keda kordan, tõlkinud või siis ümber jutustanud või kuna originaal ei tea, siis ma öelda ei oska. Aga meelde üks, üks luuletus, mis samuti oleks nagu võiks olla Hannes Varblase enda kirjutatud. Mul on sellest, et armastas enam flöödipuhujad või lauljat, kitarriga või seda, kes Symblitel mängis ballil. Sellest, kuid armastaski flöödimängijat või lauljat kitarriga. Mina langesin teelahkmel maagast teravast. Kuid kelle flöödimängija või laulja? Ei tea. See on veel pikk ja kestab kaua. Võib-olla kogu pealkiri ongi kõige rohkem seotud just selle luuletusega. Võib-olla see ongi see tarna tee mida varblane kõnnib vaba mehena. Härrariisu elektrit, Yariiso, elektrit, minu juhukarvade päält. Sinuga olin ma selles õhtus pääsuks kõrgepingetraate teda ära risu, elektrit, elektri narhis ning prudoon niigi on ära riisu mult minu elektrit olen elektron. Mu tüdruk läheb väljamaalasele. Mulle kutsub vaid politsei, sest pole mul autot, ei raha, räägitakse vaid võlga mul on. Ja ilmavaadet ma muuta ei taha, selliseks, mis sisse tooks raha, isegi raha eest mitte. Pärast viibki politsei ära mina anunat väljamaale mu tüdruku ukse taha. Ent võmmil on teine ning kaineris külma duši all. Lõpuks ma rahunen maha. Lesbide, neil on oma elu, neil on elu küll sina silmitsi minu valu ning ütled parun, üks küll on ära rikkunud mu vere ning muutnud mind mõistmatuks tüdruk, sinu pärast ma suren ning surres veel palun isegi pärast taastulemist sõnu tulemas. Mu kell käib kogu aeg ette, aga surm ei tagane, sellepärast võib olla maaelus vabanen. Ärge uskuge eales mu ridu lihtsalt hoolige must seepärast, et kogu mu elu on muste mu mõistusest ning Walestki. Tänases saates, keda sina viimati lugesid, rääkis, luges Doris Kareva. Hannes varblasest, kuulasid ja toimetasid, Külli tuli ja Urmas Vadi saade valmis koostöös lugemisaastaga.