Tervist, mina olen Urmas Vadi on lugemisaasta 2010. Keda sina viimati lugesid? Tere, Hannes Varblane, tere. Keda sina viimati lugesid? Keda ma viimati lugesin tõsisel Vistati lapartist? Ma loen iga päev midagi, tähendab way tegelikult ma lugesin põlvkovi neid pagana esseistikat tal päris huvitav. No kui sa küsid, keda ma viimati lugesin, viimati lugesin Jürgen Roostelt loomulikult, sest ma pean, antakse täna rääkinud. Asi oligi selles, et kuna Jörgen jäi mulle selle Prima Vista puhul silma sellepärast, et ma püüdsin nagu Tallinnas toimus head read, see üritus toimus samal ajal, Prima Vista siin Tartus ja siis ma hakkasin otsima nagu mingit ühendavat inimest, kes ühendaks nagu neid kahte suurlinna, ütleme siis tuli mulle meelde, et võib-olla Jürgen on ainukene, kes juba oskab nagu aru saada piid kirjandusest kui meile juba omasest osast maailma kirjanduses, nii nagu mina seda omal ajal vastavalt siin see on hoopis teine asi, mina võtsin seda kui mingist noh, kättesaamatud ja kaugelt imetletavat asja, aga tema elab sellest, tema on võib-olla minu arvates kõige suurem niisugune biitkirjanik energia siin Eestis, tema elab selles keskkonnas, tema jaoks on see keel, see, ütleme keskkond, see maailma nägemisviis täiesti loomulik. Kui ma tahtsin Tallinna ja Tartu nagu ühendsilda tuua esile, siis ma ütlesin, et nii nagu piitnikud nagu Cervakia Kinsberg ühendasid idaranniku läänerannikuga põhi ja lõuna ei ole senine Ameerikas noh, kokku saanud, sellepärast et see kodusõda ju lõi nad ikkagi lahti kagu ja lõuna ei ole senini leppinud põhjaga põhi, lõunaga idarannik ja läänega rannik tänu biitlikele ja terve Ameerika sai nagu ühtseks ja sellepärast ma tahtsin nagu Jürgenit nagu esile tuua. Aga siis ma mõtlesin, et Jürgenist mida lugeda, lugeda võiks palju esimesed raamatut, ütleme need on need sonetid ja verivalla või verivalla, need on tegelikult nagu täiesti iseseisvalt niisugused koguda, ka nendes on nagu alles veel mingit õpipoisimaneeri, kuigi nad on täiesti korralikud kogud. Aga alates juba kolmandast kogust, see on lamedad laeval hakkab Jürgen minema täiesti kõvaks meheks. Veelgi edasi tähendab, tuleb juba Rõõm ühest koledast päevast. Siin on punkluulet, sinompiit, luulet siin on aga teine asi. Absoluutselt jagab ära seda sootsium, seda keskkonda, milles ta elab. Ja siis ma võtsin hoopiski, tähendab, millest lugeda põhiosa luuletusi. See on kogu, mis on plaadiga kogu, kus ta muusikat teeb ilusaks, inimeseks, saladokumente, igaviku arhiivi peavalitsusest. See on 2005. aasta luulekogu pärast seda on ta kirjutanud veel kaks luulekogu, üks on 21. sajandi armastusluule 2000-ga kaheksandat aastat ja teine on teine, on siis tavaline Eesti idioot ka 2008.-st aastast. No need on autorikogud ja ma pean näiteks seda tavaline eesti idioot väga kõvaks. See on Kivisildniku jumalike ilmutuste sarjast. Minule Jürgeni puhul meeldib, ta on läinud kogu aeg ühtlaselt tugevamaks, ta alustas nagu niisuguse ikka nagu õpipoisina. Aga iga ta kogu on täiesti tervislik koguja oma erinevat häält, kuigi mingi ühtne suund on tal jäänud, on ikkagi linna poeet. Ta on niisugune Liisi oja maalik, mõnes mõttes, aga samal ajal ka niisugune räige sotsiaalne igalt kanti. Aga tal on tänapäeva keel, tal on kõla, mis vastab õigele asjale. Aga miks ma võtsin siis selle ilusaks inimeseks, ma nutsin, puts sellepärast et see raamat algab krestomaatilised luuletusega. Minu arvates on kõige tähtsam luuletus üldse temal. Sest tegelikult kogu aeg. Jörgen analüüsib enda kirjanikuks olemist, ta on kuskil vihjanud selle peale olnud tal praeguse Eesti vabariigi pagulaspoeet, noh igasugune poeet on igas riiklikus korralduses pagulane. Aga tema toob selle väga selgelt välja. Ja tema keelekasutus, no igasugune luuleta peab olema mingis vastuseisus ja võib-olla nüüd ma loeksin selle antoloogilise täiesti noh, antoloogilise luuletuse ja see jäi mulle kohe silma, kuigi see on võib-olla kõige rohkem levinud tema luuletustest, aga ma loeksin sele. Milleks on vaja luulet, ma küsin, milleks, kas luule lepitab meie lahku läinud vanemad tipa-tapa käekestest kinni, ilusti jälle kokku? Nii nagu see alati on läinud, nagu see ikka on käinud linnulaul ja päikesepaiste milleks on meile vaja luulet, kas ta aitab kuidagi alkoholist loobuda? Jumal perse küll, ma ütlen alkoholist loobuda, milleks sellest loobuda, see on meie rahvuslik eripära, treid, maak, kõvem kui velg kambris, Tonya I will made faking, Tony siis läheme. Paak. Juba Hemingway teadis, et igas maailma sadamas on üks eestlane end põhja joonud end ankruks joond. Milleks on meil vaja luulet? Kui me emad stardivad alko nautidena ühe või sumbuvad tühe meie ja nende vahele jääb lõhe ja antidepressandid ruulivad kastreeritud universumis. Milleks on vaja luulet, kas see kotib kedagi? Kui persetäis idioote kirjutab ilusaid hämaraid sõnu, et sõda on paha? Ärge pidage sõdu, Täpsis keegi tapma, et raha on paha. Jätan täna Süreaalses super hüper mega maaketis käimata, milleks on vaja luulet. Kas ta maksab üüri ja käib minu eest töö ja mõtleb välja, kuidas ma saaks oma naisesse taas armuda? Ta peletab nälja, hoiab mind purjus ööl linna pääl ja mil ma olen maas ja löö möödujad teatu, kas ta aitab mind jalule? Teisalt, milleks on vaja Eesti riik ja Eesti riik on nagu grafomani luule tuulemaa, jah, tänan. Palun aidaa. Ja pangad on nagu klassikute kullevet, luule ja teadlased nokitsema riimide kallal. Sotsioloog otsib allitereeruvaid sõnu, et uduuuringusse hinge puhuda. Jah, ja seks nagu luule korralikus keppis kõvasti neljajalgset rohkevust. Profisporti kirjutatakse leegilises tihti Honis. Ma küsin, milleks, milleks meile vaja luulet? Ma küsin seda endalt ja sellelt tüübilt, kes tööks peseb autosid sellelt ilusalt välismaise kultuuri instituudi tibimalt, kes luuletajaid maale toob. Ja homotelediktorilt ilusas ööklubis neoontulede valgel. Ma helistan erootikatelefonile ja lukuabis küsinud, milleks, on meil vaja luulet. Kuulake, mida nad mulle vastavad, kuulake ise, see on juba peaaegu luule, see on peaagu Underi stroopide vääriline jah, tõest milleks. Ma lugesin selle luuletuse puhtalt sellepärast et tavaliselt öeldakse, et siin ta nagu tavalugeja ütleb selle kohta, et ta vastandab nagu luule ja tegelikkuse luule ei aita tegelikkust. Et see on nagu luule eitus, luuletus, tegeledes luulejaotusluulega. Sest luule on ainuke asi, mis võib-olla õigustab kõike seda olukorda, mis meie riigis on, mis on meie isiklikes suhetes selles rumaluses, mis meid ümbritseb. Luule on võib-olla ainuke lunastaja, tähendab, seda on alati tee olnud kiinski, on öelnud, poeg päästab maailma ja Jörgen näiteks on minule jätnud just nimelt selle noorpõlve luuletaja kuju minusse. Kui noored poisid tulid, tähendab nad võtsid kuskilt mujalt, nende haare oli laiem, Toomas Liiv õpetas need välja, noh, kogu see Asko Künnap ja kes veel seal on, ütleme kõik need, kes olid Liivi Tommi õpilased, nemad ju nagu õppisid ka etlema. Mina loen väga halvasti teda luuletega tasuks kuulata, kuidas loeb seda luulet Jürgen ise või kuidas ta seda laulab, näiteks viimane kord seal Põltsamaal ta laulis nagu pluusi laadis oma asju, tal oli üks noor poiss, nimi oli vist nuud plahk pillidele, aga ta mängib kõiki asju. No see oli väga võimas, ma ütleksin, see oli väga võimas esinemine. No seal oli Aapo Ilves ja Merca ja kõik, aga ma ütleksin, Jörgen pani peaaegu. No seal oli ka Tauli plika, aga ka jõrre känna jättis mulle väga hea mulje. Keegi ütles mulle Merca vist kohmas peaaegu noor mölder mõõtakselt noor, millel ei olnud selline ja see on täpselt sama asi. Meile oli see tunnetus kusagilt laenatud, aga Jörgen elab juba selles tunnetused ja sellepärast ta mulle meeldib. Ma võib-olla loeks veel paar tema luuletust sellest kogust. Koidutähe, tule, sa näeme sütitades huugak. Sündisin ilusaks inimeseks, täiuslikuks perfektse keha ja vaimuga. Aga ühiskond, too väljamõeldis, andistas, võttis mult võime armuda kõigesse, mida näe, põleda ihast iga UV-asja järele. Inimesed õpetasid mind mõnda inimest nuhtluseks pidama. Kui mina tahtsin armastada neid kõiki ja nüüd ei armasta pääle enese peaaegu, et kedagi nad näitasid, rääkisid mulle nii selgesti, milline peab üks poeet parim poeet olema. Ja ma olen nüüd täpipealt nagu kirjandusõpikus kistud oma, kuuleks kellestki midagi sellisest inimesest, nagu mina, ma peaks teda totaalseks kusida, eks. Ja ometi olen ma algne kurnius eelühiskonda ja tabusid. Looduslik, ilus, jõhker, õiglane meeleseisund, igavese linna lapse kehas. Olgu parajasti see, mis on. Ma mõistan teid õige, jätan teid võib-olla teeveerele surema. Ütlen, et mul pole teie jaoks aega, kellelgi pole. Aga ma mõistan teid õigeks, on kolma pää õda ja ma mõistan teid õiges, kiiresti, ilma kohtuta, ilma tunnistajate ja koodeksitata. Ärge leeven nagu see grammigide palust, ärgu muutku see mõttekaks ühtki hetk, mil eksisteerida suvatseb. Ärgu toogu see leppimist ja tasakaal igavesest elust rääkimata. Aga ma mõistan teid täna õigeks te sündisite ilusateks inimesteks kaks asja, mis tegelikult Jürgenit iseloomustavad, üks asi on see, et ta armastab Taani linna, kasuta iialgi sõna Tallinn, tema jaoks on Taani linn. Ja ühes kogus oli tal see tsükkel, diskolinn on tema jaoks väga tähtis ja teine asi, mis on tema jaoks tähtis, on kirjanikuks olemine. Tal on pikad tsüklit sellest, kuidas on kirjanik olla. No näiteks selles viimases kogus, mida ma pean väga heaks. Kuidas ta oli see eesti idioot, see on väga tugev kogu. Aga peale selle on temas väga suured pluusi momendid ja no kui piitnikele oli, jättis väga tähtis, sest tema on ka niisugune noh, muusikaga seotud etlemisega seotud luuletaja. Ja iga tema asi, kui te kuulate, on ka niisugune noh, luuleliselt väga rütmiline, väga niisugune, noh, intensiivne. Tahan alguses ka kirjutanud, vaatasin ühte luuletus oli otseselt peaaegu nagu Kitzbergi Hauli Kitzbergi ulu pealt maha kirjutatud, aga ma loeks veel täiesti rahulikult veel paar asja. Sellest samast kogust. Kas sa armastad mind igaviku ääreni? Raudteejaamavaldne tüdruk? Ma ei saagi aru, kas see on nüüd see raudteejaama valve tüdruk on nagu, kui kirjutad mingile pealkiri alla, pluus näiteks, et seal nagu bluusilikult või aga see ei ole kirjutatud raudteejaama valvetüdrukuna, aga see on, pealkiri on, kas sa armastad mind igaviku ääreni? Kas armastan mind igavikku? Ja siis, kui igavikuäär on möödas. Me oleme juba mitu tundi edasi liikunud, aru saamata, mis toimub, millisesse maailma me oleme jõudnud. Kas sa armastad mind kassiivse teelt, kui ma kõige sellega hakkama ei saa, kui ma end jälle täisjoon ja hetk enne maailmale, kui magama jään, oma ropsi, siis kuskil toanurgas nagu õnnis lapsuke? Kas armastad mind vastu ööd, mil ilm on pöördunud nii põrgu külmaks, aga meil pole kuskile sooja minna? Ega valgustega ühtki sihtmärki. Kas sa siis armastad mind, kui ma ütlen sulle, et ainult meie koos paneme aja kestma, et see ongi saladus? Et kui pole meid, siis maailm lakkab lõplikult, kas armas võtaks mind siis kasvõi selle imelise maailma pärast, mis võiks ju ometigi olla, või mis? Kas sa armastad mind, meeletut looma, egoist, suurt isast, kaslasi? Muld on puudu veel Nurmad seda laulu, mis põrgu sügav ja soe. Mil põrgu, sügav ja pime öö langeb meie üle ja keegi ei tea, mis valguse tulekuks juhtunud on. Mittegi kas sa armastad mind, kes ma jalunentsu sooja pere järele ja elan ainult selle neelduse eelaimdustest? Kassa armastaks mind kallis, armastad mind igaviku ääreni ja kaugel kaugelt teispool seda serv. Ja noh, kuna selles kogus on minu arvates 2005. aastakogus, on tal olemas ka see niisugune linnaluule kahmistada iseloomust, aga ma ei ütleks, et Jörgen oleks niisugune ainult linna luuletaja, ta on niisugune mõte, luuletaja ja ta kasutab meie praegust keelepruuki suhteliselt vabalt, kusjuures erinevates nendes kogudes ta kasutab ka erinevat keelepruuki, see on ka niisugune asi, mis on, näitab tõelise luuletaja olemust. Bob Dylan võib teha ka oma laulu. Kui tahab, teeb rokistiilis, tahab, teeb seda souli-stiilis, kui tahab folgi stiilis, kui tahab, Deepsid hoopiski kaantry stiilis, tähendab õige mehe noh, olemust näitab see, et on võimeline tegema tehniliselt ja ka tunnetuslikult asja erinevalt. Jürgen on selles suhtes nende kogudega, näitab, et on võimeline erinevalt. Ta on võimeline valima, no sõnavalik võib olla ja, ja nüüd ma loen siin ühe niisuguse linna luuletuse. Mul on seda väga raske lugeda, sest see on niisuguse rohelise tausta peal, et raske on siit lugeda. Lav heid lette tuur, Danish Taul pluus surunud oma imelise kiimalise keha stetoskoobi Taani linna tumedale higi niiskele, aafrikaanlikult tiharale asfalkile püüan aimatada sisimat seksuaalselt biiti keset südaöiseks Mäendunud Liivalaias Streeti luhtus Sidi rai nõnda irvaid. Ta süda sisimas tsükleb oma kardses Armo rütmi ja Pisad koonduvat lompideks emotsionaalsest ummistunud kanalisatsiooni kaanile. Uhun oma nägu ja meelekohti pereseguse poriveega ning hakkan rusikatega pekstes ta pinnale tätoveerima armatus, kirjaiha, teldav Taani linn. Ma ei mäleta, maganuksin kunagi sinuta igal ööl olles talletanud kargetena mu hinge ringlevale magnetlindile, kurvid, Su lõhnad su hoorast kutsuda valla kõigile. Meie armastus ei tähenda romantilist vabaks laskmist õrna rüütliromaani liku jumaldamist eemal. See on meeleheitlik trump, Lemine üks teised piinad kehades lihani välja küünista viha ja viha, äkiline suudlused, suitsiidiähvardus, narkouimas või purujoobes, välklamp, võimalus leebet lasta, ilma et me kumbki seda kunagi kasutanud tuleks. Ja kuigi ma olen saanud väsinuks vanemaks, ei jaksa su 27 tundi ööpäevas kestva orgia ja kapriisija kaasa keerelda ei suuda maga lahti lasta. Nii suur on mu elusalt ütlus. Ehkki tunnen, et nõuad mult kunagi hinge selle armastuse eest ja mis muu olekski vääriline hind ja mida muud nõu andma sulg, kui mitte hind ja. See on nüüd linnast. Ma nüüd mõtleks, mida veel rääkida tegelikult selle poisi kohta. No loomulikult on võib-olla ta esimene tõesti, kes tõi nagu otseselt biit luule eesti luulesse ja 97. aastal tema esimene kogu ilmus tegelikult 99. aastal, aga 97. aastal suri ära viimane Niukest suurtest biitlikes puruks. Ja siis ma kirjutasin niisugune järelhüüde teelt. Cervakile lon raud, tema tol ajal 97 Maltale ilmus eestikeelsena Southern, kes ma tean, et ta luges sel aastal seda, aga 97. aastal võruks suri siis no tegelikult piid põlvkond oli läinud. Ja praegust ma hakkasin mõtlema, et mina öelda nagu noh, Jürgeni kohta ja ma mõtlesin, et päris hea oleks öelda niiviisi tähendab nende sõnadega, mis iseloomustab Jürgenit seot just nagu selle põlvkonnaga. Biitlikud pole kunagi olnud sotsiaalsed mässumehed, nende vastvak johtus neist endist, nende luuserliku olemuse loovusest, nende kaotaja kombel pleksist, üksiku hingematvast üksindusest, mis on ainumääravalt inimlik. Barroso on öelnud, et pole probleeme, millel oleks lahendust. Iga lahendus juhib meid, uue probleemini, kurbus, meeletust, elujanust, johtuv kogemuslik, kurbus oli piitnike olemuslik sisu. Ma arvan, Jürgeni puhul võib ka seda täiesti öelda, ta ei kirjuta angaseeritud luulet ja peale selle ta on selleks liialt muutuv. Ja noh, me saaksime võtta seda nagu mingi sugudena angaseeritud luulena, ma ei kujuta ette, milline ta järgmine kokku on, aga ma olen kindel, et tal on üldiselt päris hea kompositsioonitaju. Muidugi väga paljud võivad öelda, et see ei ole klassikaline luule, aga eesti luule ei ole enam klassikaline luule, eestiluule on juba maailma luule tähendab nende parimatest esindajatest me peame arvestama seda, et maailm meie ümber on muutunud, me peame arvestama seda, et Me ei ole enam Ennod, me ei ole enam isegi alling saared, nendest meil on vaja. Ta ja me peame praegusel hetkel ümber mõtestama selle maailma, milles meie ise elame. Ja ma arvan, Jörgen teeb seda täiesti stiilipuhtalt. Muide see on suur asi. Luuletajaks olemine on tegelikult stiili tajumine üldse kirjanikuks olemine on sa pead aru saama, tähendab mis moodustab luuletuse, sa pead aru saama, kui palju tuleb sellest marmoritükist sellest sõna kuradi rahnust välja visata, enne kui on asi valmis lihtsalt selle ära tabama, mulle tundub, et Jörgen on senine, küll taban ja mis mulle Jürgeni puhul veel meeldib, ta on näinud kogu aeg paremaks, tavaliselt on ikka esik koguni sugune. Selle järgi hakkad allapoole käima. Jürgen on tõusude ja mõõnadega, minu arust on ta ikkagi ülespoole läinud kogu aeg. Kas sa armastad mind igaviku ääreni, siis kui igavikuäär on möödas? Me oleme ju mitu tundi edasi liikunud, aru saamata, mis toimub. Millisesse maailma oleme jõudnud. Kas sa armastad mind ka siis veel, kui ma teie sellega hakkama ei saa? Kui ma end jälle täisjoon ja hetken ilma lõppu magama jään oma topsi sisse kuskil toanurgas nagu õnnis lapsuke? Kas sa armastad mind vastu ööd mil pöördun põrgu külmaks aga meil ei ole kuskile sooja minna ega valgusse sihtmärki. Kas siis armastad mind? Kui ma ütlen sulle? Et ainult meie koos panema aja kestma, et see ongi saladus. Et kui pole meid, siis maailm lakkab lõplikult. Armastaks mind siis kasvõi selle imelise maailma pärast, mis võiks ju ometigi olla. Mis. Kas sa armastad mind, meeletut looma, egoist, suurt isast kaslast, murdunud puutüvel nurru mas seda laulumis põrgus, sügav ja soe. Mil põrgus sügav õpime. Langeb meie üle, keegi ei tea mitte keegi. Mis valguse tulekuks juhtunud on? Kas sa armastad mind? Janune sooja vere järele? Ei ela ainult selle neelduse eelaimdustest. Kas sa ikka armastaks mind, kallis? Kas sa armastad mind igaviku ääreni? Kaugelt kaugelt teispool? Tänases saates, keda sina viimati lugesid, rääkis, luges Hannes Varblane, Jürgen roostest kuulasid ja toimetasid Külli tüli ja Urmas Vadi saade valmis koostöös lugemisaastaga.