Tervist, mina olen Urmas Vadi on lugemisaasta 2010. Keda sina viimati lugesid? Tere, orbil, tere. Keda sina viimati lugesid? Tänu sellele saatele lugesin ma viimati korralikult läbi uuesti Kalju Kruusa luule. Me tunneme 11 päris hästi juba peaaegu 15 aastat. Ja Kalju Kruusa luule on minu jaoks olnud kogu aeg kuskil nagu taustal niimoodi olulisena olemas. Ma olen seda nagu jälginud ja ja sellest nagu välja teinud ja seda lugenud, selle üle mõelnud. Alustaksin võib olla ühe luuletusega, mis on üks minu lemmikuid. See on tema esimesest raamatust meeleolu. Soolotuult ei ole pilvi, ei ole. Käes on heinakuu lõpunädal. Oh kui hooletu mühaklikkust, erksavärviliste lillede. Kuid ma leinaku, et mul ei ole muud kaaslast, kui reetlik rikkus. Lõpuks ärata käima talle täishoo sisse. Oht päeva ei kujuta enam taeva sineta. Kärtsud värvid klähvivad teekäijat ja sisse löövad hambad. Naasvad noru tunnet, Eimineta. Õhtuvalgus käib käpuli, ei malda magada, nüüd on paksud kui toominga marjased huuled. Kõike on priskelt käes, kuid kahjuks ei vada kalligagi, kui prooviksin, ei tea, kas kuuled. Et ma olengi mõelnud täna pigem lugeda luuletusi, natukene vähem rääkida, juttu soovitan lugeda inimestel möödunud aastanumber kaks loomingust, 2009, number kaks loomingust, Hasso Krulli artiklit Kalju Kruusa kohta, mis on päris hea ja põhjalik, kuigi see on kirjutatud ainult viimase raamatu põhjal. Aga ütleb olulisi asju ära üleüldse Kalju Kruusa kohta. Noh, kui niimoodi üldiselt Kalju Kruusa tutvustada, siis tal on ilmunud kolm raamat matut. Tegelikult on ilmunud ka üks selline eelraamat 90.-te keskel, mida ka Hasso Krull mainib. Ka mina olen seda kunagi jumakas käes hoidnud ja läbi lugenud, aga seda tehti ainult 30 eksemplari. Väga ilusa väljanägemisega ise tehtud raamat pealkirjaga roheline, mõned tekstid sellest on hiljem ka trükis ilmunud. Ja kindlasti oluline Kalju Kruusa puhul see, et ta on tõlkija. Ta on tõlkinud paljudest keeltest, tõlkinud itaalia keelest inglise keelest Soome keelest prantsuse keelest jaapani keelest hiina keelest. Tõlkinud inglise keele vahendusel või toel ka Samoa, Havai ja ori luulet. Kõige olulisematest võiks nimetada seda, et ta on koos Maarja Kangro tõlkinud selle valeerija makrelli raamatu, mille nimi on luule, Teeenna. See on oluline sellepärast et Kalju Kruusa enda luule on selline noh, nagu keelte piiril kirjutamine, et võõrkeelsete keeleruumide kohalolu on kaljukruusa luules pidevalt nagu tunda. Ja üleüldse jääb mulje, et ta kirjutab Eesti keele suhtes kuidagi nagu perifeerias või kuskil nagu sellises eesti keele piiril ja, ja kust tulevad siis need teised keeled vastu. Aga samas sellise nii-öelda stereo kaudu jõuab ta kuskile keele kui sellise üsna südamele või tuuma ligidale. Ja see taust on oluline märkida ka sellepärast, et Kalju Kruusa luule liigub hoopis teises ajalisuse poeetilises mõõtkavas kui eesti luule tavaliselt, et Londoni selgesti nendele ajakohasuse, aia kohatuse või või moodsuse ja vana moodsuse mõõdupuudele. Sest ta on kontaktis nii paljude teiste poeetiliste ja keeleliste ruumidega ka Eesti-siseselt, et ta on näiteks ainus luuletaja, keda ma tean, kes on oma luules kasutanud kirderannikumurret. Ja ta kasutab muidugi eesti keelt ka hästi avaras valas igasuguseid allkeeli ja slängi ja erinevaid registreid on seal pidevalt läbisegi. Ma loeksin luuletuse, mis võiks väljendada seda Kalju Kruusa enda nagu hoiakut või asendit selles keelemaailmas. Selle luuletuse kommentaariks tuleb öelda, et sinna juturoseti kivist roseti kivi on siis üks raidkivi, mis leiti Egiptusest. Ja kus on siis egiptuse hieroglüüfides üks tekst. Ja selle kõrval selle kreekakeelne tõlge selle kivi põhjal lõpuks dešifreerida egiptuse kiri. Viies tagavara ratas, roseti kivi, kreekakeelse rööp kritselduseta poleks suudetud muukida Egipti krüptilist skripti. Aga kui aastatuhandete pärast Soome saksa, vene inglise suahiili, Sindi hiina keelt enam ei mäletata siis viimaks leitakse katkend osaliselt tuttavast eestikeelsest rööptekstist. Ja kultuur ei katkegi. Nüüd, kui ma lugesin nagu niimoodi järjest tervikuna Kalju Kruusa asju üle, et siis mul tekkis selline tunne, et noh, see ei ole nagu lihtsalt nagu keelemäng, mis ta nagu eesti keelega toime paneb või et see on pigem ta pakub välja üht-teist võimalikku noh võib-olla utoopilised või ulmelist, eesti keelt või isegi mitte üht, vaid vaid teisi võimalikke eesti keeli, mida tegelikkuses ei eksisteeri, aga mis võiksid vabalt olemas olla. Ja mille kaudu ta osutab sellele keeleteaduse põhitõele, et keel on maailmas suhtes või oma tähistatava suhtes suvaline, kokkuleppeline Arbitraalne, see ei ole omavahel tegelikult üldse ei ole seotud see, millest räägitakse ja, ja mis sõnu selle kohta kasutada. See on täiesti juhuslik. Me võiksime rääkida hoopis teistsugust eesti keelt. Samas on selles luules ka olemas teine poolus, et kui me juba mingis keeles räägime, siis paratamatult peame neist asjadest mingilt teatud kindlal moel rääkima. Et see, millest me räägime, see keel meile nagu seda surub peale või, või suunab meie seda üldse, millest me räägime. See puudutab Kalju Kruusa puhul nii keelekõlalist kirjaliku kujusest pooletama. Sellised keelelised eripärasused on just nimelt kirjalikud, mis lugemisega välja ei tulegi. Et noh, on teada see y, mida ta kasutab. Tähistamiseks on tema nii-öelda firmamärk, aga see on ainult üks detail paljudest. Kalju Kruusa luulel on omane teatav sortiin või vaoshoitus. Osalt tuleb see ka sellest ulmelistest keelest sest see loob sellise teatava filtri. Se harjumatus tekitab just selle sordiini või looritatuse mulje. Aga seda ootamatum puudutavam on see, kui sealt pinnalt purskub esile midagi sellist teravat, et mingit kas armastuseõnn või, või mingi kitsikus, hingeline või lihtsalt eluline. Loeksin siinkohal siis ühe teksti, tal on viimastes loomingutes ja vikerkaarte sandale ilmunud uusi tekste, mis on, ongi nagu sellised teravad ja isegi nagu võiks öelda, et vihaselt tekstid võrreldes nagu sellega, mis nagu üldiselt kirjutab seemned vikerkaarest, üks tekst. Nii palju tund valget lund näkku, valget lund kurku ja makku, olevik on väga hele tulevik, seda tumedam, nii palju negatiivsust, töö ja kodutuna, illusiooni ja tahtetuna. Ja on ikka otsas, raha samuti olgu lumi meile kerge, nii palju lund, et silme ees läheb mustaks türama või süda tahab lõhkeda ja ajud välja voolata. Eelistatavalt Hiinasse. Et oleks mingi positiivne programm. See viimane rida on tal hiina keeles, aga kuna ma seda ei oska, siis ma ei hakanud seda hiina keeles lugema. Et võib-olla siit luuletusest oli ka juba näha see üks joomis kalju kruuselen on iseloomulik, et see on väga, väga kummaline, selline trafineerituse ja triviaalsus segu, et ühest küljest kasutatakse igasuguseid teisi keeli ja, ja väljendus on ju tegelikult üsna selline mõõdetud. Aga samas räägitakse väga lihtsatest asjadest lihtsatest tajudes, mille suhtes ollakse väga tähelepanelikud, tähelepanelik lihtsatest igapäevategevustest, tee tegemisest, söömisest, söögitegemisest ja kõige põhilisematest inimestevahelistest tunnetest, sest et need tunded või suhted, mis Kalju Kruusa luuletustes on need on täielikult ka nagu tavalised või põhilised tunded, väga äratuntavad luulekogust, pilvedki, mindki, liigutavadki sellelt luulekogu, nii-öelda nimiluuletus liikumisi, Epursi move hommikuti võimeldes painutusi ja venitusi ja kükke, tehes samal ajal akna taga maja kattusi, kõigutan ja liigutan pilvi ja päikest. Haaran mahlapakki ja seda avamise eel loksutama. Samal ajal mahlapakk raputab mu kätt nagu kahvatu näod teretades. Kättpidi vägagi loksub mind. Mulle osaks langevad aknast paistvate valgusosakeste puudutused ja pilvedki. Ah, kogu kõiksuse kandvami omadusi on liigutavus. Kuigi pealispinnal see Kalju Kruusa luule võib jätta sellise suhteliselt jaheda mulje on oluline just see, et et tegelikult kõik, mis teda ümbritseb, seda nagu liigutab. Et see on, selles mõttes oli see oluline luuletus. Eriti Kalju Kruusa varasemas luules hilisemas muidugi, aga eriti varasemas luules on hästi palju sellist taju keskset luulet, kus kus jälgitakse hästi tähelepanelikult seda, mis ümberringi looduses toimub, mis aistinguid see pakub, et seda võiks nimetada isegi võib-olla fenomen loogiliseks luuleks kus siis keskendutakse nendele Astingutele, mida see maailm pakub ilma et see tegelikult midagi nagu tähendaks, aga ta on samas väga tähendusrikas just selle tõttu, et ta on kuidagi niivõrd eneseküllane see, milliseid valguse või lõhna või ma ei tea, tuuleaistinguid võib inimene tunda ja see on kuidagi noh, see kuidagi puudutab, see on ikka seesama puudutavus millest ikka seesama pilvedki, mindki puudutavadki. Ja siis ma loeksin ühe luuletuse sellest esimesest draamast Dust meeleolu kulunud kägiseval kiiktoolil võtan päikesevanniaida ees, kus päev pöörab pale mu poole eha eelpilv looritab tale, äikeselauba tormab taevaservast keskemale. Ise lamp vaikselt. No oleks, et ma ei hooli, et päev puistab oma ooker kuumust mu õlale kaelale kiigun vaikselt, kui logisev tooli tal tong saab ust, keskendun kolksu valekõlale. Aga sellele maailma kehalisele ja ainelisele tajutavusele sekundeerib ikkagi ka see keel ja ka seda keelt tajutakse vahel vägagi sellise ainelise. Ja noh, lausa võib-olla nagu ihulises suhtes ollakse selle keelega, see tuleb eriti välja siis, kui kasutatakse onumata poeetilise väljendeid, neid on kaljukruusa luules ka omajagu. Noh, need on siis need väljendid, mis või need sõnad, mis mis oma kõlal meenutavat asju, mida nad tähistavad. Ja Neid asju, eesti keel on eriti aldis sellistele asjadele, et neid on alati võimalik nagu juurde teha, juurde mõelda. Igas keeles see nii lihtne ei ole. Aga just selles onumatu poeetilisusest tuleb välja, et kuidas liigutakse nagu keeles, samamoodi nagu liigutakse näiteks mingis maastikus ja taju takse seda. Loeksin siia siis ühe luuletuse, mis on kirjutatud Jaapanis. Vaataks netist lehti, et mis ka kodumaal toimuks. Lupsti loiva puh kirjutab, et tola Molatud tulutu biovjuu suga Tiruga puga nukus Jukooks lupsti puuks, Prits kirjutab aga, et Haagadiga Kadi plokka, Glocki nuku Bay Pugadi, Rugadi Huppadi siseringi asi. Harjutamine teeb meistriks. Kullap on ka mingit maadid, mangus. Või siis teine luuletus, mis ongi läbinisti onomatopoeetilisdeskri onumatu poeet Jugar mügari seni avaldamata sünnit. Enne kuskil nagu säigatanuks mingine lärakas puherdunegi Arusaamatu plärakas. Ja kust sai kuhugi veel pooleldi närakas just nagu nagu päraline kärakas mida mõjutab endast bumendavane kolakas suhteliselt labamatu olemisega tolakas. Mida teeb ta jublaka joontega kenakas natuke jahtlase poolselt Nublaklik kamakas. Mida kavatseb Laevu mürgatav pirakas purakas muneti mürakad meenutav jurakas, mis oleks, kui kanda talled teatud surakas. Ootamatult Otsa sai, kui käis jumakas umbes peaaegu irjeldamatut tümakas otse kõmaka ja prohmaka vaheline Puma. Et need varased luuletused jah, on siis natukene rangema vormiga, hiljem see lõdveneb. Ka keel on ometi kogu aeg pingul, isegi lobisevates tekstides on keel pingul nagu trumminahk. Selle näiteks ma loeksin ühe luuletuse, mis on nii korraga lobiseb kui ka range oma keelelt. See on jällegi raamatust pilvedki, mindki liigutavadki. Mustuse kiituseks. Värvid kokku segades saab musta, suisa rikka musta mai salli, valget salli ega kanna valgeid sokke. Kuigi mitte etiketist. Mulle ei meeldi, kui mu päkad välguvad ja liialt sandaletist eristuvad. Parem kui nad pehmelt ja mahedalt pidevalt tuunialt magedalt ja leigelt valguvad. Mu sokid on tolmused, higised rasvased, pudrusett lumised. Mu sokid on koos prahiga pudiga karvadega saba sarvedega. Siis ütlen, sokid mustad. Aga mis ma ainult sokin Mobisen enesele habemesse pomiseni, jorisem ja mõmisen. Mul on piimahabe kitsehabe soku habe, kikkhabe, moka habe, põskhabe ja täishabe. Ja mu habemed on täis pudemeid, kübe meid, kibemeid ja muid sugemeid neid pea igal juhul soetama. Kohati tundub neis ka ohtlikke sädemeid ja sidemeid ja südameid ja häbemeid. Aga pidemeid ja tugemeid, kuhu ennast vahel toetama oma habemesse poetan kartulikoori, kala, rootse, porgandivarsi, kiili, diivakesi, oblika, õiekesi, kaste, tilgakese leivaraasukesi, leotan loet. Ta on murdesõnu, vananenud ja uudissõnu ussisõnu vägi, sõnurra ja tsitaatsõnu. Võõrsõnu nupuristidele muidugi ei meeldi, Kudama luristan ja koristan ja igale poole löristan. Aga näitagi meeleheaks ma üht-teist puristama. Kui mistahes asjad on teiste asjadega koos, siis on need asjad mustad ja enamate asjadega, mida enam koos. Seda mustemad. Aga mulle meeldib olla koos pigiga tõrvaga meega, teega kohviga, piimaga, koorega, vanaga noorega. Olen kõigega nõus. Kõigiga, kogu temaga ühes potis, ühes katlas oleme ühed mõlemad, oleme ühendatud anumad. Nõukogude sotsialistlike vabariikide liit, ühendatud kuningriik Ameerika Ühendriikide ühinenud Euroopas. Ühed pese ja kasimata, pikemad ja paremad värvid kokku segades saab musta. Ja kas mitte suisa puhta musta, nii puhta, mis on kindlalt üle nii ebakindlast, nii kergesti määrduvast nii-öelda päris puhtusest. Selle kõige kõrval on kaljukruusal ka väga puudutavat luulet mida võiks nimetada armastus luuleks. Või siis luuleks sellest, kuidas inimesed igatsevad 11. Kogu tõusast harakiri. Arvasin, et suudan su püüda kannuga. Vaga vesivalguv vesi, voolav vesi. Kuid miks ei võta vesi kannu kuju vaid see on kann, mis uju, võtab veelt. Raamatust trehvamisi, embagi, kumbagi, ah su sukasääres oli varjullushida ja ma ise saapasääres hoidsin seda. Koguteoses õigem valem on selline tekst. Mõtlesin ebakoha mõtet, kohatut mõtet, et võiks olla nii, et ei oleks mehi ega naisi. Kui ei ole armastust. Ainult sel ajal, kui kaks inimest teineteist armastama hakkavad, saaksid neist naine ja mees teises tähenduses, kui tegelikult kaks inimest, olenemata, kes, kel kummalgi on eeldused nii naiseks kui meheks. Kui tahavad tunda Nende ühena olenemata, kuis näha seda lobelia korvi räästakonksu otsas kiikumas taustaks puud, näha kahisemas seda kastanit ja neid viirpuid ees lillekorvist laik lipsata randa Sophalt sokkis jalu murule vaatamaks, mis seal teisel pool toanurka kolksatas. Näha valgust nirisemas poolsajandivanuste viljapuude võradest. Veranda uks pärani, kaugele paistmas kui kinoekraan. Kui sa tuleksid sealt eemalt puud, vabisevad pehmelt kui kihutavad rongid, kui kaotavad oma okste vahelt sooja tuult. Ma katsun neist aru saada ka nii kui leban, kulunud kortsus siit särgis verandal. Mil kolm külge on ühekordset klaasi ja ühe kordumatut ilma. Ma nagu ei olekski ise olemas, mu sile noorepoolne nahk, mis katsuks sisse elada. See, mis ma iseenesest praegu tunnen, on puuvill, siid, puu, paber. Tunnen sundimatult, et see valgus mahub mu silmile sama tugevalt. Maa tõmbab mind maa poole ja nii kui õhk tõstab mind õhus ja nii kui vajub mu seljas ja nii kui pliiatsiga vajutan paberile milline kineetiline vaikelu, kus kõik toimub, katsun ka neist aru saada, nii kui teistest inimestest puud vabisevad pehmelt kui kihutavad rongid, kui kaotavad oma okste vahelt sooja tuult, katsun tunda ja mõtelda, mis ta tunneb ja mõtleb. Ja sellise tahtmise eest saaksid inimesed sellise kingituse, kus nad ongi kahekesi koos. Sellised kingitused oleme me isegi vaatan praegu putuka kaheksast pärani aknast kahe eest. Tavaliselt see teadmine tahab ununeda, kuni tuleb miski tavatu ja meenutab, et tugeva mõte ongi pakkuda tuge. Ma mõtlen, et sa tuled säält. Ja sellega natukene noh, võiks öelda, mingis mõttes mõjub selle loo järjena. Eks tekst raamatust pilvedki mindki liigutavadki. Ma mõtlen sust, aga kui ma sust mõtlen, siis misasja ma tegelikult mõtlen ja mismoodi ma mõtlen? Sest kui ma mõtlen, peaksin oskama ka seda ütelda. Aga ma ei oska ütelda muud, kui et sina mind kummitab. Sina, sina, sina, sina, sina. Aga milline samu mõtetes oled ja mida sa neist teed? No sa oled nii täielik, sa oled alati ja igati. Ma mõtlen ainult sinust ja seepärast ei saa ma sulle midagi ütelda, muud midagi. Saaksin sulle ütelda ainult sina? Ainult üte. Aga kuhu jääb mõte? Ma ei suuda midagi muud ütelda ega mõtelda, sina saa, sina, sina, sa, sa, sa, sina, sina, sina. Saade hakkab varsti lõppema, eks siin teksti jällegi sellest viimasest ehmatust mis mõnes mõttes tundub kuidagi kokkuvõtlik. Nii nagu see asi, millest räägitakse, selle kohta öeldakse ka, et selles on midagi kokkuvõtlikku. Mulle tundub see kokkuvõtlik kuidagi Kalju Kruusa. Ma ei oskagi öelda, luuletuse pealkiri on vikasti, mis tähendab siis selles kirderannikumurde vikat. Vikat on mind lapsest peale lummanud. Väikesena oli vikat muidugi tähtsaim tabu asi, mida ma mingil juhul näpuotsagagi puudutada ei tohtinud isegi ta varre lakitud ja siledaks kulunud pinda. Tegu oli riistaga, et mitte öelda tapariistaga. Teine sama kaalu imeasi oli muidugi kirves. Vikat on peenem, kirves on raskem ja tahumatu. Esialgu oli mul oma mängu rikat see kujutus lihtsalt hallist paigast Milteragi polnud. Ma käisin kõrges rohus, vehkisin ja laulsin, et 1000 100100 ühekorraga lööb maha. Päris vikatit mulle ei antud, kuna muidugi kardeti, et see lõikab saama matul jalagma. Vikatit kõlkusid aida trepi varjualusel vikatipuul, käisin neid aukartusega vaatamas, nadolid, sihvakad ja voolujoonelised, lõpmatuseni tõmmatud kurvid, tera helkis teatud nurga alt sinakas mustjalt. Nad rippusid õrnalt ja kergelt alaspidi, seal olnud ka nahkhiiri peaaegu iseenesest õhus, ainult ühest kohast oma kanna juurelt toetudes. Praegu meenub veel, kuis eetis Achilleuse kannast hoides leebeevees kastnud. Vaatasin sageli, kui vanaema või keegi heina niitis. Ikas juhtis auhtija sihkadi sahkadi. Huvitav, kumb osapool sedasi häälitses, kas oli see vikatist vairohust? Heina langes väga täpse kaarjoone võrra nagu mõõdetult ühe hetkega üheksat korda mõõtmata. Hiljem anti mullegi hakkama saada laiale vikat kätte ja siis juba hoiatati, et ma rannaniidu lugematute salajaste kivimätaste vastu vikatit ei lõhuks. Vikatitki tuli alati õrnusega kohelda õige nurga all, kanna poolt maadligi hoides. Heinaniitmisest sai mu lemmikameteid. Need liigutused kulusid mu kontidesse mu lihasse ja luusse sisse. Ah, nad lõikusid lihasse sisse sellise täpsusega nagu ei miski muu. Ja kas ma luiskaks, kui praegu lisaksin, et kui ma kunagi virguksin, siis ainult vikatiga heina niites? Juba niitmise hääles tähendab see niit ja poolkaares painduva keha ja vikati sirgelt langeva niidetava ühinemise helis oli midagi ja midagi oli ka luiskamise hääles, mis kõlas kui vahepala, et nagu hinge kellana nagu torni kellana. Vikatki on jo instrument, mis hästi häälestamata ei toimi. Tasun pikast peenest varrest tingitud nõtkust. Tera on otsast kitsam, kannast laiem, värskelt langetatud rohult päritud mahlaka vetruv arut juba tämbriga. Nii et kui rütmiliselt ja kummaltki poolt vaheldumisi voolavalt kõvasiga üle tõmmata kuni tundumani, kas pole viiul mitte algupärase vikati edasiarendusi siis tekib lainetab ja kõrgust vahetav helipööris, mis teravalt pimedalt laiatavalt kõrvapiirini kajab. Nii et see suvisest kumalase sumina vaikusest pursatavas tihelas on midagi kokkuvõtliku langenud ammuka, kõrvenõgese tuustiga või raudrohu Dorakaga pühin pärast puhtaks vikati viimaseks mahlaseks saanud pehmed ära. Ah juba see sõna ise, vikat. Mõnikord on olnud niimoodi, et Kalju Kruusa on andnud mulle lugeda oma luuletusi, mis ta on kirjutanud ja küsinud, et mis ma arvan ja kas nagu kõik, mis nendes olemas on vajalik ja siis mõnikord olen ma näiteks öelnud, et selle luuletuse lõppu ma jätaksin ära. Või et see luuletus saab siin juba enne lõppu otsa ja siis mõni üksik kord ongi ta selle lõbusalt ära võtnud. Ma loeksin lõpetuseks ühe luuletuse, millest ma loeksin ette ainult esimese poole. Elu armastuse ei leia kahe ühisvaeva vahel valides vaid tühist taeva all, mitte miskiga vastandamisi. Tänases saates, keda sina viimati lugesid, rääkis, luges Aare pilv. Kalju kruusast, kuulasid ja toimetasid Külli tüli ja Urmas Vadi saade valmis koostöös lugemisaasta.