Tervist, mina olen Urmas Vadi on lugemisaasta 2010. Keda sina viimati lugesid? Küla luges viimati Jon. Aare Pilve looming mõjub minusse aegapidi justkui riivamisi aga lõpuks selgub, et kõik pilveõrnad puudutused on ometi hakanud. Üsna sügaval juuri ajama. Viimati selgus mulle noh, mõnevõrra ootamatult, kui korraldasin selle aasta jaanuaris ajalehe sirp tarvis üht küsitlust. Tegu oli sellise subjektiivse Gallupi ka, kus palusin oma kaastöötajatel nimetada lõppenud kümnendi isiklikku lemmikraamatut mis siis antud ajavahemikul eesti keeles eelistatavalt esmatrükina on siis ilmunud. Palusin osaleda Kaare pilvel kelle minu meelest avar pilk ei võimaldanud lõpuks oma imikute nimistut 10-ni laasida. Kuid kõige muu huvitava kõrval jäi mulle sellest küsitlusest silma, et päris tihti mainiti Aare Pilve enda 2007. aastal kirjastuses tuum ilmunud luulekogunäoline. Alguses üllatas mind, kuid kohe pärast seda üllatas mind hoopis mõnda üllatus. Sest ka mulle tegelikult meeldis raamat väga. Gallupi ka tegelemise hetkel oli see tõsiasi lihtsalt asetunud mälus paljude teiste toredate raamatute kõrvale ja vahele ja ei karanud mälu riiulitest kohe silma. Ma muide mäletan väga selgelt, millal ja kuidas ma Aare Pilve juba tegelikult jah, žanriliselt elamusliku luulekogu esimest korda lugesin. See juhtus meie maamajas Viljandi lähedal Väikse kupli otsas ilusa puhta veega sügava järve ääres. May ehitas mulle tähe ja ümbruse vaatluseks torni ja näengi ennast istumas seal tornis augustikuise pärastlõuna sellises virdavas valguses rüüpama Smorssija lugemas näolisest üht luuletust, kus räägitakse vihmast Viljandis juuli lõpus. Aga on mitmeid põhjusi, miks mulle meeldib Aare Pilve loomelaad ja sealjuuresnäoline eriti noh, üks või siis äkki isegi peamine on puhtalt isiklik ja osalt ka kirjandusväline osalt kindlasti eriti inspireerivalt, nagu öeldakse, intertekstuaalne. Nimelt nad näolise kaanel üht Claude molee maali millele on kirjutatud hispaania keeles Aabrioshos. Ava oma silmad. See on viide ühele mu lemmikloole. Cameron Crowe lavastatud filmile Vanilla Sky, mis on isenesest võimeik hispaania lavastaja Alessandro mena barri filmist Aablerlas sovhoos. Vanilla Sky ripub sisse moneemaal peategelase Davide emsi kodus seinal ja eimis ütleb seal tüdrukule, keda ta armastab. Et tõesti see vanilla karva taevas on monee enda pintsliga maalitud. Vanilla karvapilved sümboliseerivad siis filmis selliseid ebareaalseid unistusi romantilisi kujutluspilte maapealsest täiusest mida siis tarbimise mentaliteet jõhkralt erinevate teenuste ja toodete pähemäärimise ära kasutab. Filmis pakutakse teenust nimega Jussid hõim ehk siis selge uni. Klient külmutatakse süvaunne, kus ta näeb oma elu saalis või siis elu ideaalina igavese täiuse õnnena pideva õnnelik kolevikuna. Muidugi kisuvad asjad sellises kunstlikus seisundis nihu ning Davidil tuleb lõpuks teha otsus. Tahab ta näha edasi oma ilusat und, see tähendab tarbida täiustatud teenust või elada siis päris õlu vaesena inetuna 150 aastat pärast oma armsama surma. David valib viimase und, ei soovi ta enam näha. Ja unenägudele viitab ka Aare Pilve raamatu pealkiri. Kuid tema liigub, osaleb teises suunas rääkides just päris elu paratamatust unenäolisust. Samas on viide vanilla skaalaga ülimalt täpne, sest pilv kirjeldab mäletamist väga detailselt kirjeldab väga detailset mäletamist. Ning sedasi kirjeldatud mäletamine on oma olemuselt vastassuunaline elu maha magamisele elamine ise võib-olla selge uni kui ta mitte mingi veatu toote mõttes mitte mingi kunstlik olevik vaid isiklik poeetiline pilguheit oma ajalisele eksistentsile. Inimene ei vaja selge unenägemiseks mingeid väljaspoolseid abivahendeid, piisab vaid sissevaatest enese mälusoppidesse või nagu ütleb pilv näolises ise, tsiteerin. Ta hakkas ennast meeles pidama. Ta hakkas elama nii et ta võiks ennast mäletada. Tsitaadi lõpp. Mulle meeldib, kuidas pilv poetiseerib sedakaudu argisust ajaliselt kauge argisus pisemgi igapäevane mingil põhjusel mällu talletunud detail muutub korraga poeetiliseks lihtsalt seetõttu et me seda meenutame. Ja nüüd võikski küsida, et kuidas see meenutamine siis õigupoolest käib. Näolisus on koht, kus räägitakse tooridest. Nimetatakse aaret ja põhilist inimlikku küsimust. Ehk siis küsimust olemise sele piiride järele on inimene tema elu kestvuse on selle kestvuse piirid lõpetatus, mis ümbritseb siis kestvuse liivaterapilv kirjutab nii, tsiteerin. Nende asjade ees on mingi loor, mingi pool läbipaistev kate, mida Aare aeg-ajalt oma silmade ees tajub, kuid millega ta siiski nõustumatult lepib. Selle kate taga on maailma lõpp, aga seal on ka lapsepõlve kevaded. Nüüd hilissuvel, kui kevad on juuli, kuumuse ja jaaniehade loori taga tunneb ta, kuidas lapsepõlv ise on loori taga. Ja see loor on õmmeldud silmade avanemisest endast. Ta ei näe enam und, ta silmad on pärani, aga silmade vallakukkumisega rullub kaloor valla tsitaadi lõpp. Siin lõigus on mitu tähenduslikku sõnastust tähendusliku mitte ainult näolise või, või kogu aaria pilveloomingu plaanis, vaid ka inimeksistentsi enda, sügavuste ja, ja kõrguste mõttes. Niisiis küpse vaimselt hilissuvise vaatleja ja tema lapsepõlve vahel on poolläbipaistev katteloor. Nii et loor küll ei kata, aga kindlasti hägustab, moonutab, muudab ähmasemaks. Ometi pole loor läbipaistmatu. Ja samas see loor on õmmeldud silmade avanemisest endast. Siis tähendab, et loor tekib kohe, kui tekib vaatleja muide, sarnane astrofüüsikast tuntud opsus printsiibiga mis suure lihtsustatusega öeldes rõhutab kosmoseruumi ja selles toimunud arenguid sellisena, et mingil hetkel sai lugematute asjaolude kokkulangemisel tekkida kosmoseruumi täpselt selline keemiline ja füüsiline ümbrus, mis võimaldas orgaanilise elu, mis omakorda võimaldas sellise org paanilise eluvormi nagu inimene, kes hakkas kosmoseruumi vaatlema. Baas nimega Linnutee, mis muide sisaldab 10 astmel 11 ehk üle miljardi tähe, millest ühe päikese lähedal asuval planeedil siis seisab. Inimene vaatab taevasse. Ning vaadeldes taevast langeb vaatleja Silmete nii ruumist kui ka ajast loor. Ta näeb, aga mitte piisavalt ja samas piisavalt vähe. See tähendab sama palju, kui ta näeb ammeid Natoga nende varjatust. Ta näeb, et ta nägemisel on piirid. Ta näeb, et ta näeb küll ohtralt sündmusi, aga ta näeb ka sündmuste horisonti mille taha teatavasti ei ole võimalik näha. Vaatlemisega kaasneb Loore Loora vaatleja paratamatu atribuut igasuguse vaatlusega. Looritatus ehk lihtsamalt öeldes paradoks, et nähakse, kuid mitte kõike mitte kaugeltki kõike nähakse kuid uduselt ja vastupidi, alles nägemissoov annab elule sügavuse. Muidugi pole tegu siin tavalise vaatamisega, vaid enda sisse vaatamisega. Sealt enda seest saab avastada oma ajalise oleku, oma piiratud kestvuse. Ning paradoksaalselt on oma lapsepõlve mälestuste Silmete tõstmine ühtaegu nii lähemale toob lähendav kui ka eemaldav. Nii et kasutades pool läbipaistva loorib võrkpilti toob mumeelest pilv hiilgavalt esile igasuguse mäletamise, vastuolulisuse mäletamine toob mäletatava esile. Ta tekitab seose, tõstab inimeses üksteise lähemale mineviku ja oleviku. Aga samas on palju raskem. Noh, kuigi mitte lõpuni võimatu. Sulandada minevikku, kestvamalt olevikku. Sest see juhtunu, mida mäletatakse, jääb igavesti minevikku kinni. Juhtunu tõsiasja saab tuua tagasi ainult mäletaja soov mäletada. Ning igasugune mäletamine on servadest ähmane. Iga mälupilt sisaldab hägusaid piirjooni ja moonutusi. Iga mälupildiga kaasneb teadmine miski oluline ja pildist välja õieti määratlebki, millegi väljajäämine, mälupildi olemuse. Nii et kõigepealt toob mäletamine kaasa teadmise oma ajalisusest ja selle kaudu ka ajalise piiratuse taju. Teiseks aga tähendabki mäletamine üht erilist vaatamist, pärani silmadega vaatamist. Just pärani silmadega vaatamist. Imestavad, igatsevad, unistavad pilguheitu ja pilguhoidu. Kuid teisalt on selle eesaia kulutav loor juskui hõõruks, aeg õrnalt aga üsna järele jätmatult vastu mälu silma vikerkesta olevik kulub minevikuks, jätab pilgu peale oma kulumisjäljed. See toob mulle meelde Walter Benjamini lause. Laps, kes seisab kardinate taga, muutub ise millekski lehvidaksia valgeks kummituseks. Sellest ka mäletamise näolisus. Ehk siis täpsemalt unenäolisus. Isegi. Ja, ja eriti kui mäletatakse argised asju, kui mäletatakse last, kes on peidus aiakardinate taga. Üks näide pilvelt, tsiteerin. Raadios ütleb keegi reipa paritoniga meele ja siis pisut rahulikumalt jahutaja. Seda kuulsin juba köögist õuehäälena see jahutaja hääl õigupoolest loobki esimese silla õue ja köögi jaheduse vahele. Ka mina mäletan seda häält meelejahutaja Dee Dee Dee Dee minu lapsepõlveraadiole köögis, ma istun pühapäeval oma toanurgas diivanil, on vist hiliskevad aguli kevad, sirelid eluda, akendada õitsevad asfaldil on kaks poriloiku, mis meenutavad mulle Hiiumaad ja Saaremaad. Ma mäletan isegi seda maikuu lõpu päikest. Rohututte hoovis krobelist kivimüüri, keldri, ühtaegu niisket jahedat rammusat rammestavat lõhna, tervet seda kauba juurdeveo tänava agulimaailma. Taarapunkt, juurviljakauplus, šašlõki restoran, meie oranž Žiguli null 11. Lisanduvad teised lapsepõlvehääled, Soome telekanalite tunnusmuusika, see ilus meloodia preemia lõpus, seal, kus näidati temperatuure linnades Leningrad alati eelviimane ja viimasena öises tuledesäras Moskva ja nii edasi ja nii edasi. Ning ametikaaslane nende elavate piltide, helide ja lõhnadega kõrvetava teadmine nende kaugusest sellest, et nendeni ei ulatu miski muu, kui vaid minu väetilt mäletab mõte, et Ta elavalt vilksatavad eluhetked tardunud kuhugi minevikku, nendesse ei saa enam tagasi minna. Ja ometi, kui pilv mainib seda meelejahutaja kõlli, olen ma seal. Ma olen aadressil kauba tänav 41. Olen tagasi, olen väike laps ja minu ümber laguneb vaikselt Tallinna agul. Kastanid õitsevad köögis kolistatakse nõudega, kuulen elutoast meie mustvalge teleka häält. Kuigi jah, meie must-valge telekaga seondub mul eelkõige oma esimese kanali jõulukalender ja sedakaudu hoopis talv. Ühesõnaga, see on seesama, mida pilv nimetab ootamatuks, päral olekuks, millest ma enda tagantjärgi eest leian. Aga siin on veel üks haga näolise Aare pilv, peonäolise aare, pilk pole ei kibestunud ega elus olemise piiratuse või ebaõigluse vastu, mässab vastupidi, mulle meeldib väga pilve leplikkus. Tsiteerin niisiis päikese käes kuumaks läinud raadio keset õue pühapäeva hommikul, juunis ja mida mina selle kõige peale selle kõige juures kohal olles teen? Ma ei tee mitte kui midagi, ma tulin õue vaatama, vaadasklema ega tea tegelikult mitte midagi sellest, mis toimub, sest toimuda ei ole midagi, kõik on juba pärale jõudnud ja kadumatut täiuslik hetk mida ei jäeta meelde, vaid, mis on meeles. Raadiomust kast imab endasse päikese pintsust ilmata sellest paremini mängima hakkaks või kaugemaid jaamu leiaks. Ta lihtsalt kuumeneb keset õue, keset mu laps olekut keset pühapäeva hommikut ei oodatud ei ootamatut päraleolekut. Millest ma enda tagantjärgi eest leian. Täielik täiuslik kingitus, mis ei ole mõeldud millegi eest. Olukord, mille absoluutselt ainus mõte on kunagi meelde tulla, meelde tuletada tõsiasi, et ma olen seal olnud selles hetkes, mille mõte on kinkida mulle paarkümmend aastat hiljem pole kümmetki tuhandet päeva puhas tunne. Ma olen seal olnud. Mida rohkemat võiks nõuda sellelt asjaolult, et ollakse olemas olnud tsitaadi lõpp. Ja ma hakkasin mõtlema, kas saabki olla täpsem ütlemisest. Ma olen seal olnud selles selles skii väljundis on ju koos kohal olemine ja selle kohalolemise täielik asumine täisminevikus, see tähendab kohalolu lõpetatus täiel määral. Ja ometi ja vastupidi ei tühista kohalolu, täisminevikku, lisus, kohalolu tõsiasja. Kas saab nii öeldes olla veelgi leplikum oma kestvuse ja piiratuse suhtes? Ma olen seal olnud siis öeldakse välja ja kuigi nii öeldes tuleb palun kohe ligemale ütleja juurde asetab ütlemise ajaline vorm asjad tegelikku valgusse. Tegeliku kaugus. Iga ma olen seal olnud, sisaldab paraku ka järgmisi pilveridu, tsiteerin. Pidevalt, püüdsin midagi tuletada meelde ja hetkel kui see nagu hakkas meelde tulema oli selle meeldetulemisel meelest ära minemise kuju. Tsitaadi lõpp. Mälu valgustab, kuid mitte ühtlaselt. Õieti valgustab mälu lisaks mälupildile ka tühjust ja pilkas pimedust mälupildi ümber ja ja kohal ning mälupildi piirjoonte vahel ja eelkõige mälupildiga mäletaja vahel. Mälupilt püsib oma liikumatus olevikus. See tähendab mäletaja jaoks kauges minevikus. See valgus näitab mitte ainult, et ma olen seal olnud vaid ka seal oleva kasvavat kaugust. Aga see pole halastamatu, see pole terav. Kirurgiline valgus. See valgus kuulub inimesele, kelle vaim asub augusti sumedas valguses. Kiireni hägustavas teravaid nurki sooja hammusse peitvas valguses. Arvan, et on raske rääkida ilusamalt inimese ajalisusest. Kui Aare pilv on seda näolises teinud on raske rääkida kaunimalt ajalise oleku vastuolulisest loomusest kusjuures vastuolusid kummutamata, neid kokku tuua. Ja see kogumine toob kokku tegelikult neid kõiki. Mina kujutab Aare pilv, tsiteerin igaühe oma omasus. Ainus, mida võin jagada selle maailmaga, meie ühine sahiseb võõrus, mis teeb üldse võimalikuks ütelda. See kõik on täiesti olemas, see polegi uni. Tsitaadi lõpp. Või äkki on hoopis nii, et kui see ongi uni, siis sedasi nähtuna väga selge uni ilmsi uni pärani silmi, uni läbi ajaloori. Vot selliseid mõtteid on tekitanud Aare Pilvenäoline. Tänases saates, keda sina viimati lugesid, rääkis, luges Jan Kaus. Aare pilvest, kuulasid ja toimetasid Külli tüli ja Urmas Vadi saade valmis koostöös lugemisaastast.