Tervist, mina olen Urmas Vadi on lugemisaasta 2010. Keda sina viimati lugesid? Tere, kontra. Tere, Urmas, keda sina viimati lugesid? Tuli välja niimoodi, et viimati oma lugesi Kristiina Ehini ja ma lugesin jutti kõik tema kuus raamatut läbi, mis ma kätte sai ja tuli välja, et mõnda naist sa oledki lugenu viil. Ja siukest mõtet, et valida nüüd kuuest raamatust it's välla sihukest mõtet. Mul eriti ess tulebki, selle igast raamatust vale üldse midagi. Ja, ja siin on nii proosat kui luulet kui, kui esiki Räpile üldse. Tegelikult on Mojas sihuke ülesanne kõnelda pool tundi jutti, tsipake hirmutav, aga tõsest küljest jälki, kuna mul on aga raamatu siin, ütlen jama või vahepeal lugeda siis tekste, siis tuugamale harinu, et pool tundi jutti või isegi rohkem tekste ette lugeda. Kristiina Ehin on siis naisluuletaja omale alati juba latsest saatjale, naisluuletajaid üldiselt. Bellanu mul meelen kunagi koolin, saadeti klassil ringi käima. Paper, kus tuli kirjutada, mis luuletajast Kesk-Idast referaati, detaja, keski naljatilk kol, kirjutan oma nime ja kirjutanud sinna Kersti Merilaas ja seol Mojas, nii räme nali, et et ütleb inimmass advust naljast aru ja tõmbassi maha ja. Vot ma ei mäleta kirjuti midagi muud sinna asemele. Absoluutselt ei mäleta, kes. Kestu oles võin olla. Ja tegelikult on too minu saatnud Hill, Tambet, võtame isegi naisluuletaja ette. Jaa. Jaa, Loe teda ja ma nagu hästi ei saa aru, kuigi naiste mõttemaailm on kuigi sihuke kas kauges või keerulises või midagi sihukest muias. Võib olla siis erandisson Merca, kes on ka poolenisti tantsu sõjardia, saada talle meelduse kõiksuguse mehitse asja, nii et ta luulet ka lihtsam lugeda ja tegelikult tuled alla, et et tarvest loetav ka Kristiina Ehini luule. Aga ma arvan, et esimese kõrre ja kui ma Kristiina Ehini luulega tutvassay olnud, see ilmselt elav on esituse on noh, ma ei kujutagi ette ilmselt esimese luuletuse tal oli juba kuskil erakonnas kogun ja erakonna koguma, eriti süvenenutes. S loe. Aga kuivõrd ta nagu esid rehvas näit lugema trehvasin kohegi ta luule takule siis no üldiselt nii olema, et luuletaja on ka väga hea reklaam enesele. Eriti kui ta selline super enda luulelugeja Kristiina Ehinit kullal on tegelikult tolle mõte on päris põnev, et ta esitusviis on sihuke hästi rahulik ja seal samanda nagu aga tule nagu pomm. Et vastu pärast on tal ka raamatutegelasi ja pommipale ja naine. Ja et ütlemegi, nii et Kristiina Ehin, ta ei ole kindla peale tavaline Laane. Ja, ja et mis ta Nonii erilisest teged seodule vist jälki kuskilt kuskilt luulest valla, et ta esikadekla Pariir et tema mürg, laane ja Est tuud on ka märgata, et ta on ürgalget manu tagasi pöördunu. Ja ma loen nüüd esimese luuletuse. See on päris karm ettevõtmine ja alati väga tihti on küllalt raske lugeda Tõse autoril luuletusi ja aga kui pead ette kujutama, et sa oled ürglaane aga nüüd siiski hinge hingevärinaga ma võtacio luule lugemise ette. Kihutan sinu poole üle Aafrika all, Kameruni sadamate tulet ja Burkina Faso pilkane pimedus. Ilusat ploomikarva naised tulevad turult kirjud kannud pealael, lapsed sagivad ümber säärte. Kihutan sinu poole läbi, haara sahiseb nagu uss läbi liiva. Kihutan üle hiigelNiiluse, mis jälgib mind näljaselt hõõrudes oma märgi külgi vastu januseid kaldaid. Sest ta on su poole üle Kuldsarve lahe läbi ajaloo läbi 1000 ja ühe sügise ja talve läbi ööde, mida peaaegu polnudki vähemas läbi oliivisalude läbi magusalt lõhnavat viinamarja põldude kannad kahisemas vastu kevadet, patsid lohisemas vastu suurt suve. Kihutan sinu poole üle palavate paavstimaade, kus patuta päevitavat iga armastuse kraavis. Kas kuuled, kuidas ma tulen? Mina, musta Eeva äkitselt valge võsu. Mu rinnad kumavad nagu klaari, õuna. Randmed on rahutud nagu hilissuverohi. Kihutan su poole üle Baltimaade tanklate ja traataedade külade ja kruusateede üle kokku laenatud kodude ja liisinguautode mere. Kihutan su külla täielikku tagalasse ja mu juuksed ja sall lõhkuvad ikka veel hilissuve hurma. Kihutan läbi aastasadade, sumpan põlvkondade mülgastes. Tulen neutraalselt ja elusalt kõigist sõdadest läbi. Tulen pärisemata üle üksilduse lahtede, et haista su lõhna mõõta, kallistusega õlgade laiust. Sina, noor, vana, kerge, raske, igivana, rahuliku rahva mässav poeg, mina musta Eeva äkitselt valge võsu rinnat nagu Peipsi sibulat, silmad Uiedat nagu Läänemere särjed. Pilk kindel nagu ei miski siin ilmas juba oled sa lähedal su sõrmede ümber on pimedus su südame ümber sõda. Oled ilus ja soolane ja sääsed sind ei söö. Jah, nüüd luuletuse lõpp läks väga päeva kajalisesse millestki muust võrreldes segapäi, praegust kui mitte sääskedest. Moodul muidugi ei tea, kunas saade kuuldav kellelegi on. Aga igastahes, kui ma tule, sead kõnelema, siis või lausa ütelda, et et sääse Aasiva minut hakkan, kui ma siia tulin, kui juba. Ja siis järgmise katsumuse manu loe luuletuse ja me ei anna ma sulle rinda kuulmata tuust, et, et enda mäletamist mööda ma ei ole kellelegi rinda andnud. Enam, kuna ma sulle rinda õunapuud on teist korda su elus õisi täis, uinutan sind magama meie aia esimese ja ainsa Antonovka all ja lutipudelis loksub mahl sellest samast puust maht üle-eelmisest sügisest, kui olime alles üks, kui ma polnud veel päriselt ema ja sina veel päriselt laps, tahan olla siin sinu suur ja sitke Antonovka lõhnaline. Päriselt ema, kuigi enam ei anna sulle rinda sulle päriselt minu laps. Ma ilmselt su emapuhkuseraamat ongi või ka suuren osanispireeritu Imast saamisest. Ja ka ma mäleta, aga oma laol kirjuti siis ehk siis külje pealt naid luuletusi oma esimesest pojast. Nii et nooh, aga ütlets vääga, naiselikkus, särsisma, otsissi raamatust pillipuhuja, naine, pommipanija, naine kirja ma ei tea, kas jäävad kirja kunagi kirjutatu ja saadetu. Aga mis on mulle alati oluline, kui keski keski kõneles jalgpallist ja mul on väga hea meel, et ka Kristiina Ehin ei ole nii tähtsast asjast kuigi mööda pääsenu ja tald kirja. Ma ei hakka Sist ette lugema. Ühte osa unenäost. Kirjutati nägi tund ja küsib, kas oskan seda ära seletada. Kõik algas see unes, tavaliselt lähed pärast päeva trenni ja siis sel hetkel, kui pall, milles osavalt kaitsjate vahelt läbi vastase väravasse toimetad, väravavõrku puuduta, muutud sa ise palliks jalgpalliks, kel pole omaenda tahet, kes on alati ees, aga mitte kunagi käes ja kes vähemalt mängides ei kuulu kellelegi. Pall võiks tähendada seda lihtsat ja ilusat mängude maailma, mis on lapsele nii enesestmõistetav, kuid mida täiskasvanu endale millegipärast keelab, püüdes oma mänguhimu kõikvõimalike väärikate maskide taha varjata. Jalgadega on ju raske juhtida ja palju jääb juhuse hooleks. Just juhuse võimas jalahoop juhtiski sind unes üle vaatajate peade võimsa kaarega staadionilt välja. Sa olidki jalgpall ja samas mõtlesite, tundsid nagu inimene olid jäetud juhuse hooleks, sattusid välja rutiinist ja suutsid äkki taas rõõmus olla. Veerisin kaugele, veeresin kohutava hooga võimsate põrgetega mägedest alla hop vastu uru põhjakalju seina, majade katuseid, kihutasin mööda kiirteed eluohtlikke kurve võttes tee resident kidega sihitult ja hoogu kogudesse ära kaugele-kaugele üle jõgede, järvede kuhugi ilma mere taha kirjutad. Sa olid magades vist nagu muinasjutus. Teisel pool ardist reaalsust olid see, kes sa olla tahaksid, vaba ja ettearvamatu, julge ja juhuslik jalgpall. Aga see unenäolõppu ei oskama hästi tõlgendada, ehk ainult seda oma sõna rõhuasetusega ümber jutustades. Äkki lebasid sa karistusjoonel ja ootasid lööki, mis pidi otsustama, sinu elu olid hirmul, sest lööjaks oli valitud luukereväravavahiks, aga nagu saki kohkudes märkasid su oma naine, kes pole päriselus kuigi vilunud ja luukere lõi sind täiest jõust oma kondise varbaga. See tegi haiget, sa säästsid lendu ja ärkasid, võpatas oma kaasa käte vahel. Ta püüdis su kinni. Milline juhus, kuidas sa ennast siis tundsid? Kas olid pettunud, et langesid ärgates tagasi sind ahistanud igapäevaellu või olidki juba jõudnud tüdida olemast jalgpall? See võiduhimuliste jalgade ja juhuse mänguasi? Ja see on siis väike jalgpallijutt, üks põnevamaid asju siin-seal samal raamat on, siin on seod või peaaegu vist valmi raamatust nimetada, kuigi tihtipeale ei ole tegu loomadega, vaid vahel esikkivil vägevamate asjadega nagu lausa põhielementidega. Et siukest tule ja vii vahe kõrda, siin on siin päris mitmel kodussen. No ja muidugi keskkivist ei ole kirjutanu kassipoegade uputamisest, nii kaunist lugu. Ütleme nii, et see on tõesti kaunis, et see ei ole üldse kole tõust, kui illus. Elunaidel seal jõe põhjaanum on, kas jõuke vääga, vääga argistest asjadest nagu passist ja juhilubadest. Arvad Valoega Sist siis midagi ette, no neli lehekülge, äkki kannatas kõik ette lugeda? Mees passiga. See on tegelikult, see on päris, nagu juba niisugune selget on, või selline, mis, mis otsabitten kõlbas kuumoreaa kirja. Küünlaid huumoriga ajakiri vist eriti küll praegust ei ole. Elas kord mees oma passiga, nemad elasid ühes korteris ja sealsamas sülekassidest haiseva trepikoja elas teine mees, temagi ei elanud üksi, vaid elas koos juhilubadega. Juhiload lubasid tal iga päev ilusaid unistusi. Nad olid nii lähedal, nad istusid sülle ja olite üks kenam kui teine. Üks kõditas meest lõua alt, teine kallistas kuumalt, kolmas tegi süüa. Et vahele see info tõesti repliigina ütlesi, et juhiloa oma viisil tegelastel oma mitmusel müts juhilubade üle juhiluba, et seadki kokku sihukese kombinatsiooni nagu juhiloa. Ja ongi küll, neid on palju küllatum kaunit küll juhilubadega mehel alles veab, mõtles mees, kel endal oli ainult pass. Pass, kes suurem osa päevast lihtsalt vaikselt ja tujutult passis. Ja kui ta alguses oli tundunud lehele ilus, uus, turvaline, lõhnav ja tühje viisavabasid lehti pilgeni täis ning tema enda piiriületamiste templitest seal puutumata siis nüüd tuli mehel järjest kõvemini tuju teda käte vahele võtta ja avada. Tõtt-öelda oli ta hakanud mõtlema passivahetusele, ta teadis, et ühel päeval tuleb seda nagunii teha. See pilt, mida ta praegu passi avades esimesel lehel näed. See pilt, kes talle passi palgetelt vastu vaatab, pole enam ammu tema üldiselt telki vahele ütelda, siis tegelikult vist passi vanaste pidi vahetama ja aastat hakkasid ma ei tea, kus tollega ja nüüd on. Ja baski tundis, et meeskodanik, see ja see, kellele ta kuulub, on jäänud kaugeks, muutunud püüdmatult, teiseks ja kuidas pass kai püüdnud kuidagi ei suudeta kokku viia seda minevikku, meest, kelle pilt vastuda südant kuumas ning seda toasussides sahistavad isast, kes liha tas rehatas. Noskas krõpsutas telekapulti sahistada ajalehtede autorubriik aga järjest harvemini tema passi peenemustrilise lehti. Pass oli muutunud pahuraks, ta tundis, et kattub aegamisi imevaikselt tolmukorraga. Ta ei õitsenud ega säranud enam nagu enne ning eriti hommikutundidel tundis ta ennast tähtsusetu noh peaaegu et voltikuna reklaamlehena, mida igal hommikul nende postkasti topiti. Mees krabas just neid läikivaid lendlehti, ta lausa kogus neid eriti autoreklaame sest ühel päeval pidi temagi ostma endale auto ja siis saama ka. Kolm punkti, naabrimees tuli just juhilubadega koju. Ei tea, aga kas tal on passi kunagi olnudki, mõtles mees passiga. Tänapäeval peetakse passi liiga raskeks raamatuks, mida on ebamugav endaga kaasas kanda. Vahest võiks ka tema kunagi hakkama saada vaid juhilubadega telki, kui kui vahele ütelda, siis olen endale sünnipäeva kingituse sai uue rahakoti, mille vahel massaram passi kanda ja too pärast ma pidi tegema ID-kaardi kus meil pooleli jäi. Võta juba vabariigi lipp maja pealt maha, torises pass ja kukkus tema tugitooliservale. Pimedus on ammu käes, kas sa oled peremees või ei ole? Ei ole minul selles majas ainuke Berene, torises mees vaikselt, kuid alistunud vinnas enda pysti. Naaberkorterist kostis naeru ja tilk Köik lehm. Vees juhilubadega sulistasist mullivannis file ta oma korteri elutuppa ehitanud mees passiga hammustas mõtlikult huulde. Ja muide, enda eelmise passiga jäi kunagi Ida-Virumaad all, nagu ma neid nimetati happevihmade kätte ja siis et viimased viis aastat mul tolle passiga oli niisugune lugu, et tal kõigi lehekülgede pääl label VII kahjustus mulle endale juhilube ei ole, et või olete lollo mäeks sihuke kile ümbre, mis lubas tõepoolest mullivanni sulistada näidega. Tõse osa gaasiast lugema, siin sinu point on ka tulemas. Kahe nädala pärast oli mees raskeks muutunud vanast passist prii. Nüüd oli tal uus punaste põskedega pass. Vii loor nagu mehe süda, mis oli äkitselt otsekui koorma alt vabanenud ja mis veel tore, lähedam mehel oli ka isikutunnistusse väike ja salajane ja mugav magnetiline ja delikaatne, mõjuvõimas, kergesti kaasas kantav rahakoti ehtiv küüs, peenike plastikkaart. Veel polnud tal seda vaja läinud. Aga ühel päeval, kui punaste põskedega matsakas pass peaks samasuguseks pahuraks passijaks muutuma nagu eelmine siis on tal täiesti ametlikult õigus ka isikutunnistust kasutada. Mehele tundus, et isikutunnistus on niisama ilus nagu juhiload. See vist ei vanane kunagi ei kortsu rebenega, põle tuhaks. Naabrimehed surid ühel ja samal päeval. Nad tegid ühel ja samal hetkel oma viimased hingetõmbed, kuulsid, kuidas nende südamelöögid üha aeglasemaks jäid, kuni viimaks raugesid täiesti. Koos ühega surid ka tema pass ja isikutunnistus ja koos teisega tema armsat juhiload ees soli tolmav keskpäevane kiirtee. Nad seisid koos kollase auto kõrval ja pidid hakkama just ületama teispoolsuse piiri. Piirivalvur küsis dokumenti. Üks mees ulatas passi, teine juhiload. Tõkkepuu tõsteti üles ja tee oli vaba, kuid auto ei liikunud paigast. Kus gaasipedaal oligi, küsis mees juhilubadega. Kas sa polegi varem autot juhtinud või, küsis mees. Passiga? Ei ole, tunnistas mees. Juhilubadega need load, moi ostsin, oskan ainult kojamehi tööle panna. Aga kojamehi sel autol millegipärast polnudki. Ka juhiloata isikutunnistus ei osanud juhtida, mees passiga samuti mitte. Viimaks istus pass rooli taha ja enne, kui keegi arugi jõudis saada, käivitas ta mootori, andis gaasi. Ris superlugu. Ma tahaks ka midagi riimilist lugeda selle, et tegelikult Kristiina kirjutanud ka päris palju riimiga luulet ja on ta tekstidele laula, kirjutatu ass. Luuletus on ka ilmselt esimene luuletus üldse temalt, mida omale magi Tiidnud tahab, olevan. Ja sooluuletuse ka on mul ka selline põnev kokkupuude, seitse mina kuskilt kohe kilelaad ja kas Tallinnast, Rapla või Türile rongiga ja isse siis juhuslikult pinki, kus akna pääl loll seal luuletus seal kõikide akende peal olme nägi luuletus. Ma ei tea, kas mass istub päris juhuslikult, et kõgevalt massi juhuslikult ühte pinki, mille akna peal luuletus mulle nivea, kas meelde mul praktiliselt oledki meelen. Aga moodsusti otsi endale Tõse luuletuse rongisõiduaas ja siis Tõne üle luuletus oligi seesama rongi teemaline ja puha. Sel aastavahetusel Tallinn-Moskva rongis Mariipan kohvitassist Leningrad ja vaatan, kuidas aknaklaasi taga Vaab kõrval rebastele Snegopaat. Don proletaarlased karedad. Nii sosistas mu kallim üle laua ja nõnda tihenevas lumesajus üksteise silmi, vaatasime kaua neis silmis tuhamägedele üles, siis läksime Sanca Megatatsa ja hanges sügavas, kus rauges hoog. Ta küsis minult puudest sellovaatsa. Kuits loobun, koodom soovis raadiost, Jeltsin, pronks Slaavi öösse kihutas kui kelk ja hetkeks ühe raudteeäärse Paaba lõi pimedaks, seda laternate helk. Sihuke luuletus, kombineeritu mitmen, Helen ja. Ja veel riimi luulet. No väga tore tariini, nii et pea ei kujaski tunne, et või oled see luuletus on vist natuke naide riimide pärast kirjutatu nii kuuma esivähemalt tihti. Aga igastahes luuletuse viimane riimum müts mu lemmik. 1969 luuletuse pealkiri üks alasti alžeerlast, kel ahelaid kõlises randmeil, vihub tantsu unenäos, kus lõhnavad kanepi sandel veel varjud räägivad rõdul, kus Armstrong armastas juua ja tilgatuks rüübatud pudeleid täiskuule ohvriks tuua. Me oleme käinud Chicagos ja San Franciscos sel suvel. Su juustes lõhnas üks lill kuu helkis ees, kui ju veel mulle väga meeldis seoriin jälle ja juveel. Aga kus on teos, kus Omriin? Riime eriti palju draamat kaitseala, mis on siis kirjutatud suurelt jaolt Mohni saarel veel eladen ja saarevahina töötaden. Et siin on sihukest jõulisustab nagu vähem, et ongi nii kui niisugune puhkusel kirjutatu raamat, et et rohkem sihukest looduspilti, et noh, elu on mõnus kuskil Liinade ja närvilisust kaugel mõnuled, puhkad, et kelle peale Saiks vihane oled, ta olla isiklikult meelduse, no kus Kristiina natukese kellelegi peale kurjam luuletuse rohkem. Küll kaitsealale tuli, Vagaa kõrrast tuli ja ma isegi pudelipilduja ja keset seda tühja konservi karta maaga seal ka. See on ka kõik, et ja siis, kui ta lätsite kõrra Tallinna Sistulliks sellest tõkvalt sihuke hull tekst mille nimi on siis laul Tallinast, kes lahkub oma linnast noore mehe kujul ja leiab tagasi tulles, et kõik on tundmatuseni muutunud. Ma lugesin sood ja mulle ei tundu, et et seal on tekstina sihuke lõu nagu räpparitega. Flow sihuke voolavus on seen, et, et seod teksti peas, sigu räppima. Tallinn, mu kallim, sinuga koos purjeta eemale, pilliroost. Paadis on siin natuke raha. Määrdunud linnake maha tallimu, kallim, oled nii? Närb nagu tilgatuks imetud kärg Lürinast kurdiks jäänud, su kõrvad, näed sa veel üldse istun su kõrval, piht mulle ehitud, päikesest, ööga silmades. Hommik on kõrvuti ööga. Vaata Naissaarest, sõidame mööda. Möödas on ajad, kuid tapsid end tööga, raskitsen turuda suurde halli. Päästsin su Tallinn, mu kallim. Leidsin sind klahvi dist kirjatud sillalt, astusin ligi ja ütlesin kurjalt, sina hüppasid autode ette isegi palju sel teel vereplekid. Pori, bensiini ja lõpmatut lehka, tule minuga, teeme siit vehkat, minu kirjude sukkade kannul astusid valus tuikava sammul syda, kes varem kandsid prints üles naerdes Toompea treppidest üles tantsides tugeva käega, mind hoidsid silmades heledat leegid, sul loitsid, sina, mu kallim enesetapp. Peaks lihale on sinust nutma ei hakka. Igav ei olnud sinust, et kasvõi karjuks, niiet kajavad Viru ja Harju kindlal Türkuda vastugi vehelda, nii nagu tehakse väsinud mehega viimaks otsekui tema tahtel keeras sadama poole Me purjeka ahter, kihutan laevuke kõigest väest, päästad tallinda enese käest. Maga Tallinn puhkeainult välja, telefon lülitab ise end välja, merel ei ole kasiinot, ei keeglit, merel ei tunne sind mitte keegi. Mina ja sina, noormees, neid ärkama öösel kesktähiseid, taevaid, mis peitma taevaste taha, vähemalt pöid ei, magasin maha. Mina ja sina kaks nii suurt sõna keset hiigelhoovuste Hela, näed puusärgi all soomuse sillerdust, tumedat olendist, keda arvasid olevat kui hommikul reelingu peale, ent vinnasid näitasin sulle maailmalinnasid, pane kõrv vastu laineid, vee alt läheb kaabel, et võiks sinuga suhelda. Kopenhaagen see ilus preili, kel pole keel nii lähedal maale. Me oleme teel, las räägin sulle, sest hulpivat paadis, kuidas vanasti hakkama saadi, kuidas? Seal, kus praegu täislinnad kõrgusid, õitsvate mägede rinnad, kuidas seal, kus nüüd inimhulgaton koos taadid, tukkusid pilliroos, tuul teadis iga tüdruku nime ja moest polnud läinud. Venestamine Tallinn, mu kallim, ma näitan sulle, kui su suuret vennatum vajul tunne pilvelõhkujat katmas magavat maha kaunimat õhtut vaadates unenägude filmi, raputa peale ei avanud silmi. Tule mu Tallinn, tule ja vaata, kuidas tehased suitsevad saasta. Tule ja vaata, kuidas see käib, nad ostavad endale helgemaid päid, nad pätsavat endale parimad paigad panevad põlema tundrate paigad, enim elutsin poolega alased tellingutel, turnimas pärismaalased, tuhata, tallid, vaatanid, hull Need, kes varem on olnud eeskujuks sulle äkitselt tallid haaras mu käest, pigistas peaaegu kõigest väest, aitab nüüd tüdruk, piinad, vii mind ruttu koju, Kristiina, jõudsime tagasi Soome lahte. Vägev igatsus. Varasemaid kahte. Sidusin kõvasti kaela, tal salli. Siin on su Kesk-Aasiat linnavallid astumaale see ongi su linn. Oleme tagasi, kallis Tallinn. Tallinn pakatast. Mis see siis on? Minu linnast on saanud Hongkong, Paikust tüveton, jätult juured ja aeg on raha, kuid põlaton, suured võlad, suureke. Ja nüüd ma taas paluda Urmas Vadi, kes istus siin puldil täkkida, lööd siia Kristiina Ehini teksti pääle kirjutatu laulu, raadio marjalt. Helsingi on täna haige. Ta kuulab oma häält nagu läbi kauge une, Mannerheimi ka tuut. Kaelaarter tuksub kiiresti. Kolmsel higis hirmsasti vasara väsinud. Et asfaldipragudest välja need, kes taevasse, aga siin ma linna maetud nii kõvasti keevee plaatidega kaetud. Tänases saates, keda sina viimati lugesid, rääkis, luges Contra Kristiina Ehimist. Kuulasite toimetasid Külli tüli ja Urmas Vadi saade valmis koostöös lugemisaastaga.