Tervist, mina olen Urmas Vadi on lugemisaasta 2010. Keda sina viimati lugesid? Kalju Kruusa, keda sina viimati lugesid? Mina lugesin viimati kontrat, olen teda nüüd siin lausa mitu päeva järjest lugenud, elanud nagu kontraluules ja lauludes. Mida siis algatuseks öelda? Ma arvan, et kontrastraadis rääkida on suhteliselt kerge ses mõttes, et. Ma ei pea nagu pidama Eesti rahvale kõnet mingist tundmatust nagu asjast, vaid ma saan nagu eeldada, et tegelikult contra luule laulud on nagu kuulajale juba midagi tuntud ja ma saan nagu eeldada, et kuulaja nagu teemaga kursis, et tahan siin edasi anda nagu oma arusaama kontrast, et mis võib nagu kokku langeda paljude arvamusega ja aga ei pruugi seda tingimata teha, aga sest ei ole midagi, et syda ikkagi toimib. Ilmselt on saadav, mida ma nagu räägin, võiks algatuseks öelda paar sõna, mis ma vaatasin eesti kirjanduse leksikonist, et Contra on sündinud Võrumaal Urvaste. Või ma ei tea, kas On oluline. Contra on sündinud Võrumaal Urvaste Sagro nomi ja raamatupidaja pojana, õppinud Urvaste algkoolis, Kuldre üheksaklassilises koolis, Antsla keskkoolis. Lõpetas 92. aastal viibis sõjaväeteenistuses Eesti piirivalve Piusa kordonis 93 kuni 94. Näiteks töötas Urvastest postiljoni aastail 96 kuni 99 ja pärast seda on olnud vabakutseline kirjanik. Ta on Tartu noorte autoritega koondise liige 97.-st aastast, samast ajast ka Eesti Kirjanike Liidu liige. Püüdes meenutada, kuidas ma kontraga esimest korda kokku puutusin siis pean minema tagasi aastasse ilmselt 96. Ma olin külas Ivar põllul ja nad Tartus siis Karlovas ja nad tegid Leeds Seppeliga, kes oli mu kunagine klassivend, mingisugust teatriprojekti mingisuguses väikses teatris kuskil Karlovas. Ja neil oli seal üks näitleja, kes käis jalgrattaga iga kord, kui vaja tulla, oli kuskilt lõunast kes oli välja andnud mingisuguse luulekogu, mis seal oli mingi selline klibakas suvaline luulekogu, seda ma seal siis sirvisin. Ma ei osanud nagu otseselt kuidagi nagu suhtuda. Et see oli nagu ühest küljest testin, naljakas raamat, ma loen nagu esimese Contra luuletuse, mis mul teadlikult mälusam, praegu loen kõigepealt ette, et see on tegelikult contra teine raamat, esmasolini silmas 96. Ja siin on selline luuletus enesetapjate klubi vanamehed, üsna eakad tornist hüppamas on peakat, aga puudub veeprintsil, näe, maanduvad nad asfaldile valmistumas just üks megavana halli habemega aega röövisin talt Juudalt võtsin väikse intervjuud Alt mis sind vanamehe jupi meelitab, suitsiidikluppi vanamees ei ajanud, jama, kukkus lahkelt seletama. Pensite hüpatud sai eile selle peale enam meile tüksigi ei tule, kusi, teravamaid arvamusi vajame ja siit need saame. Aidaku mind jumal, aamen. Seda öeldes minust taandus, hüppas ja pea peale maandus, kostis vaid üks tume mütsak, vana kukkus nagu nutsak vaikselt lebama, seal jäi vaid eri pritsis möödakäijaid. See on selline suhteliselt tüüpiline luuletus sellest raamatust. Ja mul tekkis tegelikult huvi sellise tegelase vastu ja ma läksin teatrit vaatama ka ja ja see oli ilmselt esimene kord, kui ma siis kontsert nägin, ka. Teatritükk ma ei mäleta, see oli kuidagi hästi segane ja ühesõnaga nii nagu kontra mu teadvusesse jõudis. Ta oli siis täiesti tundmatut tegelane. Aga tal oli ilmunud aasta varem juba tegelikult raamat, see oli ilmunud eesti luuleliidu nime all raamat nimega How. Ja ilmselt raamatut olin ma juba poes varem käes hoidnud, aga. Ma arvan, et see kiri eesti luuleliit ilmselt elutas mind eemale, et ma üldse ei süvenenudki nagu asjasse, et aga sisuliselt on need kaks raamatut, oh, oh ja esmasolin moodustavad nagu mingisuguse terviku. Mulle tundub. Ja see nagu eristab hilisematest raamatutest kama, pianist kõigist natuke rääkida. Kontroni mina arvan, et see teine on, see on nagu esimesena räägid. Kuigi mulle tundub, et nagu seeme ja kõige muu koha pealt ei saaks nagu öelda seda, et need kaks moodustavad nagu üsna ühtlase sellise olles statistikat teinud ja hindeid andnud nii-öelda ja ei oska täpsemalt öelda, aga tunde põhjal nad on täitsa nagu võrdsed. Ja mulle tundub, et neid kahte esimest, mis tegelikult sisaldab, tahad nagu eos kogu contra järgneva loomingu hargnemisi, mida on tegelikult üllatavalt palju. Et aga põhitoon või põhinimetaja neis raamatutes võiks olla äkki ütleme kiiksuga. Kõlab kuidagi üllatavalt, et Contra ja eneseväljendus loomulikult see enesetapjate klubi, mis ma lugesin, ole nagu eneseväljendus, aga siin on palju selliseid tekste, mis seda on ja ta nad loomulikult sellise kiiksuga. Aga siit-sealt väga palju 90 alguse kohta täiesti saab sisse elada nendesse oludesse ja ja nendesse maalides, mis nagu toona olid ja see tuleb väga tuttav kõik ette, et siin on see aeg nagu sees ja, ja see inimene, kes kirjutab, nagu joonistub täiesti nagu välja võiks öelda siin praegu lappan seda ja nii neid raamatuid nad on mul siin kõik ees parajasti Neile võib nagu lisada siis kolmandana natukene hiljem ilmunud kontramutri, mis mõnes mõttes kitsendab ja samas nagu eriti ilmseks, mis ma pean silmas eneseväljenduse all, et, et see on nagu kogu piirivalves olemise aegadest, mis siis langes aastatesse 93 kuni neli, et selline suhteliselt ajaliselt piiritletud ja samuti ka ruumiliselt ja temaatiliselt. Et siin õigupoolest ega nii väga muid liine nagu ei olegi. Aga, ja kui näiteks midagi lugeda, siis ma tegelikult võib-olla loeksin mõned mulle väga huvipakkuvad asjad kus ta seda nii-öelda elu-olu roostab. Ütleme lauludega mingite tuntud laulusõnade või, või luuletustega, ma loeks mõned etet võrust, papp pole enam Võrus appi, koosseis metsa alla kaapis. Kadak põõsa juure all, eluruum, meil sügaval ümber kolinud muldonni mängivad Ats koodia tonni. Ümberringi sõda käib, piir on kaotsi läinud. Alati veel antenni püsti, mängib kõiv Telegrafisti, kui saab viimaks ühendust vastu, võtab pühendust. Pidulaud ei kiskunud kiiva, saabus punast värvi niiva siis kõik lauda istusid pidur, rooga maitsesid ooberg, limpsi, samblasuppi, orav näris käbijuppi, tiri karusmarju sõi heinlaid, kurejooki jäi viimaks püsti, tõusis tiri peostal viimane käskkiri, järsku teda peatati, sest et raadiost teatati, kesta võivad ringi sõidud mõeldud uued piirilõigud staabiks mõni üksik paar piirijooneks vikerkaar. Et siin nagu esineb päris nimesi, automarke ja inimese nimesid, kusjuures raamatus on ka nagu nimede register olemas ja näiteks tooberg, orav, tiri, heinlaid näiteks mainitud, et tegu on võru võllidega. Jätab mulje, et see ongi nagu selline tegelik, kõik on toimunud ja kõik oli täpselt nii nagu kirjas, kuigi noh loomulikult päris täpselt asjad kunagi nii saa käia olnud, nagu kirjas on, sest kohati läheb asi päris absurdseks. Teine näiteks, mis ma tahaks lugeda meelest väga hea tekst, meil piiria, väärne Koidulas, kui armas oli see, kus vapralt piiri kaitsime. Neid juhtis eebeevee, kus laki putkas mängisin ma automaadiga ja üles laki vestlesin ühe Matsuri taadiga. Sist pappi pestes, küsisin, mil saan siit minema Öeldi, et 66 peaks varsti tulema. Ma jõudsin kordoni, kuid seal Ottas Kälvikas ja hinges tekkis siiras soov taas olla Koidulas. See kubiseb jälle niukestest. Eebeevee on ilmselt Eesti piirivalve ja ma ei tea, mis on see 66. Näiteks on siin luuletus Masa, mis algab lõppenud päevad, mil nii tihti käisin siin vase ja bensiini lastid suurel hulgal viin edasi, et ühesõnaga sindan põiminud sellistes mida võiks nimetada täitsa lüürilisteks eneseväljenduseks, kuigi, nagu ütleme, kiiksuga ta on põimunud sisse väga loogiliselt oli väga kuidagi ütleme sisuliselt sidusalt tuntud laulude ja luuletuste algmeid, mingeid ridu ja sõnu ja nii edasi. Nüüd, kui ma võtan järgmisena kontra sellise haru, mis ongi siis nagu laulu kaverid, tal on nagu kaks raamatut, mis ongi nagu põhimõtteliselt neile pühendatud peaaegu üleni. Üks on 96. aastal ilmunud üüratu üürlane noh, contra nagu ikka aasta laseb mingi vähemalt üheksakümnendatel asi nagu iga aasta mingi raamatu välja või lausa kaks aastas on naine, on mees 99.-st aastast sellise laulik Luze ka on siis nagu kontra äkki kõige enam tuntud üldse. Aga Neis kaverites on mu meelest contra tehnika teistsugune. Et sellisest enese, mingist kogemusest või sellisest on nagu väga raske rääkida. Ta kandub mingitest kõladest kaasnev täiesti nagu tekstilise läheb päris tihti nagu absurdseks, et kuigi mitte alati näiteks mulle väga meeldib selline tekst nagu tüütuks kõrbes. Et sõsan veega Tom Steineri viisi peale tehtud kontrasõnad. Et iseenesest see tom, Steineri juba algupärand mulle väga meeldib sõnaliselt luuletusena. Huvitav on tegelikult ka see, et, et see on eksju, neljajalgset roheluses talle esitatud, et põhimõtteliselt sedasama luulemõõt mis regilauludel või et põhimõtteliselt saaks sama viisiga näiteks kasvõi terve Kalevipoja ette kanda. Ja kontra mu meelest täitsa vaimukas, et seal eks ju, see, et te ütlete, et see nagu, et, et see on ainult nagu sellele nagu teema, et see on siis control tüütu kärbes, eks, et tüütu kärbes. Et umbes midagi sellist, et et see on nagu hästi välja tulnud. Neid tekste peab kindlasti kuulama nagu kontraenese esituses. Et mõnes mõttes nende raamatute lugemine on nagu umbes teleka vaatamine, kui telekal on nagu kõllid katki, et nagu pilti näed, aga häält ei kuuled siis nagu pool läheb ikkagi kaduma. Kui ma neid tekste loen, siis mul hakkab kohe nagu kontraeneseesitus silmade ja kõrvade ees nagu kajama ja paistma, aga paljude tekstide puhul seda ei toimu. Ma ilmselt ei ole nagu kontret ku esitamas kogenud ja siis mulle tundub küll, et need tekstid nagu selles mõttes tekstiliselt nagu ei toimigi nii väga hästi, et võib-olla need need kaks raamatut on nagu sellised, mis, mida ma natukene loen niimoodi, et lehti kipun keerama nagu tavalisest nagu kiirema tempoga. Ja nüüd ma tahaks lugeda ka siit midagi. Samas ma tunnen, et äkki peaks minu lugemise ikkagi asendama nagu kontraeneseesitusega, sest kuivõrd tõepoolest esitaja isik on tegelikult väga tähtis. Tõepoolest, kui ma tahaksin, nagu näiteks Raadios tutvustada bändi nimega Nirvana, siis ma ei saa hakata siin mikrofoni sise nagu Kurt Cobain, nagu järele tegema, siis ei ole enam tegu nirvanaga, et samamoodi on kontraga. Mis paa on see poole hea ehk elan veel, kui mul ei vea. Maagin nii klitest ei pea ehk peaksingi, kuid neid ei tea. Ei tea, ei tee ja ei tee ja ei-tea-ide ja eide ja ei tee ja ei tea. Ei tea. Ma ei tea ju mitte miskit, ma joon ainult satiiviski. Ma joon ainult Taani ja üldse, mida tean ma üleüldse, mida tean, ma pole teada, olen peata, ära pead. Täpselt öelda või mis, eileõhtuse kiik sõin kuid ta ütelda ei tea, kas maitses mul toit ka hea. Ei tea, ei tee ja ei ja ei tea ei tea ja ei tee ja ei tee ja ei tea. Ei tea. Ma ei tea ju mitte neiskeet, ma joon ainult sotti viiski. Ma ei ole ainult Taani üldse, mida tean ma üleüldse, mida tean, ma pole teada, olen peata, ära peata mind mujal. Ta maa peal kui Kinsul, mis ma tean, gaasi huulil, naeratus, kui tuuled on küll, ei tea, kus. Ja ei tea, ei tea, ei tea reide ja ei tee ja ei tea, ei tea. Ei tea, ei tea, ei ma ei tea ju mitte miskit, vaion ainult soti viiski. Joon ainult taani Oid. Mida tean ma üleüldse, mida tean ma. No ma lähen nüüd nende laulude juures siis lugulaulude juurde, võiks öelda kontroloniks eraldi kogu nimega Tarzzan 98.-st aastast sisaldab viit sellist lugulaulu või? See on võib-olla et kontra raamatest mu nagu kõige lemmikum ja ta on mõnes mõttes kõige terviklikum igas mõttes läbiv tegelane on Tarts on, muidugi on siin kaitseen, kontra ise tegutseb, midagi oli siin pistmist kalevipojaga. Värsimõõdu poolest on ta neljajalgne Troffeus, kusjuures vahepeal see läheb nagu selliseks regivärsi paralleelismide all kriimidega. Noh, kõik see nagu nelikutes antud, et vahepeal ta on siis Ristriimidega selline lõpp riimidega. Aga see on kõik orgaaniline ja see on nagu meeletult naljakas asi, et ma näiteks võiksin hakata kuskilt suvalisest kohast lugema, siin on näiteks sein on peitnud ennast džunglisse igasuguste modelli nagu agentuuride eest, kes teda nagu kangesti vajavad. No näiteks siit läheb niimoodi, et kohe idavalgel pilvel kohale ka Calvin Klein teatab mulle laiali Hirvel teemiasust, modellitšein kätt mul ümber püüab panna, nagu oma pruudile samal ajal pilv meid kannab teadmata marsruudile. Selja lootusega lendab mööda lepalind, aga peab ta tunnistama, ootused ei peta mind. Džunglist vilksatab sportlik rõivas Vana-Kreeka võistlusdress, Tarzzan jookseb pihus, teivas üle pilve rulludes tõukab minema, sama moekeisri ise ronib redelist, öeldes teid, meil pole teisi, pilv on liiga vedel, vist iga pilv kord õhku hajub, nüüd on jõudnud selle kord samas meile selga, vajub ilmselt tatarlaste hord. Tarzzan küll ei pelga kaablit, kardab pigem seda, et nad üritavad kaablit talle ümber vedada. Lõksu võtnud on meid, hord ja Nad naudivad, naeravad meie olukorda naerust lausa audis, nad Tarzzan lendu hiilgelaseb jess, meid päästis naerugaas. Jätkem maha tatarlased, keda haaranud ekstaas. Jookseme nüüd ära, eestne sünnib super olemas. Samal ajal sõjameeste juurde astub ülemus kelle sõnal võimu väge, mida nüüd ka kasutab, naerukrambid, väge, rivikorda, käsutab mehed. Jookske karmilt. Hüüab peagi. Õnnel tuleb lõpp, sest et jooksikuid, nüüd püüad kinni kiiresti peagrupp vahemaad veel napilt 100 pannud püssi valgesse, üritavad tulistada, neid nad otse jalgesse. Kuid mehed liialt pinges, tuleb möödalaskeviis. Palju trahviringe peavad sooritama siis. Ja niimoodi edasi ja edasi lehekülgede kaupa, kus on tõesti nagu iga, eks ju rea ja salmi peale toimub mingisugune täiesti ootamatu pööre, kust see kõik alguse sai ja mis seal toimus ja kõik läheb nagu õieti meelest ära, et järjest selline uue teksti nagu sisse ahmimine, et noh, et et pöörded tulevad igast kandist ja kisuvad igasse suunda, et siin nagu mingi tatarlased, siis mingi laskesuusatamine umbes, et kus on need trahviringid ja seda nagu lugemist ei saa nagu katkestada ka, et kahmid ahnitseda nagu sisse, et et noh, et võib-olla pärast on niimoodi, et umbes kammib nagu pool ookeani läbi sõelub oma suust neid väikseid planktonit sisse, et noh, et võib-olla pärast mõtled, et mis on nüüd siis jäi, aga aga nagu see polegi tähtis, et just see nagu Ahmemise tunne, et noh, see on selline mõnus tunne, et noh, see ongi nagu see asi või see, mis vaheline sind lugema, et siin nagu nauditav tekst Kuriimidest rääkida kontra puhul siis või üldse riimidest nagu isiklikult Riinilt, kui sellised ei meeldi, ütleme nii. Ja tegelikult mulle ei meeldi ka raiuv silbilise rõhuline värsimõõt. Et rõhu käest sõna rõhuline, et sageli mõeldakse dream on nagu ütleme, kahe sõna või enama sõna selline häälikuline kuidagi kokku kõlamine või kokkulangevus. Ja mulle tundub, et nagu kontra ja ka nagu kuidagi piirdub sellise arusaamaga, et kui nagu leida need kaks sõna, mis häälikuliselt kokku kõlavad, et siis on nagu kõik tehtud ja et mida, nagu mõnes mõttes ootamatu omad, need tulemused on, et seda parem häälikuline külvkonnaguriinide puhul nagu üks pool, teine pool, on see sisuline külg, et neil Nendel peab omavahel olema kuidagi seostama. Miks need sõnad on nagu niimoodi pandud nagu nii-öelda riimuma see nagu küsimus on täiesti teisejärguline või seda küsimust nagu üldse ei tekigi, et lihtsalt kui on need sõnad juba olemas, mis võivad olla täiesti nagu absurdsed, vaieldamatult naljakad, et siis ta nagu kisub nii-öelda tekstini riimide järgi. Et see ei tule nagu kuidagi korraga, vaid et isegi kohati mõnes tekstis jääb selline mulje, ta kirjutab nagunii kiiresti, et ta jõua mõelda, et mis teise sõnaga tariimima hakkab ja kui see juhtub, seal on mingi suhteliselt nagu haruldane sõna Riini nende teispoolte suhtes siis peab võtma mingi suhteliselt kuidagi sundseisus mingisuguse sõnana ja mis ei pruugi nagu sisuliselt kuidagi nagu teksti viia nagu vajalikus suunas, vaid kisub hoopis ei tea kuhu. Ja siis kontra muidugi minema ei, ei tea kuhu vahelduseks et vaat näiteks startsanis. Isegi kui ta vahepeal kisub, ei tea, kuhu sisse on nagu kõik selle asja nagu teenistuses, et see jutt ongi selline, et ta kisubki kogu aeg eide, kuhu, et ja see ongi just väga naljakast, et lugeja nägu üritab nagu pidevalt Esida kannul, tekst liigub väga kiiresti ja siis ta nagu viiaksegi pidevalt ei tea kuhu ja ja lugeja hea meelega laseb sel juhtuda. Et kui nüüd liikuda edasi, siis järgmine selline plokk, mis control on järgmist esindavad kõige puhtamal kujul raamatud, ei ole mina su raadio 98.-st aastast ja siis üks täiesti tormiliste tunnusteta. Raamat pealkirjaks võiks olla nii-öelda tibutalitaja ja kuna see esimese luuletuse pealkirjaga siin raamatus ei ole nagu mitte mingisuguseid ilmumisandmeid ega midagi aga see on 2001. aastal ilmunud. Ja seda võiks äkki nimetada sellist suunda nagu mõttetuks mõtteluuleks. Mõtteluule ette võiks lisada märgendi, et see mõttetu mõtteluule, sest et contra nagu mõtleb, on see mõtlemise struktuur ja mõte liigub ja nii aga see, mis see mõte ise on nagu suhteliselt mõttetu. Et sageli see mõte tekitakse, puhutakse mingi tohutu tühiasi või selline üksikasi nagu tohutult üles valmis ja see võib olla mingi selline mingi huvitav sõna või mingisugune ütlemine või siis esitatakse mingi tohutu asi nagu kokku. Ja siin on mul näiteks luuletus pealkirjata, pikk luuletus, ma hakkan kuskilt lugema ette siis üksi koju koperdan, kui väljas juba pime, ma valjuhäälselt ropendan ja karjun sinu nime ja vastust kuulatama, näen, kui tõesti sinna kutsuks, pean monoloogi nõnda. On ehk uueks Oskar Lutsu oks. Kuid äkitselt sa ilmutki ja kannad kleiti punast, sul käes on praetud silmutki, mis immutatud munas organismis pohmakat on tekkinud juba veidi, mu liigutused, kohmakad kui eemaldantsult kleidi ja läheb veel natuke edasi. Mulle näiteks tundub, et ütleme, et see näiteks Oskar Lutsuks noh, see on nagu väga tingitud sõnast kutsuks või see, et äkitselt sa ilmutki ja siis järsku mingid praetud silmutki lugedes tundub nagu niivõrd no ei tea kust, et täiesti nagu kohatu või niimoodi. Et kui nagu need näiteks need välja jätta, siis saaks lugeda ja vastust kuulatama jään, kui tõesti siin ma kutsuks, kuid äkitselt sa ilmutki kannad punast kleiti. Riime ei ole, aga, aga nagu mõte jookseb iseenesest nagu kuidagi otse noh, ütleme sujuvamalt need riimid, nad on mingisugused nagu lülitid, neid on nagu vaja, nad tekivad mitte väga otseselt sisulisest ütelda oletatavast algtõukest, vaid vaid nad on nagu väliselt pealesunnitud mingite vorminõuete kaudu, aga seetõttu lähevad autoril, eks ju nagu mõte liikuma ta püüab nagu meeleheitlikult neid nagu kuidagi sobitada tekstivoogu sisse. Ja siis need riimid võivad nagu välja meelitada autorilt mingisuguseid asju sunnivad, nagu autorid isegi pooleldi, ma ei tea, kas vastu tahtmist, aga ütleme teadvustamatult midagi ütlema, et noh, et võib-olla tõesti, et, et siinkohal, et võib-olla näiteks tulevad välja kontrasalasoovid. Nõnda saan uueks Oskar Lutsu ütleme justkui nagu kogemata lipsab välja muide kontrongi saanud Oskar Lutsu preemia. Nii et mõnes mõttes on tal täide läinud. Su käes on praetud silmutki, mis ilmutatud munas. Et äkki tõesti on, jätsin ridade vahel nagu hakkab meenutama midagi, mis on nagu jalgade vahel. Et luuletaja niimoodi, kuidas ta sinna alguses jookseb valjuhäälselt ropendanud, karjun sinu nime ja siin et tegelikult ei olegi nii meelevaldne, eks ju, et seal on mingisugune selline varjatud nagu tasand nii-öelda. Ma ei tea, noh, antra ise arvaks sellisest asjast, aga loeks nüüd kui võib-olla väga hästi kirjeldaks contra, ütleme luuletamise meetodit või tehnikat minu lemmikteema. Minu poolt su juttu tabab vankumatu kriitika nüüd kui Eesti ammu. Ta unustab poliitika ära jahu, leiva hinnast ega ulmet virvenda ära pesapallikinnast igast küljest kirjelda, jäävad mul sita keema jutud sinilillestki võtta, minu lemmik teema, räägi mitte millestki. Aga kontra hargnemised ei ole veel kaugeltki lõppenud. On üks selline, mõneti kummaline kogu nagu liivade imepeenseeme aastast 2005. Ja mõnes mõttes on ka oma kogudest, ütleme senise seisuga viimane, kuivõrd avaldanud veel lasteluulet tähekaardid ilmus 2002 ja minu jonn 2006. Või siis Annangutakse teema kogumikud nagu spordiluuletuste kogu kontrarünnak 2004 või või kuu seebu jõululuuletusi aastast 2006 või tahaksin olla autobuss 2008 valdavad nii uusi, aga ka väga suures osas tegelikult vanu luuletusi ja on ka valikkogud kontroll muidugi olemas, kuigi juba päris ammusest ajast. See on nagu tavakogudest, võib-olla nagu viimane, tegelikult ma seda kõige viimast kontra aasta hinge 2010 ei ole lugenud, nii et ei oska öelda. Olen poes näinud, aga mul ei olnud parajasti raha. Aga see liivade imepeenseeme, jaht on selline õhuke raamat võrreldes kontsade teiste asjadega. Ja see on üks kummaline raamatut, ma lugesin alguses nagu sellises tavalises kontravõtmes, aga mulle nüüd küsisid, mida ma olen viimasel ajal lugenud. Ja ma olen lugenud, eks kontrat õigemini üle lugenud. Vot see raamat avanes mul täiesti teistsugusena varasemast lugemisviisist või kogemusest, ma ei tea, mingisugune teatav, võib-olla tõsinemine kohati nagu toimunud, ma ei tea, kas on kontral enesel kuidagi moodustatud või see on nagu minu nagu pealelugemine või sisselugemine. Siin mul kohati mõnedes luuletustes tundub isegi, et ta ütleb, nagu võiks öelda, ma ei tea, kas põlver või Indrek Hirv või või Heiti Talvik. Need on sellised üksikud kohad üksikutest luuletustest. Näiteks üks luuletus siin töö ja leib lõppeb niimoodi. Ma olen poolteist salmi lõpust, ütleme nüüd saagi teha tööd, sest suu on kõik aeg vesine. Vanasti täis lusti, tilkus meeste käes paat tõrvaseks. Nüüd töö asemel on tsirkus saanud leiva kõrvaseks. Siin üks oli näiteks, võiks täitsa palatanu meelest Indrek Hirve luuletus uputavad silmad. Su silme juured ulatuvad ajju, ei pelgalt tuul, neid paneb vilkuma. Muide viiejalgse Jambis ja sanga sonett, nagu lugeda kaks esimest rida ja vaadata nagu kaugemalt peale, siis võiks täitsa olla, aga ta muidugi ei ole läbivalt selline. Aga On ka selliseid, ma loen alguses. Mul on luuletusi palju kannatanud ma selle all ju siis, kui keegi hääl mõnda küsib, kuulata. Üxlen nagu purjek lahel, pudru, võileib saia vahel pudrumulgu sitta, molku kulgeb luuletuste ahel, tugevad on kõik ta lülid ka välja sülitada, on üht nendest valuline, sellepärast ette kannan miskit, mis on tähtsusetu, mis ei ole oluline. Näiteks selliseid tekste on võimalik nagu teiste tekstide vahel lugeda sellise kontrolliku Kuugamisega sellise raiumisega. Aga mulle tundub, et selliseid tekste, nagu ma praegu lugesin ei pea tingimata nii lugema seal mingi kontra, selline varjatud pool mu jaoks, mis ma nagu oma üllatuseks hiljuti avastasin. Ja ma ei tea, kas tee võiks kuhugi edasi viia või igal juhul, kui ta midagi sellist näiteks ka veel kirjutaks, siis mulle väga meeldiks. Mitte et mulle teised asjad ei meeldiks, aga ta on kirjutanud igasuguseid asju juba päris palju. Ja kui hakata nüüd natukene otsi ikkagi, kui ka tõmbama, siis üldiselt mida kontrakohta, eks ju öelda. Kui ma teda esimest korda lugesin, siis ta luuletused ei olnud ju mitte kuidagi midagi uut, sest et igasuguseid vemmalvärsse ja lorilaule noh, on küllalt olnud ja neid on ise tehtud ja kas või koolipõlves väänatud igasuguseid neid mõmmi, aabitsaid ja Kungla rahvaid mitmes versioonis nagu ümber ja nii edasi. Aga kui ma nagu mõtlesin Contra võimalike nagu mõjutajate peale või tema stiili sugulaste peale. Tegelikult ma ei suutnudki eelnevast eesti kirjandusest midagi leida, et ta on nagu täiesti midagi uut. Ja mis kõlab, eksju, paradoksaalselt, et aga ma arvan, et see uudsus seisneb selles, et ta võttis nagu väga ma ei tea, kas tõsiselt või igal juhul väga keskendunult ja pühendunult ja võttis oma meetodiks nagu selliste. Lorilaulude, ütleme kirjutamise täpselt nii nagu põhikoolis poisid teevad, ütleme ja ta tegi seda niivõrd nagu põhjalikult, et ta tõstis kirjutamisviisi nagu kirjandusse hopsti niimoodi ja see toimus väga kiiresti, kui mõelda, et 95. avaldasime esimese raamatu ja paar aastat hiljem oli ta juba Kirjanike liidus, eks ju. Mitte kõrvuti tingimata, aga ütleme samas antoloogias näiteks Indrek kirvega noh, mingis mõttes ta justkui nagu laiendas kirjanduse piire, aga võib-olla täpsem oleks öelda, et pigem nagu tõstis nagu selle vaat koor, lori laulunduse vupsti nagu kirjanduse piiridesse teda nagu peetud ka rahva laulikuks. Ja see, mida kontra teeb need kaverid ja see, kuidas ta neid laulavadki, see, mida need tekstid sisaldavad, see tegelikult ei vasta nagu minu ettekujutusele mitte kuidagi nagu klassikalisest rahva laulikust nagu vä. Tänases saates, keda sina viimati lugesid, rääkis, luges Kalju Kruusa. Kontrast kuulasid ja toimetasid Külli tüli ja Urmas Vadi saade valmis koostöös lugemisaastaga.