Tere laupäeva hea vikerraadio kuulaja. Kell on saanud 11 ja viis minutit ning siin jahedas raadio stuudios on kogunenud jälle oma rahva teenrid, et arutleda pisut Eesti elu ja olu üle ja viimaste nädala uudiste üle ning koha on sisse võtnud Postimehe arvamustoimetuse juht Neeme arv Eesti Ekspressi peatoimetaja asetäitja Sulev Vedler ja Lauri Hussar vikerraadiost. Aga kui juba enne saadet sai hommikuprogrammis lubatud, et räägime hindadest, siis suures suvekuumas ei ole hinnatõus enam enam hiiliv, nagu me sellel nädalal olema ja täheldanud, nimelt uus ja kõige märgatava hinnatõus ootab viljast tehtud toode tõid ja kuu aega väldanud Venemaa metsapõlengud on tõstmas vilja hinda ja seda märkimisväärselt räägitud on 20 kuni kolmekümneprotsendilisest hinnatõusust ja seetõttu ka leiva ja pagaritooted võivad kallineda erinevatel hinnangutel kuus kuni kaheksa protsenti. Küll on räägitud sellest, et võib-olla tuleb Roon leivale otsa, see on selline suhteliselt tagasihoidlik prognoose ja arvatakse, et juba septembrikuust või võileiva hind kallineb ja samas me oleme kuulanud ka arutelusid teemal, et et see tegelikult nii. Mulle ei tohiks olla, sellepärast et vilja hind moodustab. Ja ja vili moodustab leiva hinnast vaid 10 protsenti, ülejäänud on on kõik muu, nii et siin rääkida nüüd märkimisväärsest leiva hinnatõusust on ilmselgelt liig. Kuidas teile tundub? Tere, mina olen Sulev. Kunagi pisikese poisina lugesin ühte raamatut viigingitest, seal räägiti, et viigingud võrdlesid head vilja-aastat sellega, et kuidas õlut tehti. Koli ikaldus, siis öeldi, et et noh, et nii suur häda oli majas, et isegi ei saa õlut teha. Täna mõtlesin, et Päevaleht oligi pannud esiküljele röögatused. Vilja hinnatõus teeb õlle kallimaks, mitte leiva, mis oli täiesti ratav lähenemine. Mis mind nagu armastava paneeli, tegelikult hoopis toiduliidu juhi eilne ütelus, et leiva hind võib tõusta lausa 10 krooni. No ma pean pisut täpsustama bändis minu Andres Kuuse saatele selle intervjuu ja seemned, täpne ei ole, sellepärast et ta ütles, et see oleks katastroof, kui see kallineks, kui leib kallineks 10 krooni, aga ta arvab, et kui see kallineb, kroon on, on veel OK, aga ta väitis ka seda, et, et see, see 10 krooni leiva hinna kallinemist, et see on ebatõenäoline, et sellist sellist jah, aga ta oleks võimalus ole ja, ja noh, samas mina väidan seda, et see on lihtsalt onlain, meedia järjekordne võimendas. Ja mina olen onlain meediatarbijal selles uudises vähemalt iseenesest, ega see oleks midagi üllatavat Läänes ja ongi lei vaim. Päris kallis, ütleme kui me vaatame ka Tallinnas, siis siin on, kui, kui ma ostame, siis pakitud leiba, siis on päris odav osta mäe sellisest lahtisest letist, paremat leiba, siis need hinnad on täiesti võrreldavad läänehindadega. See kõik on kvaliteedis kinni. Nojah, eks seda ei tea ju, tegemist on esialgu sellise osaliselt spekulatsiooniga, et näiteks siin on ju aastate jooksul päris palju räägitud sellest, et näed, et seal, Brasiilias tuleb jälle kohvi ikaldus ja, ja hinnad on tõusmas tõusmas tõusma, seda tegelikult, kui me poodi läheme, siis me tegelikult elame selle selle hinna ära. Aga, ja ma siis mõtlesin ka teie praegust tarka juttu kuulates, et mina, kes ma sageli leiba poest üldse osta, kuna minu abikaasa kodus leiva teeb, siis ma mõtlesin, et huvitav, et palju siis tema nii-öelda pätsile juurde võiks tulla, kui jahu kallimaks läheb. Jällegi sellelsamal nädalal andis statistikaamet välja uudise tarbijaindeksi muutumise kohta ja see ütleb, et tänavu on jahu 20,6 protsenti odavam kui eelmisel aastal. Ehk see on tegelikult kõige odavama, kõige rohkem odavamaks lähevad kaup. Jällegi samas on asju, mis on kõvasti kallinenud, näiteks kütteõli on 37 protsenti kallim kui, kui eelmisel aastal samal ajal, värske köögivili on 37 protsenti, piim on läinud kallimaks. Näiteks piima hinnatõusu taga on jällegi ka see, et Venemaale läheb päris palju piimast suured kogused ja see tõmbab pinna ülesse. Et see kuumalaine tegelikult kindlasti mõjutab väga erinevaid valdkondi, millest meil võib-olla ei olegi veel täit ettekujutust, et ma olen siin mesinike käest näiteks kuulnud, et kuna need juulikuu õied õitsesid suhteliselt kiiresti ja siis võib tekkida sel aastal ka teatud selline meepuudus et nüüd loodetakse, et äkki siin tuleb pikk sügis ja tulevad sellised mingid mingid uued õitsejad, taimed, kes Evelt siis õnnestub nagu koguda seda, seda mett. Meil on mesilasi, on palju hukka saanud. Lihtsalt ma pean perekondlikest andmetest olla seal suguvõsas omajagu meekasvatajaid. Aga mis puudutab veel leiva hinda, siis sellel nädalal oli pisut juttu ka sellest, et Eestis toodetakse teravilja tegelikult nii palju, et, et Eesti rahvale sellest peaks jätkuma, nii et et me, ja arvestades, et sellel aastal nüüd Eestis kõige halvem viljasaak ei tule, siis, siis seega me võime rääkida sellest, et meil on, meil on see selleks talveks vajalik vili olemas, kuigi kui seda ei oleks, siis tõenäoliselt oleks seda ka suhteliselt kalli hinna kaua kusagilt ostetud, nii et et Eestis me siiski sellisest otseselt näljahädast ei räägi. Aga kui me nüüd vaatame maailma, siis, kui rääkida veel sellest, et Pakistanis on suur üleujutus ja samamoodi ka India Kashmiri on suur üleujutus ja India Kashmiri Is toodetakse valdav osa India teraviljast, siis siis kui kui selliseid sõnumeid maailma jõuavad, siis, siis need on täiesti võrreldav, aga tegelikult ka Venemaa metsatulekahjude ja põlenud vilja ning ning ekspordi piirangutega ja see võib vilja hinda maailmaturul veelgi tõsta, nii et me, me tegelikult veel ei kujuta ette, milliseks vilja hind siin lähikuudel maailmas üleüldse võib kujuneda. Ajakiri Economist lisas. Juuli alguses sinna veel ühe ohu tagasi on ilmunud üks haigus, mida nimetatakse vilja roostaks. Seal leiti siin 90.-te aastate lõpus Ugandas ja nutan vaikselt nagu kogu aeg laienenud, laienenud ja kardetakse, et siis bandžabisse, mis on selline suur suur viljaait maailma jaoks? Ta on vaikselt kuidagi mööda minna, seal on edasi liikunud, liikunud lõikond ja see jällegi võimendab seda ohtu. Ja kui vilja börsihinda vaadata, siis viimastel kuudel ta on liikunud nagu rakett, nii oli siin tõusev rakett läinud täiesti püstloodis ülesse. Aga jällegi börsile börsil on tavaliselt sellised emotsionaalsed kohad ja ja kindlasti on selles hinnas praegu just neid emotsioone rohkem, kui seal, nagu tõsist alustatakse arvata. Võivad sama kiiresti tagasi tulla. Seda minagi enne siin tahtsin öelda, et, et ma arvan, et seal võib päris palju spekulatsioone olla praegu ja ma arvan, et see võib kujuneda siiski hoopis teistsuguseks, et et aga et ma arvan, et ärgem laskem pessimistlikke nootidel kõlada, et ma juba kujutasin ette, et see räägitud onlain, meedia vist sai juba peatüki peal, kirjasin sõnaga näljahäda, moodust. Heino ka maailma viljatagavarad ei ole ka siiski praegu sugugi väikesele seal ladudes vilja päris korralikult olemas. Jaa jaa. Pärast ületootmist vajalikud paar aastat tagasi oli samasugune juriisi kriis ja siis ise kena. Meie rahandusminister ütles, et vau, ma nüüd pidin ka tegelema riisihinnaga, mis juhtus, riis kallines märgatavalt, läksid ise poodi, vaatasin, et on kaks korda kallim, nüüd on vaikselt tagasi tulnud. Enam ei ole nii kallis. Et mõndadel on, on lamades kõikuda. Huvitav oleks muidugi kuulata, aga nüüd selle viljahinnatõusu taustal meie põllumajandustootjate arvamust, kuidas nad hindavad seda, vilja hind on märkimisväärselt kallim ja kas kas see tähendab ka seda, et sellel aastal nad ei pea sügisel minema Toompeale jälle suuremaid toetusi nõudma, sellepärast et on olnud ja aasta või et nad on viljas saanud head raha? No aga Euroopa Liidu ülejäänud riikide, kes siis vanade riikidega võrreldes need toetused on siiski Eestis häbematult väikesed põhjust nagu oleksin minna, aga kui seal paremini läheb, ei tea, ei ole mõtet nuriseda. Jällegi teistpidi, üldine hinnatase on ka Eesti Sadalama kui vanas vanas läänemaades. Samas, kui sa siin Sulev juba mainisid seda, et tarbijahinnad on juulikuuga tõusnud kolm protsenti siis, siis see tekitab küll küsimusi, et millest see, millest see kolm protsenti ikkagi kokku tuleb, sellepärast et, et kui, kui vaadata nüüd seda pilti, siis, siis justkui nagu põhjust selliseks hinnatõusuks ju tegelikult ei ole, kuigi elekter on kallinenud, kütus on kallinenud, siis sealt seda kolme protsenti kuidagi kokku tulla ei tohiks. Okei, paneme sinna juurde veel Tallinna müügimaksu, mis ka on, on, on seda tarbijahinda pisut kergitanud, aga kindlasti mitte selle ühe protsendi jagu, kuna see kehtib vaid vaid kolmandikule Eestimaast. Nii et, et noh, võib-olla isegi suured ketid on, on kusagil mujal veel hindu tõstnud, aga aga mitte selliselt, et sellisel juhul ma tahaks ikkagi esitada küsimuse, et kas eurole lootus on nüüd tekitanud efekti, et pannaksegi vaikselt tasapisihinda juurde. Me oleme jälle selles inflatsioonimasinavärgis ja ei saa sellest enam kuidagi välja. Ratsionaalset põhjendust, nagu ei ole aga emotsioonid, mis asja optimism, optimism tõstab hindaja euroootus on optimistlik, järelikult kaupmehed on läinud seda teed, et hakkame vaikselt kergitama ja vaatame, kuhu me siis välja jõuame. Ta on siinkohal lahti jälle klin pool tsiteeritud statistikaameti teate, mis ütleb, et neljandiku hinnatõusust andis elektri, soojusenergia ja küttehinna tõus. Neljandiku andis mootorkütusehinna tõus ja neljandiku toidu kallinemine. Ülejäänud Kokkolis neljandik, sellised põhilised asjad. Aga see on kõik selline vaikne vaikne hinnatõus. See ongi see tagajärg. Sidekulud on muidugi ka kasvanud inimestena ja see on tulnud igasuguste tänu igasugustele pakettidele mida me oleme pidanud soetama. No ma siiski küsiks üle, et kui palju te olete viimase kuu aja jooksul neid hindu jälginud. Et kui palju teie hinnangul need hinnad on kallimaks läinud või et kas on noh, kui nii-öelda hinnata neid analüüse, siis siis on, on, on lugeda olnud analüüse, mis ütlevad, et hinnad ei ole, ei ole märkimisväärselt või tavaline ostukorv ei ole märkimisväärselt kallinenud, samas on on üksiknäitajad sageli just vastupidised. Laat neid asju on väga raske hinnata näiteks eluaseme kulud, eluaseme kulud on üks kõige suuremaid kuluartikleid tavalises perekonnal suvelannad väiksemad kui talle sellepärast et me ei küta. Elektrit, tarvitame ka suvel lähen ja selles mõttes on väga raske, nagu sule pääses silma silmale kohe ette, et siin toimus mingi hinnatõus. Mul ka lihtsam on, kui sa vaatad bensiini hinda tanklas, sealse hinna muutumine jääb sulle kohe meelde, seal on meeles, et ahaa, nädal tagasi oli selline, nüüd on selline, tõstsid ja langetasid. Nii et selles mõttes neid asju on mõnikord raske raske hinnata ja, ja ka lääneriikides, kui on euro tulnud ja siis hinnad on kasvanud, sest sageli on just selline emotsionaalsed asjad. Vähemalt emotsioonid tekivad sellest, et sa vaatad, et et kohvi hind on näiteks kasvanud. Sa lähed poodi või kohvikusse ja näed väikesi asju, mis on nagu palju kasvanud. Ja sealt tulevadki siin emotsioonid. Nii, aga kui sa nüüd mainisid siin seda, et eluaseme kulud on need, mis monstrum tahavad ühe väga suure osa inimeste väljaminekutest, siis siis selle nädala alguses heaks kiidetud monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadus peaks ju küll natukenegi nii inimeste eluaseme kulusid kas vähendama või vähemalt seda hinnatõusu kuidagi stabiliseerima, vähemalt see on olnud eelnõu algatajate eesmärk, samas me oleme kuulnud ka riigikogu saalist opositsiooni ridadest hinnangut, et millisel kujul see eelnõu on, on täiesti mõttetu ja et oli vist Keskerakonna esindaja Kalju, kes kes ütles lausa seda, et, Tõngudest täpselt ühesõnaga kas ta ütles väga lihtsalt, et sa, monopolide võitlemine sellisel kujul on üleüldse mõtet, kuidas teie, no ma just ütlesin, et ma võin selle lühidalt kokku võtta, et mulje jäi selline mulje, et ta ütles umbes lee monopolidega pole mõtet võidelda, sest monopolid on nii tugevad, et nad võidavad niikuinii ja igasugune võitlus on puhas propaganda. Täpne tsitaat, ropolidega võitlemine on tühi töö ja vaimu närimine. Et noh, võib võib ka nii rääkida ja seegi on oma omaette propaganda, et just äripäevas ilmus just äsja endise konkurentsiameti peadirektori Peeter Tammistu artikkel, kus ta, kus ta kirjutas hoopis vastupidi, et läheneda ei tohi tule mitte ainult ainult monopolidele, vaid, vaid ainult suurema tähelepanu all peaksid olema üldse noh, ettevõtted, kes omavad mingist teatud teatud turusegmendis mingisugust kaalukat, mängivad mingit kaalukat rolli, see tähendab seda, et neil on avanenud võimalused näiteks mõjutada juba siin tarbijat ja ja tarnijatega ja kõiki-kõiki neid osalisi. Nii et minu meelest on ikka väga selgelt monopoli tega, tasub võidelda, ma ei tea, kas see seadus nüüd väga hästi peale hakkab, seda ma ei oska, ei oska öelda, ma ei ole selle ala asjatundja, aga ma arvan, et võidelda ikka tasub. Mul on sellest seadusest jäänud mulje, et see siiski on tehtud ühe ettevõtte ohjeldamiseks, mille nimi on Tallinna vesi. Aga karistada võib saada selle kaudu külge suur osa hoopis eesti rahvast. Ma täitsa usun Veiko Kaufmann juttu, kes on Eesti vee-ettevõtete liidu juhatuse esimees. Postimees avaldas arvamusartikli, kus ta ütleb ilusasti, et tõenäosus, et Eestis langeb vee hind sealse tulemuse viiendiku võrra, on see on ebatõenäoline. Ja aus olles ka seadus kavandatud kujul vastu võetakse siis v in the enamikus Eesti piirkondades hoopis tõuseb. See võib tõesti nii minna lauses. Sest noh, tegelikult nende veeettevõtete taust, millele ta seal artiklis viitab, on äärmiselt erinev nende nende omandivorm ja nende nende turusituatsioon, sama muide kehtib ka ka näiteks soojatootjate kohta. Ja muuseas, paljudel mainitud vee-ettevõtetel ei ole üleüldse siiani praegu mõistlikku tootlust, sellepärast et kuna need on omavalitsuste omanduses olevad ettevõtted, siis, kui nad tulevad ots-otsaga kokku, siis on hästi, kui nüüd väga selgelt viidatakse ja, ja konkurentsiamet kirjutab meile ette, et kuulge, et nüüd kuni 10 protsenti Te võite veel kasumit saada, siis see võib juba kujutada väga reaalset hinnatõusu nendele väiksematele piirkondadele. Ma käisin enne saadet mõnede vee-ettevõtete kodulehekülgedel, vaatasin, mis veehinnad on ikka, kõiguvad väga tugevalt, näiteks Tartus ansis vesiblusse reovee ärajuhtimine elanikul kuupmeeter on natuke üle 24 krooni, Tallinnas on ta seal üle 32. Haapsalus on ta 30 ligi, aga Tabasalus on ta juba üle 41. Seal on täiesti märgatavad vääridele ja. On selge, et mõningates kohtades ta hakkab tõusma. Tõenäoliselt võiks Tallinnas langeda, aga ikkagi jääb mulje, et see seadus on tehtud suuresti just Tallinna vee pärast. Mis on olnud selline meeletu. Kasumimasin. Aga samas on selle seaduse puhul huvitav see, et kui me räägime siin veel ettevõtetest ja sellest, et seadus tehti Tallinna vee pärast, siis tegelikult, et selles esialgses versioonis, mille president tagasi saatis ja mille riigikogu oli vastu võtnud ja, ja millistele puudustele president viitas ju tegelikult vee-ettevõtetele anti, päris suured vabadused veel siin siin lähema aasta jooksul ja president just juhtis sellele tähelepanu, et veeta võtted võivad need kehtestada uued hinnad ja need võivad olla senisest kõrgemad ja, ja, ja siis on juba väga keeruline seda protseduuri muuta ja sellepärast riigikogu asus ka seadust muutma, oma praaki parandama ja presidendi poolt viidatud vigadele keegi vastu ei vaielnud, et, et siis ei olnud sellest nii-öelda v temaatikast nii palju juttu, pigem keskenduti tegelikult ju kaugelt küttega tegelevatele firmadele. CV-temaatika on, on pisut pisut nüüd alles hiljaaegu esiplaanile kerkinud. Või kuidas teile tundub? See on jälle nii ja naa tal lainena käinud, et kevadel oli tõesti seal küsimus, et kas nüüd tehakse ühele ettevõttele erandid ja siis sellega seoses tekkis kütte ümber toimuv vaidlus. Seda räägiti jällegi palju veest. Nüüd on jälle vesi tulnud, et vesi on hetkel aktuaalne selle pärast, et paaniaid käivad üle Eesti, et Tallinnas me näeme nii, et see on hea ja odav ja kvaliteetne ebalus kusjuures Tallinna vesi ongi väga kvaliteetne. Ma täiesti usun seda juttu, et Tallinna vesi on tunduvalt parema kvaliteediga kui paljud pudeliveed. Ainus häda on selles, et et Tallinna vee maitse ei ole jällegi samas nii jaagu paljudes pudelivetes. Maitse kvaliteet on kaks erinevat asja. Maitse on siiski kindlasti hoopis midagi muud, kui see oli siin paar aastakümmet tagasi ka aga, aga minu meelest kogu selle asja juures, kui sa viitasid sellele, et see on nüüd Tallinna pärast tehtud seadus suuresti jätkub siis õnnestub, siis kujutame ette, et siis õnnestub seda Tallinna vee hinda allapoole tuua, et et kas need, kes selle taga olid, ehk siis valitsuserakonnad, et see tähendab meile suurt nii-öelda poliitilist, kas see siis tähendab nagu suurt poliitilist võitu, et nad suudavad selle nii-öelda välja mängida nagu Eestis hakkab see ka aeg-ajalt? No väga kummaline kummaline nähtus, toimuvad ma olen siin, seal on näiteks tulevase valimiskampaania peale, et kui et tundub nagu, nagu piisakski sellest, et sa paned Rävala puiesteele kaks plakatit üles ja onlain meedia levitatud kogu selle asja üle Eesti, nii et Tallinn on nii-öelda ongi see võitlustanner. Aga mina olen küll nagu seda meelt, et kui, kui keegi ütleb, et monopol ei ole võimalik seadusandlikul teel ohjeldada, siis siis see ei vasta küll tõele, sellepärast et me, kui me vaatame, kuidas on meie jaoks kujunenud elektri hind, mis on Euroopas üks odavamaid, siis on see toimunud just monopoli ohjeldamise teel, ehk siis konkurentsiamet on kirjutanud ette hinnad, mida Eesti energia saab kodutarbijatele kehtestada. Veel paari aasta jooksul on see niisamamoodi soojaettevõtted, ka neile on kehtestatud hinnapiiride üle, mille nad ei tohi müüa, neil on selle juures arvestatud välja mõistlik mõistlik kasum ja nii edasi, nii et kui te ütlete, et monopoli ei saa ohjeldada, siis siis mina ütlen, et saab küll ja, ja siiamaani on suudetud ohjeldada. Tänu sellele on meil ka veel suhteliselt mõistlik elektri hind. Et tegelikult on igalt poolt mujalt maailmast ka, et monopole saab, saab päris hästi ohjeldada, et Ameerika ühendriikides on, on näiteks ju ju kas või sellesse ringhäälingusüsteemis on, on aastaid toiminud selline selline mudel, kus ei ole ei ole lastud nagu kellelegi tekitada sellist suurt turujõudu. Aga samas ma arvan, et tulemus on väga huvitavad vaidlused, sellepärast et Tallinna vesi tõenäoliselt seda konkurentsiametikontrollini jätta ja me näeme siin veel tulevikus kohtuprotsesse ja päris tõsiseid kohtuprotsesse. Aga sina, Sulev juhtisid neljapäeval Eesti Ekspressis oma juhtkirjas tähelepanu ka sellele, et Tallinna vee ja Tallinna linna koos näikse kuidagi sujuvat väga õlitatult. Et neid koostööprojektid tunduvad, et lähevad nagu lepase reega ja, ja praegugi on Tallinnas Vabaduse väljakul suur välibassein avatud, mis peaks justkui viitama sellele, et aasta pärast peaks olema Tallinn kanaliseeritud, aga juba tähistatakse seda, et sa Tallinn on siis aasta pärast täielikult kanaliseeritud ja nii edasi ja see on selline Tallinna linna ja Tallinna vee ühisprojekt. Ei, minul oli hoopis teine küsimus tegelikult mind huvitas see, et meie koalitsioonileping, mida üks Tallinna vee Nõukogu liige ja linnapoliitik nimetab lihtsalt kavatsuste protokolliks. See ütleb, et linn tahaks saavutada enamusosalus Tallinna vees ja et noh, et siis saaks seda ettevõte täielikult kontrollida. Ja juunikuus tuli teadet praeglane suuromanik tillitis, mis pritsifirma tahab sest oma osalusest loobuda. Ja samas nad ju teavad, et Tallinna linn tahaks osta. Aga huvitaval kombel ei ole neid aktsiaid sugugi pakutud Tallinna linnale müüa, vaid need on pakutud ühele teisele ettevõttele nimega veol ja seal siis see ettevõte, kes nüüd Tallinna linnas kütab kõvasti, kes on näiteks Tartus mingil ajal ka autobussivedudega tegelenud, linnaliinibussid olid nendega? Ei, see on prügimajanduses, selle käes seesama ettevõte, kes tegelikult juba kunagi ammu tahtis ainult teise nime all Tallinna vett osta, nüüd lähebki prantsuse firmale minu küsimusele, miks Tallinna linn ei võitle selle eest aru küll, et Tallinna linnal ei ole raha. Et seal on seene pihige. Mul on suht tühja tühjad, aga siiski, poliitiliselt peaksime praegu linna valitses võitlema elu hinna eest, et kuulge, me tahame oma programmi täita, me oleme lubanud, et me toome veefirma Tallinnale. Me tahame selle ettevõtte üleval, mis missugune on veel parim hetk võtta ettevõtet üle, kui teine suuromanik tahab seda müüa samal ajal? Mina ei tea ühtegi põrematedge. Samas, kui sa tõid sellise nüansi välja, siis ma ma arvan, et Tallinna koostöö Tallinna veega sujub ka väga hästi, kui me vaatame seda reklaamikampaania, mis siin mõnel pool Tallinnas on ikkagi märgatav, kus soovitakse ja soovitatakse juua siis kraanivett ja ja noh, neid plakateid väga palju ja samas me ei tea, aga selle reklaamikampaania maksumusest mitte midagi, aga aga tundub, et ka siinkohal see, see koostöö sujub ikka väga hästi. Ka linnal on seal ka osalus sees ja linnal on oma isegi lausa eraldi sihtasutus, mis tegeleb vee-ettevõtjate järelevalve, aga meil ongi selline päris tore koostaja. Aga see on ka ju tore koos Tallinna ja veed, et ettevõtete vahel ja välismaal teame, et mõnes riigis näiteks ei olegi linnale linnas eraldi vee-ettevõtjatele linna osakond tegeleb näiteks veevärgiga. Kas sellised lahendused on täiesti võimalikud? Hermen, miks nad peaksid Alttülis olevat? Elame-näeme, aga kui siin monopolidele juba jutt läks, siis siis monopolide ega seoses on, on, on toodud välja ka üks päris huvitav mõte. Valitsuskoalitsioonis on küpsemas mõte, et et kuna Eesti samas on Eesti turul gaasi müüjana monopoolses seisus, gaasi hind on kõrge, siis võiks ikkagi gaasi põhivõrgu kas riigistada või, või leida talle selline omanik, mis oleks Eesti gaasist lahus ja, ja seetõttu oleks võimalik siia sellesse, Eesti gaasi klientide kõrvale või, või, või asemele pakkuda mingit alternatiivset varianti. Räägitud on ka sellest, et, et kui luua meie sadamatesse mingi gaasiterminal, millega hakatakse sisse tooma vedelgaasi, oleks võimalik ka siin Eesti turul gaasi hinda alla lüüa ja siis see on nüüd juba teist nädalat olnud arutlusaineks ja on päris põnev vaadata, et kuidas siis suhtuvad erinevad erakonnad sellesse mõttesse, et et seda gaasi põhivõrku võiks kas taasriigistada või sellele leida teine omanik kui Eesti gaas, sellepärast et et on ka öeldud, et, et sellisel kujul monopol poolses seisundis gaasiettevõtet justkui Eesti turul olla ei tohi, aga Euroopa komisjoni kõrged ametnikud on sellele tähelepanu juhtinud, et sellisel kujul tegelikult gaasimonopoli riigis olla ei tohiks. Gaasi Eesti gaasi taasriigistamine kõlaks ju kõlakse päris huvitavalt. No see ei ole Eesti gaasitoas riistamiseleks ühe tüki Eesti gaasilt äravõtmine. Kas, kus ta võetakse ära riigile uidav, müüakse kellelegi teisele maha ja mis hinna eest, see on kõik ju arutlusel. Mis viisil see toimuks, kui kiiresti see kõik on täiesti lahtine praega. Et mulle meenutab see natuke raudtee tagasiost teatavas mõttes, kus ühel hetkel kuulutati päris palju raha, teisest küljest jällegi ta meenutab sellist Eleringi Usku moodustamist, kelle samamoodi lõhuti Eesti Energiat sellega monopoolne ja mis siis, tänu sellele peaks kaasa aitama elektrituru avanemisel, mis meid paari aasta pärast ees ootab. Vana raudteel on ju tegelikult enam-vähem samamoodi, et on mingi firma ja mingid rongid, mis seal peal, mis sõidavad mööda teatud teid ja on on siis nii-öelda raudtee teedevõrk, eks. Et aga noh, need eesmärgid, mida Lauri singa ju mainisid, et on ju iseenesest ju iseenesest iseenesest kenad, et. Ma arvan seda, et rohkem võimalusi on alati parem kui vähem võimalusi ja see rohkem konkurentsi on parem kui, kui vähem konkurentsi selles mõttes mõjukaid linnale hästi. Aga noh, iseenesest, kas, kas ja millise hinnaga see tehing nagu teoks saab ja kas, kas iga hinnaga on mõtet seda, seda nagu läbi viia, see, see on nagu omaette küsimus. Aga samas on see absurdne, et Saksamaal on Venemaalt tulnud gaas odavam, kui ta on seda Eestis. Saksamaa on ka suurem tarbija. Meie näiteks siin väga paljud meie poliitikud on võidelnud selle eest, et Saksamaal ei oleks nii suurt varustuskindlust kui, kui nii suur, kui, kui tahetakse, ehk siis selle norstrimi vasta norsterymanni konkreetne näide. Saksamaa tahab veel rohkem gaasi veelgi parematel tingimustel EKG, ehk nagu tahaksid ikkagi seda sõltuvust Venemaast sõnu talle tugevamaks kinnitada, et tegelikult neid on Saksamaa sõltuda klaasist. Seal arstina selleks mõeldudki. Loomulikult sõltub, tegelikult on ikkagi väga suur osa Euroopast, kus on muidugi ka palju teisi gaasi, tarneallikaid, aga ikkagi järjest enam nagu sõltuvuses ka sellest gaasist, mis sealt ida poolt tuleb. Ja Aafrikas tuuakse ka neile, et selles mõttes idee on väga hea, kui see aitab kaasa hinded alla löömisele. Kui see aitab kaasa varustuskindluse tõusule, ehk meil on ka alternatiivne allikas, siis on väga, manas praegu iseenesest, kust tuleb Eesti Eestisse gaas tuleb Lätist. Lätis on väga suured maa-alused mahutid. Need ei tähenda mingit suurt tühikut, vaid seal on selline poorne maapind, mille sisse see gaas imendub seal Sigulda juures. Ma olen seal kohas käinud. Väga, mitte seksikas koht, sellepärast see seal ei ole mitte midagi vaadata. Ja sealt kaadrist tuleb mööda torusid alternatiivsed gaasijuhtmed olemas, et sulavad siis Venemaalt. Ja oli ka vahepeal jutuks, et me saaksime ühendada Soomega Eesti. Paldiski juurest läks otse mere alt läheks juhe ühe Soome, aga see projekt on praegu küll taks. Ta ei ole edasi läinud. Ma olen lugenud seda kevadist analüüsi ilmselt teiega, kus, kus valitsuskabinetile seda asja nii-öelda selgitati ja põhjendati ja mulle meeldis seal see üks aspekt, et et sellega võib-olla selline teadmine üleüldse gaasist ja gaasi gaasimajandamisest ja, ja noh, et selle, sellega see nii-öelda meil paraneks nii-öelda valitsuse tasandil kas või et meil oleks võimalik seda Aga olgem ausad, siiani ei ole ju sellega mitte ei tegelenudki enne seda, kui Euroopa komisjon juhtis tähelepanu sellele, et meil on siin probleem gaasimajanduses väga selgelt olemas, kuna kõik oma monopoolset ühe ettevõtja käes enne selle enne seda ei olnud keegi selle gaasiteemaga üldse tõsisemalt tegelenud ja nüüd kui avastatakse, et meil on ikkagi üks maailma konkurentsivõimelisemaid gaasi hindasid müüd, siis leitakse, et tuleks hakata kuidagi selle probleemiga tegelema, et ma olen, ma olen kaugel sellest, et et hakata nüüd näpuga näitama nendele, kes kunagi Eesti gaasi erastasid. Ja peaasjalikult tegeles sellega Tiit Vähi juhitavad valitsused 92. ja 95. aastal ka 98. aastal läks veel suurde ära Fortumile, aga, aga siis ei olnud enam Tiit Vähi peaminister, aga, aga aga nii see on, et noh, tõenäoliselt sellel hetkelgi keegi ei mõelnudki sellistele alternatiividele, et võiks keegi ka ka Vene gaasile alternatiive pakkuda. Täna on olukord hoopis teine, nii et tõenäoliselt seda, seda erastamise juttu ja näpuga näitamist, et kes erastas, seda juttu, pole enam mõtet ajada. Nad Putini Venemaal on lihtsalt energiast saanud relv. Et maailmas on toonus tõusnud kogu aeg, siis energeetilise julgeoleku küsimus kasin eelmine ees meie energiamajanduse arengukava nägid ette, et tegelikult võiks Eestisse ehitada hoopis gaasil töötavaid jõujaamasid. Et siis ei rääkinud keegi tuumajaamas selle täielikult toopia. Aga pärast seda, kui Putin võimule tuli, siis hakkas asi muutuma ja praegu enam sugugi ei vaadata hea meelega, et et need meeletu nagu gaasijaamasid siia Eestisse tekitada, kuigi jällegi kaasav ja, ja väga puhas kütused selles mõttes gaasijaam on väga võimalik väga kiiresti käivitada. Et ilmselt neid mingeid siia siiski tekib, siis huvitav on see, et oma omal ajal see oli kuskil siin 50 60 aastat tagasi, sõltudes jällegi Venemaa Eesti gaasist, Leningradis alguses, kui ma oma gaasivarustus eestist testime seal Kirde-Eesti, siis siis tekkis ka sõjavangid, ehitasid gaasijuhtme, mis läks Leningradi poole. Et see on küll selline fakt, mida Gazpromisega hea meelega nagu ei, ei vaadata, sõltuksime kunagist. Gaasist aga millegipärast mul on pigem tunne, et sellest Eesti gaasi põhivõrgu kaasriigistamisest ei kujune sellist valimisratsut, nagu seda oli raudtee taasriigistamine. Neli aastat tagasi. Raudtee oli ühe erakonna programme, toome rahvale selle raudtee tagasi. Ma ei usu, et hakkaksin Reformierakond, IRL ütleme, et me toome rahvale rahvale gaasijuhtme tagasi. Vabandust. See ei ole selline asi. See on lihtsalt üks arukas ettepanek, mida tasub kaaluda, küsimuse, kuidas seda tehakse. Et misviisilise toimub, kas toimub mingi salasopingute teel või see toimub täiesti avalikult, kus on kõik läbi kaaluda. Aga muuseas, Eesti gaasi omanike ringi vaadates on, see on väga huvitav, sellepärast et et kui siin räägitakse sellest, et Gazpromil justkui on mingisugused väga suured õigused, siis noh, olgem ausad, kui me vaatame omanike ringi, Gazpromil on 37 protsenti aktsiatest, jaht on kõige suurem aktsionär. Ta ei ole enamusaktsionär, peale selle on veel 33,6 protsenti Ruur gaasil Fortumile on 17,7 protsenti ja veel Läti firma liit Keira on 9,85 protsenti seega noh, näiteks Ruur gaasia Fortum saaksid juba enamusosalusega otsustada väga paljusid asju, nii et siin ei ole ainult see, et on nagu Gazprom kogu selle asja üle otsustamas. Ena jällegi tegelikult ohjad ikkagi Gazpromi käest selles äris ja ja nad seda peab lihtsalt tunnistama, et nad kogu see business sõltub ühest ettevõttest ja selle ettevõtte peakontor ei ole kuskil Saksamaal või Soomes, see siiski on Venemaal. Samamoodi võib öelda, et kuulge, et Gazprom ise ka nii börsiettevõtet, kuulge, seal on ka päris palju eraomanike. Aga siiski teda juhitakse. Esiteks ühest kindlusest, mis asub Moskva südames ja see ei ole eraettevõte, mis seal kindluses asub. No kui me gaasi eest maksame, maksame palju, siis. Õnneks on nüüd viimased kuud toonud uudiseid ka selle kohta, et saastekvootide eest makstakse, makstakse meile päris korralikult ja, ja kui siin oli pikka aega kriitika selle kohta, et Eesti riigil jäävad need saastekvoodid kätte, mis viimaste aastate eest on, on meile antud ja et meil ei õnnestu neid rahaks teha, et Läti on ammu juba oma saastekvoodid maha müünud, siis siis viimased kuud on tulnud toonud siis uudiseid selle kohta, et saastekvootide müük on läinud väga edukalt ja ja viimane otsus oli siis sellenädalane, valitsuse heakskiit sellele et saastekvoodi tihti müüakse ka Luksemburgi suurhertsogiriigile kogumahus ligi 470 miljonit krooni. Kui me siin vaatame, et Hispaaniale on müüdud juba üle 1,1 miljardi eest ja peale selle on veel ühele jaapani pangale ka müüdud märkimisväärselt saastekvooti, siis, siis me saame päris muljetavaldava summa. See on üks selline valdkond, mis Eestis tükk aega kiiratses. Ja siis ühel hetkel võttis riigikantselei selle oma hoole alla. Seda asja uuriti ja testiks, korralik prospekte pandi käima ja seda võib küll öelda, et tegemist on sellise valdkonnaga, kus Eestil on läinud üllatavalt hästi. Plaaniti teda müüa 500 miljoni eest, aga juba siin poolteist miljardit müüdud ja ja seda on tore vaadata lihtsalt, et et tekitab eestlases hea tunde, et üks asi on korda tehtud, tehtud paremini, kui keegi oskas arvata. Ma arvan, et see hea tunne peaks ju tegelikult nii-öelda iga inimeseni jõudma, kasvõi seeläbi, et tema maja Sabliteks soojustatud, kui ta, kui ta elab, siis praegu mingisuguses sellises nõukogude aegses paneelelamus, millel on siis nii-öelda oma programm või siis näiteks kas või seeläbi, et et kuskil maalinil mõni tossav buss saab välja vahetatud, et niisuguseid need eesmärgid on ja see on ju see on ju tõepoolest väga kena. Aga kindlasti tekitab küsimusi see, et kui siin on maakonna ja linnalähiliinidele lubatud keskkonnasõbralikke busse ja need on selle 680 miljoni krooni eest lubatud hankida üle ja bussi, siis tekib küsimus, kuidas ja kellele neid busse jagatakse ja mis alustel üldse ja, ja kes ikkagi jääb busside omanikuks ja nii edasi, et siin siin neid küsimusi tegelikult seoses nende bussidega on, on väga palju ja teine asi on ikkagi see, et, et busside amortisatsioon on, on väga kiire, et kuidas, kuidas on sellisel juhul see investeering põhjendatud ja ta on üldse põhjendatud? Bussid peaksid jääma siiski riigi omaks. Maanteeameti bilanssi lasen alad nüüd siis saab sealt nende käest rentida ja neid on kavas rakendada nendel liinidel mida siis tehakse avaliku teenindamise lepingu alusel, aga mitte nendes. Nendel liinidel, kus vedajatel on juba kohustused, peavad bussid olemas olema. Et seal saab siin neid hakata laenutama. Siis on siis on päris hea küsimus, et aga mis siis saab nende liini dotatsioonidega, kas liini dotatsiooni lahenevad ja kuidas see, kuidas see kõik välja arvutatakse, nii et ma arvan, et siin on neid küsimusi päris palju ja ma arvan, et kõik otsused ei saa olema päris õiglased. Küsimusi on kindlasti hästi palju ja noh, näiteks needsamad vedajadki on ju siin tõstatanud selle, et need bussid vist tulevad nii palju, kui mina olen aru saanud teatud niuksed, niuksed standardsuurusega ja tegelikult nii-öelda puhtalt raisanud labasem oleks, oleks neil tihtipeale paljudel nendest liinidest kasutada hoopis teise suurusega busse, nii et neid küsimusi tegelikult on muidugi. Näe, siin on jällegi küsimus, et maakonnavahelised liinid, eks, et alati ei ole mõttekas teha neid liine maakonna sees, vaid ka ühest maakonnast teise ja logistikat on siin nagu väga palju võimalik parandada ja efektiivsemaks teha. No seda kindlasti, et kui, kui see nii-öelda kvootide müük, mis on iseenesest äärmiselt positiivne, nagu Sulev ka välja tõi et kui see õnnestub veel pöörata nagu teistpidi, nii öelda positiivseks, et seeläbi nii-öelda seda logistikat ja parandada, millest on ju tegelikult tohutult palju räägitud, kui kui ebaefektiivne see tegelikult on siis on, on, on siis topelt Jah, aga mulle tundub, et see 350 miljonit krooni Missis Hispaaniale müüdud kvoodi eest paigutatakse tuuleenergeetikasse, et see, see raha on, on, on arusaadavamalt kasutatud, kuigi ma tahaks jätkuvalt toonitada seda, et tootaks väga kiiresti seda konkurentsiameti analüüsi taastuvenergia tasu kohta, mis on ilmselgelt liiga suur ja kui see varsti juba küünib miljardi kroonini ja tuleb see meie kõigi tarbijate taskus, siis sisse selles osas tuleb küll nagu midagi kiiresti ette võtta. Kui monopolide ohjeldamise seaduse jättis ühe väga olulise punkti välja kõik need taastuvenergiaettevõtted, kombijaamad ja nii edasi, siis võib-olla tulevikus tuleks ka nende ohjeldamiseks midagi ette. Küll arvan, et väga paljude inimeste meelest on tuuleenergeetikasse raha panemine väga vale samm, sellepärast et vaadake, inimestele meeldib tuuleenergeetikaga, ma pole veel näinud ühtegi Eesti Eesti paika, kus oleks inimesed olnud nõus, et just nende juurde tehakse tuulejaam ja ainus vaba koht siis nagu kuhu võiks minna. Mul on Kristjan Meri, aga siis selgub, et ühes kohas on surfaja jälle sellele vastu ja teises kohas ei milli meie ministeeriumitel punasega radarite tööd. Nii et põhimõtteliselt Eestis nagu justkui kõik tahavad, et meil oleks puhas energeetika, tuuleenergeetika mitte keegi ei taha seda enda juures näha. Samas ma korra siin juba natukene vaidlesime sel teemal, aga, aga samas on ka see, et, et meil on teatud kohustused ja me peame natuke selles osas nii-öelda tulevikku vaatama, nii et see on mõnes mõttes selline tulevikuinvesteering, et ma ütleks, et, See on selline roheline pragmatismi, Sulev räägib. Aga nendest asjadest ma arvan, et me saame nendest asjadest tegelikult me saame üle. Nii, aga räägime pisut sisepoliitikast ka, sest see nädal on hakanud tooma uudiseid sisepoliitikarindelt riigikogu juba erakorraliselt koos käis, aga aga nädala alguses kõlas ka ei partnerlusseadusele. Justiitsministeerium teatas siis oma pressiteates, et Isamaa ja Res Publica liidu vastuseisu tõttu ei saa partnerlusseaduse ehk teisisõnu homoabielude seadustamisega edasi minna ja, ja see on tekitanud Eesti gei jah, kogukonnas kui nii võib väljendada ikka päris suure tormi, inimesed on tigedad, Facebookis käib üsna elav arutelu ja ja noh, on väga paljude geide öelnud ka seda ja et, et, et enam Isamaa ja Res Publica liidu poolt nad ei, nad ei hääleta. Ei noh, siin oli ju tegelikult küsimus mitte ainult samasooliste abieludest, vaid siin oli ka küsimus sellest, et see mitte abieluline kooselu nii-öelda mõisteliselt saab nii-öelda kuidagi seadusesse raiutud, ehk siis vaba abielu saab, mingisuguse inimesed saavad endale mingisugused sellised abielule sarnanevad garantiid. Pärnus seadus partnerlusseaduseks. Et kui IRL valimistel kõrbeb, siis järelikult järelikult nende nende meelest või ühiskonda annab siis hinnangu, et tehti siis nii-öelda vale valikaga. Aga minu meelest on hea, et IRL tegelikult seisukoha avalikult üsna julgelt välja ütles, sellepärast et. Mul on küll näiteks arvamustoimetuses olnud tihtipeale häda sellega, et, et inimesed, kes kuidagi nii-öelda sõnades räägivad nendest asjadest, ei taha nii-öelda ennast kuidagi kirjalikult väljendada ja ja poliitikutel on tihtipeale sel teemal kuidagi suu vett täis olnud, et hea, et nad, et nad ütlesid, aga, aga seal ma ei näe nagu massiliselt, et tuleks mingisuguseid erakondi, kes tahaksid nii-öelda seadust. Mina ei, minu jaoks ikkagi tekitab hoopis küsimuse see, et miks justiitsministeerium tuleb välja sellise täiesti pretsedenditu ametnike tasandil pretsedenditu pressiteatega, kus nad ütlevad, et kuna üks erakond ei taha, siis see kogu see asi läheb kalevi alla. Esiteks partnerlusseadusest ei ole üldse juttu koalitsioonilepingus, milles on koalitsioonipartnerid omavahel kokku leppinud. Teine asi on see, et meil on riigikogu, kus ei ole mitte Isamaa ja Res Publica liit ja reformierakond, vaid on oluliselt rohkem erakondi, kellel on ka selles küsimuses oma väga selge seisukoht. Peale selle, meil on riigikogus kaks liber rahaliselt erakonda, kelle, kelle maailmavaatega võiks partnerlusseadus kokku sobida, need on Keskerakond ja Reformierakond. Et millegipärast mulle tundub, et Reformierakonna juhid valisid väga sellise mõnusa tee kogu selle probleemi kalevi alla panemiseks läbi läbi selle, et justiitsministeerium siis nende kirjade alusel, mis neile erakondadelt laekus, leidsid, et Isamaa ja Res Publica liit ei taha seda seadustada, et nii on võimalik, see tõenäoliselt mitte kõige mugavam teema enne valimisi kalevi alla panna ja vaadata võib-olla kunagi tulevikus, mis sellest edasi saab. Õiglasem oleks olnud see seaduseelnõu ette valmistada nii-öelda, et riigikogu aruteludes selgub tõde, oleks läinud sellega riigikogu ette ja siis oleks vaadanud, mida riigikogu liikmed otsustavad. See oleks olnud oluliselt õiglasem, kui see, et viidata, et üks koalitsioonipartner on, on sellele sellele seadusele vastu. No, ega see ei olnud ikka ainus koalitsioonipartner, Ingrid Rüütel andis allkirja omade vastu. Tegelikult andis ikkagi päris palju organisatsioon omade vastu allkirja. Justiitsministeeriumi avaliku üleskutse, palun avaldage arvamust sellise idee kohta. Kokku laekus kirju 40 40 ja allkirjadele ligikaudu 8000. Veel ei olnud sugugi ainus, kes selle vastu vastu oli. Pressiteatest me lugesime IRL lammast Ei, seal justiitsministeeriumi koduküljel on üleval ka selline lühike kokkuvõte nendest arvamustest, seal on loetletud organisatsioonid, kes olid poolt, kes olid vastu ja kes olid ka sellise neutraalsel seisukohal. Ja kokkuvõte seal ütleb niimoodi, et et need, kes olid selle vardasse poolt nende nende ettepanekuid ja seisukohtadelt tervikuna konstruktiivsed, põhjalikud ja need, kes sellise vastu need olid tavaliselt emotsioon reaalsed, suhteliselt napid, vastu seisnud. Ja neid vastu ei olnud sugugi mitte ainult IRL, vaid ka näiteks usuringkonnad. Ja siis oli veel ka terve rida tuntud inimesi seal talis Bachmann näiteks ja nii edasi, kes olid andnud ühel avalikul pöördumise allkirja poolt olid näiteks sotsiaaldemokraadid. Loomulikult olid sellised gei noored sotsiaal ministeerium ütles, et seda võiks teha. Vastu olid näiteks kristlikud demokraadid, elukultuuri instituut nii edasi ja nii edasi. Et ja kusjuures IRL-i seisukoht ei saabunud ju praegu saabus esimesel detsembril 2009 praegu lihtsalt tihti see kokkuvõte valmib. Mis tegelikult palju avalikuks paljud need seisukohad ja hakkasid, kujunesid ka siis, kui minu meelest oli see kaks aastat tagasi, kui tehti sotsiaalministeeriumis selle sellesama selsamal teemal üks üks põhjalikumalt analüüs nii-öelda ja sellest justkui nagu nähtus selle tulemustest, et ühiskond on, on, ta on nii-öelda täiesti valmis neid abielusid siis sellise sellisel moel planeerima või vähemalt siis seda partnerlusseadust aktsepteerinud. Aga, aga, ja siis oli no väga suur arutelu meedias nagu sel teemal, aga. Noh, eks see arutelu teie hinnangul ikkagi, miks ollakse selle vastu, kui me siin räägime sellest, et need inimesed nii või teisiti koos elavad öeldakse ka seda, et seadus, see ei tee neile mitte mingisuguseid takistusi vaba peal on olemas, las elavad koos. Aga kui me räägime siin ka sellest, et, et aga kui midagi juhtub, kui inimesed lähevad tülli, neil on mingisugune ühisvara, kuidagi tuleb seda asja jagada või siis keegi suurepära, siis kuidas on nagu sellisel juhul nende õigused kaitstud? Naati võimalik testamenti teha. No see on võimalik kõikvõimalikke lepinguid teha, on võimalik. Tuleb kasutust ja kui sa teed lepingu teeb testamendi isandad mitte oma oma sugulasele ja oma lähisugulasele midagi, siis siis testament kujuneb sinu jaoks oluliselt kallimaks. See pärimine on, on sugulasele kindlasti taskukohasem kui, kui lihtsalt lihtsalt elukaaslasele, nii see kahjuks on. Jah ja siinkohal on ka justiitsministeeriumi öelnud, et heteroseksuaalsetel inimestel on siin väga lihtne võimalus, nad saavad abielluda. Nendel ei ole üldse probleemi. Aga tõepoolest homoseksuaalsetel inimestel on teatav probleem ja sellepärast justiitsministeerium ei olnudki selle seaduse vastu. Aga kuna meil on valitsuses kokku lepitud, et nad selle läbi konsensusega ja meil on siin kahe partei võim praegu ja üks nendest on vastu, siis noh, loogika ütleski, paneme selle asja kalevi alla, praegu. Ei, no kui ühiskonnas on tõsine suur surve mingisuguse seaduse vastuvõtmiseks, siis läbi valimiste saavut lähevad riigikokku sellised inimesed, kes sellega vastu võtab. Sellised poliitilised jõud, nii et. Meie meie teeme seda, ütleb, et sellest kujunema üks valimiste teema, omasem. Aitäh, kui see on nii tähtis. Meie ühiskonnas on siiski päris palju inimesi, hallade, vasta. Ta ei ole oma sõbralt kiiska, kuigi vaatame, mis selline, aga võrreldes 20 aasta tagusega, siis on see hüpenenud dolareerimise suunas meelata. 20 aastat tagasi. Pederastia oli kriminaalkuridega tänapäeval. Vabandust, käivad ringi suunajad kallistada, keda see häirib? Mõnda inimest häirib, aga ega kellelegi sellepärast need peksma küll pole kuulnud, et keegi oleks saanud üha enam kriminaalselt karistada. Presidendi vastuvõtul on ka käinud inimesed, kes seal käevangus, eksju, nad on ühest soost. Ja sugugi mitte sellepärast, et tegemist on lapsevanematele, et sellepärast, et nad on partnerid. Ma siiski juhiks ühele asjale tähelepanu, et võib-olla seda protsessi ei olegi mõneti mõtet forsseerida, sellepärast et kui me vaatame, mis toimub meie naaberriikides ja endistes idabloki riikides ega neid riike on väga vähe, kus kus on seda partnerlusseaduse legaliseerimise teed mindud helmeste, seda, seda protsessi ei olegi võimalik kiirendada ja kui on avalik vastuseis sellele, siis tuleb lihtsalt tuleb lihtsalt kas kas oodata või, või elada, elada seniste seaduste järgi edasi ja midagi ei ole lahti, ega siis, ega siis nendele inimestele ka elu elama. Eelmisel aastal tegi justiitsministeerium ühe sellise põhjaliku kokkuvõtte kuidas seda mitte abielulist kooselu reguleeritakse ja see ütleb, et 16. riigis on partnerlus olemas, seitsmes riigis on võimalik homodele abielluda. Mina näiteks puudub seisukoht, kas see on hea või halb. Ühest küljest ma olen kuskilt mingit pidi, kristlik kasvatus ütleb, et see ei ole nagu loomulik. Teistpidi ma mõtlen, ma ise olen abielus ja Eestis sõlmitakse abielusid suhteliselt vähe ja kui mõne mõned inimesed tahavad omavahel abielluda, miks peaks neile näiteks käe ette panema? Ma ei näe, nagu noh. Sellega need ümber ei kasvata. Vanemal on selle koha pealt veel täiendaks, et see, see, see teine pool ehk siis lihtsalt sedasama vabaabielu, et et vot vot vot mina ei saa aru, et miks, miks on vaja riigil nagu luua siis ikkagi nii-öelda mitu tasandit selle abielu suhte ja tal on olemas abielu ja inimesed, kui nad tahavad, kuna riik perekonda sellisel moel väärtustab, et kui nad tahavad abielu sõlmida, siis, siis siis nad sõlmivad Siin on üks bait, siin on üks väga tõsine point, see on, see on lapsendamine. Ja seda see Partsane partnerlusseaduseelnõu ette ei näinud, aga kui sa nüüd nii-öelda võrdsust homoabielud tavaabieludega, siis tõenäoliselt tekib see, see homopaaride lapsendamise küsimus äärmiselt kiiresti. Näiteks Martin Vahi juhtis justiitsministeeriumi tähelepanu asjaolule, et inimesed võivad vajada abieluga seostada õigusliku olukorras, kus nad ei ole üldse armusuhetes näiteks abivajajad, vanainimesed ja nendest vabatahtlikut hoolitsevad isikud. Kui eluaset jagavad sõbrad, on ka sellised mured olemas. Et meil ongi väga palju valdkondi, kus me ei ole kõiki asju ära lahendanud. Järelikult on poliitikutel ja ametnikel rida ülesandeid, mida tehana ühiskond ei saa kunagi valmis. Nii selle nädala uudistest veel kui kui poliitikamaastiku raskekahurivägede eest ja raskekahurväest rääkida, siis president Arnold Rüütel ütles sellel nädalal väga kõva lause, mis kindlasti võib valimistulemusi mõjutada. Me ei tea küll, mis suunas, aga president Arnold Rüütel ütles, et ta ei kavatse eelseisvatel valimistel riigikogusse kandideerida. Ja sellele avaldusele on reaktsioonid olnud üsna tagasihoidlikud. Ega ei ole nüüd väga palju seda, seda tema väljaütlemist kommenteeritud. Võib-olla erandiks on siin sotsiaaldemokraatliku erakonna juht Jüri Pihl, kes tervitas seda, seda otsust, aga samas on, on suhteliselt tagasihoidlikud seisukohad ja isegi rahvaliidu uus esimees. Juhan Aare on ju on ju öelnud, et ta austab sellisel kool Arnold Rüütli otsust. Ma arvan, et need reaktsioonid on olnud sellepärast sellised tagasihoidlikud, et see lihtsalt ei üllatanud kedagi. Samas jällegi, kui ma Juhan Aare usutluses õieti aru sain siis ta väitis, et Rüütel võib siiski mingil moel seal kampaanias kaasa lüüa ja ei välistanud, et see otsus võiks muutuda. Kui ma nüüd õieti aru sain No mina küll seda ei usu, et kui kui president tuleb ja ütleb mingisuguse lause siis talitab täpselt ise tegelikult vastupidi, et see vast ikka nii päris olla ei saa. Söömas Hendrik Ilves kirjutas, et tema ei kandideeri presidendiks. Aga kes on meie riigipea praegu? No see ta mingil moel kampaanias kaasa lööb, see, seda ju iseenesest noh, mis siis sellesse, sellesse nagu halba on, et põhimõtteliselt on ju nii, et ja meie juhtivad siin sotsioloogid, politoloogid on ju rõhutanud seda, et tegelikult meil on presidendil kui ta on ametist lahkunud, on õigus teha ja noh, mida iganes ja, ja oma valikuid ja ma arvan, et, et mingisugune poliitiline kultuur mingisuguse piiri on siiski pannud paika ja ma arvan seda, et, et selle selle piiri peal ka president Arnold Rüütel käib. President Arnold Rüütli puhul tasub kindlasti mainida seda, et Arnold Rüütel vihjas küll ka seda, et ta on oma oma nõu ja jõuga ta rahvaliidule siiski toeks ja, ja ma ei välista, et eelseisvatel valimistel näeme tema poolt avaldusi, kus ta kutsub üles rahvaliidu poolt hääletama. Nii nagu ka näiteks Siim Kallas enne europarlamendi valimisi ju kutsus ülesse Reformierakonna poolt hääletama, kuigi kui me vaatame europarlamendi valimiste tulemust, siis kui öeldakse, et Siim Kallas justkui tõi mingid hääled juurde, siis ma millegipärast arvan, et, et need Siim Kallase üleskutsed väga efektiivsed küll enne europarlamendi valimisi ei olnud, sellepärast et Reformierakond tahtis kolme kohta sai, sai ühe koha. Tulemus ei olnud päris see, mida nad soovisid. Eks need plakatid Arnold Rüütel soovitab, oleks täitsa huvitav vaadata. Jah, me kindlasti neid näeme, aga samas ma millegipärast kaldun arvama, et kui Arnold Rüütel ei kandideeri ja, ja ma millegipärast arvan, et see rahvaliidu iseseisvana jätkamise jätkamise otsus oli, oli mõneti kantud ka sellest, et Arnold Rüütel asus ikkagi väga selgelt erakonda päästma. Ta oli üks üks kõige aktiivsemaid inimesi, kes, kes käis mööda Eestit ringi ja rääkis rahvaliidu jätkamise vajalikkusest. Mõneti rahvaliidu jätkamise eeldus oli ka see, et, et Arnold Rüütel võiks kandideerida riigikogu valimistel ja olla siis äärmiselt suureks häältemagnet. Jah, aga ta läks sisuliselt ikkagi peibutuspardi rollis, et ekspresident riigikogu ridades reaalselt näha. Natuke pentsik oleksime. Ja muidugi keegi ei keela, eks inimene tahab, rahvas valib aga siiski selleks. Suht kummaline. Eriti kui ta veel annaks opositsiooni liigeneteks. On ka selles, kui ta, kui ta nii-öelda mingil moel sekkub sellesse kampaaniasse, siis selles ei ole midagi taunimisväärset. Me ei jõudnudki rääkida anarhiast ja poliitikast ja nende omavahelistest seostest, aga eks see jääb siis teistele saadetele arutada, arutada tänane rahvateenrite saade sellega lõpetab ja siin stuudios olid Sulev Vedler, Neeme Korv ja Lauri Hussar.