Jaa, halloo. Ja Toivo Aare teeb täna meeste saadet ja aitäh teile ja. Haigustorus helistavad. Aga sattus mulle, helistas seda ma ei saa kunagi teada. Analaule. Koguja Taaveti poja sõnad, kes oli kuningas Jeruusalemmas. Tühisust tühisus, ütleb koguja. Tühistuste tühisus. Kõik all töine. Mis kasu on inimesel kõigest oma vaevast millega ta ennast vaevab päikese all? Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb. Aga maa püsib igavesti. Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kus ta jälle tõuseb. Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole. Keereldes keerutades puhub tuul ja alustab taas oma ringkäiku. Kõik jõed voolavad merre. Aga meri ei saa mitte täispaika, kuhu jõe valanud. Sinna voolavad nad üha kõigist asjust, mis väsitavad, ei suuda ükski rääkida. Silme küllastu nägemast ja kõrv ei täitu kuulmast. Mis on olnud? See saab olema. Ja mis on tehtud, seda tehakse veel. Ei ole midagi uut päikese all või on midagi kohta võiks ütelda. Vaata, see on kuus. Kindlasti oli see juba olemas muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid. Ainult mälestust endistest asjust. Ja nõnda ei ole ka mälestust tulevastest asjadest, neid kes saavad olema veelgi Silie. Räägime naisele, kus ta on, kus on, vaatab voodi alla, ei ole, vaatab rõdule, ei ole, avab kapikapis, on teati, selline. Naine magab mehega voodis. Aga aga, aga käega kapist istub armuke alasti ja mõtleb, jumal, jumal, kuidas ma siit välja saan. Kogukut koiliblikas ine või? Miks sa kasuka kaasa võtsid? Kodus lõpuni? Ilus sekretär. Nii et juba mulle aitab sellestki, et sekretär hommikust õhtuni pärikas. Mul on ilusam naine. Nii nii, niimoodi ma ei ole nõus ja selge, sinu kustutame nimekirjast. Kallid raadiokuulajad. Me oleme praegu labradori auto salongis, sate žanroun ei vabandust hoopis Tallinnas Vabaduse platsil Kaarli puiesteel Vabaduse platsil ja siis nad sõidavad edasi-tagasi. Nad iludused. Pojakesed Volvo. Täpselt nagu presidendil Mercedes 500 l täpselt. Ma kogusin enesele ka hõbedat ja kulda. Mõningate maade varandusi. Ma hankisin enesele lauljaid ja lauljannasid samuti, mis inimlastele naudinguks. Palju naisi. Sain suureks ja ületasin kõik, kes enne mind olid Jeruusalemmas olnud. Ja mulle jäi ka kogu mootor. Ja mida mu silmad iganes himustasid seda haige elanud neile ei hoidnud oma südant tagasi ühestki rõõmust. Sest mu süda tundis rõõmu kõigest mu vaevast. Ja see oli kogu mu tasu kogu mu vaeva eest. Aga kui vaatlesin kõiki oma tegusid mis mu käed olid teinud ja vaeva, mida ma neid tehes olin näinud vaata. Siis oli see kõik tühi töö ja vaimunärimine. Millestki pole kasu. Päikese all. Lugupeetud, härrad businessmanid, teil on võimalus igal õhtul leevendada pinget sümpaatset noorte neidude seltskonnas. Telefon 59 74 76. Kella 15-st 24-ni. Ära sa räägi, ma pole küll. Oi ikkagi. Ja. Näedsa hellija naiselik kõrgharidusega naine 30 664 58 soovib leida eluga kaaslaseks kuni 48 aastast intelligentset tugevana tuuri ja tõsise ellusuhtumisega, pikemat kasvu vaba meest, kes otsib naist ja armukest ühes isikus kellele toetuda nii materiaalselt kui ka reaalselt ja kes oleks sõbraks temaateistkümna ja see poisslaps. Muidu on täitsa minu mark, minu mark, ilus, pisike ja sale ja poisslaps joob ja suitsetab ja kolab ringi ja peksab ja varastab ja üleüldse. See oleks kirjas leida väike fotokood. Null kaheksa viis cool. Mida sina ütled, saksa daam 42, otsib kirjasõpra eestist kirjutada saksa, inglise, prantsuse või hispaania keeles aadressil Ingrid alb haigestuda, kas 97, Deutschland, 6000, Frankfurt am Main 60 42, saksa ta pääseksid kuradi neetud Eesti Vabariigist, kus kurat. Touch. Touch über alles. Ka sinu maa ja raske su koorem kanda. Kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka su soovide siniranda. Täht süttib ehk taevas su üle veel. Lill tärkab su hauapinnast ja sinu mõte ja sinu meel kord tuksub su rahva rinnast ja liigub ja loob ja lehvitab ja kauneid radasid rajab surahwa koda, see ehitab. Ja põlvest põlveni kajab. Kõik on ühine kõigile. Sama saatus on õigel ja õelal, heal ja kurjal, puhtal ja kroojasel ohverdajal ja sellel, kes ohverda nagu heal nõnda patusel lagu vande andjal, nõnda vande, kartjal. See on õnnetuses kõigele, mis päikese all sünnib. Et kõigil on sama saatus. Aga inimlaste süda on täis kurjust ja neil on nende eluajal meeletus südames. Ja siis surnute juure. Kuid sellel, kes alles seltsi kõige elavatega, on veel lootust tõesti eluskoe all. Elavad teavad, et nad peavad surema aga surnud ei tea enam midagi. Ja neil pole enam palka, sest mälestus neist ununeb. Niihästi nende armastus kui viha samuti nende armukadedus sky on ammu kadunud. Ja neil ei ole sealgi elamu osa kõigest sellest, mis päikese all sünnib. Ja taas nägin ma päikese all et jooks ei olene kärmeist ega sõda sangareist. Samuti ei ole veel leib tarkadest rikkus mõistlikest ega melu osavaist. Vaid aeg ja saatus tabab meid kõiki. Sest inimene ju ei tea aega nagu kaladki, keda püütakse kurjavõrguga või nagu paelaga püütavad linnud nagu nei. Nõnda püütakse inimlapsigi kurjal ajal kui see neid äkitselt