Jehoova, mu jumal, sa oled väga suur, katad ennast valgusega kui rüüga ja sinu au kestab igavesti. Läkita oma valgus ja oma tõde. Need juhatage mind, need viigu mind su pühale mäele ja su hoonetesse. Jehoova on suur tema pühal mäel. Siioni mägi olgu rõõmus, Juuda tütred ilut segu. Sest sõna sai lihaks ja elas meie seas. Ja me nägime tema au kui isast ainusündinud poja au täis armu ja tõtt. Au olgu isale peale ja pühale vaimule. Nõnda kui alguses oli nüüdki, on ja jääb igavesest ajast igavesti. Aamen. Palvetagem. Sa annad oma valguse ja sõna igaühele, kes seda igatseb. Ja oma riigi vaestele ja patustele. Seepärast halastada sa ka meie peale. Me palume sind ära saada meid ka tühjade kätega, vaid täida meid Jeesuse Kristusega ususõnaga, elava valgusega, mille oled andnud maailmale kõigiks aegadeks. Anna meile, no jõudu käia, sinu näidatud teed. Purusta need jõud, mis ähvardavad meie elu ja kingi meile andeksandev meel. Anna meile osaks sinu rahu ja hingamine täna ja meie elu igal päeval sinuni kiituseks ja auks. Aamen. Pühakirja loeme tänasel hommikutunnil esmalt vanast testamendist teise Moosese raamatu kolmanda peatüki algusest. Mooses karjatas oma äia meediani, preestri pro pudulojus, heid. Kordad ajas pudulojused kõrbe taha ja jõudis jumala mäe hoorebi juurde. Seal ilmutas ennast temale Jehoova Ingel tuleleegis keset kibuvitsapõõsast. Ja vaatas ja ennäe, kibuvitsapõõsas põles tules. Aga kibuvitsapõõsas ei põlenud ära. Ja muuseas mõtles. Ma põikan kõrvale vaatanud seda suurt nägemust, miks kibuvitsapõõsas ära ei põle. Jehoova nägi, et ta pöördus vaatama, siis jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles Mooses, Mooses vastas. Siin ma olen. Siis ta ütles, ära tule siia, võta kingad jalast, sest see paik, kus sa seisad, on püha maa. Ja ta jätkas. Olen sinu vanemate jumal. Aabrahami jumal, Iisaki jumal ja Jaakob Hiiumaal. Aga muuseas kattis oma näo, sest ta kartis jumalat Laaneotsa vaadata. Jehoova ütles, ma olen küllalt näinud oma rahva viletsust, kes on Egiptuses ja ma olen kuulnud nende kisendamist sundijate pärast. Seetõttu ma tean nende valu. Olen alla tulnud neid egiptlaste käest päästma ja neid sellelt maalt viima heale ja avarale vabale maale, mis piima ja mett voolab. Vaata nüüd on Iisraeli laste hädakisa jõudnud minuni ja ma olen rõhumist, millega egiptlased neid rõhuvat. Tule nüüd maa läkitanud Su vaarao juurde ja viimu rahvas Iisraeli lapsed Egiptusest välja. Kuid muuseas ütles jumalale, kes olen mina, et võiksin minna vaarao juurde ja viia Iisraeli lapsed Egiptusest välja. Aga tema kostis, mina olen sinuga ja see olgu sulle tähiseks, mina sind olen läkitanud. Kui sa rahva Egiptusest välja oled viinud, siis te teenite jumalat sellel mäel. Siis Mooses ütles jumalale, vaata, kui ma lähen Iisraeli laste juurde ja ütlen teie vanemate juurde, jumal on mind läkitanud teie juurde. Aga nemad küsivad minult, mis ta nimi on. Mis ma siis neile pean vastama. Jumal ütles Moosesele. Olen see, kes ma olen. Ja ta jätkas, ütle Iisraeli lastele nõnda. Ma olen, on mind läkitanud teie juurde. Aamen. Veel loeme pühakirja Johannese evangeeliumi 12 10.-st peatükist. Siis vastas rahvas Jeesusele. Me oleme kuulnud käsuõpetusest, et Kristus jääb igavesti. Kuidas sina ütled, et inimese poeg ülendatakse, kes On see inimese poeg? Jeesus ütles nüüd neile valgus veel üürikeseks ajaks teie keskel käige niikaua kui teil valgust on, et pimedust teid ei tabaks, sest kes käib pimeduses, ei tea, kuhu ta läheb. Uskuge valgusesse, niikaua kui teil valgus on, et hakkaksite valguse lasteks. Seda rääkis Jeesus ja läks ning peitis enese ära nende eest. Ja ehk ta küll paljut tunnustähti oli teinud, nende nähes ei uskunud nad siiski temasse, et läheks täide. Prohvet Jesaja raamis ütles. Issand, kes usub meie kuulutust ja kellele on ilmunud issanda käsivars. Sellepärast nad ei võinud uskuda, et Jesaja oli veel ütelnud. Tema on teinud nende silmad pimedaks ja nende südamed kõvaks, et nad silmadega ei näeks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et mina neid parandaksin. Seda ütles Jesaja, kui ta nägi Jeesuse auhiilgust ja rääkis temast. Aamen. Ja nüüd astume jumala ette oma usutunnistusega, lauldes üheskoos oma laulule raamatutest, usutunnistus, laulu, laul, number 141, Ma usun jumalat, suurde maa ja taevaloojat. On alanud Kristuse ilmumisaja viimane nädal. Peagi pöörame lehte kalendris ja muudame vaatamise suunda. Veel on olnud meie silme ees jõulutuledes ehitud kirik, küünlasäras kuused kõrvus heliseb alles jõululaulude kaunis kõla ning jõuluroogade maitse hõrgutav onu on otse tuntavalt suus. Peame aga pöörama oma pilgud ettepoole ja hakkama lugema nädalas laid, mis jäävad Kristuse ülestõusmise pühadeni. Kirgas valgus seisab ees ja juubeldavad pasunahelid tervitavad surma võitjat. Kuid enne tuleb laskuda alla mure orgu, käia läbi Kristuse kannatamise, aja valu. Nii ta üles kolgata kõledale künkale, kus jumalast mahajäetuse õudne masendus sunnib klammerdume viimsegi lootuskiire külge. Sinu kätte ma annan oma vaimu. Igal ilmumisel ja pühapäeval oleme lugenud Johannese evangeeliumi esimesest peatükist ja sõna sai lihaks ja elas meie seas. Nägime tema au kui isast ainusündinud, vot poja au täis armu ja tõtt. Me nägime tema au. Kuid mõned salmid varem on öeldud, temas oli elu ja elu oli inimeste valgus ja valgus paistab pimeduses ja pimedus pole seda võtnud omaks. Sadu aastaid varem küsis prohvet Jesaja jumalalt ja iseendalt, kes usub meie kuulutust ja kellele on ilmunud issanda käsivars. Ja veel sadu aastaid varem vaatas Mooses põlevat kibuvitsapõõsast. Ta ei põlenud ega näinud selles märki jumalast. Kirikuisa Hieronymus on kirjutanud. Mis jumal ei ole, seda me teame. Aga mis ta on, seda me ei suuda teada. Otsekui selgituseks võime jätkata Augus tiinusesõnana omadega ja mis ta siis on? Küsisin mullapinnalt ja see vastas, mina see ei ole. Ja kõik, kes maa peal ütlesid sama. Ma küsisin merelt ja sügavikult ja sealselt elanikelt. Ja nad vastasid, meie ei ole sinu jumal. Otsi meist kõrgemalt. Ma küsisin puhuvatelt huultelt ja kogu Ilmar ruum oma asukatega ütles. Mina ei ole jumal. Ma küsisin taeval taotuselt päikeselt, kuult ja tähtedelt. Ja need vastasid. Ei meiegi ole see jumal, keda sa otsid. Ja ma ütlesin kõigele, mis tunnetatav. Rääkige mulle minu jumalast, kui te ise ei ole jumal siis ometi rääkige mulle midagi temast. Ja nad vastasid võimsa häälega. Tema ise on loonud, loonud meid. Ristiusu aabitsatõdede hulka kuulub et jumal on inimestele ennast ilmutanud looduses rahvaste ajaloos ja meie südametunnistuses. Eriliselt aga ilmutab ta ennast pühas piibliraamatus ja meie õnnistegijas Jeesuses Kristuses. See, mis looduse ja ajaloo vaatlemisel suudame jumala kohta teada saada, jääb meie jaoks ühekülgseks ja puudulikuks ehk isegi ekslikuks. Tihti sellest inimesel raske leida jumala arm koolist ja ette hooldavat juhtimist. Ka südametunnistus võib anda vale häält, kui ta ei ole jumala sõnast valgustatud ja jumala armust puhastatud. Seepärast jääb meile määra valt tähtsaks Heebrea kirja alguses öeldu. Kui jumal muiste mitu toreda ja mitmel kombel vanemaile oli rääkinud prohvetite kaudu siis on ta neil viimseil päevil päevil meile rääkinud oma poja Jeesuse Kristuse kaudu. Ja rääkis siis apostlite päevil. Aga kas ka nüüd, kas ka neile, mil viisil, kelle kaudu? Täna on Eestimaa nukker ja mõtlik aga ka pidulik ja tänulik. Kui lehvib leinas lipukangas, viib meid mõtteis tagasi nendesse hetkedesse, kus ka siis, kui suu laulda ei võinud, igatses süda ometi uskumatut. Mu eestimaa, oh jooda ka ajad muutuvad. Austuses ja imetluses võime mõtelda sellele, kuidas täna loetud vana testamendi sõnad meilegi lähedale on astunud ja ilmutanud jumala au. Ma olen küll lähedalt näinud oma rahva viletsust ja ma olen kuulnud nende kisendamist sundijate pärast. Seetõttu ma tean nende valu ja olen alla tulnud neid päästma. Me nägime, tema au kirjutab evangelist Johannes. Ja see, mis nad nägid ja keda nad nägid, oli Jeesus, tema arm ja tõde. Kui Jeesuse ning reist üks ütles. Me leidsime issanda, tahtis teine teda näha saada. Ja kui Jeesuse käest küsiti, kas ta on see tõotatud päästja, kostis ta, vaadake ise, kurdid kuulevad, Nad näevad jalutushakkavad käima ja vaestele jagatakse head osa. Kuuldud evangeelium on tänaseni väga hea asi ja me oleme õnnelikud ning tänulikud, et eesti rahvas sellest osa saab ka raadio kaudu. Aga nähtav evangeelium on veelgi parem. Ja see ei ole ühelgi ajal olnud lukus meie rahva eest. Ka siis mitte, kui seadus sõnastab vabadust, piiras rahva ükskõiksus ning argus kohtuseid. Korraldusi toetas jumalast valgustatud mehed ja naised seisid, kui vaikivad majaka tuled andes elumärki ja näidates teed. Meie vanemate jumal on jätnud meile oma õnnistuse. Ja meie lapsed saavad näha jumala au. Palju on veel pettumusi meie elus. Pettutud erakondades, Ameti isikutes, seadustes, inimestes on pettutud kirikus, koguduse töötajais, usus ja usklikes. Paljus me ei näe seda, mida loodame ega leia seda, mida vajame. Poolik on meie tulemus. Raamatud oleme ise evangeeliumi, puhast häält matavad maised ihad ja õnnistegija lahke pale ei peegeldu meie isekailt või hirmunud palgeilt. Ka jumala auhiilgus paistab ja Kristuse kirkus on ilmunud. Sest Jehoova tröösti oma rahvast ja halastab oma viletsate peale. Ta on tulnud katsuma rahvast ja on saatnud oma rahvale lunastuse. Palvetagem issand, oled äratanud meis, usu, sa oled meiega mõelnud oma sõna läbi. Sa oled kohanud meid. Mees on ärganud, vajadus olla kokkupuutes sinuga. Me ei olegi kindlad iseeneses ega ümbritsevas maailmas teemeid kindlaks sinus. Ava meie silmad ja puhasta meie südamed. Et me näeksime ligi olemise märke. Me palume sinu kätesse kõik meie armsad lähedal ja kaugel meie maa ja rahvakiriku ja kodud, suured ja väikesed. Me usaldame hoole alla iseendid ja kogu meie elu. Ning palvetame üheskoos nõnda kui õnnistegija. Jeesus Kristus, sina ise meid oled õpetanud. Meie, isa, kes sa oled taevas. Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu. Tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meiega igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Jaroslaw, saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen. Issand õnnistagu meid ja hoidku meid. Lasku oma pale paista meie peale ja olgu meile armuline, issand, tõstku oma pale meie üle ja andku meile rahu. Aamen.