Tervist, mina olen Urmas Vadi on lugemisaasta 2010. Tore on tõdeda. Tervist. Keda sina viimati lugesid? Mina lugesin viimati Asko Künnap neid. Ja siis räägin temast natuke. Asko on olnud väga pikka aega või noh, ütleme, et üldse selle aja algusest, kui mina hakkasin natuke kirjandusega läbi käima, on olnud üks mu lemmikumaid luuletajaid ja võib-olla sellepärast mul on just temast pigem natuke raskem rääkida, et et mul on ta loomingu vastu nii palju erinevaid tundeid, et neid selliseks sirgeks jutuks saada on, on minu jaoks kergelt problemaatiline. Minu arvates on Asko Künnap üks kõige väljapaistvamaid või erilisemaid luuletajaid sellest kambast või koolkonnast, kuhu ta kuulub, ma mõtlen neid sellises parimas eas Tallinnaga seotud vabavärssi viljelev Aid tegelasi. Askan selline häirivalt stiilipuhas ja hästi välja kujunenud. Ja ma ei oskagi nagu eristada seda, et kas tema inimesena või siis tema luuletajana või või tema tekstid on, on siis sellised erilised, sest minu jaoks see kõik on nagu üks suur tunda Raskot. Ja kuigi tegemist on vaieldamatult väga hea luuletaja, aga on meil ikkagi nagu selline tunne, et et tema luulet saage eristada veel kahest teisest osast tema loomingus üks siis kindlasti selline võimeline või pildiline pool, sest tegemist on siiski ju kunstniku ja disaineri haridusega inimesega. Ja siis see teine või siis kolmas pool lisaks sellele kirjale ja pildile on Aska hääl või esinemisi veere, mis tuleb mängu ainult sel juhul, kui sa oled teda esinemas näinud. Ja mina olen teda hästi palju laval kuulnud, siis minu jaoks ilmselt alati jääb. Nii et kui ma oskan luuletusi loen, siis mu kõrvus kumiseb nagu tema mingil kindlal intonatsioonil. Sellisel üliisegi ülepingutatud rahulikul hääletoonil, kus iga silp ja rõhk on väljapeetud. Nii et ma kindlasti. Ma ütlen, et kui kellelgi on võimalik, siis mingi askot laval vaatama. Asko Künnap veel on ilmunud kolm soololuulega. Ja lisaks sellele on ta teinud Karl Martin Sinijärve ja Jürgen Rooste ka koostöös vist ikka kolm luulekogu, kui need, need ei ole isegi rohkem seal osalenud erinevates antoloogiates ja natuke suurema kambaga kogumikes. Ja lisaks siis neile nendest kolmest soolokogust räägin pikemalt kõigist eraldi. Aga lisaks neile raamatutele on nõmest Askavalt olnud läbi aastate välja selliseid hästi huvitavaid tooteid või projekte, mis, nagu ma iial kuskile näiteks. Ma arvan, et suure Osama laiemast tuntusest sai võib-olla viis või kuus aastat tagasi buumi aastatel selle punase hiiglasliku reklaamiga üle Tallinna, et kas meile kuulutati ilma igasuguse konteksti, et võidab see, kellel on surres kõige rohkem asja. Aga lisaks neile trikkidele või sotsiaalsele reklaami Neile ja paljudele teistele sellistele sotsiaalsetele reklaamiprojektidele on Asko käe alt veel tulnud läbi aastate igasuguseid lauamänge ja kui Eestis oli eurovisioon, siis ta tegi hästi meeldejääva veebitelekujunduse ja jätabury. Kirjandus, messi Eesti telgi, must kast, mida kindlasti paljud on näinud või millest kuulnud on temalt olnud. Ja langi nagu selline tunne. Kui Aska ühelt poolt teeb selliseid kunsti või graafika reklaamiprojekte, siis need on alati hästi kompaktsed ja lõpuni välja töötatud ja samamoodi nagu tema raamatud nii lõpuni valmis ja nii üleni tooted et neid on hea käes hoida, neil on tekstuur, kuju näevad tohutult head välja. Oma esimese luulekogu jaoks leiutas Asko isegi täiesti uue kirjafondi ja nii edasi, kuni siis selleni, et kaks ühiskoguannell ka Sinijärve ja eroostaga tulnud kaardipakikujulised ja selliseid asju nagu eesti kirjandusmaastikul minu meelest rohkem nagu eriti ei olegi. Kirjanik ei tee niisama tekstifaili, et nüüd mul on luulekogu ja anname ära ja keegi trükib vaid et kirjanik otsustab midagi, tal tuleb see mõte ja ta hakkab seda otsast tegema, teid eta nii lõpuni välja, et et mitte midagi kokkuvõttes ei ole selle asja juures juhuslikku. Ja kui Aska on kõik oma raamatud ise kujundanud, siis ta on veel väga palju tegelenud kujundamisega. Küsisin ta ükspäev, et kes ma olen valesti aru saanud, et kõik tema kujundatud raamatud on saanud ilusaks raamatuauhinna. Ja siis ta mõtles natuke ja ütles, et vist paarlikke ei ole. Peamiselt kõik on. Ja esimeses kahes ja sisalikud vastasid, on kindlasti istudes hästi tähtsal kohal. Aga kolmandas luulega, kus jõuab see lause sinnamaani, et Askan teinud selliseid hästi huvitavaid graafilisi illustratsioone, on asi tekstide juurde või, või tõesti nagu luuletusi edasi rääkivaid või ümber rääkivaid pilte ja kuidas seda tehast esitles 2008. aastal siis kuidas nende raamatuesitlusega käisid tühja gaasias näituse nendest piltidest ja minu meelest pillid peaksid veel kuskil olema liikvel. Et nagu lähebki liga raamatuga veel tõsisemaks pildi ja kujunduse osa. Kui ma hakkasin selle saate jaoks Askaa luuletusi valima, et mida siin lugeda siis ma üritasin nagu leida mingisugused märksõnad või või mingi neli, viis sellist alateemat, mille alla siis neid luuletusi liigitada ala, et loodusarmastusautod Neid teemasid paberi peale kirja. Ja lõpuks, kui ma nagu raamatut kõik uuesti jälle läbi lugesin, siis enamus nendest märksõnadest nagu vajusid tähtsus ettusesse ja jäid alles ainult kaks osakonda või poolust, millest minu meelest terve Asko Künnapi looming koosnebki. Ja need on sellised üksteisele üpris vastukäivad teemad. Ja võib siis erinevate nimedega nimetada, aga seletaks seda kuidagi nii, et üks pool on selline maalähedus ja lõunaeestlus ja hästi koduses ja juured ja, ja kõik see ja teine pool just on maailmaränduri elukohad, reisimine, hotellid, ärimehed kaasaegse inimese üpris pöörane maailm, millest kaasaja kunstis on nagu hästi palju, räägitakse ka sellest, et see lennujaamades ja laevades rongides, hotellides elamine on tegelikult on nagu tänapäeva aktiivse kirjaniku või kunstniku kui siis ka niisama natuke aktiivsema inimese hästi suur osa ja ta hästi palju mõjutab sind psüühikat. Asko Künnap on minu teada vähemalt nii palju, ma olen ta luulest välja lugenud pärit Lõuna-Eestist Kambjast ja ta on õppinud Oslos kunstiülikoolis. Ja siis kuigi ma siin on mingit erilist sellist kirjandusajaloolist uurimustööd, siis ma olen nagu siit-sealt jäänud arvamusel, et on ka tihedalt olnud seotud Itaaliaga ja, ja ta on väga palju üldse mööda ilma ringi reisinud. Selles mõttes noh, on kõigel sellel nagu elulooline põhi all, mida ta kirjutab. Et selline juurtest kinni hoidmine, aga samas sellises anonüümses internatsionaal reaalsuses suureks kasvamine. Ja kui ma neid Künnapi luuletusi nagu selle pilguga lugesin, siis mul kogu aeg kumises kõrvus Gustav Suitsu lausa jäägem eestlasteks, saagem eurooplasteks. Minu meelest on praegu hästi kerge saada eurooplaseks ja igale poole ära minna, aga kuidagi natuke rohkem vaeva nägema, et sellest eestlaseks jäämisest kinni aine või või neid juuri mitte läbi närida. Ja ma arvan, et Asko Künnapi loomingus on see hästi ilusti tasakaalus kõikatanniast mõlemat suutnud. Ma valisin peamiselt Künnapi esimesest kahest raamatust, esimene on siis pealkirjaga ja sisalikud vastasid ja teise pealkiri on kõige ilusam sõda. Ja peamiselt neist valisime siis välja mõned luuletused, millega me juttu toetada. Ja see on hästi põnev, et kuigi nendest kõigist kolmest soola kogus põhimõtteliselt vahelduvad pidevalt, siis need nii-öelda juurte luuletused, ladva luuletused siis kuigi nagu esimeses kogus tundub, et ta mõtleb ikkagi rohkem oma nooruse või mineviku või, või selliste asjade peale siis selle ja sisalikud vastasid. Tekstide sisse on mõnes kohas töötatud luuletuste inglisekeelsed tõlked. Raamatus juba ära trükitud ja viis aastat hiljem ilmunud, 2008. aastal väljendanud Asko kolmandas luulekogus on luuletused tõlgitud hoopis Kambja murrakusse ehk siis Lõuna-Eesti keelde. Et see on nagu minu jaoks, näitab ka seda, kuidas ta aina rohkem nagu tõmbub sinna Lõuna-Eesti kanti tagasi. Ja alati, kui Aska räägime oma luules sellest enda ajaloost või juurtest või Lõuna-Eestist, siis korduvad tema vanaema ja vanaisa nimed. Neid on mainitud väga palju ja neil on pühendatud luuletusi kõigis raamatutes. Ja Ühe siis loeksin ette. Luuletus pealkirjaga vanasti oli nõnda raamatust ja sisalikud vastasid. Vanasti oli nõnda vanaisa sõitis jalgrattal vastu veeruse ust hämarkas talutaste sängi, see oli vanasti ja nõnda seni, kuni vanaisa ratas huks varna, muide Kambja kõrtsi pihta pandi. See oli vanasti, kui tolmurullid suuremad, kui sinu kodulehekülg ja telefoniarve, kokk kokku vaikselt, väga vaikselt lehvitades terase ja mörmi lõhna. Mu pööningu ateljee ristimata vaibal kevadtuules veeresid. Ja mitte üks kurat ei teadnud mitte sapi kilegi Flateerikost, tšerkuusist ja veerand ja pool ning kolmveerand märgedest ka lipsadest. See oli vanaste vanaisa ja vanaema on juba aastaid punases, millises mullas? Kambja kirikaias üsna värava ligi. Ja minu telefonivastaja lint on õhtuni tühi. Et. Paska puhul on nagu hästi tüüpiline see, et isegi samas luuletuses tõmbab nagu ühelt poolt seda vanast ja vanavanaemad ja Kambja ja kõrtsid ja, ja nii edasi maailma ja teiselt poolt sellist kärnilised kuusi ja lennukite lennujaamade maailma kokku ja üritab, nagu mul on tunne, et võib-olla isegi enda jaoks neid mõni koos eksisteerima saada. Teine luuletus, mis ja väga hästi sobib, on ütleme, teisest raamatust. Selle luuletuse pealkiri on all Lõuna-Eesti mägedes. See oli vist esimene luuletus, mida ma üldse kinnati suust? Veitsis sulest kuulsin mulle minule isiklikult üks lemmikumaid tähtsamaid all Lõuna-Eesti mägedes. Mängisin tellisepurust õuele. Ema mäletas, et sügisel kuu kõndis liivakivikaljusid, pidi kuul minna mereni, kaks laiska jõge all Lõuna-Eesti mägedes. Aga neer oli süüdatud juba. Leek kõndis, kassine vastutuult. Tolm, võlvus ele. Teede õhtul moodustas maailma esimese kiriku all Lõuna-Eesti mägedes. Siis kohtasin Narva tütarlast. Tema juuksed olid elavast tulest läbi lõhnata suve ja ateljeeööde läbi ühikatubade me hoidsime käest. All Lõuna-Eesti mägedes. Linn linna järel langes kõik tänavad voolasid mammonat, imeasju näidati lennupileteid ja Lexust järjest kaugemale põles nöör all Lõuna-Eesti mägedes. Aga orud olid endiselt alles, meri kogunes kannionite põhja ja ärilõunal harjumusest ikka käsi väitsa järgi kobas. Ma olen alt lõunaeesti mägedest. Nöör lõppes, algas püssirohi, telepood suleti, vihmaklõbin akendel savine tulvavesi voolas läbikontorite, tuues kaasa esivanemate luid alt Lõuna-Eesti mägedest. Üks hakk lendas üle maastiku. Mis nüüd, tardunud ilus Valaste sääsk puudutes nõiatrumminahka ja nõmmel kasvas üle varemete tasa all Lõuna-Eesti mägedes. Ena siingi ilmselgelt korrute Lõuna-Eestit ja seda, kust ta tuleb, aga samas on tal uus maailm sees ja veel üks asi, mida Asko hästi palju teeb, on see, et ta kasutab selliseid võtmesõnu luuletustes. Et noh, välja arvatud selle viimase raamatu selline väike jupp, mis on tõlgitud siis Kambe keelda on tal pidevalt tekstis sõnad nagu kõnelema ja ületuma ja väits ja selliseid ilmselgelt. Ma ei tea, kas saaks isegi laenud nendest Lõuna-Eesti keeltest, aga seda on siin sees ja, ja minu jaoks on see nagu hästi hea näide. Oletegi sa kohtud suvalise inimesega suvalises kohas ja ta ütleb, et rääkimise asemel tähendab mulle millestki, siis Läheb peas kell käima, et ta on küll pärit Alt lõuna hästi mägedest. Askad. Kaska luules on üldse üksiku sõnatasand hästi tähtis, minu meelest tema esimese raamatu, mis on kujundatud väga külluslikult enda poolt. Esimese raamatu päris alguses on hästi väikses fondis täiesti sellises, et sa pead luubiga lee ronima on kirjas lause. Ongi tekst väärib lugemist ja tõesti kohati kirjutab luuletuste juurde märkusi või, või lisab mingeid selliseid ridu või salme, mis võib-olla on kahtluse all, et kas panna sisse või mitte panna ja kuivendusega rõhutab, või räägib juurde mingeid lisalugusid ja kasutab hästi välja selliseid nagu natuke tundmatuid või või võõrapäraseid sõnu, aga mitte võõrsõnade hulgast, vaid just nagu selliseid nii maalähedasi vini koduseid sõnu, et me ei ela isegi eriti harjunud neid kuulama ja seal ei saa 21. sajandi internatsionaalse kodaniku suust ja selle sõnade üksikute sõnade tähtsuse ja ka selle internatsionaalsesse juurdlema. Ma loen jälle luuletuse esimesest raamatust. Luuletuse nimi on Mardikaina linnad. Ööl, kui vajudes unustad akna lahti ära õitsenud aeda ja aju kõvaketta pöörlema tulevad su padja püürile Mardikaina mutukaina linnad milles alad kulutanud oma hinge. Haistad tuleb London, maipõrnikas nunnad Madriid, must mesilane, Barcelona murtud Astlaga, vaablane Piiter pilvesinkjaid, liha, kärbseid, Budapest, male, ruutudest tsikaad. Ja sosistavad hinnad järgemööda. Su kõrva, sosistavad pilte ja sõnu mida järgneval hääletul hommikul pead pat ja pekstes teda, et nutt kurgus, alata janu, ei hirmu, ei mustreid. Elasite Luhatusest tuli välja ka jälle teema, mida oskan, on hästi palju. Näod, unenäolisus, selline teine teadvuse seisund, kus vaheldada külastab vanaisa vahel arhitektid, linnad, ruumid, mingid pildid, milles ta siis millest vabanemiseks ta siis kirjutab sellest tema tehases juttu. Luuletuse Aska kolmandast raamatust vööd on loetud. Selle luuletuse pealkiri on üks luuletuse moodi kiri. Ja Ta lendab mesipuu poole. Ja ta rändab messilt messile ja magab koos teiste kaabakatega. Stansteedi lennujaama põrandal. Näed unes ümbusega Norman Foster, eid järkab Eisesse Riia bussi laubakil vastu akent, müts jäätunud kinni klaasi ja ärkab odav lennukisse, Vahemere üll, all delfiinid äralendu harjutamas. Ta ärkab kiirrongides saksas ja frangis. Ja selleks varrekssen seekord ka eelmise nädala mune, soe sirp ja pool kõrvaklapitäit muusikafaile seto või võrokeelse lauluga. Ja selleks varrex on üks luuletuse moodi keri. Ühele tüdrukule Firenzes, mis hakkab sõnadega ja ta rändab messilt messile. Arvates tsel ulatus võtab veel kõige paremini kokku kõike seda, mida ma olen rääkinud. Aga fakt on see, et oskan kirjutanud nii palju nii häid luuletusi ja. Ma olen siiski arvamusel, et, et neid on vale edastada niimoodi raadioeetri kaudu, sest neil on tarvis kõrvale neid pilte nendest samadest Delsiinidest, kes hakkavad lendama ja. Bürokeelsest muusikast, mis on viidud Vahemere kohale, lennukisse, kusjuures selle pildi peal, mis siin luuletuse kõrval on, on see lennuk kalakujuline. Et kindlasti arvan, et kõige õigem on Asko raamatuid endale hankida, sest et tõesti sellised teosed, mida mida on vaja aineid tarbida, puudutada, vaadata niimoodi ümber jutustamisega ei saagi eriti kaugele jõuda. Tänases saates, keda sina viimati lugesid, rääkis, luges Andra teede Asko Künnap pist kuulasid ja toimetasid Külli tüli ja Urmas Vadi saade valmis koostöös lugemisaastaga.