Tervist, mina olen Urmas Vadi on lugemisaasta 2010. Tere, Asko Künnap, tere. Viimati lugesid? Olen viimasel ajal lugenud liiga palju, aga aga võtaks äkki sellise põneva autori nagu Indrek Hirv tema viimane, kogu veesilm on see ikka viimane äkki salaja veel mõne teinud. Ma arvan, et see on viimane, et see oli nagu selline päev taas tutvustama loominguga. Ja natuke teistsuguse indrek kirvega, kui me võib-olla teame. See on ööplaadilt või jäär laulusõnadest või et selline hoopis napim ja paljugi. Oskan öelda minimalistlikumad. Et Räiski, siis Hendrik Ilvest. Tema on selline loogiline tegelane. Tema on üks väheseid päris luuletajaid Eestis ka selliseid päris päris päris ehtsaid luuletajaid. Et umbes selliseid, nagu ma lapsena ette kujutasin, et üks luuletaja võiks olla ja loogiline tegelane, on ta olnud minu jaoks hästi mitmel ajal hästi mitmes kihis natukene räägiks taustast et laagi, tartus, niisugune linn on olemas, ülikoolilinn Lõuna-Eestis. Käisime laste kunstikoolis ja seal minu kursa või klassikaaslased. Kõnelesid kellestki Indrek hirvest, kes oli skulptuuri õppejõud kõige muu kõrvalt, mis ta tollal Tartus asjata see tegi. Ja nad olid temast suures vaimustuses meenutada, oma silmaga näinud. Ja mind ta ei õpetanud ka kuidagi ei kohtunud. Nägin tema rohelisest plastiliinist valmistatud püsti kitsehabemega ja siiamaani äratuntav ilmselt mille oli üks mu klassivend valmistanud temast suures vaimustuses. Ta oli niisugune tore õppejõud olnud. Õpetaja vist öeldakse laste kunstikoolis. Jäigi saladuseks, kes ta täpselt on. Ja siis ta kuidagi mõistus ja pageskija aeglasem mööda ja ta ju elas väljamaal ja tegi, oli see nüüd Vaba Euroopa saateid või midagi sellist. Ja aastaid hiljem, kui ma olin kuskil juba Lõpus moodsal ajal vist öeldakse gümnaasium ja kunstiakadeemia pärisnimega Erki alguses, siis ma kuidagi jõudsin tiiruga tema tekstideni siis olid need sellised väikesed, erinevad mustad raamatud, üks reisiraamat ja siis mõned luuleraamatut tähekerjus vist oli kõige tähtsam neist. Ja sealt kuidagi tulvas nii palju sellist head, kuna Euroopat, head vana Lääne-Euroopat ja Eesti Vabariiki sellisel viisil, nagu poleks kunagi siin okupatsiooniaastaid olnudki, nagu oleks traditsioon katkemata. Et nii luulemeetri mõttes kui teemade mõttes kui selliseid teatav idealismi ja romantismi mõttes. Varase modernismi võtete kasutamisel täielik müstika kokku varisema Nõukogude Liidu lõpus. Sellise Dickensliku varakapitalismi algusaastail taassündinud Eestis, et on kuskil mingi mees, kirjutab luulet ja samamoodi kirjeldab oma reise. Ja siis ma sattusin pääle mõnele tema sõnavõtule kunsti ja kunstiajaloo asjus või Tartu ajaloo asjus. Nagu oleks kuskil mingi parem paralleelreaalsus, nagu oleks kõik need head asjad alles oleks. Nüüd on aeg, mida kunagi pole ju tegelikult olnudki, aga millesse me usume? Seika veel eksisteeriks. Ja see sujuvus, kuidas ta nii luules osas on jutustanud lugusid sellest paremast pärisest, paremast tegelikkusest on vähemasti minu jaoks olnud lummavad. Aiman, et mitte ainult minu jaoks. Siis läks mööda veel aastaid. Ja ootamatul kombel ma sattusin kujundama tema luuleraamatut, liblikate õhkkerge veri. Selle kirjastuse kaudu võeti ühendust minuga. Ja me nagu võib-olla vilksamisi olime näinud, aga tegelikult tuttavad ei olnud. Ja see oli väga põnev protsess. Selgituseks vahel, et mina pole ju mingi päris kirjatsura, et ma olen eelkõige graafiline disainer. Vähemasti nii ma usun. Ja olen päris palju luuleraamatuid kujundanud. Lisaks neile, mis ma olen kirjutanud, rohkem ikka kujundanud. Ja ja siis sai esimest korda Indrek kirvega põhjalikumalt. Tutvutud ja ta tõi ühe vana raamatu. See oli Leipzigis 1867 välja antud liblikate määraja, kus olid sellised Litos trükitud värvilised vahetahvlid. Ja ta tahtis, et neid kasutataks selles raamatus liblikate õhkkerge veri. Ja siis sainet sisse skannitud ja raamat sai päris põnev sest Indreku soov oli, et see näeks välja heas mõttes vanaaegne. Et see oleks nagu selg ees, minevikku, tagasiminek heade asjade juurde. Ehk siis need lõpuks need liblikate värvitahvlid sai muidu mustvalgesse raamatusse käsitsi vahele kleebitud. Ja see on hea raamat ka. Eks ta sai 25 kaunimat hulka nagu ikka ja nii edasi ja nii edasi, mis andis põhjuse Indrekuga koos veini juua, selle tähistamiseks veel lähemalt tuttavaks saada. Siis vahepeal on meil mõlemal tulnud välja raamatuid ja suhtlemine on olnud kord tihedam, kord hõredam. Korda olen ise olnud ära eemal kord tema kes on ju lapsest peale purjetanud, käinud Gibraltaril purjetamas viibinud Eestist eemal. Ja nüüd paar suve tagasi. Ootamatu nagu kolmas faas, ütleme nii kirjandusteaduses Indrek Hirve luulesse süübimises. Nimelt koos Heikki Kalle ka, kes on keskkonnaeksperdist muusik ja kirjutanud palju kauneid viise Indrek Hirve sõnadele. Ka jäääär esitab päris mitut. Heikki Kalle lugu Indreku sõnadele. Ja ö plaat, eks ole, esimene ja teine, mis on olnud selle kosta vili tsete retsetra, koos Heikki Kalle, läksime üht pruugitud otsi purjepaati ostma, aga me kumbki pole suurem asi meremees. Aga kangekius oli, et võiks Väinamerel sõita suvit. Ja kes oleks sobivam ja väärikam kapten kui Indrek Hirv loomulikult. Nõnda et me oleme nüüd ootamatult. Purjepaadimeeskonda pole raske arvata, et tema on kapten ja mina olen äärmisel juhul soodimees ferman. Heal juhul, kui veab, lihtsalt päris niisama tekib siiapoole. Ja see on andnud Indreku luulest ja temast arusaamisel hoopis. Mõnikord on merel torm ja kõrged lained ja siis on kogu aeg tegemist ja siis tuleb kiskuda Soote ja siis tuleb rehvid jabur ja siis tuleb joosta sinna-tänna. Aga mõnikord on vaikne, ilus kuumus on käidud. Puri ripub vaikselt, niimoodi kuldriivitakse on aeg-ajalt kõnelda. Ja see viis, kuidas olen hakanud küsima Indreku käest maailma ja tema reisida ja erinevate eluperioodide kohta samamoodi tema loomingu kohta ja miks ta nõnda kirjutab, miks ta nõnda kirjutab? Olnud vägagi hariv, nõnda et need purjepaadireisid on minu jaoks olnud harivad kahel viisil. Esiteks ma tasapisi õpin purjetama tema kõrvalt. Ja teistpidi saan järsku maailma asjadest ja euroopalisest kultuurist äkki ühel päeval paremini arugi teda kuulates. Korra, kui 100. vastikut tihedat vihma ja olime purjed alla võtnud ja kui ma õieti mäletan, siis hobulaiu juures ankrus istusime kitsas kajutis, kogu aeg 100. ja 100. ja 100.. Võttis Indrek välja oma uue, kogu nimega veesilm. Varem sellest kõnelnud, et see läheb trükki ja et seal veidi teistsugune ehk et võib-olla ta ei täida kõiki neid triolettide lootusi ja andis selle mulle. Loeks vahele sellest kaks teksti. Me ei vajanud kodu. Tundsime end kodus iga katuse all. Emajõe paplittal ja Toome võlvide all. Või siis selline luuletused surevad. Luuletused surevad pikkade lume Ta talvede mürgise linna tolmu katkematu lärmi kätte. Et siis sellist uuemat Indrek Hirve ja need mõlemad luuletused, mis olid ainult näited sellest, muidu väga mahlaseste tihedast kogust kohati väga isiklikust, kohati väga sellisest kunstilist üldistust, omavast. Puudutasid väga esimene pakkis kokku väga suure osa Indreku elus ka sellest, mida ma võib-olla ei tea, aga temaga ongi see häda, et ta kirjutab iga rea vahele seitse nähtamatut rida. Isegi müütada tundes ei, ei loe sealt välja võib-olla rohkem kui kolm, neli neist seitsmest salareast jäävad ikkagi lahti muukima. Võib-olla vaataks tagasi natuke varasemat koguda peale ka võrdluseks? Muidugi siin ei pääse mööda tema viisistatud luuletustest, sest kuidas nüüd öelda, ma olen ise üritanud kirjutada laulusõnu. Aga see ei ole siiani välja tulnud. Vähemalt kui ma üritan olla väljaspool lorilaulu. Formaati üritaks kirjutada päris laulusõnad, sest luule laulusõnad on kaks väga erinevat asja. Luules võib-olla mõtteline fraas, väga pikk mõte võib uidata. Tänapäeval tingimata ei ole oluline isegi rüüt riimist. Me ammu ei räägi. Aga laulusõnades, mis samuti ei pea olema üldse riivis ega ka mitte alati klassikalises mõttes rütmis ütleme silpide arvu ei pea klappima tänapäeval tingimata alati peab olema mingi teistsugune sisemine muusik, tõenäoliselt selleks, et kirjutada Häid, laulusõnu peab ise olema musikaalne. Mina näiteks ei ole. Indrek, ma siis usun, on, sest terve rida tema nii uuemaid kui vanemaid tekste on, on viisistatud ütleme, süvamuusikast kuni popini, aga võib-olla kõige olulisem minu jaoks on olnud. Heikki Kalle viisid öö kahel erineval plaadil. Ja mida neile esitanud näiteks Tõnis Mägi või Riho Sibul. Seal on väga põnevaid asju. Siis räägiks mõne sõna veel ühest teisest Indrek Hirve raamatust. See on kogu selle nimi on ülemlaul. Indrek on üldse väga osav olnud oma raamatutele nimesid leiutades. Et kui nüüd kuulata neid, hakkame algusest peale. Hea poisi jutud, oh üllatust, aga teises võtmes noh, ja siis muidugi eelpool mainitud veesilm et eesti keele liitsõnad on ammendamatu varasalv vaeseid, õnnetuid keeli nagu inglise keel, kus ei saa vabalt teha liitsõnu. Et inglise keel ongi nagu valmis tellised eesti keel on nagu savi, milles saab voolida ükskõik mida ja siis ära põletada, inglise keeles saad ehitada suure asja, aga valmis tellistest. Et Indrek on muidugi väga keeleosav jah. Et siis ülemlaulu juurde samuti nagu Indrekul, kuigi ta justkui on distanzeeritud hirmutavalt palju lugenud väga suure euroopaliku kultuuripagasiga sealjuures mitte tsitaate loopiv sellega uhkustab vaid kuidagi see kandub temaga kaasas nagu mingi kumendus või hästiistuv seljakott. Kogu see tema lugemus ja, ja tema ajaloo tundmine. Et kõigis tema raamatutes tema tekstides on loomulikult sees see oluline see, mis tihti on puudu nii luules kui ütleme uuemas kujutavas kunstis ei ole kunstilist üldistust. Indrekul on kunstiline üldistus. Ükskõik kui isiklik väike trio lett, vabas vormis kirjutatud luuletus räägib alati hoopis ühe suurema loo. Ta ei jää pidama sinna mina vaebluse juurde. Aga samal ajal on nad alati väga isiklikud. Näiteks selles ülemlaul raamatus on kakstuhatkolm. Avaldajat on kujunduses kasutatud armastuskirju ja päevapilte Indreku enda perekonnaarhiivist. Et mul oli suur rõõm seda raamatut kujundada. Ja ta tõi minu kätte oma esivanemate kirjavahetust ja fotosid. Ja need olid üliarmsad. Ma ei suutnud neid kuidagi teisiti kujunduses kasutada kui lihtsalt üles pildistada mis tahes mõned kompositsioonid üles pildistada ja samamoodi nagu ka liblikate õhk kerges veres, on need siis käsitsi värviliselt vahelehed kleebitud muidu mustvalges raamatus. Eks seegi on selline minevikku ihaline lähenemine. Luuletuste vaheldus täiesti ootamatult põhimõtteliselt armastuskirju, umbes nagu, et tema vanaemale ja sellist materjali. Ja see on väga-väga siiras ja väga isiklik. Samas on see Raamat olnud ju vabalt letikaup kõigi lasteaia lugeda. Siin on niisugune põnev vastuolu, et ühtepidi hästi selline isiklik perekondlik, ajalootruu kontekst ja mis nagu avaldub kujunduses ja teistpidi hästi avar maailmanägemus ja kunstiline üldistus. Et ma loeks siitki raamatust. Kuust ühe teksti ette. Kui kuuli pähe saanud, lipnik Lippus. Maleban sinus, sinu valges kangas, kuldset liiliat, mu hinge tipus, luid hoiul kukrus, mitte rahvuspangas. Kui katafalk on tühi, reis läheb põhja. Mängi liiva, Austritega segi. Õilis kangas vajub merepõhja. Et merikarbid poeksid sellessegi. Sisu, muu on soolvett täis. Kui muidu napsi. Üks väike kala nagu hõbenaastsitta, sest kalast tahan sinult lapsi ja sitta merest. Ja sest Prantsusmaast. Jah, siin on ülev üldine otsene ajalugu ja hetk isiklikud tunded. Aga õhukes Palmikus. Kogu see eurooplaseks olemine, Indrek võib üritada seda harjata või ajuti ennast lihtsamaks teha, kui ta on. Noh, näiteks kui me oleme Haapsalu jahisadamas ja seal on ka kohalikud kalurid kõrvale, räägime nendega ja tahame kala osta. Et tal tuleb see varjamine halvasti välja, et kuidagi koguse tuhandeid Euroopat, mida ta millegipärast nagu kastaneid kogu aeg taskus kaasas kannab, niimoodi lipsab välja, lööb nagu vihmavariaeg-ajalt lahti, teda ennastki ehmatada. Et pole lihtne olla lihtne. Ja siis on Indrekul üks sõna. See sõna meeldib mulle ka väga. Kui ma kunagi Inglismaal luulefestivalil ütlesin, et sõna naid eesti keeles ja kirjutatakse, niisiis said kõik naerda eriti kui šveikspiri tõuna aitav naiti lugeda, aga noh, see selleks Indrek kasutab sõna Öövel sagedamini kui mina. Aga siis on tal veel üks veel kavalam sõna, son kuu, kumu, kurbus, kõhnus jõnunedes maad, maa sulgus, salamisi tuli tuhas. Siis pilve varjus, äkki võttis maad üks heli inimkõrva jaoks liig puhas. Kuulas silmad valla, imes tuulda kuld juustest viit. See kõlas kõrgemalt ja nõrgemalt, kui inimkõrv võib kuulda. See oli kurbus, oktav kõrgemalt. Seda on lugeda neid tekste häälega, siis saab järsku aru, kuidas muusika hakkab mängima. Pole ime, et nii palju eesti lauljaid laulatada ekstaja et teda on nõnda palju saetud muusikale. Ja mingi hetk see sõna ühesõnaga kuu hakkavad tema luules juba muutuma mingiks ämbiendiks, nende kordumine. Jänese kordamine saavutab uue taseme ühetkeni, sa vaatad, ahaa, jälle kuu. Aga mingil järgmisel ringil antakse selle nii palju uusi tähendusi. Et see muutub hoopis millekski muuks. Muutub mingiks mustriks või selliseks tahtlikuks korduselemendiks, millega hoitakse mingit luuletsüklit või raamatut koos mingit meeleolu või ainuüksi seda sõna öeldes raamatu esimesest osast näiteks meenuvad sulle kõik eelmised Kuuga seotud tsitaadid. Raamatu lõppude võikski kirjutada luuletuse, mis olekski lihtsalt kuu qq sest sa kuuled seal juba iga kuu on kõiki neid eelnevaid kihistusi, mida ta aastaid on kuust kirjutanud. Seal ei olnud päris segane, et võib-olla olen liiga palju vahtinud, loksuvad purjepaadile ja lehitsenud Indreku luulekogu. On tõusnud pajutee all. Kohale. On uus nutta saiakesi kõrgele. Hele. Url läbipaistev pärl on see vähese Hindre. Kuumana tud kingituseks kingituseks pidetutele. Kuu on tõmmuunis nuudlilainete ja rahva lude kohale. Kuu on taas. Läbipaistev pärl otse meres elajatele, voona tuut kingituseks kingituseks. Oletutele. Kuu on tõu koosnute käbe ja pilvede On tüüp kingituseks kingituseks rahututele. Vot tähtede ja pilvede. Tänases saates, keda sina viimati lugesid, rääkis, luges Asko Künnap. Indrek hirvest, kuulasid ja toimetasid Külli tüli ja Urmas Vadi saade valmis koostöös lugemisaastaga.