Täna kuulete järjekordset saadet sarjast akadeemikud Mart Ummelas, vestluskaaslane on akadeemik Jüri Martin. Akadeemikute sarja saade saab alguse siin Kadrioru luigetiigi juurest. Seisame praegusele kuulsaks päikesekella kõrval. Me leppisime akadeemik Jüri Martiniga just sellesama kohtumispaiga kokku, et kas see on teile kuidagi sümboolne või tähtis koht ka noorusest. No mis ta nüüd nii sümboolne on, aga siit natuke maad eemal ma sündisin ja 40 aastat elasin siinsamas Kadriorus. Seetõttu on siin võiks arvata, et peaaegu, et iga puu on tuttav päikesekell ka loomulikult siin kell on nüüd see teine oli teistsugune. Olete kohtunud kellegagi siin noh, kuidas võtta. Kuna botaanikaaias töötasin veel, siis me uurisime Kadrioru pargi seisundit ja ja siin me saime ikka üsna pikka aega üsna tihti kokku kas siin selle kella juures või mõnes muus paigas. Aga nii me siis tegime siin tõesti, see oli tükk aega tagasi küll tehtud töö, aga, ja ma arvan, et need tulemused on tänaseni kehtivad. Tulles veel õnneks alles kõigi on üle elanud mitmesuguseid muutusi, olete tega jälginud, neid uuendusi missinud tehtud ja kindlasti ma olen siin kohtunud nende inimestega, kes neid töid on korraldanud ja võib-olla mõningad nendest ettepanekutest omal ajal, mis me tegime, on ka täiesti arvesse võetud. Noh, neid lihtsalt huvitas pargi saatus, mis sellest pargist hakkab saama, sest ta tükkis väga käest ära minema, et ilmselt ei olnud nii palju võimalusi ja võib-olla ei olnud ka nii palju, kust aga see töö sai tehtud ja, ja ma olen jah, sel teemal siin rääkinud nende inimestega, kes realiseerivad nüüd neid asju, eks nad on leidnud ka palju muud, mida teha. Üldiselt jah, need meie soovitused on, on täiesti arvesse võetud, see teeb ainult head meelt. Te olete tuntud rohelise mõtteviisiga inimene, siin on vahepeal esitatud plaan Kadrioru park muuta selliseks väga süstemaatiliseks prantsuse pargiks aga sellest vist nüüd loobuda. No mis teha, tähendab, siin ongi, ta on kahest osast praktiliselt ju koos alumine osa on regulaarne park nii või teistviisi ja tagumine osa sinna vastu klienti ja, ja lauluväljaku poole ongi inglise moodi niisugune noh, päris inglise partner ka ei ole, aga ta veidi meenutab seda niisugust Obamat maastiku kui prantsuse regulaarne aed on, aga me ei suuda ilmselt versai tüüpi parke pidada, lihtsalt see on, käib üle jõu ja võib-olla polegi tarvis, sest meil ei ole siin nii vägevat lossi. Teil pole olnud saare ja hea kuningaid, võib-olla on siin käinud niisama jalga keerutama sea läbi, aga ta siiski on praegu päris korras. Minu arust. Kõnnime natukene edasi, siis ei seisa siin päris selle liivakella juures kogu aeg, kus te siis tegelikult olete siin lapsepõlvesalongis, tänaval? Köleri tänav, mis on siin õige lähedal, Koidula ja järgmine paralleel täna, mis läheb sinna Narva maanteele välja? Meil on vanemad, tulid Tartust, nad olid näitlejad, tulid 38. aastal siis Tallinnasse ja sellesse samasse majja, kus me elasime. Noh, mina elasin kuni 79. aastal pea 40 aastat ja noh, vahepeal käisin ära muidugi loomulikult. Aga mis nüüd seda parki puutub, siis vanaemaga siin käidud ja emaga käidud ja, ja oma lastega käidud ja nii et see on täitsa kodupark ja siia. Nii et praegu süda väikselt põksub niimoodi, kui siia tulla või möödas ehitajad ikka vaatad, mis siin on ja kuidas on. No siin on vaimustavalt hea lõhn, vähemasti täna sellisel natukene pilve alusel päeval, kui on just sadanud vihma ja siis kõik need looduse paremad aroomid on kohe võimalik nuusutada, aga te mainisite oma vanemaid ja me teame, et Leo Martin, teie isa oli ju meie üks rahvusringhäälingu vähemasti sõjajärgse aja suurkujusid kauaaegne pearežissöör televisioonis kui ka raadios. Huvitav, et te ise ei valinud sama eriala tegelikult seal oli päris huvitav. Tav noh, kuidas öelda vanema põlve nüüd kadunud põlve näitlejate seltskond ja küsiti, et kas ma ei valinud või miks ma ei valinud, siis tegelikult ma ikkagi tegelesin küll mõnda aega kuuldemängudes võtsin nendest päris hulgi, kui noorelt juba võtsite osa? Esimene Ma mäletan, ma vist ei käinud koolis veel või käisin esimeses klassis siis veel kui raadio ja ei olnud veel valmis ainult. Stuudiod olid keldris, see pidi olema päris sõjajärgsel. Ärge siis oli üks kuuldemängust, kui mälu ei peta, laste laulupidu või miski nisuke värk oli. Ja siis oli neid mudilasi sinna vaja ja eks siis võeti kaasa. Aga hiljem oli terve hulk päris selliseid tõsiseid kuuldemänge. Õigi meie tolle aja nii-öelda korrifeedega koos Kaarel Karm ja eskonnad mõlemad ja Aarne Ruus, Kaarel Toom. Salme Reek oli pärast režissöör seal Ellen liigerila, mäletan, oli ka niisugune väike stuudio, meid oli seal õige mitu. Mitu niisugust koolilast, kes tema käe all seal tegid, harjutasime, kuuldemängusid ja see oli omamoodi huvitav seal edaspidiseks eluks väga kasulik selles mõttes, et paljud inimesed pelgavad mikrofoni ja pelgavad rääkida ja see oli nii loomulik, et ei tulnud midagi pärast mingeid probleeme sellega, et ma nüüd ei saa või ma kardan midagi. Aga võib-olla võtame nüüd vahepeal istet, et siis natukene räägime sellest, kuidas erialavalik tuli ja kus te kõik olete õppinud ja kus kõikjal olete käinud, vaatame ainult need pingid siin nüüd väga märjad ei ole. Üldiselt Ma olen külma ja märja kindel juba elukutse pead. Aga õpingud jätkusid siis teil pärast Tallinna 20 esimest ehk siis tänast Raua tänava kooli. Ta ülikoolis Tartu Ülikoolis ja küll üritasin esimese hooga geoloogiks minna geoloogiat õppima ja ta kord võeti väga vähe vastu neid ja siis ma veel jäin üheks eksamiks haigeks ka, nii et ei õnnestunud see nii-öelda esimese hooga. Ja kuna ma olin spordimees, siis aegne dekaan Anatoli Mitt rääkis augu pähe, et aga mis asja, et bioloogid on ka täitsa asjalikud mehed. Ja niimoodi ma siis sattusin bioloogiasse, mis aasta see oli, see oli 1909 ja nii ta siis oli, tähendab, paar aastat ma käisin topelt nii-öelda geoloogide loengutel ja nii palju, kui võimalik oli ja bioloogide loengutel. Ja ma pean ütlema, et mul on sellest väga palju kasu olnud sellest geoloogia poolest. Kõigepealt Ma hakkasin pihta mägedes juba enne ülikooli minema, kutt olin alpinist. Te olete vist alpinismiklubi Firn rajaja olnud, seda küll, jah, ja et siis jah, väga meeldiv, olen ka auliige siis nüüd selles meie vanim alpinismiklubi, mis praegu tegutseb. Ta on ja siis jah, mõned klassikaaslased olid seal kambas nii-öelda ja olid ka teised. Ma 1958 lõpetasin siis alpinismi instruktorite kooli olles veel keskkooli poiss-Kaukaasias ja siis oli loomulik, et ma siis mängisin nagu treeneri rolli tookord ja ja nii see klubi tekkis seal tõesti ja ta on siiamaani olnud päris aktiivne. No missugused olid kõrgemad tipud, mis ära vallutest Pamiiris jah, seal kõik Estonia oli, oli vast kõige kõrgem, eks need raskemaid oli ka Kaukaasias ja 30 ringis on, on neid tippe tehtud nii-öelda sportlikult. Aga seal ühtlasi tulid mingisugused teised huvid. Bioloogia poole pealt just nüüdne akadeemik ja emeriitprofessor Hans Trass. Ja end nagu suunas esimese hooga, et no mis sa seal niisama kõõlud seal mäe peal või kaljude otsas, et vaata, mis seal kasvab ja ütles, et see on, võiks igavesti vahva, kui sa sealt midagi kaasa tooks. Ja see saigi nuhtluseks, ausalt öeldes hiljem, et no ja sealt tulid siis teie edasised väitekirjad ikka samblikke uurimisega. Jah, tuli lõputöö või diplomitöö, tolleaegne Kaukaasia ja Kaukasuse peaaheliku ja Nonii sai liiski alatav nii-öelda Alpiinse vööndi, samblike võrdlus, nii-öelda vertikaalse leviku või kõrgus, leviku võrdlus oli selle lõputöö teema ja, ja peale kooli lõppu ülikooli lõppu siis huvi huvi läks, oli loomulik edasi ja mul oli nii-öelda see alpinisti kool oli selja taga ja siis mul ei olnud nagu põhjust peljata, eriti ükskõik kus kanti minna ja niimoodi siis ma sattusin Uuralitesse aspirantuuri las taimede tollel ajal küll bioloogia instituuti, mis hiljem siis ümber ristiti. Taimede loomade ökoloogia instituudis, nagu tänase päevani ja uurimisala oli polaarUuralis päris kaugel põhjas. Ja teema oli siis samblike koosluste või sünooside dünaamika liustiku moreenidel, et ja siin üks põhjus, miks just ja miks niisugune teema oli see, et et üks austria uurija Roland pesselle küll Austriast pärast Kanadasse kolis jäämeetodi, mille nimi on lyhienomeetria ehk siis samblike juurde kasvu järgi on võimalik dateerida siis kivimipindade või mistahes substraatide nii-öelda paljandamise vanust. Ja see oli niisugune ahvatlev teema proovida seda, et kas sest midagi nüüd ikka välja tuleb, kuna pessellid ainult ma olin lugenud ja hiljem Kappesseliga paaril korral sai kokku, nii et need olid isegi plaanid. Eks traditsiooniks koos Gröönimaale minna, Männa ta sai õnnetult hukka, aga need tööd ikkagi said tehtud ja töötas päris hästi, see meetod ka hilisemad käigud sinnasamma kanti ja ülemõõtmised andsid päris häid tulemusi. Hiljem on seda olnud võimalik kasutada, aga siis näiteks praktikas sedasama, kuigi mitte päris nii. Sellel vahel nagu pesselda omal ajal välja töötas, aga aga sai mõnevõrra laiendatud Vesselli metoodikat ehk siis niinimetatud lisenatsionomeetria, siis kujunes lõpuks naljad koosluste struktuurimuutuste järgi sai juba hinnata moreen kuhjatiste vanust, nii et see andis päris häid tulemusi, neid on saanud hiljem ka siis trükis avaldada siin ja seal ja seda meetodit kasutatakse siiamaani, kuigi ta ei ole väga täpne, aga, ja arvata on, et ta on üsna populaarne, kuna kuna probleemid on nii-öelda selle kliima soojenemisega seotud, siis see on üks niisugune bioindikatsiooniline meetod millega on võimalik siis nii-öelda tundlikku nähtust, nagu on üks jääliustik tolle dünaamikat fikseerida. Sealjuures ise siis ei pea olema, et on võimalik nii-öelda kaudselt hinnata tema liikumist nii edasi, kuidagi gaasi ja seda ma olen teinud ka teravmägedel seda tööd, nii et ja töötas seal need päris hästi. Millal teil tekkis selline keskkonnateadlikkuse tunne, et te saite aru, et neid samblikke uuridestega? Mingil määral hindate seda, kuidas keskkond on säilinud, milline on keskkonna seisund? See äratundmine või õigemini huvi nende asjade vastu on nüüd kaks allikat, üks olnud Hans trassitööd kuskil 60.-te aastate keskpaiku kus ta siis ka ühe bioindikatsiooni meetodi rakendas, ta töötas tema nii-öelda teoreetilised alused välja kuigi palju. Sellel meetodil on ka küllalt pika ajalugu. Aga kuuekümnendatel aastatel, kui Hans Trass oma artikli avaldas umbes samal ajal tegid ka belglased need, kes ka hiljem kolisid Kanadasse, tegid siis Montreali kohta väga põhjaliku sellise kvantitatiivse uurimistöö juba, mis näitas, et tõepoolest samblikud kanismid, mis on väga tundlikud atmosfääriõhu seisundi suhtes, saastatuse suhtes. Ja kahekümnendatel aastatel oligi kolmis. Paul Sernander avaldas siis Stockholmi looduse monograafia, kus sina olid välja toodud juba sellised samblikke konid jällegi erineva tundlikkusega liigid kus nad levinud on, selle järgi oli tal siis võimalik kirjeldada siis piirkondi, kus õhu saastatus oli erinev, nii et noh, kesklinnas on ta rohkem saastatud õhk, mis on loomulik ja äärelinnades on ta looduslähedasem. Nonii, on see praktiliselt igal pool? Muidugi, absoluutselt ta nii ei ole, sest noh, kui see linn oleks selline väga regule tarne ja, ja ümbritsev maastik oleks homogeenne, siis ta töötaks nii ütleme, valdavad tuuled ja need tuuled ikkagi puhuvad teatud suundadest ja ütleme, tööstuspiirkondades on sellel oluline tähtsus, et kus see tuulik puhub venitab välja, siis need kontsentrit tekivad ellipsid ja neid uuringuid on Kanadas väga palju tehtud ja Euroopas samuti. Kas Eestis ka on mingil määral uuritud? On küll, Kadrioru park sai väga põhjalikult ja Tallinn, minu abikaasa kandidaaditöö on sellel teemal ja, ja siis avaldasime koos Hans trassi abikaasaga 78. aastal Ameerikas esimese artikli sellel teemal nii-öelda seal oli just maailmanäitus Expo 74 ja kus ma töötasin näitusel ja, ja siis oli ka siis seal avaldatud artikkel Akadeemik Jüri Martin, teie olete olnud Tallinna botaanikaaia üks rajajaid ja kauaaegne direktor, et kust see side alguse sai? No ma ei ütleks, et ma rajajalena rajajate hulgas, sest ma tulin ikkagi mitu aastat hiljem botaanikaaeda oli juba olemas, ma tulin 1969. aastal peale viieaastast eemalolekut nii-öelda Uuralites tolleaegses Sverlovskisse, nüüdses Jekaterinburgis ja noh, peale neid töid Arktikas, mis, mis mul olid. Aga kuidas ma sattusin, see on jällegi üks niisugune omapärane asjade kokkusattumine. Nimelt ema töötas tollel ajal televisioonis, tema oli, las ta oli režissööri abi, kui ma ei eksi, ta oli varem teatris, siis oli nukuteatris Jaaguna vanus ja, ja tervis enam ei võimaldanud Sis laval olla ja sai ametisse televisiooni. Ja seal töötas ka siis tolleaegse botaanikaaia direktor, pornopukki abikaasa. Ja läbi siis niisuguse mõneti võib olla ootamatu seose, selgus, et botaanikaaeda siiski saaks tööle ja mul tahtmine Uuralist ära tulla oli ja niimoodi siis see tekkis ja ma esimese hooga olin vanemteadur, kuna mul oli kandidaadiga, vaat seal tollel ajal need teaduskraadiga töötajaid eriti palju ei olnud. Kaitsesin 27-st aastaselt, mis ei olnud tollel ajal väga tavaline. Aga noh, see selleks ja, ja siis vanemteadurina töötasin hiljem teadussekretär, siis teadusdirektor ja lõpuks siis direktor. Rivi läks seal olite ikka üsna mitu aastat direta tükk aega ja, aga see oli suhteliselt väikene kollektiiv ju, ja ta oli alles rajatud, ütleme see aed 61, oli see päriselt hõlbus, nii et. Eks ta arenes kogu aeg, nii et seal oli väga palju tegemist oli sellega. Aga kuna mul oli nii-öelda ökoloogia haridus, ka see instituut, kus Ma õppisin aspirantuuris oli, oli siis tolleaegse nõukogude liidu üks olulisemaid ökoloogiliste uuringute keskusi. Sõnakese ökoloogiline põhi oli väga tugev ja eks jäi kõvasti külge ja nüüd botaanikaaeda tulles siis alustasime ka nende küsimustega nii-öelda selle inimmõju uurimist loodusele. Meil üks suur teema oli Eesti parkide uurimine, mitte nüüd park pargi pärast, vaid et välja selgitada, millised need pargi kooslused On olnud püsivad alates nende rajamisest peale Eestis ma ei mäleta, palju neid oli tollele ajal kuskil peale 1000 1000 nii või teistviisi säilinud pargi ja meid huvitas just see kooslus, et omal ajal midagi toodi, kuskilt toodi, pandi kasvama, kas nad on säilinud? Nad annavad nii-öelda järel kasvu loodusliku või ei anna. Annad hoopis kadunud need liigid, mis kunagi olid ja nii edasi, nii et see oli päris kena töö meil ja selle baasil siis kolleeg Heiki Tamm kaitses oma kandidaadiväitekirja küll Põhja-Eesti parkide osas aga parkidest edasi tuli seesama samblikke indikatsiooni temaatika või paralleelselt ka siin linnade uurimine sellest seisukohast. Ja siis Andres Tarand tuli Antarktikast tagasi, tal küll raadi siis veel ei olnud, aga eks ta mõne aja pärast kaitses ka selle, siis tekkis ka teine sekt paar sinna selle minu oma kõrvale, kus siis oma probleemidega hakkasid nad tegelema ja maastiku arhitektuur oli seal kuigi palju olemas, sest tollel ajal vist küll ainukene tõelise maastikuarhitekti haridusega olid Aleksander Niine kes Inglismaal Redingi ülikoolis selle hariduse sai oma maastikuarhitektidiplomi. Ja sealt siis tekkis niisugune sümbioos koos paljudest erinevatest vaadetest asjadele. Oli ka geograaf Kaljo kildema, kes üritas Sis kartograafilist modelleerimist arendada nii-öelda, mis praegu on siis geoinfosüsteemide ja tarkvara ja sellel siin on nüüd imelihtne hoopis imelihtne, aga ta on nüüd tehnoloogiliselt väga lihtne. Aga tollel ajal kõik tehti käsitsi ja tekkis niisugune ökoloogilise keskkonnasuunitlusega seltskond sinna ja siis selle väljundiks võib-olla oli, olid ka printsid, mida me pidasime siis kõikides eestirajoonides nii-öelda 15. kas nende kohalike probleemide arutamine oli ja tollel ajal siis me tekitasime ka veel Ühe asja, mis mis oli küll ajendatud sellest Venud, seda Ameerikas maailmanäitusel see oli Eesti keskkonnaülevaade, mida varem polnud olnud ja, ja üleüldse nõukogude liidus, need probleemid olid kuidagi teistmoodi nagu asetatud küll loosunglikult oli kõik korras, aga reaalselt muidugi kaugel sellest tänapäevani. Nii et me andsime ka selle raamatu välja, mis oli siis nii-öelda Grifi all, mida ei tohtinud nii väga jagada ega näidata, aga aga siis riigi pealikele, siis sai need ikkagi allkirja vastu kõigile antud ja paljuneda siis kasutati, on iseasi. Aga jällegi praegu vaadates seda päris mõistlik töö oli disemiste aega küll sai nahutada, et miks te seda ei tee, et ruttu vaja teha pärast, kui valmis oli, siis sai sellest pahandada, et see tehtud oli, noh ühesõnaga eks nisuke segapudru käis, aga noh, tehtud ta sai tõesti. Kas te olete jälginud botaanikaaia kujunemist, sest hiljem siin on olnud ju suuri piikide murdmisi Pätsi kodutalu tagastamisega ja sellega, et kas peaks üldse botaanikaaia likvideerima, nüüd on viimastel aegadel asutud seda siiski ka natukene kaitsma ümbritseva keskkonna eest, et kuidas teil on, kas on ikka hinges kriibib, kui mõtlete botaanikaaia saatuse peale? No eks ta oli 24 aastat, võib nii öelda, oli kodupeaaegu, eks ole, iga päev sai seal olla praktiliselt noh, nii palju jah, kui ekspeditsioonidel, siis ei olnud iga päev. Loomulikult see pakub huvi, mis seal toimub ja mõned muutused, mis seal on olnud, on väga toredad arusse kasvuhoonetekompleksi ehitused. Jah, see niinimetatud peahoone, selle, see ehitati veel minu ajal, nii et sellega sai palju-palju nalja, aga natuke nalja sai kõigepealt see vundament, seisis seal ilmatuma, poeg, kes ei toimunud mingit ehitustegevust seal ja ja ei olnud raha ja siis jälle ei tohtinud ja mis seal kõik olid? Ei olnud nagu üldse botaanik Aia aia katuse all varju all, kogu see lugu, aga siis miskist ajast hakkasime seda asja ajama seal ja see oli mõeldud Teaduste Akadeemia külalistemajaks või konverentsimajaks või mistahes, noh, niisugune väike niuke, uhke värk, eks ole, tal pisike küll, aga ikkagi seal oli siis talveaed ja purskkaevud ja mis seal kõik pidid olema, nii. Ajad muutusid ja enam seda purskavad kaevu vaja ei olnud. Siis sai see praktiliselt omavoliliselt, sai see projekt ümber tehtud, ta ikkagi botaanikaaia peahooneks valmistama ei ja, ja muidugi olnud projekteeritud niimoodi nagu pidanuks olema, ütleme eks botaanikaaia peahoone või siis uurimisinstituudi hoone, eks ole, ta oli ikkagi midagi muud, aga ta oli olemas ja seda kasutatud ja kasutatakse tänapäevani, nii et väga hea, et ta sai tehtud tookord. Aga need on, kasvuhooneid on ümber tehtud ja need olid tõesti nii-öelda minu ajal need kasvuhooned vanem versioon, see saigi avatud ja siis botaanikaaed tehti lahti ka siis publikule ja ekskursioonid olid nii kasvuhoonetes kui väljas. Lapp oli küllalt suur, 127 hektari kahel pool Pirita jõge ja sellega oli ka palju maadlemist seal kõike, noh, raha lihtsalt ei jätkunud veel, arve oli küllalt küllalt kitsas. Et kõike need nii-öelda algsete plaanide järgi realiseerida, et ei olnud see võimalik, aga maa oli reserveeritud ja siis hiljem tekkis sinna agrokarantiiniaed sinna teisele poole osa maad läks sinna. Aga me ei suutnud seda oma käes hoida, noh ja hiljem siis tuli sedasama Konstantin Pätsi taluprobleeme maade tagastamine, hoonete tagastamise probleem, noh inimestel on õigus, ega siin midagi teha ei ole, aga teisipidi selleks ajaks oli investeeritud ikkagi botaanik, kaeda tohutut summat ja lõpuks aastatepikkune, terve suure hulga inimeste töö ja kõik, mis sinna oli, oli ikkagi sisse pandud, nii et olid tekitatud ikkagi täiesti oma, et uniga olemine kooslus omade printsiipidega ajada ei olnud mitte juhuslik, seal taime koguvaid teatud mõttega need taimed paigutatud seal ja nii edasi läksin, tekkis konflikt muidugi teatud määral ja eks need osa sellest maast on muidugi tagasi, aga ilmselt siis selles nii-öelda iseseisvumise tuhinas jäeti mõned asjad ehk siis tegemata. Ajad muutusid murrangulised hetked tulid taasiseseisvumine vahetult enne seda valiti teid Teaduste Akadeemia akadeemikuks, kes tollal olid siis nii-öelda loodusteadlaste poolelt silmapaistvamad akadeemikud, Anstraski. Hans Trass oli ja erast Parmasto, Anto Raukas keemikutest kirvet ja veel mõned teised, nii et siin on üldse üks huvitav ajalooline seik. Võiks öelda, et 1960 toimus Eesti noorteadlaste esimene Kaug-Ida-ekspeditsioon selle nii-öelda autoriks ja, ja hiljemgi ekspeditsiooni ülemaks oli Lennart Meri. Ja nüüd tollel 60. aastal olin mina siis mägedes Pamiiris. Noore mehe 20 aastasele jah. Ja eelnevalt olid siis sellised kaudsed mitte küll väga konkreetsed kokkulepped, et noh, et võib-olla ma lähen ka kaasa sinna Kamtšatka-le, Kaug-Itta nüüd sinna ma muidugi ei saanud, no vot. Aga sellest ekspeditsioonist võtsid osa, kes siis oli, Hans Trass, loomulikult oli Anto Raukas, oli erast, Parmasto oli ja veel mitmed hilisemad nii-öelda väljapaistvad teadlased ja muud tegelased, nii et see oli üks niisugune omapära huvitav kooslus, millest on jah terved vaat meie olulisemaid loodusteadlasi nagu välja munenud Lennart Merist ma ei räägi loomulikult see on iseenesest mõista tema nii-öelda roll hilisemas elus, meil ta hiljem valiti akadeemikuks Lennart Meri. Kuigi tal jah, neid teaduskraade ei olnud, aga ega see ei olnud tol korral nii tähtis. Nii et noh, see oli niisugune. Taust sellele ja akadeemiasse sattumisel, aga siis te läksite nagu ikkagi päris tuttavat ringi, nii et teil ei olnud sellist teatavat. Et niisugust psühholoogilist barjääri, et need enne olin lihtsalt teadlane, aga nüüd olen juba akadeemik. No see akadeemik midagi iseäralist selles mõttes ei ole ju, et sa siis oled nüüd järgmine päev, hoopis teine inimene. No ikkagi eluaegne teed, seda küll, jah. Tiitel on loomulikult ja see on tore, et niisugune tiitel üldse olemas on. Tollel ajal akadeemia oli veel nii-öelda teadusinstituutide süsteem ja peale seda mõnevõrra hiljem, siis ta kujunes personaalakadeemia, eks, nii nagu ta on tänase päevani. Nii me jätkame siin Kadrioru pargis jutuajamist akadeemik Jüri Martiniga viimased paarkümmend aastat peaaegu te olete nüüd pühendanud oma ülikoolil, kas seda võib nimetada oma ülikooliks euroülikooli? No kui päris täpne olla, siis paarikümmet veel ei ole. Aga 15 poole hakkab kiskuma ja nüüd on ta ka euroakadeemia nimeline, siis miks ta nii on, on jälle omaette põhjused. Ja noh, omada päris ei saa olla, sest meie seadused ei võimalda omada ülikooli, aga üldse erakooli, aga olla seal eesotsas jah, tõepoolest algusest peale üks asutajatest kindlasti ja, ja rektor olen olnud kogu aeg, see tähendab siis seda, et noh, on olnud küllalt suur vastutus ja palju probleeme pidevalt, mida tuleb lahendada. Ja nii või teistviisi eraülikooli erakõrghariduse valdkonnas on suuri probleeme kõigepealt siis nii-öelda riiklikul tasandil suhtumine eraharidusse ei ole kuidagi. Ütleks nii, ma tahan igatahes väga hüplik olnud ja erinev eri aegadel alguses väga virgutati ja soodustati, nüüd pigem lämmataks. No nii ta on, tähendab, see algus oli siis ta liberaalse turumajanduse tuules see asi käis ja üks niisuguseid initsiatiive, mis noh, nii-öelda lasti vabaks ja ja tõepoolest, võib-olla see ei olnudki väga vale käik, aga aga sellega kaasnes muidugi terve rida ja niisuguseid tegelasi, kes nägid selles pigem äriõhumüümis praktiliselt. Ja nad ei olnud mitte missioonitundega kõrghariduse tegijad, ütleme niimoodi noh, kõik mitte loomulikult, aga siiski osa olid, kes nägid selles elementaarset äritegemist, et võtame raha ja noh, natuke õpetame ka, aga tehke sellega, anname neid diplomeid välja, vasakule, paremale. Kui me selle euroülikooli asutasime, siis tegime otsekohe selgeks, et niimoodi et alus peaks olema, siis tal on võimalus, oli, seadus võimaldas seda teha, mittetulundustähendab seda, et ta ei kuulu kellelegi otseselt, kuulub ühingule, ühing on koolipidaja ja, ja miks see hea on, see on hea, et ei teki mingisugust kiusatust kellelegil hakata raha välja pumpama lihtsalt tudengilt täpselt tudeng peab niikuinii maksma, need maksavad ju ka avalik-õiguslikes selge eaga. Tähendab, et see raha, mis üliõpilastelt laekub, et see läheks ikkagi maksimaalselt ülikooli arendamisse õppega vaade arendamises, loomulikult läbi õppejõudude palga ja õpikeskkonna arendamise ja nii edasi, et aga et ei tekiks sellist kasumi jagamise momenti, mis paraku äriühingutel on ja no mis äriühing see on, kui ta kasumit ei teeni? Absurd, eks ole, tookord sai valitud niisugune pehmem tee selles osas, et ei tekiks tõepoolest selliseid situatsioone Mis on siis olnud teie edu pant, kui me siin näeme? Audentese ülikool on ühinenud tehnikaülikooliga Akadeemia nord. Vast ühines Tallinna ülikooliga ka teie olete siin püsima jäänud üks vähestest ikkagi suurematest. Eraülikoolides noh, ma ei võta vast nüüd siin väga arutada seda, miks üks või teine nendest ülikoolidest on kusagile ennast külge Monteerinud või läinud ja ühinenud. Eks nad ise tea, mis neile on olnud mõistlikum kasulikum teatud perioodil, aga ma arvan seda, et, et ega see koolipidamine ei ole kerge. Viimasel ajal nüüd üritatakse väga seda õppekvaliteeti kohendada, nii-öelda ja tõsta ja, ja on see siis nüüd õigustatud, kas positsioonis või mitte, seda tulevik näitab, see protsess on praegu päris alguses. Ja see õppekava arendus on keeruline tegevus. Meil oli pikk periood, oli, kus toimusid rahvusvahelised akrediteerimis, et käidi siis õppekavasid erinevates ülikoolides kõrgkoolides akraditeerimas ja nüüd see rahvusvaheline komponent on ära kadunud. Sellest aastast on oma hindamisagentuur, mis alustas oma tegevust nii, et ta ei ole väga kaugele jõudnud veel. No üks teie ülikooli akadeemia, nüüdse nimega eripärasid on see, et te pakutega venekeelset bakalaureuse-magistriõpet See on siiski üks variant, kuidas siis üliõpilasi saada, kõigepealt Kirde-Eestis on vene keelt, aga palju Tallinnas täpselt samamoodi. Ja miks siis mitte seda teha, kui see võimalus on, kui on õppejõudusid, kes valdavad keelt? Ja miks neid saata siis ilmtingimata Moskvasse või Peterburi õppima, miks nad ei võiks siin õppida ja jääda sellega ka Eestiga seotuks? Nii ongi, tähendab meie keelepoliitika alguses oli küll niimoodi, et me ei tee eraldi venekeelseid õppe rühmi, vaid üritame siis üheskoos, aga aega töötas ja mõnel erialal on ta siiamaani nii et ei olegi teinud venekeelseid rühmi eraldi. Aga nendel juhtudel, kus on tulnud üliõpilasi palju vene koolidest, siis on olnud otstarbekas teha need venekeelsed grupid ja kui trupp täis nii-öelda, et majanduslikult ennast ennast õigustab, et sinna ei pea peale maksma siis miks mitte seda teha. Ja nüüd üks niisugune moment muidugi, mis on minu arust väga oluline, hariduses on see, et ega eestikeelseid õpperaamatuid on maru vähe. Viimasel ajal on need siiski tulnud, aga ikkagi ei piisa neid. Enamus erialasid on lagedad, pole mitte midagi eestikeelset võtta ja ka venekeelset on palju. Muidugi probleem on selles, et mõnevõrra on seal nii-öelda see maailmavaade, teine ja ka sisu tihtipeale peab ikkagi vaatama, mis seal kirjas on. Aga üks venekeelse kirjanduse hea külg on see, et, et Venemaalt tõlgitakse küllalt palju lääne lääneõpikuid, neid häid õpikuid. Ja no muidugi inglisekeelne kirjandus, ingliskeelne kirjandus on kättesaadav praegu, kuigi ta on kallis, aga me oleme seda varianti kasutanud. Õpperaamat, mis on väärt, on siiski meil raamatukogus olemas. Kas teie lõpetajad on teile rõõmu valmistanud, et on ka neid, kes on tõesti Kadunud, ja päris kindlasti on ja eriti nüüd magistriõppe lõpetanud on küll väga hästi edasi läinud ikka pidevalt kutsume neid, kui ma need üritused, kuhu me regulaarselt oma vilistlasi kutsume, on seks, on see Euroopa päeva tähistamine, millega me alustasime tükk aega, enne kui Eesti Euroopa liitu sai ja teine on siis üleilmse keskkonnapäeva tähistamine kus me siis kutsume oma vilistlased. Ja üldiselt on meil side, on paljudega olemas, nii et me peame pidevalt, kus nad on ja mis nad teevad. On teil praegu ka vastuvõtt käimas või vastuvõtt käib meil ja praegu on avaldusi päris parasjagu? Esialgu ei tunne küll seda, et midagi nüüd oleks, oleks nii-öelda halvemuse poole, et noh, nagu siin on väga palju prognoose olnud ja tihti räägitakse, et jääb väheseks kooli lõpetajaid ja võib-olla tõesti, aga, aga meie eelis mõnes mõttes on olnud see, et võtame ka õppima neid, kes on varem kooli lõpetanud, et mitte otse koolipingist ei tulevaid, tulevad hiljem, kes ühel või teisel põhjusel ei ole saanud oma haridust nii-öelda ühes jutis lõpuni viia, tulevad. Meil vanusekriteerium või piiri ju ei ole. Ja siin on neid näiteid küll, igasuguseid on, vanaemasid, on vanaisasid terve hulk ja on üks markantne näide on selles ja poeg istusid ühe laua taga, õppisid ühte sama asja. Kindlasti euroakadeemia juhtimine võtab teilt palju energiat ja aega. Kuidas teie oma perekonnaga olete nii-öelda toime tulnud? Perekonda on, on meil suur? On neli last, oleme prouaga olnud koos algusest peale, lahku pole läinud ja pole sellist plaanigi olnud. Aga neli last ja nad on kõik muidugi täiskasvanud igalühel oma elu ja on lapselapsi neli te olete rajanud endale kodus rohuneeme, oli suvekodu Vormsi saar varrel pikka aega ja lapsed olid väikesed, siis nii minu ema, kuni ta elas ja abikaasa ema, kuni talvel jõudu oli, olid lastega suveti ikkagi hea, aga noh, Vormsi on mere taga tekkis palju probleeme ja kuna meie mõlemi töö on, ei ole vahet, on see talvel või suvel, et suvel pigem isegi veel rohkem tegemist, kuna ekspeditsioonid ja välitööd on pidevalt kuni tänase päevani. Ja siis Vormsi talu jäi nüüd niimoodi kaugeks ajapikku ja lastel ka ei olnud enam huvi sinna minna. Siis tuligi see mõte, et leiame endale kuskil siin Tallinna lähedal ühe paigaga, kus meil siis oleks nagu omaette elamine, noh nii nagu kõik soovivad, eks ole. Kui viitasid, ma leidsin, et ei, haarastased on mineraloogia ja vist numismaatik, oli see nii? No kuigi palju jah, tähendab mineroloogia loomulikult oli see Algne nooruse selline huvi ja harrastus See hakkas siinsamas Kadriorus peale, ausalt öeldes, sest päris poisikesena mul oli kodus ühtepuhku pahandust nende kivide pärast, mis olid küll nad olid voodi all ja ei tea, kus kohas tabel ja kästi jälle ära viia siis said nad teatud kohta maha, maetud õue hääli edasi, siin oli huvitav siin hundikuristik, eks ole, mineraalid on kohe näha, sul on kõik olemas ja teine siin ilus lubjakivi, paekivi paljandid ja nii et noh, silm jäi lihtsalt peale. Ma juba koolipoisina hakkasin rändama ja Koola poolsaarel ja ükskõik kus kandiski ei käinud, kus oli neid mineraale küll ja küll ja muidugi kõige rohkem Uuralis muidugi viis aastat seal terve grupp oli meil seal Instituudis huvilisi käisime ja iga laupäev pühapäev või puhkepäeviti seal kusagil, eks ole, nii et sealt see pärit on. Ja see kogu on päris kena, nii et osa on ülikoolis seal eksponeeritud Igalühel näha ja saab ka siis loengutest materjalid kasutada, et see on olnud jah, need eluaegne huvi. Mitte need hullumeelne huvi selles mõttes, et ei tea, mida hirmsat oleks need kokku vedanud ja maja sellest nendest kividest ehitanud, eks ole. Aga mis mentidesse puutub, siis ka need on tagasihoidlik kogu, ütleks niimoodi, et on haruldasi asju, vanu asju ja ja noh, võib-olla kõige sellised eksootilisemad on jällegi pärit ühelt ekspeditsioonilt Lääne-Siberis tassijõel on 16. sajandi lõpus seitsmeteistkümnenda sajandi alguses asutatud koloniaallinnus manga see ja kunagi sattusin sinna kolleegid, kes tegeles dendrokronoloogia, aga teda kutsuti sinna ja läksime koostoimimist, väljakaevamised seal seal vaja dateerida need erinevate ehituste siis palke. Kuna nad olid ja mis nad seal olid. Ja siis seda tegi siis Arktika-Antarktika Instituudi arheoloog. Ja tema lubas meil siis sealt jõe kaldalt, mitte sealt, kus nad kaevasid vaid jõe kaldalt, siis sealt otsida liiva seest, et noh, mis oli sinna vajunud ja meigi keltsaga või välja viinud jõgi välja uhanud, et seal võis siis sobrada nii-öelda ja sealt sai päris huvitavaid asju. Väga tavalisi, te olete ju läbi rännanud omal ajal kogu tollase nõukogude liidu, nüüd hiljem ka maailmas väga palju ringi rännanud. Kas teil teadlasena on ka mingi nisugune ideaalne koht, kuhu te tahaksite veel jõuda oma elus? Kohti on palju, tähendab tihtipeale on nii, et kui sa kuskil oled ja see sul kuidagi väga hinge läheb, siis kohe tahaks tagasi minna, alati see ei õnnestu või peaaegu kunagi ei õnnestu. Noh, ma ei tea mind lambad mägedesse ja põhja nii-öelda Arktikas. Noh, võib-olla siin selles mõttes on selline ideaalne maastik hingele on just teravmäed, et see on väga omapärane, seal jõustikud tulevad mäe otsast kohe merre, selline motika, mis vinge kinni, ütleme, kui sa seal oled, lihtsalt värske, puhas karge õhk ja sinna läheks, kui jalad vähe, kannaks veel. Igal juhul soovime teile akadeemik Jüri Martin jõudu ja ikka nende uute tippude vallutamist, nende, mida te ise endale sead mädanenud.