Järjekordses akadeemikute saates on külaliseks Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik informaatik Ülo Jaaksoo, tere. Aga ma alustan teiega, mitte sellest, et kust te olete sündinud, kostert õppinud, alustan sellest, kuuldavasti olete omal ajal mänginud Harret säigeri orkester dressonseni? Jah, on küll, aga see oli polütehniinstituudi bigbänd. Mida te mängisite seal trompetit? Esimest trompetit. Aga on see trompetimäng ka edaspidi niimoodi ellu sekkunud ta ainult nii palju, et ma selles orkestris leidsin endale abikaasa rohkem. Trompet seisab riiuli peal, aga muusikahuvi on jäänud. No ikka ja missugune muusika teile meeldib? Ma arvan, et siin on mul ka teise poole mõju, et rohkem klassikalise muusika ja ja on aega seda kuulata ka aru kõrval harva. Väga harva. Räägime siis teiega, kui praegu ühe unikaalse Eesti teadmusmahuka ettevõte, aktsiaselts küberneetika tegevjuhiga ja nagu me enne mikrofoni sisselülitamist tõdesime, siis see ettevõte on ka tänasel päeval Eestis suhteliselt eripärane. Jah, selles mõttes, et positsioneerima ennast nii, et see on teadusarendusettevõte, erinevalt siis teadus-arendusasutustes, milleks on ülikoolid ja ja teised teadus-arendusasutused, kuna ta on ettevõte, siis ta eesmärk muidugi tegeleda ettevõtlusega ja antud juhul siis teadus-arendustegevusel baseeruva üles ehitatud ettevõtlusega. Millega te tegelete, kui kõige lühemalt kaka võtta? Teil on üsna palju erinevaid tegevusalasid, jah, meil on seal mitu tegevusvaldkonda. Üks, mis ongi algusest peale, on infosüsteemide arendus eriti nende infosüsteemide turvaliste infosüsteemide arendus. Sellega kaasnevad ka veel infoturbe teoreetilised küsimused, kaasa arvatud krüptoloogia asjad. Teine valdkond on mereseire navigatsioonisüsteemid, mida ka juba 15 aastat oleme välja arendanud suurelt osalt Eesti veeteede ametile kuid see on ka meie üks parimaid suuremaid ekspordiartikleid. Kolmas valdkond on seiresüsteemid, piiriseiresüsteemid, mida me oleme teinud ja teeme koos Eesti piirivalveametiga, nüüd politsei ja piirivalveametiga. Ja siis kõiki seda toetab meil uurimisüksus, mida me nimetame infoturbe instituudiks tagab alusuuringute poolse osa kõigile nendele kolmele erinevale valdkonnale. Nii et võiks öelda, et just see, mida Eestis on kogu aeg räägitud, et me peaksime tegema, et viia teadust tootmisesse nii nagu vanasti öeldi, siis teie olete sellega hakkama saanud. Nojah, ma loodan küll ja võib-olla tänu sellele, et kumb küberneetik, kaks see loodud, siis sai seda kohe silmas peetud sest see toimus 13 aastat tagasi, kui tollane haridusminister härra Klaassen kirjutas alla dokumendile, millega siis asutati küberneetika aktsiaselts. 90.-te algul võeti vastu sisuliselt poliitiline otsus, mille tulemusena praktiliselt kõik riiklikud uurimisinstituudid tuleb liita ülikoolidega teaduste akadeemia juures ja kujundada sisuliselt Teaduste Akadeemia dressionaal Akadeemiaks ja vastavad uurimisinstituudid ülikoolide juurde üheks suuremaks täpsemalt võib-olla isegi suuruselt teiseks instituudiks sel ajal oli küberneetika instituut ja mille omapära oli see, et ta koosnes nagu kahest osast, üks osa oli alusuuringute osa ja teine oli rakendusuuringud ja arendustegevus. Ja seal oli ülikool ülikoolid huvitatud teaduse poole pealt rohkem alusuuringute poole pealt. See, mis puudutas rakendusuuringuid ja, ja arendustegevus ei kuulunud ülikoolide huvi ringi. Ja selles olukorras me pidime otsustama, mida teha. Otsustati siis nii, et olemasolev küberneetika instituut jagati kaheks osaks üks osa liigutati siis Tallinna tehnikaülikooli katus alla milleks kujuneski Tallinna tehnikaülikooli küberneetika instituut ja see osa, kus toimusid rakendusuuringud ja arendustegevus selle baasil see organiseeritud riigi äriühing, sel ajal küberneetika aktsiaselts ja vot sealt ta nagu välja kasvas, nii et et on tegelikult nagu teaduses, aga teiselt poolt me kogu aeg oleme tegelenud rakendustega ja selle teise poolega äripoolega. Praeguses, kui me vaatame, noh, küberneetika aktsiaseltsi, siis meil ka sees on nagu kaks osa, üks on selgelt arendustega tegevus, vot needsamad põhitegevusvaldkonnad, mis sa just nimetatud ja siis on meil ka selgelt defineeritud välja nii-öelda selline süvauuringute osa, mis kontsentreerub põhiliselt infoturbele, krüptograafiale, seal on suur osa alusuuringuid, mis nagu toetavad kõiki neid teisi valdkond. Ja kui me vaatame finantseerimisel nii ressursid, kui palju me paneme ühele või teisele, siis on sisuliselt nagu üks 10-le üks osa nagu teaduse poole peale üheksa osa, siis läheb arendustegevusega. Te olete olnud äriliselt edukad, kui vaadata teie kodulehekülge, siis näha, et aktsiakapital on küllaltki suur. Jah. Me oleme keskmiselt edukad, no eks siin ole jah, Alland erinevaid aega, viimased aastad ei ole kindlasti teelt mööda läinud, päris ilma tagajärgedeta ja nii ta on. Aga kui me nüüd räägime ikkagi sellest, mida te siis toodate, ega te ju ei tooda füüsilisi asju. Me toodame ka füüsilisi asju, täiesti füüsilisi asju. Tundume merevalgust, navigatsioonivahendeid, millega varustatakse poisid, tuletorn, sadamakraanasid, need on LTTpõhised tooted, väga töökindlad. Energiasäästlik Nad on nishitooted, aga mille maailmaturuosa kuulub küllaltki suur isegi meile. See on meie üks suuremaid ekspordiartiklid, mida me teeme, aga selle kõrval ikkagi tarkvara lahendused ja selle kõrval on ka tarkvara lahendus, tarkvara lahendused on siis Eesti hääletamine, see on välja töötatud meil siis niinimetatud X-teed, see on see, mis ühendab omavahel riiklikke andmebaase, see on meie toode ja tollisüsteemid näiteks. Miks ma selle jutu viisin selle toodangu peale, ma tean, et üks Eesti edulugusid on väidetavalt Skype või vähemasti alged on eestlaste poolt väljendatud, aga me teame, et tänasel päeval ei ole see kaugeltki mitte Eesti ettevõtet. Et kuidas siis teil on niimoodi õnnestunud säilitada suveräänsus, kui nii võiks öelda, teid pole tahetud ära osta? Pole nii atraktiivsed. Järelikult on ka võimalik Eestis siiski samal alal areneda ikkagi selliseks märkimisväärseks tootjaks. Jah, me oleme püüdnud nagu oma jõududega hakkama saada kohakuti tagasihoidlike sammudega edasi astunud kohe, aga selles puitu teatud stabiilsust, nii et see on meil õnnestunud. Teil on veidi üle 100 töötaja, neist on 10 teaduste doktoreid ja võib arvata, et need, kes seal kõrvaltehnikaülikoolis on tunnevad veidi kadedust teie töötajate suhtes. Ma arvan, et teie töötajate elatustase veidi kõrgem. Oh ma seda ei julge öelda. Kui ma olen vaest uurinud, et miks inimesed meil töötada tahavad, siis nad ütlevad, et nagu on kolm põhjust. Üks on see, et töö peab olema, huvitav, et sa saad nagu areneda. Teiseks on see, et sul peab olema tõesti konkurentsivõimeline palk, noh sama enam-vähem mis Tehnikaülikoolis ja kolmas muidugi seltskonda pea olema ja kui need kolm nii öelda komponente töötavad, siis asi asi läheb edasi. Hiljaaegu intervjueerisin professor Toomas Rangi ja ta oli juttu sellest, et miks on nii kujunenud välja tehnikaülikoolis siiski professoreid, et palgad ei ole jõudnud nii kaugele, kui on omal ajal lubatud ja ja ühe põhjusena tõi ta välja selle, et võib-olla meil on liiga palju professoreid. Meil on ülikooli peale 150 professorit, et tema arvas, et saaks ka 30-ga hakkama. Teie olite ka omal ajal professor ja läksite üle nii-öelda reaalmajandusse. Kas oli ka üks põhjus selles, et tõesti professorid ei väärtustata meil piisavalt? Ei no seda mitte, ma ei tahaks isegi sellega nõustuda, et professorid on alatasustatud, Tehnikaülikoolis on ilmselt professorid, kes ikka küllalt väärikat palka saavad, aga nad siis teevad kõrval selleks, et vedada ettevõttet. See on pingeline töö, sa pead sellele pühenduma ja samaaegselt lugeda seda ülikoolis noh, väikese koormusega ja kui sa tahad ikkagi tasemel lugeda, siis see nõuab aega. See oli rohkem selleks põhjuseks ja noored mehed tulid peale teevad seda tööd paremini, kui mina teeks. Me tahaksime laat. Aga teie olete oma teiega ka hästi hakkama saanud, räägiks natukene ka sellest Teaduste Akadeemia osast teie elust. Saite akadeemikuks aastal 89, kui ma õigesti mäletan, küllap ta siis on. Mina olen seda tüüpi inimene, kes elab rohkem tulevikus kui minevikus. Te olite siis üks nooremaid akadeemikuid, 50 aastane ahminud akadeemik, saari oli vist minu arust siis noorem. Te läksite vahe informaatikuna akadeemiasse, ma tundsin ennast seal päris koduselt, varsti sai ka minust Akadeemia juhatuse liige, seal olite asepresident ja asepresident kui president akadeemik Köörna neljast asepresident ka paralleelselt Instituudi juhtimisega. No tegelikult sel perioodil toimuski see reform teadlase elus, kui instituudid viidi ära akadeemia Alt ülikoolide juurde. Kas tundub tagantjärele, et kas oli õige see, et ülikoolid vajasid tuge ja, ja et Eesti riik ei suuda kahte paralleelset süsteemi üleval hoida ja pidada, see oli selge, nii et selles mõttes ma usun küll, et see otsus oli õige, aga jäi nagu loomad. Ta, noh, selline riiklik arenduskeskus nagu Soomes VTT või seda tüüpi, kes tõesti riigile vajalik rakendusuuringute ja arendustegevust ei selgelt, öeldi, et viime instituudid ülikoolide juurde ja siis küll ülikoolid seda teevad või teine selliste riiklike lahendamist vajavate probleemide jaoks. Asutame, loome riiklikud programmid. No millest nüüd on räägitud minu arust 15 aastat või ühtegi korralikku programmi pole käiku saanud. Ma arvan, et see, et kõik viidi ülikoolide juurde ja jäi selline tsentraalne keskne riiklik uurimiskeskuse moodi asi loomata kes oleks võinud koordineerida ka antud juhul siis uurimistöid ülikoolide vahel, mis riigil endal on vaja teha, ma arvan, et sellest on natuke kahju. Ehk oli see põhjuseks nii nagu Lennart närijatas? Täiesti Nokia jäi sündimata. Vähemasti Skype sündis ja me mõtlesime ka selle päris hea rahaga maha, ei aidanud need meie mehed ju arendavad ettevõtlust siin kenasti edasi. Jah, ma arvan, et see, et kui meil oleks nagu küllalt palju teadusrakendusuuringutel orienteeritud toetuvaid ettevõtted, see võikski olla meie Nokia viimastel aegadel räägitakse sellest, et Eesti e-riigi arengu nagu seiskunud, siin tuuakse mitmeid näiteid siin digiretsepti süsteemi kinnijooksmine ja ja mõned muud juhtumid, et millega seda võiks seletada. Ma isegi jagaks väga seda seisukoht tõttu, seiskunud on taastatud, aga võib-olla me liikusime võrreldes teistega palju kiiremini. Noh, võtame needsamad hääletamised või seesama Digid retsept, palju siis neid riike on, kus need digiretseptid jooksevad. See, et praegu ta kusagil kinni jooksis, areneb noh, see on lihtsalt võib-olla mingi ressursipuuduse tulemus. See, et on ette võetud ikkagi küllalt suured asjad ja nad töötavad, see on, see on hea näitaja, teatud maale süsteemid, riiklikud süsteemid hakkavad valmis saama. Ei ole midagi teha nii nagu pangad, internet, pangandus mõlemas, sa võid ju seal teatud mugavusi teha, teatud turvalisuse astmeid teha, aga see ei paista silma. Niimoodi ta seal nüüd areneb palju edasi. Põhjuseks võib olla see, et kui nüüd siin käib konkurss riigihangetele riigihangete seadust, Geon kritiseeritud, et tihtilugu see, kes võidab, ei paku mitte parimat kompetentsi, vaid kõige odavamat hinda. Jah, kahtlemata tähendab see riigihangetest tulenev asi võib seda mõjutada, et mul on olnud võimalus mitu aastat olla EAS-i projektide hindamiskomisjonis. Nähes neid projekte, mis sinna tulevad ja millal siis antakse või ei anta toetust ja üks suuremaid puudusi nendel projektidel on, see ei ole küllalt täpselt defineeritud see majanduslik mõju, mida soovitakse selle tulemusena saavutada ja nad saavad toetust, kui kulaton ära põhjendatud. Teiselt poolt nüüd küberneetika aktsiaselts ise ka me oleme osalevad riigihangetes ja, ja seal on nüüd see moment, et ega seal keegi ei tunne huvi, et milline on nüüd selle Hank, kes sees oleva teadus-arenduskomponent mis on tema väärtus, palju me selle hankega, kui me ta ellu viime, palju me sellega tehnoloogiat üldse üldse arendust tõstan? See asi on nagu kõrval. Ja nüüd on meil tegelikult riigis kaks asja, ühelt poolt me finantseerime teadus-arendusprojekte ja s-i kaudu kus on nii-öelda teaduse osa küllalt tugev, rakendusosa nõrk ja teiselt poolt on riigihanked, kus on rakenduse osa selgelt riigil vaja aga seesi defineerite ära seda teadus-arenduskomponente. Ja nüüd oleks ju väga mõistlik need kuidagi kokku panna. Näiteks seegi, et, et kui on suurem riigihange, siis EAS võiks finantseerida selle riigihankes sees, teatud uuringuid tunduks nagu mõistlik, aga aga seda vähemalt siiani on väga raske realiseerida olnud või ta ei ole realiseerida. Et see kipub ikka olema nii nagu Eesti riigis, et iga ametkond otsustab eraldi. Nojah, ametkond otsustab ära, et ega siin on nagu kaks eraldi täiesti süsteemi tähendab üks süsteem nagu toetab teadus arentus ja vaatab kõrvalt, et tal oleks ka ikka natuke majanduslik mõju. Ja teiselt poolt riigihanked vaatavad ainult seda, et saaks nagu selle majandusliku mõju kätte. Selle tulemusena aga ei vaadata üldse sees, et oleks ka seda teadus-arenduskomponenti praktiliselt. Nojah, eks see olegi võib-olla siis üks põhjus, miks me ikkagi ei ole saavutanud nii kiiret arengut, nagu me oleksime tahtnud olles vallas, räägiks nüüd natukene ka küberkaitsest, sest teie olete ju saanud isegi aastal 2007 Eesti infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liidu aasta idee auhinna, kui te käisite välja küberkaitseliidu mate, ma vaatasin isegi Youtube'ist, kuidas Aaviksoo sellele vastastel minister Aaviksoo ja ta natukene ehmatanud, aga siis ütles, et noh, asi võiks toimuda kell ja nüüdseks on see siis teostanud, kust tuli see mõte, ilmselt võib arvata. Alged olid ikka selles märtsi sündmustes, nojah, ja võib-olla see ka, et küberneetika aktsiaselts on tegelenud infoturbeasjadega ja nähes seda, et kui rünnatakse mitmelt poolt, siis vastu rünne peab olema organiseeritud laialt ja selleks on vaja abijõude, selleks tuleb teha ettevalmistusi, selleks tuleb teha koolitusi, selleks tuleb teha harjutusi või keegi riiki ründab, siis saab ikkagi armee talle vastu astuda, mitte üksikud, ja teiselt poolt on see, et riigil üksinda ei saa ju kontsentreeritud olla selliste intellektuaalselt ega puhtalt nagu rakenduslikku jõudu vastu hakata, sest et needsamad IT-spetsialistid, need enamus on suurfirmades ju laiali, kaasa arvatud pangad pankade süsteemide juures. Ja nüüd on ju küsimus selles, kuidas sel juhul korraldada nii-öelda hajutatud spetsialistide koostöö, et koos kaitsta teatuid, infovõrke, et see on spetsialistide pilv nagu räägitakse, nii nagu on arvutipilvedeks, et see ära korraldada, selles käib see ja ta peab olema ikkagi hästi organiseeritud, see ei ole noh, mitte niisugune häkkerite kamp ja kuna seal on sul ju ka kaitsevahendeid ja kaitsevahendit sageli on ka ründevahenditeks, nii et ta peab alluma distsipliinile ja selles mõttes, et oleks nagu kaitseliidu struktuuri osa, tuli see mõte ja sai nagu välja käidud ja mul on väga hea meel, et mu kolleeg siis akadeemiast minister Aaviksoo selle omaks võttis. Kuule teda nüüd ka seotud küberkaitseliiduga kuidagi ma ei ole mitte aktiivselt, aga ma olen jälginud seda tegevust ja mul oli väga hea meel, kui jaanuarikuusse üritanud praegusesse ajakirja numbris ilmus üks pikem artikkel, kuidas Ameerika ka kaitseliit teeb küberkaitse üksusi. Nii et see oli, see oli nagu meeldiv tõdeda, et meie olime siin isegi poolteist aastat ideedega ees. Aga teie olete vist ka õige inimene, kellelt küsida, et kas internet on hüve või nuhtlus? Pärast selliseid probleeme, mis on tekkinud küberturvalisusega, no eks ta ikka hüve ole, ainult me peame olema ettevaatlik selle hüve kasutamisega. Me ei kujutaks enam ette elu ilma internetita. Väga raske ei tahaks selles ühiskonnas elada, kus seda enam ei ole. Te rääkisite nüüd sellest küberkaitseliidust, mis ühendab siis kompetentsi. Aga kas vastab tõele see, nagu öeldakse, et tegelikult küberturvalisus algab igast võrku ühendatud arvutist ja algab seal, algab tegelikult igast ühest meist see on teatud hügieeni küsimus, kui nüüd kunagi tervishoius või arstid meditsiinis saavutasid nagu suure hüppe pärast seda, kui käsi hakati pesema ja nii-öelda haavu desinfitseerima ja hakkad hoidma üldist puhtust siis selle mõju oli väga suur, isegi praegu on väga suur võrreldes medikamentide ja muude asjadega, siis ma arvan, samad lapsed küberi, võrkude asjadega. Me peame ise olema puhtad. Ei tohi ise tuua sisse haigust, see turvalisus hakkab sealt tulema. See on, see on seesama hügieeni küsimus. Nojah, kui nüüd vaadata tagasi ka 2007. aasta kevade sündmustele, siis nagu me teame, ei rünnatud ja mitte ainult nii-öelda häkkerite poolt väljast, vaid ka kasutati meie oma Eestis asuvaid arvuteid, osales rünnakus nii-öelda pat arvuteid ja Puttidega on nii, et sa ei teagi, kas oled seal osaniku, ei olegi. Aga öelge nüüd hea nõu tavalisele arvutikasutajale akadeemik on, mida ta peaks tegema, et, et vältida seda, et temast ei kujuneks selle nakkuse allikad sageli vahetama ikkagi viirusekaitset, jälgima väga täpselt seda, et oleks kvaliteetne viirusekaitse ja tulemüür tulemüüriaegu ikka ei ole vaja arvuti põrgus hoida, siis ei maksta. Kuigi peab ütlema, et ka suured tarkvara tootjad liiguvad selles suunas. Microsoft on toonud oma uusi Windowsi versioone, kus juba on ka viirusetõrje nii-öelda osat sees, nii et asi liigub sinnapoole. Läheksin natukene veel edasi sellest küberturvalisusest. Ma tean, et te olete ka olnud seotud NATOga. Ja te olete ka nagu veidi kaitse asjatundja selles sfääris, et kuivõrd salastatud teole. Kas teil on niisugust informatsiooni, mida keegi tahaks kätte saada, mõni vaenlane võib-olla? Ja ega teda ei saa öelda, eks. Aga aga nii ta on, et eks Eesti vajab kaitset, et tõesti ka selles vallas ja organiseeritud kaitse, et ma tean, et meil on ju neid loodud ka vastav NATO kübertõrjekeskus. Jah, aga küberneetika aktsiaselts nii-öelda asutamisel osaline olnud ja minu kolleegid seal ka on, on lugenud ja teevad kursuseid, aga meie aktiivselt koostööd ei ole praegult teinud. Aga ta usute, et sellest on olnud ka Eestile kasu igal juhul igal juhul et Eesti on siis nüüd veidi paremini toolatud, seal on seesama jälle küsimus, et kuidas kaitsta. Iga päevaga muutub kogu aeg täieneb. Kui ründevahendid arenevad siis sama kiiresti, tegelikult kiiremini peaks ju kaitsevahendeid arenema. Selleks, et see toimuks, on tõesti vaja korralda suhtlusvõrgustikke oma kolleegidega ja, ja kuna see on niisugune tundlik ala, siis toimub kaitseministeeriumi juures on väga mõistlik Te olete olnud ka pikka aega vabariigi presidendi akadeemilise nõukogu liige. Missugust nõude annab presidendile? President Rüütli ajal oli nagu korralised akadeemilised nõukogu istungit ja seal olid kindlad päevakorrad, kus siis ühte ja teist ja kolmandat asja arutati ja sealhulgas ka näiteks seesama infoturvalisuse küsimusi, mida siis mina seal katsin ja aitasin korraldada, te olete muudes sellistes niinimetatud ühiskondlikes organites, ainult kui palju see teilt aega võtab, selle põhitööga vabalt ka rahvusvahelistes ikka võtab, aga noh, mitte nii, mitte nii hullusti. Selleks et ikkagi näha, mis maailmas toimub, peab neist asjadest osa võtma. Oskate aega jagada, alati olnud ka tehnikaülikooli kuratooriumi liige ja ma olen praegugi veel, kuidas olete rahul tehnikaülikooli arengu? Väga tähendab, selles mõttes, kui noid ehitusi välispoolt vaadata, siis suur hüpe on toimunud midagi öelda, tehnika Ülikool näeb hea välja. Teine muidugi seespoolsed fenoveerimised noh, on toimunud ja seisab ilmselt ka veel ees, noh arvestades kõike seda, kui palju üliõpilasi tuleb, arvestades rahvusvahelistumist, arvestades üldise kvaliteedi hindamist ja muid asju, küllap need seisavad ees, aga väljastpoolt näeb ikka hea välja. No teie koduteaduskond, infotehnoloogia teaduskond on ikkagi heal tasemel, nii et iga noor, kes valib praegu, kuhu õppima minna, siis võiks, võiks mõelda selle peale mõeldud ilma tööta ei jää ei, ja et see on üks ala Eestis, mis kindlasti pakub tööd ka veel lähiaastatel kõigele sisseastujad. Ma peaks ütlema, et näiteks sama masu ei ole IT-valdkonda suurt mõjutanud. Ei ole tunda nii tugevasti. Räägiks natukene ka teist endast, mitte kui teadlasest, aga mitte ettevõtte juhist. Olete pärit Lõuna-Eestist, Mõisakülast, Mõisaküla oli kunagi tähtis keskus sinna tagasihoidlik koht tuli suur raudtee sõlm, aga olete te sealkandis ka veel käinud hiljem väga seal tuttavaid-sugulasi suhteliselt vähe kahjuks. Millised mälestused teil on jäänud Mõisaküla keskkoolist? Väga head, väga head õpetajad. See oli veel kuidagi eriline aeg oli 50.-te aastate lõpus, kui ilmselt tuli see moment, kus mõned õpetajad ei lastud töötada suurlinnades ja need saadeti väikelinnadesse tööle ja ma mäletan, meil olid vähemalt paar õpetajat, kes olid nagu asumisele meile saadetud, aga nad olid väga head veel siis nii-öelda eestiaegsed ahjust ja kas nemad ergutasid täitsa sellest ala valima, sest te olete ju kohe algusest peale nagu küberneetika olnud seotud, kuigi ma kõigepealt tulin tehnikaülikooli vesist, Polütehnilise Instituudi elektrijaama turgudest, skeemid sellis eriala ja, ja siis kui ma olin teisel kursusel, moodustati uus eriala automaatika-telemehaanika haka südama tuntud professor Hanno sillamaa ja, ja siis sillamaa moodustas siis erinevatest erialadest esimese ja teise lennud, nii et ma olen nagu automaatika teise lennu lõpetaja. Aga siis räägiti küberneetikast või oli see veel endiselt? Ei, räägiti küll, räägiti küll, sest oli täpselt see ülemine sest aasta oli 61, ma olin neljanda kursuse tudeng ja siis ma läksin professor Hanno sillamaa juurde, ütlesin, et ma tahaks tööle minna. Silla ütles, et müüs aasta tagasi, moodustati üks uus instituut, küberneetika instituut. Et mine sinna, et ma helistan sinna ette ja sinna ma läksin, sinna ma jäin, nii et see juhendaja on ikka väga tähtis inimese loo, on, kujunemison, on, ma arvan, et professor, sillamaa mõju paljudele sadadele õpetajatele märkimisväärne. Ta lõpetas, et tehnikaülikool 62 jätkasite kohe seal tööd ja siis hakkasite oma väitekirja ette valmistama 69. aastal kaitsesite kandidaadiväitekirja. Ja enne seda ma olin veel aasta stažeerimas Moskvas ka ja juhtimissüsteemide instituudis. Sel ajal oli Vene teadusjuhtimisteadus ja tehnikateadused ikka märkimisväärsel tasemel. Kui meenutame neid lendavaid objekte ka teie läbisite küberneetika instituudis, nagu öeldakse, lehepoisist, direktori ning kõik astmed. Ja jõudsite siis 83. aastal ka doktorikraadi kaitsmiseni, seda te tegite Riias. Püüa automaatika ja arvutustehnika instituudis. Kuidas te nüüd vaatate tagasi oma dollastele väitekirjadele, et kas te olete rahul sellega, mida olete? Noh aeg on muutunud ju muidugi, aga ma arvan, sisuliselt kogu teaduskorralduse teadust tegema ikka on enam-vähem samasugune, nagu ta ikka on olnud, ütleme 115 20 25 aastat tagasi või nüüd siis ühes valdkonnas ju ma mõtlen enda peale, eks needsamad juhtimissüsteemid, millega ma seal tegelesin, mitmemõõtmelised ja nad aktiivsed süsteemid. Siis on olemas üks tsunft inimesi, noh ma arvan, sellises valdkonna peal võib-olla need mõnisada, need on need, kes, kes küllalt hästi jagavad seda Valka ja siis sellest ütleme 10 protsenti, üks kaks 30 tundeid, need, kes, kes on tipud. Ja nüüd, kui sa teaduses oled, kui sa jõuad sinna tsunfti ja seal edasi arenedes tippu jõuad, siis sa no siis sa oledki saavutanud selle. Sest siis sa tead, kuidas need asjad seal käivad, mis, mis selles valdkonnas toimub. Nüüd tagantjärele mõelda siis vahetevahel need suhted on muidugi ka nagu liiga sulgunud. Või oleneb nüüd, milline seltskond seal on, kui juhtub, et see ringkond on liiga selline ülikooli orienteeritud, siis seal tekib oma sees terminoloogia, omad mõisted, asjad ja kui ta ei ole seotud tugevasti tegelikku lahendamist vajavate probleemidega, siis seltskond võib mõne aja pärast nagu välja surra ja tekib uus seltskond, kes areneb üles. Nii et see vist on niisugune küllalt loomulik areng, mis kogu aeg on olnud ja saab edaspidi olema. Ja nüüd kogu see küsimus, kui elujõulised need suutid on, on selles, kui tugevasti on nad seotud tegelikult lahendamist vajavate probleemidega. Kergema vastupanu tee on see, et sa ise mõtled probleemi välja ja ise lahendad selle probleemi. Noh, sama asja me näeme ju igapäevases elus ka. Te olete üles ehitanud eduka ettevõtte, te olete akadeemik, kas teil on veel mingeid väljakutseid? Mida te tahaksite karda saata, kas ettevõtluses või midagi? Ma arvan, et, et ikkagi see oleks praegu natuke rumal öeldud, midagi suurt teha tahad. Ma küsiksin veel ühte asja, millest oli juttu ühes eelmises saates akadeemik Tarmo Soomerega. Kuidas tänapäeva teadlane suhtub religiooni, võiks ju arvata, et kui me räägime praegu suurtest infosüsteemidest ja ja tehisintellektist, et siis ühel hetkel võib-olla tekib niisugune mõte, et ikkagi kusagil on see suurem jõud, mis seda kõike juhib, kas teil on seda mõtet tekkinud? Mina ei ole religioosne inimene on, aga ma ei välista mingisuguste asjade olemasolu. Nii et ei välista, et ka seal mikrokiipidest edasi on kusagil midagi. Kas mikrokiipidest või kuskil oleks nagu ka väga piiratud, võib-olla öelda, et mitte midagi ei ole, nii et ma jätaksin võimaluse, et, et midagi on, millest me aru ei saa, mida ma ei oska seletada, see viibki sinna religiooni poole. Kas küberneetika võib ka natuke religiooniks pidanud? See on ikkagi täiesti ratsionaalselt mõistetav ja arusaadav ja kõik süsteemid ikkagi on võimalik nii-öelda lahti harutada ikka saab ja saab kontrollida, nii et inimese mõistus ikkagi, vähemasti selles osas käib üle. Esialgu küll. Ja kas te kardate seda varianti, et kunagi tehisintellekt võiks maailma juhtima hakata, nii nagu ulmekirjandus meile pakub? Vot see on jälle niisugune küsimus, et sellele vastata, siis peab kõigepealt defineerima, mis on see tehisintellekt, mida me selle all selgelt mõistame, siis hakkad arutama selle üle, et kuidas teda siis realiseerida ja teha ja kuidas ta ise hakkab arenema. See, et tekivad suured teadmusbaasid ja et me oskame neid täiendada ja neid juhtida ja neid kasutada ja kui me oskame neid suunata inimestele paremini. No miks mitte, sel juhul võib ju mõelda välja roboteid, kes seda teevad. Aga kas sellel kõigil vajadust on ja kas nii kaugele lastakse minna? Raske öelda? Teiega kiusata pigem inimmõist, ma kindlalt usun küll. Aga see on kena. Kas me oleme oma saates ikkagi ka küsinud ja palunud meie külalisel välja valida mõni muusikateos, mida me võiksime saates kasutada, kas teil tuleb kohe hoobilt, et mida te sooviksite siia saate lõppu mängitaks Queen'ist midagi Queen'ist? No peab ütlema, et see on ka vikerraadio kuulajate lemmik, nii et ma loodan, et see coini lugu, mis need varsti kõlama hakkab on Teile meeldiv ja et see kenasti lõpetab meie vestluse. Akadeemik Ülo Jaaksoo, aitäh, et tulite stuudiosse jagasite oma suuri kogemusi selles vallas meie koletega, aitäh.