Tere kena hommikut kõikidele vikerraadio kuulaja kätele on jutusaateaeg. Ja täna hommikul on mul suur rõõm tervitada siin külalise toolis ka üht saatejuhti, küll hetke klassikaraadiost, aga, aga ikkagi võib siis öelda vist natuke ka kolleegi, aga tegelikult ikkagi muusikud Jaak Johanson, tere hommikust. Tervist, tervist. Minu nimi Tarmo Tiisler ja jahuga ja siis, kuni kella 11-ni arutame maailma asju põhiliselt neid asju, mis ikkagi temaga seotud on. Ma pean tunnistama, et minu esimene kokkupuude sinuga või siis sinu muusika kuulamisega oli umbes seal 80.-te teisel poolel, kui mul üks tuttav ütles, et. Tüübid laulavad iiri laule, Lähme, vaatame. Läksime vaatama leidsimegi. Kaks meest, kaks Johansoni laulsid iiri laule, silmad kinni ja, ja see oli esimene kokkupuude minul sellega, mida sina tegid. Ja ma pean tunnistama, et ega ma eriti ei tea, mida sa enne seda tegid. Ma arvan, et inimesed teavad päris hästi, mida sa oled teinud näiteks viimase 10 aasta jooksul. Aga mida sa tegid enne seda, kui sa hakkasid laulma iiri laule? Niimoodi enne seda ma sündisin Tartus Toomemäel. Kasvasin natukene Taara puiesteel, siis kasvasin edasi Tallinnas koos vendadega. Käisin pikalt Uno Järvela poistekooris koos vendadega, et ma arvan, et see oli üks. Päriselt mingisugune oluline asi laulmise koha pealt. Siis. Mõnusalt hommikuselt selline väga, väga aeglase reaktsiooniga praegu. Sa võid esitada täpsustavaid küsimusi. Mis sa selle kohta, mida ma enne iri laulude tegemist laule sa enne seda laulsid avalikult niimoodi, et inimesed tulid vaatama ja sa kutsusid neid vaatama. Vendadega, me laulsime kohe-kohe algusest peale omi laule. Ma arvan, et on aastal kuskil 1965, võib-olla juba rajasime esimese bändi vanusele olid teil siis sellised alla 10? Jah, see oli, ütleme, lasteaiapäevil eeskujuks olid ilmselt muidugi biitlid ja Rolling Stones ja kõik teised, mis hakkasid imbuma. Ja siis meil oli bänd, žongrid, mesitsime selliseid väga minimalistlike paarikümne sekundilise omaloomingulisi palu oma väljamõeldud keeles, selle keele töötasid välja nooremad vennad Mart ja Ants. Seal koosseis oli tordikarbist tehtud, trumm, papist klarnet. Ja midagi oli mõnikord veel ilmselt mingi triangel või mingi selline asi. Ja siis, kui oli perekondlikke sündmusi, mingi sünnipäev või kui juhtus nagu publikut olema, keda krabada, siis me korraldasime mingi kontserdi. Ja siis aga jah, et see on nagu naljaga pooleks, mingis mõttes on see nagu niisugune müüdi loomine praegu, aga tegelikult on see ka tõsi. Ja, ja tegelikult see on väga eredalt meeles ja see esse see laulutegemise tunne või see, see oma laulu laulmise niisugune tunne on, on väga selgelt meeles. Aga see, et inimene üldse võib ise laulu luua, mitte ei pea kellegi teise laulu laulma tuli sul vanematelt või sa nagu ise umbes seitsmeaastasena jõudsid ilmutuseni, et jube vahva on ise laule luua. Nad kui, kui saade algas selle, selle, selle asjaga, midagi, mis, mis siin kosta oli, et selle üks üks sõber salvestas kusagilt elevandiluurannikult, üks inglasest sõber, kes mõnda aega Eestis elanud väga armastab mängida bäniot, seda džässieelset vana inglise Music, hooli bäniot, vahel on nagu Tallinnas kontserte, baarides, elukutset on klaverihäälestaja ja tal tekkis nagu Pancho ajalooga seoses tohutu huvi. Aafrika vastu, kust bandžol nagu pärit kuskilt, et neid rahvaid viidi, viidi minema, siis ta siis ta läks neid juuri otsima seal elevandiluurannikul seal sõbrunes seal täiesti kohalike inimestega mingis konkreetses külas see tüdruk, kes seal nende lastega laulis, elas konkreetselt pikal tänaval katusekorteris mõnda aega ma käisin neil külas seal. Ja aga et see, see, kuhu ma tahan välja jõuda, et see kuidasmoodi, need lapsed seal laulsid selle Dakoga koos teisi naisi ka. Et, et seal nagu selgelt seda meeleolu tunda, et sa võid nagu noh, et see oli nagu rahva lauliste pidi teistpidi nad tegid seda laulu seal kohapeal kogu aeg. Noh, terve see, see salvestuskamp, et ma alati kuulan seda, kui mul hakkab nagu ikka nagu tuju päris ära vajuma, et see tuletab nagu noh, väga nagu selgelt meelde seda seda õigust laulda ja laulu teha ja laulu sisse hüpata ka rõõmsalt välja hüpata, samal hetkel et see on nagu selline teema, et noh, et kui, kui ei ole kohe nagu algusest peale väga sandistatud laps, siis iga laps tähendab teab oma südames et, et ta võib laulda, ta võib kohe ka paugupealt laulu teha. Aga see väga paljud seda teevad ka. Aga sinu vanemad sind kuidagi muusikaliselt harida püüdsid ka või saatsid kuhugi kergejõustikku või korvpallitrenni hoopis või mis lapseks sind kasvatada? Tati me, me olime selline paljulapseline perekond, et ühtepidi ühtepidi on meil ka nagu lasti lihtsalt kasvada, mille eest ma olen väga tänulik, ega nagu sellel ajal ema isa mõlemad pidid väga-väga tööl käima nii nagu praegugi, aga tegelikult meil ikkagi oli, oli rohkem aega kui praegustel vanematel, ma arvan. Ja mingi mingisugust sellist nagu survet õieti nagu ei olnud, aga aga märkamatult noh, seesama, et, et pandi poistekoori, kuna isa, ema mõlemad ise olid, olid väga pikalt koorides laulnud ei, Tartus ülikooli ajal, kui hiljem Teaduste Akadeemia koorides, et see oli nagu selline loomulik tee muusika juurde ja ta tõesti seda ka oli siis meid nagu pisikest, enam-vähem me kõik oleme natuke viiulit mänginud ja nooremad vennad nagu rohkem veel veel keskkoolis edasi 20 teises koolis, kus oli nagu muusikakallak. Jälle, kui naguniisugust müüdi müüdiloomet arendada siin. Et mina mäletan väga selgelt nagu seda hetke oma elus, kus ma lasteaia viimases rühmas pidin otsustama, millisesse kooli ma tahaksin nagu edasi minna. Ja, ja et ma olin ka nagu selles mudilasmuusikakoolis saanud proovida viiulit. Ja ja noh, mingil määral näinud seda, seda vähemalt mul on tagantjärgi võib-olla see on tagantjärgi selline tunne või seda ütleme see mudilasmuusikakool toimus konservatooriumi ruumides Suvorovi puiesteel, see oli ka ühtepidi väga huvitav ka midagi oli selles sellist, mis mind nagu nagu ettevaatlikuks tegi või noh, ühesõnaga, et kui mul oli valik, kas minna muusikakeskkooli või ühte teise kooli. Et siis kuigi mulle muusika ja laulmine ja kõik see nagu üle kõige meeldis. Kuidagi oma sisemise tundsin, et ma, et ma ei ole nagu, et ma ei ela nagu muusikaharidust üle. Noh, tagantjärgi ei oska öelda, kuidas me seda sisemiselt enda jaoks sõnastasin pildiliselt või kuidagi, enesetunne teil on, mul on väga selgelt meeles, et ma pelgasin minna sinna spetsiaalsesse muusikakoolis, mulle tundus, et äkki ma jään seal muusikast ilma. Et ma olin nagu mingil mingil moel nagu seda noh, näinud nagu muusikuid, kes on muusikast tüdinenud ja mingeid seda muusikapainet seda harjutamise painetest seda ise ka mingil määral viiuliga tunda saanud. Ja see on nagu mingi noh, minu nagu jäänud ka mingiks keskseks nagu mingiks salapäraseks, kas niisuguses kultuurilises küsimuseks, et mis selle muusikaga siis nagu valesti on selles selles kultuuris või selles tsivilisatsioonis, mis me elame? Just see, no aga selle juurde võib hiljem tagasi pöörduda, aga, aga see otsustuse hetk on mul väga selgelt meeles, et ja siis ma sattusin koos paljude lasteaiakaaslastega seitsmendasse keskkooli, kus seal inglise keel, mis oli ka väga huvitav. Aga, aga et siis muusika jäi nagu vabaks ja seda vaba võimalust ma igal noh, niimoodi moel. Ka hiljem kasutasin. Aga kas sa selliseks ägedaks kidramehe, eks ole, tahtnud ka kätte minna, teine bänd ja, ja trumme mänginud, olen selline hästi äge ja needid ja tagid ja, ja nii ja naa. Olete selle raja peal kaera käinud? Sel ajal, kui ma selles vanuses olin, noh, need tagasi siis oli totaalne diskoaeg, mis ühtepidi ja, ja kuidagi nagu keskkoolis, ma elasin väga nagu sügavalt kaasa sellele, sellele siirale 60.-te esimese laine bändide sel põhja kõrbemisele või sellele sellele, kui biitlid lõpetasid ja kui sellest rokkmuusikast sai nagu selline palagan tegelikult ja selline dekoratiivne ilustus või no jällegi, ma ei tea, kas ma, kas ma praegu tagantjärgi konstrueerin seda. Aga mul on tunne, et see taju oli väga selge, et sealt kaob nagu, nagu miski miski hing nagu kaob seest ära ja sellega seoses nagu kuskil kuskil mingil hetkel, nagu see huvi pöördus mingite selliste varjatud ja salapäraste asjade poole, mille hulka kuulus ka just nimelt rahvamuusika ja mingi mingi selline džässipoolne asi ja mingid mingid sellised kummalised autori lauljad kaasa arvatud ka ka just idapoolne vastav ka mingi mingid vene romansid, mingisugused mustlaslaulud. Sest et meloodia andis ikkagi väga-väga kummalisi plaate välja. Ja andis väljaga tähendab India, Aafrika muusikat, igasugust, seda kõike oli võimalike plaadipoest osta, kui sa teadsid, mis hetkel nagu minna ja mis, mis plaati otsida. Tänapäeval seda muusikat Eestis, noh ütleme, tehakse Eestis ikkagi enam-vähem igasugust muusikat mingil tasemel, olid sa siis sellelaadse muusikaga üsna üksi või, või oli sul kuskil mingil sõprade üritusel võimalik seda seda esitada või mängida igasuguseid Viljandi folk ja muid folki ju siis ei olnud. Ja ja aga mingis sõpruskonnas oli, oli kindla peale tähendab, muidugi oli nagu sarnaste huvidega sõpru ja, ja see oli noh, see oli amet ametlikus mingisuguses kuidas öelda paradigmas mingisugune terve vool, mis, mis oli ka tajutav raadio kaudu, et Leo Normeti maailma muusikasaadet koos Volkonskiga, mida ma hoolega kuulasin, see oli täiesti ikka rabavad. Ja meie, kus, mis juhatasid nende nende, nende plaatide juurde ja kõige selle juurde. Ja, ja noh, keskkooli lõpus ma sattusin Jubaleegaiuse ansamblisse Tõnu Viivi aasa mäele, kes oli laulmisõpetaja, miks ta äkki mind sinna taris mingite sõpradega me vist vot ei mäleta, mis järjekorras need asjad täpselt toimusid, aga aga noh, koos ma mõtlen, kus Eerik Leibaku, Christian soobeli ja ja sel kombel pass veel olid, paralleelaste poisime. No kuskil oli tohutult vaja regilaule laulda, nii nagu nii nagu me ise arvasime, tundsime kiige peal õlut juua ja kõvasti valesti regilaule laulda. Et see oli kuidagi vaist ütles, et selles on midagi nagu sellisel metsikul kujul on see ka nagu midagi nagu, mis ei ole päriselt lubatud või noh, et see nagu noh, see on nagu vastuvoolu salapärane. Ta oli ikka nagu väga salapärane ja ja väga noh, mingi mingil moel väga vastuvoolu just selle selle dekoratiivfolkloori lemis laialdaselt vohas igalt poolt. Aga olid sa noorena selline edev poiss, kes koolis igal võimalikul juhul ronis kitarr kaelas kuhugi tribüüni peal esinema ja käis malevas iga suvi ja laulis. Tatsas vot oligi nii, et, et selles mõttes bändi ei teinud õieti kuigi mingi soov, nagu oli noh alati on see soov mingite kaaslastega koos midagi teha. Et see hiljem tuligi koos vendadega, kuna nemad said mingitest asjadest nendega oli kõige lihtsam, me olime juba lasteaias bändi teinud ja see oli kuidagi seal ei pidanud midagi tema, et see bändide puhul see, et mingi tohutu aur nagu kulus nende omavaheliste suhete klaarimise, mingite pillidega jäntimise peale. Et see bändi tegemine samamoodi, ma ei ole õieti kunagi malevas käinud, et selles mõttes on mingi mingi üksindusse kiskumise asi või kuidagi, et et tegelikult tahaks nagu kambas midagi teha. Mingitest nii-öelda kättesaadavates formaatides nagu ei sobinud ja siis siis see oli, et malevas ma olen käinud ainult et ühe suve ja siis, kui me tegime konservatooriumi ajal džässkvarteti, võtsime kaks hobust ja kaks vankrite, sõitsime kogu Viljandimaa ja Läänemaa läbi, niimoodi mööda maleva rihmi. Siis seal oli noh, see oli niuke vahelduva koosseisuga. Se konservatooriumi jazzkvartett oli Villu Veski ja Taavo Remmel mängis vahepeal passi, Ants Laik mängis kitarri ja Märt Ratasepp mängis klaverit ja ja Märt grill mängis trumme. Ja no ühesõnaga, ja aga need instrumendid vahetasid ja mina siis laulsin ja see. No vot see oli, see oli üks minu malevasuvi ja, ja tegelikult ega üks nagu niisugune bänditegemine. Aga siis me laulsime džässistandardeid ja mingisuguseid siukseid kummalisi lemmiklaule või mingid džässiseades laulsime Valgret näiteks ka muuhulgas ja mis seal jälle nagu kuidagi nagu, mis sel ajal nagu üldse kuidagi nagu selle sellesse trendi ei läinud, mis toimus? Sa oled lavaka lõpetanud, ehk siis elukutse, on sul ju näitleja? Mikser? Kas sa läksid jälle mitu korda räägitud, jutt jälle ei ole päris sisemiselt? Vahel tundub, et see ei ole ikkagi päris sisemiselt selge, et oskaks seda päris kuidagi väga selgelt sõnastada, et kuigi olen juba üsna vana mees aga et nagu ka sellega noh, mingil moel ka nagu muusikaga, vaid see soov leida nagu meetod, kuidas aru saada sellest, mis toimub sellepärast, et et ütleme see 70.-te teine pool ja see, see, see nagu see sulgub Umbuv nagu maailm ja nagu mingil moel järjest jubedaks, muud jubedaks muutuda. Mina olin nagu ikka üsna täiesti veendunud, et üsna-üsna-üsna varsti sellest kolmandast maailmasõjast ei pääse, noh, kõik märgid seda, seda ka igatpidi näitasid. Ja et et tuleb lihtsalt. Püüda nagu oma elu väärikalt nagu sättida, et mitte mitte nagu tobedusi teha, mitte noh, et pole mõtet nagu aega kulutada millegi nagu kuidas öelda nagu kasuliku või edasi või noh, et nagu nende karjääri peale mõelda või kuidagimoodi elus ennast nagu sisse seada. Et tuleks nagu teha, leida mingeid mõttekaaslasi ja püüda nagu aru saada, mis toimub, et kui, et noh, et kui selleks hetkeks, kui nagu väga sassi asjad lähevad. Et siis oskaks nagu väärikalt sellele vastu minna, mis tuleb veel mingi mingi sellise elutundega, ma läksingi lavakasse. Oli sellel koolil siis juba selline aura, nagu tal praegu on, et selline natukene salapärane ja. Mis aura oli, oli just samamoodi nagu kogu muu maailm oli nagu lõppfaasis, et, et noh, loomulikult mingis mõttes lavaka tipphetk oli seitsmes lend sinna koondus nagu mingi mingi mingi ühe tsükli mingisugune tipp tegelikult. Ja, ja, ja ütleme, mina Kümnendas lennus hakkasin praegu mõtlema selles lennus, kus, kus olid Andrus Vaarik, Anu lamp ja Jaan Rekkor, Sulev Depart, Viire Valdma ja et meie, meie lavakas saamise hetk oli see, kus nagu mingil moel oli tunne, et noh, Panso on lahkunud, üksküla võttis kursuse, tegi seda väga noh, tegelikult oli see kõik väga huvitav ka. Ja, ja kuidagi läks väga täkkesse minu meelest. Aga mingil hetkel, kui me olime esimesel kursusel, oli nagu mingi selline laialivajumise tunne või noh, et mingil määral see lavakas on nüüd nagu läbi ja et, et see kursus, noh, et seal üldse on nagu suhteliselt maalt ja sellised noh, teaks neist näitlejaid saabki, ühesõnaga, ja noh, niuke. Et mis sellest koolist üldse edasi saab, et see oli nagu selline selline faas minu arvates lavaka arengus, kui meie sinna sattusime. Aga jällegi noh, et, et ma mingil moel nagu noh, teadsin seda seltskonda ja seda maailma, ma olin nagu noh jah. Et ma nagu teadsin seda seestpoolt. Ja, ja noh, et mul oli nagu kaks valikut, kas minna bioloogiat õppima Ülikooli nagu ema eeskujul, sest ma teadsin bioloogide seltskonda, see oli ka just nimelt seltskonnana või selle mõttekaasluse võimalusena mitte niivõrd, et ma oleks väga tahtnud bioloogiks saada, aga, aga see ka, miks ka mitte? Mitte teadlase mõttes, vaid ikkagi selles mõttes, et nagu aru saada, mis toimub ja kuidagi nagu võimaluse korral midagi nagu sättida mõistlikumalt. Aga sama soov oli ka lavakasse minekul, et et see ja ma arvan siiani, et mingil moel teatri haridus kui ta nagu vastutab tustundlikult ja, ja kuidagi sügavalt mõtestatult püsti pandud. Noh on, on üks võimalusi nagu, nagu sihukeseks inim inim inimhariduseks, noh, seal on nagu kõik psühholoogia, ühiskonnaõpetus, poliitökonoomia tegelikult see kõik on nagu koos. Ja, ja kui sa tõeliselt hästi kirjutatud mingi tsükli näitemänge oled elus läbi mänginud, siis on nagu palju asju, mida ei ole vaja seletada, sa saad nagu midagi olemuslikku inimesest, et nagu aru ja, ja põhiline jällegi ei ole üldse mitte see, see professionaalse näitlejaroll mulle ka. Et näitekunst kui meetod Lõpule jõudmisele jah, jah, jah, ja üldse inimese nihukesest sellest olekust ja, ja, ja elutee võimalustest arusaamiseks. Kuulame ühe muusikapala ka vahele, ütle talle saatesõnad kaasa. Et see, et see on selline jutusaade nagu lennu pealt, nagu me seda praegu teeme, et me läbi isegi kõikidest räägime, siis ma napsasin ka mingid sellised plaadid, mis, mis hetkel on viimati või kuidagi nagu korda läinud, mis laua peal olid ja, ja siis hetk yks ka nagu sõpruskond või, või või selline on, on, mis mulle väga kuidagi korda on läinud, on see, on see Ramodeder ehk pastakas Lauri Sommer, mari, kalkun, mingi see nagu ringkond või noh, kes kuidagi mingil moel teevad neid asju nagu iseenda jaoks nad küll naha annavad neid asju ka välja, siis nad on niimoodi põlve otsas välja antud, et neid justkui nagu raadios ei mängita. Selle juurde võib pöörduda, minu jaoks on see olnud tohutu probleem või noh, et kas nagu salvestada raadiuse, kas, kas mulle meeldib, kui mu lugusid raadios mängitakse või, või, või tegelikult mõnikord väga häiriv olla, aga, aga ühesõnaga, et see võiks olla. Noh, meil on Veljo Tormise 80. juubel on siin ukse ees, seal Ramodedel pastakas laulab neid nagu Veljo Tormise välja toodud neid Gingeri Rentus kaid. Läheme jutusaatega edasi, Jaak Johanson, Tarmo Tiisler endiselt stuudios. Me jõudsime sinu lavaka perioodi nii. Sa läksid teatrisse ka ikkagi pärast kooli, aga just sellist Ants Lauteri või suurekaliibrilist näitlejat ei saanud. Miks? No ma arvan, et see sisemine vastuolu, mingi vaoshoitus ja et selline nagu selgelt nagu nähtav või noh, või. Need pidevad kahtlustused sellest, kas see, mis toimub, on nagu asjakohane või on tegemist nagu millegagi, mida poleks vaja teha, noh, et see on nagu selline läbiv läbiv eluhoiak, mis ei ole võib-olla eriti edasiviiv. Aga, aga ma veel kord väga nagu rõhutada seda, et ma olen sellele koolile väga tänulik ka just nimelt võib-olla selles lennus oli just tänu sellele, et tundus, et, et see kool nagu mingi tsüklon lõpetanud. Et me, meie kursus, sest juhtus niimoodi, et meil oli nagu väga palju õppejõude, et ühtepidi Aarne Üksküla omal niux seal vaoshoitud moel väga hästi hoidis seda siukest põhi, põhi, põhitooni. Kuigi ta ilmselt noh, väga nagu selgelt tundis, et ta ei ole nagu õpetaja tüüpi või et, et ta nagu ei oska õpetada ja, ja see on ka tõsi, et ega eks nende nende asjadega sellel tasemel ongi, et ega neid ei saagi õpetada pida mingi mingis olukorras noh nagu seda öeldakse. Aga et siis käis nagu meiega seal selles niukses seisus noh, nii-öelda tööd tegemas väga palju erinevaid lavastajaid, alates Jaan toomingast Kaarin Raidist Grigori Kromanov ist, Ingo Normet vist kuni näiteks Merle Karusoo ja et see, see teema, mis selle kursusega nagu väga päevakorda tõusis, oligi see võimu ja vaimu vahekorra teema ja kõik need diplomilavastused sellega seoses noh ongi olnud nagu minu jaoks üks üks mingisugune nagu elu kõrghetk nõust, mingite asjade, just mingitest asjadest arusaamisel tegelikult mitte kõrghetk nagu mingi tegelikult mingis mängimise mõttes ka laval olemise hetkede mõttes. Aga see oligi nagu selline selline. Just seal mingi mingi mõttekaaslastega saad nagu läheneda mingitele teemadele ja neist tõesti täiesti lahtiselt rääkida ja püüda nagu nagu aru saada, mis toimub ja et, et noh, et ühtepidi näiteks Kalju Orro, aga me tegime seda, edenban horvaat jumala jumalata. Noorus, mis kuidagi jäi, nagu see oli nagu, nagu väike koolitöö, minu arvates oli see väga, väga ränk ja niisugune kummaline, väga mingi mõtlemapanev. Just tegemisi tegemisel. Ja, ja siis siis Lembit Petersoni tehtud see Anui ant Tiigone siis Ingo Normeti tehtud Schwartzi draakon. Kõik tegelikult rääkisid ühest ja sellestsamast asjast sellest mingist totalitaarsuse. Nojah, just sellest võimu ja vaimu vahekorrast sellest sellest võimu, võimu paratamatust noh, nagu siis kurjusest või, ja kuidas inimene saaks selles selle selle väljas nagu väärika väärika väärikaks jääda ja millised valikud üldse on? Kooliajal sulle kool soosis sinu muusikaga tegelemist. Nii et teatrikool teatrikool ei, see nagu küll kuidagi jalgu jäänud, noh, selle selle tõttu, ega ega ma ka ju kunagi selles mõttes pole nagu selle tuntuse kuulsuse suunas nagu liikunud või noh, sa küsisid just, et milline ma keskkooli ajal olin, ühte pidime tohutu tarvidus kitarriga rahva ette ronida ja mingil hetkel mingitel hetkedel ma seda ka tegin. Aga, aga see edevus oli seotud just selle seal mingi sooviga nagu tohutult jagada või saada nagu saada kokku inimestega. Ja jälle jälle mingisugune sellisesse nagu sellesse kuulsuse või mingisse sellisesse sellesse lainesse sattumine alati tekitas, nagu tegi ettevaatlikuks või noh, seal kuidagi enda jaoks nagu väga. Kuidagi kuidagi oligi nagu kooliajal see noh, see meediamaailm või see, et, et kelledest ja mis tingimustel tehakse mingid kuulsused ja milleks neid kasutatakse nii-öelda, et see soov mitte sattuda nagu valesse kuulsusesse ja kui tüütud noh, et, et minu jaoks oli väga pai nael, eks see noh, kui noh, tolleaegses raadios, et kui mingisuguseid laule nagu väga palju lasti, et mingi asi kaks söögi alla ja söögi peale tulema noh, et nõukogude ajal olid ka omad hitid. Ja, ja kui painaja lõpuks võis muutuda ja siis vahel noh, mingi laul nagu käis nagu tõsiselt närvidele seda kogu aeg tuli. Täiesti totter laul. Ideoloogiliselt ka veel nõme, eks ole, või noh, kuidagi nagu sihuke pinda käiv. Ja, ja siis siis vahest mõtlesid nagu selle laulja peale, et mis tunne tal endal võib olla või kuidas ta sellega nagu elab. Ja, ja noh, et, et kui kõik kõiksust nagu ära tüdinevad, eks ole, ja siis sa oled ise veel elus ka, siis sa pead nagu kuidagi noh, sellest nagu läbi murdma või kuidagi sellega hakkama saama, et see just see kuulsus, asi ei ole üldse nii noh, nii üheselt mõnus või see sai nagu kuidagi väga varakult varakult selgeks ja, ja noh, sellepärast ei tekkinud ka teatrikooli ajal noh, et ei olnud nagu selliseid projekte, noh, et mis oleks väga kuskil nagu seda koolitööd seganud mängisimegi, selle mingit nagu mingite sõpradega mängisid, tegime jäts bändi, eks ole. Mingil hetkel tuli veel hiljem tulise Paabeeeffhop kvartett, noh, et mingid sellised eksperimendid Ma vahepeal hüppan tänapäeva, et kuidas sulle tundub, kas oled tänapäeval siin Eestis kuulus või tun? Või Eestis muidugi on noh, ilmselt mingil moel olen ja et ikka Noh, Eestis on ju on ju väga lihtne kuulsaks saada. Ja, ja inimesed ikka mäletavad ja noh, mingil moel on see tore selles mõttes, et et sellises noh, et see on nagu sihuke perekondlik kuulsus. Et ega sellega nagu väga katust ära ka nagu ei sõiduta või noh, et need on niuksed. Et seda, et seda, see tegelik tegeliku kuulsuse probleem, mis võib nagu isiksust hakata muutma või, või noh, see võib ka väikses tegelikult võibki ka perekonnaringis juhtuda, et kuidagi inimene hakkab endast valesti aru saama, aga aga noh, see, kui see nii-öelda suurele areenile satud või noh, nii-öelda miljonite lemmik oledatud, et siit-sealt tekivad, võivad tekkida mingid vaimsed probleemid või kuidagi või, või mingid identiteedi isiksuse probleemid. Aga noh, eestlasel miljon miljoni rahva seas, et see on ikkagi nagu perekonnaringis või nagu suguvõsas kuulus olemine, sellega saab ju hakkama. Viimane küsimus selles sinu, ütleme siis noorusaja rubriigist oleksid sa olid ka selles Pirgu näitemängu seltskonnas 80.-te lõpul. Mida see täpselt endast kujutab? No eks see, eks see nõuaks nüüd jälle ühte pikka omaette saadet kunagi ja noh, see siis jõuab nende, nende lava lava kooli nagu lõpu lavastusteni välja see teema, et nendest nende sotsiaalkriitilistest võimu ja vaimuteemat käsitlevate näitemängude otsa tulid need meie elulood ja kui ruumid on täis, mida me tegime, Merle Karusooga, see oligi tegelikult juba nagu elulugude poole pöördumine. Ja, ja selle täiesti konkreetselt selle poole pöördumine, et mis toimub ja mis oli noh ongi nagu ka tagantjärgi mõeldes, aga ma sain ka sellest sel hetkel aru, et see oligi nagu see miks ma sinu kooli läksin, saingi nagu tegelikult vastuse. Ja ega see nagu mingit pidi seotud, väga mõnus, aga, aga see oli ikkagi Ja jälle, võib-olla ta näiteks nende, nende, nende lavastuste nii-öelda võib-olla isegi häiris paljusid tol ajal või noh, et ta oli nagu liiga nagu selle läksin selle psühhodraama kanti või tekib see nagu see teema, et kui kui palju võib ja mis võtmes noh, nagu päriselu lavale tuua. Et, et seal mingit teistpidi kuidagi nagu selle päris saatuse jõududega nagu sõlme ei läheks, et need ohud on ju alati olemas selle dokumentaalteatri, aga tegelikult dokumentaalfilmi puhul. Et nüüdse meedias hakkab täiesti omaette mingisuguseks siukseks päris crazy'ks nagu žanriks muutumise oma oma elude niisugune paljastamine või see mingil mingil moel võib ka võtta ära võimaluse oma elu päriselt elada või kuidagi sattuda iseendaga mingisugusesse nii-öelda luupi. Aga, aga sel ajal oli siis siin ju kõik see selline meetod oli väga uus mingil moel, nagu koos seda avastasime ja sellest edasi juba tuli mingil moel uuesti seal Pirgu lugu 87., eks ole, et teatrikool lõppes 82. olin diplomilavastused, vahepeal olime siis praeguses linnateatris tollases noorsooteatris koos. Aga aga need nii-öelda ühiskondlikud pinged või see, see tunne et mingi mingi aeg hakkab väga täis saama, et see oli ka teatris väga tuntav või noh, mingid mingi mingid konfliktid seal nagu tekkisid, et mida, mida saab mängida ja mida ei saa mängida teatris ja ja siis, ja siis olid nagu mitmed noh, siis oli Lembit Peterson tegi, tegi mitmeid niisugusi iseseisvaid projekte järjest ja nagu nagu. See just sellesama niukse sisemise vaimse kriisi tõttu nagu tuli teatrist ära või noh, et et nagu, nagu enam ei olnud teater sellisel kujul repertuaariteater nagu see koht, kus saaks nagu mõtte mõttenojah, kus saaks nagu sellist mõttekaaslaste seltskonda nagu kukkuja koondada mõtteid mingitele sellistele teemadele ja nendega niiviisi tegeleda. Aga noh, niimoodi et see ja siis samamoodi oli, oli see nagu meie meie nagu linna või see noorsooteatrist ära tulekese Pirgu trupi tegemine, mis mingil mingil moel oli üks esimesi selliseid noh, nii-öelda sõltumatuid truppe ja mille mõte oli siis Pirgu arenduskeskuse juures, mis mingis mõttes oli nagu sihuke vaba metsaülikool seal Raplamaal nagu saadi enda kätte üks mõis, mingil moel oli see paralleelne nagu vanalinna muusikamajategemisele Tallinnas mõlemi kooli otsapidi seotud Ülo Vooglaid Ja noh, ja mõlemi puhul oli täiesti selgelt tegemist mingi mingi selle aja märgiga noh nagu seal nende mingite uute võrgustikke Tekkimise tahtmine oli neis, või noh, see nagunii-öelda süsteemi piires püüda kuidagi teistmoodi võrgustikku või mõttekaaslust tekitada ja, ja noh, et, et sellised olid tolleaegsed võimalused ja siis ja siis kuidagi noh Oli see, et võiks olla nagu, nagu teatritrupp selle selle arenduskeskuse juures mille noh, nagu üks mõte pidi olema nagu maaelu, mingi mingi äratamine nagu noh, põhimõtteliselt eesti äratamine nagu maas maalt. Et et kui maa ärkavad, siis ärkab, siis ärkab nagu linn ka, et kuni enam mingil moel jah, see ja, ja kuidagi ka see, et ka ka mingi see hoiak, et, et sa, kui sa linnast ära lähedalt, sa oled nagu silma alt rohkem väljas ja saab äkki mingeid asju nagu kuidagi reastada, organiseerida niimoodi, et sa nagunii-öelda ei jääorganitele või kuidagi nagu jalgu võib olla ka see, see hoiak mingil moel. Ja palju inimesi, kes siis nagu mingil moel tollase süsteemi juba ei sobinud kuidagi olid nagu välja kasvanud ja kellel oli piisavalt julgust siis nagu liitusid sellega just nagu nende koolituste ja mingi juhtimisteooriate ja põllumajanduse ja mahepõllunduse, mis kõik kõik need asjad mingil moel seal Pirgu selles arenduskeskuses tõusid kohe päevakorda. Ja, ja, ja see, et seal võiks olla nii-öelda emotsionaalsete uuringute grupp või ühesõnaga, võiks olla näitetrupp selle juures mis kuidagimoodi võiks seda, seda nii-öelda, seda, seda tundemaailma kaudu nagu vahendada. Ja siis Oot täiesti tegelikult omaette saate teema, võib-olla isegi üksi ei ole õige seda kõike lahti rääkima, sest igalühel on omamoodi meeles sellega algselt oligi seotud Lembit Peterson, et seal oli üks variant teha nagu see selleks nagu teatri pooleks nagu ajalooline teate, et mängida hästi head klassikalist repertuaari ja siis ja siis teiselt poolt mingi noh, nii-öelda see Eesti asja ajamine, eesti asja ajamine, seos kohalike inimestega. Aga, aga siis noh, kuna ikkagi ütleme sellel võimalikul Lembitu trupi näitlejaskonnal, et seal oli noh, oleks olnud võib-olla Sulev Luike, Kaie Mihkelson, et ikkagi neil neil oli ikkagi, selles mõttes oli raske ennast nagu, nagu sellest sellest sellest elust lahti võtta, milles nad sees olid ja võib-olla see olekski olnud otstarbekas niimoodi ära metsa minna. Aga et et Merle karusoo, kes selleks hetkeks oli nagu vaba Ja ja siis ja, ja see, see, just see elulugude kogumise teema mingil hetkel nagu. Ja Merle Karusoo ja Ülo Vooglaid olidki olnud ju Tartu sotsioloogia laboris koos siis see teema jooksis uuesti kokku ja siis tekkiski nagu selline selline noore, noh siis tol ajal nagu nooremate inimeste trupp seal oli siis Katrin Saukas siis tollasest lavaka lennust liitusid veel Marko Matvere, Jaan Tätte oli mingil hetkel sellega seotud, Maria Avdjuško. Mis asja sa praegu ajad aastal 2010, sa oled ise rääkinud, et sa ajad loomulikust loomuliku lauru, loomuliku tantsu või, või mida tegelikult? Noh, mõnikord mul nagu tõega tundub, et ma olengi kui sama koha peal nagu 16 aastaselt. Et ma olen ikka nagu sedasama asja, et et lihtsalt kuidagimoodi püüda pihta saada sellele, mis toimub, sest sellele on väga raske pihta saada. Ja, ja kuidagi ei jõua nagu selle nagu selles nagu selle täieliku usalduse maailma suhtes ja ma tunnen sellest nagu väga puudust. Ja kuidagi tundub, et kuidagi ei jõua nagu selle selle tegeliku väärikuseni ja kuidagi kuidagi ei õnnestu küpseks saada. Noh, et, et jaa noh, et mingit pidi seal nagu tore, et sa oled, nagu sulle öeldakse ka, sa oled nagu, et sa ei muutu nagu üldse, et sa oled nagu ikka kogu aeg nagu ikka nagu teed samu asju, kogu aeg oled nagu noor ja niimoodi. Aga, aga mingil moel on see nagu mingi mingi kummaline aja märk. Ja mingil moel ma arvan, et see ei ole üldse tore. Ma arvan, et minu vanuses inimene peaks hakkama nagu küpseks saama, kuidagi peaks olema võimalus nagu, nagu kuidagi tasakaalu ja mingit mingit tarkust leida. Aga mul on tunne, et seda seda praegu nagu. Aga võib-olla see on alati niimoodi, et inimesele on selles maailmas nagu raske niikuinii on raske elada ja niimoodi, aga et et kuidagi see, et kuidagi see, see mäsu ja segadus, mis me oleme endale korraldanud kuidagi eriliselt selline, kuidagi rafineeritud Ja sellest nagu no see läheb muidugi, noh, ma ütlen nagu pühapäeva hommiku jaoks nagu niukseks rängaks teemaks, aga aga no kas on tõsi, et me oleme nagu väga-väga mingisuguse noh, jätkuvalt terve terve minu elu või oma oma sünniaasta tõttu on, on selles tsüklis olnud ja see jätkub vaid me oleme, oleme mingisuguses mingisuguse läve taga nagu mingis suures kriisis tegelikult. Et kõik noh, et see tunne nagu lapsest peale, et ja see tuleb kogu aeg tagasi, et siin nagu ei ole, see ei saa ennast siin nagu sisse seada või noh, et või see, need unistused täitsa mingit mõnusat kodu rajada ja kuidagi nagu toredasti elada või noh, et, et kas nagu lahtiste silmadega vaatad, et see, see on nagu midagi väga, midagi väga kummalist, üldse mitte toredad, mida me siin korraldame nii endale kui kui teistele, kui noh, kui teistele inimestele kui teistele olenditele sa loodad selle maailma ära parandada natukenegi mait? Ei, ma nagu tahaks, tahaks sellest aru saada, tahaks aru saada sellest sellest oma võimalusest et mitte. No ikka, et teha seda, mida, mida mida teha saab ja mitte liiga palju Rähelda sellega, mida parandada ei saa, eks ole, noh, nii, nii, nii see kuldreegel on. Aga seda on nagu kergem öelda, kui, kui, kui teha, aga noh, selle selle koha peal ma kogu aeg olen. Väga paljud Eesti folkmuusikud on just eriti viimastel aastatel pannud oma muusikale taha nii basskitarri kui trummikomplekti ja, ja siis teinud selle hästi selliseks ägedaks, et sina ei ole seda teed läinud, et oled sa seda kaaluma üldse ja siis kõrvale heitnud või isegi. Mitte kaalunud? Niimoodi noh, et mingit pidi ei olegi asi üldse muusikas või nagu selles mõttes et kui noh, jah, jõuaks sellesse mingisuguse küpsusesse või ka või ka nagu sellisesse asendisse elusat, et see, et seda, et see kõik tuleks nagu iseenesest kui see, kui sellise asjaga peab nagu keskuse salvestamise ja mingisuguse saundide väljatöötamisega, on ikkagi selle formaadi leidmisega. Et ma olen nagu täiesti tüdinud sellest formatiseeruvast maailmast. Ta formatiseerub järjest enam ja siis nagu sellega veel eraldi tegeleda noh, et kui kuidas sa kõlad ja kuidas nagu kuidas mingis formaati sobida või siis spetsiaalselt mitte sobida. See kõik on naguniivõrd tüütu. Et, et sa peadki uskuda sellesse, et teed noh, nii nagu käepäraselt noh, niimoodi nii-öelda nagu käepäraselt ja ausalt nagu tuleb. Ja kui see, mida sa mõtled, sealt välja kostab, et siis siis see on praegusel ajal nagu piisav või, või kuidagi niimoodi Kas sul mänedžer ka on või sa ajad oma asja ise muusik nagu sa oled? Ei no vaata, tegelikult ma ei ole ju muusik selles mõttes selles mõttes ma ei olegi muusik, selles mõttes seda teemat üldse niimoodi ei jälle mingisugusel teistsugusel teistsuguse aja, teistsuguse sättumusega võiks seda kaaluda või noh, et nagu, aga noh, et mingil mingil hetkel me olime nagu vendadega, niimoodi seljad vastamisi oleme praegu ka nagu üks rohkem organiseerib ja teine rohkem mõtleb ühe asja peale ja siis need rollid nagu, nagu niimoodi Chirculeerivad. Et keegi keegi mingil hetkel ajab rohkem nagu majanduse asja keegi mingil hetkel korraldab nagu, nagu kuidagi tehniliselt seda mingit esinemisvärki või mingit plaadistus, värki ja niimoodi selles mõttes rollide jaotus on niimoodi olnud. Ma pean Sind kui formaadi vastast nüüd kurvastav, et vikerraadio saate formaat näeb ette täistunni uudiseid teeme sellele jõudnud juba päris lähedale, siis mul ei ole öelda sulle muudkui, et rõõm oli sinuga juttu rääkida. Sinuga mõnusalt pooleli jäi meil kõik, nii nagu peabki olema pühapäeva minust, et otsi jäi lahti ja, ja, ja inimesed äkki mõtlevad edasi ka. Lõppu kuuleme Ühe loo jällegi sinu valikul kuulajatel aitäh kuulamise eest. Jaak Johanson oli jutusaate külaline ja küsis Tarmo Tiisler. Tõetera. Saab või luu kuuse ja teha Botoycon. Ta saab kuuse. Kosmile tärkab taas. Tootsi läinud USA-le ja too tõust käes üle kui otsapidi stituna tullu vahe. See hetk. Nii tundub. See hetk, mis ta rõdul saajal Oma olemise ja vaibu sisemine.