Minu kodu põles kõik ära sakslaste ajal, siis ma lugesin tookord lehest kuulutust, et vajatakse raadiosse fonoteeki töötajat. Muidugi, mina haarasin sellest kohe kinni. Läksin sinna, andsin avalduse sisse. Ja seal ees oli mul minu üllatuseks isegi mu kooliõde, kes aasta varem enne mind oli lõpetanud ja ilmselt tema siis ütles paar head sõna minu heaks, sest soovijaid palju. Aga see, et sõda on otsustatud, see oli vist juba 44. aastal kõigile selge kas sellest tolleaegses Eesti ringhäälingus, kuidas ta nimi oli Landesse endale rõival ja kas seal olid ülekaalus eestlased või sakslased. Eestlased ülekaalus olid eestlased, Eesti toimetajaid ja ikkagi eesti keeles, kõik see asi käis enam vähem. Muidugi, teie teadvustused olid eesti ja saksa keeles vaheldumisi. Kas oli juba niisugune meeleolu, et varsti on kõik läbi? Vaat seda mina ei oska nagu öelda, muidugi ääred, meeleolu oli aga noor, nagu ma olin, võtsin kõiki asju võrdlemisi optimistlikult ja muidugi kodused olid mulle väga pahased, et ma sinna tööle läksin. Ma tegin seda nii salaja, et ma kodus tekkinud see ema ütles nii et sa oled hullumeelne. Sõja ajal lähed propagandaasutusse tööle. Ja aga nüüd, kui sakslased taganesid, mis neist maha jäi, siia Tallinnasse raadio seisukohast võttes. Paul Uusman oli öelnud, et tulgu kõik, kes siin varem on töötanud, kui keegi kedagi näeb ja kui aadresse teate. Selle jutu peale ma siis läksin ja siis leidsin eest sellise fonoteegi, et plaadid olid pakkides 10 plaati pakkis niimodi riiulitel peal ilusti pandud, need olid siis võetud ja põlve peal pooleks löödud, mõni üksik oli muidugi terveks jäänud, selles suures segaduses, sest paar viimast päeva olid seal ainult sakslased, Saksa sõjaväelased, seal sees, mängisid maha muusikat ja noh, ma ei tea, kas seal midagi räägiti ka. Ja siis oli teil magnetofon, lindid, Need olid väikesemate ketaste peal, kui meil praegu on. Ja need olid siis löödud südamikud lihtsalt välja ja lindihunnikud olid siis maas. Ja, ja sellest muusikast siis sai valitud, noh muidugi lindi juures oli paber, kus oli peale kirjutatud, mis seal lindi peal üldse on noh, kergelt operetimuusikat ja ooperimuusikat ja mida siis vähegi võimalik oli siis niimoodi? Meeterhaaval õnni kerisime siis rulli peale tagasi, et maha mängida, mahamängimiseks oli küll ainult üksainuke magnetofon, minu arvates see oli sakslastest jäänud ja ja ilmselt siis saksa päritolu saksa päritoluga. Kuidas see see töö nüüd uuesti minema uute valitsejate all, kui hästi see masinavärk laabus ja, ja te töötasite vistika Estonia keldris? Ja siis me olime Estonia keldris, siis oli Niftid fonoteegis ei olnud mitte mingisugust kütet. Tuli talve peale sees oli kõik härmastas talvemantlitest, me seal istusime ja tegime tööd ja siis oli tihti niimoodi, et noh, kellaajaliselt ei klapi, oi 15 minutit on kuskil vaja. Tuleb siis. Diktor, ja ütleme niimoodi, et vaat nüüd oleks 15 minutit, mõtlesin midagi välja, mis muusikat vaja, noh siis ruttu-ruttu sai kokku pandud ja siis läks kohe jälle eetrisse. Väga operatiivselt. Need asjad käisid seal. Sakslaste hektarit laadid Saksamaal, see on selge, tasakasid plaadid tulema ka siis Moskvast. Hakkasid küll ja ja seal oli siis venekeelsed pealised, kirjad kõik ja vene keelt ei tundnud mina absoluutselt. Noh, siis see oli nagu hieroglüüfi ja pikapeale siis sa ikka õpitud ja et enam-vähem teada, mida seal on ja muidugi see, kui väga segane olukord oli pant peale ja kuulasid muusikat ja noh, ikka ikka kuidagi ahtisays orienteeruda. Estonia teatris oli vist ainult neli väikest ruumi, aga kus kohas toimusid siis niuksed, suuremad kontserdid läksid käiku kohe. Sümfooniaorkester estraadiorkestrile. Sümfooniaorkester oli Tõnism praeguses selles spordihallis või noh, mis ta seal on. Seal oli siis sümfooniaorkestri asukohtadest, radioorkestri asukoht oli Pärnu maanteel praeguse merekooli kõige kõrgemal korrusel ühes ruumis. Ja saated läksid niimoodi eetrisse, tehnikud olid need, kes siis panid mikrofonid noh, enam-vähem kuskile vist, ja siis mis sealt läbi tuli, see tuli. Ja mõnikord oli nii, et tehnik jäi hiljaks, saatesse on viis minutit aega, tuleb Hähkises uksest sisse, lülitab ruttu selle aparatuuri käima, pistab mikrofoni kuskile ülesse ja siis ütleb, et nüüd läks, teadustaja oli ka sealsamas sealsamas sealsamas ja teadustaja teadvustas ja läks siis niimodi eetrisse. Ka selliseid olukordi oli ja segakoor laulis, Tom piss tähendab mustapeade klubis seal. Olevisaalis. Aga kas õhkkond niisugune, kas see oli mingisugune kergenemine vabanemine või oli ka tunda kohe? Uue võimu survet ei osanud seda survet, muidugi surve oli see, et kõik läks kontrolli alla. Teated ja informatsioon ja kõik oli eta käes ja ja muusikasaated olid kõik ikka pidi olema viseeritud korralikult, siis jah, noh, ma ei oska öelda, eeskirjad olid eeskirjad, selle järgi tuli töötada. Kava pani kokku muusikasaadete toimetus, ka Harry Kõrvits oli tookord sisse pea, kes siis neid asju kontrollis. Muidugi, tema poolt oli kontroll päris kõva. Sest ega ikka eetrisse igatahes said ka muusikaliselt ei saanud lasta ja sealt tuli ka pahandust, kui, kui eksisid mõne asjaga. Te tulite kartoteegipidajaks, tagasihoidlik töökoht, noorel neiul, kuidas te käekäik edasi läks? Edasi oli nii, et siis ma olin muusikasaadetes toimetajaks, sest toimetajaid oli vaja ja vähe, kes neid muusika, seda muusikat nii väga tundis või seda toimetuse tööd, kuna mul mingisugune noh järgmine oli juba olemas, kogu sellest tööst oli muusikasaadete toimetajaks ja siis juhtus viiekümnendad tel aastatel niisugune lugu, kontrolliti ju kõik oktoobripühade maipühadesaated, kontrolliti, peatoimetaja istus kas või poolt, öödenja, kuulas selle muusika ülemis eetrisse oli anda, sest et noh, tema ei orienteerunud selles, mis, mida see sisaldab. Ooperiaariad ja ütleme, sümfooniad kõik ja kõik kõik, ja noh, kui siis nii, et kuulatakse pool osa ära ja siis minnakse edasi aega natukene võit, aga enam-vähem ikka kõik kuulati ära. No ja siis no juhtus minuga edasi, nii et mina tegin ühe saate minu toimetada, oli revolutsioonilisi laule Emarsse noh, suhteliselt lihtne saade ja ma panin nad kokku. Aga ega mina neid revolutsioonilisi laule ei tundnud sisuliselt paljud ja kõik oli kena kuulatise saade üle ja see oleks mehiks riigipeaks ja see oli maipühadeks. Ja siis tuli vihmasel minuti lähmi tähised. Teed loosungid on jätt kavasse panemata, loosungid pidid ilmtingimata kuskil ikka olema naisniidi taha, kõige parem saade revolutsioonilisi laule marsse panti sain informatsiooni toimetusest nüüd loosungi kätte ja ja suvaliselt panin nad noh, enam-vähem ülesehitusega, panin nad sinna vahele ja ja siis kõik läks kenasti, aga juulikuu sees tookord oli kava tavaks see, et Moskvas käis kontroll, kes kontrollis meie saateid ja noh, eriti tähti, päevalisi saateid. Ja muidugi need kontrollid tulid suvisel ajal sellepärast, et siis on mõnus Tallinnas olla ja päevitada. Ikka otsiti sellist võimalust. Ja siis äkki avastati, et minu saade on täiesti riigi vastane saade ja mikspärast. Sellepärast et loosung oli, et me ehitame meie sotsialismi sammume võidule ja ei tea kus kohe kõrgustesse. Aga sinna järele tuli üks niisugune masendav revolutsiooniline laulda. Nii jaa, leiti, et vot see on nüüd riigivastane lausa mina olen teinud hirmsa poliitilise vea. Ei, mina mõtlesin, no mis asja mina nüüd teen, kirjutasin ruttu seletuskirja, lasin keelde tõlkida ja andsin koos seletuskirjaga, noh, seletuskirjast näitasin ära, tookord tegime, eraldab läätse peatoimetaja ja seletasin ära, et tema kuulas kõik ära ja hiljem viseeris ka loosungite vahele pandavad need hüüdlaused ära. Et noh, milles mina siis süüdi olen, nii palju noh, ja siis andsinaga kohe lahkumisavalduse ka sisse, sellepärast et ma teadsin, et see naine oli võrdlemisi niimoodi õel. Et mul ei oleks enam elu pärast seda. Ja andsin lahkumisavalduse, andsin sisse tehnikaosakonda. Noh, avaldused ma võiksin sinna tööle minna foonikasse lihtsalt mahamängijaks muusikamängijaks. Aga tookord tehnikaosakonna juhatajale tuli Moskvast kaks kohta, toon meistri kohta ja siis tegi mulle ettepaneku, et ma võiksin siis niisuguseid on ministrikoha vastu, vot see on praegustamaste thrilleri helirežissöör ja nii ma siis muidugi suurima heameelega selle koha vastu. See Aedjaga pärast sõda alguses tõtati Estonia keldrist, nagu me teame, aga küllaltki kiiresti, sorry, vist juba 45. aasta suvel või tuldi üle praeguse raadiomaja keldrisse. Kas te seda ümberkolimist nägite, võtsite sellest kaost? Noh, osa võtsime, me kõik kollektiiv oli niivõrd ühtne nagu tugev rusikas huvitaliseed et see raadiohingus või kuidas seda võiks nimetada, see oli kõikidel kuidagi nii väga südamesse väga sees ja kõik võitlesid ühise asja eest. Ja noh, eks praegugi ole seda, aga praegu on ta kuidagi hajali ja see ei ole nii tuntav. Noh, ühed inimesed on rohkem selle asja sees, niimodi südamega, teised vähem suure kollektiivi puhul ikka. On see niimoodi. Aga siis oli kõik see kollektiivne üks mees, et see oli haruldane nagu. Toimus ühe öö jooksul, tähendab siis tõesti kanti siis kohe autodesse autoga toodi üle ja kogu see tehniline. Jah jah, kõik ja lihtsalt tõesti kanti üle ja hommikuks oli kõik juba üles monteeritud ja raskete kujutada. Aga, aga olid entusiastid, mehed olid tehnikamehed olid niisugused entusiastid nad noh, magamata täiesti olid nõus töötama ükskõik kus ja kuidas mitte üksinda nüüd, et see öö vaid üldse igasuguses situatsioonis, kui hakati tööle nüüd Eesti raadio keldris üleval käis siis ehitustöö ja viimistlusviimistlustöö selles mõttes, et noh, sisetöötamise tööd siis, jah. Ma tean, seda tegid, kas saksa sõjavangid, kas ainult saksa sõjavangid? Ei no seal oli teesiga ikka töödejuhatajad ja kõik need olid teised, ega neid ei olnud Saksa sõjavangid. Aga muidugi noh, kõik nagu me praegu siingi stuudios näeme neid igasugused kaunistused lae all ja ja need on kõik sakslaste töö. Kas teil oli nendega mingit kokkupuudet, kas te rääkisite nendega ja, ja mis niisugusest noh režiimis nad elasid. Heinad elasid ikka korralikus töö reziimis, hommikul tulid ja, ja noh, väga hilja, õhtuni nad ei töötanud ja läksid ära, ega meil palju kokkupuudet ei ole, sest ei olnud, sest nemad liikusid kuidagi ja meil olid pildid kinni pandud, kõik need vahekäigud. Aga seal Estonia keldris oli selline Lugu, Heiki Haravi, Tartuse näitejuht ja näitleja. Tema oli meil teadustajaks. Ta oli mõned kuud, sai olla teadustajaks, sellepärast et tema turg oli sealsamas ümber Estonia, tema ostis turult leiva ja siis seal olid stuudio laes olid isegi augud sees. Kui, siis kust need sakslased üleval töötasid ja tema ulatas sealt august leiva Sakse Saksa sõjavangidel. Ja noh, ta tegi seda mitu korda, aga ükskord jäi vahele, sest valvur nägi sakslaste valvur. Ja muidugi teatas kohe direktsioonile ja higi häravelasti kohe lahti, sellest aitas, sellest aitas ja siis. Jätkusid aastad juba keldris, need olid vist paar aastat ja siis saigi siis valmis suur maja ja ta tundus tere kindlasti kohutavalt suur. Ta oli suur ja ta oli kaunis sellepärast Ta oli ikka varustatud siin majas oli nii, et esimeselt korruselt kuni viienda korruseni trepid olid kaetud vaipadega kõikides stuudiotes, välja arvatud suurstuudio, kus töötas sümfooniaorkester, olid vaibad, pärsi, vaibad maas. Ja, ja ta oli ilus, ilus ja puhas ja ikka väga kena koht siis. Ja noh, muidugi siis kui keldris keldris Saiga lindistatud nendest pisikestest pugerikudes ka kerget muusikat kuldne seitse mängis seal Saisid seda linti tehtud ja ja sai ikka kombineeritud ja otsitud neid võimalusi. Kontrabassimängija Naissoo oli kontrabassimängija, see oli, mängis laua peal, selleks sobis paremini kõlaks. No igasuguseid vigureid sai tehtud. Täiesti nii. Nii et, aga kui siia juba ülesse sai tuldud, siin olid ikka stuudioid ja siin oli ikka võimalus juba tööd teha.