Algav saade viib meid ühe muusikalise tähtpäeva juurde. See juhtus neil päevil 100 aastat tagasi. Stuudios on Mati Märtin. See saade viib meid 19. 20. sajandivahetusse Tartusse. Peab ütlema, et Tartu hases muusikaelu edendamise suhtes soodsas kohas. Seda tingis Venemaa tolleaegse pealinna Peterburi lähedus. Sageli sõitis sinna maailma kuulsusi ja nende tee vis enamasti ka läbi Tartu. Oli nimesid, mis juba iseenesest bürger musse täis tõmbas. Oli ka teisi, kelle eel käis pidev reklaam, kohalik, kus Saksa ajalehes just nimelt saksa lehes. Sest jäme ots linnas oli sel ajal ju sakslastest linnakodanike käes. Nemad otsustasid, nemad määrasid, nemad korraldasid ka kontserte ja nautisid neid. See oli justkui nende mingi eesõigus. Eestlasi ei peetud veel võimelisteks suurest muusikast aru saama ja nii ei tehtudki tavaliselt oodatavaid kontserte neile teatada tahaks. See põhjustas pahameelt Postimehe ringkondades, sest seal leiti, et eesti seltskond väärib ikka ka meelespidamist ja informatsiooniga varustamist. Kuna infot liikus eestlaste seas vähe, moodustasidki kontserdite publiku enamasti sakslased. Suurte maailma kuulsuste puhul ilmus kohale ka ülikooli ümber koondunud vene ringkond. Ja siis oli saal muidugi juba aegsasti välja müüdud. Eestlasi sattus sellistele kontsertidele vähe ja juhuslikult. Kes siis esinesid läinud sajandivahetuse Tartus näiteks Soome lauljanna Alma Foostren, kes juba hulga aastate eest oli ülikooli aulas isegi ühe eestikeelse laulu ette kandnud, tõsi küll, alles lisapalana tõsine seal hiljemgi, mitu korda Tartus, et näidata oma täiesti vaba valitsemist nii muusikat kui ka publiku üle. Tema nimel oli hea kõlaga vene seltskonnas sest abielus oli ta ühe saksa nime kandva Vene sõjaväelasega. Nii põllud midagi imestada, kui varsti kõlasid tormilised hüüded sooviga kuulda Jabevi ööbikut eesti laule Almafoostre enam ei laula loonud. Järgne feld elas laval koduselt rõõmsa noore tütarlapsena kelle laulu kaudu oli palju anda südamesoojusest jah, kunsti täiuslikkusest. Klaverisaatjana oli tal ikka kaasas abikaasa, soome helilooja, armas järgnetelt. Viiuldaja Est tuli ja võitis Pavlo Sarassaate juskui elav põlev tuli kuid ikka väärikalt suveräänne nii muusika kui ka esinemise suhtes. Tema kolleeg Andrei check pildus nagu kamaluga sademeid õhku, nii särav ja väljendusrikas oli tema mäng. Seevastu kahvatu ja silmapaistvalt hella hingelaadiga ronislas Huberman võisama viiuli abil nagu kusagilt põhjata sügavusest õrnalt, aga kindlalt välja manada valguse ja ilulainetust. Midagi tema olemuses oli äärmiselt tundlik välise, ilma väiksemategi liikumiste vastu nagu see ilmnes kontserdil Pärnus, kus ta täiskiilutud saalias järsku katkestas mängu pöördus saalis oleva peenema seltskonna poole ja ütles vaikselt. Kui räägitakse, siis ei saa mängida. Soomest tuli Tartusse koos oma suure sümfooniaorkestriga esinema Georg Fonshneevoit tuues kaasa palju haaravaid elamusi. Veel teinegi oma aja kuulsamaid dirigente, Saksamaalt töötav Artur Nikiš ilmus Tartusse oma suure orkestriga täites saksa käsitööliste seltsi mahuka lava ning pannes kuulajaid jahmatama ettekande vägevuse ja kujukusega. Otseses mõttes eesti seltskonnale pakkus armsaid elamusi Miina härma segakoor kandes tavaliste koorilaulude kõrval ette suuremaidki teoseid nagu koorijuhi enda laulumäng, murueide tütar ning kantaat ehk nagu härma ise ütles. Laululugu Kalev ja Linda. Solistidest võlus Aino Tamm oma südamliku ettekandega. Tema, kui ma olin väike niisugune ja olgu soovi rabasa sa siiski minu kodumaa eriti just viimane haruldase hellusega, kuulajate südamesse saadetuna leidis palju tänulikke kuulajaid. Paula preemi Jürgenson esines küll Iseseisvate kontsertidega, küll osalisena suuremas seltskondlikke üritustes. Tema väheldane kuju ei takistanud teda tarbe korral jõuliselt, kuid elava sisemise mõõdutundega laulmast. Tema laulus oli ka rohkesti eesti kodupinnaga seotud soojust. Paula preem armastas ka koduses õhkkonnas, saades silmapilk see inspiratsiooni ilma ettevalmistuseta Tai otse südamest lähtuva sunni ajel laulda tuntud laulu ööbikust, kes hõiskab talupojaaknal seal pühal pärnapuul. Paljutõotav lauljanna Maria miileri kontserdi järel tekkis ilusaid lootusi eesti kunst laulu tuleviku suhtes Tartus. Ka Eesti üliõpilaste seltsi kvarteti saanud temale jätta lugupidamist avaldama. Ta äratus lauluga. Lauljannaga kadus Tartust kuhugi kaugele ja paljude kahjutunne jäi talle järele vaatama. Aga nagu öeldud, põhiliselt said muusikarõõmu nautida ikkagi kohalikud sakslased. Nende vahendusel tulid Tartusse esinema pianistid Alfred Reisenover ja Josef Hoffmann. Lauljad Lilian Sanderson, Anna Jaiugen, Hilda. Lisaks põrgermusele tehti muusikat teisteski saksa seltsides, nagu kammermusic, verein musikaalishekesel šaht. Handverkvenemis aga korraldati suvekuudel isegi pri etendusi Saksamaalt kohale saabunud jõududega. Esines ka Tallinna linnateatri ooperitrupp. Need etendused toimusid küll vähendatud kooria orkestriga võimaldasid Te saate ülevaate maailma klassika silmapaistvatest ooperites. Aastal 1900 tõi Tallinna ooperitrupp näiteks Tartusse visee Carmeni Verdid, Ruba tuuri ja Kuno Fausti. Kuid Tartu sakslased mitte ainult ei kutsunud linna esinema väliskuulsusi, vaid tegutsesid muusika alal ka ise aktiivselt. Linnavalitsus pidas üleval sellist orkestrit, päikest linnaga, belli saksa muusika seltsis, muusikaalishekesele šaht tegutsesid sajaliikmelises segakoor ja 30 viieliikmeline sümfooniaorkester. Tartus oli ka saksakeelne muusikakool, mida juhatas meiegi selle põlvkonna muusikuid õpetanud Rudolf kriiving. Viimane oligi saksa ringkondade muusikaga peamine organiseerija. Ta juhatas sümfooniakontserte, esines orelisolistina ja kandis kohalike jõududega ette vokaalsümfoonilisi suurvorme. 1900. aastal esitas ta näiteks Tartu Jaani kirikus, kus Brahmsi saksa reekviemi. Eestlaste muusikaline tegevus koondus Tartus peamiselt Vanemuise taara eesti käsitöölist abiandmise seltsi ning karskuse sõbra ümber. Nendes korraldati mitmesuguseid perekonnaõhtuid, lõbuõhtuid, muusikaõhtuid, muusika ja kirjandusõhtuid, näokattepidusid ja kontserte. Tavaliselt olid need määratud heategevaks otstarbeks. Esinesid kohalikud eestlased, asjaarmastajad, kelle nime kuulutustel ei mainitud ja kelle esinemisest ajakirjandus tavaliselt vaikides mööda läks. Ometi pakkusid need esinemised kohalikel eestlastele nii vajalikku kunstilist meelelahutust. Need kontserdid, ükskõik millist nime nad ka kandsid, olid üksteisele sarnased segaõhtud sisaldades laulukoori, instrumentaalansamblite, viiuli-klaveri ja laulusolistide esinemisi. Kava koosnes lihtsamatest paladest, operetilauludest ning salongimuusikast. Kõige elujõulisem oli muidugi Vanemuine kuigi ka tema tegevus kandis meelelahutuslikku ilmet. Rahvalikud näidendid lauludega ning mitmesugused tühised jandid oli peamine, mida serveeriti Vanemuise lavalt. Vanemuise enda juures tegutsesid mees- ja segakoor, kes aga polnud just silmapaistval tasemel. Rahvarohked ja populaarsed olid Vanemuise nõndanimetatud rahvapeod, mida korraldati kuni kuus korda aastas. Nendel pidudel esinesid ka mitmesugused trikki mehed, mustkunstnikud, jõumehed ja nii edasi. Kavas oli ka võidujooks, ronimine, märkilaskmine, võimlemine ja tsirkusenumbrid. Veiderdajate kloonidega oli ka näidend ja ilutulestik. Kui Vanemuine tegeles muusika alal peamiselt koorilauluga, siis sümfoonilise muusika alal tegi esimesi samme eesti õli õpilaste selts. Tartu linnaorkestri eeskujult asutati üliõpilaste seltsi juurde väike sümfooniaorkester, kes esitas ajaviitemuusikat. Lisaks sümfooniaorkestrile oli Eesti üliõpilastest moodustatud veel segakoor ning vene rahvusest üliõpilastest kitarri ja balalaikaorkester. Autoriteedid. Eestlaste hulgas olid sel ajal muidugi doktor Karl August Hermann ja Miina Härma, kes selle ajal kandis samuti nime Herman. Viimane andis orelikontserte, esines Tartus ning selle ümbruses. Oma laulukooriga. Tegutses ka Eesti kristlike noorte meeste seltsi laulukoor Samuel Lindpere juhatusel ja nõndanimetatud eesti meeskoor härra libliku taktikepi all. Selline oli Tartu muusikaeluaastal 1900, kui sinna asus Aleksander-le. Elades algul näos ja tegutsedes seal kooliõpetajana, oli tal tartus mõni õpilane, kellele käis muusikatund andmas. Postimehes hakkas ta kirjutama arvustusi. Kuna õpilaste hulk järjest suurenes, tegid otsuseks asuda elama Tartusse. Nii ilmuski augusti lõpul 1900 Postimehes kuulutus. Sellest sügisest peale saan linnas elama. Annan õpetust klaverimängus ja muusika teoriis ja olen ka valmis laulu Kütust kõrgemates õppeasutustest oma peale võtma. Aleksander Sprenk läte. Asunud elama Tartusse, Rida kohe sideme sealsete avaliku elu tegelastega. Eriti võis teda sageli kohata Jaan Tõnissoni juures, kus väiksemas ringis Tartu ja üldse Eesti vaimse kultuuri küsimusi arutati. Muidugi hakkas lätte otsima võimalusi oma muusikalise tegevuse laiendamiseks. Erilist vaeva ei nõudnud, sest nagu kuulsime, eestlaste muusika tegemine polnud veel kaugeltki sakslaste omaga võrreldav. Tema ümber hakkas kogunema eestlastest muusikasse Eesti üliõpilaste seltsi orkestri liikmeid ja teisi, kellel samuti olemas juba vilumus. Mõnel pillil mängimiseks tekkis idee asutada suurem eestlastest sümfooniaorkester, mis oleks võimeline ette kandma ka nõudlikumaid teoseid. Orkestrisse olid nõus astuma kõik, kes valdasid mõnda pilli. Üliõpilaste seltsi ruumidesse kogunes esimesele, orkestri harjutusi oli ligi 30 muusika. Meist. Uude sümfooniaorkestrisse olid tervikuna astunud Eesti üliõpilaste seltsiorkester osa Vanemuise orkestrist samuti kenake hulk asjaarmastajaid, kooli, õpetajaid, õpilasi ja üliõpilasi. Nende seas oli nii mõnigi hiljem tuntuks saanud kultuuri ja muusikainimene nagu viiuldaja Samuel Lindpere, muusikaajaloolane ja pianist Peeter Rammul. Keeleteadlane Johannes Aavik, teatritegelane Karl Menning, Karl Linnamägi, doktor Juhan Luiga, doktor Schultz enberg, Aleksander Läte vend Eugen. Tšellot hakkas mängima Tartu reaalkooli õpilane, pärastine tuntud laulupidude üldjuht Juhan Simm. Trompetit hakkas aga puhuma tema pend, hilisem teatri ja pangandustegelane Anssi. Koosseis iseenesest polnud tugev, kuid igas pillirühmas oli mõni kogenum mängija. Silmapaistvaim nendest oli Samuel Lindpere, kellest sai orkestri kontsertmeister ja kes oli juba palju kordi esinenud viiultajana ja koorijuhina. Karl linnamägi oli tuntud muusikamees ning keelpillikvarteti aldimängija. Rammul õppis sel ajal Rudolf Cryvinki muusikakoolis ning paistis juba siis silma tähelepanuväärse pianistina. Paar aastat hiljem, 1902. aastal mängiste näiteks saksa muusikaseltsi sümfooniakontserdil orkestri saatel Beethoveni c-moll klaverikontserti. Orkestriharjutused toimusid Eesti üliõpilaste seltsi ruumes novembriks 100 aastat tagasi oli jõutud nii kaugele, et võis hakata mõtlema kontserdiandmisele. Hilisem Tartu Ülikooli rektor ja silma paista seltskonnategelane Johan Kõpp on neid päevi sajand tagasi meenutanud. Nii. Kontserdi väljakuulutamisel tegi muret selle nimetuse küsimus. Kas tarvitada sümfoonia asemel kooskõla või pas heli. Jäädi siiski võõrkeelse nimetuse juurde. Teine küsimus oli raskem. Kuidas saada Eesti rahvast nii suurel arvul kokku, et saal oleks täidetud? Eesti publik ei olnud harjunud bürger muses käima. Samuti oli küsitav, kas paljasmuusika kontsert ilma suurema laulu koorita suudab äratada küllaldast huvi tolleaegses peamiselt töölistest ja väike kodanikest koosnevas seltskonnas kes oli harjunud Vanemuises pakutava vähenõudliku muusikaga. Saksa ja vene ringkondadest ei loodetud osavõtu vähemalt tunduvas ulatuses ja seda ei peetud tähtsaks. Sest mõte oli ikkagi pakkuda eesti seltskonnale midagi paremat. Nii on meenutanud neid päevi sajand tagasi sündmustele väga lähedal seisnud Johan Kõpp. Korraldajad võtsid asja tõsiselt. Eesti üliõpilaste seltsi liikmed käisid majast majja asja selgitades nii kontserdipileteid pakkudes. Kontserdi alguses oli kõigil asjale lähedal seisjal hea meel nentida, et saal oli välja müüdud. Ettekannet ajal kasvas rahuldustunne järk-järgult lausa rõõmuks. Orkester ühesama väsimata juhatajaga oli eksami hästi sooritanud. Seda rõõmu väljendati eriti tõsiselt ning vaimustatult kontserdile järgnenud orkestri liikmete ning Tartu Eesti avaliku elu tegelaste lihtsal, kuid kodusele südamliku koosviibimisel Eesti üliõpilaste seltsis tõsteti esile esimese eesti sümfooniakontserti tähendust eesti muusikakultuuri pioneerina. Lätis ei olnud suur ilukõneleja küllaga innukas ergutaja ja väsimatu juht ning õpetaja kütustel ning kontserdil ainult tänas lihtsalt kaastegelasi ja soovis, et väikesele alandikule algusele järgneks pidev edasi rühkimine kõrgemate tähiste suunas. Mida siis mängiti esimese eesti sümfooniaorkestri esimesel kontserdil Joseph Haydni Oxfordi sümfoonia leeduv rubiini avamiin Cooperi leelo Taiska ning Schuberti loomingust, tema Rosa munde avamäng ning sama tuntud lõpetamata sümfoonia. Ajalooline kontsert oli aset leidnud 19. novembril aastal 1900 ja sellel oli suur tähtsus eesti rahvuslikule enesetundele. Selliste eestlaste hulka nägi bürger musse esmakordselt. See oli peaaegu samasugune sündmus nagu esimene üldlaulupidu 1869. aastal. Doktor Karl August Hermann kirjutas. Minul oli, nagu oleksin lipsigike evandhausi või Peterburi Foryansquessopranias olnud. Täis kavamiku kohta, kirjutab Hermanni. See tuli karvapealt kuuldavale. Ehk mul küll omajagu terav kõrv on, ei suutnud madiga leida. Osa mund. Avamängu ettekande kohta ütleb ta ka, nii. Küll siin mängukoor nagu naeris, kilkas huikas, hõiskas jubileeris, et süda hüppame, läks ei tahtnud kiidu Kaja pärast mängu lõppeda, nii et kaunist ilu helisemist kuulda oli saanud. Ja lõpuks hüüab Karl August Hermann. Ei meie muud soovida, kui hüüame eesti heliloojad, sünnitagu meile sümfooniaid, küll meie mängumehed nende kuuldavale toomisega valmis saavad. Aleksander Läte sümfooniaorkestri esimene kontsert oli Tartus suursündmuseks avades eesti muusikaelule uued perspektiivid. Sümfooniaorkestri avalik esinemine tõi juurde uusi mängijaid ning järgmist kontserti asus ette valmistama juba 35 Forkistancy, mis peaaegu ammendas Tartu võimalused sel alal. Pärast esimest sümfooniakontserti valmisid lättel veelgi suuremad plaanid. Koossefooniliste teostega kavatses ta hakata õppima vokaalsümfoonilisi suurvorme. Koori asutamine muutus möödapääsmatu. Eeskujuks oli siinjuures Rudolf Kreewing, kes saksa muusikaühingu jõududega oli ette kandnud Brahmsi reekviemi, Haydni oratooriumi aastaajad ja teised suurteosed. Kui aga kriivingil oli segakoor, siis Aleksander Läte organiseeris kõigepealt meeskoori. Ilmselt polnud see küll tema lõppeesmärk, vaid rohkem ettevalmistus suurema segakoori loomiseks. Koori esimene harjutus oli 25. jaanuaril 1901 Taara seltsi ruumes. Kokku tuli 30 meest. Iga harjutusega lauljate arv kasvas. Lauljate hulgas oli rida hilisemaid kultuuritegelasi, kasvõi näiteks laulupidude veteran ja Kalevala kvarteti esimene tenor Ants kandnud. Oli ka neid, kellel tuli harjutustel käia Tartu lähedalt maalt. Kui esimest sümfooniakontserti avalikult välja ei kuulutatud ja kutseid jagati ära viisil, siis teise puhul oldi juba julgem. Postimehes kuulutati välja muusika armastajate sümfooniakontsert, millel pidi lisaks orkestrile esinema lauludega ka meeskoor. Koor oli selleks ajaks kasvanud juba seitsmekümneliikmeliseks. Kavas oli Nils kade c-moll sümfoonia Marshneri avamin, kooperylebam piir ja Aleksander Läte avamäng Kalevala. Doktor Karl August Hermanni soov oli nii ruttu täitunud ja eesti helilooja oli sünnitanud sümfoonilise teose ning Eesti mängumehed said selle kuuldavale toomisega hakkama. Sümfooniaorkestri esinemiste vahepeal kandis meeskoor ette neli laulu, nende hulgas Johannes Kappeli päikesele, Mihkel Veske tekstile. Hiljem kirjutas Artur Kapp sellele tekstile kantaat. Muide Kappeli päikesele võeti omal ajal 1894. aasta üldlaulupeo kavva, kuid koorid ei suutnud seda ära õppida. Seega oli nüüd tegemist Kappeli suurteose esiettekandega. Seekord võttis eestlaste kontserdi kohta sõna eestisõbralik saksa arvustaja Karl hunnist. Ta avaldab tunnustust eestlaste ettevõtmisele eta lühikese ajaga suudetud organiseerida sümfooniaorkester sinna juurde. Tugev meeskoor. Siit leiame ka esimese arvamuse tuse esimese eesti sümfooniaorkestri poolt ette kantud esimesele eesti sümfoonilise le tehasele Lätava mängule. Kalevala. Overturak kiituseks peame tunnistama, et ta elavat loomuaval sügavmõttelisi aineid eneses peidab, julge ning kindla joonega kirjutatud on. Kuna instromenteerimine suuremalt osalt kõla on. Ta puudus on aga et ta lõpuks suuremat mõju järeleid jätta. Meie arust on selles süüdi tamatu lühike lõpub resto vürtsudesse paukudes, mitte üksi omale rutulist otsa ei tee vaid ühtlasi ka terve toreda ehituse, mis mängu jooksul oli tõusnud pihuks ja põrmuks ähvardab lüüa. Oleme siin küll rääkinud Esimesest eestlaste sümfooniaorkestrist. Tõe huvides tuleb välja ütelda, et esialgu osales orkestri töös ka enamasti sakslastest koosnev Tartu linnakapell. Kabeli liikmed pidasid seda puht muusikaliseks ettevõtmiseks. Ent kui kontserdid kujunesid rahvuslikes sündmusteks, mis ühendasid eestlaste laiemaid ringkondi, loobus kapell sellest koostööst. Kohalikus saksa lehes seletati, et ärajäämine polevat sündinud rahvuslikel põhjustel, vaid sellepärast, et tasu olevat vähendatud. Linna kapilli liikmete ärajäämine aga ei takistanud lätt orkestri tegevust. Mängijate arv koguni suurenes. Endiselt kõlasid doktor Karl August Hermanni poolt juba 1900. aastal välja öeldud sõnad sümfooniakontsert Eesti muusika armastajate poolt. See on haruldane, mida meie linnas veel paari aasta eest keegi ei oleks tahtnud uskuda. Ja nüüd on meil käes Kuidas oli aga lugu lätte järgmise eesmärgiga hakata esitama vokaalsümfoonilisi suurvorme väga värvika pildi tööst nende suurvormide kallal on jätnud neile professor Johan Kõpp kes noil päevil ise lätte kooris kaasa laulis. Ta kirjutab. Kooris oli nende kõrval, kel olid mõningad eeldused kaasalaulmiseks, ka neid, kes vajasid rohkesti õpetamist kuuludes koorilauljate hulka. Nelja aasta kestel võisin jälgida, kui palju hoolt ning armastust, aga kannatlikkust leplikkust oli Aleksander Läte, et seda hulka ühte sulatada ühiseks kogus. Mitte ainult ühise taktikepi alla painutades vaid eriti ka just nõnda, et hääled leiaksid omavahel lähema kontakti ega hõõruks sendid nii-öelda üksteise vastu. Igal harjudes õhtul neid oli sagedasti kaks korda nädalas tehti alguses hääleharjutusi nii väiksemates gruppides kui ka üheskoos. Mis juures? Juhataja püüdis teoreetiliselt ja tegelikult selgitada hääleorganite õiget kasutamist häälikute täpset hääldamist, hingamistehnikat ja nii edasi. Et hääleharjutused tundusid koori liikmeile vahel igavaine ja väsitavaine. Koorijuht oli aga alati kogu hingega asja juures ega avaldanud vähematki tüdimust, tunnet. Raskemaid kohti tuli küll tihti mitu korda klaveril ette mängida ning vahel sekka isegi ette laulda. Ka kokkulaulmisel oli vahel tarvis katkestada ning jälle uuesti otsast alustada. Vahel tundus juhatajast nagu sisemist ärevust, võit, kärsitust, kuid see ei avaldanud kuidagi meeleolu. Häirivalt. On elavalt silme ees, kuidas ühisharjutustel Eesti üliõpilaste seltsis orkester asub väikeses saalis. Laulukoor suures ja läte mõlema vahepeal püsti laual, juhatab, katkestab, seletab, juhatab jälle. Kuni koostöökindlaks saab. Kord leidis aset omamoodi lugu. Koor ja orkester teevad oma tööd juhatajale takti, vaatab aga paar korda pahase pilguga orkestri poole ja katkestab äkki. Rudolf Tobias keskaabibis harjutusele ning istus saalis natuke eemal, oli juba jooksnud üles orkestri juurde, vaatab kärsitult tühja teise nootides ja hüüab. Siin mängib üks mees hoopis teise noodi järgi. Selgub, et üks linnaorkestri mees, sakslane oli kahmanud, et mingi teise noodi mängis, aga vahvalt edasi suure müra sees, ise eksitust märkamata. Johan Kõpp meenutab, et Aleksander Läte Just oratooriumi juhatajana tõusis oma elamuste võimete tippu. Mõnel korral isegi tema hoiak. Väliseltki omandas tavalisest erineva nagu ebamaise kuju. Nii näiteks loomise alguses, kus koor ja orkester ühinevad vägevaks kuulutuseks ja valgus sai. Või juudas Macabeuse lõpuosas, mis algab poiste lauluga. Vaata tuleb võiduga ja paistab mõisteetlikuks tervik, seks, võitjate kooriv ning orkestri, nii kui ma ei eksi, ka oreli ühishõiskena tuttava kurilauluna siiani tütar, rõõmusta kõigi nende kusagilt nähtamatus sügavusest. Hoovavate helide keskel seisab juhataja sirge. Mitte enam natuke ettepoole kalduv kuju, pilk suunatud kaugusse. Kogu olemine kantud nagu määratust sisemisest jõust, hetkelisest ekstaasis käeliikumises taktikepiga, midagi seletamatut suursugust. Nii tuleb Aleksander Läte iga kord minu silmad ette kui tuletan meelde päevi, mis kunagi olnud. Nii on Aleksander Läte tööd oma orkestri ja kooriga vokaalsümfoonilised teosed ettevalmistamisel mäletanud Johan Kõpp. Selline sai meie lugu Tartu Eesti sümfooniaorkestrist, kes andis oma esimese kontserdi neil päevil 100 aastat tagasi 19. novembril 1900 sümfooniakontsert Eesti muusika armastajate poolt. See on haruldane, mida meie linnas veel paari aasta eest keegi ei oleks tahtnud uskuda. Ja nüüd on meil käes. Nii oli doktor Karl August Hermann hüüdnud. Tagasihoidlikult ja arglikult oli alustatud õnnestumistest oli julgust juurde võidetud suuri sihte seatud, nendeni jõutud past oleks jõutud kaugemalegi, kui 1906. aasta paiku lättelt tervis poleks üles ütelnud. Tema loobumisega aktiivsest muusikalisest tegevusest liitusid tema orkester ja koor, Vanemuise ka bürger musse jäi tühjaks. See oli muutunud teisejärguliseks kontserdisaaliks, kus leidsid aset vaid vähem tähtsad muusikalised üritused. Saksa seltskonna kultuurilises elus. Süvenes kriis. Vanemuine avas aga uue teatri ja kontserdimaja, kuhu Tartu muusikaelu keskpunkt üle kandus. Aleksander Läte alustatud tööd jätkasid Rudolf Tobias ja Saamuel Lintele. Aga see on juba teine teema. Soovin oma kuulajaile meeldivaid hetki klassikalise muusika seltsis. Stuudios oli Mati Märtin.