Tere hommikust, suvi on aeg, mil Eestis käib palju külalisi ja ajakirjanikule tuleb töö nii-öelda koju kätte. Mitte et ma ei oleks tahtnud sõita Ameerikasse, et teha intervjuud. Ma arvan, kõige tuntuma eesti soost filmioperaatori ka maailmas, Alar Kivilooga. Aga tore, kui ma saan seda teha Eestis. Tere hommikust, Alar. Tere hommikust. Mina olen Margit Kilumets ja mul on erakordselt hea meel veeta järgnev tund teiega. Kui tihti te Eestis külas käite? Ma käin. Iga suvi. Minu meelest ma hakkasin käima siin võib-olla 1980 eks, või, või 90 ja, ja mul ainult üks suvi vahele jäänud. Ta oli paar aastat tagasi, mul tuli tuli üks filmipakkumine, millele ma ei saanud, ei öelda, need, see suvi jäi kahjuks vahele, aga muidu ma tulen siia ikka igal suvel. Ja see on osa teie niisugusest elumudelist, et see käib asja juurde. Vaata ongi, on, on niiviisi kujunenud, et tavaliselt sügisel juhtub niiviisi väga tihti, kui hästi läheb, et ma teen reklaame ja siis samal ajal otsib mingisugust mängufilmi ja, ja siis loodetavasti kuskil jaanuaris, veebruaris mängufilm saab, saab reaalsuseks ja siis on siis kevadeks valmis ja siis tulen Eestisse puhkama ja, ja see ongi see mudel olnud, kuigi minu alal suvi. Traditsiooniliselt on see kõige kiirem aeg minu ala inimestele, aga, aga ma proovin oma eluteesi rihtida, et ma saaks ikkagi siin puhata. Te oskate puhata, oskate aja maha võtta? Mina oskan, ma olen, ma olen. Ma olen spets selle peale, tegelikult. Vot see aeg siin Eestis ongi vedanud, veedame sõpradega ja, ja grillides ja perekonnaga suheldes, iga aasta me teeme sellise perekonna väljasõidu erinevatesse Eesti kohtadesse ja erinevate tegevustega. Sel suvel käisime ka nuu retkel valgejõel. Nii et nii et ei, minul ei ole kunagi sellega probleeme, et aega maha võtta ja lihtsalt mitte midagi teha. Mul on ülejäänud aastad on nii kiire kibekiire, et ta on mõnus tulla, kuulata muusikat ja, ja lugeda ja, ja niisama lihtsalt olla. Te ütlesite, et teete perekondliku väljasõidu, kas see tähendab seda, et teil on osa teie perekonnast, on, on Eestis. Mul on jah, isa ja ema on, on mõlemad siin ja ja vend tema perega. Ja siis minu abikaasa poolt on siis tema, tema ema ja õde ja tema pere, nüüd. Olemegi nagu me ole itaalia pere, aga, aga, aga sugulasi igatahes on siin. No rõõm kuulda, et sellise elutempoga mees ja sellistes sfäärides liikuv mees suudab erinevalt väga paljudest eesti meestest näiteks ja ma arvan ka, et väga paljudest ameerika meestest ikkagi oma aju kõvaketta ära puhastada, et, et mitte kogu elu tööle pühendada. Ma arvan, et see ongi väga tähtis selle, selle aeg-ajalt seda ketta nagu tühjaks lasta. Ja, ja ma tunnen, seal on kohe sellised elurütmid. Ma ma selleks ajaks kui filmi lõpunädal võtete lõpunädal, ma tunnen juba, kus ei taha enam, tahaks juba puhata ja siis ma lähen lähen. Täie hooga puhkama ja, aga kui ma olen seda juba terve suvi teinud, siis hakkab juba väike selline väike hääl tulema kuskile, et, et peaks nagu töötama ja see ei ole lihtsalt majanduslikult tingitud, kas loomulikult, et, et on vaja minna raha teenima, aga ta on ka selline loominguline, selline seisund, kus, kus noh, tunned, et tahaks jälle midagi luua, midagi teha, millegiga tegeleda ja ja siis ongi selline lõputu ring, aga aga iga korraga õpid midagi uut ja teed midagi uut. Mul ma olen, ma olen õnnega kaetud, kuna mul on selline elukutse, mis on õudselt lõbus ja, ja, ja võimaldab mul väga palju reisida ja väga palju inimesi kohata. Ei mingit rutiini. No Ameerika on vähemalt eestlaste arvata, kas niisugune surnuks töötajate paradiis, et seal inimesed, tõesti mina sain aru, et puhkavad väga loetud nädalad suvel, kui, kui tuleb kaks nädalat maksimum ja ja kogu niisugune puhkamine ja aju puhastamine tegelikult deponeeritakse kusagile tulevikku, siis kui sa oled pensionil. Kuidas te tunnete tõenäoliselt seal Ameerika ühiskonnas? Just nimelt, et kui teie olete selline mees, kes oskab ikkagi aega maha võtta ja väärtustada ka muud elu peale töötamised, kuidas teile nagu kõrvalt vaadatakse, kui te näete need, kes 24 tundi kogu aeg tööd teevad? Ma arvan, noh, ameeriklased, iga igasuguseid tüüpe ja, ja minusuguseid leidub kah seal. Loomulikult jah. Teil on õigus, et, et, et, et vihutakse kõvasti tööd teha ja. Aga jah, ma tegelikult ma ei mõtlegi selle peale, mis teised mõtlevad minust. Ma ei ole selle peale mõtlenudki tegelikult see, see nagu see muster on juba aastakümneid olnud ja, ja mul on see küll meelased. Kui kui ma olin, elasin Torontos, siis mul oli enda reklaam fil filmikompanii ja, ja siis oli samamoodi, et mina ja mu partner, Me panime oma firma suveks kinni. Ja siis meie selle väikse firma ütleme, see suur suurim osanik, mis oli üks suurem reklaamfirma, selle, see, selle ülemus oli alati hämmingus, et kuidas te saate suvel kinni panna, et see on kõige kiirem Aegijat, ärge jampsigi, tehke tööd ja aga, aga jah, me võtsime juba siis sellise seisukoha ja see on vist jäänud, ma, mul on ikkagi elukvaliteet, on, on väga tähtis. Ja sellepärast mõtlen ma, ajaliselt ma kindlasti suudaks aastas teha vähemalt kaks mängufilmi, kui mitte kolm. Aga selleks tappev, need ma olengi niiviisi sättinud, et ma teen ühe mängufilmi ja siis ülejäänud on siis reklaamid. Mida tehes nagu ennast nagu, nagu vormis hoida ja ja majanduslikult son tasuv. Te ütlesite, et olete õnnega koos, sest teil on niisugune amet, mis, mis ei, ei tähenda rutiini. Elukutsevalik on vähemalt niisama tähtis asi elus kui elukaaslase valik, ma arvan, kuidas te jõudsite selle ameti inimestel, praegu on. Vaat, ma olen tihti, mõtlen sellele ja sellist nagu selget punkti, nagu ei, ei tulegi meelde, et, et korraga otsustasin, et hakkan operaatoriks. Seda nagu ei olnud, tuli nagu kuidagimoodi aeglaselt ja nagu salakavalalt ma. Mulle kingiti fotokas, kui ma olin 16 ja siis ma hakkasin pilte võtma need ja, ja ma olen ma laadion, ta rohkem kunstilembeline kui ütleme, teaduse või ajaloo. Alati kunst oli koolis mu lemmikaine. Nii et nii et alati vist on olnud selline selline huvi visuaalse kunsti vastu. Esialgne kava oli mul minna isa jälgedes ja kadaarhitektiks. Aga kiiresti sain aru, et matemaatika ei ole mu tugev punkt ja, ja ja ikka arhitektid peavad alguses seda oma oma, seda tööd õppides peavad ikkagi palju selliseid oskusi, mis inseneridel on kah valdama. Ema, ma teadsin, et minu, minu matemaatika ei ole nii tugev, kuigi hiljem aega arhitektidele ei olegi nii palju seda matemaatikat vaja, aga õppimiseks on. Ja siis kuidagimoodi ma hakkasin silme vaatama. Ma olen isegi uduselt meeles, et ma nägin kuskil Montrealis nägin tänaval keegi filmis filmikaameraga oligi vist mingi see nagu reporter tegime just intervjuud kellelegiga juhul meeles, ma jäin seda vahtima ja, ja kuidagimoodi lihtsalt nende seemnetega kasvas selleks. Ja siis ma otsustasingi arhitektuuri asemel minna filmi õppima. Õppisin ühe aasta Yorgi ülikoolis, aga siis suvel sain tööd võtteplatsile ja, ja siis jäingi jängi tegema. Nii et selles mõttes see oli niisugune armastus esimesest silmapilgust, et eile väga palju sellist kõhklemistega kahtlemist selles asjas ei olnud. Ei olnud jah ja, ja ma jäin väga sihikindlalt selle juurde, ma esimesed viis aastat, kus ma olin kaamera assistent, ma ütleks, võib-olla esimesed kaks aastat oli niiviisi, et ega ma seal leiba tegelikult ei, ei teeninud, see oli, oligi rohkem armastusest tehtud. Ja kõik, vot siis kõik kõrvalt ütles, et sai, ampsid sellega sa ei ela ära. Et otsi endale ikka korralik töö, aga, aga ma jäin selle juurde ja, ja selleks lisaks oli juba kirg, siis ma teadsin juba, et madalana operaator olla ja film filme teha ja nüüd aastatega võib-olla see, see see seina otsene siht on veidi muutunud ka, ma pean ennast rohkem filmitegijaks kui, kui, kui puhta operaatoriks, eks. Siis nagu operaator-lavastaja, et kaks asja korraga. Just ja jääb, noh, seda ma nagu reklaamialal väga palju teinud kus ma olen lavastaja, operaator. Aga Ma tunnen, et minu töö, isegi mängufilmioperaatorina lina, see, see ikkagi Noh, seal ei ole konkreetseid piire, mis lavastaja, Teebimise operaator teeb ja mis ka teised võttemeeskonna inimesed teevad, et see on kõik ikkagi senine meeskonnatöö. Ja, ja lõppeesmärk on midagi juttu sattumine visuaalselt nüüd et ma ikkagi filmitegija Kui kaua võttis aega kuni hakati teid selles mängufilmimaailmas tunnustama, et te tundsite, et need telefonikõned, mis teile tehakse, et, et need on nüüd juba nagu sellise noh, altpoolt üles vaadates, kui, et lihtsalt te teete tööd. Vaat minu see, see karjäär kulges niiviisi, et ma. Selleks ajaks, kui ma olin taipan, Teppa tahan operaator olla. Ja kuna ma elasin Kanadas ja Kanadas sel ajal ei olnud mingisugust mängufilmikultuuri või mängu mängufilme, tehti väga, väga vähe. Siis ja ainukene koht, kus, kus tehti, ütleme niiviisi elukutseliselt asemel filmi oligi reklaaminduses seal olid suuremad eelarved ja, ja, ja sai vingemat varustust kasutada ja need, need sättisin oma, suudaks teha reklaame. Aga sinna oli väga raske sisse saada, nii et ma hakkasin muusikaklippe tegema ja sellega nagu ehitasin oma oma sellise nagu promo ketta valmis ja siis selle põhjal aeglaselt hakkasid siis reklaamid tulema, aga, aga samal ajal, kui ma seda neid muusikaklippe tegin, siis oli, siis ma tegin paar sellist lühimängufilmi, sellised pooletunnised, lastejutud ja viies sellega ma sain tunnetuse kätte, et mis, mis see mängufilmimaailm on, nii et see jäi nagu sinna kuidagimoodi kripeldama. Ja siis siis ma hakkasingi, lõpuks ma jõudsin sinna reklaami reklaamitööstusesse aga aga see mängufilmi ikkagi sinna nagu kummitama ja siis, kuna me iga suvel ju panime uksed kinni, siis väga tihti mina läksin, siis ei mängi või filmisin siis mingisuguse mängufilmi, niikaua kui mu see töökaaslane partner oli suvilas. Ja siis aga siis järgnevatel aastatel see muutus niiviisi, et et isegi tööaasta jooksul tulid mulle teatud telenagu telefilmipakkumised ja tuli ette, et ma võtsin need vastu ja siis lõpuks me otsustasime, et nad niiviisi on raske firmat pidada, kui, kui see pealavastaja, operaator ei ole seal mitu kuud. Nii et me otsustasime siis firma kinni panna ja siis ma jäingi. Neid telemängufilme tegema ja ma tegin hästi mituse ameeriklasele. HBO sellele kompaniile, kompaniile just jaa jaa. Jaa. Selle kaudu hakkas nagu ins läbima ja hakati rohkem huvi tundma mu töö vastu. Ja siis, ja siis ma ei teagi täpselt, kui küsimus oli, et kui kaua ma ei mäletagi, kui kaua see kõik võttis, aga mul see reklaam til maalidest 10 aastat. Nii et peale kümmet aastat, siis ma hakkasin neid mängufilme Torontos tegema. Aga, aga siis ma vaatasin, et peaks ikkagi minema Hollywoodiga proovima, et täispikki filme tegema, et muidu ma jäängi siia lihtsalt neid telefilme tegema. Aga see ei ole nii lihtne, Alar, et ma mõtlen, et peaks minema Hollywoodi mängufilme tegema, Eestis ju ka inimesed mõtlevad, aga midagi ei juhtu. Ei, no ma mõtlesin, aga siis ma tegutsesin kah, ma tegin, tegin otsuse, et no oligi selleks ajaks. Mõlemad mu tütred olid sündinud, aga nad olid hästi noored veel need, sest ma rääkisin oma abikaasaga ja ütlesin, et nad tahaks seda nagu teha. Aga et nüüd on õige aeg teha, et enne, kui nad vanemaks saavad ja sõbrad, koolid tulevad ette, et teeme selle nüüd ära ja see tõepoolest oli niiviisi, et ma müüsin oma maja maha, Torontos kolisin, kolisin Hollywoodi, ilma, et oleks mingit tööluba või midagi midagi. Ma olin. Me olime ühe maja leidnud, vaat majaga oli niiviisi jah, et et keegi, keegi sõber saatis pildi sellest ja siis ma tegin kohe pakkumise pildid pilti vaadates. Igatahes me siis sõitsime kohale ja siis hakkasin nagu elamis- ja tööluba hankima, seal olles kostub hulljulge aga aga teises küljes mul mul mul oli juba seal oli kuudis, oli juba enda see agent, kes, kes tegutses töö otsimisega ja, ja, ja mul ikka tuli igasuguseid pakkuma pakkumisi, nii et nii et see, see täitsa seene kreisi ei, ei olnud, aga, aga ikkagi, et noh, läksin ilma tööloata ja siis aga jällegi õnnega kaetud see oli, ma ei tea, kas läks, läks kuus kuud mööda, nii, mullu eest hea meel, et sain lõpuks jõudnud Californiasse, kõik on palmipuud ja päike käid seal T-särgi väel ja siis sain oma esimese filmi, mis oli see laen, mis oli kõige külmemas? Minnesota talves filmitud? Need ei, ei pääsenud väga kaugele Kanada külmast. Ja see oli film, millest alates teil tegelikult on läinud karjäär kogu aeg ülesmäge. Ongi noh, see oli, see oli, see oli suur samm, tegelikult ma tegin mu kõige esimene mängufilm oli tehtud. Vot oligi, minu arust oligi see üks suvi, kus ma läksin, võtsin töölt vabaks oma firmast vabaks ja ma läksin Iirimaale, tegin ühe filmi. Nii et see oli tegelikult mu kõige esimene mängufilm ja seal oli kas seal Martin Sheen oli see peanäit. Ja, ja režissöör oli tuntud sõja, Ameerika karakteri näitleja, sai tema esimene töörežissöörina. Nii et see oli, see oli ka selline hea elamus, aga väga paljud ei, ei ei näinud seda filmi. Nii et ma ütleks, sümbol plaani ja saiamreimi oli juba selleks ajaks väga kuulus. Et, et see, see tegi otsa lahti raudselt. Kes on need režissöörid, kellega te praegu juba nimeka operaatorina kõige parema meelega koostajate Ongi vist kolm kolm viimast, seda kogemust on olnud väga positiivsed, kuna mul on, on õnn töödata režissööridega, kes on ka stsenaristid. Need Scott, Franck, kellega ma tegin ta lõkke auti, on, on tuntud Hollywoodi stsenarist. Ja, ja temaga oli väga mõnus koostööd teha, saaks, on seal see teeb suure vahe, kui, kui rezissöör on ka stsenarist, ta teab täpselt, milles Tseen on ühed ja tal on see noh, nii enda sees, et et siis on lihtne teda aidata saaks, tema teab täpselt, millest see film on ja, ja mis tunnetus peaks olema. Nii et Scott, Frank on, on raudselt kellega tahaks veel koostööd teha ja me räägime pidevalt ta Ta praegus kirjutab ühte sellist Los Angelesi detektiivi krimkat, mis oleks õudselt pull temaga teha. Ja siis istun ka huvitatud ühest raamatust, mille nimi on Queens kämbet mis eesti keeles oleks inski, ämbetson midagi malemänguga tegemist selle ja, ja, ja seesama autor. Piljardimängus ja Manime sai ka piljardimängus ja siis tänu Southern TVd boviga silm, nii et ma ei ole kunagi tema romaane lugenud, aga, aga ma ootan põnevusega neid koju koju minna. Lase lugeda seda kuinski Hamletit ja siis Roscats, kellega ma tegin, tegin Hans, tema väga sümpaatne inimene ja tema on kirjutanud ühe stsenaariumi ameerika romaani põhjal mida loodetavasti saame filmida Prantsusmaal kunagi, et selleks selleks manus. No praegu sel suvel ma arvan, et Eestis kõige rohkem inimesi tunneb teid selle filmi kaudu, millest viimasel aastal on palju räägitud ja mis kannab eestikeelses kinolevis pealkirja pime nurk. Flint said ja, ja see on film, mis teile arvatavasti on viimasel ajal kõige rohkem kuulsust toonud. Jah, ja, ja, ja see blind saidi režissöör on veel kolmas, kellega hea meelega teeks koostööd, saaks temaga sela stsenarist. Ja ta ei olegi, tan ennem blind slaidid, mis tegi kaks filmi, aga ta on stsenaristina teinud, väga palju kliente instituudiga töötanud ja tema on ka selline väga sümpaatne, rahulik intelligentne režissöör, need temaga raudselt tahaks midagi teha, kahjuks praegust selle blind saidi põhjal. Ilmselt tema järgmine töö on mingisuguse Ameerika jalgpalli telesarja kokkupanemine, selle produtsendiks oleme ja nii, et nii et ta võib olla niipea. Ei hakka teist mängufilmi tegema. Ma arvan, see tuli kõigile suureks üllatuseks plinsaid. Nüüd see oli nii menukas ja ja temal oli kah niiviisi, temal oli vist mingisugune leping, et. Et kui film teenib üle 60 miljoni, et siis tema hakkab kah sealt mingisugused protsente saama, need laekult naeris, et see kunagi et ta ei saa sentigi sealt, aga loomulikult selleks kõvasti üle 60 miljoni. Ma ei tea, mis seal lõpptulemus. Jah, ja küll sellist lepingut ei teinud. Ma proovisin, ma proovisin ja, ja ma ma veel töötasin vähema palga eest kui tavaliselt ja, ja kuna ma töötasin lähema palga eest, siis ma ma küsisin, et kas saaks protsendi, aga ei läinud läbi. Kahjuks. Selle filmi peaosatäitja võib ikkagi nii-öelda Sandra Bullock on öelnud, ma arvan Ühed kõige ilusamad sõnad, mida ühe operaatori kohta üldse saab öelda, et no ma nüüd ei tsiteeri täpselt, aga see kõlas umbes nii, et kui te armsad inimesed teaksid, milline ma näen välja hommikul, kui ma tulen tööle, siis ta iialgi ei usuks see, keda te näete kinoekraanil, et see olen ikkagi mina, et see on ainult tänu Alarile, et et milline inimene, son ta tegelikult on. Ta on väga sümpaatne inimene ja, ja, ja tegelikult teda tunneb ekraanilt ära see väga paljudes rollides, see, kes plaanil on, see on ka kesta päriselus, on aga see südamlik, hea huumorimeelega ja väga usin tööline, ta töötab, võtab asja tõsiselt aga, aga, aga, aga mõnuga, et temaga on. Mul väga meeldib temaga. Töötajad on kaks filmi temaga teinud juba, et ma tegin seal maja järve ääres kah temaga ja. Väga väga meeldiv inimene. No kuulajad kindlasti huviga ootavad veel veidi Hollywoodi lugusid, me ei saa neilt seda rõõmu ära võtta, et kes on sellised staar staarid, kellega teil tegelikult võtteplatsil nii head klappi ei ole, kes kes nii-öelda üle panevad ja operaatoritest režissööridest üle sõidavad oma selliste karakteri vimkadega? Vaat jällegi ma olen, ma olen igatpidi õnnega kaetud. Mul ei ole tegelikult mul ei ole kunagi olnud sellist juhust, kus oleks tulnud selline Sedalaadi näitlejat võib olla ükskord oli, ma tegin kunagise sääst maffiabossist John Kadist ühte 100 HBO filmi kus Armando sante mängis koodid ja siis näitleja, kes mängis Ning Rawanot või, või ma ei mäleta, mis ta nimi oli. Tema mul meeles üks päev nagu plahvatas võtteplatsil, ma ei tea, kas keegi lärmi teinud või, või, või, või sosistas või no igatahes näitlejatel näitlejatel on väga raske töö, mina siiamaani ei saagi aru, kuidas nad on võimelised kontsentreerima, kui neid ümbritsevad. Et ja meeskond ja kaamerad, märgid ja siis olla selles momendis olla reaalne, selles momendis võtab ikka suurt kontseltreerimis võimet. Nii et ma, ma, ma veidi, ma saan aru, kui, kui seal tekib mingisugune asi võtteplatsil, mis, mis viib nende kontsentratsiooni ära. Aga, aga ma pean ütlema, see on ainuke kord, kus keegi anna seest valju häält teinud või kõik on sümpaatsed, on nad, mul on mul vedanud jah, ei ole ühtegi sellist primadonnat olnud vees või selliseid kuuleb selliseid, kus võib-olla ainukene primadonna, kellega ma töötan, tegelikult oli, oli, oli režissöör sele järve ääres, režissöör oli see väga. Mul mulle õudselt meeldis temaga koostööd teha, aga aga produtsendid tahes produtsendid kõik hulluks läks, tema oli selline koloriitne, temperamentne tähisaine, Argentiinas sündinud itaallane või pool itaallane, pool argentiinlane ja ta oli väga kuumavereline ja väga, väga äge ja kui midagi talle ei meeldinud, siis tema küll võis ära kaduda kaheks tunniks. Lihtsalt kõndis vihaselt minema ja et sellist asja kõige ennem elus näinud. Ja ei ole siiamaani peale sõda näinud, aga see oli see mõjus kui teater mulle ja mina sain temaga hästi läbi. Need loodud produtsentide oli hea meel, et mina sain temaga hästi läbi, saaks mina sain istuda, veidi maandada. Ja, ja siis. Ja sain aidatav veidi need, need, neid, neid, selliseid temperamendipuhanguid. Kui palju tuleb seda ette, et filmimaailmas imestatakse või küsitakse, et oo, Alar, sa oled eestlane, kes need eestlased on? Vot vanasti oli niiviisi, et keegi ei teadnud, kes on eestlased, aga seda, seda nagu enam ei ole mind minu meelest kõik ikka teavad, kes eestlased on ja filmimaa maailmas võib-olla isegi väga palju tänu Arvo Pärdi-le, igaüks, keda mina olen kohtunud, tunneb Arvo Pärdi muusikat, need kohe, kui ütled, et oled eestlane, siis Arvo Pärt need seal, see, see nagu seos kohe. Aga. Aga ei, kõik on enam-vähem teadlikud. Kes need eestlased on ja, ja nalja saab alati nagu raske hätsiga, kes oli, selle tegin Chanci lavastaja ma õpetasin talle, ütleme ta tihti, ütles Alar, hakkame filmima. Ja kõik teavad ka, et noh, et ma käin siin suvel ja, ja, See on kõik osa sellest, kes mina olen. Operaatoril on väga vajalikud loomuomadused, minu meelest esimees, esimene asi, mis mulle alati Heade operaatorite puhul meelde tuleb, on see hea silm, et sa pead nägema maailma läbi objektiivi. Teine asi on see, et nad tõesti peavad olema head suhtlejad saama läbi nii selle kõrgema poolega kui ka selle nii-öelda staffiga, kes, kes tööd teeb platsi peal, aga kolmas asi on see, et te peate olema füüsiliselt väga tugevad. Casey. Seda võib-olla mitte nii. Heidavad vastupidavaid nojah, on pikad töötunnid ikkagi pikad töötunnid ja, ja noh, mul on läbi läinud, ütleme, see ettevalmistusaeg on ütleme viis kuni kuus nädalat ja siis võivad nagu Harti sõda näiteks selline filmi 75 päeva, see on pikk-pikk aeg, kus teha 18 tunnilisi päevi ja, ja, ja külmas ja mudas ja, ja need, need võib-olla ja puhtfüüsiliselt, selles mõttes, et Ameerika filmides on ikkagi nii seid mullal oma esimene operaatori teine operaator, kes võtavad selle kahe kaamera endale kaenlasse või peavad sellega sõitma, aga mina taas istun mugavasti režissööri kõrval kuvari ees ja kõrvaklapid peas, nii et mul sellist sellist füüsilist pingutust ütleme. Jooni purustamine on inimesed, kes kujutavad ette, kuidas kaamera seljas jookseb. See on rohkem selline Euroopa seal all on ja ka leidub neid Ameerikas ka, aga vähem. Et operaator on ka see, kes hoiab kaamerat ja vaatab läbi, selle jookseb koos näitlejatega, ma vanasti tegin niiviisi. Aga siis ma leidsin endale väga andeka esimese operaatori kellel oli väga samasugune kompositsioonitaju kui mul, nii et ma sain teda usaldada. Ja meil on tekkinudki selline seene keeletu keel. Lihtsalt tead, ma näitan talle, et siit ja et 21 selle millimeetri läätsega Est ta teab kohe, kus need, kus need kaadriääred peaksid olema ja kui ei ole, siis ma näen kuvaresti kohe ära ja saan seda siis veidi korrigeerida. Aga, aga see on selline Hollywoodi lähenemine, et seal on selline. Mul on ju, ma pean valgustusega tegelema, pean see selle selle kontseptsiooni välja mõtlema, et kus ja kuidas kaamera liigub ja kõik seal on väga palju ja kõige tähtsamad on minu suhe režissööriga, need, need. Nii et ma pean olema tema kõrvale ja mul peab olema pidevalt edasi-tagasiside temaga, et et, et aru saada. Et mehed, mis on õieti tehtud praegust ja mida võiks paremini teha ja et see on väga tähtis, et mina olen kohe tema kõrval. Kui pikalt oma järgmise aasta töid praegu suvel, kui te puhkate ja mõnulate, kui pikalt neid ette teate? Et mitte, õitseb? Tavaliselt ongi, ongi, ma, ma küsisite ennem, kas ma suudan lõdvaks lasta puhata ja ja ma suudan teatud momendini, aga siis ikkagi kuskil augusti keskpaigas, siis ma hakkan juba mõtlema, et ei tea, mis nüüd saab. Et kas kunagi jälle saan tööd ja ongi praegust, mul on täpselt sama seis on, mul pole õrna aimugi, mis ma järgmiseks teen, mul oli, mul oli int telefoni teel intervjuu. Režissööriga kaks päeva tagasi. Aga ma ei tea, kas tuleb jaatav vastus või, või ei tule. Intervjuu tähendab, mida ta küsib teie käest. Vot on selline, see on, oleneb režissöörist, iga režissöör on erinev, aga, aga üldiselt saan sellise ühise keele leidmine ja seenetunnetus, et kas on õige keemia, et, et kas me, kas me räägime ikka samad, samad keelud. Kas keemia saab telefoni teel tekkida? See ongi see, Me meil pidime alguses Skype'iga tegema ja, ja ma veel mõtlesin, et ma valgustan siis ennast hästi ettevaatlikult ja tema ütles, et tema Skype'iga ei taha, et see on kuidagimoodi veider, et kuidagimoodi on ausam, saad telefoni teel seisab vaat sellepärast ma ei teagi. Ta võib-olla nõuab, et ma ikkagi lendan tagasi LAs, et oleks. Silmasid aga, aga ei, ma arvan, tajub ikka keemiat saaks, on selline, kui sa, kui sa räägid sellest stsenaariumist või oma töö metoodikast või, või, või, või oma maitsest. Niiviisi sa ikka saad aru, kes see inimene on ja saad nagu sõnade vahelt kah saad tunnetuse, missugune inimene ta on, jah, ja ja nii et mina arvan, et saab küll neesi. Ja seda vist juhtub rohkem ja rohkem oligi viimane töö, mis ma tegin. Selle ma olingi Floridas tegimegi autoreklaami siis Skype'i teel toimuski see intervjuu režissööriga ja selle põhjal ma saingi selle töö, nii et nii et see on täitsa võimalik, loomulikult kõige parem on, on sama laua taga istuda, tavaliselt ma toon igasuguseid pildiraamatuid, jälle leiaks mingisuguse ühise ühise keele või et noh, kui ma näitan talle mingisugust piltidel üldse, see vot vot huvitav näide oli see blind saidi ajal, ma läksin oma intervjuule ja just enne, kui ma kodunt lahkusin, ma ütlesin, et ma ei saa tühjade kätega minna, et ma pean mingisugune. Ja siis ma vaatasin seal, mul raamaturiiulil oli see mulli megalt, Sten on kuulus Ameerika fotograaf, võtsin tema fotoraamatu kaasa ja siis läksin sinna selle produtsendiga režissööriga kohtuma. Ja astusin sisse ja mul oli see raamat käes ja vaatasin nende kohvilaua peal oli täpselt seesama raamat, mis see filmi peakunstnik oli toonud. Nii et me olime kohe Asi oli otsustatud tegelikult juba. Oli jube, just just no siis oli näha, et, et me, et me mõtleme samas suunas, et on samasugused, sellised visuaalsed. Inspiratsioonid. Kui korraks nüüd sellest töömaailmas, ma vaatan õudusega kella, et meil on nii vähe aega jäänud distantseeruda, siis muidugi ma tahaksin teada, mida teeb teie pere, mida teevad teie tütred. Momendil vanem tütar on maleva kokkutulekul noorem tütar-ist jõudis laagrist tagasi, õudselt kahetseb, et laager lõppes. Aga LAs vanem tütar on viimast aastat keskkoolis ja teeb oma mida Ameerikas kutsutakse rahvusvaheliseks bakalaureus, eks ma tean siin dalamist, mingisugune teine tähendus, aga jaa, on huvitatud fotograafiast tantsust. Ja, ja noorem tütar läheb kunstikallakuga keskkooli alates nüüd sügisest eesti nimed miga ja Saskia sellist rahvusvahelist rahvusvahelised just need miga on tegelikult tehtud, nimi aga kõlab eestipäraselt. Ja Saskia Anna Rembrandti naine. Aga räägivad nad eesti keelt, räägivad sama hästi kui teie. Noh, seda ma ei tea, ma ei. Ja võib-olla mitte nii hästi v küllaltki hästi ja, ja nad valdavad prantsuskeelt kah, kuna nad on LAs käivad prantsuskeele koolis. Nii et nad räägid inglise keelt, eesti keelt, prantsuse keelt ja õpivad hispaania keelt. Et nad võivad mõlemad ÜROsse tööle. Ja kuulajate jaoks igaks juhuks ütleme olgem ausad, et Ella, millest me siin tänase saate jooksul pikalt oleme rääkinud, on tegelikult linn nimega Los Angeles. On kui te ei tee tööd, aga olete Ameerikas ikkagi oma, ma ei tea, kodumaal ütlete selle kohta koduma. Ameerika kohta kodumaa ei ütle, ma ma ei teagi, mis ta on, aga, aga, aga aga raudselt selline koht, kus, kus ma olen, võib-olla tunnen ennast kõige mugavana ja, ja ma ei tea, kas see on selle pääsetel aas või Los Angeles siis peaaegu keegi ei ole sealt pärit, kõik on nagu sisserännanud kuskilt ja, ja võib-olla, sest selle tõttu mul on seal mugav olla, aga noh, raudselt kliima on, on mugav ja, ja see, et mu, et mu elukutse on nii nagu ta on, ikkagi filmi filmilinn vada, see teeb selleks ka, aga kodumaaks küll ei kutsunud. Nii olete seal eide parasjagu tööd, kui tihti teie mõtted tulevad siia Eestisse meie juurde? Noh, eks ikkagi ma hoian kõrvad ja silmad lahti, kuule, mis siin, mis siin toimub ja ikka nii, eks tänapäeval see suhtlemine on nii kerge interneti Skype'i ja telefoni teel, et noh, see side on nagu on, on, on pidev. Et. Ma seal kodus ikka loen, loen eesti lehti internetist ja need need. Nii et mõte on ja, ja seal on, noh, see, see elurütm on kahtmisi tavaliselt ma just vaatan seda oma tütardest, nendel kuskil kevadel hakkab tulema selline esiigatsust, nad juba ootavad suve, et siia tulla. Ja, ja nüüd samuti augusti lõpus nad ootavad, et tagasi Los Angelesse minna, et aga see on normaalne. Kas te kujutate ette, et kui ühel päeval te olete pensionil ja ei peagi enam tööd tegema, et te tulete päriselt siia? Ei ei kujuta seda, et, Puht kliima pärast. Kardate neid meie suurida? Ma ma kasvasin üles Montrealis, kus on, kas on samasugune kliima ja aga kui on valida mat Los Angelesse, siis on nii mõnus, kui tahad suusatama minna, sõidad tund aega või kaks tundi, oled, oled lume käes, aga siis saad koheselt lainetesse põgeneda. Me oleme enega abikaasaga rääkinud tihti, et noh no et minu elukutse on selline, et ma tegelikult võin elada ükskõik kus ja nüüd lapsed on varsti lahkuvad kodunt. Et me võime tegelikult elada ükskõik kus, me oleme mõtlenud, et nad, kus võiks olla, kus see, kus see on ja, ja veel ei tea, aga, aga nii palju me teame, et, et, et see selline kliima, mis seal on, sobib meile ja, ja Ameerika on väga mugav koht, kus elada on ongi kõik nagu mugavuse peale rajatud. Need need tegelikult noh, meil meil tekib see seene ütleme Eesti igatsus ja Euroopa igatsus. Tihti saaks siis saaks seal, Ameerikas on see mugavus ja võib-olla selline teatud määral pinna pealisus ja siin siin on nagu teistsugune, aga sina ikka vana maailm ja uus maailm ja, ja samamoodi kui ma olen vana maailmas liiga kaua, siis ma igatsen seda uut maailma, kus inimesed ei, ei, ei, ei, ei mõtle niiviisi, et noh, et nii on alati tehtud ja niiviisi peab tegema. Ma olen Ameerikas harjunud, et kui on mingi probleem, mõtled ikka kõrvale, mitte et, et kuidagimoodi illel sellised loomingulised lähenemised probleemi lahendamisele. Kusjuures vanas maailmas on rohkem traditsioon, aga mis on ka väga sümpaatne ja väga väga meeldiv, need, need. Ongi jällegi, ma olen õnnega kaetud, et ma saan. Ma saan mõlemit. Ja mina olen õnnega kaetud, et ma saan pühapäeva hommikul intervjueerida mees, kes kes näebki lihtsalt õnnelik välja. Me oleme täna no üldse jutusaadetes alati harjunud mängima seda muusikat, mida külalised kaasa toovad. Ja me tänase saate jooksul mängime ka vähemasti kaks pala Alar teie valikul. Miks need on need lood, mis ta tänasesse saatesse tõite? Vaata üldse selline langetada saine otsused, et lihtsalt paar pala tuua sa seda on väga raske. Mulle õudselt meeldib muusika, muusikali mu esimene armastus, Ma mängin kitarri ja ja kui ma olin noor, siis ma tahtsingi ainult kitarristiks saada. Ja need muusika on mulle väga tähtis. Nii et see on väga raske majja, ma kuulan igasugust muusikat ka aga ma tõin selle. Need lood. Raik Uuderia, Van Morrison. Kuuderi Van Morrisoni võib-olla oli võib-olla, kuna kuidagimoodi võib-olla alateaduslikult Ma teadsin, et selle saate seenealateema on, on, on minu õnn. Nii ma teengi kaks sellist hästi lõbusat. Van Morrison, pritse raud alati teeb mind õnnelikuks ja kuidagimoodi ülendab meeli. Ja, ja praegu see lugu on lihtsalt selline, paneb tantsima need mõlemad on sellised. Rõõmsad tükid. Aitäh jutusaatesse tulemast, filmioperaator Alar Kivilo, ilusat õnnelikku pühapäeva teile kõigile, mina olen Margit Kilumets ja tuult tiibadesse loomulikult, Alar kaua, kui ta nüüd tagasi lähete, sinna uude loomingulisesse maailma.