Päevade suvekülaline on meil täna. Jüri Aarma. Tere tulemast päevade saatesse, jälle. Istume Jüriga Kadriorus, no päris öelda vist, et pildid, mis on peitnud rohelusse endaga Kadrioru tiigi ääres, me istume ja ajame juttu ja ehkki tegelikult me oleksime võinud Jüriga istuda ka Pärnus mere ääres, sellepärast et me oleme mõlemad kasvanud ja koolis käinud Pärnus. Türi, kelleks sa ennast pead, sa oled ühes kohas sündinud, teises kohas elanud, nüüd elad kolmandas kohas, kes sa oled pärnakas või tallinlane või? Ei ole ma vist ühte ega teist ei oska ennast nimetada, ei pärnakaksega kellekski teiseks otseselt ma ei olegi selline linnade või linna patrioot kuna seal on elatud 10 aastat. Puberteet kujunes välja seal, ta on ikka mulle tähtis märgiga linn. See oli umbes 60.-st 70.-ni enne eelmisele aastase ajal või kui väga täpne olla, siis eelmisel aastatuhandel. Ja nüüd siis Tallinn, aga ma ei pealinna peamiseks inimese elukeskkonnaks, et märgistada, et ma just nimelt selle linna elanikke olemas. Väga tähtsaks peavad oma elukohta saarlased ja võrokesed setod. Jah, aga nüüd jälle linnad, Saaremaa ei ole linn ja võra maa, ei ole ta linn. Ma ei tea, kas päris Võru linna elanik ennast nii väga suureks Võru patrioodiks peab, aga mine võta kinni, igalühel on vaba valik ja võimalus pidada ennast siis selleks, kelleks ta tahab eriti vabas maailmas. Kõik me tuleme oma kodust ja lapsepõlvest ja sündinud oled sa Eesti inimese jaoks ühes väga kummalises kohas. Ei, ta on ju väga kummaline olnud, midagi, päris palju eestlasi on seal sündinud ja olude sunnil ka elanud. Eestlased nimetavad seda kõike laias laastus Siberiks. Ega ma pean täpsustama, aberis siberi poiss ei ole. Sõda hakkas peale, kui mu vanemad neile määratud kiumeni oblastisse jõudsid. Ja seda hakkas peale siis, kui oldi veel siin, Poluraale. Nad loomavagunist maha kärutatigi, sinna pere jäi, isa muidugi sai erikoolituse üleval põhjas vangilaagrite ketis, aga mina olen nii-öelda siinpool Uurali poiss. Sinu vanemad Heljo ja Gunnar Aarma, mis nende patt oli, et nad siin ära saadeti, milleks need olid nii ohtlikud? Ma ei oska öelda seda ohu suurust. Esimese küüditamise kampaania viidi ja noh, nii-öelda uska, kui kasutada laensõna vene keelest iga rikkurid ja kapitalistid ja aga hiljem troika ehk siis kohtumõistmisorgani kohtuotsuste juurde tulles osati Iisast teha veel ka inglise spioon ja viska veel saksa spioon ja sinna andis ju alati juurde kleepida mõne maadlus parasjagu vaps käinud, oli, seal ei käinud selleks ajaks üsna palju Lääne-Euroopas ja kaugemalgi ringi ja õppinud kase õppinud saanud oma esimese koolituse ka seal, tänu millele ta võib-olla pidaski kogu selle pika teekonna vastu, mida sa oma lapsepõlvest mäletan. Niivõrd-kuivõrd üks kuueaastane poisikene ju mäletada võib suhteliselt vähe vähesest, kui paar aastat tagasi seal uuesti külas sai käidud, siis oli asi sootuks teistsugune ja mingid see on nüüd küll ei tulnud peale. Selle eest hoolitses juba praegune Venemaa olukord seal, kus kõik külade areaal kus me siis enam-vähem pesitsisime nagu ametlikult vene kaardi peal, külanimed alles ja sulgudes all venekeelne väljend. Meie rajoon, ehk siis ilma elanikkonnata asukohad, seal elab inimesi oluliselt vähem, on pigem eks, kummituslik mahajäetud küla, eriti see, kus mina sündisin Pedživas. Ehkki passis oli hoopis teine küla nimi, aga see ei huvitanud kedagi ka ja ja lõpuks ei olegi nii tähtis. Nii et mis ma mäletan. Ega midagi halba ei mäleta. Loodus oli ilus, külm, kuiv talv, soe, kohati kuum suvi, põlismetsad hundi tulgusid talvel, suvel ka, mõnikord nii mõnigi poisike jäi ootamatult kadunuks. Mida veel süüa oli tõesti niipalju, et nälga küll ei näinud, niiet aga siin kuidagimoodi edvistada võib asetada. Oi küll mul oli raske lapsepõlv. Ei olnud, laps ei taju. Kui lapsel puudub võrdlus ment, millest ta tegelikult ilma jäi, siis on see pigem hea kui halb. Siit võime teha sellise kummalise anakronismi, et et uskumatu küll, aga võib-olla on väga õnnelik lapsepõlv Põhja-Korea pioneeridele, kes saavad olemas kaks peotäit riisi kaks korda kuus, uued trussikud. Mis neid õnnelikuks teeb, mitte pidev näljatunne ega kesine, väga kesine elu, vaid võrdlusmomendi puudumine. Neid hoitakse infosulus ja järelikult ei saa neid miski teha. Spedaksega panna protestima. Lihtsalt elu on selline, noh, midagi umbes sellist oli ka seal. Talvel olid ühed vatipüksid, suvel vähe lühemad, mingisugused jalavarjud, kartulit jätkus, leiba jätkus, mõnikord sai kommi ka. Vanemad ise kasvatasid juurvilja seal või. Põllu peal midagi ei, isa istus pidevalt kinni ja ema oli 12 tundi kultuurimaja juhatajana tööl jättes sinna oluliselt palju energiat, tänu millele mõni aasta tagasi seal külas olles mu mõlemaid vanemaid ikka veel mäletati ja hoiti hea sõnaga meeles, mäletad isegi meigi? Mis keeles sa rääkisid kodus muidugi eesti keeles, aga. Vene keel oligi ainus suhtlemiskeel ja kodus läks asi ikka natukene, mõnikord teravaks ka. Mäletan selliseid käibelauseid perekonnast, et vene poisid keldrisse ja asesõnade otsimisi eesti keelde rajal küll ainult tänava vene keelt tundes, sest ma olin kirjaoskamatu mõlemat moodi. Selleks toodi vanaema eestist järele, jäta mulle ladina tähti õpetaks. Seal juhtus ka minu jaoks kummalisi keele otsinguid. Ma ei jõudnud ära imestada, et et kui näiteks päeval uuesti tagasi anti õhtul barakis, siis vanaema ütles, kaks sarnast sõna tuli tuli. Ja ma ei saanudki pihta hästi sellele keele salapärale. Kuidas saab olla kaks sarnast sõna, mis näitavad seda, et elektrivool tuli jälle tagasi, tuli tuli. Mis aastal te Pärnusse tulite, mujale neid lihtsalt ei lastud vanemaid, jah. Algul ei lastud pärnassegi, algul ei tahetud lausa eestissegi lasta, jutt käis Lätist, aga siis kuidagi mingite nikerdustega. Elasime maal emapoolse vanaema venna juures, siis aitasid isa ema tal maja ehitada, saades selle eest sealt peale varju ja siis hakkas isa kohe ehitama koos emaga raekülla maja. See oli siis juba Pärnu külje all ja sealt algas siis Pärnu periood pihta. Aasta oli kusagil 56 või umbes sinnakanti. Ja tööd said nad Pärnu lastemuusikakoolis. Mitte ka kohe. Jah, isa oli praktiliselt lõpetanud omal ajal Tallinna konservatooriumi lõpukontsert jäi andmata, nii et tema valdas klaverit küll ja eks seda läks isegi Siberis tarvis. Vabandust, Venemaal. Ema oli üsna hea akordionimängija ja tema Gordioni õpetaja. Ma arvan, et kõvasti soosis tolleaegne praeguseks juba kadunud Pärnu lastemuusikakooli direktriss Õie Kurg isa vastuvõtu, ehkki teda hoiatati, et tuleb üks igavene, see dissident ja rahvavaenlane, aga direktriss võttis mõlemad vanemad tööle ja nii nad seal ligi 30 aastat vist õpetajatena olid. Pärn oli nende jaoks ikkagi ka ju teatud niisugune välja saadetud. Ema on mul tartlanna kõige ka Pärnus elanud, aga minu teada Tartus sündinud, Pärnus küll tütarlaste gümnaasiumi lõpetanud, jah, aga isa pidas küll Pärnus elamist hoolimata sinna, maja ehitas teatud väljasaatmise jätkuks ja ta ei harjunud Pärnuga harjunud sellega. Ta ei harjunud sellega, et tema kallal tarvitati juriidilist ülekohut ja tema jaoks lõppes väljasaatmine siis, kui ta tagasi jälle selles majas elas, kus ta oli sündinud sõna otseses mõttes. No selles mõttes oli asi ikkagi õnnelik, et ta sai oma koju tagasi. Tema jaoks oli see väga õnnelik ja ta ütles, et ta ongi kogu elu õnnelik olnud. Ühtlasi teatas ta ka aeg-ajalt, et ta nägi ette seda, et ta tuleb siia tagasi ja see aitas teda nii mõnedelgi rasketel hetkedel hetki üle elada. Sina tulid Pärnust ära, kui sa tahtsid Tallinna tulla. Pärnusse käisid ka laste muusikakoolis, kõik teie lapsed õppisid klaverit, mis on ka loomulik. Kelleks sina tahtsid saada, kas sa tahtsid saada muusikuks või oli sul kogu aeg eesmärk, et sa saad näitlejaks? Oh ei ei alguses teadnud ma sellest näitlemisest suurt midagi ja seda ei peetud meie peres ka eriti vääriliseks ametiks. Ma just mõtlesin seda, et vaevalt et sinu vanemad need olid kangesti vaimustuses, et neid noorem poeg läheb sellise mitte just väga auväärse ameti peale. Amet on auväärne, aga meie peres ei peetud teda auväärseks. Isal olid lapsepõlvest meeles, kuidas Eesti teatriliit tihtipeale nende kodus omakorda tema isa laua taga istus ja ilma rahata süüa juua sai ja ka heldelt laenu võttis, alates Paul pinnast ja lõpetades teiste toredate tüüpidega, keda isakodust mäletas ja sealtmaalt jäi temal arusaam. Näitlemine on üks suhteliselt kerglane, ohtlik ja isegi kahjulik ala just nimelt sellepärast, et näitleja ise oma erialas peab kõike seda tegema, mida inimene ei tohiks teha ennast lõhestama. Seal skisofreenne Keenia algus ja nõrganärvilised kindlasti ka ei peaks sellele vastu või ütleme siis väga andekad. Õnneks mõni andekas ei ole, et ma Sisofreenijasse olen langenud. Enam-vähem hoian ennast koos, aga jutul oli, oli jõe taga, ma täiesti usun seda lihtsalt, ma tahtsin ise omal nahal proovida jah, ristteel valida oma suunda oli sellele vastu, aga vastu võitlema ei hakanud. Pärnust tulid sära, lõpetasid kooli ja astusid kohe lavakasse. Jah, 70, eelmisel sajandil lõpetasin Pärnu esimese keskkooli, mis kandis tollal veel August Jakobsoni nime läbi häda, Saise lõpetatud, üheksandas isegi klassikursust korranud, sest mu täppisteadlased olid väga nigelad juba siis aga aumeeste mäng juhtkonnaga, milles Sügav kummardus takkajärgi oma kallile kooli õpetajaskonnale alates direktor Elmar Roosnast. Mul oli väga raske keskkooliaeg, ma kasvasin kuidagi hilja täis ja ei saanud Mustveel nii ruttu sellist meest nagu oodati. Lubati lõpetada. Mina omalt poolt lubasin, et ma ei häbista neid oma täppisteaduste esitamisega kusagil mujal ja lavakunstikateeder väheseid, kus ei olnud mitte ühtegi täppisteadust sisse astumas ja ka hilisemate eksamite nimekirjas. Ma olin kindel, et ma sisse saan. Häbi öelda küll, jah, ma läksin mütsiga lööma, teadmata, kuhu ma tegelikult astun ja saades esimesed tõsised katsumused alles Panso koolis ja Panso õpetamise taustal kusagil. Ühelt poolt aastat, kas ma märkasin, kuivõrd been on inimkeha, milline materjal, milline instrument see on, kuidas seda vallata tuleb mida mõelda, kuidas mõelda. Mõelda, mis on hoopis teistmoodi asjandus, kõik see ümber elamiskunsti ja sisseelamiskunst ja kõik need asjad olid minu jaoks täielikult uudsed. See amet on raske ja arvan jätkuvalt, et lugupeetud või ütleme, au väärne. Nii et sealt algasid jah, sellised esimesed elukoolid 70.-st aastast neli aastat järjest oli siis talle kõrgkooliperiood. Sa leidsid, et see on ikka õige koht sinu jaoks. Ma arvan, et see oli ainuke koht, kus ma sain enam-vähem ennast teostada. Pealegi kui me neid aastat korraks praegu luubi alla võtame, siis saime me võib-olla ühe parima laiakülgsuse mõttes parima humanitaarhariduse Eestis sellest suletud kaariumis Nõukogude Eestis otse meile lugesid Tallinna parimad õppejõud aineid, me saime aimu antiikteatrist antiikkirjandusest Vene teatrist, vene kirjandusest, eesti teatrist, eesti kirjandusest lisaks veel kõiksugu muud asjad, mis, mis on siiamaale abiks olnud, kuni diktsiooni õpetuseni välja. Kas sa olid kooli ajal lugeja poiss või teatavasti poisid ei ole, Estaga lugejad. Teismelisena olin küll isal oli esiteks hiigelsuur raamatukogu, kahjuks, millest enamus jäi mulle võõraks, sest nad olid kas prantsuse või saksa keeles. Seal raamatut õnnestus alles jätta. Sai pikapeale natukene tagasi hakkas juurde ostma, mõni hea sugulane säilitas ja andiski pärast tagasi, mõni hea sugulane, säilitas ja ei andnud pärast tagasi isale väga jonnima ei hakanud, aga muretses endale järjest juurde. No praktiliselt iga nädal ikka tuli sinna oma neli, viis, kuus, seitse raamatut järjest juurde. Aegne pukinist või antikvariaat. Seal oli seda värki kuidagi nõia ka võõrkeeled ei olnud eriti loetavad keeled Nõukogude Venemaal lihtrahva hulgas need raamatuid jätkas aga eestikeelne tiblepteek oli ka täiesti olemas, alates kas või seiklusjutte maalt ja merelt, mis kõik läbi ja lugesin küll läbi, mul on suhteliselt hea mälu ja selline tarbijana varamu on mul lapsepõlvest pärit ja hiljem lugemis oskus. No ütleme siis, oskus suure tähega lugemisvõime lugemisviitsimus kiiresti lugeda, ahmida omale see info sealt sisse, ma lugesin väga kiiresti nagu mu isagi. See aitas päris palju ka, lugemus on ju üks väga võimas pagas. Pealegi ma ei olnud eriti väljas uitaja, sport ei meeldinud mulle algusest peale, ma olen lausa spordivastane mida ei tohi kindlasti vahetada kehakultuuriga, need on kaks täiesti erinevat ja iseennast liigutada ja hea meelega. Ma teen trenni ja, ja ega lavakunstikateeder ei olekski muidu läbitud, kui kui ei oleks läbitud Helmi Tohvelmani väga nõudliku tantsutunniga kooli, mis oli kõike muud kui tants. Spordi puhul, see, mis sunnib poisse jalkat taguma või Vollet mängima või võidu jooksma või seal hakkas mulle lapsest saadik vastase printsiip. Et võistlus mängudel peab tulema keegi esimeseks. Mul oli piinlik, kui ma tulin viimaseks, mul oli piinlik, kui ma tulin, teiseks, aga mul oli ka piinlik, kui ma tulin esimeseks, ma tegin ju kellelegi sellega kuidagi tünga või ma sundisin teda jätma jääma viimaseks ja mulle meeldis spordis võistlusmoment. See puudub teatris võime küll nimetada, ta on kõige parem näitleja sellel aastal, mis ei ole ka päris õige. Järgmiseks õnneks on väga raske, kellelegi meeldib ema, kellele tütar, kellele poeg, kellele isa. Sa lõpetasid lavakunstikateedri ära ja läksid tööle Noose teatrisse. Oli selleks ajaks juba abiellunud ja ja seega siis no kuidas nüüd öelda, kas just ei, vaevalt meelega, aga mingil määral kindlustanud endale elukohajärgse teatri suunamise ja ma läksin rõõmuga Eesti NSV riiklikus noorsooteatris Sa näitlejana tööle? Vaata sinna kolm sooja möllab Lauri Nebel ja mina ja olin sellega rahul küll, hoolimata siis 85 rublast kuupalgast, mis oleks võinud olla 80 kumu riigieksamiks, neli olnud, aga enne sain viia ja seega siis palka 85 rubla, see ei olnud väga palju ja siis ei olnud veel erilisi lisateenistuse võimalusi ka. Aga kõigega saab hakkama. NSV liidus oli ju teatud tarbekaupade prooviskaala suhteliselt odav, alates leivast, õllest piimast, see oli kõik enam-vähem kättesaadav, nii et ei, ei kurtnud. Kas teater oli selline, nagu sa kujutasid ette meeldis sulle teatris töötada? Ma olin selleks ajaks juba mingisuguse kogemuse omandanud, esiteks Pärnus omal ajal salaja Pärnu stuudio lõpetanud salajaga massistseenides kaasa teinud, ringreisidel kaasa teinud, näinud, kuidas ja mil moel toimib teatri tagapool köögipool. Nii et mingit väga suurt üllatust mu sealt tulnud peale selle sai üsna ohtralt käidud teatris ka lausa sunniviisiliselt, heas mõttes soovitavat kooli seal. Nii et ega mul mingit suurt üllatust ei olnud. Jah, sa hakkasid kohe väga hoolega teatris mängivad, mis oli nüüd endale meelde jäänud? Ei, ma ei hakanud kohe mängima ja ausalt öeldes selle 25 aastase noorsooteatri ees olemise ajal ma ei saaks nimetada saavad pea, rollide kaskaadid, millega mu teised saatusekaaslased silma paistsid. Toimus mingi valik, seal võis olla asi ka suhteliselt vahetatavates peanäitejuhtides ei taha praegu siin väga millegiga loopima hakata. Aga ma võib-olla on kõige õigem vastus see, et olid minust sobivam tüübid, kes noh, nii-öelda suuri rolle mängisid ja tegelikult olidki mõni aasta hiljem sinna teatrisse tulnud Sulev Luik või Kalju Oro Lauri Nebel samalt kursuselt ja nii edasi. Neile tõesti need asjad sobisid rohkem kui mulle, ma olen oma olemuselt liiga pealiskaudne, praegu võiks ju asendada selles sõnaga mitmekülgne. Aga ausalt öeldes, kus need asjad need mõisted otsapidi kokku puutuvad, on, on päris pehme küsimus ei tea täpselt, kus teater nõuab süüvimist rolliga, aplat töötamist mul see kahjuks puudub, ma ei suuda kanaliseerida ennast mitte ühelgi erialal põhjalikult, ma imetlen neid professoreid, ma toon praegu lihtsalt tagasi hapu näite, kes terve eluaeg mingite samblikut uurivad, mida maailmas ainult näiteks neli tükki olemas, mis on, ütleme, 40 aastat uurinud ühte neist samblikutest ja on saavutanud siis lõpuks ühe teesi või ühe arusaama, et patsee samblik on vot just nimelt selline samblik või elu sellele pühendanud ma ei suudaks niimoodi, ma tahan ahmida, üle lennata, tahan kõike näha, ma tahan kõike mängida. Ma tahan pille mängida. Ma tahan ringi joosta, ma tahan reisida. Ja veel 100 ahvatlust sinna praegu ka. Ja ikka praegu ka. Sa saad 60, veel varsti oleks aeg rahulikumalt võtta. Eks ma kõvasti rahulikumalt võtangi, aga, aga just praegu tulin Jordaaniast, jah, enne seda Iisraelist. See on põnev, mitte et ma väga reisihimuline sell olen, aga kui võimalused selleks antakse? Muidugi kasutan seda, aga mitte, et ma nüüd peaksin hakkama Lähis-Ida fänniks või või ainult selle peale spetsialiseerunud või, aga, aga seda laiakülgsust või siis nimetan ta selle pealiskaudsus, seda hammus kohutavalt palju rahutu loomus, ma ütleksin veel juurde üsna rahutu ja vanuigivõibolla nüüd ehk see rahu on ehk pisut juurde tulnud, aga muidu küll üsna püsimatu ja miks sa noorsooteatrist ära tulla? See minek või õigemini äratulek oli kuidagi selline aeglane? Näitlejaks olles aastad olid siis 90.-te hakk? Teatris läks asi vähem nutuseks, mitte mulle väiteteatrile endale ka jälle juhtkonna vahetamist vahetuste tõttu. Selleks ajaks oli sündinud kuku raadio, kusagil märtsis oli ta sündinud, mina jõudsin sinna oktoobriks. Läksin ja pakkusin ennast välja. Ise tahtsid ajakirjanikutööd teha, olid sa midagi enne teinud? Jah, ma olin 70.-te hakul olin teinud mõningaid telesaateid ja tele, Marju, mida kindlasti praegu keegi ei mäleta küll Lauri Nebeliga mingit teatrivärki, siis kolmekesi ühte, mis ei ulatunud küll üle nelja seeria. No ütleme, tänapäevases mõistes seebiooperit Ivo Eensalu, Tõnu Saar ja mina, Peeter Tooma veel lavastajaks. Kord läksid kolm sõpra, oli selle nimi siis soojem, Elloviga pisut filosoofilisema laadi asju, kus aitas meid kadunud Andrus Pork oma targema sõnaga, nii et ma olin. Kas siis ajakirjanikutööks saab nimetada, aga ma olin eetris ka otse-eetris väga tihti, sest videomakid olid siis veel mõnevõrra haruldus. Et sa olid näitleja, tegutsesid noorsooteatris ja kuidas siis tuli tahtmine äkki teletööd teha, raadiotööd teha? Ikka tollesama pealiskaudsuse tulemused, et jah ja ei olnud siis nii suurt andumust ainult teatrilaval kükitada ja järjepanu kuuendat ballikülalist või 14 kümnendat madrust pidevalt mängida oli ka muidugi suuremaid rolle, kus nagu väikese ansambliga sai tehtud päris toredaid asju. Kaarel Kilvet lavastused näiteks selle laulu vastas jumal või siis verinoor plika ja pilgeni klaas, millega sai isegi välismaal lausa käidud. Ja veel mõned paarid, sellised asjad, aga kuku raadio oli siis juba lahti läinud, oli sootuks teistmoodi raadio, see raadio, kus ma praegu esinen, on endiselt vana hea Eesti Raadio, ehk siis viker Raadio Kuku suutis tõestada, et suudab 10 inimesega teha umbes 200 inimese töö. Ma ei tea, miks ta seda tõestama pidi, aga aga meile meeldis kõik seda tõestada. Hiljem taltusto, kuku, tung praegu anda minu jaoks muutunud selliseks normaalseks tavaliseks FM sipelgad, raadio, kus, kus inimesed tulevad hommikul tööle, on mitu tundi tööl ja siis lähevad pärast seda kojukogul ei olnud sellist printsiipi, seal tuli elada, see oli elustiil, mitte amet ja see mulle meeldis. Kukusse jäin ikka päris kauaks ja ausalt öeldes ma pole sealt praegu oli ära läinud. Ma teen üksikuid kultuurisaateid, üksikuid külaliste saateid, sest et ma ei taha kusagil ennast väga siduda selleks ajaks oli tulnud lõpuks ometi jumal tänatud, noorsooteatrisse, mees, kes tegi temast linnateatri, kes tegi temast Euroopa tasemel väga võimsa kultuuri märgi, see oli Elmo Nüganen, kellega meil oli soe ja sõbralik ja 11 mõistev vestlus, kus ta andis mõista, et ta tuleb ja paneb täiesti uue teatri paika. Ta tahab, et tema näitlejad oleksid temast umbes 10 aastat nooremad, aga mina olin temast 10 aastat vanem. Kas ta rääkis kõigiga ühekaupa sel teemal kõigiga, kes pidid varem või hiljem teatrist ära minema, rääkis ta. No ausalt ja rahulikult, ühekaupa oma kabinetis ja mitte ühtegi emotsiooni tooni isikliku, sellist hinnangut siin ei olnud, siin oli puhas, matemaatikaga puhas põhjuste rida toodud, ma sain temast suurepäraselt aru ja siis olin veel aastakese ikka, mul olid seal ikka päris omapäraseid rolle veel, kuni siis ükskord aitas sealtmaalt ja saiuks vaikselt kinni pandud ning päris kukusse jäädud, kuni 1995. aastani. Mäletan kuupäeva kah 30. Mai, sest see mu sünnipäev päev helistas Jaan Ruus ja ütles, et nende toimetus on tulnud hullumeelsele mõttele mulle pakkuda ajakirja teater, muusika, kino peatoimetaja kohta. Mis sa selle peale kostsid? Ma arvasin, et see on hullumeelne idee, et see ei ole kõige parem mõte ja, ja, ja noh, ma ei ole kunagi kohe ei kohe jah öelda, aga aga palusin küll mõtlemiseks, aga mida rohkem mõtlemisaega oli, seda rohkem ma arvasin, et ma ei võta seda ametit vastu. Aga selleks ajaks olin juba natukene tüdinud kell viis hommikul ärkamast poole kuueks jõuda, esimese linnauudiseid teha. Ma olin siis juba üsna eakas, üle nelja, 10 mitte enam 20 viiene. Ja pärast mõningat mõtlemist läksin ekskursioonile toimetusse. Ma tahtsin igat ühte näost näkku näha ja vaadata, nende arvamust kuulata ja, ja nii see läks. Ühesõnaga ma andsin nõusoleku ja sinna ma jään seitsmeks aastaks. Tegemist oli väga õrnasüsteemiga. Minu nõndanimetatud alluvad olid minust oluliselt targemad, igaüks omal erialal. Üks ajakirja teater, muusika, kino, peatoimetaja ei saa olla hiilgav. Retsenseerija, teatrilugude retsensioonide ja muusikaarvustus. Tegelikult tundsid kõiki neid alasid. Oh seda pealiskaudsust. Tundsin küll. Olin kõigi kolmega mingil määral isegi isegi vaatata natukene kino teinud ja natuke muusikat teinud ja natuke teatrit teinud, aga ju nad tahtsid seal, et neil oleks mingi eestseisja ja mingi selline ideoloogiline jooksupoiss. Ja seda ma püüdsin olla kah kõik need seitse aastat, kuni ausalt öeldes väsisin ka seal ära, sest ega kõrvalt asjad tegemata jäänud külland numbrit küll muud ringi käimised, küll teatrirollid päris suured, kohe Mikiveri ka oli, selles ajavahemikus kolm õde, viis suve järjest Sagadi mõisas. Tartus oli kergega ambiafi lugu. Kas mitte veel ka Estonias, Karupoeg Puhhi siia ja nii edasi ja nii edasi, nii et tööd jätkas kõrvalt kogu aeg peatoimetaja poleks pidanud seda tegema. Ta oleks pidanud istuma üheksast viieni soliidselt oma laua taga, kadunud olen ma tõeline chinovnik või siis administraator, sest see on tema ülesanne. Mina seda ülesannet päris õigesti ei täitnud, aga minuga oldi rahul. Ma ise väsisin ära, lihtsalt 2001. aastal. Sa oled kogu aeg tegutsenud ka teatriväliselt esinenud laval väga erinevates koosseisudes, küll ansamblites, küll Priit Aimla kahekesi, meelejahutaja, kuidas sa selle tee peale sattusid? Kooli ajal ka juba niimoodi tegutsesid ja tegid nalja ja lava peal esinesid. Enda arust küll, iseasi, kas keegi naeris nende naljade peale. Ei, see on ikka enam-vähem üks ala esinemine. Näitlejad ei ole ikka estraadinäitlejad küll või ei taha nad seda olla. Õpik ei ole estraadi näitlemiseks, on vaja rutem asjaga valmis olla. Nii nagu ka seriaalis mängimise puhul, õpin ma teksti sootuks teistmoodi ajuga, ju siis mingi seljaajuga. Sest et kui ma okei, lõpetan õhtul, siis lendab see paber prügikasti ja ma järgmisel hommikul ei mäleta mitte midagi, mida ma seal kaamera ajas ajasin. Teatrirollid on enam-vähem siiamaale peas vähemasti mingeid sugemeid, sest neid saab õpitud teistmoodi. Vot see on võib-olla väike vahe. Sa tuled meelelahutus taas välja, loeb paberilt maha mingisuguse Pampleti või Feljetoni või mingi naljaka loogi. Sul ei anna keegi kaks kuud aega seda lihvida, kaks proovi, mõnikord ka üks ja, ja siis tulevad järgmised lehed ja siis jälle kaks proovi. Et siin vahe on ja kindlasti see paljudele näitlejatele ei meeldi, aga kindlasti on neid ka palju. Kellele see sobilik on? Priit Aimla ka oli teil päris pikaajaline koostöö. Priit Aimla ka sain mina koolituse 10 aasta jooksul, ma nimetan teda üheks oma õpetajaks nii ideoloogilises mõttes, elu vanema seltsimehe näol ja muidugi ka litter traadi kõrval seistes ning vaadates, kuidas sünnib mõnikord väga kõrgetasemeline satiir, mille poolest ei saanud Aimla tol ajal vägagi silma, paistis ma olen väga õnnelik, et ta mind 10 aastat enda kõrval hoidis. Tema luges oma lugusid, sina mängisid klaverit, laulsid seal. Ja hakkas see pigem minu klaverimängu võimalusest või seda oskuseks saab nimetada, sest Priit peale väga heade proosatekstide oli ka üsna osav värsimeister just nimelt pleed ja tasemel ja, ja see aeg oli Kobleede jaoks väga viljastav. Praegu ei ole Koblee aega, pinnaajal oli see täiesti olemas, pinnale kuulub lause Uutrongensiidivičironkubledja siis praegu ei ole mõtet ühtegi hommikust uudist õhtuks lauluks vermida sellel sellel mõtet. Praegu on teemasid küll jaburaid, asju on küll, millest võiks rääkida, laulda? Mulle tundub, et laulda neist ei saa, praegu ei ole koplee aeg, ma jään siiski oma arvamuse juurde, kigi kuulasin, sest kõik teavad seda niikuinii. Konkubleede roninud delfi kempsu seina, Beta isaste karjeteks, see on Koblee, aga proosa, kuplejja ta hästi mage hästi-hästi kole minu arust Priit lihvis tolleaegseid poliitilisi asjandusi ikkagi briljantsed asemele toon kas või ühe, näitab peast, kui nüüd tuletame meelde Brežnevi surmajärgselt perioodi korraks 1982 ja siis julgeb varsti pärast seda kirjutada, Aimla oli Aecus rida, Rauku pandi kremli tüüriauku kõigi oma pahedega üsna väikeste vahedega moskva pisarates tujus, pärjad pandi hallitama, aga peagi rõõmsas tujus rahvas kukkus Trallitama. No no see oli tol ajal väga briljantne. Ja midagi ei juhtunud tema või sinuga selle peale. Eks hoiatusi tuli ja ähvardusi ja, aga Angla on alati olnud olnud väga julge oma tõekspidamistes ja tema looming olid osa tema tõekspidamisest, nii et ta kaitses ennast niipalju kui saia kinni ei läinud. Aga neid esinemisi on sul veel, on siiamaale käin esinemas, mul on neli-viis teatriprojekti praegu pooleli, mul on üks Talle jätkumas vist sellelgi suvel igasugu kummalised telesarjad. Väiksed kontserdid, need ka. Nii et jätkub, vaat et isegi liigut läheb. Kogu aeg on palju olnud, sellesse pealiskaudsuse negatiivne võlu ongi, kogu aeg on natuke liiga palju. Ega see töö nüüd teab, mis ei toida, aga, aga ta hoiab rooste eemale ja, ja ma ei saaks öelda, et tööd vähe on, sest et noh, pea amet on ikkagi ka veel peale selle Maalehe kultuuritoimetus. Noh, kuidas sa nüüd sinna sattusid? Me lõpetasime tegelikult sinu tööteekonna, me jäime teater muusika kino juurde. Jah, sealt ma väsisin pärast seitset aastat ära ja mõtlesin, et ei lähegi enam tööle, hakkan juhutöid kusagil vastu võtma, võib-olla mingi raadio saadekest ja, ja see on ka kõik, aga hing ja keha ei olnud selleks valmis selleks, et nii-öelda rantjeeks olla. Selleks peab olema teatud filosoofia, teatud oskus, mitte midagi tehes päevi, nädalaid, kuid aastaid mööda saata, ma ei ole selleks suuteline ja siis täiesti juhuslikult ühe tuttava poolt sain teada, et et seal on vaja praegu kultuuritoimetajat, praegu räägime, sest kandidaate on, aga mis sind keelab sinna kirjutamast kah omapoolne kurikolum? Tolleaegne peatoimetaja Peeter Ernits, vana hea tuttav, kunagi võitlesime koos realistide parteis, aga mitte sellepärast, ma loodan, ei võtnud ta mind sinna vastu, sinna ma siis oma käsitsi valmis kirjutatud lehekese surasin ja sain mingi nädalakese pärast vastuse, et olen just see äravalitu maal töötanud. Mitu aastat vist sai kuus täis ja vist läheb jälle seitsmes. Nii et mine võta kinni, tõsi küll, eelmisest aastast loobusin täiskohaga olemisest. Ja olen seal praegu kõigest poole kohaga ei taha nii palju istuda laua taga igasugu muid ahvatlusi ja projekte mis nõuavad mõnikord lausa nädala kaupa Tallinnast või, või töö juurest eemal olemist. Need, pisarad takistavad ja nii et praegu olen seal poole kohaga, et mitte väga võhma välja võtta. Tuleme jälle vanemate juurde. Sa läksid näiteks, milles sinu isa just väga vaimustuses ei olnud, kas ta leppis sellega, et sa oled näitleja ja kas ta muutis pisut oma arvamusi sellest, missugused need näitlejad on, kui ta sind nägi? Pisali tarka mees ja mis tähendanuks talle mitte leppimine, see tähendanuks mingit pidevat konflikti, sissetoomist, perekonda, sellel puudub igasugune mõte. Ma arvan, et tema oli loomulikult targem kui mina ja tema nii-öelda tõmbas tagasi või jälgis kõrvalt hädas oma seisukohtade juurde, mille ta mulle juba mitukümmend aastat tagasi avaldas, millest oli see ennist juttu ka? Mina omakorda vähendasin pisut bravuuri ja ei tulnud selle näitekunsti värgindusega seda iga kord talle nina alla hõõruma. Me leppisime üsna hästi, ta sai sellest aru, ta käis minu esietendustel. Ma kutsusin oma teatritrupi talle lausa koju. Tol ajal ma mäletan, oli tegemist Merle karusooetendusega, kured läinud, kurjad ilmad, üsna jõhker eestlaste ajalugu läbi seksuaal mälestuste, mille Merle hiilgavalt lavastas ja koos seiski, oh sa mu meie, Kersti Kreismann, Andrus Vaarik, Mait Malmsten, Merle Palmiste, Katrin Saukas, Maria Avdjuško ja mina, noh, ikka ikka ikka hea bande. Kuna isa oli suhteliselt koolitatud Kaseksuaal sel alal nii õpetust saanud, õppust andnud, siis huvitas teda see teema, ta käis vaatamas, talle etendus ei meeldinud, sest see oli tema pisut puritaansete kõrvade jaoks natukene liiga avameelne tekst, aga põhimõtteliselt meeldis kogu see ettevõtmine ja, ja ka nii-öelda pidas meile päris pika loengu seal, kuidas need asjad tema arust tegelikult käivad. Ei olnud postulaator, isa ei olnud, et, et nii see on ja teistmoodi seda olla ei saa. Ise avaldas oma arvamust, need olid enamasti väga targad arvamused. Merle Karusoo ja kogu punt olid siis juba täiskasvanud üsna väga palju lugenud näitlejad ja ma arvan, et nad said neist, et on kohe mitu korda neist jutuajamistest targemaks, nii et ma arvan, et sellest oli kasu. Sinu isa Gunnar Aarma, filosoof, guru, kelle iga mõtet haarati lennult, kas sa oled ise ka seda tunnetanud või, või et temas oli midagi erilist, oled sa seda hiljem vanemana nyyd tunnetanud? Jah, lapsepõlvest ma muidugi seda ei tajunud, lapsepõlves oli ta üsna äkiline ja, ja närviline sest et kõik see pinge, mis teda terve elu oli, oli küll ka elus hoidnud, aga siiski ka talle osaks saanud, see mõjutas pisut oma närvikava. Hiljem, kui lapsed natuke suuremad ja me kõik enam-vähem juba omal jalul elasime, siis ta sai rohkem tegeleda iseendaga ja teiste õpetamisega. Teda ennast teadmameheks. Selline tiitel, sest sõita ei olnud, šamaan, ta ei olnud soolapuhujaid. See aga ei olnud, kuigi ta ravitseja inimesi. Noh, ta ütles, mida tuleks teha, mitte et tule, ma teen su terveks. Ani sääs, aga tema raamatu ma võtsin taaskord jälle kätte ja mõtlesin, et võtaks pliiatsi jooniks õige alla need lauset, mis mulle kõige rohkem meeldivad. Isa ei olnud siis enam, aga ta tegi mulle kummalise nalja aastate hämaruse tagant ja mitteolemise piiri tagant. Kui ma olin kolm, neli lehekülge pliiatsiga alla jooninud, need laused, mis mulle kõige rohkem meeldis, et sain ma aru, et midagi on lahti, midagi sassis ja siis vaadata, see oli bussis sõidu ajal ka. Siis vaadates leidsin ma, et ma olin jooninud alla need laused, mis olid rasvaselt trükitud. Ta oli mulle selle esitanud juba ammu-ammu, mina Lõllik siin hiljem pliiatsiga juurde jooni sinna alla, need, mis tema oli minu jaoks mitte minu ainult kõigi jaoks juba alla jooninud, sõrendatult esile toonud. Vot sellise triki tegi ta mulle pärast oma surma veel takkajärgi ära. Selle tüki avastasin ma küll ise, aga, ja ma ei tea, kas ta sellele mõelnud, aga vaat niimoodi juhtus selline mees, ta oli ta lühendatult esitatavaid lauseid esitas küll ja ja need olid näiteks üks Maksim kuulub kindlasti temale kunsti valdkonnas kui ühel ja samal teemal teha film ja raamat näiteks tõde ja õigus on mõlemast tehtud pool Dostojevski, nad on, on ära filmitud ja nii edasi ja nii edasi. No kõikidest tähtsatest raamatutest on tehtud jaga filmid. Isa ütles alati, kui raamat on maal, siis film on plakat. Ja kui me võtame Tolstoi sõja ja rahu kätte, me loeme ikka seda mitu päeva film, ükskõik milline variant ameeriklaste või venelaste jama, mõlemad pole ausalt öeldes eriti suured asjad. Siis kappab meie silme läbi kolme tunniga plakat, meil on seal esitatud juba näod, näoilmed. Me teame täpselt, kuidas välja Andrei Volkonski me teame täpselt, kuidas näeb välja Nataša Rostovasest, ta tantsib meie ees raamatus Meide raamatus hakkab tööle kusagil siin seljaajus jälle meie endi kujutlusvõime. Kuidas nad taas välja näeb, kuidas Volkonski välja näeb, kuidas Berdas uhab välja näeb? See on oluliselt tähtsam raamatu puhul. Vot sellelaadseid ja sarnaseid asju tema rahulikult seletas, aga see on ju lausa nagu õppetund, on nagu kunstiajalugu on väga tähtis. Kas sa oma lastele oled ka üritanud kõike seda õpetada või oled lasknud veel elus ise rohkem õppida? Ma ei ole nii tark, et kõike seda sellel tasemel lõpetada, kahjuks. Vanaisa lastelastele õpetas midagi. Tänu üksi sellele, et Gunnar Aarma ku Kiur Aarma mõlemad EÜS-i liikmed ainult mina seal vahepeal õnneta mingi Brežnevi põlvkond ja nii et mingisugune aegade tagasisideulatus ka meie perre ja said kokku ja rääkisid väga tihti. Eks ma püüdsin ka isa rollis kuhugi sinna kanti jõuda kõigepealt sõnaga ainult sõnaga, mitte kunagi vägivallaga eeskujuga, mille puhul mina võib-olla kõige paremini eeskujuks ei Savinki. Vähemasti vähem kui isa. Eks ma olen püüdnud, Me saame ta ikka kodust teatud kasvatuse algetappi endaga kaasa, mida me siis püüame oma järeltulijate peale samamoodi rakendada. Iseasi, kas õnnestub alati väga tihti ei õnnestu. Jüri, sa siin rääkisid, mida sa kõike teed, aga mida sa ise vaatad, kuulad, mida sulle meeldib teha, mis ei ole seotud tööga teatris, kinos, kontserdil, näitusel. Inimesega koos muusikat kuulata, ma ei tea, see on kindlasti pahade sümfooniakontserti, sa muidu saagi, kuule, saan küll. Plaadi pealt jah, ei tähendaks elavat elamust. Aga et keegi kõrval köhib ja ma ei taha ja ma ei saanud, näitusele minnes karjuvad mulle 40 maali ühe seina peal vastu. Üks karjub neist ja nad on eri värvi, nad on eri aegadel tehtud, võib-olla seal nad on, kunstnik on eri asju mõelnud. See oleks nagu 10 inimest, loeksite aga mulle erinevaid luuletusi ja siis pärast küsitakse, milline neist kõige parem oli. Ma ei taha niimoodi, kui ma näen mõnda üksikut pilti skulptuuri täiesti üksi olles, ma võtan teda siis vastu ja tema mind. Jälestan staadionikontserte lauluväljaku, neid massiüritusi, kus tuleb keegi popiidol. Ma pean roigama seal ülejäänud teise 10000-ga, ma ei suuda seal käia, nii et selles mõttes olema väga paljust ilma jäänud, aga ma leian jäine konservi näol muusikas täiesti oma elamuse. Mitu korda saab lugu uuesti lasta ja saab nii tugevalt, kui ma klapid pähe pane näiteks lasta, kui ma tahan, saab nii vaikselt lasta, kui ma tahan, saab just täpselt seda, mida ma tahan, saab seisma panna. Esialgu ma tahan, see on käiv suur võimalus oled justkui nagu ise. Enda jaoks saad sa olla üksinda, muidu sa kogu aeg esined teistele. Ja võib-olla liiga palju esinenud teistele, et siis tahaks nagu üksi olla ja ja nii on ka muusikateatri etendust, eks ma ikka käin loomulikult. Kui sa välismaal näiteks käid, käid näitustel mingil kontserdil. Ei, ma ei käi välismaal ka kontserdil, sest täpselt sama täid, kelle ikka needsamad tuhanded inimesed ja küll aga neid asju, mis eest ära jookseb ehitisi ja noh, kasvõi Jordaaniast tulnuna need kuulsad Petra kaljukoopad, noh, see on ikka erakordselt võimas. Ma ei tea, kes on arhitektar, ju siis vanajumal ise või loodus. Seal mind küll ei häiri, et seal kooriv veel sadakond turistide gruppi ma ei vaatagi neid, ma Petra kaljukoobas on lihtsalt inimesest ülejäänud, nad olid seal kümned miljonid aastad ja loodetavasti ka edasi veel kümned miljonid. No mis mõjub sellisel juhul mingisugune mööda tatsab tsivilisatsioon, kes ainult natuke reostab või midagi muud teeb, vot vot niimoodi ma olen täitsa nõus vastu võtma. Aga ma ei saa minna kontserdile istuda ja enamasti ka siis veel pidulikes riietes, millega me igapäevaselt ju harjunud ei ole. Ja saada sellest elamus, see on kõva puue, ma tean, aga noh, ma olen aus vähemalt. Kõige parem on olla siis ikkagi kodus. Kõige paremad olla omaette, on see siis kodu või ma saavutan selle seisundiga hotellitoas, kus ma ka oma elus väga palju viibinud olen. Kõige parem on olla omaette kasvõi näiteks autos, kus ma ka väga palju elus viibinud olen. Tundide kaupa roolis sõitnud bussis on juba raskem, seal on 40 inimest. Aga üksi autos saab kuulata muusikat, korrata teksti, rääkida telefoniga, midagi liiklust jälgime ja ma pean samal ajal liiklust jälgima. Ma saan sellega suurepäraselt hakkama, kuulata muusikat ja jälgida liiklust. Mitte midagi hullu ei ole selles selles olemas. Sellisel juhul ma ei vaja isegi mitte looduse abistavat kätt, kui ma kaardina ette tõmban ja ja oma suhteliselt kitsasse kabinetti kodus jään, ma suurt muud ei vaja. Kuulge, mul on seal tegemist päris kõvasti, raamatute võlg on suur, praegu kuhjunud üks neli-viis suurt paksu asja. Ja teleka vaatamine on minu jaoks on ka sootuks muu kui tavaline. Mul on seal ka hea tahtmise juures mingi paarsada programmi, millest igal juhul vaatan paarikümmet, aga sellest ei ole minu valikul ja just seda, mida ma tahan ja panen kinni siis kui tahan, teen lahti siis, kui tahan. Sellepärast ma ei käi kinos ka naisad kinofilmi kinni panna ja poole pealt ära jalutada saan muidugi, aga see ei kõlba. Kui keegi väga kutsub midagi, vaatame siis jah, aga ei saa koos teistega seda kõike, mida ma tegelikult tahaks asjast kätte saada. Ja mis edasitöid ja tegemisi jätkub? Peaasi, et oleks tervist ja jõudu ja, ja sa puhata ka, saaksid puhkusest Rutsi rääkinud, kas sa üldse puhkad ka? Kogu aeg puhkan, see ongi puhkus, taevast tuleb energiat piisavalt palju ja kui uneaega liiga väheks ei jää, ei juhtu mitte midagi. Tervisel ei ole häda mitte midagi. Eks ma väärikalt vananen, järgmine aasta 60. Ma ei tea, mis edasi saab, eriti ei huvita. Panna nüüd oma oma, ma ei tea, mis asi järgmiste aastakümnete võidukas vanadus kuidagimoodi paika saab, mis saab väga tuleviku peale, ei mõtlegi midagi, aga jah, vot siin ma muutun kuidagi kidakeelseks ja üldsõnaliseks. Ma tõesti ei tea, mis saab, ausõna, ma ei tea. Aitäh, Jüri Aarma võtajaks.