Tervist, mina olen Urmas Vadi on lugemisaasta 2010. Tore Lauri Sommer. Keda sina viimati lugesid? Ma lugesin. Et asja, millest mul tuli meelde, et mul oli see 20 aasta eest umbes kodus seina peale kirjutatud. See lõik oli koopia ühest proosa jutustamis hirmus vikerkaares. Ja see lõik oli selline mälestus, sinust on jääv, lennata seda kinnitada püüavad, aga eks need ole lihtsalt niisamasugused sõnad, nagu luuletajate luuletusedki lohutuseks. Noored luuletajad kirjutavad lootusrikkalt oma meeleheitest, nad on ülbed ja ilusad, vanad luuletajad tõestavad meeleheitlikult oma lootusrikkust, katsuvad ka ülbed olla, aga pole enam ilusad. Ehk mõni on ka, siinsed tsitaat lõppeb jah, ehk siis Tõnu Õnnepalu on see kes kirjutab meeleheitlikult oma lootusrikkusest ja on ilus. Ja minu jaoks on Tõnu Õnnepalu nagu kahte moodi olemas. Kõigepealt oli üks kirjanik, keda ma nooremana umbes 15 aasta jooksul lugesin tema loodustunnetusest vaata sest kõigest sellest midagi õppides. Ja edasi tuli üks konkreetne isik, keda ma viimase viie aasta jooksul tundnud, olen temaga seotud paiku näinud ja juttu ajanud ja kirjutanud ja need kaks pilti täiendavad teineteist, aga päris kokku nad ei saa. Mingi saladus jääb ja ja selle saladuse olemasolu siin, noh, selline lõpetamatuse tunne. Võib-olla iseloomustabki neid kõiki tõelisi loovisikuid. Õnnepalu muidugi tegelane, kellest on nii palju räägitud, eriti nende viimase aja paljudele raamatutega seoses ja ta ise on kümneid intervjuusid andnud. Nii et see käesolev jutt on ainult väike ääremärkus. Et juhtus nii, et mõne nädal tagasi me sattusime kirjutamisest kõnelema Esna mõisa verandal. Et oli vaja teha üks vestlus ungarlaste jaoks. Kummaline idee oli tõlkida meie ühine luuleraamat ja see vestlus läks siis sinna lõppu. Ja üks asi, mida mina ütlesin, millega te nõus oli, oli see, et et meie suurimad mõjutajad siin elus ei ole mitte kirjanikud vaid need inimesed, keda me oleme armastanud. Ja ta ise ütles, et selle paradiisi raamatuga on tema proosa kirjutamises nagu üks ring täis saanud. Selle ringi algus on siis muidugi piiririik. Selline romaan, mis ta Prantsusmaa kirjutas, mis ta elu muutis ja talle sellest tekkimas Eesti ühiskonnas ja natuke ka väljaspool tõi sellise kirjaniku staatuse või, või kuidas seda nimetada. Aga et seda kirjutada, sellele eelnes selline oluline enda leidmine, kirjanikuks saamine. Noor ja endassetõmbunud ja salaja Prantsusmaast unistav Õnnepalu läks ülikooli lõpetanud Nõukogude halli tegelikkuse eest ära eraldatusse. Hiiumaa leiab piiritsooni, kus üksindust ning mingit vana aega. Ja muidugi ka kannatusi ja selgimist. Võib-olla oli selle mineku juures eeskujuks? Aleksander Suumann, kes läks Vilsandile loomingulise eksiili, kirjutas raamatu Meil siin hüper, kas see oli õnnepalule üks oluline raamat? Selline formaalne põlgus kirjanikuks saamiseks oli tal tehtud küll, varem. Ta elas Tartus, oli siin autor, osales vileklubis koos näiteks Kauksi Üllega aga see oli olnud suht kahvatu, et Õnnepalu esikkogu jõeäärne maja oli minu meelest veel üsna selline keskpärane ja natuke hallivõitu Nende Lootustandvate tekstidega. Ka Hiiumaal sai ta siis ligi enda olemusele ja, või siis ka mingile laiemale mõõtmele mingitele sisemise rahuhetkedele. Ja ta kirjutas seal ilmutusliku loodusluulekogu Ithaka silmus 88. aastal. Ja hakkas inimestele vist seostuma sellise ärkamisega üldiselt. Aga ta oli selline rahulik raamat. Selle aja muu loodusluule oli natuke selline liiga kõike ütlev ja laialivalguv. Aga idakas oli mingi oma selgus sees. Et loodus on seal rassi tajutav suur tervik, mis siis inimese hingeliigutustega, üksinduse, vaatlemise ja igatsusega ilusti ühte sulab. Tekitab midagi väga kodust õdusat, isegi seal, kus toona melanhoolne. Seal on siis vaatlemise selle vaikse kirja panemiseks oskus, mis võib pärineda tema kahelt õpetajalt Fred Jüssile, Jaan Kaplinskile. Kuid lugu, mida nähakse, välja öeldakse, on loomulikult Mu enda oma. Selliste üksikute kirjutajate sugupuu ulatub eesti kirjanduses juba Christian Jaagust, Hennoste Liivist, Adamsoni streibergist varasest triivi Luigest ja teistest peale. Jätkub ilmselt seni, kuni kestab eesti keel. Seal on midagi põhjamaalaste endasse, juhatusest, loodustundest, vaiksest jäneseotsingust. Ka on mingi üldine eesti kirjanduspilt ja milline on aeg? Üks osa sellest on ikka mõtlik, kõrvalt vaatav ning pihtiv. Võib-olla on see justkui geograafilise asukoha poolt antud asi. Kes tahab, võib see litsakad raamatu taustal näha muidugi ka mütoloogiat. See saar on ilmaränduri Odüsseus, kodu. Hiiumaa oli siis õnnepalule mingi vaimse uuestisünnikoht ja paik, millega ta on eluks ajaks seotuks jäänud. Ja mis andis talle nagu huvitavaid luuletusi. Ma valisin välja suvise teksti. Mu armastus, Toli vihm, varasuvises metsas. Ootamatu, raske lõhnav lakkav, tuule hoog raputab kaskedelt tilku. Üks nähtamatu lind alustab laulu, kordab üht juppi nagu ununenud viisist. Möödas on vihm möödas, vihm, puut ahenevad. Tuul painutab latvu pilvi ja need on uued võõrad pilved. Üks sadu kusagil kaugemal, aga mina jään nüüd siia vastu õhtut, kui vaikib tuul ja jõe säärest tõuseb angervaks sade raske lõhn siis on need tema sammud õue rõskeks tõmbuval rohul. Ja kui hommikul suures valges tuuleõhk äratab puid, siis on see tema virge hääl. Nõnda päev päevalt valgete õhtute kuludes lühemaks möödubki suvi, suvi, magus, magus vangipõlv. Kuni ükskord udusel päeval variseb leht, ta huuled hääldaksid nagu üht sõna, mis minuni enam ei jõua, langeb kulule teiste sekka. Kaugemal kõlatult harva kostub toksimas rähn. Olen üksinda, olen vaba, mu armastus, varasuvine, vihm. Ja nende sügavalt isiklike kohtadega on ka nii, et nende tundmiseks tuleb sealt ära minna või nad koguni otada. Piiririik on ju iseenesest paradiisist põgenemise muu ilma väljamurdmise romaan ning see kõrvalpilk sotsialistliku ja kapitalistliku maailmahõõrdumine ühiskonnamuutusega kaasnenud üldine tundmatus salajased lootused, võõristus, ebakindlus iseloomustasid seda aega ju tõepoolest hästi. Proosat palu kirjutanud juba varem. Ma arvan, et ka müü, tõlkimine ülikoolis andis talle mingi niidiotsa kätte. Üldse on prantsuse kultuur talle tähtsaks jäänud ja sealt ka võib-olla midagi stiilist on tema kirjutamisse tulnud. Selles samas Ithaka kogus oli tal Mart proosaluuletust ja don looduskirjeldused edasistes romaanides näiteks hinnas. Ja Vikerkaares jõudis enne piiririiki ilmuda veel kaks novelli. Üks Kaplinski arvustusel lisatud uitnimega tuttanatuura. Neist kahest huvitavam novell on armulaud, mille tegelaseks on noor õnnetult armunud pastor. Õnne pull oli tol ajal nimetatud troopiline plaan Riia vaimuliku seminari õppima minna, aga ta loobus sellest. Aga kristlik sümboolika on seal novellis kohal. Kuigi läbi mingi kahtlase antud, aga kuidagi üsna määrav. Ja mõned sümbolid korduvad ka ta tolle aja luuletustes. Nende küsimustega on ta vaikselt kogu aeg tegelenud. Ka poeem mõõt, mis avaldas 90.-te keskel, kasutab sellist tiibeliku kõneviisi. Ja mingis mõttes polegi ime, et Õnnepalu on oma seni viimase proosaraamatu nimeks paradiis pannud ja õpib praegu Uuviis pastori ametit. Siin on vist tegu rohkem sisemisi vajadusega kui sooviga endale päris uut ametite kindlat kogudust saada. Teate, kogudus on tal ju niigi olemas ja teda ei saa taandada kitsalt religioosses kirjanikuks, aga kui võtta nii, et inimolemise põhiküsimustega tegelemine, elu jälgimine ja selgitamine ongi olemuselt religioosne toiming, siis sobiks seegi määratlus. Ning tema looming on võib-olla hea tasakaal maleva põlvkonna hüsteerilisele ja religiooni väga kitsal mõtestamisel põhinevale, usu vihkamisele. Ja nüüd siis veidike sarnasel teemal Õnnepalu roosad, umbes 20 aasta tagant. Lõik novellist armulaud. Aga ei, võib-olla siiski midagi, kui ma räägin, nemad kuulavad, mingi saladus meie üle, millest me kumbki ei tea. Nii, mulle tundub teinekord kevadel ilusa ilmaga. Ah, tead, tegelikult ei tahtnud ma midagi kuulutada, kedagi põlata, kedagi manitseda ega õpetada. Ma tahtsin, et oleks nii, mina räägin ja nemad hakkavad mind armastama. Et mind armastataks. Ma lootsin hull, et ma pole siis enam üksi, on minu kogudus, minu kogudus. Kui sa vaid teaksid, milliseid väiklased nääklused, milline tuimus, võib-olla klubi käimiskoht, ei mingit kogudust. Oh, minu kogudus, kui see oleks seal, võib-olla ei räägitaksegi, või noh, muidugi räägitaks, aga mitte selleks, et midagi öelda. Lihtsalt ollakse koos. See oleks üks mõnus tuba, hämar, rüübataks ehk midagi. Lahendusi pole vaja, neist pole vaja rääkida. Kõik teaksid nagunii. Kui oleksid valmis sealsamas igal hetkel iseenesest välja naerma, mitte tõsiselt võtma iga tõsist juttu, välja naerma. Oleksin seal kõige vähem vend. Ma ei tahakski muudkui istuda kusagil ukse juures nurgas mitte midagi öelda. Võib-olla mõnikord märgatakse mind, valatakse midagi kruusi. Kas ma ikka lepiksin sellega? Seal nad peaksid mind siiski natuke imetlema. Mu tagasihoidlikust, kas või silma nurgastki. Tegelikult minu kogudusse oled sina, Ma pean sulle tunnistama veel ühe asja. Ma tean, et see on patt ja see on vale. Aga mõnikord ma taban end mõttelt. Ka Jeesus ei tahtnud muudkui armastataks. On seda vähe või palju? Liiga palju? See osaduslik lugemine valu intiimse ja pihkinusliku stiili puhul küll üks kindel võimalus. Ja läinud aastal lisandus sellele ja tema blogi mille aadress on HTTP Orissaare Bloczpodcom kus poeetiliselt loodusfotod täiendavad tekstid annavad mingi uue looduse ja hulkumise kogemuse, millest kontorites vaevlevatel linnainimestel mõnikord puudus on. Kui ma peaksin Õnnepalu raamatute hulgast valima lemmikud siis luulest oleksid need sedasama Ithaka ja tema viimane kogu kevad ja suvi ja selles viimases on meelsust sellega, mida ma ise olen viimastel aastatel teinud. Ja väga harv suutlikkus kirjutada luulet pidevalt igapäevaselt maailma märgates ja mitte tuimaks minnes. Selliseid omadused iseloomustavad näiteks jaapani parimaid luulepäevikuid, kassi paša, reisikirja, kitsas tee sisemaale. Ja seal on ebatavaliselt nähtud ootamatusse või väga loomuliku seoses asetatud argiste detailide jõud mille eesti luulesse tõi juba Kaplinski koguga. Õhtu toob tagasi kõik mis on täna samamoodi oluline kui kunagi nendest päevadest, mis ta seal jäädvustanud on. Paistab vastu looduse ja elu muutlikkus ja ka väga palju eri aegade inimeste ja meeleolude, vastupeegeldusi ja sulamisi. Inimest on harva võimalus nii lähedalt jälgida, kui seal raamatus. Jääb roosast, valiksin tollesama varase novelli armulaud kus kõik oli kuidagi veel selgem, Läheme rohkem alasti kui piiririigis mis minu jaoks veidike liiga palju välja mõeldistega mängis. Näiteks tüütu mõrva teema võttis nagu midagi selle raamatu mõjust maha mõjuks. Ja parimaks raamatuks, mida Õnnepalu on kirjutanud, jääb mulle ikkagi harjutuste raamat sest on lähemal päevikule. Kirjale saab lugeda, olles autoriga pidevas dialoogis. Ja seal on veel natuke valuline, mõtlik, helgelt kurblik hääl millega ma olen justkui ära harjunud pärast mida tundub paradiisi raamatu too on juba natuke liiga magusa lillelisena kuigi mul on tema rõõmudest hea meel. Selle raamatuga on ta justkui oma rõõmsat nime põhimõtteliselt perekonnanime õigustama hakanud. Ja siin on ka muidugi tajumise küsimus, et mulle meeldib Õnnepalu kujutatud Hiiumaa sellisena, nagu see paistis seal elades, mitte takkajärele. Sest see pole enam üksildane hetki, vaatlev kogemus, vaid mingi kokkuvõtte, mida mälu on teisendanud ja natuke siledamaks teinud. Ma ei tea, kas pikk proosa üldse peabki tema puhul esiplaanil olema. On ju näiteks veel väga huvitavat esseed ja tõlked. Jäiga Õnnepaluga pikemaid kirju vahetanud inimene teab, kui hästi ta seda mandrit valdab. Mulle küll tundub, et mina olen just sealt lugenud tema viimaste aastate parimat roosat ja on tore seda lugeda ja temaga tuttav olla. Kal vaata, teil ei ole. Midagi kindlasti ootab seal. Eks elu ka. No aga ENE üle jõe siis vaatan uuesti juba kaks inimest, valed emale alles. Üks ootab suurt algust, teine lõpp, Buzzanalello mis on elu? Ühe jaoks. Seesama mina ulatu ühtlasest igal pool. Sealt paistab teadvat Siis sama hele. Tänases saates, keda sina viimati lugesid, luges ja rääkis Lauri Sommer, Tõnu Õnnepalust kuulasid, toimetasid Külli tüli ja Urmas Vadi saade valmis koostöös lugemisaastal.